Autor

henry

Möödunud nädal möödus pisut ebameeldivalt, sest, kas ma tegin jõusaalis endale liiga, või sain külma, kuid nädal otsa vaevlesin ma alaselja valude käes. Selline vastik närvivalu, mis algas tagumiku kohalt ja kiirgas reitesse. Seetõttu jätsin ma sel nädalal ka trennid ära ja sõin kodus, mis ette juhtus.

Tegelikult oleks täpselt see juhtunud kõik eelnevad korrad, kui ma oleksin ennast vigastanud. Ma oleksin hoidunud treeningutest ja olnud mõtlemisega, et nagunii läks nädal pekki. Kui juba siis juba- ma võin süüa kõike, mida silmad näevad ja ei näe. Küll ma alustan uuest nädalast uuesti.

Mis aga tegelikult juhtus? Tegelikult juhtus see, et hoolimata sellest nõmedast valust seljas, ei jätnud ma ühtegi treeningut vahele. Käisin jõusaalis kolmel korral ja kahel korral korvpalli mängimas. Suusatama ma tõepoolest ei jõudnud, sest esiteks oli laupäeval mingi hull tuisk ja tuul (ometi mu sõbrad K&M käisid sel päeval) ning nädala keskel oli mul trenne niigi tihti.

janu
janu
Kas valus selg treeninguid ei seganud? Loomulikult oleks olnud palju mõnusam, kui ta poleks valutanud, kuid eelkõige tuleb kuulata enda keha. Kui sa tunned, et mingi treening tekitab valu, siis jäta pooleli- sa teed midagi valesti. Sellepärast ongi tore, et Ere MyFitnessis juures on, et mul oleks kellele kaebelda. Valus selg ei seganud treeninguid jõusaalis absoluutselt. Korvpallis tuli natuke vaiksemalt võtta. Kuid point on selles, et mitte midagi ei tulnud seetõttu ära jätta. See on minu puhul suur edasiminek, sest pisivigastused on tihti olnud need, mida kasutasin ettekäändeks, et trenni mitte teha.

Millega ma hetkel rahul ei ole, on toitumine. Ma ei söö halbu asju, kuid mul puudub regulaarsus ja kui ma unustan söömise, siis hiljem söön selle tasa. Ma usun, et allolevad joonised söömise kohta peavad paika, sest paljud ülekaalulised, kellega ma olen rääkinud, jätavad tihti mingi eine ära, kas hommikusöögi või mõne muu ja siis järgmise eine ajal kühveldavad sisse. Nagu alumiselt jooniselt näha, siis usun seda ka mina, et ideaalne oleks 3 einet ja kaks vahepala. Nii nagu tervisespetsid vist tegelikult ka soovitavad. Jooniste mõte on, et oluline on hoida enda veresuhkur päeva lõikes stabiilsena ja seepärast tuleks süüa väiksemaid koguseid, kuid tihti.

sumo
keskmine
burning

Ma küll seadsin endale eesmärgiks, et teen endale toitumiskava ära, kuid ma ei ole seda tänaseni teinud ja avastan end ikka täielikus teadmatuses ja kimbatuses, et nii, mul on nüüd kõht tühi, midagi peaks sööma. Kas poleks lihtsam, kui mõelda ette ja kui sul on kõht tühi, siis sa juba tead, mis sul on ja mida sa sööd? OK. Eelmine eesmärk läks metsa. Uus eesmärk- teen toitumisplaani hiljemalt pühapäeva 16.12.2012 õhtuks. Mul on isegi plastmasskarbid ära ostetud, et sööki ette valmistada. Ostsin need juba mingi septembris äkki ära ja pole kordagi kasutanud. Teen ehk järgmise nädala postituse tarbeks ka video enda toitumise planeerimisest. Andke kommentaarina teada, kas selline asi pakuks huvi. Või pange kusagile like või share, siis ma tean, et keegi ikka loeb ka mu üllitisi ja/või on huvitatud, et ma teeksin ka mõne video sekka 🙂

