Autor

henry

e449c537fa61fe2457-68738607Enne lapsesaamist ei olnud mul ettekujutust, kui kallis lapse pidamine on. Mul on olnud lapsepõlve jooksul hamster, kuldkalad, merisiga ja ka kass, kes pidevalt mu kingadesse kuses, kuid noorsand on mul esimene. Mul pole varem lapsi olnud ja seepärast ei olnud mul ka halli aimu, kui kalliks see minna võib.

Kui ma alguses mõtlesin pealkirja, siis esimeseks mõtteks oli panna „Kui kallis on lapse saamine?” Selleks ei pea tõepoolest geenius olema, et läbi hammustada, et midagi on pealkirjaga valesti. Lapse saamine ei ole kallis. Tegelikult on see isegi odavam, kui lapse mittesaamine. Õigem pealkiri oleks „Kui palju kasvavad lapse tulekuga väljaminekud”, aga see on ilmselgelt liiga pikk ja lohisev ning ma lähen nagu ikka kergemat vastupanuteed ja jätan pealkirja toimetuse meisterdada.

Esimene asi, millest alati räägitakse beebide puhul, on mähkmed. Neid läheb meil tõesti palju, sest noorhärra tegutseb nende määrimisega tavaliselt siis, kui need just jalga saavad. Meil on välja kujunenud kindel sort, mida me kasutame, sest mähkme ja mähkme vahel on tõesti suur vahe. Ma ei hakka reklaamima, missuguseid me kasutame. Hoolimata sellest, et need samad mähkmed on hetkel ühes kaubandusketis soodushinnaga, ei saa ma ka eriti ette osta, sest poiss kasvab neil hetkedel, kui sa tema poole ei vaata — lähed korra teise tuppa ja tagasi tulles mahub tal sokk vaevu suure varba otsa ning ta naeratab seal oma nabapluusiga.

Kõik põsenäpistajad aina kiidavad, kui suureks ta kasvanud on. Selleks, et ta tunduks neile taas pisikese beebina, pean ma ta endale sülle võtma, sest minu suure kõhu peal tundub ta taas nagu vastsündinud. Asi on lihtsalt kontrastis. Ma arvan, et nii nagu teistelgi, on ka meil mähkmed üks suurimaid kuluartikleid.

Teiseks on riided ja mina ei saa aru, kuidas näiteks number 68 riietus ühest firmast on tihtipeale kordades väiksem kui number 68 teisest firmast. Ka riideid ei saa sooduspakkumiste puhul eriti valmis osta, sest ta kasvab neist ikka ülikiirelt välja. Kõik lühikeste käistega asjad, mis me talle suveks varusime on juba nüüd, mais, väikseks jäämas. Õnneks on ilmad sellised, et lühikeste käistega särgid päris raisku ei lähe.

Kolmas märkimisväärne väljaminek on kõik see „beebinduse” teema — häll, voodi, vanker, turvatool, marlilapid, see rõve toru, kreemid, vann, mänguasjad, monitor, mähkimislaud jne. Paljusid neist saab õnneks järelturult mõistliku hinnaga ja nii ka meie, sest uuena on enamus asjade hinnad tõesti müstilised. Ilma liialdamata, minu auto maksab vähem, kui meie beebi vanker. See ehk ütleb nii mõndagi mu auto kohta, kuid see veel sõidab ja aknad käivad üles alla.

Äkki jäite mõtlema, et mis rõve toru see on, mida ma loetlesin, siis ma räägin lähemalt. See on apteegist muretsetud toru, mille üks ots käib ema suhu (mitte isa!) ja teine ots lapse ninna, kust siis tatt välja imetakse. Mul käivad külmavärinad praegugi üle selja, kui ma seda kirjeldan. Muide ka need filtrid, mis sinna torru sisse käivad, et tatti suhu mitte tõmmata, on masendava hinnaga.

