Autor

henry

DSC02300Esimest korda, viimase ei-tea-mitme aasta jooksul, olen ma poolrahul enda jõulusöömisega. Ma küll sõin toitu, mida ma ei oleks pidanud sööma, kuid ma ei söönud ennast üle. Ma hoidsin portsud enda kohta suhteliselt tagasihoidlikena ja peale sööki ei olnud ka rasket tunnet, et tahaks ära surra.

Küll on aga minu achilleuse kand suhkur. Just šokolaadi näol. Ma sain aru nüüd nädala jooksul, et minu puhul peab olema suhkru nulltolerants. Ma mäletan, et võtsin vastu ühe Geisha kommi, panin selle suhu ja järgmisel hetkel avastasin ma end kommipaberite kuhja otsas voodi kõrvalt pikali. Noh, mitte päris. Tegelikult ma panin ikka ise kõik need kommid suhu, kuid ma suisa nägin end kõrvalt, kuidas peale paari kommi hakkasin ma kodus nii külmkapist, kappidest ja kust iganes veel otsima midagi, mis täidaks selle õõnsa tunde, mille need paar esimest kommi minusse teinud olid.

See aitas mul ehk enda jaoks ka lahti mõtestada selle, mis on minu edu eelduseks. Selleks on täielikult rafineeritud suhkru vältimine. Vähemalt on see ainuke aine, mida ma oskan selle hullusega seostada. Kuid äkki peidetakse šokolaadi mingit muud ainet, mis ei lase mul kunagi süüa vaid ühte kommi.

suitsetamine3-270x300Kui ma siis otsisin midagi, mis täidaks seda ebamugavat tühimikku, mis šokolaad minusse teinud oli, sõin ma kõike, mis teele sattus. See ei olnud mingi tagasilangus, mis järgnes pikale kontrollile, mil ma vältisin suhkrut, nisu ja üldse töödeldud toitu. Vaid nii nagu endine suitsetaja ei tohi enam teha ühtegi mahvi, sest muidu langeb ta õige pea sinna auku tagasi (kes ei tea, siis minu elukutseks on suitsetajate välja päästmine sellest august. Loe siit), nii ei tohi ka mina šokolaadi-/suhkrusõltlasena süüa šokolaadi, sest ma kukun sinna auku sisse tagasi. See ei ole sellest, et mina, või endine suitsetaja nõrk on. See on sellest, et igal inimesel tekib tolerantsus sõltuvust tekitava aine vastu ja aegapidi vajad sa aina suuremat ja suuremat doosi seda ainet, millest sa sõltuvuses oled. On selleks siis suhkur, kokaiin, nikotiin, alkohol.

Läbi elu sa omistad ka sellele ainele omadusi ja lisaks teeb meedia väga suurt ajupesu selles suunas. Kõik me oleme kuulnud ju seda, et kui sa oled õnnetu, siis söö magusat. Magusa söömine ei muuda kedagi õnnelikuks, kuid see annab sulle hetkeks selle petliku tõuke ja natukese aja möödudes see suhkrust saadud imeväike kaif kaob ja su heaolutunne langeb madalamale kui enne seda, kui sa otsustasid esimese suutäie võtta. Su aju tundis esimese tüki suhu pannes seda väikest tõuget ja nüüd on sul väga raske järgmist tükki magusat suhu mitte panna ja sa panedki. Kaob see ebamugavus tunne, mille tekitas eelmine tükk šokolaadi ja sa tunned ennast kohe paremini. Kuid see kaif kaob taas lühikese ajaga ja sa pead sööma järgmise ja järgmise ja järgmise. Selle asja nimi on sõltuvus ja ma nägin ennast kõrval and it was not pretty.

20131224_201301 Mul meenus üks jutuajamine, mis toimus aastaid tagasi oma hea sõbra Heigoga, kes muide on süüdlane selles, et meie jõuluõhtu sedavõrd lõbusaks kujunes, kuna ta tegi midagi, mida mitte keegi meie sõpruskonnas veel teinud pole. Ta lõi kolleegidega lauamängu, mida me jõuluõhtul Esileedi perekonnaga mängisime (kui sa oled spordihuviline, siis soovitan seda mängu väga- saad nii enda teadmised kui loovuse proovile panna). Kuid rääkisin temaga aastaid tagasi šokolaadist, sest ma märkasin, et kui me viisime neile külakostiks tahvli šokolaadi, siis tema ei võtnud sealt ühtegi ruutu. Küsisin, et kas talle ei maitse šokolaad, sest ta ei võta ühtegi ampsu. Ta vastas, et maitseb küll. Liigagi palju. Just sellepärast ta ei võtagi ühtegi ruutu. Nüüd ma saan temast täielikult aru.

Kuid see nädal on tervislikkuse suunas liikumise mõttes tõepoolest olnud pettumus, sest ma olen šokolaadi söönud mitmel päeval, mis oma korda tähendab, et ma olen kannatanud seda ebamugavat õõnsat tunnet, mida ma olen üritanud siis täita muu toiduga, mis omakorda tähendab näksimist ja ülesöömist. Homsest olen tagasi rajal ja võtan teadmiseks, et maailmas on tuhandeid toite ja šokolaad on lihtsalt üks tuhandetest ja see rikub mu enesetunnet ja tervist. Miks ma peaks siis seda sööma. Nisu ei söö ma lihtsalt sellepärast, et ma usun jätkuvalt, et see on kahjulik.

