Autor

henry

DSC04474Palju on selliseid, kes tänitavad su kallal terve õhtu, et sa kaamera kaasa võtsid ja õhtut püüad jäädvustada. Iga kord, kui sa pilti teed, panevad käed näo ette, või teevad tobedaid nägusid ja hiljem kurdavad, et nad ei jää piltidele kunagi normaalsena (huvitav küll miks?) ja kui sa oled neist pildi teinud nii, et nad ise tähele ei pannud, kus nad näevad normaalsed välja, paluvad nad selle endale saata ja päev hiljem on see nende Facebooki profiilifoto.

Lapsest pildi tegemine ei ole enam nii lihtne nagu see oli veel mõned kuud tagasi. Eriti, kui sa püüad teha kvaliteetset pilti, kus fookuses on näiteks ainult lapse pea ja ülejäänud taust on udustatud. Mul on selleks puhuks ostetud isegi hästi suure avaga objektiiv, mis võimaldaks mul kenasid portreefotosid teha. Kuid noorsand ei paista eriti kunstiinimene olevat.

Vahet ei ole, kas ma püüan teda pildistada kaamera, telefoni, või tahvliga, on see tema jaoks just kui märk, et see on aeg, kui ta peab pööraselt ringi tuustima. Viskasin siis kõhuli, et saada üks hea kaader, sest poiss mängis ennastunustavalt sokiga, mille ta hetk tagasi endalt jalast kiskus. Kas ka teie puhul on see, et tavaliselt püsib jalas ainult üks sokk? Üks sokk kaob miskipärast alati poolel teel. Seda lutsutades ja imedes, käes hoides ning seda vehkides, tundus mulle kui suurepärane hetk, mida jäädvustada. Kahjuks mu kaamera ei oska vaikselt fokusseerida ja nii kui noorsand kuulis seda häält, mis ta süljest nõretava näo fookusesse sai, kukkus sokk ta käest ja enneolematu kiirusega roomas ta kaamera suunas. Oligi idee rikutud. Ma oleksin võinud ju ka käsitsi fokusseerida, kuid esiteks ma ei tea kunagi kaua ta tähelepanu mingil tegevusel püsib ja teiseks, ei ole see mul kunagi meeles, kui pildistamise hetk käes on.

Ma ei tea, mis selles kaameras nii paeluvat on? Tõenäoliselt pakub see talle nii palju huvi sellepärast, et kaamera ja muu tehnika on just see, mis me ta nina juurest ära tõstame, et ta seda enda suhu ei topiks. Või on tal sama sündroom nagu paljudel inimestel, kes tänitavad su kallal terve õhtu, et sa kaamera kaasa võtsid ja õhtut püüad jäädvustada. Iga kord, kui sa pilti teed, panevad käed näo ette, või teevad tobedaid nägusid ja hiljem kurdavad, et nad ei jää piltidele kunagi normaalsena (huvitav küll miks?) ja kui sa oled neist pildi teinud nii, et nad ise tähele ei pannud, kus nad näevad normaalsed välja, paluvad nad selle endale saata ja päev hiljem on see nende Facebooki profiilifoto.

Äkki noorsand ronib kaamera ette täpselt samal põhjusel, sest ta arvab, et ta ei ole fotogeeniline ja kui ta kogu aeg liigub, siis tuleb pilt udune ja keegi ei viitsi vaadata uduseid pilte. Seepärast enamus pilte, mis mul viimasest ajast on, ongi pildid, kuidas noorsand roomab kaamera suunas, või kui ta magab. Kuid une pealt ei saa ma ka eriti pilte teha, sest ta ärkab iga pisemagi müra peale üles. Arvesse lähevad ainult need mürad, mis korteris sees juhtuvad.

See müra, mis väljast poolt tuleb, ei paista teda kuidagi segavat. Meil ehitatakse kõrvalkrundile uut maja ja seal on pidev lihvimine, saagimine, segumasinate müra, kopa mootori hääl ja veoauto juhtidele märguandeks pidev signaalitamine. Mitte midagi – see ei sega tema und vähimalgi määral. Magas rõdu peal, kui ma rõdust paari meetri kaugusel muru niitsin. Kohe üle tee on bussipeatus, kus noored roppude hõigetega mööduvaid naisi meelitada püüdsid – polnud parim strateegia. Kuid ka see ei seganud tema und mitte mingil moel. Piisab mul korteri tagumises otsas salvrätik maha pillata või natuke valjemalt neelatada ja hetkega on tal uni läinud ja tal vaibumatu vajadus teada saada, mis meeletu müra seal teises toas toimub. See on ainult üks põhjustest, miks tal hüüdnimi „kutsu“ on tekkinud. Lapsi kutsutakse tavaliselt kiisudeks või linnupojadeks vms, kuid meie oma sai nime kutsu – sest ta jälitab kõike liikuvat, lakub kõike liikuvat ja liikumatut, sülg ripub nagu buldogil ja ta valvab kodu, ärgates iga pisimagi liikumise peale.