Üks asi, mis on tõesti kordades kasvanud, on vee tarbimine. Igapäevane vannitamine ja pesu pesemine on selle numbri enam kui topelt suureks ajanud. Me võiks ju mõne päeva vannitamist vahele jätta, kuid see on nii noorsandile kui meile lõbusaim osa päevast. Ainuke negatiivne pool vannitamisest on see, et vanni jalad on liiga lühikesed või meie liiga pikad, sest selg jääb kangeks. Noorsandil on viimasel ajal ka vist missioon — sulistada jalgadega nii kõvasti kui võimalik, et vannitoas olevad asjad ikka kindlasti märjaks saaks.

Kokkuvõttes, jah, lapsepidamine on kallis. Eriti see esimene väljaminek, kui tuleb need titega seotud asjad muretseda. Kuid kui on tuttavaid, kel on olnud lapsed, siis enamjaolt saab ka selle esimese väljamineku kordades väiksemaks. Meie igapäeva väljaminekud ei ole vee, riiete ja mähkmete tõttu tuntavalt suurenenud. Ju me oleme teistes asjades järgi andnud, näiteks me ei käi nii sageli väljas söömas, me sõidame tunduvalt vähem autoga, seega bensiinile kulub vähem. Ma arvan, et see tasakaalustub automaatselt ära. Vähemalt meil tasakaalustus. Esimest korda meie suhte ajaloos suudab Esileedi suisa raha kõrvale panna.

Pealegi, lapse toit on ikka veel tasuta, kuigi arst juba räägib, et peaks talle nüüd hakkama tatart võid muid pudrulisi sisse söötma. Poiss kasvas ühe kuuga pea kuus sentimeetrit, mis putru talle vaja? Meil on hunnik riideid ja mähkmeid, mis tuleb ära kanda enne, kui ta järgmised kuus otsa viskab. Seega, ei mingit putru, vaid kakama ja riideid kandma!

e112153759d1b2cbd5-68685463Kui iga beebi on erinev, siis miks on arsti juures kõik lapsed võetud ühe pulgaga, et laps PEAB nii ja nii palju kasvama/juurde võtma ja kui ei võta, siis on jama?

Ma ei tea millega see seotud on, aga meie poeg otsustas, et ta enam ei maga. Kuulen neid beebijutte teistelt lastega peredelt, kuidas nende titad magavad päeval neljatunniseid unesid ja õhtul naeratavad korra, panevad silmad kinni ja teevad järgmine kord silmad lahti alles hommikul. Meil pole seda hirmugi, et ta võiks kogemata öö maha magada. Või siis päeval tunde järjest põõnata.

Noorsand veendub päevaste uinakute puhul iga poole tunni tagant, et ta vanematel igav ei oleks. Meil ongi siis kaks valikut, kas võtta ta vankrist ja tegelda temaga, või luua endale illusioon, et kui vankrit kõigutada, siis ta jääb uuesti magama. Teisipäeval saingi peale 40 minutit kõigutamist aru, et vett vist kivist välja ei pigista.

Lisaks ei ole ta kõige vaiksem magaja, vaid ta teeb päris erinevaid hääli läbi une. Vahel kilkab naerda ja vahel tuleb õnnetu jorin. Sellepärast on mul hea meel, et sai ostetud kaameraga beebimonitor, sest muidu tuleks iga hääle peale reageerida. Päeval ei ole see erinevate häälte tegemine probleem, kuid katsu sa öösel magada, kui sul on justkui raadio kõrva juures, mis iga natukese aja tagant pudikeelset räppi laseb.
Ärge saage valesti aru, ma ei kurda, sest olles aus, ei ole see päris minu probleem, sest ma sain tükk aega tagasi loa, et mina võin magada kõrvatroppidega. Leppisime kokku, et pühapäevast reedeni magan mina troppidega ja reedest pühapäevani kasutab troppe Esileedi. Kokkulepe sai tehtud märtsis ja siiani pole ma pidanud veel öist valvet pidama. Äkki on tal see meelest läinud ja mina loll nüüd kirjutan sellest avalikult. Peaks vist ära kustutama … Ma pärast kustutan, loodan, et ära ei unusta.

