Autor

henry

Kõigepealt seda, et ma lisan tänasele postitusele lihtsalt erinevaid pilte, mis mul FBs olnud on. Ühel olen mina noorsandiga, kus mulle tundub, et meil on siiski sarnasus olemas- meil on väga sarnased silmaalused kotid :). Ühel olen ma oma ühe parima sõbrannaga, kes lendas Austraaliast lihtsalt selle pärast Eestisse, et minu juukseid lõigata. Ja kui ta juba nagunii siin oli, siis käis ühe hooga ka venna pulmas. Kolmandal oleme meie Esileediga viis aastat tagasi, ehk meil saab reedel viis aastat, kui ma ütlesin preestri jutu peale AH? aga ta kuulis, et ma ütlesin JAH. Neljandal teeb noorsand selfiet.

1485915_763479917010012_1825418032_oMa ei tea, kas te teadsite. Mina küll ei teadnud seda, et kui sa turul küsid normaalselt müüjalt ( otsi sellist, kes silmi ei pöörita, kui sa palud tal näiteks mõnda tükki väiksemaks lõigata), et ta teeks sinu valitud lihatükist hakkliha, siis ta teeb. Ilma lisatasuta. Minu üks foobiaid on alati olnud hakkliha. Sa ei tea ju kunagi, mis sinna sisse pannakse ja ega sinna ei pandagi midagi normaalselt. Tavaliselt just need tükid rändavad sinna sisse, mis müüdavatelt tükkidelt lisaks jääb, nagu kiuline liha, nahk, pekk, kõõlused ja muu jama. Kui ma ei taha neid jäänuseid osta ühes tükis, siis ma ei taha neid osta ka pudiks tehtuna.

Tartu kinnisel turul on mul välja kujunenud lemmikmüüja, kellelt ma alati ostan. Lisaks suurepärasele teenindusele, on ka ta hinnad konkurentidega võrreldes pigem odavamapoolsed. Küsisingi talt, et äkki on neil võimalus teha hakkliha mitte jäänukitest, vaid minu valitud tükist, siis ta ütles, et kui järjekorda selja taga ei ole, siis loomulikult. Valisingi taise tüki välja ja umbes 30 sekundiga oli ta tagasi. Hinnale midagi ei lisandu ka. Super. Selleks, et minusugune foobik muidugi päris rahul oleks, tahaksin ma temaga sinna ruumi kaasa minna ja näha oma silmaga, kuidas ta selle tüki sinna paneb ja masin just sellest hakkliha teeb. Kuid eks ma pean ka sellega rahulduma.

Söögilainel jätkates on minu toitumise pool see, mis mulle alati kõige enam probleeme valmistanud, täielikult seal, kus ma tahaksin. Mitte mingisugust näksimist. Kui ma ei söö suhkrut, kaob mul näksimine. Ma eelmises blogis rääkisin, et mul on suhkru kohta oma teooria, millega nii mõnedki ei nõustu, kuid ma räägin selle lahti ja mina näen seda enda jaoks tõena. Vähemasti seni, kuni keegi ümber lükkab. Selgeks sai see versioon mulle paljuski seetõttu, et ma tegelen igapäevaselt nikotiinisõltuvusega ja suhkrusõltuvus on paljuski väga sarnane.

Ok, aga ma siis räägin nüüd. Kindlasti olete isegi näinud artikleid nagu: Suhkrusõltuvus on sama kui narkosõltuvus, Suhkur võib sõltuvust tekitada või Suhkur on sama ohtlik sõltuvusaine kui kokaiin!. Ma ei tea, kas päris nii dramaatiline, kuid ta tekitab kindlasti sõltuvust.

10525360_834693503221986_519790308936990718_nMis asi on sõltuvus? Sõltuvus tähendab seda, et sul ei ole kontrolli. Ma tahaksin ära süüa ühe ruudu šokolaadi, kuid ma tean seda, et see ei ole võimalik. Minu puhul mitte. Isegi, kui ma ei pane teist tükki suhu, siis keerlevad kõik mu mõtted selle ümber. Ma räägin siinkohal AINULT suhkrust, sest kindlasti on neid aineid teisigi, mida lisatakse toitudele. Ma just lehitsesin oma eelmise aasta toidupäevikut ja igakord, kui ma sõin midagi magusat oli sarnane trend. Näiteks: kell 14.00 sõin ära ühe Mesikäpa kommi. Kell 18.00-19.00 sõin ära 17 Mesikäpa kommi. Kui ma kell kaks selle ühe kommi ära sõin, siis minu plaan oli sellega piirduda. Kuid sõltuvus ei ole võimalik kontrollida. Kui sa isegi suudad hoiduda ja mitte panna seda teist kommi suhu, siis sinu olemine ei ole normaalne ja lõdvestunud, vaid pinges ja ärrituv. Nagu suitsetaja, kes ei saa järgmist sigaretti.