Nonii!

2014-09-23 11.08.58Käisin täna taas seenel. Kahjutundega pean tõdema, et võrreldes kuu taguse ajaga on seeni tõesti väheks jäänud. Vähemasti neid seeni, mida mina korjan, nimelt kukeseeni ja puravikke. Täna käisin ühe hea sõbrannaga tema salametsades ja esimese paari tunni seenesaaki võib näha siin samas pildil. Sõbranna sai muidugi tunduvalt rohkem ja seda kahel põhjusel. Esiteks on tal mingi uskumatu seenesilm- “OO KUKESEEN!” Ja tormab läbi tihniku, läbi paksude kuuskede, mingi 300 meetri kaugusele, lükkab kummikuga lehed laiali, tõstab kuuseoksad pealt ära, liigutab sammalt ja korjab nööpnõela suuruse kukeseene endale korvi. Kuidas ta seda nägi, jääb saladuseks. Teiseks tunneb ta kõiki seeni, mis metsas on. Kuigi siiski tegelikult mitte. Ühte seent ta ei tundnud, mille ta üles korjas. Võttis selle kätte, uuris lähedalt, kraapis küünega, imetles siit ja sealt ning lõpuks nuusutas ja ajas nina vastikusest krimpsu. “Henry, tule nuusuta seda seent!”

Dude.. wtf! Sa ei tunne mind vist üldse! Kui ma midagi kardan, siis on see halvad lõhnad. Kas sa tõesti arvad, et peale sinu näoilme nägemist, julgen ma nina sellele seenele lähedale panna? Esileedi soovitab alati mingit halba lõhna tundes (näiteks siis, kui me ta isa töö juures lehmi vaatamas käisime- ta isa töötab tanklas), et hinga suu kaudu. Kui on halb hais, siis ma ei suuda suu kaudu hingata, sest mul on foobia, et kui ma hingan suu kaudu, siis see halb hais on mul suus ja ma tunnen selle maitset. Halva lõhna puhul katan ma lihtsalt varrukaga enda näo ja hingan hästi tihedalt ja hästi väikeste sõõmudena, mis ei tundu samuti eriti mõistlik lahendus :).

Tähelepanelikumal lugejal võib olla tekkinud õigustatud küsimus, et mis mõttes te käite tanklas lehmi vaatamas? Tegelt ta, jah, töötab siiski farmis. Kui sa märkasid seda ebakõla, siis pane postituse lõpus like. Kui ei märganud, siis.. ole tähelepanelikum.

Kuid metsas on praegu hea käia, sest nii kuramuse külmaks on läinud, et igast kärbsed ja sääsed on selleks aastaks vist magama läinud. Kuu tagasi oli mul suht keeruline metsas käia, sest mu habe on nagu põdrakärbsemagnet- kõik, mis kilomeetri raadiuses lendas, paistis mu habemesse kinni jäävat. Mis minu jaoks oli halb uudis, sest, kes on põdrakärbest näinud, siis ta teab, kui creepy see välja näeb– see on must ja tal on kuus jalga ning kõik, millel on metsas kuus jalga ja on must, näeb minu jaoks välja nagu puuk. Ma ei tea, kumb on minu suurem foobia, kas hais või puuk.