Ma olen tohutu edasilükkaja. Edasilükkaja on tegelikult lihtsalt ilusam sõna laiskusele. Ma olen laisk. Muide laiskust on tegelikult väga kerge võita, kuid ma tunnen, et ma täna lihtsalt ei viitsi seda teha :D. Ma olen seadnud endale eesmärke ja ma olen läbinud mitmeid eesmärgistamise koolitusi. Ma osalesin isegi Peep Vainu “Hakka pihta” koolitusel augustis ja sain powerit nädalaks… ja olin tagasi seal, kus olin koolitusele minnes. Sellepärast mulle see “Sinu tervislik elustiil” projekt meeldibki, et kui sa tunned, et vajad motivatsiooni, või, et keegi sulle aeg ajalt jalaga tagumikku annaks, siis on see tugi ja taguja alati olemas.

Minu poole on mitmel korral pöördunud inimesed ja küsinud, et milles seisneb see kohvi toime, millest ma olen enda postitustes rääkinud. Ma katsun selle siia lahti rääkida, et mis järeldusi ma enda jaoks teinud olen.

Ma olen alati olnud näksija. Kui ma kööki sattusin ja midagi ripakil oli, mis lõikamata suhu mahtus, siis see sinna ka kadus. Ma tõusin tihti ka teisest toast toolilt või voodist, et minna ja midagi suhu pista. Kohvi mõjuna (ma eeldan, et see on kohvist) olen ma tunnetanud, et sellist sisemist vajadust, minna näksima, ma enam sellisel määral ei tunne. Aeg-ajalt on ikka mõtteid, et tahaks midagi ja nüüd on mul väga kerge minna ja pista midagi põske, kuid täpselt sama kerge on seda mitte teha. Jällegi, ma ei tea, kas tänada selle eest kohvi toimet, kuid ma eeldan, et see on selle tagajärg küll.

Kindlasti ei ole kohvi iseseisvalt mulle abiks kaalulangetamisel. Ta on toetav faktor, mis vähendab minu puhul tuntavalt libastumise tõenäosust. Minu enesetunne ja kaal sõltuvad otseselt, mida ma enda kehasse panen ja kui ma jätkaks töödeldud ja mõttetute toitude õgimist, ei oleks ka kohvist mingit kasu.

Küll aga, kui ma olen teinud valikuid toitumise muutmise suunas ja tahan, et see üleminek oleks võimalikult nauditav ja lihtne, siis kohvi (Tervisliku Suhtumise Kohvi) on mulle olnud suureks toeks.

Igal juhul on nädal olnud minujaoks olnud põnev. Erega, kes siis toetab mind järgmise poole aasta jooksul MyFitnessi jõusaalis, käisime jätkuvalt läbi erinevaid harjutusi, mis ta minu treeningplaani lisab ja alates sellest nädalast hakkan ma treenima kava alusel.

Teiseks tegime esileediga otsuse, et ostame endale suusad. Tegelikult on see otsus olnud mul pikemat aega, kuid nüüd ostsime ka varustuse ära. Lõunakeskuses asuvas spordipoes oli uskumatult sõbralik ja abivalmis teenindus. Me ei läinud sinna absoluutselt plaaniga midagi ära osta. Tegelikult, kui päris täpne olla, siis me läksime sinna plaaniga, et me ei osta midagi. Lihtsalt uurime erinevaid suuski ja hinnataset… igal juhul tund aega hiljem oli meil esileediga mõlemal täielik suusavarustus ja tühi pangaarve. Järgmise palgapäevani ongi jäänud veel vaid 25 päeva…

