Autor

henry

1c5f752f0e57ac55e7-67743407Sünnitus oli valusaim ja ilusaim kogemus, mida ma kunagi kogenud olen. Tänu sellele, et ma olin juures, oskan ma hinnata Esileedit kordades paremini. Ma mõistan paremini ka seda, mis on naises peidus. Muidugi mõistan ma nüüd lõpuks ka neid vanemaid, kes valimatult oma beebipilte sotsiaalmeediasse postitavad.

Ma olen nii õnnelik, hoolimata sellest, et ma ei tea tegelikult millestki midagi

17.01.2014, kell 06.05 hommikul nägi ilmavalgust poiss, kelle strateegilised mõõdud olid 52cm ja 4026 g. Kahjuks hoiti meid seal haiglas pikemalt, sest poisile oli vajalik ka väikene ravi, kuna ta bilirubiini tase oli ohtlikult kõrge. Mis on bilirubiin, ei tea vist mitte keegi. Või siis mulle tundub nii. Esileedi küll seletas mulle, kuid minu tähelepanuvõime ei ole just meistriklassist ja ma lülitasin ennast mõnekümne sekundiga välja. Ma tegingi järelduse, et kui ta ei suuda mulle seda 4 sõnaga ära seletada, ju siis ta ei tea isegi päris täpselt.

Ah et selline on siis ahviarmastus

Aga poiss on imeilus. Vähemalt mulle tundub nii. Küsisingi Esileedilt, et huvitav, kas meie laps on tõesti nii ilus, kui mulle tundub, või on mul ahviarmastus peal. Hetkel ei oska öelda, kelle moodi ta rohkem on. Noku poolest on ta rohkem minusse, kuid kõrvad on tal Esileedi omad- väikesed ja pead ligi. Minu kõrvad on harali ja suured. Ma olen veendunud, et kui me koolis omal ajal sadat meetrit jooksime, läks nende kõrvade tõttu paar sekki kindlalt kaduma. Pane end minu olukorda ja võta sülle näiteks satelliitpann ja jookse.

Lapse sünniga hakkasin ma lõpuks mõistma ka neid vanemaid, kes igat lapse liigutust maailmaga jagada soovivad

Ma pidin ennast reaalselt korduvalt korrale kutsuma ja suruma alla kihku jagada Facebookis postitusi lapse teemal. Kiidelda, et mähkmevahetus ei ole absoluutselt vastik. Nabaväät on nii tühine asi, et ma võiks seda hammustada. Teha igast tema näoilmest pilt ja see üles laadida. Kuid ma tegin otsuse, et ei. Ma ei lähe seda rada. Kui sa oled nagu mina, siis sind eriti huvita teiste laste pildid. Välja arvatud juhul, kui tegu on koomiliste piltidega, siis nad meeldivad mulle. Aga nunnud beebid, titevarbad, pildid, kus nende pisikesed sõrmed hoiavad pihus sinu sõrme… meh!

Ja ma täiesti mõistan neid, kes taolisi pilte postitavad. Ma postitaks ka, kui mul ei vasardaks peas, et tegelikult kedagi see ju ei huvita. Isalik uhkus ei suuda küll seda uskuda, et kuidas on võimalik, et kedagi huvita mu lapse pilt — vaata, kui armsas poosis ta on. Aga me teame paremini. Kuid ma võin muutuda hooletuks ja libastuda ning laadida üles terve kataloogi ja katsuge siis mitte laikida.

Haiglas veedetud aeg möödus voodis vedeledes ja Esileedile nii palju und pakkudes kui võimalik. Sellegipoolest on tal ikka korralik unevõlg. Tulebki nüüd oma aega jagada. Hetkel ei saa ma täielikult esileedit asendada, kuna minu rinna otsa poiss vaevalt tahab. Samas ma pole proovinud ka…

Nimepanek

Poja nimi oli mõnda aega lahtine. Oli erinevaid kandidaate. Esmalt olid lapse nimeliidrid Johan ja Märt. Igal juhul olin väga tänulik igasugu soovituste ja ideede eest. Olime päris hädas ja pakkusin isegi sõpradele välja, et kes iganes pakub nime, mille me valime, saab mingi auhinna ka. Näiteks saab poissi üheks ööks hoidma tulla, kuni me välja magame…

Mõtlesin siin vahepeal isegi, et ma ju tahaks, et ka siis, kui laps kodust välja kolib, oleksin ma tal ikka meeles, siis oleks nimi selline vahva võimalus. Paneks ta nimeks näiteks Vjatšeslav-Ferdinand Jakobson. Alati, kui tal palutakse kusagil kirjutada nimi ja allkiri, tuleksin mina talle meelde, sest tahaks näha, kuidas ta kõik selle sinna joonele ära mahutab.

Peale pikki vaidlusi ja arutlusi nii Esileedi kui pojaga jõudsime lõpuks konsensusele ja panime lõpuks pojale nime. Finaali jõudsid lisaks Johanile ja Märdile lisaks veel ilusad nimed nagu näiteks Erik, Georg, Joosep ja Johannes.