2014-09-23 11.49.58Ükskord olin metsas (no shit!) ja avastasin, et puuk ronib mööda kaela kõrva poole. See ei olnud puuk, vaid põdrakärbes, kuid sellest piisas, et mind paanikasse ajada. Sekundiga olin ma oma dressika maha visanud ja püüdsin särgi seest kätte saada ära pudenenud “puuki”. Kui ma olin maha rahunenud, avastasin, et selle trampimise ja paanitsemisega, olin ma kaotanud suunataju ja mul ei olnud aimugi, kus pool mu auto on. Ma ei julgenud eriti ringi ka kõndida, sest ma ju ei tea, äkki ma kõnniks hoopis sügavamale metsa. Kuid ega ühe koha peal seismine ka metsast väljasaamiseks parim strateegia pole. Kuid hakkasin siis kõndima, kell oli juba umbes pool kaheksa õhtul. Ei julgenud Esileedile helistada ka ja teda paanikasse ajada, sest ma ei osanud isegi kirjeldada, kus metsas ma olen, kuna mulle meeldib avastada uusi kohti, mis minusuguse kohutava orienteeruja jaoks väga hea plaan ei ole.

Kuid ajasin siiski Esileedi paanikasse ja tegin juba plaane, kuidas ma öö mööda saadan. Ma teadsin, et pikali ma minna nagunii ei saa, sest need faking puugid nagunii seda ainult seal karjakaupa ootavadki. Püüdsin meenutada ühte saadet, mida telekas nägin, kuidas üks metsamees sütega vett filtreeris, mõtlemata, et mul ei ole kaasa ei pudelit, ei sütt, ega vettki kusagilt võtta. Painutasin oksi, et leida parima paindega oks, millest vibu teha ja oravaid jahtida, sest Bear Grylls kiitis, et need olla hea maitsega. Mõtlesin, et peaks mõne hundi uru otsima ja ennast lapsendada pakkuma, sest Mowgli puhul toimis see kenasti. Mõtteid mõlgutades, jõudsin ma aga umbes tunniga ootamatult enda autoni ja mu roostetav Opel, ei ole kunagi nii ilus olnud, kui ta tol hetkel oli.

Aga ok. Mõni ekspert võiks anda vihjeid, kuidas enda auto metsas üles leida. Küpsisepurust raja maha jätmine ei toimi. Proovitud. Äkki on mingi äpp, millest metsas kasu on? Tsau!

fd9ae541d59249c003-69786235
Nõbu teeb noorsandile kõiges silmad ette — tal on suus hulgim hambaid, ta ajab end juba ammu toe najal püsti, käputab, istub ja sööb tahket toitu. Noorsand vaatab ainult kõhuli, süljelomp lõua all, kuidas teine viuh ja viuh mööda tuba ringi laseb.

Juba mitmendat päeva kilkab Esileedi rõõmust, et noorsandil on hammas. Algul olin ka mina kohe elevil, et las ma vaatan. Kes iganes on püüdnud lapse suhu vaadata, teab, et see võib olla keerulisem, kui niisama pilgu heitmine. Hetkest, kui poiss taipab, et meid huvitab miski tema suus, on tal vaja kõiki asju elamises vaadata, suud ära keerata ja seda kramplikult kinni hoida. Kuid on momente, kus õnnestub pilk tema suhu heita ja ma ei näe seal midagi, mis meenutaks hammast.

Paar korda olen ma Esileediga nõustunud, et tõepoolest, vist on hammas, kuid ka need nõustumised on eesmärgiga, et ta saaks enda rõõmu jagada. Kuid ma ei näe seal tegelikult midagi. Esileedi ütleb, et see kumab läbi igeme ja nurgad oleks justkui väljas. Minu jaoks ei tähenda see, et hammas on väljas- see kas on väljas või see ei ole. See oleks justkui seada eesmärgiks osta endale uus auto ja olla elevil, kui sa paned rahakassasse esimesed 20 senti. See ei tähenda, et sul nüüd auto on, mis siis, et esimesed sammud on tehtud.

Kuid oleme nüüd iga päev ootuses, et hommikuks on hammas välja, aga ei midagi. Ma pole kunagi uskunud, et selline asi võiks kedagi nii elevile ajada. Igal juhul on sülje eritus umbes 20 liitrit tunnis ja ige on paistes, ju siis midagi ikka peagi tuleb. Eks esimese lapsega ongi kõik need kogemused niivõrd erilised. Vaevalt ma noorsandi 21. hammast sama tundega ootan.

Hamba tulekust hoiatab meid ka noorsandi kehvapoolne uni. Õigemini, ta magab hästi, kuid ta ärkab iga tunni tagant ja vahel läheb tal öösel ärgates uni ära ja siis ta annab sellest kõigile ka märku. Enam ei pea ta nutma, et häälekas olla, vaid nüüd oskab ta juba rääkida. Küll veel enda keeles, mille lahti mõtestamine ei ole mul veel väga käpas, sest tema „babababababa” käib iga asja kohta.

