Autor

henry

item11Ma siin mõtlesin, et tegelikult mulle mu blogi aadress ei meeldi. See, et selle nimi on tervise poole. See lõikab mu tiivad ikka naa lühikeseks ja see eeldaks, et ma räägin vaid tervise teemal. Üldsegi on see selline memmekas nimetus. Hulga rohkem meeldiks mulle, kui ka mu aadress oleks näiteks amidahenryteeb.wordpress.com. Siis ei oleks mul selliseid dilemmasid nagu mul hetkel on, kus mul spordi ja söömise pool on nii ligadi-logadi ning ei oleks mõtet, et kas üldse kirjutada.

Lapse tulek on löönud kõik ikka pea peale. Selles mõttes, et seni oleme Esileediga elanud egoistlikult endale. Ei hoidnud kinni mingitest graafikutest, käisime tihti väljas söömas, ei ole kunagi eelarvet pidanud. Ühesõnaga me ei ole kunagi mõelnud homse peale. Kuid nüüd on meil seltsis üks röövel, kes on röövinud meelerahu, une, osa sissetulekust ja mis seal salata, ka meie lähedus ning tähelepanu üksteisele on kannatanud.

keep-using-a-bad-clicheHästi klišee oleks nüüd öelda, et “aga ma ei muudaks midagi”. Muudaks küll. Muudaks seda, et oleksin lapse teinud 8 aastat tagasi, kui me Esileediga kokku saime, sest siis oleks ta praegu kaheksane ja need mured, mis meil praegu on, oleksid juba selja taga- no niiiii tahaks ärgata selle peale, et lihtsalt uni ära läheb :). Kuid tegelikult ma ei usu, et meil päriselt ka erilisi muresid on. Lihtsalt me oleme sunnitud välja enda mugavustsoonist. Me ei saa magada palju torust tuleb, sest me magame vahetustega kõrvatroppidega. Kuna meie poiss on suhteliselt jutukas unes, siis on täitsa loomulik, et magaja virgub hetkega, kui last kuuleb. Lisaks on see ju esimene laps ja ma ei tea, mis on normaalne, mis omakorda tagab selle, et ma muretsen iga pisikese asja pärast.

Kuid samuti on see mõjutanud mu toitumist. Kuna Esileedi tegeleb lõviosa ajast lapsega, siis on söögitegemine minu õlgadel. Öeldakse küll, et mehed pidid olema paremad kokad kui naised, kuid kes iganes seda ütles, ei ole minu toitu proovinud. Noh, ma ei saa öelda, et ma teeks halvasti süüa, kuid ma olen kindlasti väga fantaasiavaene. Selle fantaasiavaesuse olen ma vist pärinud oma isapoolselt vanaemalt, kes teeb küll super häid sööke, kuid sa võid mürki võtta, et sa tead ette, mis ta süüa pakub, kui sa talle külla lähed.

1608560_626203604082688_96299386_nVäiksena käisin ma tihti nädalavahetustel tema juures, sest tal näitas välismaa kanaleid ja laupäeva-pühapäeva hommikuti olid Saksa kanalites eetris multikad. Ma küll ei saanud aru, mida nad rääkisid, kuid ega Ninja kilpkonnade puhul ei olnud dialoog ka vist primaarne. Ükskord, kui ma ta juures hommikust sõin, tegi ta omletti ja see oli tõesti parim, mida ma söönud olin. Ütlesin seda ka vanaemale, et see on nii hea, et ma võiks seda lõputult süüa… jah.. Alates sellest hetkest, mitme kuu vältel, sõin ma igal nädalavahetusel seda faking omletti. Mitte, et ma seda tellinud oleks, vaid vanaema võttis vist minu kiitust liiga sõna-sõnalt. Ta tegi seda suure hoole ja armastusega ning mul polnud südant talle öelda, et mul sellest muna asjast kõrini oli. Tubli eestlasena, surusin ma enda ebameeldiva emotsiooni alla ja tegin jätkuvalt nägu, et väga maitseb, ise samal ajal lootes, et see üles ei tuleks. Mingiks hetkeks oli see vist ainuke toit, mis maitses üles tulles paremini, kui alla minnes. (Muide, kõrvalolevalt pildilt suutsime välja peilida, et laps on siiski ikka minu nägu 🙂 )

Kuid mina olen sama fantaasiavaene ja mul jäävad meelde vaid toidud, mis on pälvinud kiitust ja kuna ma ei tee eriti hästi süüa, siis road, mis on kiituse välja teeninud, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seega, kallis, homme sööme jälle riisirooga… ta ei saa eriti valida ka, sest rinnapiim on meie peres defitsiit ja tema ainuke, kel seda anda on ning ta on sunnitud sööma seda, mida mina teen.

Teine, mis kannatab, on treening. Kuna rasedusjärgsed hormoonid naistel.. õigemini minu naisel, on võimsad, siis ma ei teagi, keda ma pean kodus rohkem kussutama, kas Esileedit või last. Siinkohal on lapsega kerge- kui ta nutab, siis on tal üks järgmistest: vajab kõõksutamist, kõht tühi, mähe täis. Ma tean, mida teha. Esileediga on keerulisem… ma ei oska teda kõõksutada, mähet tal vahetada ei tule……. aga tegelt- äkki on tal kõht tühi, sest ta ainult teeb nägu nagu sööks?

6a00e3982401d78833011570d50d69970c-320wiKahjuks olen pidanud jätma treeningud hetkel tahaplaanile, sest ma tahaks siiski olla abis nii palju kui saan. Õnneks ei ole pidanud korvpalli kõrvale jätma, sest kuidagi on meil hilisõhtune planeerimine paremini käpas.

Kuid, mis ma selle jutuga tahan öelda, on see, et ma armastan Esileedit ja ma armastan oma väikest poissi. Ma olen nõus kinkima mõlemale enda une, enda meelerahu, enda aja. See, et ma virisen ja ei saa elada enda endist elu, on frustreeriv. Kuid nii ma kasvangi, nii kasvab ka Esileedi ja nii kasvab ka poeg. Me oleme nüüd perekond ja ma tahan nende mõlema pärast muretseda ja ma tahan, et nad tunneksid minust tuge. Küll me jõuame ühel hetkel omasse rütmi.