Kuid poeg ei olnud ei Johani ega Märdi moodi. Mitte mingit emotsiooni, kui me neid nimesid talle tutvustasime. Tuli siis otsinguid laiendada. Minu vanaisa nimi on Karl , kes on ka minu suur eeskuju ja kunagi teismeeas ütlesin talle, et kui ma saan poja, siis panen ma ta nimeks Karl. Kuid Karl on just äsja vanemateks saanud sõprade poja nimi, lisaks ei tahtnud Esileedi kuidagi loobuda enda lemmiknimest — Erikust. Siit sündis ka meie poja nimi Karl-Erik Jakobson. Selle nimega saabus justkui rahu ja äratundmine.

Nimi ei ole seotud Carl-Robert Jakobsoniga ega Karl-Erik Taukariga, kuigi mõlemad tunduvad toredad inimesed. Igal juhul, tere tulemast Karl-Erik.

PS! Numeroloogiliselt kohutav nimi

41d5d52f0cc4d33503-67741969Et mõista, kes ma olen ja kust ma tulen, pean ma märkima, et mis puutub isadusse, ei ole ma asjatundja. Võib julgelt öelda, et olen täielik võhik. Ma ei ole kunagi mähet vahetanud, alla 18 aastast last süles hoidnud ega kedagi magama äiutanud/laulnud.Seda kuni 17. jaanuarini, kui meie ellu saabus noormees, kes oli tulnud plaaniga jääda.

Kuidas kõik algas

Terve Esileedi rasedusaja (see on mu abikaasa bloginimi) irvitasid ja õrritasid mind mu sõbrad, kel lapsed juba käes. Kirjeldati äärmise detailsusega mähkmevahetust ja nabaväädi hooldust, hoiatati unetute ööde eest ja privaatsuse täieliku kadumise eest. Hirmutati pea surmani ära, et lõpetada jutt lausega, ah, tegelikult pole midagi hullu. Mis mõttes? Just sa rääkisid mulle täieliku õudusfilmi süžee ja lõpetad selle öeldes, et pole midagi hullu.

Igatahes hirm oli suur. Sest ma kardan erinevaid asju. Ma kartsin neid lõhnu ja vedelikke, mida ma võin Esileedi sünnituse ajal tunda ning näha. Seda abitust, kui ta seal valudes on ja ma ei saa teha muud, kui silitada ta pead ja öelda, kui hästi tal läheb. Kartsin, et äkki ma näen sünnituse ajal ta vöö alla ja Esileedi muutub mulle aseksuaalseks. Kartsin, et kui laps pannakse ema rinnale ja ta on lootevõidega ning muu rõvedaga koos, et äkki siis ei tulegi mul armastust peale.

Olengi isa

Nüüd olles juba kaks nädalat isarolliga tuttav, võin kinnitada kõikidele tulevastele isadele, et need hirmud on ok, kuid neil ei ole alust. Võib olla tegelikult ühe puhul on ka, sest ma hoidusin sünnituse ajal ja järgselt jalgade vahele piilumisest ja ma ei tea, kuidas oleksin ma sellele reageerinud. Küll aga andis sünnituse juures viibimise kogemus mulle uue austuse Esileedi ja naiste vastu üldse. Sellepärast julgustan ma iga isa sellest sündmusest osa saama.

Kuid ma pean ära märkima, et meil oli ka abi. Meie sünnituse juures oli ka sünnitoetaja, kellest oli rohkem tuge, kui ma kunagi oodata oskasin. See raha, mis me selle eest maksime oli marginaalne võrreldes selle toega, mis me vastu saime. Ma ei teagi, kes vajas sünnitusel toetust enam, mina või Esileedi. Kuid ta toetas meid mõlemaid. Kuna tegemist oli meie esimese lapsega paljudest (kujutan ette, kuidas Esileedi nüüd seda lugedes šoki saab), siis me ei teadnud sellest midagi- mis abivahendeid saame kasutada, kas sellesse suurde vanni võib vett lasta, kust mida leida, mida miski tähendab. Kohapealsetest ei rääkinud meile sellest kõigest keegi midagi. Seega, julgen soovitada, et muuta see kogemus nii eriliseks, kui võimalik. Et ei tuleks muretseda pidevalt kaheldes, kas kõik toimuv on ikka normaalne.

Aga isaks olemisest ei tea ma tegelikult veel midagi

Kuid ma võtsin vastu selle väljakutse, et rääkida enda isadusest. Ütlen veelkord, et ma ei tea midagi isaks olemisest. Ainus, mis ma tean, mida isad teevad, on see, et nad ütlevad: mine küsi ema käest. Sellepärast ma räägingi siin blogis enda õppimisest ja avastustest. Olen tänulik igasugu nõu eest, mida te oskate mulle anda ja igasugu positiivne tagasiside on ka teretulnud. Negatiivset pole vaja, selleks on mul ämm (sa ju tead, et ma teen nalja, kallis Tiiu).

DSC03617Nii! Pealkiri on päris veider, eks :). Aga sellest kohe järgmises lõigus. Ma sain juba oma uue lehe peaaegu üles ja siis hakkasid mind igast asjad seal häirima ja praegu on see disainer vist minu peale suht pahane, igal juhul juba kaks päeva ei saa ma temaga meilitsi ühendust. Kuid kui ei meeldi, siis ei meeldi. Ma näitaks teile ka, aga ma siiski näitaks teile seda, mis mulle endale ka istub. Loodetavasti ma saan temaga taas ühendust ja me võime selle projektiga edasi minna. Kuid kuna ma praegust kodukat ei näita, panen siia hoopis Esileedi pildi noorsandiga peale vannitamist. Kuna mul ei ole ka eriti häid pilte, siis panengi täna noorsandi ja pudrupilte teile. Pole tänu väärt!

