Autor

henry

Tavaliselt mulle sügised ei meeldi. Pime ja märg aeg. Kuid sel aastal on sügis super. Väga ilusad ilmad on olnud ja loodan, et veel kestavad. Pealkirjast arvasid nagunii, et ma hakkan millegi üle siin kurtma. Ei hakka. Kiidan hoopis- super sügis :). Oleme esileediga neid ilusaid ilmasid ka hoolega ära kasutamas ja katsume nii palju, kui võimalik jalutamas käia. Lemmik marsruut on meil mööda Emajõe kaldaid. Praegu nad uuendavad seda Atlantise poolse pargi kallast ka ning misiganes asi see sinna ehitatud on, see purde/silla/vms asi, aga väga mõnus on igatahes. Klõpsisime veits pilte ka. Lisan siia mõned.

DSC01511

DSC01520

DSC01550

DSC01359

DSC01397

DSC01454

Täna on mul üks neist päevadest, kus mul pole üldse huumorisoont. Ei ole ka halb tuju, kuid kui ma üritaksin mingit nalja visata, siis ei tuleks sellest midagi välja. Mõni päev on selline. Seega saab olema täna selline kuiv lugemine. Kannata ära. Ma pikalt enam ei kirjuta. Hästi.

Teen jätkuvalt korralikult trenni. Eelmisel nädalal küll jäin kolmapäeva õhtul peale korvpalli tiba haigeks ning see nohune olemine ning kurguvalu kestis kuni esmaspäeva lõunani. Mul oli kohe täitsa mure, et mul jääb esmaspäevane korvpallitrenn nüüd seepärast ära (täiesti uskumatu, eks. Ma muretsen, et äkki ei saa trenni minna 🙂 ). Kuid ei jäänud.

Mul on nüüd üks kohustus juurde võetud- hakkasin esmaspäevaõhtuti käima video filmimise ja töötluse koolitusel. Kogu see filminduse asi on mind alati väga paelunud, just see kokkulõikamise pool, kuid ma pole kunagi saanud seda õppida. Ma ei teagi, miks ma omal ajal ei kaalunud selle õppimist.

Kuid nüüd käin kuuenädalalsel kursusel ja tänaseks on kahel korral käidud. Kommentaariks nii palju, et ootan, äkki läheb paremaks. Kursus on tegelikult asjalik ja lektor on ise täielik oma ala proff, kuid tal on tõsiseid probleeme teemade käsitlemisega. Seda ses mõttes, et ta üritab anda kogu aeg vastuseid kõikidele küsimustele, mis küsitakse ja enamus küsimusi, on teema väliseid. Üks mees veedab näiteks seal igat asja kommenteerides, et tema on midagi hoopis sellist kuulnud (noh keda huvitab see, et ta on kusagilt midagi kuulnud. Kui ta usub seda hoopis teistsugust juttu, siis miks ta üldse koolitusele tuli). Lisaks küsib ta kõiki asju üle. Seletab näiteks lektor asja ära ja siis mees valjult üle klassi, kordab sõna sõnalt üle, mida lektor rääkis, lisades lause ette: “Ah, et see käib siis nii, et….. ja lisab korratud lause”. Ma olen vist kõige noorem seal kursusel (ja ma veel muretsen aegajalt, et kas ma olen liiga vana), kuid ma üritan eestlasele kombeks passiiv-agressiivselt enda rahulolematust väljendada, ohates sügavalt, tuues aeg aeg ajalt kuuldavale ka väheke kurgu urinat ja halvakspandavat huultematsumist. Seni pole sellest veel kasu olnud. Kas ma pean tõepoolest enda probleemist selle inimesega rääkima? Haha, good one! Ma parem matsutan edasi. Miinuspooleks selle tüütu mehe puhul on kahjuks see, et ta on tohutult abivalmis ja kui mul tekkis mingi küsimus, siis tal oli see nädal otsa meeles ja ta otsis mulle vastuse- mul polnud endal meeleski, et mul küsimus oleks tekkinud. Jah, miks on need tüütud alati nii hea südamega ja toredad inimesed 🙂

