Autor

henry

d6942544bba1452b7f-70019749Me püüame kodus ikka korda hoida. Täpsustan, Esileedi püüab ikka kodus korda hoida. Isegi, kui ei ole korras, siis selleks ajaks, kui keegi peaks üle lävepaku astuma, on ta jõudnud kodu viia sellisesse seisukorda, et enam ei tule karta millegi sisse astumist ja millegi pähe kukkumist. Kui kodus hakkab korralagedus aset võtma, võib Esileedit eemalt vaadata ja näha, kuidas ta stressitase seetõttu kasvab.

Annan loomulikult ka enda panuse, et kodu võimalikult vähe sassis oleks. Minu ja Esileedi suurim erinevus koristamises ongi see, et tema eesmärk on kodu korras hoida ja minu eesmärk on seda võimalikult vähe sassis
hoida. Pealtnäha justkui samad asjad, aga sisuliselt täielikult erinevad.

Kui mina koristan tuba, siis sätin asjad nii, et nad laokil ei oleks, tõmban vabad pinnad tolmulapiga üle ja lasen kiirelt ka tolmuimejaga põrandad üle. See võtab mul ehk kokku 10-15 minutit. Kui Esileedi sama tuba koristaks ja teeks täpselt samu toimetusi, võtaks tal juba ainuüksi tolmuimeja osa poolteist tundi, sinna otsa ka mopiga ülekäimine. Tulemus on ka totaalselt erinev, sest minu arusaam puhtusest on tema omaga täiesti erinev.

Mäletan suhte algusajast, kui ta mind esimest korda enda juurde ööseks vedas, siis see juhtus peale alkoholirohket klubiüritust. Kui sa oled oma organismi õhtu otsa alkoholi ja nikotiiniga mürgitanud, sinna otsa tantsuplatsil ebaloomulikke liigutusi teinud, preili ees edvistanud ning teda kilomeetreid süles kandnud, sest ta suunurgast kurtis, kui väsinud ta on, siis sellise õhtu lõppedes on viimane asi maailmas, millele sa tähelepanu pöörad see, kui korralikult sa enda riided tooli peale sätid. Astusin kuidagi pükstest ja sokkidest välja, pluus vajus kusagile voodi vahele ning langesin rampväsinuna tema diivanvoodile. Minu suureks jahmatuseks sättis Esileedi kõik oma riided pedantse täpsusega riidepuule, sättis justkui muuseas ka minu riided ilusasti kokku, võttis meigi maha, loputas keha ja puges voodisse. Ma ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Mulle tundus, et tema midagi minusarnast ka mitte.

Igal juhul on Esileedile puhtus alati ülioluline olnud ja kui ei ole puhas, siis ta reageerib sellele, kas koristamisega või stressis olemisega. Noorsand muudab selle aga väga keeruliseks. Ma ei tea, kas tal on mingi külgetõmbejõud, aga ta võib roomata ühest toa otsast teise, ühtegi asja puutumata ja kui ta selja taha vaataks, siis ta näeks, et hetk tagasi täiesti puhas olnud põrand on mänguasju täis. Kuidas tal see õnnestub, ei oska kuidagi seletada.

Lisaks on ta arusaanud, et kappidel on võime lahti tulla ja kõik sees olevad asjad, ei ole kapi külge keevitatud, vaid need saab lihtsa vaevaga tuppa vedada. Meil on suured lükandustega kapid ja kui ta avastab, et keegi on jätnud millimeetrise vahe, siis sinna on ju võimalik sõrm vahele pista ja hetke pärast ei ole kapis tema sõrm, vaid sa näed, kuidas sokk kapiukse juurest välgatab ja ta üleni kappi ekspeditsioonile poeb.

Ma ei tea, kas see on kõigil lastel nii, aga miskipärast on kõige põnevamaks mänguasjaks kujunemas jalanõud. Tõenäoliselt sellepärast, et me ütleme talle alati „Ei!”, kui ta mu tossu endale poolenisti suhu mahutab, või Esileedi plätut lakub.

Sõna „Ei!” tundubki justkui võlusõna olevat. Kui ta kuuleb seda, siis ta hetkeks tardub, lõpetab selle ära, mida iganes ta hetkel teeb, vaatab üle õla keelaja poole, naeratab ja vaikselt-vaikselt liigutab käe tagasi keelatud asja poole.