Kuid me oleme otsustanud mitte ennast stressi viia ja mitte võrrelda meie last teiste lastega. Iga laps on enda moodi nii ütlen mina ja nii ütlevad kõik lapsevanemad. Samas, kui iga laps on erinev, siis miks on arsti juures kõik lapsed võetud ühe pulgaga, et laps PEAB nii ja nii palju kasvama/juurde võtma ja kui ei võta, siis on jama? Eks nii ole vist lihtsam ja ei tule keskenduda igale lapsele personaalselt ning lihtsam on standardsest graafikust näpuga järge ajada. Kuid meie noorsand lihtsalt ongi selline, kes ei maga palju. Tal on muud head omadused. Näiteks ta kilkab hästi valjult ja palju. Ma küll ei ole kindel, kui hea omadus see valjult kilkamine küll on ja kas näiteks meie naabrid seda väga kõrgelt hindavad, kuid ta on selles see-eest väga hea – ta kilkab tõesti valjult ja palju.

Mäletan, et kui varem kusagile välja sööma läksime ja restoranis oli kellelgi kaasas beebi, kel etiketi tundmine varajase vanuse tõttu veel suurem asi polnud ning ta täitis kogu restorani enda rõõmukilgetega, siis ma ei mõelnud kunagi, et on alles vahva tita, et ta terve aja kilkab ja karjub ning on alles tublid vanemad, et nad oma lapsele ikka restorani näidata tahavad. Seepärast ma luban, et ma ei võta teda näiteks teatrisse enne, kui laval toimuv teda lummab. Ma tean, kui ma ta praegu kaasa võtaksin, siis ta summutaks ka kõige valjema ooperilaulja hääle enda kilgetega ja oleks palju loota, et ta etenduse maha magab. Tema päevast magamist ei saagi nimetada magamiseks. Heal juhul kergeks tukastuseks. Ja rääkides magamisest – arvake, kes üles ärkas … Lähen vaatan, äkki saan ta tagasi unele kõigutada.

3ddcf536c9bac78ee5-68639149Üles kasvades ei tähistanud me eriti Emadepäeva. Ei olnud kingipalavikku ega pidulikku olemist. Lihtsalt ei olnud. Tegime ehk õega emale kalli ja soovisime talle ilusat emadepäeva. Kõik. Asi ei olnud selles, et me enda ema ei armastanud. Ta oli ja on meile kõige kallim inimene maailmas, kuid traditsiooni, kui sellist, meie peres polnud.

Usun, et sellised traditsioonid saavad alguse isast — kui isa selle päeva erilisemaks muudab, siis see ongi erilisem päev. Aga meie peres ei olnud.

Esileedil on olukord aga vastupidine. Nende peres oli Emadepäev suursündmus. Kogu pere tuleb kokku (neid on seal nii palju, et ma pole kõiki kokku jõudnud lugeda), kingitakse kingitusi, süüakse pidulikku lõunat, meenutatakse seltsis ema piinlikke seiku, kuidas ta keset kesklinna avastas, et ta oli endale kalossid jalga unustanud või kui ta kassa sabas maksma hakates käekotist aluspüksid välja tõmbas, mille ta vigurvändast mees sinna kodus peitnud oli… oh, mul on äialt veel palju õppida..

Nüüd, kui noorsand on meil olnud pea neli kuud, siis on meil ees meie kõige esimene Emadepäev. Nüüd ongi mul valik, kas me lähme edasi minu pere traditsiooniga, et ei tähista, või me lähme edasi Esileedi omaga. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et mul on valik, sest tegelikult ei julge ma ettegi kujutada, mis võiks juhtuda, kui ma Esileedit hommikul lillekimbuga ei „üllataks“.