Põlved lumised
Põlved lumised
Käisime siis pühapäeval ka esimesel suusatamisel. Olgu siinkohal mainitud, et viimane kord olid mul suusad all enam kui 15 aastat tagasi. Kuid ma eeldasin, et see on nagu rattaga sõitmine- paar lüket keppidega ja küll ta meenub. Kui väga ma eksisin. Jalad värisesid all, sirged nagu pulgad, keha krambis. Iga kehakalle ette- või tahapoole tekitas hirmu, et kohe lendan pikali.. kuni see juhtuski. Ühel hetkel olid jalad alt kadunud ja ilusasti sissesõidetud klassikarada asendus minu tagumiku jäljega. Kuna ma olen raske ja lisaks on mul lampjalad siis tulitasid ka mu tallad. Sõitsime me Tartus kanali ääres, kus oli ehk viis suusatajat. Algul plaanisime minna Laululava taha, kuid nähes seal sadu inimesi, tegime otsuse, et äkki alustaks kusagilt rahulikumast kohast. Minu esimene suusatamine oli lühike. Maksimaalselt 500 meetrit. Õnneks hakkas ka esileedil minust hale ja tegi justkui endapoolse ettepaneku, et tal pea valutab ja ta tahab koju minna. Ma vastasin, et olgu, kui ta nii väga tahab. Ise sisimas jumalat tänamas, et ma seda ettepanekut ise tegema ei pidanud. Järgmine suusatamine teisipäeval. Eks see tunnetuse asi võtab lihtsalt aega ja tallad vajavad ka harjumist.

Minu aktiivsuse tase on igal juhul tunduvalt tõusnud. Varem olen ma alati keskendunud sellele kolmele tunnile nädalas, mis ma olen veetnud trenni tehes, kuid sellest on vähe kasu, kui ma ülejäänud 165 tundi mitte midagi ei muuda. Sellepärast otsingi ma endale jooksvalt tegevusi, mis on aktiivsed ja naudingut pakkuvad. Aktiivsusest- ma käin kaks korda nädalas, kokku kolm tundi, korvpalli mängimas. Ma olen küll kõige paksem ja aeglasem ning ehk ka kobam, kuid ma naudin seda täiel rinnal. Ma käin kolm korda nädalas jõusaalis- minu hantlite raskused on väiksemad, kui pooltel naistel, kuid kusagilt tuleb alustada. Ma hakkan käima suusatamas kolm korda nädalas- kui tehnika paraneb ja keha hoiak mõistlikumaks muutub ning vastupidavus kasvab, küll ma seda ka nautima hakkan. Pluss ma lükkan vabatahtlikult maja ümber lund. Kõikidel varasematel aastatel olen ma kardina taga piilunud, kuidas naabrid seda teevad. Plaanis on teha midagi aktiivset iga päev, olgu see või jalutuskäik poodi. Kuid samm sammult.

Jõudis siis kätte see aeg, kui ma hakkasin MyFitnessi jõusaalis treenima Ere näpunäidete järgi. Eks ma olen varemgi jõusaali külastanud ja mul olid kõik harjutused niigi selged. Kuidas ma küll eksisin…

Ma arvan tegelikult, et see peaks olema kohe mingi eraldi pakett. Umbes, et sisse elamise pakett jõusaalides, kus on treener nädala jooksul reaalselt kõrval ja ütleb, mis lihaseid sa tundma pead ja missugune peaks olema see õige liigutus. Võib olla ongi ja ma leiutan siin ratast.

Ma olen alati mõelnud, et miks mul see selg nii nõrk on ja selja harjutusi tehes väsivad mul enne käed kui selg. SEST MA TEEN KÕIKE VALESTI! Mu liigutused, mu asend ja mu fookus on alati olnud, vähemalt seljaharjutuste puhul, täiesti vale. Me kaotasime mu tavapärasest raskusest pea poole ja ikka oli raske. Ma ei ole kindel, kuid mul on tunne, et kui ma ühte aparaati peale eakat prouat kasutasin, pidin ma tema poolt seatud raskuse enda jaoks poole kergemaks tegema. Hea, et päeval seal nii vähe rahvast on, sest ma usun, et asi ei ole ainult minus, vaid see on mehele omane, et kui kõrval keegi punnib 50 kilose hantliga, ei taha sina seal 4 kilostega võimelda. Aga just täpselt sellises olukorras ma hetkel olen ja saan täiesti selgelt aru, et see on valehäbi 🙂