Loomulikult mõjub selline elu halvasti ka mu kehale- vähene uni, kehva toit ja vähene liikumine. Lisaks sellele, et kaalunumbrile ei mõju see hästi, tunnen ma ka ennast ebamugavalt- jõudu jääb vähemaks, vastupidavus kehveneb, särgid jäävad kitsamaks. Kuid mul on siin nüüd kaks valikut, kas halada ja süüdistada muutunud elu kehvades tulemustes, või võtta olukorrast maksimum ning mitte kasutada rutiini lagunemist vabandusena. Ma valin viimase.

PS! Suur suur aitäh kõikide nimesoovituste eest. Saime enda mõtetesse nii palju uusi potentsiaalseid nimesid. Mõtlesin siin, et ma ju tahaks, et ka siis, kui laps kodust välja kolib, oleksin ma tal ikka meeles, siis oleks nimi selline vahva võimalus. Paneks ta nimeks näiteks Vjatšeslav-Ferdinand Jakobson. Alati, kui tal palutakse kusagil kirjutada nimi ja allkiri, tuleksin mina talle meelde, sest tahaks näha, kuidas ta kõik selle sinna joonele ära mahutab. Nimi on veel lahtine ja paneme lukku uuel nädalal. Tsau!

IMG_20140120_120554Varem, kui mul jäi kahe postituse vahele nõksa pikem periood, oli kohe postkastis paar kirja, et hakka aga kirjutama, siis nüüd ei ole ei kippu ega kõppu. Keegi ei praga, ega kutsu korrale. Mis jama see on? Endale kirjutan? Ah ma niisama jauran…

Kuid nii nagu eelmises postituses oli juttu sellest, et sattusin haiglasse, siis seekord oli sama jama. Olen viimased kuus päeva ja viis ööd veetnud haiglas. Seekord aga mitte sellepärast, et minuga mingi jama juhtus, vaid seekord korraldasin ma jama Esileedile. Nimelt lisandus meie perekonda üks noormees. Teisisõnu- meie kauaoodatud poeg on nüüd kohal.

20140120_18015017.01.2014, kell 06.05 hommikul nägi ilmavalgust poiss, kelle strateegilised mõõdud olid 52cm ja 4026g. Kahjuks hoiti meid seal haiglas pikemalt, sest poisile oli vajalik ka väikene ravi, kuna ta bilirubiini tase oli ohtlikult kõrge. Mis on bilirubiin, ei tea vist mitte keegi. Või siis mulle tundub nii. Esileedi küll seletas mulle, kuid minu tähelepanuvõime ei ole just meistriklassist ja ma lülitasin ennast mõnekümne sekundiga välja. Ma tegingi järelduse, et kui ta ei suuda mulle seda 4 sõnaga ära seletada, ju siis ta ei tea isegi päris täpselt.

DSC02518Aga poiss on imeilus. Vähemalt mulle tundub nii. Küsisingi Esileedilt, et huvitav, kas meie laps on tõesti nii ilus, kui mulle tundub, või on mul ahviarmastus peal. Hetkel ei oska öelda, kelle moodi ta rohkem on. Noku poolest on ta rohkem minusse, kuid kõrvad on tal Esileedi omad- väikesed ja pead ligi. Minu kõrvad on harali ja suured. Ma olen veendunud, et kui me koolis omal ajal 100m jooksime, läks nende kõrvade tõttu paar sekki kindlalt kaduma. Pane end minu olukorda ja võta sülle näiteks satelliit pann ja jookse.

DSC02454Kuid lapsesünniga hakkasin ma mõistma neid vanemaid, kes igat lapse liigutust maailmaga jagada soovivad. Ma pidin ennast reaalselt korduvalt korrale kutsuma ja suruma alla kihku jagada Facebookis postitusi lapse teemal. Kiidelda, et mähkmevahetus ei ole absoluutselt vastik. Nabaväät on nii tühine asi, et ma võiks seda hammustada. Teha igast tema näoilmest pilt ja see üles laadida. Kuid ma tegin otsuse, et ei. Ma ei lähe seda rada. Kui sa oled nagu mina, siis sind eriti huvita teiste laste pildid. Nüüd on see siis väljas. Välja arvatud juhul, kui tegu on koomiliste piltidega, siis nad meeldivad mulle. Aga nunnud beebid, titevarbad, pildid, kus nende pisikesed sõrmed hoiavad pihus sinu sõrme… meh

DSC02458Ja ma täiesti mõistan neid, kes taolisi pilte postitavad. Ma postitaks ka, kui mul ei vasardaks peas, et tegelikult neid see ju ei huvita. Isalik uhkus ei suuda küll seda uskuda, et kuidas on võimalik, et kedagi huvita mu lapse pilt- vaata, kui armsas poosis ta on. Aga me teame paremini. Kuid ma võin muutuda hooletuks ja libastuda ning laadida üles terve kataloogi ja katsuge siis mitte laikida.

DSC02564Haiglas veedetud aeg möödus voodis vedeledes ja Esileedile nii palju und pakkudes kui võimalik. Sellegipoolest on tal ikka korralik unevõlg. Mul käis korduvalt peast läbi, et kuna ma seal üldse ei liiguta, kaalun ma nagunii lahkudes tonni rohkem. Lisaks on need toidu portsjonid, mis jagatakse, ikka mehemoodi. Igapäev kolm einet. Kuid võta näpust. Kuue päevaga kaotasin kaalust üle kahe kilo mitte midagi selleks tehes. Mis oli erinevus- ma ei näksinud. Mul olid kindlad portsjonid, millest sai kõhu korralikult täis. Ma ei vajanud juurde. Samas, kui meil oleks palatis näksikauss olnud, oleks mu käsi nagunii sinna aegajalt ära eksinud. Ma ei väsi kordamast- näksimine on kurjast.

Täna (kolmapäeval), käisin ka esimeses trennis. Korvpallis. Tahaks nüüd vaikselt režiimi tagasi minna. Sel nädalal ma CrossFiti ei jõua, sest püüan Esileediga leida rütmi, sest vanast elust ei tule vist suurt midagi välja. Tulebki nüüd oma aega jagada. Hetkel ei saa ma täielikult esileedit asendada, kuna minu rinna otsa poiss vaevalt tahab. Samas ma pole proovinud ka…

DSC02558Kuid mis on veel lahtine, on nimi. On kandidaate, kuid lõplikke veel ei ole. Kui sul on peas üks ilus poisslapse nimi, siis võiksid seda kommentaarides jagada. Pea ka silmas, et mu perekonnanimi on Jakobson. Võiks kõlada ka kenasti. Hetkel on lapse nimeliidrid Johan ja Märt. Igal juhul olen väga tänulik igasugu soovituste ja ideede eest. Kes iganes pakub nime, mille me valime, saab mingi auhinna ka.. Näiteks saab poissi üheks ööks hoidma tulla, kuni me välja magame :).