Meil on põrandal üks potilill, millest on väga vahva näiteks mulda välja kraapida, või selle lehtedest kinni haarata ja põrandale tõmmata. Ka see lill on väga põnev, sest miskipärast on selle puudutamine keelatud ja ta peab ju ometi tõe jälile jõudma, et mis kuramuse põhjusel ta seda siis puutuda ei või. Eks ta jätkab selle pikali tõmbamist ja mulla sees sonkimist seni, kuni ta selle saladuse avastab. Mine tea, äkki on seal kusagil midagi väga olulist peidus.. nagu kivi, või puuoks.

Hetkel ongi väga keeruline kodus korda hoida ja sellega võiks leppida, kuid Esileedi pole käega löönud ja võitleb vapralt tuuleveskiga. See tuuleveski sööb praegu pirni ja võib ainult ette kujutada, kuidas Esileedi igakord sügavalt sisse ja välja hingab, kui noorsandil järjekordne pirnitükk põrandale plartsatab.

168a8544144af143e2-69970477
Meie poeg on nüüd põhimõtteliselt 18 kuud vana, sest ta on kõhust väljas olnud sama kaua, kui ta oli kõhus. Esileedi rasedus kulges tõesti keeruliselt — pidev rõhuv kurbustunne, iiveldus, valud alaseljas. Mina olen loomult hästi positiivne inimene ja eks tema seal oma masendusega ja mina oma positiivsusega täiendasime üksteist. Kõik lohutasid Esileedit, et peale kolme kuud läheb kergemaks. Läkski. Sest kolme kuu pärast harjusin ma Esileedi pideva öökimisega ära.

Ehk siis minul läks kergemaks, Esileedi olemine jäi muutumatuks. Lihtsamaks läks tal alles kusagil kuuenda kuu paiku, kui pidev iiveldustunne kadus ja ma võisin jälle rahulikult tualetti ajalehe kaasa võtta, sest ma sain seal sees olla kauem, kui kaks minutit, ilma, et keegi paaniliselt ukse taga linki logistaks.

Kuid rasedusega kaasnes ka mitmeid positiivseid momente. Esiteks, ei olnud enam mina perekonna kõige suurema kõhuga. Mina pole kunagi palunud Esileedil enda paelu siduda, kuid tema kingarihmade kinnipanek sai mingil hetkel minu ülesandeks.

Teine positiivne asi, mis rasedusega kaasnes, oli Esileedi üleöö tekkinud suurepärane huumorisoon. Ma ise järeldan, et see oli sellest, et ta kõhus oli kasvamas minu väikene koopia, sest kuidas teisiti seletada fenomeni, et Esileedi oli üle öö õppinud nalja viskama. Kahtlane on vaid see, et nüüd, kui noorsand sündinud on, sähvatab Esileedi ikka aeg-ajalt mõne hea naljaga, hoolimata sellest, et ta enam rase ei ole.

Kuid uus üheksa kuud, mis algas selle aasta 17 jaanuaril, on olnud imeline. Ma kuulen ikka, et mehed on kodusest elust beebi ja naisega nii väsinud, et otsivad väiksematki ettekäänet, et kodust sõprade juurde põgeneda. Mul on vastupidi — alati on nii suured süümekad, kui ma pean kodust olema eemal kauem, kui paar tundi. Mitte, et ma oleks mingi suurepärane isa, kes tahab lapse ja naisega hirmus palju aega koos veeta, vaid noorsand ja Esileedi on ise nii toredad, et mulle meeldib nende seltskond.

Muide, sarnaselt Esileedile, oli ka noorsand esimestel kuudel suur öökija ja oksendaja. Ka sel puhul lohutati, et vaevalt see kauem, kui kolm kuud kestab. Sai täis kolm kuud, neli kuud, viis kuud. Kaua võib? Ja siis äkki lõppes see pidev piima raiskamine ära ja oligi kõik. Kui ta algul oksendas umbes kümme korda päevas, siis nüüd tuleb tal piim üles ehk korra-paar nädala jooksul.

