Autor

henry

Blogimisega on nagu trenniga, kui sa jätad pikema pausi sisse, on pea võimatu ennast tagasi reele vedada. Sa leiad miljon teist asja, mida sul tuleb enne alustamist ära teha. Mul on vist juba kolmas päev blogi leht lahti, et alustada, kuid nii palju asju tuleb vahele. 419 korda tuleb vaadata, kes mu mingit asja FBs laikinud on, kas Delfis on ehk midagi põnevat, tuba koristada, turul käia, knopkad karbis üle lugeda, kaamera laadima panna, sokisahtlit sorteerida jne. Sokisahtlini ma pole veel jõudnud, aga tõenäoliselt tuleb mul see enne ära teha, kui ma selle postituse avaldan. Teisisõnu ma otsin pidevalt võimalusi, et teha ükskõik mida, aga mitte seda, mida ma pean tegema. Eks see mingi psühholoogiline tõrge on, et sa ei taha teha seda, mida sa PEAD tegema ja teed pigem asju, mida sa ei pea tegema, isegi siis, kui see muu asi on rohkem pingutust nõudev, kui see, mida sa pead tegema. Kas mõni, kes seda loeb tunneb ennast siinkohal ära? Ma ei taha uskuda, et see sündroom mul väga haruldane on 🙂

hungryKuid siin ma olen ja mul läheb suurepäraselt. Söömisega fantastiliselt. Ma pole juba üle kahe kuu rafineeritud suhkrut puutunud ja on kadunud näksimine ning on kadunud ülesöömine. Ometi ei seostanud ma kunagi enda näksimist ja ülesöömist suhkrutarbimisega. On olemas ka teisi elemente, mille puhul, et ma tunnen justkui miski mu sees sunnib mind vahel sööma rohkem, kui ma vajan. Üheks on see eluaegne õpetus, et süüa tuleb siis, kui söök on valmis, mitte siis, kui sul kõht tühi on.

Samuti taban end mõtetelt, et ok, mul ei ole hetkel kõht tühi, aga ma lähen sinna või sinna ja mul võib seal kõht tühjaks minna, peaks äkki praegu igaks juhuks sööma. Jällegi üks koht, kus ma pean mõtetega tööd tegema (haha, väike vahelepõige: unustasin end taas 15 minutiks youtubesse). Lastevanematena arvame, et me süstime nii lastesse distsipliini, kui sunnime neid sööma nüüd ja praegu, kuid tegelikult kiusme neid loodusest eemale, et nad tulevikus ei kuulaks enda keha, vaid enda aju ja aju on väga lihtne lolliks teha. Sellepärast ei teegi enamus inimesi vahet enam isul ja tühjal kõhul. Tead küll tunnet, kus sul on kõht täiesti täis, sinna ei mahu enam ampsugi ja siis tuuakse kook lauda ja sa ei naudi seda, kuid sa surud selle alla.

10602690_836383083063072_855534450_nEile oligi huvitav moment, et mul sai õhtusöök valmis umbes tund enne korvpalli trenni (jee, meil hakkas jälle korvpallihooaeg!) ja ma arutlesin valjult, et kas ma peaks seda praegu sööma, sest kui ma söön kõhu täis, siis ei jõua ma joosta, kuid ma peaks siiski sööma, sest ma jõuan tagasi alles kolme tunni pärast ja siis on mul kindlasti hundinälg. Õnneks oli Esileedi kõrval ja ütles, et ma küsiks endalt, kas mul on kõht tühi, või on see dilemma lihtsalt sellepärast, et toit sai valmis. See dilemma oli lihtsalt sellepärast, et toit sai valmis ja hirm, et äkki läheb kõht tühjaks.

Need ongi momendid, millega on nüüd, kus ma suhkrut ei tarbi palju lihtsam tegelda, sest minus ei ole seda pidevat võitlust, et tahaks midagi, sest ma ei tunne lisaks näljale ühte teist nälga, mis minusse segadust süstib.

