Autor

henry

Ja ongi suvi käes. Täie rauaga on. Väljas on 40 kraadi sooja ja mine või ujuma. Ok, tegelikult on natuke vähem, aga tunne on küll selline. Kuigi, kui me esileediga Karsummi ja Paadirallit vaatamas käisime, siis vaadates neid vette hüppavaid tudengeid, ei tulnud kordagi kadeduseussi peale.

20130502_140428_1Vahepeal olen ma jätkuvalt tugevasti trenni teinud. Lisasin endale ka vähemalt viis jalutuskäiku nädalas korraga vähemalt tund aega. Ehk siis nüüd on minu aktiivsus nädalas: kolm korda jõusaalis (kokku umbes 4 tundi), kaks korda korvpall (kokku kolm tundi), kaks korda Crossfitis (kokku kaks tundi) ja viis korda jalutuskäik (kokku viis tundi). Viimase nädala korvpallimäng lõppes mulle sellise vahva sinise silmaga.

Huvitav ongi see, et MyFitnessis käies on mulle korduvalt juurde astunud täiesti võõrad inimesed (selles mõttes võõrad, kes käivad samadel aegadel trennis, kuid kellega ma muidu suhelnud ei ole) ja küsivad hämmastusega, et palju ma juba kaalu kaotanud olen. Kuuldes numbrit, siis üllatuvad, et silma järgi tundunuks, et olen kaotanud rohkem ning silma järgi ei oleks nad mulle kuidagi nii suurt kaalunumbrit pakkunud. Mis näitab ikka ja jälle, et number on lihtsalt number. Lihas kaalub rohkem kui pekk ja treenides muutub kehakuju. Dieeditades olemasolev kehakuju lihtsalt väheneb, kuid kuju ise ei muutu.

Viimasest postitusest on möödas kaks nädalat. Eelmisel nädalal sattus olema maipüha ja siis ma lihtsalt ei suutnud end kätte võtta ja kirjutada. Tegelikult, kui ma oleksin kirjutanud, oleksin ma kirjutanud seda, et päevad ei ole vennad, sest nädalavahetusel läks söömise pool natuke käest ära. Mida ma pean silmas, kui ma ütlen käest ära: ma üritan süüa väga teadlikult, ilma ahmimata ja katsun, kui võimalik, vältida halba toitu. Kuid nädalavahetusel sattus toidulauale nii pizza, kook, kui midagi veel. Põhimõtteliselt kaks- kolm päeva halba toitu. Kuid ma tegin otsuse, et ma ei põe seda pikalt ja naasen kohe tagasi tervisliku toitumise juurde.

Uus avastus on see, et ma tundsin järgnevatel päevadel täielikku toidupohmakat- suu oli paks, pea oli paks, selline imelik olemine, kurk kuivas. Kuid varem sõin ma jama pidevalt, mis laseb mul järeldada, et tegelikult ma tundsin ennast nii pidevalt. Kuid hakkasin seda pidama normaalseks. Ülekaalulisena hakkadki sa kõiki enda hädasid panema selle arvele, et sa oled ülekaaluline ja löödki justkui kõigele muule käega. Tegelikult on vahe meeletu, kuidas ma tunnen end siis, kui ma söön mingit töödeldud jama, või siis kui ma olen söönud toitu värsketest komponentidest. Kuidas ma tunnen ennast hommikul- kas ma ärkan puhanuna, või on mu keha terve öö seedimisega tegelenud ja ma ärkan väsinumana, kui magama minnes.

lehmSöömisest rääkides, siis üks põhjus, miks mulle meeldib pigem kodus süüa on see… ma ei tea, kas ma peaksingi sellest rääkima.. Aga ok… on see, et ma olen taldrikulakkuja. See kõlas nagu anonüümsete taldrikulakkujate koosviibimisel: “Tere, mina olen Henry ja ma olen taldrikulakkuja.” Ok kiire kõrvale põige- Anonüümsed alkohoolikud- mis mõttes on nad anonüümsed, kui nad alustavad endast rääkimist sellega, et ütlevad kõva ja selge häälega enda nime? Kuid see selleks. Igal juhul on mul alati kiusatus oma taldrik puhtaks lakkuda, kuid ma ei saa seda teha väljas käies. Noh, saan küll, kuid kaua mul õnnestuks esileedit endaga kaasa meelitada, on ise küsimus. Ma üritan koduski teha seda nii, et ta otse seda ei näeks. Esileedi puhul ongi fenomen see, et kuigi on ta kasvanud põhimõtteliselt põrsastega mürades ja mulla sees sonkides (esimest korda käis ta muide suures linnas alles peale keskkooli lõppu. Ta kirjeldas, kuidas ta vaatas suu ammuli kõrgemaid maju kui kaks korrust ja pelgas aastaid lifti astuda, pidades neid kõuekambriteks- mida iganes see siis ka ei tähenda. Kuidas ta oma korteriomanikuga tülli läks, kui see tal Šumpa (kodustad lemmikpõrsas) korteris pidamise ära keelas), sööb ka kõige tavalisemat asja, isegi kodus üksi olles, noa ja kahvliga.