Mina tema keelt ei mõista. Mul on valik, kas mina õpin tema keele ära, või tema minu. Lihtsam on vist talle õpetada. Küll aga saab tema jutust väga selgelt aru temast nädal aega vanem nõbu. Olime esivanematel külas ja lisaks noorsandile oli seal ka tema nõbu, kes, nagu öeldud, temast nädal vanem on. Nõbu teeb noorsandile kõiges silmad ette- tal on suus hulgim hambaid, ta ajab end juba ammu toe najal püsti, käputab, istub ja sööb tahket toitu. Noorsand vaatab ainult kõhuli, süljelomp lõua all, kuidas teine viuh ja viuh mööda tuba ringi laseb. Noorsand juhib nõbu ees see-eest hääle valjuselt (ta on vist üldse kõige valjema ja kõlavama häälega laps, keda ma tean) ja pikkuselt. Ühel õhtul istus nõbu söögitoolil ja Esileedi noorsandiga nende läheduses. Nõbu teatas uhke häälega midagi enda beebi keeles. Mis iganes ta ütles, kuid noorsand haaras sõnasabast kinni ja vastas talle kõrgendatud hääletoonil. Sellest piisas. Nõbu vaatas õnnetult enda ema poole, uuesti noorsandi ja kuuldavale tuli kõige õnnetum nutt. Ma ei tea, mida ta talle täpselt ütles, või, mis sõnu ta kasutas. Kuid kui ta on juba 8-kuusena nii terava keelega, mis siis saab, kui ma temast ükskord aru saama hakkan.

Kuid siiski võib tema soovidest seda titekeelt kuulates aru saada, sest toon on erinev. Vahel ma unustan ära, et kui noorsand häälekalt ja õnnetult häälitseb, siis see on põhjusega ja saan pahaseks, sest kaua ta jaurab! Kui ma siis avastan, et ta tahtis lihtsalt hellust, või mähkmevahetust, või tal oli kõht tühi, siis ma ei jõua teda ära kallistada ja vabandust paluda.

Varem arvasin ma, et lapse käest vabanduse palumine näitab nõrkust. Et sa pead olema autoriteet ja kui sa vabandad, siis võib laps äkki seda kunagi enda jaoks ära kasutada ja tulevikus öelda, et näe tookord, kui sa vabandasid, eksisid sina ka ja see annab talle põhjuse kahelda enda isa öeldus, kes on varasemalt tunnistanud enda eksimust. Seda sõna pole ma vist kunagi ja kordagi enda isa poolt kuulnud. Sealt vist ka minu usk, et vabandades on inimene haavatav.

Olen lapsevanemaks saades enda suhtumist vabandamisesse täielikult muutnud ja seda suuresti tänu Esileedile. Lapse ees vabandades, kui sa oled midagi valesti teinud, ei näita nõrkust, vaid see näitab sinu tugevust — sa julged näidata, et ka sina eksid. Siis teab su laps, et ta saab su poole enda murega pöörduda, kui midagi on valesti, sest eksimine on inimlik. Ma arvan, et kui ma vabandan ja selgitan, mille eest ma vabandan, siis hakkab ka laps vahet tegema õigel ja valel. Kui ma aga hambad ristis, teades sisimas, et mingi käitumine on vale, ei vabanda, siis ei oleks mul ka kunagi õigust olla üllatunud, et mu laps kordab kõike seda, mis ei olnud sinu silmis vabandust väärt.

DSC04307Praegu on minu aasta lemmik aeg. Ei ole palav, ei ole külm, päevad on veel ok pikkusega ja mis kõige parem- seenel saab käia. Ma võiks vist iga päev seenel käia, kui saaks. Tegelt mitte päris. Kunagi kooliajal käisingi iga päev metsas ja lõpuks olin nii tüdinenud ja ma ei suutnud umbes 10 aastat ennast metsa sundida. Kuid nüüd on see ebameeldivus kadunud ja kui ma saan koduselt võimult loa, et ma võin homme seenele minna, siis ma lähen juba õhtul, poisikese kombel elevil, õhtul voodisse ja ei jõua hommikut ära oodata. Küll olen ma pirts korjaja ja seni olen korjanud vaid puravikke ja kukeseeni, kuid mulle loeti sõnad peale, et ma peaks ikka riisikad ka koju tooma, sest vanavanematele need meeldivat väga. Maale on üldse tore seeni viia, sest ma lähen küll viima, kuid ma tulen sealt alati rohkemate asjadega, kui sinna minnes- maamunad, kabatšokid, kurgid, tomatid, õunad jms. Endale jätan seeni vaid kastmejagu, sest seente puhastamine on jube töö. Ma ei tea, ma pigem veristaks lammast, kui puhastaks seeni. Tegelt ei. Ma ei tea, kumb mulle vastumeelsem oleks