Trenniga läheb ka suurepäraselt. Kuna jalgpalli hooaeg sai läbi, siis sellest nädalast algas korvpallihooaeg. Eile oli juba ka esimene mäng ning mäng nägi välja nagu oleks toimunud hooaja esimene mäng. Valesöödud, ässad. Kaalusime suisa naljatledes enne mängu, et äkki peaks punkte andma juba ka selle eest, kui me saame rõngale pihta. Kuid hoolimata kohutavast visketabavusest ja olematust pallitunnetusest, nautisin ma eilset trenni väga. Mis oli uskumatu, oli see, et mul oli nii palju võhma. Ma poleks oodanud, et ma jõuan edasi tagasi joosta. Mitte kiiresti küll. Omas tempos 🙂

2014-08-16 12.34.11Lisaks kahele korvpalli päevale andis Esileedi mulle loa teha ka kolmel päeval nädalas jõutrenni. Seda saan ma teha enda keldris, kus mul on nii poksikott, sangpommid, kui ka hantlid-kangid. Kõik, mis vaja, on seal olemas. Praegu olen ma jälle sellel lainel, et ma viitsin trenni teha. Kuna noorsandi kõrvalt on suhteliselt raske vaba aega leida, sest ma tegelen päevasel ajal niigi temaga natuke vähem, sest töö nõuab tegemist (ja FB laikimist), kuid siiski laseb Esileedi mul õhtuti ka trennis käia. Ma küll püüan selle käimise uneajale sättida, kuid alati ei õnnestu.

Seega, sõbrad, elu on ilus ja kõik läheb suurepäraselt. Muide, sai siin Eesti Lihashaigete seltsile annetus tehtud ja et kõik ikka teaksid, kui suuremeelne ja hea inimene ma olen, tegin sellest ka video. Irooniline on muidu ka see, et ma pole tänaseni neile midagi veel kandnud. Iga päev mõtlen, et täna teen selle ära, aga tänaseni ei midagi. TÄNA teen selle ära. Otsustasime Esileediga, et teeme kaks ülekannet- üks www.els.ee -le ja teine otse Uku Kuudile, sest Uku on ühe meie pereliikme lähedane sõber ja see on masendav, kui selline asi sind sedavõrd ootamatult tabab.

Aga ok, tsau. Luban, et olen tublim kirjutada. Ma lihtsalt tunnen, et mu kirjutamise mojo on madalseisus ja ma ei taha kirjutada ainult kirjutamise pärast. Kuid see tuleb alati tagasi. Ükskord ei olnud mul mitte mingisugust inspiratsiooni ja sattusin inspiratsiooni otsingutel Margiti lehele, kus ta kiidab mu huumorisoont ja fakk (sorry), ei tea kust, tuli mul selline sahmakas ideid ja nalja peale, et vähem kui poole tunniga kirjutasin ma oma parima postituse. Vahel tuleb seda motivatsiooni ootamatutest kohtades. Eks positiivne tagasiside annab alati jõudu. Näen inimesi, kes töötavad hästi tasustatud kohtadel, kuid nad ei saa regulaarset kiitust pingutuste eest ja nad põlevad läbi palju kiiremini, kui need, kelle palk on jama, kuid neid tunnustatakse nende panuse eest. Seega, kiitke enda lähedasi, alluvaid, ülemusi ja sõpru, hoidke inimeste moraali üleval. Ja muide sina, kes sa nüüd selle lauseni lugenud oled- sa oled suurepärane inimene ja sa näed täna väga ilus välja. Jah sina! 😀 Tsau!

09528540187b80bf7b-69637455
Tähelepanelikum lugeja on ehk märganud, et noorsand pea igal pildil triibuliste riietega. Nagu meil muud värvikombinatsioone talle ei olekski. See oleks väga ennatlik järeldus. Tavaliselt. Kuid meie puhul peaks see päris hästi paika. Vähemalt mulle tundub nii, et kõik riided, mis tal on, on triipudega. Nii ka tänasel pildil.

Aga selle järelduseni jõudsin päris üllatuslikul moel.
Kuna me olime esimestel kuudel natuke noorsandi tervise pärast mures (ma ei mäletagi, mis see mure oli), siis tänu sellele saime perearstilt saatekirja taastusraviarsti juurde ning iga kord, kui me seal käime, kutsub ta meid lihtsalt kontrolli mõttes uuesti tagasi. Sel nädalal käisime seal taas.