1452453_10152451142211521_732463326_n Hea uudis on see, et jalg tundub nüüd enamvähem korras olevat. Käisin juba ühes korvpalli trennis ja viimases CrossFiti trennis (mis toimus jõululaupäeval) tegin juba terve kava kaasa, väljaarvatud väljaastesammud. Uskumatu oli see, et jõululaupäeva hommikul, kui toimus selle päeva ainus trenn, olid nii paljud ettevõtnud tulla trenni. Kokku 14 inimest. Lisaks oli treener selleks päevaks välja mõelnud kava selliselt, et saime tõmmata endale jõulusokist lipiku ja igal lipikul oli mingi harjutus, mida sa pidid tegema. Tuli tõmmata kuus lipikut. Õnneks ei saanud ma burpeesid ega kükke kang pea kohal. Harjutused olid hoopis kahe sangpommiga thrusterid 50tk, 50 kõhulihast, 50 kükki sangpommiga, 400 meetrit jooksu, 50 harilikku kükki ja 50 väljaastesammu (mina tegin kastile asteid). Harjutused tuli siis teha partneriga kahe peale. Minu partneriks oli üks väga sitke noormees Saksamaalt. Tegime kõiki harjutusi võrdselt, vahetustega- mina viis kükki ja siis tema viis jne. Pildi hankisin Heidi blogist, kes oli samuti jõulu eel kõhtu ruumi tegemas 🙂

Eelmise nädala eesmärk oli iga päev 4 minutit planku teha. Seitsmest päevast tegin planku neljal. Mul on veel viis päeva aega, et täita oma eesmärk- suuta teha planku poolteist minutit. Minu progress on küll viimase paari nädalaga: 30 sekundist on see kasvanud minutini. Kuid pooleteise minutini ei suuda ma tõenäoliselt nädalaga areneda. Kuid sean selle sellegipoolest eesmärgiks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKui ma mõtlen endale aasta aega tagasi, siis on uskumatu see, kui palju ma olen edasi arenenud, et ma sean trennis selliseid eesmärke. Aasta tagasi treenisin ma põhimõtteliselt ainult kopsumahtu, sest iga kord, kui kingapaelu kinni tuli siduda, tuli kopsud õhku täis võtta, kuna kummargil olles ei tulnud hingamisest midagi välja. Nüüd ei seo ma mitte ainult enda kingi, vaid ka Esileedi omi. Whipped.

Uue nädala eesmärk on lisaks trennis tarbitavale juua iga päev 1,5-2,5 liitrit vett. Minu vee tarbimine on tõesti suht väikeseks jäänud. Korvpallitrennis ei ole mul probleemi ära juua 1,5 liitrit vett ja CrossFitis 0,75. Kuid väljaspool trenni joon ma äkki ainult 0,5-0,7 liitrit päevas, mis ei ole piisav. See on igatahes esimene eesmärk, mille ma kavatsen PERFEKTSELT täide viia.

PS! Tahaksin tänada http://rameshwar.wordpress.com/ blogi mainimise eest, kuna selle blogi kaudu tuli mu lehele tavapäratult palju uudistajaid. Loodan, et mõni jääb ka edaspidi lugema. Uurisin isegi lähemalt ja väga avameelselt kirjutab ning seega ei imesta, miks nii suur lugejaskond seal tekkinud on.

Mõtlesin, et teen järjekordse postituse paksuse teemal. Mis kaasneb ülekaaluga. Tean, et paljudel vaesekestel ei õnnestu seda kunagi kogeda, siis ma jagangi. Jagan oma nädalat ja mõtteid.

20131218_165821Kui ma seadsin eelmises postituses endale detsembri eesmärgiks, et ma kõnnin kuu jooksul 36 km, siis ei olnud see mu esimene valik. Ma mõtlesin ,et seaks eesmärgi, mis oleks selline kergemapoolsem ja 20 km oleks hea number, sest ma ei viitsi nagunii siin sopa sees ringi mütata. Kuid otsustasin lõpuks siiski selle numbri pea kahekordistada, et oleks ikka pingutuse maitse juures. Tänaseks on nädal möödas ja üle poole 36km-st läbitud.

Kuna ma korvpallis hetkel reievigastuse tõttu käia ei saa, siis ma pidin valima mõne rahulikuma tegevuse ning kõndimine on mulle hetkel sobiv. Mis ma küll avastasin, oli see, et nauditavaks kõndimiseks peab olema seljas mugav riietus. Esmaspäevane ring algas Ülikooli Kliinikumi juures, kus me Esileediga käisime järjekordses perekooli loengus kuulamas, kuidas beebiga igast asju teha. Põhimõtteliselt, kui järgida seda juhist, siis eriti puusse ei anna panna.

Kui selle loenguni oli mul suurim hirm mähkmevahetus, siis selles loengus sain aru, et tegelikult ei peaks ma seda üldse kartma…. sest ees on ootamas palju hullemaid asju! Kuid ma ei hakka siin tulevasi vanemaid traumeerima ja lasen teil need asjad endil avastada. Igatahes on nabaväädi hooldus vahva (judinad käisid just üle selja).

20131211_172102Kuid ma otsustasin peale loengut ringiga jala koju minna ja ring kujunes pea 8 km pikkuseks. Täiesti tõene on väide, et su vaim annab tuhat korda enne järele, kui su keha. Kuna ma olin loengul, siis ei olnud mul sel päeval jalas dressipükse ning teksad ei ole minu jaoks kõndimisel kõige mugavamad. Kes iganes on ülekaaluline olnud, teab, et kui jalas ei ole mugavad dressipüksid, siis higistama hakates, ei ole nende kõvade õmblustega pükstega eriti mugav käia.

Loomulikult kulub ka aluspesu seetõttu rohkem. Aluspükse kulub tõesti palju. Kui kintsud ikka üksteise vastu käivad, siis kulutab see ka aluspükste kangast. Kogu selle hõõrdumise võiks ju tegelikult nutikamalt ära kasutada ja toota elektrit ning niimoodi Eesti Energiale vähem maksta. Põhimõtteliselt iga kord, kui ma liigun kiiremini, kui istumine, kulutan ma läbi paari trussikuid.

Kusagil kolmandal-neljandal kilomeetril hakkaski peas võitlus pihta, et ok, jõuan Säästukani ja kutsun auto järgi. Ei kutsunud. Ok jõuan Konsumini ja kutsun auto järgi. Ei midagi. Ok jõuan Kaubamajani ja kutsun auto järgi ning ikka ei midagi.