Toimus siin nüüd just rattaralli ja kui ma neid pilte vaatan, siis ma oleksin ikka täiega tahtnud minna. Mind lihtsalt hirmutas see, et ma ei ole kunagi järjest 70 km sõitnud, sest tavaliselt juba 25 peal on mul selline tunne, et sadula toru on pool meetrit mu tagumikus, lihtsalt nii valus on. Ma ei tea, mis selle 70 kilomeetriga veel tundnud oleks. Kuigi tõenäoliselt oleks selleks hetkeks juba tagumik täiesti tundetu. Kuid vaatasin pilte ja minu suuruseid mehi oli seal mitmeid, nii, et oleks võinud vabalt minna.

Rattaralliga meenub mulle üks unenägu, mida ma olen elu jooksul korduvalt näinud. Ma ei oskagi öelda miks, või mida see tähendab. Kuid uni on ise selline, et ma olen poes järjekorras ning ostan kolmeliitrise klaaspurgiga endale hapukoort (who does that??) ja müüja täidab seda supilusikaga hapukoort lisades. Kogu järjekord on mu peale pahane ja keegi hõigub vihaselt tagant, et miks ma pakiga hapukoort ei osta? Miks ma tulen oma kolmeliitrise purgiga seda ostma? Keegi kommenteerib järjekorrast, et ma olen niigi paks ja ma ei peaks üldse hapukoort söömagi! Igal juhul selline väga ebamugav olukord.

DSC03401Talun siis selle piinlikkuse vaikides ära ja astun oma kolmeliitrise purgiga uksest välja, kui avastan poe ees (muide poeks on Rebase pood Põlva maanteel), et ma tulin poodi jalgrattaga. Hetkega hakkan ennast kiruma, et kuidas ma loll selle peale ei mõelnud, et rattaga sõita on jube ebamugav, kui sul suur purk kaisus on. Igal juhul astun rattale lähemale ja avastan, et rattal on number küljes ning siis meenub mulle, et ma ju võtan Tartu rattarallist osa. Seda avastanuna kirun ma end eriti maapõhja, sest kuidas ma võistlen, kui mul suur kolmeliitrine purk hapukoort kaisus on.

Hüppan ratta selga ja väntan, kuid hästi vaevaliselt läheb ning avastan, et mul on kõige raskem käik sees, kuid ma ei saa seda kergemaks vahetada, sest mul on käsi kinni, kuna mul on kolmeliitrine purk hapukoort käes. Suure pingutamisega väntan, kuid hoog on nii väike, et ma avastan, et ma liigun nii aeglaselt, et pealtvaatajad, kes tee ääres kaasa elades ühe koha peal seisavad, liiguvad kiiremini edasi kui mina rattal. Siis ärkan ma tavaliselt üles.

Mida ma sellest unest õppinud olen, kui ma kunagi soovin kunagi sellest üritusest osa võtta? Seda, et kui sa isegi ostad maratoni ajal koju hapukoort, siis ära osta lahtist, sest siis on maru keeruline finišisse hiljem sõita. Veelgi parem- ära mine üldse võistluse ajal poodi. Šoppa hiljem! Või mis kõige tähtsam- kui sa isegi ostad võistluse ajal kolmeliitrise purgi täie hapukoort, siis viska see minema, kui seisvad pealtvaatajad sinust mööda tuiskavad.

Aga treeningutest seda, et homsest olen ma tagasi CrossFitis ja seekord teen ma seda teisiti. Seekord keskendun ma eelkõige kvaliteedile. Seekord surun ma enda ego maha ja ei hakka ennast võrdlema teistega tahvli peal. Ma tean, et varem läks mu soorituse kvaliteet alla, sest ma keskendusin tulemusele ja sellele, et ma saaks võimalikult suure numbri tahvlile. Ma pean oma mõtlemist muutma, et vigastusi vältida ning areng toppama ei jääks. Ma olen noor mees ja ma ei taha, et noorsandi idee lõbusast ajaveetmisest on minu ratastooliga võidu Riia mäelt alla jooksmine, sest ma olen oma selja ära lõhkunud…. kuigi see võiks päris fun olla, sest Riia mäest alla sõites saab ka rattaga päris hea hoo sisse.

Ma juba mõtlen hirmuga sellele, kuidas kõik mu lihased trennijärgsel päeval valutavad ja kuidas see valu on ülejärgmisel päeval kahekordne. Kuid see on see hea valu.

Muide, ma olin telekas ka siin vahepeal ja rääkisin Allen Carri meetodist, mida ma esindan. Igal juhul väga veider oli see, et uudisloo lõpus öeldi, et kahjuks ei leitud kedagi, kes oleks nõus kaamera ees enda kogemust jagama. Kuid me isegi ei otsinud kedagi. Ma ütlesin operaatorile, et kutsume mõne endise suitsetaja ka rääkima, kuid tal ei olnud aega, sest Palamusel oli mingi vasikas sündinud, keda ta pidi filmima tormama. Allen Carri Facebooki lehel ütles kommentaaridena kohe mitmeid, et nemad oleksid olnud meeleldi nõus. Aga eks see on meedia.