Kuid ma usun, et taldriku lakkumiseni jõutaksegi nii, kui eluaeg on harjutatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa. Kui taldrik ei ole tühjaks söödud, siis ei hakka ju keegi keelega kartuli ja liha vahele joont ajama. Pealegi, kui sul ei ole sisemist sundi taldrikut tühjaks süüa, siis pole sul tõenäoliselt vajadust ka taldrikut puhtaks lakkuda. Mõni ime siis, et need, kes jätavad alles imepisikese leivakoorukese, sest nad rohkem ei jõua süüa (krt, kas tõesti?), ei mõista meid, kes me lakume taldrikuid. Muide ainult enda oma. Mind ei saa isegi väe võimuga sundida lakkuma kellegi teise taldrikud, sest see oleks lihtsalt jube. Huvitav- samad asjad taldrikul, isegi kui ta on söönud noa ja kahvliga ja taldrikul puudub igasugune tema DNA – ma ei oleks nõus seda asja keelega puutuma.

coffee-blackKuid paar nädalat tagasi kirjutasin ma siin, et tagasi on hiilinud näksimine, siis oli tore kohe näha, kui kiiresti reageerisid selle sama projekti korraldajad. Enely, kes tegutseb siis ilukabinetiga ja toob maale ning turustab Healthy Attitude Coffee’d (ta on mu teada ka Tartus Ilumessil, minge degusteerima, öelge, et mina saatsin:) ), võttis minuga pea sekund hiljem peale postitamist ühendust ja valas mu küsimustega üle. Igal juhul soovitas ta juua edaspidi kohvi hoopis pealelõunasel ajal, et kohvi toime ulatuks õhtusse, mis on tavaliselt igal näksijal raskeim aeg. Oh seda üllatust- ei näksigi enam. Nagu üldse kohe. Jätkuvalt olen ma hämmingus selle kohvi toimes, see võtab tõesti selle vajaduse “millegi” järele ära. Seega kiidan jätkuvalt. Teiseks tore oli, et keegi ikka mu postitustel silma peal hoiab ja neid loeb.

Aga hästi, uue nädalani!

PS! Selleks, et esileedi mul ka homme lubaks kodus magada, siis suhtuge skepsisega sellesse, mis ma aeg ajalt tema kohta räägin. Päris kõik ei ole alati 100% tema nägemusega kooskõlas ja ta väidab, et ma vahel liialdan. 😀

3387390332315Ma nüüd hädaldaks veidikene. Kuid enne, kui ma kurtmiseni jõuan, räägin natuke tagamaadest. Selle projekti üks suurimaid kasusid on olnud minu jaoks silmade avanemine. Silmade avanemine selles mõttes, et ma olen mõistma hakanud kogu seda rämpsu, mida meile poodides toidu pähe müüakse. Igasugu maitselised ja lõhnalised asjad on jama. Võtame esimese, mis pähe tuleb- näiteks apelsini nektar. Mida see tähendab? Mida see nimetus sulle üldse ütleb? Esimene asi, mida sa võid kindlalt teada on see, et see on apelsini maitsega. Kas see tähendab, et seal on apelsini sees? Tõenäoliselt mitte. Tegemist on suhkruveega ja sellele on lisatud apelsini maitselist vedelikku, et see joodav oleks. See selleks. Kui sa oled endale selgeks teinud, et see on täielik petukaup, siis see ei häiri sind. Kuid kus müüakse nektareid poodides? Mahlariiulites. Ja kui sa ei keskendu sellele jutule, mis paki peal on, siis sa võidki aastaid seda jama endasse lürpida teadmata, et sa jood suhkruvett, millele on lisatud apelsini maitselist ollust, et sa seda ostaksid. Isegi paki peal oleval pildil on värsked apelsinid. Eriti, kui nektaritel ja mahladel pole muud ühist, kui, et nad on mõlemad vedelad. Nii nagu ka juuresolev pilt. Lastele loomulikult meeldivad jänesed ja kollane värv paistab kaugele välja. Samuti meeldivad lastele VÄGA magusad asjad. Kuid kuidas lollitada vanemat ja panna ta ostma kahjulikku asja. Ütle talle, et see on kasulik! Lisaks loomulikult intensiivne telereklaam, et laps seda ka ise nõuaks! Üks kuuendik paki esikaanest ütleb, et seal on kaltsiumi, rauda ja kaheksa erinevat vitamiini. Unustatakse öelda, et need kaheksa vitamiini on uputatud tohutusse suhkruhunnikusse.