Saingi aru, et selleks, et eemärk silme ees püsiks, tuleb endale seada väikseid eesmärke. See ei käi ainult kõndimise kohta, vaid iga tegevuse kohta, mida sa 100% ei naudi. Kuid loomulikult on raske teha asju, mida sa parema meelega ei teeks. Ka mina ei tahtnud peale lühikest aega enam kõndida. Mul tuli see kuidagi enda jaoks põnevaks muuta. Hakkasingi ise endaga erinevaid võistlusi pidama. Näiteks järgmise puuni on mul aega 20 sekundit ja hakkan mõttes sekundeid lugema ja iseendaga võidu tegema. Teine võistlus oli see, et nägin eemalt valgusfoori ja tegin endale ülesandeks, et ma pean nüüd enda tempo nii sättima, et ma ei jääks valgusfoori taha seisma, kuid samas ei tohi tempo liiga aeglaseks ka minna. Eriti hea on, kui sinust paarkümmend meetrit eespool kõnnib keegi, kes on natuke kiirema tempoga, kui sina ja loomulikult tuleb eesmärgiks seada, et sa pead temast ette jõudma enne, kui ta kusagile ära keerab. Oht on siinkohal küll see, et see kiirkõndija, kes eespool kõndis, ei keeragi ära ja tal on sinuga sama marsruut, siis tuleb sul tempot hoida, sest kuidas sa lased ta uuesti endast mööda… Ja selliseid mänge ma enda mõtteis mängin, et hoida asja enda jaoks huvitavana.

batedbreathMa olen lapsest saadik päris hea fantaasiaga olnud ja pidevalt erinevaid mänge peas välja mõelnud ja ma usun, et enamus meist teeb selliseid asju, isegi kui me seda endale ei teadvusta. Näiteks kui on ruuduline põrand, võid sa liikuda edasi ainult mööda ruute nagu ratsu malend. Või sa vaatad, kas sa jõuad hinge kinni hoida kui sa liigud punktist a punkti b. Või see ei ole nii tavaline ja ma olen lihtsalt imelik, et selliseid asju teen? Anna teada ja lohuta mind, et ma pole ainuke 🙂

Igal juhul jõudsin ma tol päeval koju.

Söömisega olen ma ka kenasti joone peal ja kaal liigub minu jaoks soodsas suunas. Järjest enam tekitab minu jaoks imestust erinevate dieedi asjatundjate soovitused süüa teadlikult vähem kaloreid, kui sa tarvitad ja liigutada rohkem, et kaloreid rohkem põletada.

Ma vaatasin ühte videot internetis, mis oli väga hea vaatamine. Jään hetkel võlgu, mis video see oli, kuid seal tõstatati järgmine küsimus: Kui keegi ütleks sulle, et ma tegin super hea õhtusöögi ja vaata, et kui sa õhtul sööma tuled, et sul kõht kindlasti hästi tühi on. Mis on need asjad, mida sa sel päeval teed, et sul õhtul kindlasti hundinälg oleks? Loomulikult üritad sa päeva jooksul vähem süüa, sa üritad süüa kergeid asju, mis su kõhtu väga ei täidaks, sa üritad olla aktiivne, sest mida rohkem sa energiat kulutad, seda näljasem sa oled.

Kas pole mitte huvitav- see on TÄPSELT see, mida on meile pidevalt selgitatud, et see ongi normaalne viis, kuidas kaalus alla võtta. Mõni ime siis, et valdav enamik ,kes seda selliselt proovivad, läbi kukuvad või suisa käivad nendel maovähendusoppidel, sest nad ei suuda aru saada, kuidas nad peaksid selle uue elustiiliga toime tulema, kui nad on kogu aeg näljased. Lastaksegi endil ära lõigata osa nende täiesti tervest organist ja arvataksegi, et probleem on neis. Nende tahtejõus. Mitte viisis, mis on eos läbikukkumisele määratud.

Ka minul oli väga raske lahti lasta sellest usust, et ma PEAN lugema kaloreid ja sööma vähem, kui mu päevane baasvajadus on. See oleks jah üks viis. Kuid minu elu ei peaks mööduma ennast piirates ja tahtejõudu kasutades, vaid ma olen reaalselt endale võtnud paleo Ardi mõtlemise, et ei ole neutraalseid toite, kõik toidud teevad sulle natukene head või natukene halba. Kui ma söön päris toitu ja mu mõtlemine on paigas, ei tunne ma ennast ilmajäetuna, vaid ka see on minu jaoks väljakutse, et ma sööksin 80% ajast toitu, mis teeb mulle natukene head.

20131216_151839Eelmise nädala väljakutse oli see, et ma pidin oma ajatapmisportaalides vähendama tööajal veedetud aja ühele tunnile. Failed miserably. Ma ei tea, mis on see, mis aitaks mul sellest netisõltuvusest lahti saada. Peaksin äkki Esileediga kusagile minema, kus pole netti. Või on hästi aeglane, et ma ei viitsiks oodata, sest lehed laevad üliaeglaselt. Kui keegi käib modemiga netis, siis kutsuge külla!

Selle nädala eesmärk. Ma pean igapäev tegema kokku 4 minutit planku. Teen korraga nii palju kui suudan, kuid kokku peab tulema 4 minutit. Ma ei pea silmas, et kaks õhtul ja kaks hommikul. Ma pean silmas, et ma teen järjest 4 minutit, puhkepausidega. Mu kere- ja alaseljalihased ei ole tugevad ja plank on minu jaoks üks väga ebameeldiv harjutus.

Muide, meil sai kauaoodatud garderoob lõpuks paika, mis on väga tore.

Tsau!

man-blowing-noseKallis päevik, täna ma olen õnnetu. Ah, mis õnnetu ma nii väga olen, pigem käib närvidele see, et jalg ei taha ära taastuda. Esmaspäeval mängisin korvpalli ja esimese kümne minutiga oli valu jälle tagasi. Mul on selle paleo 30 päevase väljakutsega lisandunud energiat ja ma ei saa seda rakendada, sest see kuramuse jalg ei lase. Igal juhul loodan, et ma ei teinud korvpallis jalale taas liiga ning tervenemine nüüd seetõttu edasi ei lükku. Seda silmas pidades tegin ma otsuse, et sel aastal ma enam korvpalli ei lähe.

Mõtlen korraks, et äkki käiks kusagil traumapunktis ja näitaks, äkki on siiski mingi rebestus ja ma peaksin kuidagi hooldama. Kuid samas, praegu läks just külmaks ja ootesaal on kindlasti nohuseid inimesi täis, kes vajavad tatijooksuga esmaabi. Pole ma ka suurem asi ootaja.