Inimese kehal on võime luua tolerantsus kõikide sõltuvust tekitavate ainete vastu ja suhkur on kuulujärgi väga sõltuvust tekitav. Ning kuna su keha tekitab tolerantsust aine vastu, millest sa püüad naudingut saada, siis peavad ka sinu doosid kasvama ja see on aina suurenev auk. Loomulikult ei tohi selle suhkrunäljale järgi anda, sest muidu lähed sa paksuks/veel paksemaks, kuid ometi on sees see tunne, et tahaks midagi. Sa ei tea mida (tegelikult tead, kuid seda sa just sõid ja enam ei tohi) ning sa lähed ja seisadki külmkapi ette teadmata, mida sa sekundi pärast suhu paned. Sul on pidevalt see “tahaks midagi” tunne sees.

Kuna see tunne on pidevalt olemas, siis selle tunde eemaldamine on päris meeldiv, sest kellele ei meeldiks see, kui temast kaob see natuke ebamugav, “tahaks midagi” tunne. Eriti nauditav on selle kaotamine näiteks siis kui sa oled närvis. Söök iseenesest ei lahenda probleeme, kuid oletame, et sul on kaks probleemi- sa pead homme 100 inimese ees luuletust lugema ning lisaks on sinus see õõnes “tahaks midagi” tunne. Selleks, et ennast paremini tunda, pead sa ühe neist ära kaotama ning antud hetkel ei saa sa luuletuse lugemist kaotada, vaid ainult selle aine vajadust, millest sa sõltuvuses oled. Kui sa oled suitsetaja, paned sa sel hetkel suitsu ette ja sul hakkab parem. Kui sa oled alkohoolik, keerad sa korgi maha ja sul hakkab parem. Kui sa oled suhkrusõltlane, sööd sa näiteks jäätist ja sul hakkab parem. Kuid kuna suhkrusõltlasena oleme me harjunud selle õõnsa “tahaks midagi” tundega- me peame seda enda normaalseks olekuks, siis me ei seosta jäätise söömist võõrutusnähtude kaotusega, vaid arvamegi, et jäätis paneb meid paremini tundma, muudab rõõmsamaks.

Magusatootjad seletaksidki seda heaolutunnet, mitte ebamugavuse kadumisega, vaid dopamiini ja endorfiiniga, mis suhkru manustamisel vabaneb, mis võib mingil määral tõsi olla, kuid ma usun, et tegelikult ebamugava võõrutustundega nende tase läheb lihtsalt miinusesse ja uue suhkrudoosi manustamisega jõuab see lihtsalt nulli tagasi.
IMG_6559
Kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi suhkrut süüa? Ei saagi kunagi ühte kommi süüa? Ei tähenda. Kui su keha saab aru, et ta ei saa enam sõltuvust tekitavat ainet peale, siis hakkab ka tolerantsus vähenema. Kui kiiresti, seda ma ei tea. Kuid ma kavatsen aasta rafineeritud suhkrust hoiduda ja vaadata, kui suur tolerantsus mul aasta pärast on. Kui ma saan aasta pärast jälle süüa ühe ruudu šokolaadi, siis on see suurepärane. Kuid ma ka tean, et see ei jää nii, sest su keha peab tekitama tolerantsuse selle väikese koguse suhkru vastu, mida sa nüüd uuesti sööd. See omakorda tähendab, et sina ei saa enam süüa ainult ühte ruutu šokolaadi, vaid kaks. Su keha peab tekitama tolerantsuse kahe vastu jne jne jne.

Kas suhkrusõltuvus tekib kõikidel inimestel? See koht on minu jaoks veel lahtine, sest ma ei saa rääkida teiste inimeste eest. Kuid ma usun, et tekib, kuid paljud inimesed peavad seda sõltuvuselevikut tagasi hoidma- kas on mures oma kaalupärast, mures oma hammaste pärast. Mõned, kes on mures oma kaalupärast, söövad pigem natuke magusat ja jätavad pearoa söömata.

Kokkuvõtteks. Ma usun, et rafineeritud suhkur tekitab füüsilist ja selle tagajärjel ka psühholoogilist sõltuvust. Kui sa hoidud suhkrust tahtejõuga- sa keelad endale midagi, mida sa väga tahad, siis ei aita suhkrust hoidumine, sest varem või hiljem satud sa näiteks pulma või sünnipäevale ja sööd end magusast üle. Peale seda on uuesti raja peale saamine väga raske, sest sinu kehas on nüüd uuesti õõnes “tahaks midagi” tunne. Sa sööd ja sööd, ka siis kui sul on kõht täiesti täis, sest toit küll leevendab, kuid midagi oleks nagu kogu aeg puudu. Oluline on kõige pealt lahti saada psühholoogilisest sõltuvusest ja näha suhkrut, kui probleemi, mitte kui naudingut. Kuidas selleni jõuda? Ma ei ole kindel. Äkki ma suudan kunagi oma mõtted paremini paberile panna, siis räägin. Igal juhul tunnen mina ennast suurepäraselt ja ma pole millestki loobunud. Kui ma tahan magusat, siis on rafineeritud suhkrule miljon alternatiivi. Jah, väljas süües on keeruline, kuid kui sul pole suhkrusõltuvust, siis sa ei tunne ka magusast puudust. Ainuke põhjus, miks ma räägin, et järgmisel aastal proovin süüa ära ühe kommi, on see, et ma tahan lihtsalt näha, kas minu teooria peab paika.