Tegelikult nad suudavad täna millele iganes panna ükskõik, mis maitse ja inimesed ostavad, sest kogu toiduainetööstus teeb pidevat ajupesu, et asi on maitses. Nad suudaksid ka koera junnil halva maitse ära võtta, lisada sellele näiteks maasika lõhna ja maitse. Kas me siis sööksime seda? Miks mitte, kui me keskenduksime maitsele, mitte sellele, mida me sealt toidust saame. Kui pandaks ka üks kirss veel sinna sisse, saaks ka pakile kirja panna, et see on lisaks orgaanilisusele ka väga kasulik, sest seal sees on päris kirsid.

Seega, ma olen väga palju viimasel ajal keskendunud sellele, et toit, mida ma söön, et ma teaksin, millest see tehtud on. Kui ma loen sildilt ja seal on kirjelduses asju, mille olemasolust ma teadlik enne polnud, siis kust peaks minu keha aru saama, mida ma sisse ahmin. Seega ostan ma vaid värskeid tooteid ja kui toote kirjelduses on enam, kui viis koostisosa, siis seda ma ei osta. Miks peaks keegi nii palju vaeva nägema, et muuta miski söödavaks? Järelikult pole see söömiseks mõeldud.

pear_conferenceKuid nüüd siis kurtmise juurde. Kas te olete viimasel ajal pirni hindu vaadanud? Täiesti uskumatu. Ma olen väga suur pirnisõber. Ma võiks neid vist tõesti iga päev süüa, ilma, et nad mul üle viskaks. Meie põhiline kodupood on Rimi ja paar päeva tagasi olid seal poes Conference pirnid otsas. Mulle meenus, et eelmisel päeval olin ma just käinud Prismas ja ka seal olid väga ilusad pirnid ning sama hinnaga, mis Rimis (2.63€ kui ma ei eksi). Läksin siis Prismasse ja üleöö oli nende hinnaks saanud 3.15€. Täitsa pekkis, kus ikka röövivad- teavad, et neil, kes pirne taga ajavad ei ole valikut- me ostame selle hinnaga , mis müüakse. Olen suht kindel, et kui Rimi oma tarneprobleemid ära lahendab, siis langetab ka Prisma kohe oma hinnad vanale hinnale tagasi. Võib olla lisab ka kollase sildi, kuhu märgivad “hind enne 3.15€”.

20130420_142814Nii, kurtmistega on nüüd ühel pool. Eelmisel nädalal läks kõik kenasti. Käisime esileediga näiteks Maamessil. Võiks arvata, et mina suur tugev mees käin huviga seal traktorite vahel traktorite võimsuseid uurimas. Kuid kahjuks on tõsiasi see, et jumal või geenid on mind ilma jätnud igasugusest tehnilisest huvist. Ma küll noogutan alati kaasa, kui keegi maamees mulle oma vastsoetatud kombainist või künnitraktorist räägib, kuid mõtetes on ikka: “huvitav, mis juhtuks, kui ma lihtsalt järsku pikali langeks ja liikumatult lamama jääks kolmeks sekundiks ja siis järsku püsti tõuseks ja edasi kuulaks- kas ma suudaksin mehe uskuma panna, et see oli tema enda fantaasia ja mingit kukkumist pole toimunud”. Mul käivad vahel sellised veidrad mõtted peast läbi. Eriti kui mul igav on ja keegi mulle parajasti midagi tehnilist räägib.