See on arst, kus mul meeldib käia, sest seal saab alati häid näpunäiteid ja positiivset tagasisidet. Kui ma algul lootsin, et noorsand hakkab varakult kõndima, siis aitas seesama arst mulle selgeks teha, et tegelikult see, kui laps varakult jalad alla võtab, ei ole ju hea asi. Vaatangi nende tuttavate lapsi, kelle tited varakult ringi paterdavad ja see on tõesti nuhtlus — aju on ikka umbes seitsmekuuse tasemel, aga kehaliselt suudab teha juba kõike seda, mida kümnekuused.

Huvitav jah, et seda kuude suurt erinevust saab välja tuua vaid esimesel aastal. Praegu ei oleks see eriline muljetavaldav avaldus, kui ma ütleks, et ma olen vanuselt küll 33 aastane ja viie kuune, kuid arengult 33 aastane ja 8 kuune. See ei oleks suurem asi, mille üle uhke olla.

Kuid taastusraviarsti juures sain ma aru, et ma väärtustan täiesti valesid edusamme ja ma mängin lapsega täiesti valesti. Möödunud nädalal avastasin ma, et noorsand harjutab pidevalt näputööd. Kandsin selle uhkusega arstile ette, kes lasi pea viltu ja ütles, et see ei ole üldse oluline. Hetkel polevat oluline mitte väikeste lihasgruppide motoorika, vaid suurte lihaste treenimine.

Kui mina noorsandiga mängin, siis ma annan talle käeulatusse mänguasjad, mis ta mingil imekombel kahe sekundiga endast nii kaugele toimetab, et sellest ülekohtust tuleb kõigile valju häälega teada anda. Lükkan siis mänguasjad lähemale, et ta vääksumise lõpetaks, kuni ta taas kõik mänguasjad haardeulatusest eemale toimetab, et siis taas teha maailma kõige kurvem nägu ja esile tuua kõige õnnetum hääl.

Kuid taastusraviarsti juures pöörati meie nägemus mängimisest täiesti pea peale. Mänguasjad polevat selleks, et neid haarata ja lutsutada. Mänguasjad on hoopis selleks, et need endale tähelepanu tõmbaksid ja paneksid lapse liikuma. Selle asemel, et lapsele mänguasi kätte anda, tuleks see talle küljele panna, et ta selle jaoks ennast pöörama peaks. Kui ta mänguasjani jõuab, siis lükkad selle edasi, et ta ennast uuesti liigutama peaks ning selline peakski olema see rõõmsameelne mäng, kus põhimõtteliselt ainuke, kes mänguasjaga kontaktis on, on lapsevanem.

Proovisime siis kodus ka ja tõepoolest laps keerleb ja pöörleb ning pingutab, et selle leluni jõuda. Kuid seda ainult esimesed viis minutit, sest siis saab ta aru, et see mäng küll eriti lõbus ei ole, kui ma tema haardest mänguasja pidevalt eemale toimetan. See on ju nagu koera mäng, mida koolis mängitakse, kus kaks inimest viskavad üksteisele palli ja keskel on kolmas laps (koer), kes püüab palli vahelt kätte saada. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks enne mängu öelnud, et „oh ma loodan, et ma saan täna koer olla!” Igatahes viie minuti pärast ajab noorsand ennast „lennukiks”, laseb alahuule rulli ning teeb õnnetut häält. Tänaseks on ta vist enda jaoks läbi hammustanud, et tähelepanu püüdmiseks, tuleb lihtsalt hetkeks nutmist matkida. Pisarad pole siinkohal olulised. Häälest piisab.

Avastasin ka laisa isa mängu, kes ei viitsi näiteks mänguasja kogu aeg edasi toimetada. Ma ei ütle, et ma laisk isa olen, ma ütlen, et alati ei pea aktiivselt ümber tite sebima. Selleks on tarvis olla ühel aastal jaanipäeval kaine autojuht ja eelnevalt endale seda kinnitav kleeps autole muretseda. Eelmisel aastal anti kleepekaga kaasa igast muud nodi ja seal hulgas ka üks võtmehoidja/taskulamp. Kui sa selle taskulambi valgusvihu seinale kuvad, siis ilmub sinna kiri „Sõida kaine peaga”. Just selle valgusvihuga saabki lapse tähelepanu ja huvi. Sa ei pea isegi diivanilt tõusma, vaid liiguta seda valgusvihku pidevalt lapse haardeulatusest eemale ja vaata, kuidas ta seda taga ajab. Kasside tähelepanu saab laserpointeriga, kuid lastepuhul pisikesest taskulambist täiesti piisab.