Teine hea põhjus septembrit armastada, on see, et siis algab korvpalli hooaeg. Käimegi juba kuu algusest. Super on sellel hooajal see, et saime head kellaajad- kaks korda nädalas õhtul seitsmest poole üheksani. Varasematel aastatel on see olnud alati poole üheksast kümneni, mis nii intensiivse trenni jaoks on natuke hiline aeg. Tuled koju, adrenaliin üleval, süda peksab ja katsu sellise olekuga õigel ajal magama saada. Kuna mäng on ka nii intensiivne, siis ma higistan seal hästi palju, mis tähendab seda, et vedelikukaotus on päris suur ja kui püüda tulla kümne ajal koju ja siis selle ärkveloleku ajal juua hästi palju, tähendas see öö jooksul mitmel korral vetsus käimist. Seega, jah, mulle sobib varasem kellaaeg suurepäraselt.

Muidugi öise tualetis just pissil (ürgmehena on mul nii raske siia sõna “pissi” kirjutada) käimisega on mul Esileedist täiesti erinev suhe. Tead küll seda tunnet, et tahaks nagu vetsu, kuid mitte piisavalt, et sooja teki alt välja tulla, ennast üles ajada ja vetsu minna. Kui ma enda dilemmast Esileedile räägin, siis ta ei saa aru, kuidas ma üldse kahtlen, sest unekvaliteet on palju parem, kui sul vetsuvajadust peal ei ole. Minu dilemma on kahel põhjusel: esiteks, viitsimine. Ma tõesti ei viitsi minna, kui ma olen end juba magama sättinud. Teiseks, ma ei arva, et öösel vetsus käimine väga ebameeldiv tegevus oleks, sest oletame, et ma ärkan kell kolm öösel, et põit tühjendama minna. Siis vaatan kella ja emotsioon on väga positiivne- ma saan veel VIIS tundi magada. Aajee!

I’m weird that way.

DSC04317Nädal otsa olen nüüd igapäev pikk jalulutskäike teinud, sest ema käis soojal maal puhkamas ja tervist kogumas ja tuli koju väsinuna puhkusest ja palavikuga. Ma arvasin, et koera jalutamine saab olema tõeline tüütus, sest ma ei soovinud teda enda juurde võtta, kuna ta haugub iga pisema asja peale ning see taks on väga valju häälega. See tähendas, et ma pidin iga päev sõitma kahel korral vanemate koju. Kuna ta on tavaliselt harjunud jalutama kolm korda päevas, siis see tähendas, et peale kella kuuest jalutuskäiku õhtul, pidi uus jalutuskäik olema väga vara hommikul. Olin iga päev umbes 7:05 üleval, et sõita koera juurde. Ja seda ühtegi korda snoozi vajutamata. See on minu puhul korralik saavutus, sest ma ei uskunud, et hommikuti ärkamine saab lihtne olema. Aga see oli palju lihtsam, kui ma arvatagi oskasin, sest koeraga ei ole sisemist vaidlust- kas ärgata või magada edasi. Sa pead ärkama ja minema.

Suhkur on jätkuvalt täiesti väljas menüüst ja kiusatust pole ollagi. Mõte ikka vahel on, kuid see ei ole muud- see on lihtsalt mõte. Kas mul on raske suhkrut mitte süüa? Kui ma kahtleksin enda otsuses, oleks mul loomulikult raske- peaksin võitlema tahtejõuga ja soovi alla suruma. Kuid kuna ma ei kahtle, vaid tean, et ma ei söö nagunii suhkrut, siis ei ole mingit võitlust.

Kuna ma ei söö suhkrut, siis välistatud on ka pea kõik valmistoidud. Kui sind huvitab, mida ma siis söön üldse, siis anna teada ja ma teen äkki piltidega ühe postituse minu päeva toitudest. Võin ettehoiatavalt öelda, et ma ei piira end kuidagi. Ma lihtsalt ei söö toitusid, milles on rafineeritud suhkur.