Tänaseks ei ole ma suhkrut söönud juba pea kaks kuud ning vaid esimene kaks nädalat oli selline ebakindlus sees ja aeg ajalt tuli mõte, et tahaks. See oli see puhastusprotsess ja nüüd tunnen ma end suurepäraselt. Ma ei olegi oma toitumises mitte midagi muutnud ja puhtalt suhkru välja jätmine, on mu kaalu langetanud kilo nädalas. Tegelikult antakse meile ju kogu aeg vihjeid, milliseks me suhkrusõltlastena muutume. Näiteks Snickersi reklaam, kus meeste riietusruumis üks mees diivaks muutub ja talle siis Snickers suhu pannakse ja ta muutub tagasi normaalseks. Mitte Snickers ei muuda teda normaalseks, vaid see õõnes “tahaks midagi” tunne muudab ta närviliseks ja ebakindlaks, mille tekitas võõrutus eelmisest suhkrudoosist. Kui ta nüüd selle uue koguse suhkrudoosi sisse võtab, muutub ta mingiks ajaks normaalseks, kuid vaikselt hakkavad tekkima uuesti võõrutusnähud ja kui ta neid järgmise doosiga ei kaota, muutub ta uuesti diivaks.

10499616_820844697940200_3829744703169483659_o
See oligi minu väike mõtterännak ja kui sa tunned end siin ära, siis äkki on sulle sellest kasu. Kui sa tunned, et sul on pidev näksimise probleem, siis mõtle natuke, millest sa võiksid sõltuvuses olla. Kui sa oled suitsetaja, kes õhtuti kodus ei suitseta, siis on see sellest. Kui sa ei suuda samuti ühe kommiga piirduda ja kui suudad, siis vaid tahtejõuga, siis võib see olla su näksimise põhjus. Kui sa ei tunne ennast siin ära, siis ei ole ka midagi. Siis.. siis.. siis vaata näiteks seda noorsandi esimest sefiet siin, või loe mu suitsuteemalist artiklit. Ma olin muide selle puhul valmis suureks pa*araheks, mis seal kommentaarides tulla võib, kuid kui minna paarist esimesest kommentaarist edasi, on peamiselt positiivne tagasiside. Väga ootamatu 🙂

Tänaseks kõik. Tsau!

d091553e472da991b2-69502771Muide, kes ei tea veel, siis mina Isablogi postitustele pealkirju ei pane 🙂

„Issi!”. Mul vajus suu lahti. Hüppasin hooga üle lapse tema kõrvale voodisse, vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin, et ta kordaks seda uuesti. Noorsand vaatas mulle ehmunud pilguga otsa, sest hetk tagasi oli ta silmitsi surmaga, kui ilmselgelt ebatervislikus kaalus habemega mees hüppas üle tema ja prantsatas voodiraginal temast vaid paari sentimeetri kaugusele.

Tavaliselt mõtlen ma sellistele ohtudele alles pärast sooritamist. Mis oleks saanud, kui ma parketil libisenud oleks ja ma oleksin lapsele peale kukkunud? Kuid see selleks. Sel hetkel polnud mul aega tühiste asjadega tegelda, vaid ma kuulsin hetk tagasi selgesõnaliselt, et mu poeg ütles „Issi”. Ma ei suutnud enda kõrvu uskuda, et kas tõepoolest olin ma meie lapse esimese sõna tunnistajaks ja mul ei olegi see lindi peal?

Vaatasin talle otsa ja julgustasin:” Ütle issi. Noh, ütle I S S I.” Ei midagi. Tundub, et noorsandil on samasugune olematu tähelepanuvõime nagu mul endalgi, sest selle asemel, et korrata enda esimest sõna, oli ta juba avastanud, et kui kõhuli olles nägu madratsisse suruda ja tagumik taevapoole upitada, siis see on ilmselgelt tunduvalt põnevam ja lõbusam, kui see naeruväärne vestlus minuga. Ma käitun umbes sarnaselt, kui Esileedi püüab minuga igavatest asjadest rääkida nagu see, et ma peaks tolmu imema, või, mida poest vaja tuua.

Loomulikult ei tulnud sealt enam ühtegi sõna peale naerulalina. Kuid ometi ma kuulsin ja Esileedi kuulis ka, et meie laps ütles „Issi”. Nii noorelt lapselt, kes pole veel seitsmekuunegi ei oleks ju ma kunagi midagi taolist oodanudki.

Noh, jah, tegelikult ma ju sisimas teadsin, et ta ei öelnud seda teadlikult, vaid tõenäoliselt oli see segu itsitamisest ja kiljumisest, mis lihtsalt kõlas nagu „Issi” ja me ei hakka pidama seda tema esimeseks sõnaks, sest see tuli välja lihtsalt muu lalina vahel ja kõlas „Issina”. Äkki, kui noorsandi lalinat kuuleks mõni portugallane või jaapanlane, siis nad kuuleksid ka mõne endakeelse kõlaga sõna. See ei tähendaks, et mu laps neid keeli räägib. Kuid hetkeks oli see nii lahe hetk.