Eks ma siis lähen nüüd ja vaatan, äkki leian mõne mänguasja, mis noorsandilt ära võtta ja eemale visata. Las näeb vaeva. Muidu ongi äkki liiga heatujuline.

e469653f77d66047a9-69592209
Eelmine nädal oli meil tähtpäevaderohke. Esiteks sai noorsand juba seitsmekuuseks ja teiseks on Esileedi mind viis aastat kodus kannatanud. Me oleme koos olnud üheksa aastat ja neist viis abielus. Ma ütlen kannatanud, sest ma ei muuda tõepoolest endaga kooselu lihtsaks. Me oleme paljuski täiesti erinevad inimesed ja eks seetõttu on meil ka tülid kerged tekkima. Tülitsemise üle on mul aga väga hea meel, sest me ei jäta negatiivseid tundeid sisse ning lahendame riivatud tunded ja erimeelsused esimesel võimalusel.

Eelmine nädal oli meil tähtpäevaderohke. Esiteks sai noorsand juba seitsmekuuseks ja teiseks on Esileedi mind viis aastat kodus kannatanud. Me oleme koos olnud üheksa aastat ja neist viis abielus. Ma ütlen kannatanud, sest ma ei muuda tõepoolest endaga kooselu lihtsaks. Me oleme paljuski täiesti erinevad inimesed ja eks seetõttu on meil ka tülid kerged tekkima. Tülitsemise üle on mul aga väga hea meel, sest me ei jäta negatiivseid tundeid sisse ning lahendame riivatud tunded ja erimeelsused esimesel võimalusel.

Erinevad oleme ka lastega suhtlemisel. Mina olen see tüüp, kellega kõik lapsed mängida tahavad, sest ma teen nägusid, lollitan, ajan taga, maadlen ja mängin peitust. Ma olen selline positiivsem ja vähem perversne versioon Tujurikkuja onu Heinost.

Esileedi on seevastu just see, kes lapsi ja mind korrale kutsub. Eks ma unustan end aeg-ajalt ära lastega mürades ja Esileedi pragamist ei pea ma millekski, sest mida ta ka teab. Tema on see, kes ütleb, et ma peaksin olema õrnem, vähem intensiivne, et ma ei õpetaks lastele rumalusi. Muide, ma ei õpetagi neile rumalusi, vaid ma harin neid, et nad teaksid tulevikus, mida tasub järgi teha, mida mitte.

Näiteks, olime me aastaid tagasi Esileedi vanemate juures maal ja mingi ürituse raames grilliti ja söödi väljas. Loomulikult olid need vähesed lapsed, kes sel päeval seal olid, ümber minu. Ma ei tea, miks tundus mulle naljakas see, et ma ütlesin ühele viieaastasele, kes šašlõkki järas, et ma ei usu, et need kõik lihatükid ta taldrikul talle korraga suhu mahuvad. Jah, ma tean, et see ei olnud eriti tark mõte, kuid enne, kui ma jõudsin öeldut heaks teha, olid poisil põsed punnis ja taldrik tühi.

Oma pisikese suuga ta loomulikult eriti mäluda ei saanud, sest see oli rasvast liha pilgeni täis. Välja ta ka ei sülitanud, sest siis oleks mul õigus olnud. Muidugi teadsin ma, et oht on suur, et ma saan nüüd poisi ema käest peagi pahandada ja Esileedi perekonnas on kõik naised väga valjuhäälsed. Ma naerangi, et seal perekonnas ei võida vaidlust see, kes kõige paremaid argumente välja toob, vaid see, kes kõige valjemalt räägib.

Otsisin oma mõtteis head plaani, kuidas sellest potentsiaalselt piinlikust olukorrast välja tulla, kui kuulsin valju hüüatust, kui poisi ema ehmunult poisilt küsis, „mis juhtus, miks sul suu nii punnis on?”

Mul oli kaks valikut, kas joosta sealt seltskonnast metsa ja mitte kunagi enam tagasi tulla, või käituda mehena ja öelda, mis juhtus.