DSC02417Kuid sünnitus oli valusaim ja ilusaim kogemus, mida ma kunagi kogenud olen. Tänu sellele, et ma olin juures, oskan ma hinnata Esileedit kordades paremini. Ma mõistan seda, mis on naises peidus. Mul olid hirmud- et äkki ma näen midagi rõvedat ja mul kaob ära seksuaalne tõmme, äkki ma tunnen ebameeldivaid lõhnu, või kui see lilla äkane kodanik ema rinnale pannakse- kas ma suudan teda armastada… Kõik need hirmud olid põhjendamatud. Seda peab kogema. Kuigi esileedi karjumine hirmutas tõneäoliselt kõik rasedad ära, kes kilomeetri raadiuses olid, on juba pea nädal hiljem see valu meelest minemas ja ainus, mis sest päevast on alles, on see väike poiss, kellel pole nime, sest sa pole midagi välja pakkunud. Ootan pakkumisi. Tsau!


20140117_150518

Noh, nüüd sai piisav pikk vahe sisse jäetud, et minu arvestuste kohaselt, peaksid sa olema viimase 48 tunni jooksul korduvalt mõelnud, et “A mida Henry teeb ja miks ta nii pikalt kirjutanud pole”. Kui sa seda ei mõelnud, siis ma pean oma strateegiat pisut kohendama.

20131231_175913Kuid ei lähe mu asjad hetkel nii hästi kui tahaks. Esimene nõme asi, mis minuga juhtus, oli see, et ma veetsin aastavahetuse õhtu Esileediga EMOs. Ooteruumis tuli küll telekast Robbie Williamsi kontsert, kuid meeleolu pole selles kohas ikka päris see, kui kusagil teises kohas. Nimelt, kui ma olin 31.12 hommikul ära söönud enda kaks prae muna peekoniga tabas mind korralik kõhuvalu. Loomulikult ei olnud sellel päeval voodis kõhu valutamine mulle vastuvõetav valik. Olime just eelmisel päeval ostnud lastetuppa mööbli ja nendel kappidel oli mustmiljon juppi ja mustmiljon võimalust need jupid valesti kinni panna.

Kuid punnitasin läbi häda kapid kokku ja kuidas sa saadad aasta ära nii, et põrandad on tolmused ning mõtlesin, et enne kui ma siiski hetkeks pikali heidan, lasen tolmuimejaga ka üle. Olin vaevalt jõudnud kaks liigutust teha, kui valu hetkega kahekordistus. Andsin siis teatekepi (loe: tolmuimeja toru) Esileedile üle ja läksin ära pikali. Kuna valu läks aina intensiivsemaks (kiirgas alaselga ja rinnakusse), siis tegime (loe: Esileedi tegi) otsuse, et lähme käime EMOs ära (kes muidu ei tea, siis EMO pole emode peakontor, vaid vana nimega traumapunkt).

20131231_181736Rääkisin enda mure aknakese juures ära ja peale kaheminutilist vestlust öeldi mulle, et võin koju minna ja ühte mingit gaasirohtu süüa. Ütlesin, et kutsuks Esileedi ka lähemale, sest tema (ta muidu hariduselt proviisor) teab täpsemalt, mis rohtusid ta oli mulle päeva jooksul manustanud. Kui ta kuulis, et mind tahetakse koju saata, tõusis Esileedis esile justkui mingi ürginstinkt ning veenis ennekuulmatu argumenteerimisoskusega ja väga otsustava olekuga seda sama õde vastu võtma uue otsuse, et ma jään uuringutele.

Peale igast analüüse jõuti järeldusele, et minu kehas ei ole põletike näitajaid. Kuid mu pankrease ja maksa näitajad olid pehmelt öeldes kohutavad. Mingi näitaja(ASAT? ALAT? vms), mis pidi olema 28 ja 100 vahel oli mul 2823. Ja teine mis pidi olema ka mingi 150 ehk, oli üle 9000. Nad olid täiesti üllatunud, et kuidas ma suudan olla nii normaalne- et minu näitajad ja enesetunne ei lähe kuidagi omavahel kokku. Lühemalt diagnoositi mul äge pankreatiit, ehk äge kõhunäärmepõletik.

Tavaliselt on tegu alkohoolikute haigusega, kuid samas võib seda põhjustada ka see, kui sul on sapikivid, .. ja mult leiti sapikivid. Kuid ma mõtlen, et enamus inimestel ei ole oma meditsiiniteadlikku Esileedit. Kui ma oleksin üksi läinud, oleksingi ma usaldanud ühe õe arvamust ja koju läinud. Kõik eksivad. Ka minule ukse peal diagnoosi määrates eksiti sel päeval. Jumal tänatud, et Esileedi oli nõus Robbie Williamsit EMOsse kuulama tulema.

Kuid ma seostan seda haiguspuhangut sellega, et olin viimasel kolmel nädalal katsetanud enda jaoks kõrge rasva ja madala süsivesiku sisaldusega dieeti. Keha kasutab rasva lõhestamiseks sappi, mis omakorda paneb liikuma sapikivid. Sealt see kõik algaski. Pean oma toitumise läbi mõtlema. Usun, et liigun tagasi paleo poole. Ma tegelikult ei teagi, miks ma sealt ära liikusin- ehk soovisin kiiremaid tulemusi. Ma ei nimetaks ehk enda toitumist edaspidi paleoks, sest see ei ole seda. Kui sa ikka sööd hommikuti kaerahelbe putru, siis see ei ole paleo. Kuid ma jätan alles kõik paleo põhimõtted- et söön päris toitu- väldin töödeldud- ja suhkrurikkaid toite.

20131215_152151Kogu see värk lõi mul selle toitumise ikka korralikult segamini. Ma ei olnud selleks ette valmistunud. Tagasi tuli suhkrut sisaldavad toidud, ma käisin korra mäkis (wtf), sõin magusat. Ei pööranud enam tähelepanu, mida toit sisaldas ja kuidas ma ennast peale söömist tundsin. Sellega kaasnes loomulikult kaalutõus ja kui ma sain eelmise aasta lõpuga pulmaeelsesse kaalu, siis nüüd olen jälle kaks kilo raskem, kui enda pulmas. Seega, mitte midagi väga hullu ja sain pidurid peale.