Korvpalli juurde tagasi tulles, siis seda teeme me kahel päeval nädalas. Eelmisel nädalal kuulutasime välja ka, et otsime uusi mehi enda korvpalli satsi ja tore, et kaks meest otsustasid meiega liituda. Lisaks soovis üks neiu Crossfitist meiega pallimas käia ja mul meenub nüüd, et ma pidin meestega seda arutama, et kui avatud me oleme, et võtta aegajalt ka üks neiu meiega mängima. Mul oli see täiesti meelest läinud ja see neiu loeb seda blogi aeg-ajalt… oops. Ma luban, et räägin uuel nädalal. Korvpall on üldse väga mõnus ja tegelikult füüsilist võimekust arendav trenn. On ju räägitud palju HIIT trennidest ja korvpall on täielik HIIT: pulss üles, rapsid, möllad ja siis lased pulsi alla ja jälle üles ja siis alla. Allpool on näha südametööd korvpalli trennis, kui trenn on ilma treenerita. Treeneriga trennides ei lange pulss nii alla, sest pausid on tunduvalt lühemad. Lisangi siis tegelikult siia kaks pilti. Ülemine pilt on treeneriga ja alumine on ilma treenerita.
treeneriga
kp

Kui ma kahel tööpäeva õhtul käin korvpallis, siis jääb ju üle veel kolm. Nagu nii mõnigi teist teab, siis täidan need ülejäänud kolm õhtut CrossFitiga. Ja kes veel ei tea, siis see on üks väga kõva trenn. Miks ma üldse tüdinesin jõusaalist? Tegelikult alguses ju meeldis mulle jõusaalis väga käia. Kuid ühel hetkel muutus see nii tüütuks- käid nädalast nädalasse teed samu asju, liigutad ühte moodi ning nii päevast päeva. Ka need grupitrennid- sama muusika, samad liigutused päevast päeva ja nädalast nädalasse. Ma ei ütle nüüd, et selline treenimine on igav ja üksluine. Minu jaoks lihtsalt on. Kuid CrossFit on igapäev uus treening. Täna sa tõstad sangpomme, sõuad ergomeetriga, kükitad ja teed planku. Homme aga ronid köit, tõmbad lõuga, spurdid ja rebid kangi. See on midagi hoopis teistsugust ning see pakub mulle väga palju. Nagu CrossFiti üks ütlusi on: “If you aren’t nervous before your workout, it probably isn’t hard enough”. See lause tuli tegelikult sellest, et CrossFiti treenerid mõtlevad praegu klubi särgi seljale sloganit ja ma kaevasin siin mõned naljakamad välja. Ma pakkusin välja teisigi:

    “Crossfit: Sure-fire way to taste your lunch twice”
    “My Drinking Team has a Crossfit Problem”
    “Ask your doctor if getting off your ass is right for you”
    “Yay burpees”
    “Citius, Fortius, Magis Poena (magis poena on tõlkes siis rohkem valu)”
    “Crossfit – I’d run away – if I could still use my legs!”
    “You’ll be walking like Bambi on ice in no time!”

Vaevalt küll ükski neist pinnale jääb, kuid päris naljakad nad mulle näisid. Lisaks tulid treenerid välja suurepärase ideega, kuidas treenijaid innustada ja rajal hoida. Kõik panevad paika endale eesmärgid, mida me tahame aastalõpuks saavutada. Kes tahab näiteks suuta aasta lõpuks tõmmata lõuga, kes tahab suuta teha korrektse tehnikaga kätekõverdusi, kes suuta köit ronida, kes tahab lihtsalt suuta näiteks teha 50 hüppenöörihüpet. Ma peaksin ka nüüd lähipäevil ära otsustama. Ma arvan, et saab olema seotud, kas kätekõverdustega, rinnalt surumisega, või plangu hoidmisega. Mõtlen veel.