Tõusin siis püsti, et metsa ära joosta, kui ema sõrme poisi suhu pistis ja sealt lihatükke välja koukis. Olin jooksmisega liiga hiljaks jäänud. Seda rumalat tempu meenutatakse mulle tänase päevani. Tagantjärgi ei tundugi see nii naljakas nagu enamus rumalusi, millega ma hakkama saan. Minu peas on nad kõik ideaalselt viimistletud ja hirmnaljakad, kuid enamus lahenevad nii, et ainuke, kes naerab, olen mina ja ma ei suuda aru saada, kuidas teistele see naljaks ei ole.

Kuid viis aastat on Esileedi püüdnud mind parandada ja mina temasse lapsemeelsust süstida. Edusammud? Ütleme nii, et me teeme üksteisele järeleandmisi, sest sa ei saa teist inimest muuta. See muutus, mida sa teed teise inimese pärast, on ajutine. Ainukesed püsivad muutused on need, mis sa teed, et sinu enda elu muutuks paremaks ja mugavamaks. Sa lihtsalt õpid teist inimest armastama tema vigadega, või sa ei tee seda.

Seitse kuud oleme ka noorsandile näidanud kahte poolt — ema ratsionaalne ja tasakaalukas pool ning minu natuke hüperaktiivne ja intensiivne pool. Loodetavasti tuleb noorsandist meie kahe tulemusena midagi meie vahepealset.

Kas ma olen vanemaks saades ja lapse tulles nüüd natukene õrnem ja vähem tembutav? Ma arvan küll. Ma ei tahaks kunagi naerda noorsandi üle, vaid tahan naerda koos temaga. Kui ta topibki enda suu nii toitu täis, kui suudab, siis tahan, et see oleks tema jaoks sama naljakas, kui minu jaoks. Hetkel on tema huumorisoon veel selline arenemisjärgus, sest tema arust on hästi naljakas see, kui ta oma asju põrandale loobib ja mina neid pean üles korjama. Või äkki ta vihjab sellega, et ma peaksin ennast ikka käsile võtma ning trenni tegema ja sellest liigsest rasvast lahti saama. Kuid ma tegelengi sellega.

Tsau!
2014-08-16 12.34.11

Täna käisin ja olin veidike aktiivne. Panin sellest ka ühe video kokku ja kuna ma kasutan uut programmi selleks, oli tarvis erinevaid efekte näppida, et näha, mis teeb mida. Lisaks tuli mul sõidu ajal maru hea mobiili äppi idee. Peaks kusagile seda söötma. Usun, et sel võib olla jumet, kuigi tõenäolsielt on see kusagil juba olemas, kuid ei tea. Aga video on ise siin.

de45253ee2b56ac67a-69551805Üks hullemaid asju, mida koeraomanik teisele inimesele öelda võib on see, et ära muretse, ta ei hammusta, vaid ta lihtsalt uriseb ja nuusutab. Võib olla on tegemist mu lapsepõlves läbi elatud traumaga, võib olla on siin kohal lihtsalt mu mõtlemine normaalne, aga minu ideaalne päev ei sisalda uriseva koera poolt nuusutatav olla.

Mäletan ühte seika umbes 20 aastat tagasi (wow, ma olen tõesti vana…), kui ma läksin maale vanavanematele külla ja bussipeatus oli nende majast umbes pooleteisekilomeetri kaugusel ja mis see kümmekond minutit jalutamist siis ära ei ole. Loomulikult nägid mu vanemad vaeva, et mu reis võimalikult ebamugavaks teha ning mulle anti kaasa mitme koti jagu külakosti, mis ma vanavanematele viima pidin.

Olles poolel teel, kuulsin järsku selja taga ähvardavat lõrinat ja ümber pöörates nägin seal suurt koera, kes vahutava suuga kurjakuulutava ilmega urises. Astusin sammu tagasi, tema astus sammu edasi. Astusin sammu edasi, tema astus sammu tagasi. Ta hoidis minuga kogu aeg umbes kahe meetrist distantsi, ainult siis kui ma ümber pöörasin ja kõndima asusin, tuli ta urisedes lähemale. Ma ei tea, kas selleks, et nuusutada, või selleks, et näksata, kuid ma ei soovinud ka teada saada.