Kuid uue kodukaga on mul mitu projekti plaanis. Üks on videoprojekt, mida ma plaanisin siin mitu kuud tagasi ja lubasin neile, kel huvi, anda lingi nende videote vaatamiseks. See lükkus edasi. Kuid loodetavasti saab see olema osa minu kodukast ja mul on väga suured ootused. Seda sel juhul kui koduka tehnilised võimalused seda võimaldavad.

DSC03392Muide, andke pudru ideesid. Te olite pannkookide ja salatite ideedega nii vastutulelikud. Mis on head pudrud hommikul? Hetkel söön ma IGAL hommikul sellist putru, et ma panen 35g kaerakliisid ja 35g täistera kaerahelbeid veega 10 minutiks likku, siis panen tulele, lasen keema ja keeran tule 2-3 peale ja lasen vaikselt podiseda ning segan. Tuleb väga mõnus, kuid mul on sellest suht villand. Mis putrusid teie teete või mida vahelduseks soovitate? Ma tean, et ma ei taha süüa kiirputrusid, kuna need on nii ära töödeldud, et need süsikad imenduvad nii kiiresti, et su keha vabastab insuliini nii nagu sa oleksid suhkrut söönud. Vähemalt mulle on see nii pärale jõudnud. Äkki ma eksin, ma ei tea :).

DSC03559Aga ok. Loodan, et teil läheb suurepäraselt. Meil läheb. Noorsand on teinud otsuse süüa päeval iga 4 tunni tagant, see eest öösel on tal kõht tühi umbes iga tunni pooleteise tagant. Kuid kuna ma magan kõrvatroppidega, siis mulle on see positiivne, kuna kui öösel toimub asju, siis Esileedi räägib põnevaid öiseid juhtumisi hommikusöögi kõrvale. Kõik. Tsau!

2014-05-24 21.06.29Muide, mul on väga hea vabandus, miks ma nii pikalt kirjutanud ei ole. Nagu mõned terasemad lugejad juba märganud on, siis ma olen kirjutanud, et ma kolin oma blogi uude kohta. Ma muidu ei koliks, aga see aadress siin ei lase ühtegi uut kujundust panna, mis ei ole otse nende käest ostetud. Mul oligi siis valida, kas ma ostan neilt mingi 70€ maksva kujunduse või teen endale näiteks .eu lõpuga aadressi, mille eest maksan 5 euri aastas. Lühinägelik mõtlemine, eks. Sest wordpressilt oleks kujunduse ostmine juba 14 aastaga ära tasunud :). Loodetavasti järgmine postitus juba uuelt lehelt uuelt aadressilt

Kuid uus leht tuleb selline nagu mulle meeldib ja mul on sellega igast mõtteid. Mul on ikka jätkuvalt mõtted rohkem ka videoblogi teha. Ma praegu üritan end videotest vaadata, aga ma pole süvaanalüüsi jõudnud teha, sest ma jään igakord enda videoid vaadates magama, sest ma olen ikka nii kuramuse igav. Nagu tegelikult. Ainuke, kellele ma igav ei tundu, on vist noorsand. Tal läheb nägu särama iga kord, kui ma tuppa ilmun. Muide, tal on naerulohud. Ei mul, ega Esileedil pole isegi midagi ligilähedast mitte. Ka suguvõsas ei meenu mulle, et kellegi need oleks. Väga nõme oleks DNA testi ka nüüd nõudma hakata.

DSC03500Sportlikust poolest on kurb uudis see, et korvpalli hooaeg lõpeb täna. Täna on viimane mäng ja jätkub alles septembris. Uuest hooajast plaanime enda trennid liigutada ka suuremasse saali, seega, kui on mehi, kellele meeldiks kaks korda nädalas korvpalli mängimas käia, kusagil septembrist maikuuni, siis andke märku. See on väga hea viis kuidas võhma tõsta – põnev, väljakutsuv. Ah ok, aitab reklaamist. Kui sa oled huvitatud, siis anna mulle ise märku, kas kommentaariga, või kirjuta mulle FBsse.

Söömine laabub ka enam vähem. Arbuusi hooaeg on pihta hakkamas ja turul müüakse juba küll kalli hinnaga aga väga magusaid Iraani arbuuse. Poe omad on alati kuidagi kahvatud ja ei kutsu kuidagi ostlema.

Muide, see ei ole nüüd reklaampostitus ning ka tulevikus plaanin ma teha tooteülevaateid ja teen väikse ülevaate ka nüüd. Veelkord, see firma pole mulle maksnud, et ma nende tootest räägiks, vaid kuna see on mingil määral minu fitsoks saamise teel kasutust leidnud, siis miks mitte jagada enda kogemust ka teiega.

2014-05-28 14.27.27Olen alati olnud kodumaiste tootjate toetaja. Kui nad teevad midagi, mis on kvaliteedilt parem, või sama, kui välismaine konkurent, siis ma olen nõus ka natuke rohkem maksma. Oligi Rimis kodumaiste dušigeelide väljapanek firmalt Orto. Kunagi oli nende toodete kvaliteet tõepoolest pehmelt öeldes kehv, kuid seekord oli müügil dušigeel sarjast “Puhas loodus”. Ma vaatan hetkel nende kodukat ja tuleb välja, et tegemist on suisa 95% loodusliku tootega. Ma ei mäleta, mis lõhnaline geel see täpsemalt oli, kuid pudelil oli kiri, et see on värskendava toimega. Antud pilt on illustreeriv, minu ostetu ei olnud õunalõhnaline.