Ma ükskord proovisin seda viisi, et ma ei andnud lillekimpu sünnipäevaks hommikul, vaid ootasin sellega õhtuni, tehes näo, et mul on justkui ta tähtis päev meelest läinud. Ta ei öelnud mulle selle kohta päev otsa sõnagi ja kui ma õhtul talle lilled kingitusega tõin, siis ta lihtsalt naeratas ja tänas. Kui ma seda asja enda peas sünnipäeva eel läbi mängisin, siis minu idee kohaselt oleks ta pidanud rõõmust lakke hüppama ja mind oimetuks musitama ning samal öeldes, et ta kartis, et ma olin unustanud. Kuid tegelikkuses oleks tal võinud olla suurepärane päev, mitte ainult tore õhtu.

Kuid ema on väärt seda, et muuta tal see päev natukenegi erilisemaks. Juba see, et keegi oli nõus teist inimest 9 kuud enda sees kandma, kannatama ebamugavusi, iiveldust, alaselja valu ja suuri rindu.. oot, see viimane on vist positiivne pool. Kuid juba see on väärt medalit. Klišee oleks öelda, et mul ei ole vaja mingit Emadepäeva, vaid ma võin talle iga päev tänulik olla. Aga kas keegi meist seda muul ajal väljendab? Kui paljud meist on viimase kuu jooksul näiteks helistanud emale ja seda mitte mingi teene pärast, vaid lihtsalt helistanud või otse öelnud, et sa oled olnud suurepärane ema, aitäh, et sa oled mind armastusega ja pühendumusega selliseks kasvatanud? Lihtsalt niisama. Ma tean, et mina ei ole ning nüüd isana kavatsen ma alati tänulikkusega selle päeva nii oma emal, kui ka Esileedil natukene erilisemaks muuta.

Neli kuud oleme me Esileediga vanemaks olemist õppinud ja meie rollid ei ole antud hetkel võrreldavad. Ma ei oska hinnata seda, et ta ärkab öö jooksul iga paari tunni tagant üles, et noorsandile süüa anda. Mõni öö, kui ma pean ärkama selleks, et tualetti minna, on minu jaoks juba piisavalt tüütu. Tema on see, kes kuulab poega, kui tal on vaja enda emotsioone välja elada ja teda lohutab. Tema leiab leevenduse ja õiged sõnad, kui mu poeg või mina seda vajame. Noorsand ei oska veel rääkida, kuid ta naeratus, mis on ta huulil hetkest, kui ta silmad hommikul lahti teeb, ütleb kõik — ta teeb suurepärast tööd.

Ma tean, et ma olen vahel kärsitu, kiuslik ja lapsik ning ma olen väga tänulik, et ta mind välja kannatab. Mis veelgi enam, ta ütleb, et ta armastab mind ja ta sõrmed pole kordagi seda öeldes ristis olnud. Kui ta räägib mulle juttu, mis on pikem, kui 20 sekundit ja mu mõte läheb rändama, siis ta ei lähe endast välja, kui ta peab sama asja mulle kolm korda järjest rääkima. Kui ma vahel, minu jaoks, tema veidrad soovid ja solvumised PMSi kaela lükkan ning seepärast need justkui tühiseks muudan, siis ta annab mulle andeks. Sa oled suurepärane inimene ja anna andeks, et ma seda sulle iga päev ei ütle! Kuid täpselt nii ma mõtlen.

Kallid emad, soovime teile Karl-Erikuga imetoredat Emadepäeva!

3733f53636f4e1e7dd-68592611Ma sain teada, et mu poeg on täiesti normaalselt arenev kolmekuune. Mis oli küll natuke üllatav, sest ma olin täiesti veendunud, et ta on eriline ja teiste eakaaslastega võrreldamatult tubli. Aga ei, kus sa sellega — täiesti tavaline…

ui ma istun kodus diivanil ja poeg on süles, näoga minu poole, siis ta vaatab kogu aeg vasakule. See muudab minu, esmakordse vanema, murelikuks, sest ma tõesti ei tea, kas see on miski millepärast muret tunda, või on see normaalne, et laps eelistab vaadata kogu aeg üle ühe õla.