DSC04267Aga mul läheb suurepäraselt ja ma olen mõelnud, kuidas puhuda siia uut elu sisse. Kuidas muuta see blogi mulle ja lugejatele huvitavamaks, nii, et mina viitsiksin kirjutada ja sina lugeda ning otsustasin, et teen mõned lühiajalised eesmärgid ja jäädvustan neid. Ma olen täiesti unarusse jätnud oma kitarri ja mõtlesin, et uue nädala heaks eesmärgiks oleks õppida pähe kõik akordid, kuid see ei ole vist väga hea eesmärk, sest aega endale on tavaliselt siis, kui noorsand magab ja ma ei ole kindel, kui rõõmus Esileedi oleks, kui ta tite magama paneb ning ma siis teises toas kitarri tinistama hakkan. Seega võiks uue nädala eesmärk olla 1000 sangpommi hoogu- 500 16kg, 300 24kg, 200 32kg. Kuna kahel päeval on korvpall, siis jääb mul kolm päeva hoogusid teha, mis teeb umbes 330 hoogu päeva kohta, mis on selline ok kogus. Teen selle osana muust trennist. 330 hoogu koos puhkepausidega, on äkki mingi poole tunni teema.

Sangpommi hoog on üks parimaid üldfüüsilisi harjutusi, mida sa teha võid, kuid ÜLIOLULINE on siinkohal õige tehnika, sest vastasel juhul on vigastused kerged tulema. See käib vist tegelikult iga raskuseid kasutava harjutuse kohta. Muide see on ka väga väga tõhus valusa alaselja puhul. Alati, kui alaselg mul, või Esileedil valusaks läheb, siis me teame, et tuleb teha üks sangpommi hoo kuur ja umbes nädalaga kaob igasugune valu. Ma ei ütle, et see toimib kõikide valude puhul, kuid nii meil, kui ka KÕIGIL neil, kellele me seda seljavalude puhul soovitanud oleme, ütlevad kui ühest suust, et see harjutus on teinud imesid. Youtubes on sadu videosid, näiteks siin, kus seletatakse tehnikaid lahti. See on ka väga hea kardio harjutus- saad pulsi väga kergesti üles ja kõrgem pulss tähendab suuremat energiakulu. Seega 1000 sangpommi hoogu enne järgmist postitust. Eesti treenerid on ka seda videole jäädvustanud ja sattusin sellise video otsa, kus treeneri tehnika on pehmelt öeldes kohutav. Ta küll ütleb, et puusadega tuleb hooga anda, kuid terve harjutuse ajal ei kasuta ta puusi kordagi. Mida rohkem vaatan, seda naljakam on.

9e64754140f01274fa-69740279
Käisin eilegi neil maal külas. Helistasin metsast seenelt tulles, et ma olen tore lapselaps ja toon nüüd neile seeni, kuna nad ise enam metsa ei pääse. Õigemini metsa vast pääsevad, välja saamisega võib keerulisem olla. Kui vanaisa telefonitorus mu plaanist kuulis, siis rõõmuhõisete asemel tuli küsimus, et kas mul tõesti kusagile mujale neid viia ei ole?

„Päevad läbi istume me vanaemaga ja puhastame seeni — sina tood, naabrid toovad, kõik toovad aina seeni juurde. Ma näen unes seeni!”

Kui ma oleks hea lapselaps, siis ma oleksin neid säästnud ja seened koju viinud ja ise neist midagi meisterdanud, kuid kuna seentepuhastamine on lae värvimise kõrval maailma kõige jubedam töö, siis ma tegin näo nagu oleks kõigest valesti aru saanud ja poetasin uhkelt oma seened neile, mille nad sügava ohke saatel vastu võtsid.

Pühapäeval on selline tähtpäev nagu vanavanemate päev

Eriti oluline on see seetõttu, et paljude elud on läinud nii, et vanaemade ja vanaisadega, kel need alles on, väga palju ei suhelda. See võiks olla see päev, kui me kõik võtame telefonitoru kätte ja helistame ning küsime, kuidas neil läheb. Siin on muidugi oht, et need, kelle suhtlus vanavanematega ei ole nii tihe, võivad telefonitoru külge lõksu jääda, sest neil tuleb vastata miljonile küsimusele — kas laps istub juba? Kuna sa meid vaatama tuled? Ega te oma last ei hellita? Kas ta magab üksi?