Teine asi, mida ta on hakanud viimastel nädalatel tegema, on see, et kui ta hakkab tüdinema oma mänguasjade suhutoppimisest ja kõige mõeldava täisilastamisest, siis ta hakkab „tegema lennukit”. Olles kõhuli, ajab pea kuklasse, käed laiali ja hoiab jalad õhus. Me teeme umbes taolist harjutust ka trennis korduste peale ja selle poosi hoidmine on väga vaevarikas. Noorsand võib seda teha nii kaua, kui tarvis – nii kaua kuni keegi ta põrandalt üles korjab.

Kuid, mida see lennuk tähendab? Kust sa mujalt, kui Google abil ja perefoorumitest, sellele vastust ikka otsid. Loomulikult olid esimesed vasted noorte emade paanilised appihüüded ja mustad stsenaariumid, et kindlasti on see lihaspinge ning tuleb esimesel võimalusel arsti poole pöörduda. Kuid ma ei tea, kas see on teada-tuntud uudis, või olen mina esimene inimene maailmas, kes selle avastas, aga Google otsingus ei ole mitte ainult üks leht, vaid seal on neid mitu. Müstika, eks? Kunagi oli mingi statistika, mille kohaselt, ei lähe 90% otsingu kasutajatest esilehest kaugemale ja suurem osa neist vaatab ainult esimest seitset vastet.

Sirvides edasi, siis mida kaugemale paanilistest abiotsijatest foorumites läksime, seda rahulikumad ja analüüsivamad vastused tulid. Saimegi erinevaid allikaid uurida ja tegime siis otsuse, et me ei muretse, sest jõudsime järelduse, et tema lennuk ei ole sellest, et tal midagi viga on, vaid sellest, et ta tüdineb ja tahaks edasi liikuda, kuid veel ei oska ning selliselt ta treenib enda tulevikus vajaminevaid lihaseid. Kust ta teab, mida treenida? Loodus on ikka uskumatu. Ja noorsand ka.

DSC04017Meil on toimumas midagi üleloomulikku kodus. Kõik asjad aina lagunevad. Sellest ma juba rääkisin, et mu autole sõideti sisse. Hea asi on see, et saime nüüd auto peale viite nädalat ootamist kätte. Kuid hiljuti läks meil läbi röster ja samasugune röster maksab ilmselgelt liiga palju, et me raatsiks seda hetkel osta, kuna väljaminekuid on maru palju. Kuna mul pole ühtegi õnnetu näoga pilti, siis panen siia mõtliku noorsandi. Ajab asja ära küll.

Järgmisena läks läbi meie nõudepesumasin. Kellele ma seda ka ei räägiks, saan ma alati vastu iroonilisi nalju, kui nad nukralt ja kaastundlikult otsa vaatavad, õlga silitavad ja küsivad, et kas me saame ikka hakkama käsitsi nõudepesuga. Kõik need iroonitsejad on irooniliselt need, kel endil seda masinat pole, kui neil oleks, siis nad mõistaksid. Sa laod lihtsalt nõud masinasse ja vajutad nuppu ning tegeled muuga. Kuid käsitsi pestes veedad sa seal jupp aega, kui sa võiksid teha midagi muud.

Ja tipuks sõitsin ma Lõunaka juurest oma vana autoga minema, kui järsku oli mu pea laes. Nimelt sõitsin ma üle lamava politseiniku, mis ei tea kuidas sinna teele järsku sai. Täiesti must, mitte ühtegi triipu peal. Hüpe hüppeks, kuid selle tagajärjel purunes mu auto sumpa pooleks.

DSC03712Kuid rääkides oma tervislikkuse teemal, siis siinkohal on mul ainult positiivset rääkida. Söömine on olnud viis pluss. Mind aitab väga see, et Esileedi on mulle toeks ja me sööme samu asju. Ma pole üle kuu aja valmistoitu ostnud, vaid oleme teinud kõike nullist. Ma pole üle kuu aja grammigi valget suhkrut söönud- see tähendab, et pole söönud ei magusat, ei kastmeid, ei valmistoitu, ega midagi muud, kus sees on suhkur ja minu jaoks tundubki see olevat võti. Mul on kadunud igasugune näksimine- täielikult. Ma ei käi enam igavusest külmkapi ees ja ei ohka, püüdes välja mõelda, et mida ma küll tahaks. Järelikult on sellisel käitumisel seos suhkruga.