Ka perearsti visiidil ei olnud arst kindel, mispärast laps ühele poole eelistab vaadata ning kui ta sülle võttis, vaatas laps samamoodi üle vasaku õla. Kirjutatigi siis meile saatekiri taastusraviarstile, kes siis loodetavasti annaks meile näpunäiteid, kuidas vähendada lapse potentsiaalseid lihaspingeid, mis sunnivad teda ühele poole vaatama, mis ei pidanud imikute seas väga harv nähtus olema.

Ööl enne taastusraviarsti juurde minekut magasin ma halvasti. Ei ole kindel, kas see oli eelmisel päeval korvpallis saadud pöidla vigastuse tõttu, või mure pärast halbade uudiste ees, mida arstilt kuulda võib. Üks neist kahest igal juhul mu une pindmisena hoidis, sest ma nägin väga selgelt und, kuidas me arsti juurde läheme ja terve öö tegi ka sõrm põrguvalu. Kuid mehena ma ei nutnud … pikalt.

Kui järgmisel päeval arst noorsandi siis vastuvõtul lauale pani ja hakkas küsima, mis meile muret valmistab, siis võis ta ilmest näha, et ta on täpselt sama murega lapsevanemaid näinud seal aastakümnete jooksul tuhandeid. Sekundiga hammustati läbi, miks ta üle vasaku õla just vaatab — sest seal on põnevamad asjad. Tõepoolest on seal peegel ning perearsti juures aknalaual on värvilised voldikud. Peegel paistab üldse olevat tal ema rinna kõrval lemmikuim asi maailmas. Tal on ka mängukaare küljes peegel ja ta ei jõua ära imetleda, kui armas ta on. Mina ka ei jõua. Lahendus sellele on sama ilmselge, kui probleem ise — kata peegel või istu teise kohta.

Tegelikult igasugused tähelepanekud, et laps eelistab ühte keha poolt teisele, on normaalne, sest vist igal inimesel on ju soodumus teha asju ühe poolega. Kui me oleme paremakäelised, siis on meie vasak käsi tunduvalt vähem arenenud ja vastupidi. Kui ei usu, siis võta pastakas kätte ja püüa kirjutada teise käega. Nii ka lastel — üks pool on tugevam ja areneb kiiremini. Arsti sõnul on tema poole pöördunud ka sellised vanemad, kes näevad, et nende laps eelistab suhu toppimisel ühte rusikat teisele, mis tundus naeruväärne. Kuid samas tundub kindlasti nii mõnelegi naeruväärne see, et ma muretsesin, et noorsand vaatab pigem ühele, kui teisele poole.

Aga ma arvan, et see oli igati hea käik, sest mida rohkem lapsega füüsiliselt tegelda, seda kiirem ja kindlam on ta areng. Pealegi arvan ma, et see väljasõit arsti juurde oli ka väga informatiivne. Ma sain teada, et mu poeg on täiesti normaalselt arenev kolmekuune. Mis oli küll natuke üllatav, sest ma olin täiesti veendunud, et ta on eriline ja teiste eakaaslastega võrreldamatult tubli. Aga ei, kus sa sellega — täiesti tavaline… Meile näidati uusi võimlemisharjutusi ja sain Esileedilt plusspunkte, sest tassisin oma haige pöidlaga turvatooli kolmandale korrusele ja tagasi.

c1ba6535911927892a-68509645Üks asi, mille üle ma tõeliselt uhke olen, on see, et ma suutsin suitsetamise enne isakssaamist maha jätta. Aga alustasin sellega nii varakult, et takkajärgi on endalegi arusaamatu. Aga loe, kuidas üks laps üldse suitsetama hakkab, see on ju nii lihtne.