Tootest endast siis. Esimene kord, kui sellega end pesema sättisin ja geeli kehale hõõrusin, siis sain aru, et tõepoolest on värskendav. Täpselt selline tunne nagu krt keegi oleks mulle üle keha Vietnami salvi määrinud. Silmad kipitasid nii, mis hirmus. Mehena ma väga pikalt ei nutnud ja veerand tunniga sain ennast kogutud, tõusin duššinurgast looteasendist taas püsti pesin ennast lõpuni. Kuivatama hakates oli selline tunne nagu hõõruks käterätikut vastu liivapaberit- nahk oli ikka väga kare. Täiesti pekkis, see firma pole oma toodetega ikka sammugi edasi läinud viimasest korrast, kui ma neid viieaastaselt kasutasin. Nad on väga pikalt vastu pidanud ja ma järeldan, et järelikult seda ikka ostetakse. Seega, kui sa kasutad, siis ära tunne ennast puudutatuna, meil ei saagi olla igas asjas ühine maitse. Järelikult oled sa oma kareda nahaga ära harjunud ja pead seda positiivseks, et sind kareduse tõttutöö juures siiliks kutsutakse.

Kui see toode on 95% looduslik, siis ma ei kujuta ette, mis see 5% seal juures on.. raua puru ja hobuse salv? Ma pakun, et tänavakoristusfirmad ostavad nende duššigeele, et sügiseti libedatõrjet teha, sest liialdamata, ma tundsin ennast tunduvalt mustemana dušši alt tulles, kui sinna minnes. Esileedi ees machona ma eriti ei kurda ja kannatasin vapralt, et lina öö otsa mu naha külge haakus.

ever_merged_nid_315Kinnitan, et ma ei ole selle ettevõtte palgal ja nad ei ole mulle tasuta tooteid andnud, et neist kirjutaksin. Ma tavaliselt ei ole kunagi nii rahulolematu tootega, et vaevuksin sellele mõtlema, kuid seekord tõesti. Ma olen varemgi rääkinud, kuidas meid toodete nimedega lollitatakse ja nii ka seekord on pandud nimeks Puhas loodus ja mitte miski sellest kogemusest ei jätnud puhta looduse tunnet. Vastupidi, kui ma peaksin kirjeldama, mida kogemus selle tootega pestes mulle meelde tõi, siis ma ütlesin, et midagi kuivkäimla ja nohu vahepealset.

Aga veel kord, vabandust, et olen teid unarusse jätnud. Ma tegelikult ei ole. Lihtsalt asjad ei lähe nii kenasti, kui sooviks. Muide mu isablogi viimane postitus on misiganes põhjusel teistega võrreldes pea kaks korda populaarsem. Kui tavaliselt loeb neid umbes 6-7 tuhat inimest. Siis seda on vaadanud juba kaks korda enam inimesi. Seda võid lugeda siit. Räägime jälle. Tsau!

DSC03300Eile oli siis SEB jooks Tartus. Nii nad vähemalt räägivad. Ei tea, ei käinud. Käisin hoopis Mammastes Esileediga Emadepäeva puhul. Minu jaoks ei ole jooksmine kunagi kütkestav olnud. Mitte ainult sellepärast, et ma seda teha ei jõua, vaid sellepärast, et see tundub igav. Muutes jooksu natukenegi huvitavamaks ja mitmekülgsemaks, muutub see kohe põnevamaks. Näiteks andke mulle joostes kätte pall ja kamp mehi, kes mind pidurdada proovivad, on kohe mu mõtteks, et jõuaks võimalikult kaugele, mitte, et saaks see juba läbi. Vaevalt on olemas näiteks rugby mängijat, kes touch downi sooritades mõtleks, et kaua ma veel jooksma pean, tuleks juba keegi, kes mind maha niidaks. Kunagi ühel jooksumaratonil läbisid mingid mehed selle nii, et põrgatasid kogu distantsi vältel palli ja ma mõistan neid täielikult, sest nad lisasid sellega ühe faktori juurde.

DSC03327Päev enne oli Heateo jooks. Seal ma ka ei käinud. Käisime hoopis Kevadlaadal. Kus ma ostsin ainult soolakurki ühelt mehelt. Olukord on laatadel paremaks läinud ja enam poola riideid ei pakuta, aga ikka on kõik kuidagi sarnane kaup ja keegi ei julge eristuda. Väga eestlaslik. Ma oleks samasugune. Miks ma siis Heateo jooksul ei käinud? Märksõna on taas jooks. Ainuke jooks kuhu mina minna tahaksin, on see Kõva mehe jooks ja mul on see eesmärkides kirjas, et sinna ma ka lähen. Mul on juba hunnik hulle ka, kes lubasid minuga ühineda. Rahvaspordiüritusi on vist jah raske korraldada muus valdkonnas, kui jooksus, kuid siiski võiks. Mis vormis need olla võiks? Ei kujuta ettegi :).