Täna ongi esimene suhkruvaba päev. Suht raske on olla ja ma pidasin endaga korralikku võitlust, et mitte minna ja ära süüa see Heidi nimeline šokolaad, mis meil garderoobis on. Kuid tean ka seda, et see on raske vaid esimestel päevadel. Tean, et olen tugevam ja tean ka seda, et Heidi ära söömine ei teeks olukorda paremaks, vastupidi- kui ma tahan ennast homme tunda sama si*asti, siis ma peaksingi selle ära sööma. Seega tegin otsuse, et ma joon päevas lisaks trennis joodavale veele 3 liitrit päevas ja väldin suhkrut nii, nagu oleks see mu töö. Ma jälgin neid kahte asja nii nagu oleks see mu töö.

Seadsin selleks ka tähtaja järgmiseks kaheks kuuks. Selleks, et saavutada pikaajaline eesmärk, tuleb seada lühiajalisi eesmärke. See ongi minu lühiajaline eesmärk. Vett pean ma jooma nii palju sellepärast, et pankreatiidile ei ole otsest ravi. Kuid su pankreas on rõõmus ja toimiv, kui sa jood palju vett ja sööd vähe rasvast. Vältisin ju täielikult ka toitu 31.12 hommikust kuni 3.01 õhtuni. Valetan, 02.01 sõin ma ära veerand värsket kurki.

Eks sellepärast ka see postitus nõnda venis- mul ei olnud mitte midagi positiivset kirjutada. Kuid äkki ongi see blogi asjalikum, kui ma ei räägi vaid positiivsetest asjadest.

Old basketball playerAga ma tunnen, kuidas ülekaalulise elu mulle kohe kuidagi enam ei sobi. Eriti korvpalli mängides. Ma olen ikka nii kuramuse aeglane, kui mina kaitsesse jõuan, on see mees, keda mina peale võtan juba ammu oma punktid ära visanud, ja dušši allgi käinud. Mind ei häirigi enam niivõrd vähene vastupidavus, kuivõrd kiiruslike omaduste puudumine. Sama asi CrossFitis- kõik need kangirebimised ja näiteks kastile hüpped- no ei ole mul seda kiirust, et see järsk liigutus ära teha.

Aga ma ei ole enam see kibestunud paks. Kuna ma näen, et olukord on minu kätes ja ainult mina saan seda muuta, siis suudan ma nüüd enda üle ka naerda ja näha naljana kõiki neid asju, mis näisid mulle kunagi hirmsuured probleemid. Ma toon siin mõned välja…

Kui ma ülekaalulisena ütlen, et ma lähen šoppama, siis ma lähen šoppama asju, mis käivad kategooriasse “one size fits all” ehk siis sobivad igale suurusele. Asju nagu päikeseprillid, lõhnad, käekellad, mütsid ja jalanõud.

Ainuke positiivne asi, mis mulle ülekaalulisusega pähe tuleb on see, et pakse inimesi on väga raske unepealt ära röövida. Sa ei võta teda õla peale ja ei torma pimedusse. Sa peaksid mind tõenäoliselt Roclaga (googelda) röövima tulema.

brokenchair2-300x300Käetugedega toolile istumine. Kuna ma olen nüüd kaalus alla võtnud, siis enam see mind ei hirmuta, aga ilma naljata- alati, kui me Esileediga kusagile välja istuma läksime, uurisin ma, mis tüüpi toolid seal on, sest käetugedega toolid olid mulle ilmselgelt liiga kitsad. Või kui grillipidudel olid need plastmassist aiatoolid. Neis istudes ei julgenud köhatadagi, sest Ameerika naljakatest koduvideote saadetest võib näha, et paksud inimesed ning plastikust aiatoolid ei ole hea klapp.

Ainuke spordiala, kuhu mind valiti esimesena, oli köievedu. Mind naljalt ikka paigalt ei liiguta. Kui mu käsi on sama suur, kui vastaspoole suurima poisi pea, siis vea mind palju tahad, ainuke, mis paigalt liigub, on sinu ego.

Kui su naba on nii sügav nagu paksul inimesel kipub olema, saab sellega teha igast trikke. Võid jalutada pulgakommi hoidva lapse juurde ja küsida, kas ta trikki tahab näha. Võtad talt kommi, peidad nabasse ja pärast kodus otsid välja. WIN!

Üks asi, mis mulle ei meeldi osades seltskondades, on maas istumine. Ma ei tea, kas see on kõikide paksude inimeste puhul, aga minu puhul küll. Ma ei tea, kas asi on painduvuses või selles, et suur kõht vajutab veresooned kinni, kuid umbes viie minutiga on mu jalad surnud ning õige pea hakkab ka tagumik surisema ja kui tagumik surisema hakkab, on mäng läbi. Siis ma pean end püsti ajama ja eemale ajama kõiki neid, kes üritavad mu surisevat jalga itsitades puudutada.

PS! Ma ikka kaalun seda vlogimise asja ka. Selleks vaatan silmad lahti mõnd asjalikku väikest kaamerat.

PPS! Kui kedagi huvitab, kuidas mu eelmine tööaasta numbrites läks, siis siin on väikene kokkuvõte.

Aga edu teile ja räägime jälle!

10 meeldejäävaimat asja, mis minuga eelmisel aastal juhtus:

1. Esileedi pissis pulgale ja mitte kogemata ning tulemus oli midagi enamat, kui märg pulk.20132014

2. Kuus minu head sõpra otsustasid omavahel abielluda. Päris pimesi üksteisega ei abiellutud, kuid igatahes on kuus mu sõpra turul vähem.

3. Avastasin endale jaoks CrossFiti. Tegelikult otsisin ma avatult ringi, et leida endale sangpommi trenn. Ma olin enda jaoks just avastanud sangpommid, ostnud endale kokku 8, 16, 24 ja 32 kilosed sangpommid, vaadanud tunde sangpommitehnikat tutvustavaid videoid ja laadinud kümneid tasulisi materjale tasuta enda arvutisse. Ühel päeval, kui me käisime korvpallimeestega sõpruskohtumist pidamas, nägin ma ühte meest (Ain, kes on CF treener) sangpomme kardina taha tassimas. Haarasin kohe varukast kinni ja paar päeva hiljem olin ma veennud ka kolm enda sõpra endaga trenni katsetama tulema.

20130827_1342314. Paleo toitumine. Paleo oli avastus minu jaoks, tänu millele olen ma leidnud endas rohkem rahu. Ma ehk ei nõustu kõigega ja olen paleot endale sobivamaks kohendamas, kuid kõik, mida see on mulle õpetanud, on minu jaoks väga loogiline. Paleo on ka kulukas, sest ma pean varsti enda garderoobi välja vahetama.