Üks koht, kus sa pead ALATI ootama, on Tartus Võru tänava postimaja. Ei no päris ausalt, ma kaotan alati sisemiselt seal enesekontrolli ja sõiman teenindajaid. Sisemiselt. Normaalse eestlasena ei kurda ma neile oma frustratsiooni poole sõnagagi ja suisa naeratan suheldes. Ok võib olla pakki kätte saades, ei olnud mu aitäh nii sõbraliku häälega, kuid vaevalt tusase häälega “aitäh” ütlemine nüüd eriti statementi tegemine on. Igal juhul on seal maailma aeglaseim teenindus. Kui keegi tuleb sinna tegema ükstapuha mida muud kui pakki kätte saama, võid sa kindel olla, et sa sured sinna oodates. Kes iganes mõtles välja väljendi “igavuse kätte surema” avastas selle tõenäoliselt Eesti Posti järjekorras.

Kuid jah, ma loodan, et jalg taastub. Igal juhul nii kui mu liikumine hakkab vähegi sörkimist meenutama, tõmbab reis justkui krampi. Seega ülejäänud detsember hoidun ma korvpalli treeningutest ja teen rahulikku kardio trenni kõndimise näol. Selleks on mul suisa nüüd varustus olemas- esimest korda viimase 15 aasta jooksul, on mul lõpuks talvesaapad. Viimased talvesaapad, mis mul jalas olid, olid mu ema ostetud. Kandsin ma neid tõenäoliselt viimati kusagil põhikoolis, sest keskkoolis olin ma ilmselgelt liiga cool, et neid jalga panna.

41q5Ml47HUL._SX300_Saapad ostsime samast poest, kust me oleme ostnud vist endi kõik viimased jalanõud. Ma ei hakka reklaami tegema, aga see pood asub Lõunakeskuses, jäähalli juures. Nimes on neli tähte. Ma saan seal alati väga hea teeninduselamuse. Need müüjad tunduvad rikkumata veel… vaevalt, et keegi neist Eesti Postis eelnevalt töötanud on, sest sealne teenindus on sedavõrd meeldiv, et ma isegi maksaks, et seal poes lihtsalt midagi oodata.

Sattusime Lõunakeskusesse pühapäeva õhtul, kui lisaks meile oli seal veel oma sada tuhat inimest. Tõesti, tundus, et kõik, kes kunagi Tartus käinud on, olid sel õhtul šoppamas. Kuid imedeööl olid enamus kauplusi enda hinnad letihinnast paarkümmend protsenti alla lasknud ja olles missioonil saada sobivad saapad, käisime me läbi vist kõik mõeldavad poed, mis vähegi midagi saapataolist pakkusid. Lõpuks jäidki mulle silma need Eccod, mis kokkuvõttes ära ostsin (sa arvasid nagunii poe nime juba eelnevalt ära) ja ühed nagu supercoolid Adidase talvesaapad, mis oli müügil Rademaris.

Kui ma Rademaris neid Adidaseid nägin, olid nad mulle maha müüdud. Ma teadsin, et need ongi need saapad, mida ma tahan. Kuid kahjuks ei olnud neil poes järel enam numbrit 46 ja number 45 jäi mulle tiba väikseks (teises poes oli Timberlandi 45 mulle nõksa suur). Kuid ma ei saanud ju loobuda ostust, sest ma teadsin, et need on just need, mida ma soovin. Küsisingi, et kas nad saavad äkki tellida, et ma olen täna kindla plaaniga tulnud, et osta endale talvesaapad. Vastus oli, et saavad küll, kuid siis ei kehti mulle enam selle Imede öö soodushind. Ma küsisin, et mis sel vahet on, kas nad müüvad mulle poes oleva number 45 või peavad tellima mulle eraldi number 46, mis jõuab sama hinnaga paari päeva pärast kohale. Ainus vastus oli, et saavad tellida küll, kuid ainult täishinnaga. Mul oli kuri kahtlus, et neil oli kindel plaan mulle mitte müüa.

christmas-presentAlles praegu mõtlen ma, et oleksin ju võinud osta number 45 saapad ja järgmisel päeval sinna minna ja öelda, et on väikesed, et oleks tarvis number suuremat, mille nad võiksid teisest poest enda poodi tellida. Selline käik oleks tõenäoliselt läbi läinud. Aga jah, mul oli raha näpuvahel, ma tahtsin selle neile anda ja nad lasid mul sealt poest ära minna nii, et jäigi ost tegemata. Ma isegi ei tea, mida arvata.. äkki nii ongi normaalne ja ma näen probleemi seal, kus seda pole. Läksin siis tagasi Ecco poodi, sest sealsed talvekad olid esimesed, mis silma jäid, kuid ainus, mis ei lasknud mul kohe neid ära osta, oli hind. Ka soodushinnaga olid nad kallimad kui need Adidased täishinnaga. Kuid esileedi ütles, et ma ei mõtleks raha peale ja valiksin need jalanõud, mis mulle kõige enam meeldivad. Kõike arvesse võttes, lasin ma tal endale siis kinkida ikkagi Eccod.

Seega selle kuu aja jooksul hoidun ma korvpalli trennidest ja pühendun kõndimisele. Võiks ju ka siis mingi eesmärgi püstitada, et ma laisaks ei läheks. Sellesse aastasse on jäänud veel põhimõtteliselt kolm nädalat. Ma võtan endale eesmärgiks kõndida detsembrikuus (keskmiselt kaks korda nädalas) 36 kilomeetrit, mis teeb keskmiselt 6 kilomeetrit korra kohta. Uute saabastega peaks see olema käkitegu, sellise hinna eest peaks nad põhimõtteliselt ise käima. Ma võtaks plaani suurema numbri, kuid sellel on kaks takistust. Esiteks ei tea ma, kuidas mu jalg käitub. Teiseks, kui Esileedi näeb, kui väga mulle jalutada meeldib, hakkab ta end kindlasti mulle kaasa suruma.. aga ta on suht puss ja tema ringid on suhteliselt lühikesed. Ok, nali. Ma pean igaks juhuks ütlema, et on nali, sest ega seda rasedat naist ei tea. Eile kuulis ta seda uudist, kus ema pani end lapsega voodis põlema ja hakkas nutma. Üleeile koristas ta sahtlit ja leidis armastuskirja kunagisest ajast ja hakkas nutma. Paar päeva tagasi ei kuulnud ma, mis ta ütles ja ei avaldanud kohe armastust vastu ja ta hakkas nutma. Ma kardan kodus valel ajal aevastada, sest ma ei tea kunagi, mis on see, mis võib ta nutma ajada. Kuid mul oleks väga hea meel, kui ta tuleks minuga ka vahel jalutama. Ta on rasedana väga hea huumori soone endale soetanud.. ta arvab küll, et ta ongi naljakas, kuid ma olen veendunud, et see ei tea kust tekkinud naljasoon, on siiski minu teene, kannab ta ju hetkel osakest mind.