Kuid see, et ma teistega koos jooksmas ei käi, ei tähenda, et ma ennast ei liiguta. Liigutan. Õnneks pole korvpalli hooaeg veel läbi. Mängijaid on vähem ja seepärast mängime nende meestega, kelle trenn oli varem enne meid. Väga osavad, tehnilised ja jõulised mängijad ning eriti meie meestele sööta ei taha. Söödavad, kuid vähe. Nad söödavad rohkem oma meeste vahel ja vahel kui ma olen täiesti vaba ja nende mehed on kaitses täiesti kinni ning nad sokutavad ikka palli sellele mehele, kelle seljas vastane elab, siis ajab leili küll. Kuid see on hea trenn, sest ma kulutan selle pooleteise tunniga oma 2000 kalorit. Panen viimase trenni andmetega pildi ka siia. Pildil on näha, et need hetked, kui pulss alla läheb, on mängude lõpud, kuna mängisime 15 punktini ja siis oli 1 minut pausi. Väga intensiivne, kuid lahe.ad

Söömisega sain ka nüüd joonele. Emadepäev läks veits puusse, kui tegin Esileedile üllatuseks (ma ütlen üllatus, kuid ta teadis juba eelneval õhtul, mida ma plaanin) pannkooke. Elus esimest korda. Ma polnud elus ühtegi pannkooki varem küpsetanud. Uskumatu, kui palju õli läheb! Esimene jäi pildile ja läks ühtlasi ka aia taha, sest ilmselgelt liiga paks sai. Vähemasti minu maitse jaoks. Paksud võivad väikesed olla, suured peavad olema õhukesed. Tegelt ei meeldi mulle üldse paksud pannkoogid, ka väiksed mitte. Minu laual on nad sama vajalikud, kui saatele “Ameerika naljakaimad koduvideod” eestikeelne saatejuht. Tüüp on küll tore ja värki, aga milleks ta vajalik on? Lisaks teeb ta copywriter kohutavat tööd- selle asemel, et videonaljadel juurde anda, tõmbab ta videost tulnud naljast vunki maha. Täiesti ebaloogiline.

20140511_085800Tahan tänada siinkohal väga neid, kes kommenteerisid ja andsid nõu, kuidas toitumist korrastada. Võtsin kõik endasse ja lahendasin selle enda jaoks sobivaimalt. Väga hea soovitus oli teha mingi liha või kala veidi suuremas koguses ette ära ja jooksvalt teha salateid juurde. Kiire ja lihtne. Te võiksite kommentaarides postitada oma lemmiksalati retsepti, et mulle veel see lisatõuge anda. Ma korduvalt rääkinud, kui ebaloov ma olen. Võiksite ka soovitada mõnd head salatikastet, sest ma väldin poe omi ja kaua sa jõuad seda sidrunit oliiviõliga ka ainult kasutada.

1779627_626185197417862_1293752890_nAitäh ka hindamast viimast postitust, kus ma palusin tärnidega märku anda, et kas mu postitused võiksid lühemad olla. Tulemuseks, siis 4,5 punkti viiest. Teisisõnu, oli neid kes soovisid, et ma kirjutaksin kompaktsemalt, kuid neid oli väga väike osa. Ma siis ei muretse kärpimise pärast. Kes ei viitsi lugeda, loeb üle rea 🙂

Tagantjärgi ka väike emadepäeva soov. Muide kirjutasin emadepäeva teemal ka viimases Isablogi postituses. Seda saab lugeda siit. Kommentaarid on üllatavalt vähe siunavad, väljaarvatud neljas. Selle asemel, et pöörata tähelepanu, et emadepäeva võiks kirjutada väikese tähega, nimetab ta seda haiguseks. Küll aga pani mind muretsema kolmas kommentaar. Ma kirjutasin emadepäeva teemal ja ma väga loodan, et ta räägib enda naisest, mitte emast. Dude, see oli vist kõige rõvedam nali, mis ma oma blogis teinud olen. See selleks.

1608560_626203604082688_96299386_nMinu sõpruskonnas on palju emasid ja kõik nad teevad tublit ja rasket tööd. Kuid ma pühendaks tänase postituse oma õele ja mitte ainult sellepärast, et ta mulle laheda kaamera kinkis. Hoopis sellepärast ta on paljuski minu iidol. Me ei olnud väiksena suured sõbrad. Pigem vastupidi, me kaklesime kogu aeg, sest me oleme täiesti erinevad. Tavaliselt muutuvad ka kraaklevad õed-vennad täiskasvanumaks saades lähedasemaks, aga meie mitte, sest mu õde abiellus hästi noorelt ja kolis välja ning meil ei olnudki võimalust. Meie suhe jäigi selliseks pealiskaudsemaks ja kindlasti mitte selliseks nagu ma näen Esileedit enda õdedega suhtlemas. Lisan siia ühe pildi ka, kus me õega oleme ja kommentaariks- siis oligi pükste kandmine põhimõtteliselt lõua alla tõmmatuna ja sukapüksid pükste all moes!