5. Londonis käik. Meie esimene välisreis Esileediga. Lisaks sellele, et see oli lihtsalt meie esimene ühine väljaskäik Eestist (seni oleme miskipärast alati igal pool eraldi käinud), liitis see meid tunduvalt lähedasemaks ja ma õppisin enda teist poolt paremini tundma. Ma tean nüüd, et mina ei ole see kindlam pool, kui me turvaliste koduseinte vahelt välja saame.

6. Pingelised ajad. Mida vanemaks sa saad, seda enam jõuab pärale, et iga raskus on millekski hea. Kui mul nüüd on stress, siis ma ei küsi enam endalt, miks mina. Vaid ma õpin sellest- kuidas ja miks see tekkis, kuidas sellega toime tulla ja kuidas seda edaspidi vältida. Raskeks läheb siis, kui sa tuled enda turvalisest keskkonnast välja. See on see, kus sa arened.

7. Tutvusin paljude suurepäraste inimestega. Enamus neist uutest tuttavatest on seotud CrossFitiga, sest see on tõepoolest kommuun, kus kõik on valmis suhtlema kõigiga. Siin tervitaks CrossFiti perekonda ja loodan, et see aina kasvab. Ma ei ole eriti avatud suhtleja.. vähemasti alguses. Seega, kui me sinuga trennis juttu ei aja, siis asi ei ole sinus, ega minus. Või tegelikult ikka on. Me mõlemad sellised ujedad 🙂

8. Korteri remont sai valmis. See oli üks asi, mis mulle juba ammu närvidele käis. Õigemini mitte mulle, vaid Esileedile, kes siis omakorda mulle käis. Nagu öeldakse, et kui mees lubab midagi ära teha, siis ta ka teeb. Naine ei pea seda talle iga paari kuu tagant meelde tuletama.

20130820_1127309. Läbisin enda esimese võistluse. 10km kepikõnnis. Ei tundu küll eriline asi, mille üle uhkust tunda. Kuid võttes arvesse selle, kust ma tulen, siis see oli ehk märgilise tähendusega minu jaoks.

10. Sellel aastal aitasin suitsetamisest lahti saada vähemalt 200 inimesel. Seal hulgas ka mu sõpruskonna lähedastel inimestel. Keegi ei uskunud, et ma saan aidata ja ometi nad läksid mu juurest ning juba väga lühikese aja pärast räägivad, et nad ei suuda uskuda, et nad kunagi arvasid, et neil on sigarette vaja, et nautida pidusid, või et stressiga toime tulla. Ma olin kunagi täpselt samas olukorras ja see on nüüd minu kutsumus- aidata neid lõksust välja ning liialdamata, ma olen ikka kuramuse osav selles vallas 😀

3 asja, mida ma eelmisel aastal õppisin:

DSC012671. Koos on kergem. Ma ei pea alati enda tugevusele lootma, vaid vahel võin lasta end lõdvaks ja usaldada teisi.

2. Järjepidevus on kõige alus. Kui sa kogu aeg proovid ja katsetad, siis sa ei jõua kunagi algusest kaugemale. Võta ette ja jää endale kindlaks ning alles siis hakkad sa tulemusi nägema.

3. Su mõistus annab tuhat korda enne järele, kui su keha. Sul on mugav olla mugav. Hetkest, kui sul hakkab ebamugav, hakkab su aju mõtlema viise, miks sa peaksid lõpetama. Kõik vabandused, mis ta toob tunduvad ka täiesti mõistlikud- sa ju sõid kräppi, vahet pole, et sa praegu trenni teed, sa ei saa eriti midagi juurde, seega alusta parem homme. Sul kets hõõrub veits, mõistlik oleks seal poe juures auto endale järgi kutsuda. Sa peaksid ju tegelikult tööd tegema, täna ära trenni mine. Siin hakkabki mängima number kaks- järjepidevus.

3 asja, mida ma peaksin uuel aastal rohkem tegema:

DSC015171. Planeerima. Nii toitumist, trenni, tööd, kui aega lähedastele ja sõpradele.

2. Olema põhjalikum. Tavaliselt kui ma millessegi sukeldun, siis ma uurin asja pealiskaudselt ja õpin tegemise käigus. Tegelikult, et milleski parem olla, peaksin ma rohkem põhialuseid endale selgeks tegema.

3. Filmima rohkem. Ma mõtlen tõsimeeli, et äkki peaks ma rohkem video blogi pidama ehk vlogima. Filmida mulle meeldib, kokku lõigata ka. Ennast kaamerast vaadata ei meeldi. Kuid selleks, et endaga kaadris ära harjuda, tulebki seda piisavalt palju teha. Lisaks on mu diktsioon nagu ta on ja ma räägin maru kiiresti. Seega on nii plusse, kui miinuseid.

3 asja, mida ma peaksin uuel aastal vähem tegema:

1. Töö ajal vähem vaba aja tegevusi ja vabal ajal vähem tööd.

2. Muretsema asjade pärast, mida ma muuta ei saa. Ma kipun muretsema teiste pärast ja asjade pärast, mis on minu mõjualast väljas. Ei ole eriti produktiivne tegevus.

3. Heade asjade paremaks muutmist. Don’t try to fix it if it’s not broken.

3 mõõdetavat eesmärki, mis ma kavatsen sel aastal saavutada (blogiga seotud eesmärgid).

1. Loomulikuks jätkuks enda praegusele elustiilile kavatsen ma kaotada enda kehakaalust 30kg. See teeb umbes 0,75 kg nädalas, mis on igati tervislik kaalulangus.

DSC006592. Läbida sel aastal vähemalt kaks ametlikku võistlust- olgu tegu jalgrattasõidu, kepikõnni, kõnni, jooksu, orienteerumise või mis iganes muu võistlusega. Kui keegi oskab soovitada mulle mingeid taolisi võistlusi või kuuleb millestki, mis mulle võiks meeldida/sobida, andke teada.

3.Igal nädalal teha uus tervislik toit, mis on abiks tervislikumal teel, teha sellest vähemalt pilt (miks mitte ka video), et see oleks minu panus neile, kes on samal teekonnal ja ideid napib.

3 põhjust, miks ma soovin need eesmärgid saavutada.