Enesetunne on super, aju töötab kordi kiiremini, energiat on rohkem. Suhkrust loobumisel on aga kõige olulisem meelestatus. Kui ma käiksin poes koogiletist mööda ja mul ila tilguks, oleks mul väga raske. Ma oleksin valmis iga hetk läbi kukkuma. Kuid ma olen aru saanud, et suhkur on lõks. Mul on üldse suhkru kohta oma teooria, kuidas see meid lõksu jätab ja paksuks teeb, sest paljud ülekaalulised inimesed ei ole suured magusasõbrad, kuid näib, et kõigil on ühine joon- kõik ülekaalulised näksivad, sest nad justkui tahavad midagi ning mina olen täiesti veendunud, et siin on seos suhkruga. MInu teooriaga ei ole mitmed inimesed nõus, 2014-08-07 21.39.13aga minu jaoks paistab see toimivat ideaalselt, sest mul kaob suhkrut vältides umbes kilo nädalas. Samas ma ei söö vähem, mul on lihtsalt täielikult kadunud näksimine. Ja üks osa minu teooriast ongi see, et mitte see, mis meil toidukorral suhu läheb, ei tee meid paksuks, vaid see, mis toidukordade vahele jääb, teeb. Kuid kui huvi on, siis võin teinekord jagada oma teooriat, mis mulle niivõrd loogiline tundub 🙂

Muide täna tegi Esileedi väga head keefiri-peedisuppi ja mina olen hästi suur skeptik selliste asjade puhul, sest minu silmis ei sobi piimatooted supi sisse. Teisisõnu- mind sa piimasupiga ära ei võlu. Kuid see oli midagi hoopis teistsugust. Jäin väga rahule. Sisse läks peet, muna, üks kartul, kurki sinki ja porrut. Isegi peale kõhu täis söömist on hea ja kerge olla.

Treeningutega läheb ka kenasti, kuid mitte nii kenasti.2014-08-01 13.28.54 Ma avastan end trenni sättimas alati nii hilisel kellaajal, et siis on ennast väga lihtne veenda mitte minema- mida sa lähed? Väljas on pime ja pealegi, pead sa tegelikult selle ja teise asja ära tegema. Homme on ka ju päev. Ja tegelikult on ju see õige- homme on tõepoolest ka ju päev… Kuid nii ütlevad kõik need, kes kusagile ei jõua ja ei jõuagi. Õnneks püüan enamus päevaseid käike teha jalgrattaga ning siis valida ka kõige pikem tee kohale jõudmiseks. Kuigi rattateed on Tartus enam-vähem. Oleks vist patt nuriseda, kuid ka selliseid kodanikke on kõikjal, kes arvavad, et nende auto koht on just täpselt, keset teed. Samuti käime ikka korra nädalas jalgpalli mängimas, mis on ka kahetunnine kardio treening. Ma olen nagu ikka- koba ja aeglane, kuid vähemasti olen ma kohal.

Hakkame jälle valmistuma ka korvpalli hooajaks ja kui sul on kodus mees, või sa oled ise mees ning sa elad Tartus ning sulle või su mehele meeldib korvpalli mängida, kuid ei viitsi liigat mängida ja tahaks lihtsalt paar korda nädalas trenni teha, siis ootame juurde mehi. Meil oleks tarvis umbes nelja meest veel, et saada vajaminev meeste arv kokku, et võiks rahulikult mängimas käia ja oleks ka vahetusi. Kui on huvi, siis kirjuta mulle näiteks FBsse.

Muide, olime noorsandiga ka Pere ja Kodu ajakirjas augusti numbris. Kui sa seda pole endale ostnud, siis mine loe poesabas. Oleme lehekülg 64-68, kus ma räägin suitsetamise teemal. 2014-08-02 19.39.59Muide, teen üleskutse ka selle artikli ilmumise puhul, kui sa oled mu lugeja ja soovid ka suitsetamisest lahti saada, siis siia samma kommentaariks: kui palju sa päevas suitsetad, kui pikalt sa oled suitsetanud, mida sa oled mahajätmiseks katsetanud ja miks sa tahad maha jätta. Kui sa ise ei suitseta, aga sinu keegi hästi lähedane suitsetab, siis kirjuta tema lugu ja võid samuti osaleda. Kuid see on ainult lugejatele ja tingimus on see, et sa oled ka mu FB lehte laikinud, et ma teaksin, et sa oled päris inimene :). Sa ei pea midagi jagama, kui sa ei taha. Ja ma valin sel kuul ühe inimese, kes saab tulla tasuta. Vastu tahan ma lihtsalt sinu edulugu, kui sa sellest lahti saanud oled. Kui sa oled salasuitsetaja ja tahaksid seda saladusena hoida, võid mulle selle ka maili peale saata: henry@allencarr.ee. Panen selle osalemise lukku näiteks nädala pärast, ehk 14.08 läheb lukku ja 15.08 loosin ühe inimese välja. Edu!

Aga ok, kõik. Tsau!