Muide oleme nüüd temaga ka ajakirjas täitsa olemas. See on ühe ajakirja eriväljaanne ja kel huvi on, see leiab ise. Kuid võtke arvesse, et kuigi mu habe on tõesti punane, ei ole ta nii punane, kui seal piltidel, sest seal on ta tõesti Guinessi rekordi punane. Nagu Pipi…. kui ta oleks paks habemega mees.

Tänane postitus saab olema ikka väga pikk. Kuid ehk kannatate ära, sest kaks asja on veel, millest ma rääkida tahan. Mõtlen siin, et äkki peaks midagi eespoolt ära kustutama, sest äkki saab tõesti liiga pikk. Hah, arutan, et äkki saab liiga pikk ja samas kirjutan siin mitu rida mitte millestki ja räägin ,et äkki peaks mõttetud laused eespoolt ära kustutama. Veidrik.

DSC01905Esiteks saab mul läbi Paleo 30 päeva väljakutse. Ma olin selle aja jooksul 99% paleo. Ühel korral sõin juustu (sel pühapäeval) ja ühel korral sõin tatrajahust piparkooke (laupäeval). Kogu muu aja olen ma olnud täiesti paleo. Kokkuvõtteks võin öelda, et tegelikult ma ju ei muutnud suurt midagi. Ma sõin paleotoitu ka enne seda väljakutset. Kuid nüüd sõin lihtsalt religioosselt ja veendusin, et ükski mittepaleo toidukoostis minu suhu ei jõuaks. 30 päevaga vähenes mu kaal 3kg. Mõõdud jäidki võtmata. Aga ma jätkan paleoga, sest mulle sobib see suurepäraselt.. erinevalt mõnest siin.. jajah, sinust räägin. Tead küll. 😀
(Pilt nädalavahetusest, kui meil toimus sõpradega tore paleo-lähedane õhtusöök).

Teine asi, mida tahtsin puudutada oli mu eelmise nädala väljakutse, kus ma seadsin endale eesmärgiks veeta ajaraiskamispaikades internetis maksimaalselt ühe tunni päevas. Selle eesmärgiga põrusin ma haledalt. Olin tubli esimesed kaks päeva ja siis läks lappama. Maru keeruline on ikka neid vältida, kui sa oled seal suure osa oma vaba-, töö- ja uneajast. Ma olin neis paikades vähem kui tavaliselt, kuid siiski lubamatult palju. Ma panen tähele, et iga hetk, kus mu mõte mingil teemal tupikusse jookseb, avaneb hetkega kas mingi delfi või facebooki leht. Täiesti müstika ja ma unustan end sinna. Facebook-waste-of-timeSiis, kui ma avastan, et ma ju raiskan jälle seal aega ja panen akna kinni, ongi juba mingi 40 minutit möödas ja ma ei saa seda aega kunagi tagasi. Kuid see ongi müstika, et ma teen seal mitte kui midagi. Loen ebaolulisi artikleid ja vaatan, kes mida lõunaks sõi. Kui keegi helistaks ja hakkaks mulle rääkima, mida ta hetkel sööb, paneks ma toru ära vabandades, et ma ei saa rääkida, sest ma teen tööd. Tee sellest pilt ja ma laigin seda ja panen äkki isegi kommentaari “nämma” või “mmmm”.

Kuid uueks nädalaks on mul eesmärk siis, et ma ei tohi traditsioonilise töö ajal, ehk siis kell 9-17 (vist algab tegelikult kell 8, kuid naiivne oleks arvata, et ma sel ajal ärkvel olen), ei veeda ma ajatapmissaitidel enam, kui tund aega. Seega see peaks teoorias lihtsam olema, sest need asjad, mida ma olen harjunud laikima ja lugema, saavad lihtsalt hiljem laigitud ja loetud. Pöidlad pihku. Mis krt pöidlad pihku.. siin pole asi õnnes, vaid minu enda kättevõtmises. Korras, eesmärk paigas. Aga ok, ma lähen nüüd postitust üle lugema ja kirjavigu otsima. Tsau.

Hinda ka!

20131130_141955Igakord ma mõtlen endamisi, et peaks mingid nädala pidepunktid kirja panema, et kui blogi postituse aeg käes on, siis ei peaks mõltema, millest kirjutada. Ma ostsin isegi märkmiku selleks ja igaks juhuks, kui märkmikku käepärast ei juhtu olema, tõmbasin ka paar äppi telefoni, kuhu on lihtne märkmeid teha. Sellega ka see lõppes. Märkmiku ostsin kunagi jaanuaris ja seni olen teda kasutanud vaid selleks, et panna märkmiku ots läpaka alla, et ventilatsioon paremini töötaks. Äppe pole ma vist kordagi kasutanud. Aga näe.. midagi saab siia kirja pandud küll. Täna küll veidi lühemalt.

Eelmise nädala eesmärk oli, et ma pean iga päev natuke filmima, et anda ülevaade nädala tegemistest. Selle eesmärgiga sain ma peaaegu hakkama. Keeruline on lihtsalt ennast midagi tegemas filmida. See tähendab ju seda, et üks käsi on filmimiseks hõivatud. Kuid ma sain laias laastus hakkama. Filmile jäi mu iga kolmapäevane rännak rämpstoidu kohta, et viia kräppi pimedate kooli õpilastele, sest kolmapäeviti on neil koolis piimasupp.. muu on vist paremini arusaadav.

Trenniga on veel asjad mitte nii head, kui tahaks. Jalg annab jätkuvalt tunda ja korvpalli pole ma seeprast veel jõudnud. Täna on esimene trenn siis üle kahe nädala. CrossFitis see vastu olen ikka käinud ilusti. Eile tegin ka terve kava kaasa, ilma, et mulle midagi kohandataks. Harjutused olid sellised, mis väga reielihast ei koormanud.