Kuid lisan siis moepärast ka tavalised CrossFiti südamesagedused. Nagu allolevatel piltidel ka näha, siis on üks periood trennist, kus pulss on üleval. That’s where the magic happens. See on see, kus kasvab su südame suutlikkus, su lihased, su jõud, su vastupidavus. Lühemalt on see WOD (workout of the day). Tänane WOD oli näiteks: 6 korda köiel ronimist (mina köit ronida ei jõua, seega on see minu jaoks modifitseeritud), kangi rebimine, kordused 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1 (need, kes alles õpivad tehnikat, tegid täna näiteks plastist pulgaga kangi asemel) ja kastile hüpped (minu põlved väga hüppamist ei armasta, seega teen mina kastile astumisi), kordused 2-4-6-8-10-12-14-16-18-20. Ehk siis esimesel ringil tegin 10 rebimist ja 2 kastile hüpet, teisel ringil 9 rebimist ja 4 hüpet jne. Köiel ronimised tuli kusagil seeriate vahele ise ära mahutada. Kõik see tuleb ära teha lihtsalt võimalikult kiiresti, kuid samas säilitades õige tehnika. Kui sa misiganes põhjusel, elades Tartus, ei ole veel CrossFiti proovinud, siis tule. Esimene kord on tasuta. Seal käivad reaalselt inimesed vanuses 17-57 ma pakun.

cf
cf1

usun, et tuleval nädalal räägin toitumispoolest rohkem. Tsau

Mõtlesin, et teen ühe vahepostituse endast, et sa ehk saaksid mu kohta teadmisi juurde, sest seda on sulle tõenäoliselt tohutult tarvis. Neid küsimusi pole mulle esitanud teie, vaid neile küsimustele vastas üks inimene, keda ma jälgin, enda blogis.

1.Mis on mu hüüdnimed? Kuidas mulle meeldiks, et mind kutsutaks?

Mul ei ole tegelikult eriti hüüdnimesid. Paar inimest kutsub mind Hentsiks või Hennuks või Endriks või Entriks. Üks weirdo kutsub mind küll musiks, kiisuks või tibuks. Ükskord, kui ta mulle Henry ütles, siis tundus see nii võõras 🙂 Kuid mu õde on hüüdnimede panemise meister ja tema omal ajal pandud hüüdnimed minule: “Ii-haa dressipüks”, “Part”, “Trikk”, “Ärni”..kindlasti oskaks ta siia veel hunniku lisada, mida mul enam meeles pole. Mul ei ole eelistusi, kuidas mind kutsuda. Seni, kuni nimi ka minu arvates naljakas on, seni võite seda kasutada.

2. Mis raamatud ootavad pikisilmi, et ma nad läbi loeks?

Üks raamat, mis mul viimased 6 kuud pooleli on olnud (lõpuni on ehk 100lk), on “50 halli varjundit”, sest Esileedi arvas, et see oleks mulle üldhariv. Jõudsin raamatuga poole peale, andsin Esileedile laksu, ta solvus ja enam pole lugenud.. jama :D.

3. Mida ma teen, kui mul und ei tule? Loen lambaid? Vähkren? Tulen üles ja teen midagi asjalikku?

Üks asi, mida ma kindlasti ei tee, on tulla üles, et midagi asjalikku teha. Siis poleks mul lootustki uinuda. Tavaliselt ma üritan endal haigutust esile kutsuda, sest kui ma olen juba haigutama hakanud, siis ei peaks enam kaua minema.

4. Kas ma hoian sünnipäeva ja muud kaardid alles?

küssa

Jah. Paar kuud. Pulmakutseid kauem. Ma ei tea miks. Veider oleks ka see, kui ma saan kaardi, loen läbi, ohkan õndsalt ja viskan prügikasti. Kui see kaart ei ole enam päevakorras, siis ma seda alles enam ei hoia.

5. Mis on miski, millest ma ei suudaks kunagi loobuda?

Ma ei hakka siin ilmselgeid asju välja tooma, nagu hingamine, magamine või unibrow korrigeerimine. Kuid, kui valida üks asi, millest ma ei oleks nõus loobuma, siis see oleks.. hmm.. võib olla .. ee.. ei.. Ma ei tea. Ma arvan, et mul ei ole asja ega tegevust, millest ma poleks nõus loobuma. Tegelt ka. Kunagi oleks ma öelnud vabadus ja siis tuli esileedi ja nüüd ta siin siis on. Kunagi oleks öelnud, et ajast endale ning nüüd on tulemas Henrypoeg. Ma arvan, et ma olen nõus end igati muutma, kui sel hea põhjendus on. Ma olen väga avatud inimene. Skeptiline, aga avatud.

6. Üks unistus, mida elujooksul kindlasti täita soovin?