Minu üks suuri unistusi oligi, et mu vanavanemad elaksid piisavalt kaua, et nad näeksid ka minu last. Oht oli, et ei näe, sest igal sünnipäeval kuulen ma oma isapoolselt vanaemalt, et tal on tunne, et see on vist viimane aasta ka talle. Ma arvan, et ta on seda rääkinud oma viimased 10 aastat. Teisisõnu, ta ei ole väga hea ennustaja ja seal telesaates, kus need ennustajad päeval istuvad ja nõu annavad, tal vist eriti suurt edu ei oleks. Samas ma ei ole kindel ka, kui selgeltnägijad nood selgeltnägijad on. Mul viimasel ajal tunne, et igaüks, kes öösel imelikku und näeb, peab end selgeltnägijaks.

Selle valesti ennustamise „oskuse” olen ma vanaemalt pärinud. Ma olen viimase nelja kuu jooksul öelnud kümneid kordi Esileedile, et täna nutab noorsand kuidagi veidralt, ma ennustan, et tal on hommikuks hammas. Seni pole ükski mu ennustus paika pidanud ja kui ta suus midagi valget välgatab, siis võib kindel olla, et see pole hammas, vaid salvrätik, mille ta kusagilt välja koukinud on.

Noorsandist rääkides, siis talle on tekkinud selline hästi terane pilk ja ta justkui hindab pidevalt olukorda, mis ta ümber toimub. Sõbrad ja sugulased kiidavad aina takka ja ütlevad, et ta on väga intelligentse näoga ja mingitel hetkedel ma jäängi uskuma, et äkki ta ongi uskumatult tark laps ja siis ta läheb ja lakub diivanit või lauajalga…

Ka noorsandil on vanavanematega vedanud. Kui ma ei keelaks enda ema igakord, kui ta kusagile kodust välja satub, siis ta ostaks poisile terve maailma kokku. Tal on teine lapselaps veel, kuid nagu ma varasemas postituses öelnud olen, elab tema kaugel Briti Columbias. Seega tulebki tal kogu vanaema tähelepanu just meie poisile suunata.

Esileedi vanematel on olukord lihtsam, sest kuna neil on viis last, siis nende viie lapse peale on neil lapselapsi rohkem, kui keegi kokku lugeda jõuaks. Esileedi isa paistab noorsandiga eriti tugevat sidet omavat, sest kõik, kes noorsandi näinud, ütlevad, et poiss on oma vanaisa koopia. Tegelikult on poiss täiesti mina, aga ma lasen neil teisiti arvata, sest ma ei jõua kõigiga vaielda. Just nimelt kõigiga, sest kõik ütlevad, et Madis mis Madis. Mida nad ka teavad!

Hoidke enda vanavanemaid ja hoidke enda lapselapsi. Tuletage neile pühapäeval meelde, et nad on teile tähtsad ja öelge neile, et te mõtlete ikka nendele. Võtke see päev aega, et kuulata vanaisade sõjalugusid ja pange kirja toitude retseptid, mida ainult teie vanaemad teha oskavad. Kui teil ei ole neid enam, siis meenutage neid hea sõnaga ja rääkige oma lastele, mida teie olete oma vanavanematelt õppinud. Esivanemate lood on minu jaoks uskumatult huvitavad, sest maailm oli teistsugune ja väärtushinnangud olid teised.

DSC04277Nimelt noorsand avastas roomamise suurepärase maailma. Ta ei pea enam lootma meie vastutulelikkusele, vaid nüüd kasutab ta enda vastomandatud oskusi, et jõuda, kuhu iganes süda soovib.

Õnneks tema süda veel eriti kaugele ei soovi. Selle äraveerenud pallini piisab küll.

Meie nädal ongi olnud kahe uue kogemuse tähe all. Nagu öeldud on esimeseks roomamisoskus ja teiseks on noorsandi esimene haigus. Ah jaa ja nädal enne roomamist, õppis ta kõhult selja peale pööramise ära.

Haiguse näol ei ole midagi erilist, vaid väike viirus, mis enne teda veel ka Esileedi maha murdis. Igal juhul see haigus lasi meil avastada maailma ebameeldivaima tegevuse — nina puhastamise. Seda siis noorsandi jaoks. Igakord, kui esileedi selle voolikuga ta ninale läheneb, on noorsandi hädakisa selline, nagu juhtuks seal toas kõige hirmsamaid asju. Esileedi vahel isegi hüüatab üle ukse, et ta lubab, et ta ei ole meie poega tapmas. Siiani on ta tõtt rääkinud.