Sarnaselt rasedusega, kui Esileedi ei saanud väga palju magada, sest selg valutas ja igasugune voodis pööramine oli tema jaoks suur pingutus ning rääkimata öisest iiveldusest, mis ta igal ööl mitmeid kordi tualetti jooksutas, ei saa Esileedi ka nüüd väga hästi magada. Tegelikult Esileedi saaks, aga noorsand nõuab valjuhäälset keskmiselt iga kahe tunni tagant enda kõhutäidet. Usun, et suur osa öisest söömisest on sissetallatud harjumus, sest vaevalt tal päriselt igal ööl 3-4 korda kõht tühjaks läheb. Mõtlen juba murega, kui me teda võõrutama hakkame. Mind ei hirmutagi sedavõrd see nutt, mis sellega kaasneda võib, vaid see, et kui hetkel on mul ettekääne, et ma ei pea tõusma, sest minu rinnast pole öösel kasu, siis võõrutades rinnast, kaob mult see õigustus.

Kuid jättes kõrvale kõik see kurnav ja harjunud elurütmi muutev uudsus, mis lastega kaasneb, on lapse tulek olnud midagi suurepärast. Üheksa kuud on minu igapäevaseks ülesandeks noorsandilt naeratuse välja meelitamine ja õnneks tal tuleb see kergelt. Kui ta just ei uuri seina küljest lahti kangutatud ääreliistu, või ei ürita selili mähet vahetades igal juhul kõhuli keerata, siis ta enamjaolt naeratab ja on rõõmsa olemisega.

Lõpetuseks räägin väikesest neljapäeval juhtunud äpardusest. Ärkasime üles, laulsime noorsandile sünnipäevalaulu. Kaunistasime valmistatud kohupiimakoogi üheksa küünlaga. Kiitsime terve päeva, kuidas ta pingutab pidevalt, et õppida uusi asju, tema uudishimu ja rõõmsat meelt. Kuid kella kuue ajal õhtul, oli juba natuke kahtlane tunne, et mitte keegi ei ole meile lapse sünnipäevaks õnne soovinud. Ok, ma mõistan täielikult, et meie sõbrad ei mäleta seda päeva (ma ei tea ühegi sõbra lapse sünnipäeva peale ühe, mis on esimene juuli, sest tema oli meie seltskonna esimene laps), aga meie vanemad? Miks ei ole keegi vanavanematest õnne soovinud? Kõik eelmised kuud on nad seda meeles pidanud. Lohutasime siis, et tegelikult see igakuine sünnipäev, ei ole ju päris tähtpäev. See on siiski vanemate endi vasikavaimustuse leevendamiseks. Kuid õhtul helistas Esileedi ema, kes ei soovinud ka telefonis õnne ja Esileedi siis vihjaski, et meil on täna sünnipäev. „Mis sünnipäev?” Küsis ämm. „Täna on kuueteistkümnes. Poisi sünnipäev on homme!” . Vaikus. Alles nüüd saime me saime aru, miks keegi meid meeles pidanud pole. Aga mis seals ikka, saabki kaks hommikut järjest sünnipäevalaulu laulda.

korvpallMa tean, et mu blogi pole viimasel ajal olnud suurem asi terviseblogi. Miks? Kas ma olen rajalt maas ja mul on piinlik tunnistada? Mõlemale küsimusele on vastus ei. Olen kenasti rajal, mis tähendab seda, et ma liigutan ennast ja ei söö kräppi. Aktiivne liigutamine, ehk trenn, kus pulss ikka kõrgele tõuseb, piirdub hetkel korvpalliga kahel päeval nädalas. See on trenn, mida ma viitsiksin teha ka neli-viis päeva nädalas. Kuid räägikski äkki natuke, miks mulle meeldib korvpall.

Mulle meeldib korvpall sellepärast, et ma ei ole selles osav. Tegemist on ikka mänguga, kus üks olulisemaid aspekte on jooksmine. Kuid ma ei ole eriti kiire. Kuid see on asi, milles ma arenen. Mäletan, et kui me alles ajasime seltskonna kokku, see oli äkki mingi kolm aastat tagasi, siis ma ei olnud vist keskkoolist saadik jooksnud järjest rohkem, kui paarkümmend meetrit. Minu vastupidavus ja võhm olid kohutavad. Selgelt on meeles üks hilisõhtu, kui ma tulin kusagilt jala koju ja teadsin, et järgmisest nädalast hakkame me korvpalli paaril korral nädalas mängima. Olin nii elevil, kui ka hirmul, sest ma väga tahtsin mängida, kuid ma polnud ennast ammu-ammu liigutanud. Mõtlesingi siis umbes 60 meetri kaugusel kodust, et prooviks koduni sörkida, näis kas ma suudan. Selle lühikese maa sörkinud, jäin ma maja ette seisma- ma olin higine ja hingeldasin. Läksin tuppa ja jõin hetkega umbes liitri vett. Millesse ma olin ennast küll seganud? Ma ei suuda 60 meetritki joosta ja nüüd ma lähen kossu mängima ja üks trenn kestab 90 minutit.