1. Olla parem isa ja mees. Et ma ei oleks selline eemalt vaatav isa, kes ei suuda lapsega põrandal mürada, sest põlved on haiged ja kõht ei luba. Mind ei häiri, kui ma laps ülekaaluline oleks- ma armastaksin teda täpselt samamoodi. Kuid ma ei soovi, et mu laps õpiks minu pealt, kuidas teha valesid valikuid. Kui ta sööb valesti, siis ta sööb, kuid mina olen enda poolt teinud kõik, et seda talle mitte õpetada. Kui ta tarbib alkoholi või nikotiini, siis ju on nii, kuid mina olen enda poolt kõik ära teinud, et ta teaks paremini. Ükski laps maailmas ei õpi sõnade, vaid tegude järgi.

20130821_1807442. Kasvatada enda enesehinnangut ja eneseusku.

3. Olla loov ja miks mitte saada ka oma ala eksperdiks. Inimene, kes pole kunagi ülekaaluline olnud, ei suuda mõista seda sisemist võitlust, mida teine ülekaaluline läbi teeb.

Kõige targem otsus möödunud aastal:

20130715_090356Teha korrektuure enda toitumises. Enne seda olid mu mõtted vaid trenni intensiivistamisel. Tegelikult ongi kergem muuda vaid trenni poolt, sest trenni sa domineerid- sina kontrollid ja võid panna täiega. Toitumise puhul ei ole kontroll sinul, vaid sa pead alluma ja võtma omaks, et on miski, mida sa pead järgima.

Suurim risk, mille ma eelmisel aastal võtsin:

Osaleda 10km kepikõnni võistlusel. Ma ei olnud viimased 15 aasta jooksul kordagi nii pikka maad jalgsi läbinud. Kuulasin ja usaldasin enda CrossFiti treenereid ja ei kahetse.

Üks lause, mis võtaks möödunud aasta kokku:

Muutused algavad peast.

—-

20130719_104405Mul on suured ootused sellele aastale ja väljakutseid on palju- poja saabumine, suured ootused töövallas, saada paremaks trennides, avastada endale köögipool. Kui tuleb nii põnev nagu ma loodan, siis tuleb ikka väga põnev :).

DSC02300Esimest korda, viimase ei-tea-mitme aasta jooksul, olen ma poolrahul enda jõulusöömisega. Ma küll sõin toitu, mida ma ei oleks pidanud sööma, kuid ma ei söönud ennast üle. Ma hoidsin portsud enda kohta suhteliselt tagasihoidlikena ja peale sööki ei olnud ka rasket tunnet, et tahaks ära surra.

Küll on aga minu achilleuse kand suhkur. Just šokolaadi näol. Ma sain aru nüüd nädala jooksul, et minu puhul peab olema suhkru nulltolerants. Ma mäletan, et võtsin vastu ühe Geisha kommi, panin selle suhu ja järgmisel hetkel avastasin ma end kommipaberite kuhja otsas voodi kõrvalt pikali. Noh, mitte päris. Tegelikult ma panin ikka ise kõik need kommid suhu, kuid ma suisa nägin end kõrvalt, kuidas peale paari kommi hakkasin ma kodus nii külmkapist, kappidest ja kust iganes veel otsima midagi, mis täidaks selle õõnsa tunde, mille need paar esimest kommi minusse teinud olid.

See aitas mul ehk enda jaoks ka lahti mõtestada selle, mis on minu edu eelduseks. Selleks on täielikult rafineeritud suhkru vältimine. Vähemalt on see ainuke aine, mida ma oskan selle hullusega seostada. Kuid äkki peidetakse šokolaadi mingit muud ainet, mis ei lase mul kunagi süüa vaid ühte kommi.

suitsetamine3-270x300Kui ma siis otsisin midagi, mis täidaks seda ebamugavat tühimikku, mis šokolaad minusse teinud oli, sõin ma kõike, mis teele sattus. See ei olnud mingi tagasilangus, mis järgnes pikale kontrollile, mil ma vältisin suhkrut, nisu ja üldse töödeldud toitu. Vaid nii nagu endine suitsetaja ei tohi enam teha ühtegi mahvi, sest muidu langeb ta õige pea sinna auku tagasi (kes ei tea, siis minu elukutseks on suitsetajate välja päästmine sellest august. Loe siit), nii ei tohi ka mina šokolaadi-/suhkrusõltlasena süüa šokolaadi, sest ma kukun sinna auku sisse tagasi. See ei ole sellest, et mina, või endine suitsetaja nõrk on. See on sellest, et igal inimesel tekib tolerantsus sõltuvust tekitava aine vastu ja aegapidi vajad sa aina suuremat ja suuremat doosi seda ainet, millest sa sõltuvuses oled. On selleks siis suhkur, kokaiin, nikotiin, alkohol.

Läbi elu sa omistad ka sellele ainele omadusi ja lisaks teeb meedia väga suurt ajupesu selles suunas. Kõik me oleme kuulnud ju seda, et kui sa oled õnnetu, siis söö magusat. Magusa söömine ei muuda kedagi õnnelikuks, kuid see annab sulle hetkeks selle petliku tõuke ja natukese aja möödudes see suhkrust saadud imeväike kaif kaob ja su heaolutunne langeb madalamale kui enne seda, kui sa otsustasid esimese suutäie võtta. Su aju tundis esimese tüki suhu pannes seda väikest tõuget ja nüüd on sul väga raske järgmist tükki magusat suhu mitte panna ja sa panedki. Kaob see ebamugavus tunne, mille tekitas eelmine tükk šokolaadi ja sa tunned ennast kohe paremini. Kuid see kaif kaob taas lühikese ajaga ja sa pead sööma järgmise ja järgmise ja järgmise. Selle asja nimi on sõltuvus ja ma nägin ennast kõrval and it was not pretty.

20131224_201301 Mul meenus üks jutuajamine, mis toimus aastaid tagasi oma hea sõbra Heigoga, kes muide on süüdlane selles, et meie jõuluõhtu sedavõrd lõbusaks kujunes, kuna ta tegi midagi, mida mitte keegi meie sõpruskonnas veel teinud pole. Ta lõi kolleegidega lauamängu, mida me jõuluõhtul Esileedi perekonnaga mängisime (kui sa oled spordihuviline, siis soovitan seda mängu väga- saad nii enda teadmised kui loovuse proovile panna). Kuid rääkisin temaga aastaid tagasi šokolaadist, sest ma märkasin, et kui me viisime neile külakostiks tahvli šokolaadi, siis tema ei võtnud sealt ühtegi ruutu. Küsisin, et kas talle ei maitse šokolaad, sest ta ei võta ühtegi ampsu. Ta vastas, et maitseb küll. Liigagi palju. Just sellepärast ta ei võtagi ühtegi ruutu. Nüüd ma saan temast täielikult aru.