Ma liikusin aina selg ees ühe sammu haaval edasi ja tema urisedes minu varjuna kaasas. Kuna ma olin maale poolel teel, tähendanuks see veel umbes 750 meetrit selg ees kõndimist ja mul on meeles, et see oli pühapäeva õhtu ja telekast oli peagi algamas „Seitse vaprat” ning ma ei saa ju lasta mingil koeral võtta võimalust, et näha Click OK uusimat hitti.

Üheks külakostiks oli ema kaasa pannud verivorstid. Võtsingi vorsti välja ja viskasin penile, mida ta järama hakkas, see andis mulle võimaluse kiirel sammul oma paarkümmend meetrit edasi minna. Siis andsin järgmise ja järgmise ning nii oma kümme vorsti järjest. Kuni ühel hetkel kuulsin põõsastest vilet ja kuidas keegi hüüdis koera nime. Puude varjust astus tee peale maailma rõõmsameelseim noormees, kes sasis koera kõrva tagant ja ütles mulle, et ära muretse ta ei hammusta. Ma oleks tahtnud talle öelda kõige krõbedamaid sõnu, mida ma teadsin ja 13 aastaselt tead sa neid juba palju, kuid sain sõna sabast kinni, sest mingis mõttes ta ju tegelikult just päästis mind koera käest.

Sellest ajast saadik ei salli ma, kui keegi laseb oma koeral võõrast inimest üle nuusutada öeldes, et ära muretse ta ei hammusta ja seda hoolimata sellest, et ma olen koera inimene ning kui Esileedi lubaks võtaks ma enda korterisse homme 14 koera.

Miks ma seda räägin, on see, et mul on tunne, et beebide vanemad peaksid külla tulevaid inimesi samuti hoiatama ja oma lapsed neist eemal hoidma. Kui koeraomanik ütleb, et ära muretse ta ei hammusta, siis lapsevanem ei saa sedagi teha. Paistab, et beebidel on soov kõiki asju endale suhu panna, neid lutsutada, juustest kakkuda, küünistada ja kuidagi on neil oskus leida alati oma jalaga meesterahvaste keha kõige hellem koht üles. Meie noorsand ei ole mingi erand.

Ei ole harv juhus, kui idüllilise vaikuse kodus lõpetab Esileedi valukarjatus, kui noorsand rinda imedes oma pea teises suunas pöörab, enne, kui ta nibust taipab lahti lasta. Ei ole harv juhus, kui sa teda musitada üritad ja samal hetkel, kui sa pea ta näo kohale langetad, torkab ta oma peenikese sõrme sulle täpselt silma. Igapäevane on see, et kui voodis selili olles ma ta enda kõhule võtan, siis enne, kui ma ta õigele kõrgusele sättida jõuan, on ta mulle juba jalaga täpselt kümnesse virutanud. Ta suisa vaatab mulle otsa ja kui ma oigama ei hakka, siis ta virutab teise jalaga otsa.

Kui külalised tulevad, siis minu hoiatustest pole kasu, et ole ettevaatlik ,ta võib juustest kinni haarata, sõrmest oma igemetega hammustada, sind täis tatistada või küünistada. Pole mõtet hoiatada, sest ta teeb kõike seda nagunii. Sellega tuleb arvestada. Räägitakse küll, et kõik elusolendid sünnivad siia maailma headena, kuid ma ei tea…

Eriti naljakas on vaadata Esileedit, kui noorsand mõne omavanusega kõrvuti on, siis on Esileedi pidevalt stardivalmis ja valmis, et kui ta on teisel lapsel kõrva peast lutsutamas, või käega toud andmas, et ta siis kiirelt sülle võtta, enne, kui tuba nuttu täis on.

Hei!

Tegin loosimise ära ja osalejaid oli.. ma ei mäleta, kui palju. Videost on näha. Igal ühel teist oli oma lugu (Esileedi oli väga liigutatud Helena loost ja nii ka mina ning väga loodan, et sa ei jää suitsetajaks vaid sellepärast, et sa ei võitnud) ja omad head põhjused, et suitsetamisest lahti saada. Kuna võitjaid sai olla vaid üks, siis tegin videos ka lohutuspakkumise ja see on väga hea pakkumine, soovitan kinni haarata, sest see tasub teil ära umbes ühe kuuga. Kuid mina ei saa kellegi teise eest otsuseid teha, vaid ainult rääkida, mida mina teeks 🙂 .

Aga edu võitjale ja aitäh, et osalesite ja olemas olete!

Tsau!