Samuti korvpalliplatsil, ma ei ole osavaim põrgataja, sest minu liigutused teistega on aegluubis. Ma võisin seljatagant ja jalgevahelt palli küll läbi põrgatada, aga ainult seni, kuni keegi mind peale ei võta. Nii kui keegi kaitses mind lähedalt hakkima hakkas, võtsin ma palli kätte, et see ära sööta.

DCIM101GOPRONing rääkimata viskest- ma ei ole enesekindel skoorija. Ma ei ole see, kes meeskonna põhipunktid toob, sest ma ei hüppa kõrgele, mis tähendab seda, et mu viskeid ei ole eriti keeruline blokeerida. Kuna ma ei ole viskel enesekindel, siis ei ole väga harv juhus, kui isegi need visked, mida isegi Esileedi sisse viskaks (sa tead, et ma nokin niisama- ma ei ole tegelikult teda kunagi korvpalli mängimas näinud.. mis tegelikult tähendab, et väga osav ta olla ei saagi), viskan ma mööda.

Kuid just sellepärast, mulle korvpall meeldibki, sest ma olen järgemööda kõiges paremaks läinud. Mul ei ole, jah, kiirust, kuid võrreldes möödunud aastatega, on mul palju rohkem võhma. Ma võin mängida põhimõtteliselt 90 minutit ja joosta (loe: üliaeglaselt sörkida) kuni mängu lõpuni. Kuna mul ei ole kiirust, siis on mul keeruline palliga teistest mööda põrgatada, kuid ma ei ole enam põrgatades nii ebakindel ja kui keegi mind peale võtab, siis ei ole enam mu esimene instinkt pall sülle haarata ja ära sööta, vaid ma suudan palli põrkesse jätta. Enamjaolt ma söödan siiski ära, kuid enam mitte alati, sest siin oleneb ka sellest, kas keegi teeb katte ja kes palli noolima tuleb. Vise on mul jätkuvalt ebakindel, kuid siiski kindlam kui ta oli.

Seega, armastus mängu vastu on see, mis kannustab mind saama paremaks ja kuna ma olen/olin kohutav nii paljudes mängu aspektides, siis tänu järk-järgult paremaks saamisele, ma tahangi seda teha.

Söömisega ei saa ka kurta. Jätkuvalt ei söö ma absoluutselt suhkrut ja see on taganud sellise stabiilse ja järjepidava kaalulanguse nii umbes 500g-1kg nädalas. On nädalaid, kus kaal ei ole liikunud, kuid enamjaoltsiiski vaikselt liigub küll ja seekord ma ei kiirusta. Ma olen alati läbipõlenud, sest ma olen keskendunud numbrile ja pidevale progressile. Kuid see on mind alati vaimselt läbipõletanud, sest kui sa ootad pidevalt tulemusi ja satub nädal, kus miski ei muutu, siis on see väga suur löök- MA TEEN JU KÕIKE ÕIGESTI.. MIKS?? Ma sooviks siiski veel umbes 40kg enda kaalust lahti saada.

Aga ok, tsau!

ef48d5437ac6bb5327-69920985Andsime arbuusi. Ma ei jõudnud köhatadagi, kui noorsand juba köhimise ja lämbumise liigutusi tegi. Õigemini ei jõudnud ma reageeridagi, kui Esileedi oli hetkega püsti karanud, lapse tagurpidi keeranud ja juba oli ta käsi küünarnukini noorsandi kurgus ja tõmbas arbuusitüki hingamisteedest välja. Kuidas ta teadis täpselt, mida ta tegema peab? Kuidas ta suutis nii kiiresti reageerida?