Kõrvalt vaadates olen ma teda alati imetlenud tema tahtejõu poolest ja olen kadestanud tema pühendumust nii enda pojale, kui ka enda tööle. Ta on suurepärane ema ja me armastame teda kõik siin väga. Ma ei jõua ära oodatagi, mil me noorsandiga talle Kanadasse külla lähme. See kõik tuleb mu õele vist ootamatult, aga kuna sa tulid meil eile jutuks, siis miks mitte neid mõtteid edasi anda. Ah jaa, seda ka veel, et ta teeb nagu kõige paremaid kingitusi :).

1616792_624453294257719_1659117734_nKõikidele emadele, nii praegustele, kui tulevastele, kellele ma veel soovinud ei ole, siis teadke, et ma imetlen teie tööd ja vastutust. Teie ei saa minema põgeneda, kui teie laps on haige või on õnnetu. Teie olete need, kes meid, mehi, elus hoiavad, mitte vastupidi. Teie peate olema tugevad. Aitäh teile ja nüüd isaks saanuna on mu austus teie vastu täiesti uuel tasandil.

Kuid ma plaanisin tänaseks ühe video ka ära toimetada, aga kell on juba nii palju, et ma lükkan selle edasi. Äkki panen selle Facebooki lehele järgmise paari päeva jooksul. Video on plaanitud mu põhilistest treeningutest, mida hetkel teen.

Saigi vist kõik. Tsau!

blogMa ikka aegajalt vaatan enda blogi statistikat.. umbes nii korra päevas. Neil päevil, kui ma postitan, vaatan sagedamini. Kuid mitte kunagi enam, kui 40 korda tunnis. Viimastel päevadel vaatasin, et kuidagi maru palju lugejaid tuleb perekooli aadressilt ja oh seda üllatust, keegi on soovitanud minu blogi, kui head lugemist. Ma väga tänan sind. Ma olen üldse väga tänulik iga soovituse eest, sest ma ei saa küll mingit raha ei siin ega Delfis blogimise eest, kuid see innustab mind väga, kui ma näen tagasisidena, et kellelgi meeldib. Seda siis nii kommentaari, kui jagamise näol. Kui ei oleks nõudlust, ei oleks mul mõtet ka kirjutada. Seega tänan sind veel anonüümne soovitaja.

Täna ma eriti ei räägi tervislikkuse ja kaalu teemal, kuna umbes tuhandendat korda tegelen hinge otsimisega. Ma pole olnud püsiv ja sellepärast ei ole olnud ka tulemusi. Miks? Ma tahaks ka teada. Samas ma tean, et ma ei ole teinud KÕIKE selleks, et õnnestuda. Ma siis analüüsiks natuke põhjuseid, miks ei ole mu tegutsemine olnud nii tulemuslik nagu ma oleksin oodanud. Mõtlen, kas kustutan selle lause, kus ma ütlesin, et täna ma ei räägi kaalu teemal. Ah las ta olla. Nii siis.

20140424_183734Kõige pealt räägin positiivsest poolest. Et kuidas ma veel rajal püsin ja kaotatud 25 kg tagasi juurde ei võta. Esiteks, teen ma trenni. Käin rattaga sõitmas, korvpalli mängimas ja jõudu tegemas. Muide kevadine Karlova on väga ilus oma pügatud puudega. Puud näevad küll veidrad välja, kuid valgust on nii palju.

Teiseks, ma söön tervislikke hommikusööke, sest nendega on kerge. Neid on väga lihtne valmistada. Ma söön tavaliselt, kas putru lisanditega (tuunikala, lõhe, sink), smuutit (banaan, pirn, spinat, maasikas, kanepiseemned, vesi), omletti (muna, spinat, tomat ja kui on sinki või tuunikala siis seda ka) või keedan lihtsalt paar-kolm muna ja söön tomati-kurgiga.

Lõunasöökidega on keerulisem, sest siin tuleb mõelda natuke rohkem ja ka ettevalmistusaeg on pikem. Lisaks, ei saa ma ju vaid endale süüa teha, vaid ka Esileedil läheb mõnel päeval kõht tühjaks. Samuti pean ma päeval tööd tegema ja kui ma lähen poodlema ja siis süüa tegema jne, siis on juba vahel mitu tundi kadunud, mul on süümekad ja toit saab ei-tea-kuna valmis. Seepärast võtan ma tihti kusagilt kaasa. Tavaliselt päevaprae Truffest või Shakespearest. Kuid süües päevapraadi, on väga raske kalkuleerida, mida sa sööd – kas ja kui palju suhkrut on salatis, millega kaste tehtud on jne. Siin hakkabki juba motivatsioon tervislikult süüa alla minema.

20140428_143047Ja siis tuleb õhtusöök, ka siin pole mul ideid ja hakkab ajurünnak pihta, et mida süüa ja kuna lõunasöögiks ei olnud tervislik valik, siis minu tavaline kalduvus on mõelda – ah täna oli pekkis päev ja ka õhtusöök läheb samasse auku…

Teisisõnu ma ei ole enda jaoks toitumist läbi mõelnud ja ma ei valmista toitu ette. Vanasõnagi ju ütleb Failing to plan is planning to fail. Kui ma tahan õnnestuda, pean ma selle enda juures ära muutma. Kui mul oleks täna homne lõuna valmis, ei oleks homme süümekaid ega tulekahju. Näiteks, pühapäeval ei olnud ideed, et mida süüa teha ja siis läksimegi forellipüüki ja naksti mingi 40 euri tuulde visatud. Seega, planeerimine aitaks ka toidu eelarvet madalamal hoida.