Igal juhul veetsin ma esimese nädala valutades. Kuid see on olnud see hea valu. Trennijärgsel ja ka ülejärgmisel päeval. Aga see on selline valu, mis toob naeratuse näole. Kodus veetsin ma suure osa ajast esileedile näidates, mida ma kõike valu tõttu teha ei saa: “Vaata, mul on nii jumala valus hoida!”, “OUCH, kummardada on täiega valus!”. Ma ei saa ju enda saavutusi siis ainult enda teada jätta. Ka tema võiks teada, kui suurepärase mehega ta abiellus. Nii ma siis aina meenutan talle.

Küll on aga söömise pool olnud minu jaoks natuke heitlikum. Ma olen jätkuvalt vaimustunud Healthy Attitude Coffee toimest. Ta ei ole kaotanud mitte ainult pea täielikult näksimise, kuid sa reaalselt unustad söömise tundideks ära. See on miski, mida ma enda puhul võimatuks pidasin… seda kirjutades, meenub mulle, et ma peaks sööma, sest eelmisest korrast on juba seitse tundi möödas…

Probleem ongi selle põhjal,et kuna ma unustan süüa, juhtub see, et siis, kui söömine meenub, olen ma täiesti näljane ja söön rohkem, kui ma tegelikult tahaksin. Ma arvan, et ma teen endale söömisplaani, et ei tuleks nii pikki vahesid ja ma teaksin, mida ma hiljem söön, sest hetkel söön ma tihti seda, mis on kiire- võileib või muu valmistoit.

Teiseks aitaks selline planeerimine hoida kokku suure raha. Me armastame esileediga väljas söömas käia ja me ei valmista toitu pea kunagi varuga, mis tähendab, et me käime pea iga päev poes. See omakorda tähendab, et meil kulub toiduainetele meeletu raha. Nii, tegin just otsuse. Ma teen sel nädalal oma järgmise nädala toitumisplaani ja ostan pühapäeval nädalaks kuluvad toiduained korraga ära.

võõras jalg
võõras jalg
Lisaks juhtus minuga reedel üks ootamatus- ma väänasin hüppeliigese välja ja seda maru lollisti. Oleks see trennis juhtunud, oleks see ehk nagu õigustatum. Kuid ma olin just trennist tulnud ja eelneval ööl oli Tartus maha sadanud korralik lumi. Majaesine oli siis naabreid täis, kes kõik järjepanu kaevasid enda autosid lume alt välja. Abivalmina läksin ma appi naabrinaisele. Kuid lumi oli paks ja ebaühtlane. Igal juhul astusin ühele lumekamakale ja jalg läks nõksaki viltu. Õnneks ei olnud vigastus hull ja juba järgmisel päeval kadus lonkamine ja tänaseks tundub kõik ok olevat. Lisan siia ka pildi ühest teisest jalast, mis ei ole minu jalg. Kuid selline asi juhtus mu hea sõbra ja korvpalli mängukaaslase Märdiga. Me veel lõõpisime Märdiga enne mängu, et tal tossud nii madalad, et kas ta ei karda, et jala välja väänab. Sõnasime ära…

Tere!

 

See on siis mu kõige esimene postitus sellel teekonnal.

Mind võib pidada dieetide eksperdiks. Alati, kui ma dieeti pean, võtan ma viis kilo juurde. Päris ausalt. Seepärast ma teangi, et minu jaoks ei ole lahendus, kui ma mingi aja vähem söön ja rohkem trenni teen. Ühel hetkel saab see periood läbi ja seal ma siis olen- sama mõtlemisega, mis dieedi alguses, kuid nüüd ka tühja kõhuga ning väga lühikese aja pärast olengi ma samas kaalus, kus ma olin enne dieeti, pluss veel mõned kilod.