Kuid see nädal on tervislikkuse suunas liikumise mõttes tõepoolest olnud pettumus, sest ma olen šokolaadi söönud mitmel päeval, mis oma korda tähendab, et ma olen kannatanud seda ebamugavat õõnsat tunnet, mida ma olen üritanud siis täita muu toiduga, mis omakorda tähendab näksimist ja ülesöömist. Homsest olen tagasi rajal ja võtan teadmiseks, et maailmas on tuhandeid toite ja šokolaad on lihtsalt üks tuhandetest ja see rikub mu enesetunnet ja tervist. Miks ma peaks siis seda sööma. Nisu ei söö ma lihtsalt sellepärast, et ma usun jätkuvalt, et see on kahjulik.

1452453_10152451142211521_732463326_n Hea uudis on see, et jalg tundub nüüd enamvähem korras olevat. Käisin juba ühes korvpalli trennis ja viimases CrossFiti trennis (mis toimus jõululaupäeval) tegin juba terve kava kaasa, väljaarvatud väljaastesammud. Uskumatu oli see, et jõululaupäeva hommikul, kui toimus selle päeva ainus trenn, olid nii paljud ettevõtnud tulla trenni. Kokku 14 inimest. Lisaks oli treener selleks päevaks välja mõelnud kava selliselt, et saime tõmmata endale jõulusokist lipiku ja igal lipikul oli mingi harjutus, mida sa pidid tegema. Tuli tõmmata kuus lipikut. Õnneks ei saanud ma burpeesid ega kükke kang pea kohal. Harjutused olid hoopis kahe sangpommiga thrusterid 50tk, 50 kõhulihast, 50 kükki sangpommiga, 400 meetrit jooksu, 50 harilikku kükki ja 50 väljaastesammu (mina tegin kastile asteid). Harjutused tuli siis teha partneriga kahe peale. Minu partneriks oli üks väga sitke noormees Saksamaalt. Tegime kõiki harjutusi võrdselt, vahetustega- mina viis kükki ja siis tema viis jne. Pildi hankisin Heidi blogist, kes oli samuti jõulu eel kõhtu ruumi tegemas 🙂

Eelmise nädala eesmärk oli iga päev 4 minutit planku teha. Seitsmest päevast tegin planku neljal. Mul on veel viis päeva aega, et täita oma eesmärk- suuta teha planku poolteist minutit. Minu progress on küll viimase paari nädalaga: 30 sekundist on see kasvanud minutini. Kuid pooleteise minutini ei suuda ma tõenäoliselt nädalaga areneda. Kuid sean selle sellegipoolest eesmärgiks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKui ma mõtlen endale aasta aega tagasi, siis on uskumatu see, kui palju ma olen edasi arenenud, et ma sean trennis selliseid eesmärke. Aasta tagasi treenisin ma põhimõtteliselt ainult kopsumahtu, sest iga kord, kui kingapaelu kinni tuli siduda, tuli kopsud õhku täis võtta, kuna kummargil olles ei tulnud hingamisest midagi välja. Nüüd ei seo ma mitte ainult enda kingi, vaid ka Esileedi omi. Whipped.

Uue nädala eesmärk on lisaks trennis tarbitavale juua iga päev 1,5-2,5 liitrit vett. Minu vee tarbimine on tõesti suht väikeseks jäänud. Korvpallitrennis ei ole mul probleemi ära juua 1,5 liitrit vett ja CrossFitis 0,75. Kuid väljaspool trenni joon ma äkki ainult 0,5-0,7 liitrit päevas, mis ei ole piisav. See on igatahes esimene eesmärk, mille ma kavatsen PERFEKTSELT täide viia.

PS! Tahaksin tänada http://rameshwar.wordpress.com/ blogi mainimise eest, kuna selle blogi kaudu tuli mu lehele tavapäratult palju uudistajaid. Loodan, et mõni jääb ka edaspidi lugema. Uurisin isegi lähemalt ja väga avameelselt kirjutab ning seega ei imesta, miks nii suur lugejaskond seal tekkinud on.

Mõtlesin, et teen järjekordse postituse paksuse teemal. Mis kaasneb ülekaaluga. Tean, et paljudel vaesekestel ei õnnestu seda kunagi kogeda, siis ma jagangi. Jagan oma nädalat ja mõtteid.

20131218_165821Kui ma seadsin eelmises postituses endale detsembri eesmärgiks, et ma kõnnin kuu jooksul 36 km, siis ei olnud see mu esimene valik. Ma mõtlesin ,et seaks eesmärgi, mis oleks selline kergemapoolsem ja 20 km oleks hea number, sest ma ei viitsi nagunii siin sopa sees ringi mütata. Kuid otsustasin lõpuks siiski selle numbri pea kahekordistada, et oleks ikka pingutuse maitse juures. Tänaseks on nädal möödas ja üle poole 36km-st läbitud.

Kuna ma korvpallis hetkel reievigastuse tõttu käia ei saa, siis ma pidin valima mõne rahulikuma tegevuse ning kõndimine on mulle hetkel sobiv. Mis ma küll avastasin, oli see, et nauditavaks kõndimiseks peab olema seljas mugav riietus. Esmaspäevane ring algas Ülikooli Kliinikumi juures, kus me Esileediga käisime järjekordses perekooli loengus kuulamas, kuidas beebiga igast asju teha. Põhimõtteliselt, kui järgida seda juhist, siis eriti puusse ei anna panna.

Kui selle loenguni oli mul suurim hirm mähkmevahetus, siis selles loengus sain aru, et tegelikult ei peaks ma seda üldse kartma…. sest ees on ootamas palju hullemaid asju! Kuid ma ei hakka siin tulevasi vanemaid traumeerima ja lasen teil need asjad endil avastada. Igatahes on nabaväädi hooldus vahva (judinad käisid just üle selja).

20131211_172102Kuid ma otsustasin peale loengut ringiga jala koju minna ja ring kujunes pea 8 km pikkuseks. Täiesti tõene on väide, et su vaim annab tuhat korda enne järele, kui su keha. Kuna ma olin loengul, siis ei olnud mul sel päeval jalas dressipükse ning teksad ei ole minu jaoks kõndimisel kõige mugavamad. Kes iganes on ülekaaluline olnud, teab, et kui jalas ei ole mugavad dressipüksid, siis higistama hakates, ei ole nende kõvade õmblustega pükstega eriti mugav käia.