Kõik mõtted, mis hetkel pähe tulevad on täiesti inappropriate. Täiesti sobimatud siia blogisse :D. Ma juba kujutaks ette, kuidas esileedi neid mõtteid lugedes pakiks pisar silmil kohvrit, läheks ja tõstaks selle koos minuga ukse taha. Aga midagi, mis poleks nii perversne.. Pff, ei olegi nagu midagi- kõik need võib pigem liigitada plaanideks, mitte unistusteks. Ma olengi arusaanud, et kõik need “unistused” on minu enda teha. Tuleb lihtsalt plaan paika panna.

7. Kas ma olen hommiku või õhtu inimene?

Mõlema. Ma ajan hommikuti esileedit hulluks, kui ta aeglaselt silmi lahti üritab teha ning esimese asjana näeb minu säravat nägu ja entusiasmi. Kuid ma olen rõõmsameelne ja positiivne ka õhtuti. Üritan ka esileedit sellega nakatada. Vahel õnnestub. Ma näiteks ei ole füüsiliselt suuteline naeru või naeratust alla suruma. Meil on kodus korduvalt lisapahandusi tulnud seetõttu, kui esileedi kurdab mulle midagi väga kurvaks- või murettegevat ja mulle tuleb misiganes natukenegi naljakas mõte pähe- mul tuleb kohe muie näole. Ja kui on olukord, kus muigamine on ebasobiv ning ma üritan seda alla suruda, siis see lõpeb tavaliselt suuremat sorti naerupahvakuga. Seletamist kui palju..

8. Kui ma saaks vahetada kellegagi päevaks elud, siis kellega?

Mark Zuckenbergiga. Annaks sel päeval toredale, Henry nimelisele mehele, pooled enda Facebooki aktsiatest. Lihtsalt niisama- toredaid peabki toetama.

9. Mida ma ei andestaks?

Mina usun teise võimalusse. Võib olla lähedase vastu sooritatud ebainimlikku kuritegu ei andestaks. Kuid me teeme kõik vigu ja kui see ei ole midagi sellist, mis mulle pähe ei mahu, siis ma usun, et ma olen üpriski andestav inimene.

10. Millal ma avastan end laulmast?

Suht tihti. Näiteks, kui ma sõidan autoga ja siis kui ma ei sõida autoga. Kui ma olen dušši all. Kui esileedi mulle midagi selgeks üritab teha, siis ma mitte ainult ei laula, vaid ma panen samal ajal ka kõrvad sõrmedega lukku. huvitav, et nii lauldes laulud talle üldse ei istu…

11. Mis on kõige vastikum harjumus, millega sa oled kellegi juures täheldanud?

Oeh, oli üks inimene, kel oli komme küüsi närida. Ok, küünte närimine mind nii väga ei häirinud. Kuid ta näris küünt seni, kuni sai sealt kätte küüneriba, mida ta siis kasutas ülejäänud päeva selleks, et selle küünetükiga hambavahesid puhastada. See oli midagi beyond nasty 😀

12. Kui mul oles vaid 24h elada jäänud, mida ma teeksin?

Ma ütleks, et läheks kusagile sooja kohta, kuid see reis võtaks mult juba suure tüki sellest ööpäevast. Seega peaks see olema midagi kohalikku. Kuid ma arvan, et ma veedaksin selle enda armsamate seltsis ja oleksin veendunud, et nad leinavad piisavalt kaua. Esileedit kiusaksin ka veel ehk ja teeskleksin köha ning kätevärisemist ja nõuan, et ta mulle silma vaataks ning vannuks, et ei sunni meie poega kunagi piimasuppi sööma.

13. Mis on kõige halvem osa täiskasvanuks olemise juures?

See, et ma ei oska enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Kunagi oli ju miskipärast poriloiku hüppamine fun. Nüüd näen ma suisa vaeva, et seda ei juhtuks. Kui mul oli väiksena igav, siis ma võisin puhtalt enda fantaasiaga ja ühe puuklotsiga tunde veeta. Ma olin küll väga püsimatu, olen ka praegu, kuid juba lihtsalt õue minek oli miski, mis mind tundideks köitis. Mul polnud isegi mänguasja kaasa tarvis. Loodan, et Henrypoeg on sama geniaalne.