Sai ka pulmas käidud. Õnneks oli tegemist teistmoodi pulmaga, kui mina tavaliselt harjunud olen. Ei olnud tavapäraselt lookas laudu ja kilode viisi marineeritud liha kartulisalatiga, rääkimata rasvastest kartulitest ja lihast. Oli eelroog, pearoog ja magustoiduks pulmatort. Eelroaks oli kitsejuustu salat (ei ole paleo), pearoaks pardi rinnafilee viigimarjadega (suht paleo) ja magustoiduks kohvi tordiga (ei ole ka eriti paleo). Joogiks pakuti šampust, veini ja vett. Olin siis õhtu otsa vee peal. Pidu külalistele sai läbi kell 21.00, kui vast abiellunud, siis otse lennuki peale läksid ja pulmareisile Seišellidele lendasid. Meie sõpruskond pani peojärgseks istumiseks Raekojaplatsis Truffe kohvikus laua kinni, kuhu meie Esileediga ei jõudnud. On ta meil suht puss viimasel ajal. Ei teagi miks.

Kuid andke teada, kas üks osa blogist võiks olla ka edaspidi video. Ma siis tagasiside põhjal otsustan.

Aga jah, täna tõmbangi otsad kokku.20131130_204446(0)

Eesmärk selleks nädalaks: kasvatada habe pikemaks. Ei, see vist ei oel eriti hea eesmärk. Habemest rääkides- Movember sai läbi! Kuid minu habe ei ole veel kusagile kadunud. Ma tegin otsuse- ma ajan habeme ära siis, kui ma kaotan järgmised 15 kilo enda kehakaalust. Siis ajan habeme maha. Ehk motvieerib enam tubli olema. Kuid eesmärk uueks nädalaks saab olema- vähendada Facebooki ja Youtube aeg päevas ühele tunnile senise 324254895339583 tunni asemel. Selle alla käivad ka igast delfid ja muud ajaraiskamise portaalid. Üks nädal. Henry, sa saad hakkama küll!

egoKõigepealt sooviksin klaarida ära ühe probleemi, mis on pea nädal otsa vindunud. Kes pani eelmisele postitusele nelja?? Kas sa vihkad mind, või üritasid mind lihtsalt õnnetuks muuta? Palju õnne, läks korda! Ma ei pannud seda hindamise süsteemi sinna selleks, et te saaksite mind õiglaselt hinnata, vaid selleks, et mu ego upitada.. gosh.

Nüüd kui see sai hingelt ära, võime siis päevaga edasi minna.

Eelmisel nädalal seadsin ma nädala eesmärgiks teha video ja videoga olengi ma ka viimased paar päeva tegelenud. Kuid kahjuks ei saa ma seda teiega jagada, sest see video on poissmeestepeost, millel ma laupäeval osalesin. Oli lahe õhtu, mis sisaldas nii kuulide veeretamist, kuulide tulistamist, nii laulu, tantsu, kui ka hasartmänge. Põhimõtteliselt poissmeeste pidu nagu poissmeestepidu traditsiooniliselt olema peakski- ka ohtralt topless tantsijaid sealhulgas. Nende seas ei olnud kahjuks ühtegi naist küll. Valetan. Viimased pidutsejad lõpetasid siiski peo omal käel stripiklubis.

Kuid kuna eestlasele meeldib naerda teiste, mitte enda üle, siis kahjuks ei saa ma seda videot kellegagi jagada. Kui ma peaksin suutma kokku panna poliitiliselt korrektse video, saaksin ma kasutada ainult peo esimest viiteteist minutit. Siis tehti lahti esimene purk õlut ja mõne hetkega läks asi käest ära. Nagu vanasõna ütleb: “What happens in Kambja, stays in Kambja”. Kambja lähedal oli siis koht, kus toimus lõviosa üritusest.

DSC01747Olin peol tubli. Sõin küll ülivähesel määral mitte paleo toitu- kaks supilusikat kartulisalatit ja paar singirulli, kuid öösel, kui me Tartusse mäkki sõitsime, ei võtnud ma sealt muud, kui pudeli vett. Ei olnud raske ei öelda, sest eesmärk on silme ees. Samuti ei joonud ma alkoholi. Kas te teate, kui raske on mängida pokkerit, kui sa oled ainuke kaine lauas? Kõigi tähelepanu on hajutatud ja nii kui hea muusika peale tuli, tuli alati teha tantsupaus. Jällegi, ma jagaks teiega meeleldi pilte, kui mul tsensuuri peal ei oleks. Saan siia panna vaid pildi pokkerilauast. Parem, kui mitte midagi, eks?

Trenniga on mul asjad olnud kehvasti. Reie tagalihas, mille ma möödunud kolmapäeval ära tõmbasin, on tänaseni valulik. Mitte rahuolekus, kuid nii, kui natukene pingutan, annab endast märku. Sellegi poolest käisin eile CrossFitis ja mulle tehti täiesti oma kava arvestusega, et ma ei koormaks eriti enda reielihast. Väga vastutulelikud ja hoolivad- enne intensiivset osa, käisime treeneriga ka kõik harjutused vaikselt läbi, et näha, kuidas mu reielihas reageerib. Väga palju on trennis uusi nägusid ja ma teadsin alati, et on aja küsimus, kui inimesed selle trenni avastavad. See lihtsalt on nii erinevate inimestega arvestav.

Asi on kindlasti minus, kuid kui mulle eelmise aasta detsembris öeldi, et siin on su MyFitnessi poole aasta pääse ja järgmisel nädalal lähed sa rühmatrenni, siis kukkus mul süda saapasäärde. Õnneks ma suutsin korraldajaid veenda, et ei, ma ei lähe ennast sinna lolliks tegema. Mul ei olnud võhma ja tegelikult ka soovi sinna saledate neidude vahele higistama ja puhkima minna. Öeldi küll, et ega keegi sind ei vaata, et seal käib igasugu inimesi ja mõned ongi kobad, võtavad endale liiga raskeid kange või ei tee kõike kaasa. Kui nad ei vaata, kust nad siis teavad? :). Kuid nagu ma ülalpool kirjutasin, keskmine eestlane, ka mina, ei taha end naeruväärseks teha.