20130420_142934Kuid maamess iseenesest oli väga lahe. Isegi hoolimata traktoritest ja muust igavast jamast. Sest seal olid loomad. Loomad seevastu pakuvad mulle väga huvi. Ma oleks tahtnud patsutada igat lehma, keda ma seal nägin, kaisutada igat kitsetalle ja vabaks päästa iga Chinchilla, keda tapmiseks eluaeg puuris peetakse. Ma mõistaks, kui me sööks nende liha. Kuid neid kasvatatakse vaid kasukate pärast- miski, millele on ammu leitud alternatiiv. Eriti haige oli see, et elusa looma puuri kõrval müüdi nende kasukatest tehtud tooteid. Kuid ma siis käisin ja puudutasin igat looma, keda sain. Kindlasti loomadele väga meeldib, et keegi võõras aina käib ja näpib neid. Seepärast nad kõik puuri tagumistes otstes aega veetsidki ja ainus, keda ma siis puudutada sain, oli üks lehm. Oleksin ka üht hobust soovinud silitada, kuid esileedi põhimõtteliselt rippus mu käe otsas ja oli valmis vajadusel ka nutma puhkema, et ma sellele hobusele liiga lähedale ei läheks.

Veetsime messil hea kaks tundi ja lõppes see nii nagu alati- esileedi hakkas käituma nii nagu mina hakkan peale veerandit tundi riidepoes. Ta hakkas valjul häälel nõudma, et me peame kohe ära minema. Selles mõttes oleme me täiesti erinevad- ta võib shopates veeta tunde ja tunde, kuid laadal väsib vähem, kui veerand tunniga. Mina võin veeta laadal kasvõi terve päeva, kuid nii kui poodi satun, saab mul 10 minutiga jõud otsa ja ma tunnen sõna otseses mõttes, kuidas ma surema hakkan.

Sain juba mitmeid kaebusi, et ma nii harva postitan. Ma tean, olen laisk kirjutaja olnud ja ma võtan endale eesmärgiks kirjutada tulevikus igal nädalal. Ma plaanisin juba eelmisel nädalal miskit kirja panna, kuid otsustasin, et kuna see suhkruvaba kaks nädalat ei olnud veel möödas, siis kirjutan sellest siis, kui sellega ühel pool on.

Eesmärk oli vältida suhkrut kaks nädalat. Täpsemini, rafineeritud suhkrut ja seda igas vormis- olgu ta lisatud toidule, marinaadidele, või kuidas iganes. See tähendas siis, et ma pean hoiduma igasugusest valmistoidust, sest nad lisavad seda igale poole. Käisin Maximas ja küsisin, kas see soolalõhe, mida nad müüvad, kas seal on kasutatud ka suhkrut. Müüja tegi suured silmad ja ütles, et kes siis soolalõhele suhkrut paneb. Ma omalt poolt vastu, et vahel asjade soolamisel pannakse ka suhkrut, et soolast maitset tasakaalustada. Selle peale vastas müüja kavalalt naeratades, et tegelikult pannakse ju suhkrut kõikidele toitudele. Ma siis ei saanudki aru, kas kalal oli suhkur juures või mitte. Siis lisas müüja veel ühe repliigi, mis ajas mu mõtted veel enam sassi- et kalale ei pea panema ainult soola ja suhkrut, vaid võib panna ka sidrunit. Lühemalt, ma sain suure hulga informatsiooni nii, et ma ei saanud kuidagi targemaks :).

SONY DSCKuid kuidas see kaks nädalat suhkruta siis möödus? Kui ma peaksin end viie palli süsteemis hindama, siis ma paneksin endale hindeks 4+. Esimese nädala esimestel päevadel tundsin ma tõepoolest suhkruvõõrutust ja kuna ma olin harjunud iga päev läbi mingite toitude enda kehale suhkrut andma, siis oli algul tõepoolest olemine selline ebalev ja õõnes. Kuid paari päeva möödudes kadus põhimõtteliselt igasugune kiusatus magusa järele. Esileedi sõi nii mõnigi kord kooki või kommi ja minu poolest oleks ta võinud seal samahästi kui söetükke järada- mul ei olnud sooja ega külma. Ma tahaks nüüd panna siia ühe pildi sellest õhtust, kui me käisime sõpradel külas ja seal pakuti šokolaadi fondanti (võõrutuse esimestel päevadel), kui esileedi sõbrannaga otsustasid oma šokolaadiste hammastega kaamerale poseerida. Kuid ma kardan, et ma ei saa seda teha, sest esileedi huumorisoon on nagu ta on. Baskini mantlipärijaks ta ei kõlba.