Kui me noorsandile suvel puuvilju tutvustama hakkasime, siis mul on meeles esimene kord, kui ta proovis ploomi — tal lõid silmad särama, näole tuli ilme justkui ta oleks just hetk tagasi proovinud maailma kõige maitsvamat toitu. Kui see ploomitükike, mida me andsime talle läbi spetsiaalse puuviljavõrgu, otsa sai ja see võrk ise imekombel kohe uue ploomitükiga ei täitunud, lasi ta kuuldavale suure hädakisa. Miski, mis on niivõrd imeline, sai nüüd äkki otsa.

Tegime suvel ka proovi, et äkki annaks talle proovida ka ilma puuviljavõrguta, kust ta seda puuvilja läbi imema peab, vaid annaks talle väikese tüki millestki, mida ta saab siis ise nosida ja lutsida. Mõtlesime et anname midagi, mis oleks oma struktuurilt kõige hõredam, et kui ta tõmbabki selle endale kurku, et siis see laguneb ka kõige kiiremini ära. Andsime arbuusi.

Ma ei jõudnud köhatadagi, kui noorsand juba köhimise ja lämbumise liigutusi tegi. Õigemini ei jõudnud ma reageeridagi, kui Esileedi oli hetkega püsti karanud, lapse tagurpidi keeranud ja juba oli ta käsi küünarnukini noorsandi kurgus ja tõmbas arbuusitüki hingamisteedest välja. Kuidas ta teadis täpselt, mida ta tegema peab? Kuidas ta suutis nii kiiresti reageerida? Ma mõtlesin, et mida oleks mina teinud, kui ma oleksin üksinda olnud. Ma tõesti ei kujuta ette, kuid stressi olukord on ideaalne näide sellest, kuidas mõnes inimeses võivad avalduda omadused, mida sa endal ei teadnudki, et sul on. Esileedi satubki olema üks neist, kes reageerib stressile tegutsemisega. Meil on koosolemise jooksul olnud mitmeid olukordi olnud, kus mina pinge all nõrken, löön käega ja hetkega võtab Esileedi raskuse enda kanda ning ei jäta enne, kui probleem on lahendatud.

Kuid see olukord ehmatas meid mõlemaid ja ma tegin ettepaneku, et äkki ootaks tahke toidu andmisega kuni ta kooli läheb, sest siis vastutavad õpetajad ta eest. Õnneks nii kaua ootama ei pidanud, sest vaikselt-vaikselt oleme talle andnud erinevaid puu- ja juurvilju, millega ta tutvub.

Kui me talle esimest korda banaani andsime, siis tegi ta näo, nagu oleks me andnud talle keedukaalikat. Igal juhul ajas ta näo vastikusest krimpsu ja öökis paar korda. Ma reageeriks sarnaselt, kui ma kogemata (sest teadlikult ei teeks ma seda kunagi) keedukaalikat hammustaks. See lõhn, see tekstuur, see maitse. Mul jooksevad praegugi külmavärinad sellele mõeldes üle selja.

Kuid see, et see talle vastik tundus algul, ei tähendanud absoluutselt seda, et ta seda uuesti endale suhu ei pannud, sest asi ei saanud olla selles, et talle banaan ei maitse, sest läbi võrgu oli ta seda varem korduvalt söönud. Praegu ongi aeg, kus ta õpib erinevate toitude tekstuuri tundma õppima. Täna oli siis esimene päev, kui noorsand sõi ära kogu banaani, mis me talle söögitooli lauale pannud olime.

Lemmiktoit, mida ta oma kätega nüüd meeleldi järab, on õun. See tuleb tema jaoks ära koorida ning pihku anda. Ta ei saa seda väga edukalt süüa, sest hambaid tal ei ole. Noh ühe hamba äär on millimeetri jagu väljas, kuid sellega ta väga palju veel ära ei tee. Põhimõtteliselt ta lakub ja lutsub õuna. Kui kõik vabanenud mahlad on õunalt ära lakutud, siis annab ta märku, et nüüd peaks isa tulema ja õuna sisse mõned hambajäljed tegema, millest igemetega kinni saada ja kust magusat õunamahla välja imeda. Uskumatu on see, et isegi oma lapse ila, millega see õun kaetud on, ei ole vastik. Meeldiv ka mitte. Kui ma peaks valima, kas ma hammustaksin pigem ilast või puhast õuna, valiksin ma viimase. Kuid ma ei tunne vastikust, kui ma süljest nõrguvat õuna hammustama pean. Ma pean küll õuna hammustama salaja, sest Esileedi keelab, kuna see levitavat kaariest. Kuid muu valik oleks ennast põrandalt püsti ajada, kööki jalutada ja lõigata õuna noaga, mis on ilmselgelt liiga suur ettevõtmine.