CrossFitis ongi eripära see, et keegi ei vaata sind, peale treeneri. Kui keegi vaatabki, siis selleks, et innustada ja jõudu juurda anda. Sa ei tunne seal ennast ebaõnnestujana, vaid sinu harjutused on sinu jaoks modifitseeritud, et sa suudaksid anda endast parima. Sellepärast mulle meeldibki. Lisaks loob seal treenimine justkui sellise hea seltskonnavaimu ja mul on väga hea meel, et ma olen seal nii paljude inimestega tutvunud nagu Ain, Sille, Marianne, Heidi, Kaija jpt. Lisaks otsustasime, et teeme paari nädala pärast ühise paleo õhtusöögi nende Crossfittijatega, kes võtavad hetkel osa 30 päeva väljakutsest, jagame ideid ja räägime maast ja ilmast. Mina ja kolm tüdrukut siis, kes kõik on väga toredad ja kenad tüdrukud ning Esileedi pole isegi mitte armukade, vaid arvas, et see on lahe mõte.

1466299_454012591374788_573676725_nSelle poole aasta jooksul, kui ma käisin jõusaalis, ei suhelnud ma ühegi seal treeniva naisega ja teretasin ning rääkisin pealiskaudselt kolme-nelja mehega. Ma ei ole just eriti tagasihoidlik, aga mingit sidet ma ka ei loonud. Ma ei kujutaks isegi ette, et kuidas ma suhtleks jõusaalis enda kõrval treeniva naisega nii, et see ei tunduks külgelöömise või flirtimisena- võtaks hantli kätte, treeniks biitsepsit, astuks mõne naise juurde ja ütleks “noh, tsau mis teed?”.

Lisaks käis eelmisel kahel pühapäeval, enam, kui kümnepealine CrossFiti seltskond paaritunnisel matkal Vooremäel. Suurepärane viis veeta lahedas seltskonnas aktiivne ja sotsiaalne puhkepäev. Kahjuks ei saanud mina oma vigase jalaga osa võtta. Lisan seltskonna pildi ka siia. Blogide jälgijad tunnevad sealt äkki ühe näo ära ka.

Jällegi, see on minu jauramine teemal, CrossFit- connecting people. Äkki olen mina socially awkward ja jumala eest ärge võtke minu juttu puhta kullana, sest ma räägin ALATI ainult enda vaadetest ja seisukohtadest. Ma ei räägi tõtt, vaid enda nägemusest.

Võibolla on rühmatrennid ka nii. Ma ei tea, ma pole kunagi käinud. Ma lihtsalt ei näe, kuidas see võimalik oleks. Asjatundjad, lükake julgelt mu hirmud ümber 🙂

20131127_152143Toitumisega on ka kõik joone peal. Paleo elustiil eeldab suurt kokkamist- sa pead põhimõtteliselt kõiki toite endale ise valmistama, sest valmistoidud poest ei ole pea kunagi paleo. Välja arvatud, kui sa tahad õuna süüa.. või porgandit. Mis juhtub, kui Henry teeb köögis süüa? Seda võid näha pildilt. Kui mina olen köögist läbi käinud, oleks seal justkui tornaado olnud. Absoluutselt kõik on laiali. Ma küll üritan jooksu pealt ka koristada, kuid mul on tunne, et nii ma teen asja ainult hullemaks. Ma võin köögis lusika maha pillata ja kui ma kummardun seda võtma ning siis üles tagasi tõusen, on selle aja jooksul määrdunud kaks panni ja kuus taldrikut. Liialdamata.

20131125_194506Kehakaal on vaikses languses taas ja ma olen ühe kilo kaugusel pulmapäeva kaalust aastast 2009. Awesome! Selle eest ei tule tänada mitte ainult paleot, vaid üleüldse on ostukorvi sisu tundmatuseni muutnud. Eile peale poekoti tühjendamist vaatas vastu just selline sisu nagu siin pildil näha võib.

Kuid selle nädala eesmärk: Filmida IGA PÄEV, mingi hetk päevast, et panna kokku lihtsalt üks video, mida ma nädala jooksul tegin. Kokkuvõtlik video ei tohi olla pikem kui kaks minutit ja kakskümmend sekundit, ehk maksimaalselt 20 sekundit päeva kohta.

Ärge tundke minu kirjutisest keegi ennast puudutatuna, kes te rühmatrennides käite. Ma olen täiesti veendunud, et te naudite seal käimist. Ma lihtsalt selgitasin, miks mina paksu mehena sinna ei läinud, mis hirmud mul olid/on. Ma olin siis vaid nõus jõusaalis vehkima, sest seal ma ei tundnud ennast ebamugavalt. Kuid üksinda rassides hakkas igav ja sellepärast ongi CrossFit mulle ideaalne lahendus. Küll tundus jõusaalis lahe see rühmatrenn, mida viidi läbi seal samas jõusaali ruumis, peegli ees, kus oli grupis 3-7 inimest ja harjutused olid oma keharaskuse, raskusketta ja sangpommiga-väga sarnane CrossFiti soojenduse osaga.

Ok, ma panen selle hindamise võimaluse siiski siia otsa ja kui sa tahad, et ma nädal otsa õnnetu oleksin, siis pane julgelt neli tärni. Ah, ma niisama jauran. Hinda nii, nagu õigeks pead 🙂

Südame- ja hingevaluga pidid head sügavad kirjutised tulema. Eks ma siis proovin. Mul küll ei valuta hetkel ei süda, ega hing, kuid ma tõmbasin täna korvpallitrennis enda reie tagumise lihase ära ning katsun siis selle najal inspiratsiooni ammutada.

Ma loodan, et tegemist on pisikese venitusega, mitte rebestusega. Mitte, et ma neil kahel vahet teeks ja minu lootus põhineb vaid usul, et venitus kõlab süütumana, kui rebestus. Aga mine tea. Igal juhul ei armasta mu parem jalg hetkel sirget poosi- tuleb teda ka pikali olles õrnalt krõnksus hoida. Kuid tegelikult on see minu enda süü, et ma nii viga sain. Mängides tundsin, et reide lõi sisse selline ebamugavus, nagu kerge kramp. Küsisin vahetust ja läksin platsi äärde venitama. Päris ära ei kadunud, kuid see ei tundunud nii suur probleem olevat. Läksin mängu tagasi ja sain vaevalt paar korda platsil edasi tagasi joosta, kui ühel kiiremal rünnakul (tava mõistes oleks see kiirrünnak, aga ma ei hiilga just eriti oma kiirusega), käis äkki tohutu valujutt läbi reie tagaosa. Üritasin siis seisma jääda, aga ma ei saanud end põlvest nõtkeks lasta, et hoogu maha pidurdada. Jooksin siis samas tempos, kuni sein ette tuli. Õnneks oli seal sein ees. Nooremana mängisime korvpalli sõbra juures maal, kes elab keset põlde. Mõtle, kui ma oleks seal ära tõmmanud- lähim sein võis mitme kilomeetri kaugusel olla.