20130416_164841Kuid teise nädala lõpus käisime me mu sõbra sünnipäeval ja ta naine (kes on ka meie sõber) on fantastiline kokk. Tema salatid on alati suurepärased ja nii ka seekord ning alles hiljem mõtlesin ma järele, et ka majoneesis on ju suhkur. See oli siis minu libastumine kahe nädala jooksul. Vähemasti ei söönud ma seal kooki, mis nägi ka nagu ulmehea välja ja seda kinnitas läbi toa kostuv rahulolev tordisööjate mõmin. Valetan, järgmisel päeval läks veel veits vussi, kui me esileediga Tallinnas käisime ja meil on saanud traditsiooniks, et me käime siis alati mõnes väga hea teenindusega restoranis söömas. Ka seekord ja see grillliha marinaad sisaldas kindlasti suhkrut. Seega üldkokkuvõttes ei läinudki väga halvasti.

Ma mõtlesin, et kui see kaks nädalat läks nii libedalt, et ma teen siis teise kaks nädalat otsa. Ma ei hoia nii rangelt kinni suhkru mittesöömisest, vaid katsun teha valikuid, mis…. ah mis ma ajan- järgmised kaks nädalat on mu eesmärk vältida jätkuvalt täielikult rafineeritud suhkrut.

20130416_182938Ka trenn läheb ladusalt ja ma tõepoolest olen täiega trenne nautima hakanud ja just intensiivseid trenne. MyFitnessi jõusaalis üritan puhkemomendid hoida maksimaalselt lühikestena ja tõsta raskuseid, et peale trenni oleks tunda, et trenn on tehtud. Crossfit trennis pingutan ma niigi maksimaalselt, sest seal ei ole teistmoodi võimalik. Tänase trenni kirjeldus näiteks CrossFitis: 30 minutilist seeriat. Igaüks valis endale eelnevalt taseme, kas hüppad (hüppenööriga) minutiga 60, 80 või 100 korda. Minutiga hyppad oma korrad ära. Kui jōuad valmis enne, kui minut täis saab, saad ülejäänud aja minutist puhata. Kui ei jōua, siis ei jōua. Kokku siis pool tundi hüppamist põhimõtteliselt. Nagu sellest veel vähe oleks siis peale seeriaid enne venitusi ka veel 25 kordust ühte kõhulihaste harjutust. Kuna minu kehakaal ei lase veel väga vabalt hüpata, siis tegin ma 40 hüpet minutis ehk kokku poole tunniga 1000 hüppenööriga hüpet. Kõvemad mehed tegid seal 3000. Mu särk ei ole veel kunagi peale trenni niiiiii märg olnud. Lisan ka kaks pilti. Üks on enne ja teine peale trenni. Kumb on kumb, jääb teie arvamiseks. Kuid see ongi vist see trennisõltuvus millest räägitakse, kus sa tahad aina suuremaid ja suuremaid doose, sest väiksem pingutus ei paku sulle enam sama emotsiooni.

Igal juhul ma luban siis kirjutada iganädalaselt ja teen järgmiseks nädalaks mingi video ka, kui Keijo kunagi mulle statiivi otsustab tagasi tuua (Vihje! 🙂 ).

Tsau!

20130402_123847Sain eelmisel nädalal vanemaks jälle. Tegelt see juhtub vist iga päev, et ma jään päevakese vanemaks. Huvitav ongi see, et sa saad iga päev ühe päeva võrra vanemaks ja siis ühe korra aastas ei ole sa mitte päeva võrra vanem, vaid terve aasta. See juhtus siis ka minuga. Tähistasime nii, et ma käisin mööda apteeke ja poode esileedile salvrätikuid ja tablette toomas. Lühemalt, me ei teinud mitte midagi muud kui kuulasime, kuidas esileedi köhib ja neljakihilisi taskurätikuid raiskab. Õhemad ei sobivat.

Mõtlesin, et postitan eile, kuid siis ei oleks mu jutt eriti tõsiseltvõetav olnud. Aprilli nalju ma ka eriti ei teinud. Lihtsalt moepärast ütlesin esileedile, kui kell sai 00.01 1. aprillil, et tal on justkui markeriga põsepeal triip. Kuid peale paaritunnist süljega näo hõõrumist hakkas mul tast kahju ja ma lõpetasin selle tsirkuse. Haigete inimeste üle vist ei ole ilus naerda, kuid ta tundus juba palju tervem.