14. Mida ma kardan?

Kõdi. Eriti talla alt. Kui mul oleks isegi valida, kas see, et mind hammustab rästik, mis mind tundideks rivist välja lööb, või see, et keegi mind 30 sekundit talla alt kõditab… ma ei ole kindel, kumma ma valiks :). Ma ei saa end talla alt isegi kratsida, kui sealt sügeleb. Kõrgust ei armasta ka. Ega kitsaid ruume. Ma ei olegi kunagi mõelnud, kui tõsine foobik ma olen :S

Ah jaa, puuke kardan ka.

15. Millal sa viimati heateo tegid?

Eile! Käisin Võru tänava postkontoris ja minu ees oli üks vanem naisterahvas, kes nagu minagi, oli oma kaalu kohta ilmselgelt liiga lühike. Kuid ta küsis teenindajalt, et kus siin lähim taksopark on, kuna tal oli raskusi ka koha peal seismisega. Vastuseks sai, et umbes pooleteise kilomeetri kaugusel Aardla ristis. Proua jäi nii õnnetuks ja kuna minu number oli järgmine, siis ma ütlesin talle, et ärgu muretsegu, ma võin ta kodule lähemale visata. Viisin ta täitsa ta kodu treppi ega võtnud vastu ka raha. Kui ma oleksin raha võtnud, poleks see enam heategu, vaid teenus, mille eest ta maksis.

Aitab küll. Tervisliku poole pealt seda, et ka oktoober tuleb täielik paleo. Ma läksin siin kusagil nädalaks rajalt maha ja terve selle aja, olid mul seedeprobleemid. Ma sõin nii suhkrut, kui nisutooteid. Oktoobris teen ma minimaalselt 4 päeva nädalas trenni (ideaalis viis) ning ma söön paleo toitu. Ka puuviljad jätan laias laastus kuuks ajaks kõrvale. Muide siin üks video, mis ma teile mõeldes tegin. Tsau

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=c2KaS459lks]

Tahtsin öelda seda, et küll mu lugejad on kannatamatud. Tavaliselt paar päeva enne uut postitust hakkavad mu FB lehele ja postkasti tulema meeldetuletused, et kaua ma veel passin, kirjutagu ma juba uus postitus. Mul on muide väga hea meel, et te seda teete, hoiab mind ka rohkem kirjutamise raja peal. Vahel, kui midagi põnevat uut kirjutada pole, nagu sel nädalal, siis ongi raske end kätte võtta ja teie, kes te mulle endid meelde tuletate, annate mulle uut jõudu siia midagi pudistada.

20130926_100310Täna oli üldse üks tore päev. Veetsin täna Tartu Ahhaa keskuse konverentsisaalis, kuulates konverentsi teemal: “Silmad särama ja tegudele, igatahes!” Ma läksin sinna ainult ühe koolitaja pärast, kelleks oli Andres Kuusik, kes annab Tartu Ülikoolis turundust. Kui inimene on oma ala fänn, siis annab see nii palju juurde ja Andres on täielik oma ala fänn. Kui ta räägib, siis ei loe ta absoluutselt maha. Vastupidi, ta veedab suure osa ajast rääkides silmad kinni. Lisaks räägib ta minuga sarnaselt hästi kiiresti ja vahel tahab, nagu minagi, rääkida ühe korraga hästi paljust. Igal juhul, on varsti Tartus ka ettevõtlusnädal, kus ta tõenäoliselt linnarahvale taas esineb. Vaatan seal juba praegu kava ja näen päris palju põnevat. Kas ma ütlesin, et kõik see on tasuta? Kui keegi veel läheb, siis andke teada, istume kokku.

ADDKuid täna olid kõik koolitajad väga põnevad ja rääkisid maru hästi. Mul on tavaliselt suured probleemid tähelepanu paigal hoidmisega. Veits ADD. Esileedi tihti pahandab muga, et ma ei suuda tema juttu eriti pikalt süveneda. Tegelikult ei ole siin probleem minus, vaid tema rääkimises. Kui mina pean mingi kahetunnise filmi sisu edasi andma, siis ma teen seda umbes minuti-paariga. Kui tema peab kahetunnise filmi sisu edasi andma, läheb tal TÄPSELT sama pikalt, kui pikk oli film, sest jumal hoidku selle eest, kui midagi välja jääb. Meil on üks sõbranna, Anu, täpselt samasugune ja siis on alati naljakas neid kuulata. Vähemasti esimesed kaks minutit, sest kahe minuti pärast on mu tähelepanu ammu juba läbi silmade liikunud vaasile kapi otsas ja ma nuputan, et miks me selle vaasi ostsime, kui me seda kordagi kasutanud pole. Ma tahaks siia illustratsiooniks Anust ühe pildi panna, kuid ainus, mis sobiks, on see, kus nad esileediga söövad šokolaadi browniet ja naeratavad. Minu arust väga tore pilt. Ma ei saa aru, miks nemad sellega nõus ei ole… Igal juhul olin ma tõna esinejatest täiesti lummatud ja ammutasin endasse suure koguse inspiratsiooni.