Mina olen üles kasvanud Tartus linnalapsena. Mind saadeti küll igal suvel maale vanavanemate juurde asumisele, kuid ma tahtsin kõike muud, kui maal olla. Suurim probleem maal olemisega oli see, et kõik sõbrad olid linnas ning ma olin väga sotsiaalne inimene. Maal oli ka paar sõpra, kuid ma kasutan sõna sõber nende kohta vaid sellepärast, et nad ei olnud vaenlased. Selles mõttes, et suhtlesin nendega vaid sellepärast, et nad elasid meie kõrval ja kellegagi sa ju pead suhtlema.

Enamjaolt olid meie naabrilasteks tüdrukud. Naabermajades elaski kokku kuus tüdrukut ja ainult üks poiss. Tüdrukud võisid ju oma plikalikul moel toredad olla, kuid mitte ükski neist ei viitsinud metsas luurekat ega trifaad mängida. Rääkimata pallimängudest. Lisaks panid nad mind korduvalt proovile ja teatasid itsitades, et kui ma tahan nendega mängida, siis ma pidin selleks midagi tegema. Tavaliselt ma pidin midagi tooma, mida oli väga raske või võimatu leida. Alles nüüd ma saan aru, et tegelikult vist polnudki liivakasti seda aardelaegast peidetud, vaid nad lasid lihtsalt mul seal mitu tundi kaevata, et ma nende nukkudega mängimist ei segaks.

Naabriks oli ka üks poiss, kes oli minust aastaid vanem, kuid teda huvitasid alati mingid imelikud asjad, mis minu jaoks olid surmigavad. Näiteks meeldis talle mõttetuid pikki jalutuskäike teha. Ma ei saanud aru, miks ta ei võinud seal maja ees suitsetada. Miks ta pidi tundideks selleks lihtsalt metsa kõndima minema. Ta ehitas metsa maailma lahedaima onni, kuid jälle selle asemel, et seal luurekat või sõda mängida, tahtis tema seal onnis lihtsalt vaikselt istuda ja suitsetada. Meie maakoht oli kohe jõe ääres, mis oli täis väikseid kalu ja vähki ning alati, kui me temaga kalale läksime, pidime me taas kilomeetreid allavoolu minema, et tema saaks maha istuda ja suitsetada. Ei olnud harv juhus, kui jõekallast pidi minnes vajusid sa jalaga puusani kusagile kopraurgu ja see oli alati väga hirmutav, sest, kes on kobrast näinud, siis ta teab, et see ei ole sulle mingi hamster, vaid ikka korralik elukas. Ning ma kujutasin vaimusilmas ette, kuidas keegi seal sügaval urus ehmatusega oma hambad jalga virutab.

Kuid ühel hetkel suitsetasin ma isegi ligi kolm pakki päevas ja käisin naabripoisiga sarnaselt maal olles pidevalt „metsa ja jõge uudistamas“. Nüüd on mu tööks tuua inimesed jõe äärest ja metsast tagasi oma pere juurde, et nad ei käiks tulevikus neis ilusates kohtades, sest nad peavad, vaid sellepärast, et nad tahavad.

Ma olin lapsena alati hästi pahane, et mu ema mind sinna igavusse igal suvel surema viis. Ma ei saanud aru, miks ma ei võiks olla linnas, nagu kõik teised lapsed. Kuid nüüd ma mõistan nii seda, miks ema mind viis, kui ka seda, miks teised lapsed linnas olid. Kõigil lihtsalt kahjuks ei ole nii suurepäraseid pensionil olevaid vanavanemaid, kes mitte ei ole ainult nõus laste järgi vaatama, vaid nad on rõõmsad ja tänulikud, kui lapsed neile tuuakse. Ja seda mitte ainult tasuta tööjõu pärast. Ma saan aru ka emast, sest lapsevanemana sa muretsed oma lapse pärast pidevalt ning suviti ei ole lapsed ei koolis ega lasteaias, vaid kurat teab kus. Kui keegi teine, keda sa usaldad, vastutab, siis sa ei pea helistama viis korda päevas, et kontrollida, kas kõik on korras, vaid sa võid hinge tõmmata. Kui sa tuled koju, siis seal on miski, mida sa enne lapse saamist hinnata ei osanud — vaikus.