Ma ei ole üles kirjutanud enda eesmärke, ma olen neid korduvalt välja mõelnud, kuid kui ma peaksin praegu nad välja ütlema, siis ma ei ole päris kindel, mis need on. Tervislikum olla on küll hea, kuid kui ma täna olen tervislikum kui eile, kas ma olen siis nüüd kohal ja valmis omadega? Ma pean seadma endale mõõdetavad eesmärgid, et olla paremini rajal. See on teine asi, mis ma ära muutma pean. Nagu üks teine vanasõna eesmärgi kohta ütleb – kui sa ei tea, kuhu sa jõuda tahad, kuidas sa siis tead, et sa oled õigel teel. Ja kui tervislikkuse kõrval on eesmärgiks kaalulangetus, siis peab see väga paika.

Meedia kära on nii palju ja vahel see meelitab sind õigelt rajalt kõrvale ja ajal kui sa arvad, et sa oled maru tervislik, teed sa oma kehale pidevat kahju. Näiteks sattusin telerist nägema ühte jaburat reklaami, mis reklaamis e-sigarette lausega – puhtast loodusest inspireeritud maitsed. Mida see isegi tähendab? Ma tean, et inimese aju lülitub välja, kui ta kuuleb väljendit puhas loodus ja ta järeldab automaatselt, et see tähendabki midagi puhast ja looduslikku. Kuid kui analüüsida lauset- puhtast loodusest inspireeritud – see ei tähenda ju mitte midagi! Sa võid muuta mürgi apelsini või pirni maitseliseks, see ei muuda ju mitte midagi- see oleks ikka mürk ja põhjus, miks mürgile pannakse meeldivaid maitseid juurde, on see, et meelitada ullikesi. See on vaid lihtsalt tarbija eksitamiseks ja meelitamiseks. Teiseks, kuna võrreldakse siis e-sigareti auru tubaka suitsuga, siis kuna sigaretisuits on midagi nii uskumatult mürgist ja laastavat ja e-sigaretis on mürke vähem, siis määritakse seda pähe ka kui tervislikku alternatiivi. Ah, kogu see asi on nii absurdne, et ma võiks sellest tunde enda arvamust jagada. Teen seda äkki lähipäevil on Allen Carri lehel.

Seega, need on nüüd kaks asja, mis on mul selle nädala eesmärgid. Saada need paika ja ma olen veendunud, et mul läheb kõik suurepäraselt. Sest ma näen, et minu ainus ja ainus probleem on toitumisega seonduv, kuna trennipoolega võib täiesti rahule jääda.

DSC03211Selle nädala ühe negatiivse asjana mis minuga vahepeal juhtus, oli väike korvpalli vigastus, mis iseenesest oli üpris rõve. Nimelt sain palliga vastu pöidla küünt. Kujuta endale ette, et su käelaba on maaga paralleelselt ja pall lendab vastu su pöidlaküünt, haakub küüne ääre taha ja tõstab küüne justkui kaanena pöidlalt ülesse. Vot vot, just selline rõve asi minuga eile juhtuski. See on selline pidev ebameeldiv valu, mis täiega rikkus mu ööune ja ma veetsin terve tänase päeva justkui zombi – ei tahtnud töö lipata ja ka Noorsandiga mängimisest ei tulnud midagi välja, kuni ühel hetkel kukkusingi ära ja uinusin (kodus töötamise valud ja võlud). Õnneks tuli küüs ainult pooleni lahti ja ma väga loodan, et ta maha ei tule. Lisan siia ühe pildi Noorsandist ja temast nädal vanemast imearmsast nõbust (nõost?). Kuna sõnale nõbust tuleb punane joon alla, siis ma eeldan, et nõost on ikka korrektne. Meie oma on see triibulisem.

Kuid ma olen päris palju filminud oma uue kaameraga, kuid mul on hoopis uued ideed selle filmimise asjaga. Filmimisega ongi üldse see, sa võid ju filmida last naeratamas, ennast trenni tegemas jne, kuid kui sul ei ole plaani ja süžeed, siis on see kõrvaltvaatajale mõttetu ja igav. Vähemasti mulle tundub nii. Seepärast olengi ma mõelnud luua filmiga seonduv postituste sari, et teil oleksid ootused. Te teaksite, et ma ei näita teile iga kord, kuidas tomat akna peal kasvab, vaid sellel lõigul oleks ka mingi point. Sellega seondub ka see uuenenud blogi mõte, millest ma paar postitust tagasi rääkisin. Kõik see protsess on töös.

Muide, käisin siin ühel sünnipäeval ja mis tuleb välja- enamus mu sõpru ei viitsi mu blogi lugeda, kuna see olevat liialt pikk. Kas ma peaksin kompaktsemalt kirjutama? Kui sa oled nii kaugele viitsinud lugeda, siis postituse lõpus on see koht, kus hääletada, et kas postitus meeldis või mitte. Palun hääleta ja siis on mul mingigi aimdus, kui paljud nii pikalt lugeda viitsivad. Kui sa arvad, et võiks olla lühem, siis pane vähem tärne ja kui sa arvad et ei ole liiga pikk, siis pane rohkem. Lihtne. Võtab vaid 3 sekundit. Tsau!