Natuke naljakas oli koolitusel see, et ma avastasin alles koolitusel, et tegemist oli Tartu Ärinõuandla 20. sünnipäeva konverentsiga, kuhu ma läksin… ketsides. Enamus istus ülikondades ja lakkkingades ning naised olid soengud kenasti puhevile ajanud.. Seal ma siis olin teksade ja ketsidega… õnneks oli paar tükki veel, kel on vist sarnased tähelepanuhäired ja ei lugenud konverentsi nimetust- mina lugesin vaid sisu ja seda, et see on tasuta.. kõik 🙂

exercices11Peale konverentsi läksin ma otse CrossFiti, kus täna oli rõhk kolmel harjutusel- istessetõus, kangiga väljaastesammud ning kangi tõstmine õlgadelt peakohale. Olen hetkel voodis kõhuli, kirjutan teile ja otsin tagumikule mugavamat poosi, sest see raibe on nii valus. Väljaastesammud (lunges) on alati minu jaoks väljakutseks. Kuid eks selleks, et areneda, tulebki minna mugavustsoonist välja. Varem ma kartsin alati Crossfiti minna, kui ma lugesin, et põhiharjutused on burpeed, või thrusterid, aga enam mitte, sest trenn peab küll meeldima, kuid just need harjutused, milles sa end ebamugavalt tunned ja sulle rasked on, on need, milles on kõige enam arengu- ning kasvuruumi.

http://heidi.tarkpea.ee/
http://heidi.tarkpea.ee/
Kuid tore üllatus oli täna alles peale Crossfiti trenni, kui minu trenn läbi sai, oli algajate trenni tulnud üks blogija, keda ma innuga jälgin- kaunis Heidi Tarkpea. Ta nägi samasugune välja nagu pildi peal :). Loodan, et talle trenn väga meeldib ning ta tuleb teinekordki ja kes veel tema tegemisi ei jälgi, siis soovitan. Ta on enda jaoks sporti juba pikalt avastanud ning vähemasti jätab mulje, et kirjutab südamega- tema blogi pole lihtsalt kuivad faktid, vaid seal on sees ka emotsioon. Tema blogi saab lugeda siia klõpsates. Võtsin ta soojalt vastu ja ulatasin käe, mille ma olin enne väga hoolikalt higist puhtaks pühkinud (sest trennis ma aegajalt higistan), sest ei ole jubedamat asja, kui niiske käepigistus, kui sul endal on käed kuivad. Ok, liialdan, on kindlasti ka jubedamaid asju, mille loetelu ma siia lisama ei hakka, seega lihtsalt uskuge mind- kui keegi annab teile niiske käega tere, siis rõõmustage, et oleks võinud ka hullem olla.

Samuti tuli trenni paar nädalat tagasi mu hea sõber Johanna, kes sai innustust mu blogi lugedes. Väga hea meel oli ka sind seal näha. Hetkel on ta sunnitud treeningutest võtma väikese pausi, kuid ootame sind väga tagasi. Katrin tuli ka, kuigi tema väidab, et ei ole seal minu kihutuskõnede tagajärjel.. Ole nüüd, loomulikult oled sa seal minu pärast :). Kogu see CrossFiti asi ongi muutumas justkui kommuuniks- hoolimata sinu treeningtasemest, hoolimata sinu sotsiaalsusest- sind võetakse soojalt vastu, sind innustatakse, rääkimata personaalsest juhendamisest. Sa reaalselt tunned, et sa oled ühe pere liige ja seal peres on muide veel ruumi küllaga, seega kutsun kõiki. See ei ole nagu rühmatrenn või jõusaal, kus sa teretad ja nühid trenni teha, siin sa ergutad teisi, julgustad teisi ja innustad pingutama. Aeg-ajalt tehakse ka ühiseid grilliõhtuid ning tulevikus plaanitakse ka ühiseid väljasõite loodusesse. Lisaks nõustavad treenerid ka toitumisalaselt neid, kes selleks huvi välja näitavad. Mäletan, kui ma selle jutuks tõin, siis ühel hetkel oli Ain (treener) trennis posu materjalidega, mis ta mulle andis ja tegelikult sealt mul see suurem huvi paleo vastu tekkiski.