Meie noorsand sai nüüd kolmekuuseks. Ta on väga rõõmsameelne ja uudishimulik laps. Ta on meile mõlemale väga suureks rõõmuks, kuid täna on Esileedi poisiga enda vanemate ja õdede juures maal ning kodus on.. vaikus. Mänguasjad ei laula, noorsand ka mitte, lihtsalt vaikus. Sa küll igatsed nende järele, kuid kuna nad on ära olnud kõigest kolm tundi, siis igatsus on palju väiksem, kui nauding vaikusest. See tõepoolest on kuldne. Kuid ma tean, et paari tunni pärast ma juba helistan ja ütlen, et nad võiksid nüüd koju tagasi tulla, kuna vaikus asendub igatsusega. Lapsevanema elu, tead.

35e9c5353d48fb2ddd-68476697„Kuidas ma ta magama saan?“, küsisin ma Esileedilt, kui ta palus mul laps magama panna, sest tal olid külalised.
„Sa ei pea midagi tegema. Võta ta lihtsalt kaissu ja ta jääb ise magama“ vastas ta, andes mulle uinutamiseks juhiseid. See ei saa olla ju nii lihtne?

Ma ei olnud last juba pikalt magama pannud muud moodi, kui asetanud ta vankrisse ja magama kõigutanud. Kuidagi see värske õhk mõjub talle, et ta uinub hetkega. Tarvitseb mul ainult uksest välja minna ja enne, kui uks mu seljataga sulgub, on tema juba und vaatamas.

Kuid seekord oli teisiti. Väljas oli tuul ja vihm ning seepärast ei saanud ei välja minna ega teda rõdule panna. Seekord otsustasime uinaku teha voodis.

Võtsin ta siis nagu juhendatud kaissu, panin oma otsmiku vastu tema pead ja tundsin, et tõepoolest see võiks toimida. Hakkasin juba vaikselt lambaid lugema ja nägin poolärkvel olles juba und, kuidas ma suvel sooja järve hüppan. Sain aru, et see uni oli kuidagi liiga ehtne, tegin silmad lahti ja taipasin, et noorsand oli otsustanud oma uinutaja näo seeditud piimaga üle kasta.

Ma ei tea, kas mu reaktsioon või tegu ise, tõi ta näole kõige laiema naeratuse. Ma olen ise ka mänguline ja vahel lapsemeelne inimene. Mulle meeldib teha aeg-ajalt rumalusi ja ma kannatan vapralt pilk maas Esileedi hurjutusi. Kuid ma pole ju jõudnud pojale midagi neist õpetada, ega oma eeskujuga edasi anda. Kas tõepoolest selline asi võib ka geenides olla?

Aga ma pesin oma näo puhtaks ja võtsin Noorsandi uuesti kaissu. Ettevaatlikumalt ja pead enam tema pea lähedale ei nõjatanud. Kuid ma ei näinud võimalustki, et ta võiks seal magama jääda. Ta itsitamine, jalgadega pusklemine, rusikate imemine ja ümberringi kõige piidlemine ei jätnud muljetki, et ta võiks mingil hetkel magama jääda. Lõin käega, vaatasin peeglisse, ajasin oma juuksed natuke sassi, ohkasin paar korda, tegin uimase ja kurva näo pähe ning läksin ja ütlesin Esileedile, et ma ei tea kuidas ta seda teeb, kuid mina teda magama ei saanud. Esileedi mõistis minu räsitud ilmest ja sassis juustest, et tõepoolest, ma olen vist korralikult pingutanud.Ma ei tea, mis ta seal toas tegi (ma pakun, et see on kuidagi tissiga seotud), kuid viie minuti pärast pani ta vaikselt toa ukse kinni, sasis minust möödudes mu juukseid ja rääkis sõbrannadega edasi nagu poleks kunagi midagi juhtunudki. Üks õppetund, millest ma mitte midagi ei õppinud.