Kui ma siis kuulsin võimalusest muuta aga enda elustiili, siis see oli just midagi minule. Ma näen välja täpselt selline, missugune on mu elustiil. Minu ainuke trenn päevas on jalutuskäik toast autosse ja autost poodi. Minu töö on istuv, mul ei ole füüsiliselt aktiivseid huvisi ja ma sõidan autoga. Mõni ime siis, et ma olen täna siin, kus ma olen- tugevas ülekaalus ja täiesti vormist väljas.

Igal juhul on minu lahendus muuta elustiili ja nüüd on mulle selle õnnestumisel toeks terve meeskond.

Kõige pealt Ere, kes aitas mul korrastada minu söömisharjumusi. Kui ma pidin esimesel nädalal kirja panema kõik, mida suhu pistan, siis juba esimesel päeval ehmatas mind see tegelikult ära. Ma nägin kõrvalt, et ma olen pidev näksija. Ma ei ole seda kunagi teadvustanud. Juba esimesel päeval hakkas minus pihta sisemine võitlus, et kas panna iga amps kirja, või mitte. Siis meenus, et endale valetamine on mind täna toonud selleni, kus ma olen praegu. Igal juhul oli mulle väga kasuks enda kõrvalt vaatamine ja Ere näpunäidetest sain ma enda jaoks teada asju, mida ma varem ei olegi taibanud. Ma räägin äkki täpsemalt mõnes järgmises postituses.

Peale trenni
Lisaks toitumise korrastamisele on Ere abis ka treeningutel ja MyFitnessi klubis Lõunakeskuses olen ma tänaseks mitmel korral käinud. Eks ikka esimesel korral seal ringi käies ja tõsist nägu tehes, otsisin ma silmadega, kas ka teisi ülekaalulisi seal leidub. Paksu mehena on mul see  kompleks ja ma tunneks end paremini, kui seal oleks olnud ükski veel, kes on samuti ülekaalulisena seal. Kuid kahjuks ei olnud kedagi.

Teisel korral MyFitnessi klubis käies ma sisimas küll lootsin, et äkki on keegi veel, kes ülekilodega kimpus, kuid ega ma ei lootnud. Ja halleluuja- ma ei olnud enam ainus. Lisaks minule ei olnud seal isegi mitte üks, vaid suisa kolm suuremat inimest. Mul tuleb alati soe tunne sisse, kui ma näen teisigi ülekaalulisi treenimas. Minu jaoks näitab see seda, et nad ei ole endale käega löönud. Ma lihtsalt ei usu, et ülekaalulised inimesed tahavad olla ülekaalulised. Isegi mitte ühiskonna pideva surve pärast, vaid oma tervise, energia ja elurõõmu pärast. Seega, kui ka sina kahtled, kas tulla jõusaali või mitte, siis tule julgelt 🙂

Kolmas asi, mida ma olen nädal otsa teinud, on see, et ma olen nädal otsa joonud Tervisliku Suhtumise Kohvi. Ma olen aus, et ma olin selles suhtes väga skeptiline ja ei seadnud sellele erilisi lootusi. KUID! Kuid see nädal igahommikuse kohvi joomisega on mult ära võtnud selle pideva näksimisvajaduse. Ma ei oska öelda, kuidas ta täpsemalt mõjub ja usun, et nende esindus oskab seda paremini selgitada. Kuid tõepoolest on minu näksimine põhimõtteliselt täielikult kadunud. Igal juhul on see osa minu jaoks täielik müstika.

Esimese nädala kokkuvõtteks- ma olen väga põnevil, mil mu treeningud koos personaaltreeneriga pihta hakkavad, ma olen väga meeldivalt üllatunud Tervisliku Suhtumise Kohvi toimest ja MyFitnessi juhataja ja treener on mind kohelnud nii, nagu ma lootsin, et nad mind kohtlevad- julgustavalt ja pannes mind end hästi tundma.