Kuu hakkab läbi saama ja põhjus, miks ma ei ole teinud videot on see, et … te ei kujuta ette mitu erinevat vabandust mul siia kirja sai, mille ma seejärel maha kustutasin. Mingi kümme korda kirjutamist ja kümme korda kustutamist kindlasti. Peamine põhjus on siiski see, et ma tunnen ennast imelikult ennast filmides, sest ma ei meeldi endale eriti- eriti filmi pealt. Teine põhjus on see, et mikrofon, mille ma ebayst ostsin, pole siiani kohale jõudnud. Kolmas põhjus on see, et ma pole kindel, millest videosi teha. Üks asi, mida ma tahan filmida on küll- ma tahan teha paleo pannkooke ja selle lihtsalt linti võtta. Kuna ma pole ka suurem asi kokk, siis ärge ootusi eriti kõrgeks ajage… Vot, seda teengi. Tsau.

silmPS! Laupäeval on Narva-Jõesuus silmufestival. Nime järgi tundub, et tegemist on festivaliga, kus pakutakse vaid silmusid, kuid tänasel konverentsil räägiti, et tegemist on siiski festvaliga, mis on pühendatud kalale ja seda igal erineval moel. Mõtlesin minna. Kui keegi veel tahab Tartust varahommikul minna, siis võiksime ühendada jõud. Mul mõte on, et võiks minna, kuid kas see ka teoks saab, see selgub. Algab see juba kell 10 hommikul. Esileedi andis juba teada, et tal puudub huvi surnuid kalu vaatama minna ning selle asemel veedab mõned tunnid küünte eest hoolitsedes. Ma pole kunagi Narva-Jõesuus omateada käinud ja äkki saabki olema esimene kord. Eelmise aasta kirjeldus on siin.

Muide, pealiri on vastuoluline: “Säravate silmadega kalasõber”. Mis kuradi sõber ma olen, kui ma eelistan kala surnuna, pluss mu eesmärk on see ära süüa. Kui mul selline sõber oleks, siis ma küll teda enda sõbraks ei tahaks 🙂

Nii, viimasest postitusest on häbematult pikalt möödas. Ma mõtlesin korduvalt ka möödunud nädalal, et nii, täna kirjutan, kuid ma ei teinud seda. Miks siis? Sellepärast, et ma lubasin teile igast asju kokku. Ja ma mõtlesin ümber.

Ma räägin täpsemalt kaalutickerist, mida ma plaanisin panna, et innustust saaksid ka inimesed, kes sarnaselt minuga on vormist väga väljas, et kui mina tegelen endaga, siis pole mingit põhjust, miks ka nemad seda teha ei suudaks. Kuid ma mõtlesin järgi ja tegelikult see viiks mind rajalt kõrvale. Ma teen seda blogi siiski enda pärast ja enda tervislikkuse teekonda kajastades. Tegelikult on see blogi üldse kaalublogist üpriski kaugele edasi arenenud. Vähemalt minu jaoks. Ma ei ole enam absoluutselt kinni kaalunumbris, vaid ma naudin enda teekonda, kus ma mitte ei kahane vaid kasvan. Kasvan selles mõttes, et ma avastan ennast- nii emotsioone, mis tulevad iganädalasest eneseületusest CrossFitis ja korvpallis, kui ka uusi valikuid toitumises, nüüd, kus ma olen laias laastus paleo elustiili omaks võtnud. Seega see kaalukaotus on paratamatus, mitte enam eesmärk iseenesest. Uued eesmärgid võiksid olla pigem näiteks nagu- mitu kätekõverdust ma tahan teha mingiks kuupäevaks, mingi eesmärk nädalaks või kuuks, nagu sel näiteks, et sel kuul ma läbin mingi distantsi jne.