Treeningutega läheb ikka kenasti. Jätkuvalt käin kolmel päeval nädalas MyFitnessis jõusaalis, kahel korral nädalas mängin korvpalli ja nüüd lisasin enda treeningutele ka CrossFiti kahel päeval nädalas. Lihased on mul alati kiiresti kasvanud. Küll ei taha rasv nende eksponeerimisele teed teha. Kuidagi olen saavutanud platoo. Kaal ei taha liikuda. Kuid selle põhjuseid ei tule kaugelt otsida. Minu ellu on tagasi hiilinud näksimine.

suhkurSeepärast otsustasin ma ette võtta konkreetse toitumiskava ja proovida sellega, kas midagi muutub. Täna hommikuks sõin putru täistera kaerahelvestest marjadega. Puder sobibki mulle sellepärast, et see hoiab kõhu maru kaua täis. Rääkisin siin ühe toitumisspetsialistiga ja ta selgitas mulle väga arusaadavas keeles, miks kiirhelbed on jama. Mul on palju lihtsam hoiduda halvast toidust, kui ma saan aru täpselt, miks ta on halb ja kuidas ta kehas reageerib. Kui mulle öeldakse, et ära söö seda, sest see teeb paksuks, või, et see on kahjulik, siis ei anna see info mulle midagi. Ma vajan selgitusi ja põhjalikke :).

Lisaks tegime ühe sõbrannaga kokkuleppe, et alates kolmapäevast ei söö me kahe nädala jooksul mitte mingisugust rafineeritud suhkrut. Isegi varjatud suhkruid mitte, mida võib leida absoluutselt kõikides poolfabrikaatides vist. Isegi leivas. Tea, kas kusagil üldse suhkruvaba leiba müüakse…

Tegelikult tuleb vist sellega arvestada, et päevad pole vennad. Mõned päevad lihtsalt lähevad nihu. Oligi mu eelmine postitus just sellest, kui suurepäraselt mul läheb ja kui palju energiat mul on. Tegin juba suured plaanid, mis saama hakkab ja mis treeninguid ma juurde võtan. Ja siis ma jäin haigeks. Täna on kolmas päev ja ma tunnen end juba palju paremini, kuid selliste inimlike faktoritega ei oska lihtsalt kunagi arvestada.

22Eelmisel nädalal proovisime sõpradega CrossFit trenni. Selle tunni jooksul, mis me seal veetsime, tegin ma vist rohkem kükke kui viimase aasta jooksul kokku. Igal juhul oli järgmisel päeval reites ja tagumiku lihastes selline mõnus lihasvalu. Ülejärgmisel selline tunne, et tagumik tahab kohe küljest ära kukkuda. Mul oli otseses mõttes valus tagumikul istuda. Kolmandal päeval peale trenni imbus minusse paanika, et kas see valu ei kaogi kusagile ära- ma olin põhimõtteliselt valmis testamenti kirjutama. Neljandal päeval tuli naeratus näole tagasi, sest valu taandus ja ma tundsin ennast taas tugevana. Erinevad treeningud treenivad erinevaid lihasgruppe ja mul on väga hea meel, et lisaks jõusaalile leidsin ma enda jaoks ka CrossFiti.

Kuid koht, kus ma tunnen, et ma olen jätkuvalt haavatav, on toitumine. Ka mina kasutan populaarseimat vabandust- et mul ei ole aega planeerida söögikordi. Kuid tegelikult ei ole see tõsi. Vastupidi, kui ma planeeriksin enda söömisi, jääks mul tõenäoliselt rohkem aega üle. Kuid erinevate ürituste tõttu lahkusin ma mingil hetkel radadelt, et pakkuda endale toitu, mida keha vajab ja sõin ilma mõtlemata, mida see mulle teeb. Kuid siin ongi minu arust see, mis muudab selle projekti erinevaks tavalisest dieedist- see on elustiili muutus. Sa ei saagi alati süüa seda, mida sa vajad ja pead leppima ehk mitte niivõrd kasuliku toiduga. Oluline on see, kuidas sa sellega tegeled. Kas sa jääd taas sinna mugavustsooni ja ahmid endasse toitu, mis ei tee muud, kui erutab hetkeks su maitsemeeli, kuid mille söömise tagajärjel oled sa väsinud, õnnetu ja paks. Või sa võtad teadmiseks, et “sorry, keha, et ma täna sind vaevan, kuid homme annan ma sulle taas seda, mida sa vajad”. Need on asjad, millele ma varem kunagi ei mõelnud.