20131120_121644Kuid nüüd tuleb mul vist natukene trennidest kõrvale hoida. Samas, on mul ju keldris hantlid, paar kangi ja surumispink. Polegi ammu enam pingil surunud. Suurepärane on see, et CrossFit on mu jõule ikka imesid teinud. Minu raskused on CrossFitis tänaseks sellised, mida ma jõusaalis ei saavutanud ka peale aastaid käimist. Sest jõusaalis ei ole sul kedagi juures, kes sinusse usuks, kui sina ise ei usu. Lisaks on nii kerge minna lihtsamat vastupanu teed, kui täna ei viitsi. CrossFitis sellist võimalust pole- kui sa täna ei viitsi, pead sa andma endast maksimumi. Kui sul pole täna motivatsiooni, pead sa andma endast maksimumi. Sealt ka see areng. Ma ei ütle, et jõusaalis ei ole võimalik saavutada häid tulemusi. Ma ütlen, et mina ei saavutanud jõusaalis kunagi tulemusi sellise tempoga nagu ma saavutan neid CrossFitis. Muide ka teine Esileedi käis paar kuud meil CrossFitis. Täpsemalt siis proua Evelin Ilves. Igal juhul ei mingeid kaameraid, ei mingit pressi. Lihtsalt naine, kes hoiab end vormis.

Movembri alguset on möödas juba 3 nädalat ja ma ei ole tänaseni habet ajanud. Korra juuksuris mul piirati küll vuntsipikkust, sest Esileedi arvas, et need olid ilmselgelt liiga pikad. Samas, on tema arust kõik karvad näos liiga pikad, kui nad ulatuvad nahast kõrgemale. Muide, ajalooline päev. Sel päeval, kui ma tulin juuksurist ja mul oli habet veidi kohendatud, vaatas Esileedi mulle hetkeks otsa ja ütles, et Henry, sellise hooldatud habeme vastu pole mul mitte kui midagi ja sellist habet ei pea sa novembri lõpus ära ajama. Nagu wow! Tema suust midagi sellist kuulda, mis tunnustab mu habet. Igal juhul oli see väga emotsionaalne moment (viimati olin ma nii senitmentaalses meeleolus, kui Nukitsameest igalt poolt otsiti, aga ei leitud, sest ta nuttis seal maja all) ja kui me käisime Pere ja Kodu photoshootil, olin ma natuke liiga emotsionaalne, et head pilti saada. Seega, kui ma ei ole piltidel eriti ilus, siis süüdistage Esileedit ja tema habemelembust.

20131121_013142Teine asi habemega on see, et tihti läheb meestel see punakaks. Minul mitte. Mul läheb see punaseks. Eriti, kui päike peale paistab. Ma muudkui ootan ja loodan, et ta tumedaks läheks, aga seni on ta punane, mis punane. Kell on pool kaks öösel, kuid mul pole ühtegi pilti mu habeme hetkeseisust ja ma peaksin siiski ju selle jutule pildi lisama. Ilmselgelt olete te põnevil ja ei jõua ära oodata, et missugune see habe siis on. Eks? EKS?! Jätan siis hetkeks kirjutamise katki ja läheb teen vannitoas oma tavapärase selfika.. seekord siis kuiva särgiga. Nii.. tehtud. loodan, et sa ei tüdinenud ootamisest. Sa vist ei oodanudki eriti. Kuid sa vist juba näed ka pilti. Blogi kirjutades vist ei pea ka kirjutama seda, et oot, ma käin ära. Jah..

20131119_102645Toitumisega on lood praegu väga head. Esileedi eestvedamisel muutsime me taas natuke toitumisharjumusi. Mu kaal on pikalt püsinud muutumatuna ning midagi tuli ette võtta. Ma kipun unustama, et näksimine ei ole ok, sest näksides ei ole sul tegelikult aimugi, kui palju sa sööd. Esimesel päeval oligi naljakas, et igakord, kui pähklinõust, või üldse köögist mööda läksin, täiesti endale teadvustamata, sirutus käsi välja ja ma pidin endale meelde tuletama, mida ma teen. Tegime siis näksimisele lõpu ja tegime otsuse, et sööme iga kahe tunni tagant ja järgime seda nii täpselt kui võimalik. Kuna sa sööd iga kahe tunni tagant, siis kahe tunniga ei jõua kõht veel eriti tühjaks minna ning aja kätte jõudes peab end peaaegu sundima sööma. Seepärast võtsin toidukordadel ka väiksema portsu. Va hommikusöögi ajal. Teine asi, kui nii tihti süüa, siis mina hakkasin tahtma midagi värsket. Tundsin väga huvi värskete smuutide järele, mida ma söön vahepaladeks ja ka salati järele, mida söön nii lõuna-, kui õhtusöögiks. Kuid nüüd on kaal taas allapoole liikunud ning esmaspäevast saadik, mil ma olen söönud iga kahe tunni tagant, on kaal alla läinud kaks kilo, kuigi täiskõhutunne ütleb justkui sööksin rohkem, sest ta on kogu aeg täis. Minu toidulaud on hetkel 99,9% paleo, sest olen läbimas ka paleo 30 päevast väljakutset.

comfort-zoneMa mõtlesin, et ma teen esimese püsirubriigi siia blogisse. Ma võtan endale igal nädalal eesmärgi, mille pean täitma nädala jooksul. Miski, mis mind viib natukenegi mugavustsoonist välja, sest just seal toimub kasvamine. See ei pea olema seotud toidu ega trenniga, ega üldse tervisega. Mingi tegevus, mis viib mind mugavustsoonist välja. Miski, mida paks ja laisk Henry ei teinud. Võtakski kohe ette ja seakski kohe esimese eesmärgi. Maksa Katile võlg ära!.. hah, nali.. küll ootab. Kuid mingi eesmärk, milleks ma natukenegi pingutama ja/või ebamugavust tundma peaksin. Teen nädala jooksul ühe video. Millest, ma veel ei tea. Kuid nii. Eesmärk ette võetud.. ja Kati, chill, küll ma maksan.. nali.