Kuid suurim probleem omal jõul söömisega on see korralagedus, mis ta maha jätab. Täna sõi ta keedetud brokolit ja kuna sai söögiks mitte ühe, vaid suisa kaks õisikut, siis igal hetkel, kui ta ühte suhu oli pistmas, tuli teine õisik kaarega põrandale lennutada. Kõik tema käed, nägu, isegi kukal, riided, söögitool ja põrand kahe meetri raadiuses oli brokoli puruga kaetud. Loomulikult tal endal oli nii palju nalja.

Esileedi lihtsalt vaatas teda andunult ja märkas, et kui noorsand võtab tahkest toidust liiga suure ampsu, siis ta ajab selle ka suust peale natukest aega imemist ka välja. Vaatas, kuidas ta toidu tükke suust välja ajas ja ütles õndsalt ohates: „Meil on ikka maailma kõige targem laps!” Mõistan seda ahviarmastuse väljendit täielikult, sulle reaalselt tundubki, et su laps on kõige targem ja ilusam ning tundub suisa mõistmatu, kuidas seda kõik teised ei näe.

92bb8542e97d057b1e-69874629Umbes nädala jooksul on noorsandil tekkinud erinevad nähud, mida Esileedi nimetab probleemideks. Mina neid probleemina ei näe, sest inimene vajab ikka ellu vaheldust.

Mäletan, kui ma üritasin kunagi ühe kulturisti toitumiskavaga peenemaks saada. See nägi ette, et ma peaksin sööma umbes miljon keedumuna päevas ja ühe viilu sepikut. Ok, ma teen veidi liiga, kuid igatahes see menüü, mis ta mulle copy-pastega saatis, oli kõike muud, kui ahvatlev ja vaheldusrikas. Teisel nädalal sain ma aru, et ok, isegi, kui ma võtan selle jabura dieediga mõne kilo alla, siis see ei saa ju püsima jääda, sest juba teisel nädalal olen ma nõus sööma, mida iganes, aga mitte muna. Loomulikult lõppes see dieet nagu kõik dieedid paratamatult lõppevad. Iga kord, kui ma dieeti pean, võtan ma umbes viis kilo juurde.

Kuid lapse juurde tagasi tulles, on neid muutuseid kaks. Esiteks, on tal beebidele omaselt põsed hästi punased. Jah, ma näen, et see ei näe välja selline, et võiks öelda, et küll on meie laps terve, sest põsed punetavad. See on selline põsepuna, mis näeb välja nagu allergia. Esileedi, kes on proviisoriks õppinud, luges terve Ravimiameti andmebaasi vist läbi, et leida sobiv kreem põskedele. Minu arust lisab see poisile just särtsu juurde, sest seda kahvatut nägu saame me ju terve talve veel vaadata. Palju vahvam vaatepilt on see, kui tal põsed vahvalt punased. Esileedi vaidleb mulle loomulikult siinkohal vastu, sest tema tahab oma kahvatut titat tagasi.

Teine asi, mis tal juhtunud on, on see, et ta kaotas enda hääle. Nagu ma eelnevalt rääkinud olen, siis noorsand on väga, väga (ma paneks paar „väga” veel siia juurde, aga toimetaja kustutaks need tõenäoliselt ära), väga valjuhäälne. Me tahtsime talle algselt nimeks panna Märt Jakobson ja googeldades nägin, et Eestis on juba üks Märt Jakobson olemas, kes juhtub olema ooperilaulja. Noorsandi heledas ja läbilõikavas hääles on väga suur potentsiaal vallutamaks ka kunagi ooperilavasid. Kuid seni, kuni ta veel viisi ei pea ja toob kuuldavale häälitsusi, mida võiks vabalt pidada autoalarmiks, ei ole ma väga kurb, et tal häält pole.

Kui teised oma tittedega meil külas on ja nad mingil põhjusel nutma puhkevad, siis on selline tunne, et keegi hoiaks justkui patja nende näo ees — noorsandiga võrreldes, no nii vaikse häälega. Noorsand vaikib valjemini, kui teised beebid nutavad.