DSC04086Ma teen vaikselt proovi, et lisada ka mõni retsept. Tänane imelihtne retsept ei vajanud ilmselgelt videot, sest selle valmistamine ei ole keerulisem, kui või leivale määrimine, kuid ma harjutan kaamera ees olemist. Ma ei ole seal üldse loomulik, kuid kõik alustame kusagilt. Igatahes jäätis sai super hea ja soovitan kindlasti. Kui sa ei teaks, et see pole päris jäätis, siis maitsest ega tekstuurist sa küll seda ära ei tabaks. Head proovimist

Koostis:

Jagub kolmele

külmutatud banaan 4tk
kirss umbes 15tk
kaneel 0,5 tl
vesi 0,5 tassi

Anna teada, kas sellised postitused muude postituste vahele meeldivad, siin:

Tsau!

c53ef53da52dfbd562-69458257Ma ei saanud kuidagi varem aru, millest see tuleb, et inimesed, kes muidu täiesti asjalikku ja arusaadavat juttu ajavad, imiku juuresolekul äkki peenikese häälega rumalusi korrutama hakkavad.

Aastaid tagasi lugesin ma ühte artiklit, kus intervjueeritavaks oli üks kuulus eestlane, kes ütles, et tema räägib oma lapsega nagu võrdne võrdsega. Ei ole mingit ninnu-nännutamist ja kui tänaval on koer, siis on see koer, mitte kutsu. Kass ei ole ka kiisu, vaid kass.

Mäletan, et kui ma seda artiklit lugesin, tabas mind äratundmishetk, sest see on nii mõistlik. Miks õpetada lapsele eluks tarbetuid sõnu ja õpetada kõigepealt valesti, et ta siis hiljem uuesti ümber õpiks? Hakatagi maast madalast rääkima sõnadega, mida ta nagunii varem või hiljem kasutama hakkab.

Teine asi, mis mul noorena alati võõristust tekitas, oli see, et kõik rääkisid beebidega peenikese häälega ja selle asemel, et neile õiget keelt õpetada, räägiti nendega pudikeeles või korrutati lihtsalt suure naeratuse ja liigse entusiasmi saatel mingit küsimust nagu „Mis sa teed siin? Ah? Mis sa teed siin? Uuu! Mis sa teed siin?” samal ajal ninaga kõhtu või kaela kõditades.

Esiteks, ei oska laps rääkida, mis tähendab seda, et ta ei saa sulle vastata ja teiseks, kuna ta ei oska rääkida, ei ole ma kindel, et ta üldse küsimusest aru saab. Seega sa võid küsida talt või miljon korda, mida ta seal teeb — mitte midagi ei muutu, sest ta nagu ei vasta. Samahästi võid sa talle naeratavalt otsa vaadata ja selle asemel, et teda tüüdata küsimusega, et mis ta seal teeb, lihtsalt öelda „Neli pluss kuus on kümme!”. Vähemasti on sellisel programmeerimisel äkki mingigi kasu. Võtadki iga nädal uue tehte ja äkki jõuadki esimese eluaasta lõpuks siinuste ja koosinusteni.

Võtsingi endale ülesandeks oma kunagi sündivasse lapsesse suhtuda kui mõistlikusse elusolendisse.

Loomulikult ei läinud see nii. Nii kui ma noorsandi poole pöördun, tõuseb mu hääl mitu oktavit kõrgemaks ja ma ei räägi temaga mõistlikel teemadel, ega programmeeri eluks vajalikke oskusi, vaid ma avastan end temalt peenikese häälega küsimas nelikümmend korda järjest, et mis ta seal teeb, samal ajal näos suurt naeratust hoides. Ma isegi ei oota vastust, mulle piisab küsimisest. Esileedi vahel itsitabki eemal, et noorsand nagunii mõtleb, et kes see idioot teda siin küsitleb.

Eile, kui väljas oli temperatuur langenud pisut mõistlikumale tasemele, käisime Esileedi ja noorsandiga õhtul jalutamas. Jalutuskäigul panin ma tähele, et ka Esileedi on lapsega nunnutav, kuid tema vestlus noorsandiga on hoopis teistsugune kui minul.

Kui keegi satuks pealt kuulama minu monoloogi (mis on tegelikult dialoog noorsandiga, aga kuna ta ei vasta, siis nimetagem seda monoloogiks) ilma, et ta mind näeks, siis ta arvaks, et ma olengi mingi peenikese häälega imbetsillist meesnaine, kes kuulab kedagi üle: „Mis sa teed siin? Ah? Kes see nii armas on? Kes on nii väike armas? Kes on kõige armsam? Jaa, sina oled! ” Võta sealt olukorrast välja beebi ja pane ükstapuha, mis muu asi asemele ja olukord muutub väga veidraks. Näiteks asenda beebi kurgipurgi, politseiniku, või kasvõi sangpommiga. Ainus kord, kui ma saan sellist käitumist õigustada, on siis, kui seal ruumis on väike beebi. Kui ma püüaksin samasugust vestlust aretada trahvi kirjutava politseinikuga, saaksin ma vist teise trahvi juurde idioodiks olemise eest.