Tänaseks on palavik taandunud ja noorsand laseb roomates mööda tuba ringi nagu gasell, kes ei oska kõndida. Ega roomata. Noorsand küll roomab, kuid tema tehnika vajab veel lihvimist, sest kasutab ta selleks peamiselt käsi. Jalgadega siputab ka, justkui selleks olest abi. Oleks küll, kui ta oleks vees. Aga ta ei ole, nii ta siis veab end kätega aina edasi.

Tema roomamise esimesel päeval, kui olin köögis toimetamas, viskasin noorsandile pilgu peale, kes mängis enda tähestiku alusmati peal oma lemmikleludega, milleks on Tic-Taci purk ja üks potikaas. Kõik teised mänguasjad vedelevad ümber tema, sest nende võlu on vaid kastist välja koukimine ja kui nad kõik välja saab võetud, pole tal neist sooja ega külma. Kuid ma nägin, et ta mängib rahulikult ja ma unustasin ta mõneks minutiks ära. Umbes viie minuti pärast uuesti vaadates, oli ta mati pealt kadunud ja ennast mitme meetri kaugusele vedanud ja lakkus ennastunustavalt toolijalga.

Nüüd ongi siis see aeg, kui ma ei saa poisil mähet ära võtta ja minna uue järele. Temalt ei saa sekundikski pilku pöörata, sest ta on hetkega diivani teises otsas. Mis on üllatav, sest tema roomamistehnika justkui ei lubaks nii kiiret edasiliikumist ja kui sa teda kõrvalt vaatad, siis ta liigubki aeglaselt. Kuid piisab hetkeks pilgu eemale pöörata ja ta on kadunud sealt, kus ta hetk tagasi oli. Ma püüan teda jälgides võimalikult harva pilgutada, sest mulle tundub, et kogu action toimubki siis, kui ma eemale vaatan.

Hakkasime nüüd Esileediga ka arutama, kuidas hakata peitma nähtaval olevaid juhtmeid, sahtlid kinni hoida ja kindlustada erinevad lahtised asjad, mille endale pähe tõmbamine ei vaja eriti suurt pingutust. Õnneks neid asju meil ei ole palju ja lahtiseid juhtmeid tuleb ka otsida, kuid kui ma olen beebide kohta midagi selgeks saanud, siis see on see, et nad leiavad kõik üles ja teisalt kaotavad ka kõik ära.

Kui mul tulevikus midagi kadunud on, siis ma tean, kes selle kõige pealt üles leidnud on ja selle siis sinna otsa ära kaotanud on. See on üks suurimaid muresid, mis mul tema ringiliikumisega kaasneda võib. Hetkel jätan ma kodus võtmed, rahakoti ja käekella vedelema sinna, kus juhtub, sest neid tasapindu, kuhu ma neid jätan, ei ole eriti palju. Tulevikus pean ma need ära panema väga teadlikult ja kindlasse kohta.

Minu olukorda raskendab ka see, et ma olen kohutav otsija. Esileedi seevastu teab absoluutselt iga asja kohta, mis meie kodus on ja seda millimeetri täpsusega. Kui ta palub mul midagi tuua teisest toast, siis ta ei ütle mulle, et too mulle see sealt teisest sahtlist. Ta ütleb mulle, too mulle see sealt teisest sahtlist, paremast äärest pealtpoolt kolmas. Kust ta seda kõike nii täpselt teab, ei kujuta ette. Mina seevastu saan igal hommikul pisikese rabanduse, sest hoolimata, et neid tasapindu, kuhu ma enda asju jätan, ei ole palju, ei suuda ma kunagi neid sealt üles leida. Tavaliselt siis Esileedi hüüab teisest toast näiteks, et kas sa köögi lauale vaatasid? Loomulikult ma vaatasin! Mitu korda! See on esimene koht, kuhu ma vaatan! Ma ju seisan keset kööki, kuhu ma siin veel vaadata võin? Ning vaikselt, vaikselt võtan köögilaualt oma võtmed ja rahakoti, mis ei tea kust sinna äkki ilmunud olid ning astun korteriuksest välja, sest ma ju ei saa tunnistada, et tema on teisest toast parem asjade otsija, kui mina, kelle silma all need kadunud asjad kogu aja olnud on.