Loomulikult kulub ka aluspesu seetõttu rohkem. Aluspükse kulub tõesti palju. Kui kintsud ikka üksteise vastu käivad, siis kulutab see ka aluspükste kangast. Kogu selle hõõrdumise võiks ju tegelikult nutikamalt ära kasutada ja toota elektrit ning niimoodi Eesti Energiale vähem maksta. Põhimõtteliselt iga kord, kui ma liigun kiiremini, kui istumine, kulutan ma läbi paari trussikuid.

Kusagil kolmandal-neljandal kilomeetril hakkaski peas võitlus pihta, et ok, jõuan Säästukani ja kutsun auto järgi. Ei kutsunud. Ok jõuan Konsumini ja kutsun auto järgi. Ei midagi. Ok jõuan Kaubamajani ja kutsun auto järgi ning ikka ei midagi.

Saingi aru, et selleks, et eemärk silme ees püsiks, tuleb endale seada väikseid eesmärke. See ei käi ainult kõndimise kohta, vaid iga tegevuse kohta, mida sa 100% ei naudi. Kuid loomulikult on raske teha asju, mida sa parema meelega ei teeks. Ka mina ei tahtnud peale lühikest aega enam kõndida. Mul tuli see kuidagi enda jaoks põnevaks muuta. Hakkasingi ise endaga erinevaid võistlusi pidama. Näiteks järgmise puuni on mul aega 20 sekundit ja hakkan mõttes sekundeid lugema ja iseendaga võidu tegema. Teine võistlus oli see, et nägin eemalt valgusfoori ja tegin endale ülesandeks, et ma pean nüüd enda tempo nii sättima, et ma ei jääks valgusfoori taha seisma, kuid samas ei tohi tempo liiga aeglaseks ka minna. Eriti hea on, kui sinust paarkümmend meetrit eespool kõnnib keegi, kes on natuke kiirema tempoga, kui sina ja loomulikult tuleb eesmärgiks seada, et sa pead temast ette jõudma enne, kui ta kusagile ära keerab. Oht on siinkohal küll see, et see kiirkõndija, kes eespool kõndis, ei keeragi ära ja tal on sinuga sama marsruut, siis tuleb sul tempot hoida, sest kuidas sa lased ta uuesti endast mööda… Ja selliseid mänge ma enda mõtteis mängin, et hoida asja enda jaoks huvitavana.

batedbreathMa olen lapsest saadik päris hea fantaasiaga olnud ja pidevalt erinevaid mänge peas välja mõelnud ja ma usun, et enamus meist teeb selliseid asju, isegi kui me seda endale ei teadvusta. Näiteks kui on ruuduline põrand, võid sa liikuda edasi ainult mööda ruute nagu ratsu malend. Või sa vaatad, kas sa jõuad hinge kinni hoida kui sa liigud punktist a punkti b. Või see ei ole nii tavaline ja ma olen lihtsalt imelik, et selliseid asju teen? Anna teada ja lohuta mind, et ma pole ainuke 🙂

Igal juhul jõudsin ma tol päeval koju.

Söömisega olen ma ka kenasti joone peal ja kaal liigub minu jaoks soodsas suunas. Järjest enam tekitab minu jaoks imestust erinevate dieedi asjatundjate soovitused süüa teadlikult vähem kaloreid, kui sa tarvitad ja liigutada rohkem, et kaloreid rohkem põletada.

Ma vaatasin ühte videot internetis, mis oli väga hea vaatamine. Jään hetkel võlgu, mis video see oli, kuid seal tõstatati järgmine küsimus: Kui keegi ütleks sulle, et ma tegin super hea õhtusöögi ja vaata, et kui sa õhtul sööma tuled, et sul kõht kindlasti hästi tühi on. Mis on need asjad, mida sa sel päeval teed, et sul õhtul kindlasti hundinälg oleks? Loomulikult üritad sa päeva jooksul vähem süüa, sa üritad süüa kergeid asju, mis su kõhtu väga ei täidaks, sa üritad olla aktiivne, sest mida rohkem sa energiat kulutad, seda näljasem sa oled.

Kas pole mitte huvitav- see on TÄPSELT see, mida on meile pidevalt selgitatud, et see ongi normaalne viis, kuidas kaalus alla võtta. Mõni ime siis, et valdav enamik ,kes seda selliselt proovivad, läbi kukuvad või suisa käivad nendel maovähendusoppidel, sest nad ei suuda aru saada, kuidas nad peaksid selle uue elustiiliga toime tulema, kui nad on kogu aeg näljased. Lastaksegi endil ära lõigata osa nende täiesti tervest organist ja arvataksegi, et probleem on neis. Nende tahtejõus. Mitte viisis, mis on eos läbikukkumisele määratud.

Ka minul oli väga raske lahti lasta sellest usust, et ma PEAN lugema kaloreid ja sööma vähem, kui mu päevane baasvajadus on. See oleks jah üks viis. Kuid minu elu ei peaks mööduma ennast piirates ja tahtejõudu kasutades, vaid ma olen reaalselt endale võtnud paleo Ardi mõtlemise, et ei ole neutraalseid toite, kõik toidud teevad sulle natukene head või natukene halba. Kui ma söön päris toitu ja mu mõtlemine on paigas, ei tunne ma ennast ilmajäetuna, vaid ka see on minu jaoks väljakutse, et ma sööksin 80% ajast toitu, mis teeb mulle natukene head.

20131216_151839Eelmise nädala väljakutse oli see, et ma pidin oma ajatapmisportaalides vähendama tööajal veedetud aja ühele tunnile. Failed miserably. Ma ei tea, mis on see, mis aitaks mul sellest netisõltuvusest lahti saada. Peaksin äkki Esileediga kusagile minema, kus pole netti. Või on hästi aeglane, et ma ei viitsiks oodata, sest lehed laevad üliaeglaselt. Kui keegi käib modemiga netis, siis kutsuge külla!

Selle nädala eesmärk. Ma pean igapäev tegema kokku 4 minutit planku. Teen korraga nii palju kui suudan, kuid kokku peab tulema 4 minutit. Ma ei pea silmas, et kaks õhtul ja kaks hommikul. Ma pean silmas, et ma teen järjest 4 minutit, puhkepausidega. Mu kere- ja alaseljalihased ei ole tugevad ja plank on minu jaoks üks väga ebameeldiv harjutus.

Muide, meil sai kauaoodatud garderoob lõpuks paika, mis on väga tore.

Tsau!