Kui ma kuulasin Esileedit eile lapsega suhtlemas, siis ta tutvustas talle jalutuskäigul vahtrapuud ja kaske ning see on suur auto, mis mööda sõitis. Ta sisendab talle, et ta on tubli, oluline ja tark juba praegu (seda teen mina ka, aga peenikese häälega, mis vist vähendab mu tõsiseltvõetavust). Lisaks ta laulab talle igal õhtul. Kuna tema viisipidamine on selline nagu ta on, siis on ta ka enda unelaulud ise välja mõelnud. Ta ütleb, et peas oskab ta laulda küll ja peas on viis perfektne, aga midagi läheb aju ja huulte vahel valesti ning suust tuleb välja hoopis midagi muud, kui see, mis tal peas kõlab. Kuid need iseloodud unelaulud toimivad. Ükskord jäin ukse juurde maha istudes kuulama, et kuulata, mis sõnad seal sees on, aga ei õnnestunud, sest ühel hetkel ärkasin ma enda norsatuse peale üles.

Ma siin nüüd mõtlengi, et vanemad peaksid lastele õpetama väärtusi ja andma teadmisi, aga paistab, et ainus väärtus, mida mina õpetan on järjepidevus. Ja võib olla seda „tarkust”, et kui keegi on sinust väiksem, siis räägi temaga kõrgendatud häälel ja pideva naeratusega. Meil on ühed head sõbrad, kes on mõlemad lühemad inimesed. Huvitav, kui ma järgmine kord nendega näiteks kaupluses kohtudes räägiks nendega samamoodi nagu noorsandiga, et kummardaks ettepoole, toetakski käed põlvedele ja küsiks peenikese häälega korduvalt, et mis nad siin teevad, mis nende reaktsioon oleks?

Esileedi õpetab see eest neid asju, mida lapsel reaalselt elus vaja läheb. Võin järeldada vist, et veab, et ma üksikisa pole, sest ma ei ole kindel, millal ma babytalk’i ära lõpetama peaks. Eks nad vast mõlemad vihjavad, kui selleks aeg on. Kui noorsand ühel hetkel oma jämeda häälega ütleb: „Mis ma teen, mis ma teen! Habet ajan, palun pane see uks kinni! Ja palun lõpeta oma ninaga mu kõhu kõditamine. Aitab!” Siis ma tean, et on vist aeg lõpetada.

ffd2153d384b9d8bd8-69427733
Mänguasju on meil tõesti tekkinud terve hunnik ja kõik nad on hästi värvilised ja laulvad. Meil on teiste seas ka üks küpsisetünn ja iga kord kui ma kuulen laulu „Kui sa soovid küpsist, siis sa saad”, on mul soov keldrist kuvalda tuua.

Otsustasime natuke enne noorsandi sündi, et me ei osta talle palju mänguasju. Sel ei ole mõtet, sest ega ta nagunii kõikidega mängima ei hakka. Ta valiks suurest hunnikust paar tükki, mis talle meeldib ja mängib nendega. Kui tal on mänguasju väike hunnik, siis ta lihtsalt valib väikesest hunnikust paar tükki ja mängib nendega.

Ma ei mäleta, millal ta täpsemalt mänguasjade vastu huvi tundma hakkas. Äkki umbes kolmekuuselt, või äkki natuke vanemana. Umbes siis, kui ta pidi hakkama maitsema kõike, mis maailmas olemas on. Kõik milleni ta ulatub, peab ta enda suust läbi laskma. Isegi kui me talle vanni teeme ja nägu püüame pesta teeb ta suu lahti ja püüab keelega pesija käelt üle lasta.

Kuid üks esimesi mänguasju oli tal üks kaheksajalg, mille iga jalg oli isemoodi — ühel oli otsas peegeldav materjal, teine krõbises, kolmas kõlises jne. Kuid noorsand otsustas väga kiirelt meile mõista anda, et meie korter ei ole piisavalt suur, et tema ja kaheksajalg mõlemad siia ära mahuksid. Ta mitte ainult ei läinud selle jalgu suhu toppides endast välja, vaid kui me üritasime tema tuju sellega tõsta, kui sellega ta nina all kolistasime ja krõbistasime, läks nutt kolm korda õnnetumaks. Ta võib rahulikult põrandal rõõmsalt aega veeta, kuid kui ta näeb, et see kaheksajalg on laual, asendub vaikne ajaveetmine väga nõudliku nutuga ja me teame kohe, et see on üks kahest, kas tal on päts püksis või on see kaheksajalg kusagil ripakil. Tema puhul ei olnud asi selles, et talle see kaheksajalg üldse ei meeldinuks. Väga meeldis. Enne, kui ta kõike endale suhu üritas pista, oli see ta lemmik lelu. Kuid kaheksajala jalad olid üpris töntsakad ning ei mahtunud suhu ning see asi omakorda ei mahtunud noorsandile pähe.

Meie plaan hoida mänguasju miinimumi juures, on aina enam ja enam rünnaku all, sest meie mänguasjade arsenal täieneb igapäevaga. Vähemalt mulle tundub nii, sest iga kord, kui keegi külla tuleb, toob ta poisile midagi. Rääkimata vanaemast. Esileedi emal oli enne noorsandi tulekut juba oma 150 lapselast ja tema tähelepanu jaotub nende vahel. Minu emal seevastu oli enne noorsandi üks lapselaps ja seegi elab kaugel Kanadas, mis tähendas, et ta soovis hetkega osta kogu maailma beebiasjad kokku. Välisreisilt tulles ostis ta endale vist lisakohvrigi, et kõik kingitused noorsandile ära mahutada. Pidimegi ema korrale kutsuma ja ütlesime, et kui ta tõesti tahab midagi tuua, siis toogu mähkmeid. Kuid eks hellitamine olegi vist vanaemade töö.