Kuid hetkel on eriti öösiti see aeg, kui ta ei suuda piiksugi suust välja saada, sest öösiti on kurk ikka kuivem ja kui ta püüab märku anda, et nüüd oleks aeg rinda saada, tuleb kuuldavale vaid merekohina sarnane hääl … Mmm …rahustav … päike, rand, liiv… „Esileedi! Ärka üles, see ei ole merekohin, see on sinu näljane beebi!“ Päeval tuleb hääl tagasi, kuid see on teistsugune. Selline jäme. Selline, mis paneks mind kahtlustama, et huvitav, kas ta suitsetab, kui ta kõndida mõistaks ja välgumihklit põlema oskaks panna.

Selleks, et hääl tagasi tuleks, palus Esileedi mult apteegist inhalaator osta. Ma tõepoolest ei tea, kuhu tal selle häälega taastamisega nii kiire on. Kodus pole üheksa kuud nii vaikne olnud. Kui keegi on hiljuti apteegist inhalaatorit ostnud, siis ta teab, et see maksab tõepoolest väikese varanduse. Ma mäletan, kui ma väike olin, siis meil oli mingi valge potsik, kuhu sa panid suu peale, katsid lõua rätikuga, et lõuga ära ei kõrvetaks ja hingasid seda sisse. Nüüd on see mingi elektriline ja sa vist ei pea isegi sisse hingama, vaid see kompressor ise surub sulle õhu kopsudesse. Ma ei ole päris kindel, kuidas see töötab, sest Esileedi palus mul juhiseid lugeda ja mina .. ei loe juhiseid.

Kui ma püüan keskenduda millegi igava lugemisele, siis muutub kõik ümbritsev palju huvitavamaks. Eile, kui ma püüdsin seda lugeda, siis peale teist lõiku meenus mulle, et meil pole kodus tomatit ja läksin turule tomatit tooma. Tulin tagasi, istusin, lugesin paar lõiku edasi ja avastasin end laelambilt tolmu võtmas (ma ei ole elus vist kordagi varem lambilt tolmu võtnud). Igatahes otsin ma endale kohe mingi muu tegevuse, mis tuleb kohe ära teha. Ma olen umbes sama pühendunud nagu enesetaputerrorist enda kolmekümne viiendal missioonil.

Õnneks päästis Esileedi päeva ja lubas, et loeb ise juhendi läbi. Ma küll näitasin väikest vastuseisu, et oh ole nüüd, küll ma ise loen, ära muretse, kuid ta vist tunneb mind ja teab minu suhet igavate tekstidega. Me täiendame teineteist — tema loeb juhendeid ja mina hoolitsen, et kodus tomat otsa ei saaks. Õiglane ju.

background_spotlightMa olen siin üle nädala olnud kahevahel. Positiivseid ja negatiivseid külgi on igal juhul, olenemata sellest, mida ma otsustan. Nimelt kutsutakse mind ühte teleprojekti. Missugusesse, ma ei taha hetkel rääkida, aga see kestab üpris pikalt. Ei ole ei tervise ega kaalu teemaga seotud. Tegelikult ei ole see üldse millegagi seotud. Ma ei oleks selle saate ainufookuses, vaid fookuses olevaid inimesi on mitu.

Positiivne külg on see, et loomulikult tahan ma ennast kaamera ees mugavalt tunda, kuid ma ei ole seda kunagi suutnud. Ei meeldi ma endale ei pildilt, ega videost ja nüüd sattuda suisa telerisse, kus kümned tuhanded inimesed mind mitmel korral nädalas näeksid. Uhh.. hirmutav. Kuid inimene harjub kõigega ja äkki harjuksin ka mina endaga.

Teine positiivne külg on see, et minu valduses on maailma efektiivseim viis vabaneda suitsetamisest. See ei ole mu arvutis, paberil, raamatus ega kusagil mujal, vaid see on minu peas. Ma saan aidata põhimõtteliselt igat suitsetajat, kes avaldab selleks soovi ja mind usaldab. See saade võiks olla hea viis viia enda sõnum inimestele lähemale.