20130318_193306Olen hakanud avastama asju, mida ma varem paaniliselt kartsin. Näiteks fenkolit, juursellerit ja pastinaaki. Võtsime esileediga endid kokku ja tegime sellest isegi endale suppi ja see oli… VÄGA HEA! Võib olla oli osaliselt ka asi selles, et minu ootused olid väga madalad. Ma eeldasin, et see tugev aniisi hais hakkab üle pea käima ja ma pean suppi sööma kinnise ninaga. Kuid see supp tuli suurepärane ja juurseller ning pastinaak asendavad oma tekstuurilt täielikult kartulit. Ma arvan, kui keegi, kes oleks seda suppi söönud, poleks teadnud, et seal pole kartulit, vaid on pastinaak, siis ta poleks vahest ka aru saanud.

Möödas on jällegi häbematult palju aega sellest ajast, kui ma viimase postituse tegin. Loodan, et teil läheb sama hästi, kui minul. Ma tõepoolest tunnen end ennast energilisemana. Ei tea, kas asi selles, et talv hakkab lõpuks läbi saama, või on asi selles, et ma rohkem teed, seda rohkem jõuad. Muidugi, kui hommikuti näitab kraadiklaas miljon kraadi miinust, siis on vist natuke vara talve lõppemisest rääkida.

Treeningud lähevad mul ikka kenasti. Jätkuvalt kolmel hommikul nädalas käin ma jõusaalis, kahel õhtul korvpallis. Sel nädalal lähen ma uut trenni proovima, millel nimeks Crossfit. See on väga hull trenn ja ma ei ole kindel, kas ma seal üldse midagi teha jõuan, kuid ma tahan proovida. Neil on koduleht ka http://crossfittartu.ee/. Uurige seal videosid harjutustest, mida tehakse. Mul on lihtsalt tunne, et ma tegelikult jõuan nüüd palju enam ja ma tahan ka palju enam teha. Loomulikult tuleb siiski enda keha kuulata, kuid hetkel ma kuulangi ja ta ütleb, et mine proovi crossfiti :). Proovitrenn on seal tasuta.

Alates eelmisest nädalast käin ma ka protseduure saamas. Ja mida need siis endast kujutavad? Ma käin korra nädalas pikutamas samal ajali kui väsimatu Mari-Anne mu suure kõhu kallal askeldab. Mulle tehakse poole tunni jooksul (vist on umbes pool tundi või 40 minutit, aeg läheb seal maru kiirelt, sest jutust meil puudu ei tule). Esimene protseduur on kavitatsioon (kirjutatakse vist nii?). See kiirendab rasvarakkude lõhustumist naha all. Huvitav on see, et selle protseduuri ajal jõuab müra sinu kõrvadesse mitte väljast poolt sisse poole nagu harjunud olen, vaid seest poolt välja poole.

Teine protseduur on Thermo-C. See on selline vaakum omadusega asi, mis imeb hetkeks mu naha enda külge, paar sekundit ja laseb lahti ja nii seda siis mu kõhu peal liigutatakse. See pinguldab nahka ja taas on abiks rasvade lõhustamisel. Mina enda juures veel peale kahte korda suurt efekti ei näe, kuid esileedi, kes samuti seal protseduuridel käis, on elav tõestus, et asi toimib. Ma ei saa nüüd öelda kuidas, sest ma ei ole veel lahutuseks valmis ja esileedi ebatäiustest rääkida eriti ei saa…sest neid ei ole…Ausõna. Ja ma ei kirjuta seda püssi ähvardusel.. tegelt ka.

Kuid minu kahe eelmise nädala treeningud siis siin: 1
2

Lisaks tegin ka kaks videot tegemistest.

Esimene sai üles võetud Anne kanali ääres: http://www.youtube.com/watch?v=9JqJ2F2_C14
Teine sai filmitud kodus süüa tehes: http://www.youtube.com/watch?v=8newAaLBvzk

Aitäh lugemast ja kaasaelamast. Kui te loete, siis jätke endast ka jälg maha, et seda teete, siis on mul umbes aimu, palju jälgijaid on.