Mänguasju on meil tõesti tekkinud terve hunnik ja kõik nad on hästi värvilised ja laulvad. Meil on teiste seas ka üks koer ja üks küpsisetünn ja iga kord kui ma kuulen laulu „Kui sa soovid küpsist, siis sa saad” või siis „ Silmad, kõrvad, suu ning keel ja nina jääbki veel, jääbki veel”, on mul soov keldrist kuvalda tuua. Ometi on need kaks mänguasja need, mis talle eriti meeldivad. Loodan, et ta muusikamaitse aegapidi paraneb. Lisaks, kui sa vajutad koerale mingile kehaosale, siis ta ütleb hästi rõõmsa ja hämmastunud häälega „Nii suur!”. Ma ei saa olla ainus rikutud mõtlemisega inimene maailmas. Pealegi, mis kehaosa võiks koeral olla, millele vajutades peaks ütlema „Nii suur!”.

Lisaks sellele, et see tünn ja peni laulavad pidevalt samu laule, mis on mulle kõik pähe kulunud, ilma, et ma seda ise soovinud oleks, müüvad nad juba lapsele maiuseid. Tünn reklaamib hommikust õhtuni küpsise söömist ja koeral oli üks laul, mis ütles „Sellel täpil nimeks nina on, mul on suu kuhu mahub komm”. Esiteks, luges mulle mu koerafännist onutütar pika loengu sellest, miks koertele ei tohi kommi anda. Ma küll ei mäleta tänaseks ühtegi põhjust, miks ei tohi, kuid ma arvan, et sellepärast, et kuna isegi inimesed ei saa Kalevi kommipabereid lahti, rääkimata siis koerast, siis pole mõtet teda õrritada selle ühe kommiga. Või äkki oli mingi muu põhjus. Seega juba see õpetab lastele valet, et koertele justkui tohib kommi anda. Teiseks, nad oleksid võinud ju öelda selle kommi asemel mida iganes muud – miks reklaamida lastele midagi, mis on neile nii kahjulik? Kui me juba paneme laulu sõnad, mida koer tegelikult ei söö, siis miks ei võiks olla sõnad hoopis „Sellel täpil nina nimeks on mul on suu kuhu mahub ploom”… või hapuoblikas, või pastöriseeritud pirnipüree, või kasvõi leib. Isegi konn oleks võinud olla, sest see kõlab samamoodi nagu komm. Ah, et koerad ei söö konnasid? Komme ka mitte! Valik on väga lai. Ok, võib olla kõik sõnad ei oleks riimi läinud, kuid natuke loovust ja küll nad oleksid ka isegi hapuoblika riimi saanud.

Ma tegin enda jaoks katse ja jätsin selle neetud küpsisetünni ning koera kõrvale ja vaatasin, kui suurt huvi talle pakuvad teised mänguasjad. Paningi ta ette hunniku mänguasju ja kõige tavalisema plastiknõu kaane. Musta värvi ja ümmargune. Need teised mänguasjad oleksid võinud täiesti olemata olla, sest see oligi selle õhtu täht, sest see on tõepoolest täiuslik mänguasi – seda sai kätte võtta ja saab suhu toppida. Mida sa veel hing tahta oskad.

Kuid suurim probleem mänguasjadega on see, et nad teevad kõik häält ja üks valjemini, kui teine. Kui mõnel õhtul jääb koristamata ning ma otsustan öösel tualetis käia või köögis joomas, siis on see nagu takistusrada ja kui sa lähed mõnele laulvale lelule otsa, siis katsu sa unise peaga leida see imepisike nupp, mis asja vaigistab. Koeral on see üldse kusagil riiete all. Jah, koeral on riided. Ükskord öösel kööki minnes, läksin ma vastu koera, mis oli välja lülitamata ja kõige valjema režiimi peale jäänud ja hetkega asendus vaikne öö valju tsirkusemuusikaga „Pea, õlad, varbad, põlv. Pea, õlad, varbad, põlv, teine põlv!”. Ma teadsin, et mul ei ole aega seda nuppu otsida ja ma viskusin koera peale, et see heli enda kõhuga summutada. Ma teen unise peaga vahel veidraid asju. Kuid kui sa oled sel peal ja siis püsti tuled, siis on pea võimatu mõnele koeral asuvale nupule mitte vajutada, mis omakorda paneb kohe uue laulu käima. Kuid umbes peale viit minutit köögi põrandal palja kehaga koera otsas maadlemist, suutsin ma koera kahjutuks teha.

Magamistuppa tagasi hiilinuna oli unine Esileedi istukil ja rõõmsameelne noorsand süles ja ütles unise häälega: „Kui sa selle koeraga nii väga maadelda tahad, siis teinekord katsu sellised asjad päeval ära teha.”