Negatiivne pool on kõik saatega kaasnev kuulsus. Ei ole ma kunagi soovinud tähelepanu keskpunktis olla, ega soovi ka praegu. Samas mõned saated ei lähegi eriti hästi käima ja kaasnev kuulsus ei pea olema ka negatiivne asi- kui ma saan kuulsaks, kui too suur tüüp sealt saatest, kes oskab suurepäraselt suitsetajaid aidata, oleks mul hea meel ja saade olekski korda läinud.

Teine negatiivne pool on meedia, sest inimestele meeldib kõmu ja ma natuke mõtlen sellele, et kogu see asi võib minna minu kontrolli alt välja ja hakata elama enda iseseisvat elu. Näiteks teed saates mingi kahemõttelise ja lolli nalja.. nagu ma neid kipun tegema, mis võidakse hetkega proportsioonidest välja puhuda. Mulle meeldivad poliitiliselt ebakorrektsed naljad, sest need tekitavad inimestes ebamugavust- ühtelt poolt on see kuradima naljakas ja teiselt poolt sa ei julge naerda, sest muidu sa oleksid samasugune lontrus. Seepärast tegin ma juba praegu otsuse, et isegi, kui ma otsustan saatest osa võtta, ei loe ma kordagi ühtegi neti kommentaari ega perekooli teemapüstitust. Miski on anonüümsuses see, mis toob inimeses välja tema halvima. Olen ennastki paar korda mõnes kommentaariumis tabanud kellegi kohta midagi nõmedat kirjutamast ja küsin endalt: nii Henry, sa kirjutasid selle pasa nüüd valmis.. miks sa seda teed? Ma jään mõttesse ja kustutan enda kommentaari ära. Tänase päevani mäletan ma vaid ühte lahmivat kommentaari, kus ma kommenteerisin mingi spordikommentaatori emotsioonitust ja igavust- see kommentaar ei tee muud, kui riivab tundeid. See ei ole konstruktiivne kommentaar ja kommentaari objektil ei ole ka sellest mõttesähvatusest midagi kaasa võtta. Nii nagu sa ütled inimesed kohta, et ta on paks ja lodev, kuid see ei tee muud, kui muudab selle inimese kurvaks. Kõik. See ei tekita temast emotsiooni, et nüüd võtan ennast käsile. Trust me I know 🙂

10703988_880557491962055_2156871905705304782_nMis toob kolmanda negatiivse asja juurde- ma ei ole loomult hea inimene 😀 : Päriselt ka, Ma ei oska vahel rõõmu tunda, kui kellelgi hästi läheb. Või mis veel hullem- paremini, kui minul. Kui keegi võidab lotoga märkimisväärse summa, siis ei ole mu mõte, et suurepärane, mul on nii hea meel, et neil vedas. Minu mõte on hoopis, et kurat küll, miks teistel veab ja mul mitte (ma unustan ära, et ma ei mängi lotot). Kui Esileedi teaks kõiki mõtteid, mis mul peast läbi käivad, magaks ta tänasest üks silm lahti. Seega selles saates avaldub mu tõeline mina ja kui suitsetajad mõistavad, missugune monstrum ma olen, kas nad üldse julgevad mu seminarile tulla?

Kui Esileedi sellest kutsest algul kuulis, ütles ta kohe “EI!!! Ja kui sa lähed, siis arvesta, et ei mina, ega noorsand ei tohi kordagi pildile jääda!” Eks ka temal on omad hirmud ja normaalse noore emana veedab ta märkimisväärselt aega perekoolis ja toob mulle vahel lugeda teemasid, kus talle ei mahu pähe, et miks vahel nii õelalt inimeste kohta räägitakse. Kuid mida rohkem ta sellele on mõelnud, seda vastuvõetavam tema jaoks see mõte on. Eks ta sai aru, et inimesed ongi kriitilised. Me oleme ise ka. See on muster, mida me üritame enda juures ära muuta. Täna ta ütleski mulle, et kui ma tahan sinna saatesse minna, siis ma võin. Seega hetkel olen ma 70%, et lähen ja 30%, et ei lähe.

Seega mul on dilemma. Ma oleksin sinu tagasisidest väga huvitatud. Kui sulle pakutaks võimalust osaleda teleprojektis, kuhu ei lisata kunstlikult draamat (Naistevahetus, Õhtusöök viiele jms), kas sina kaaluksid teleprojektist osavõtmist? Anna teada! Tsau!