10326_100191433338867_3949434_nMa ei soovi rääkida kaalust, sest see jätaks mulje, et ma oleks selle justkui omaette eesmärgiks seadnud. Kunagi ma seda tõepoolest tegin, kuid ma olen sellest nii välja kasvanud. Kaal liigub tõepoolest alla poole ja ma olen kolme kilogrammi kaugusel enda pulmapäeva kaalust. Kuid minu täiesti uued eesmärgid on süüa puhtalt ja treenida kõvasti ning seda absoluutselt mitte kaalulangetamise eesmärgil enam. Vaid sellepärast, et olla parem, kui ma olin eile. Ma tahan olla ka parem mees ja parem tulevane isa ning mida rohkem ma ütlen lahti sellest väsinud ja passiivsest elust, seda enam suudan ma innustada inimesi ümber enda. Kui ma alustasin umbes 9 kuud tagasi, siis minu kaal ei näidanud minu kaalu, vaid errorit ja mu kaal näitab kuni 180kg. Kui ma abiellusin 2009 aastal, siis ma kaalusin 154kg. Ehk siis nutikamad arvutavad ise välja :). Ma ei tegele tulevikus kaalunumbriga rohkem, kui ma äkki aeg-ajalt sean endale kaalu eesmärgi mingil põhjusel. Mitte rohkem. Sest see ei ole enam minu jaoks oluline. Võib olla annan ka märku, kui uus number ette tuleb.

Tegelikult on üldse naljakas alati näha reaktsioone, kui keegi mu kaalu kohta küsib. Mu pikaaegne sõber Mait ütles, et tema oleks mulle pakkunud 120, teine pakkus 125 (ma olen alloleval pildil 16 aastane ja oma 120kg). Eks see ole ka siis suuresti seetõttu, et CrossFit ja jõutrenn muudab su keha. Ma tõesti ei näe enam nii lodev välja nagu ma varem nägin. Mul on päris suur lihasmass rasva all peidus ja kui esileedi minu nõudmisel taas mu musklit peale jõusaalitrenni katsub, siis ta ikka teatab unistades, et mõtle Henry, kui sa rasvast lahti saad ja need lihased nähtavale tulevad… See on ka teine põhjus, miks ma ei taha teha kaaluprojekti- sest ma ei muudaks elustiili, vaid ajaksin taga numbrit ning kasutaksin selleks ka meetodeid, et võimalikult efektiivselt kaalu vähendada. Enamus neist rõhub siiski sellele, et tuleb süüa vähe kaloreid ja teha kardiotrenne, et põletada võimalikult palju kaloreid. Kuid selline lähenemine kaotab rasva kõrval ka väga suuresti lihast. Minu eesmärk on siiski lahti saada vaid rasvast. Seega ma omistan endale uut elustiili ja blogin teile hoopis enda uusi avastusi, uusi mõtteid.

16 aastasena Ma olin viimati peenike väikese poisina, kui arsti juures käies määrati mulle teatud põhjustel ravi, mis omakorda tõstis mul meeletult söögiisu ja alates sellest ajast olen ma alati olnud suurem, kui teised. Ma võtsin vist väikese poisina (ma olin äkki mingi 6-7 aastane) aastaga juurde üle 20kg ning see number kasvas ka edaspidi ebanormaalselt kiiresti. Mäletan, kuidas mu pidevat ülesöömist üritati piirata rumalate ja vähem rumalate lähenemistega, kuid mida teeb sõltlane, kui tal on ebamugav oma vajadust täita? Ta hakkab seda täitma salaja.

Kuidas mul oma eesmärkidega läinud on? Mul oli kolm eesmärki-piirata arvutikasutamist, sõita rattaga septembris 200km ja teha kolm videot. Arvuti piiramisele, et ma ei kasuta ei telekat, ei arvutit kell 17-20, paneks ma hindeks 4. Olen paaril korral unustanud, kuid enamjaolt on meeles. Raamatulugemine ei ole kunagi nii ladusalt läinud. Kui sul ei ole segajaid, siis sujub lugemine imehästi. Rattaga olen tänaseks läbinud vaid 78km. Siin on üheks põhjuseks Bläki, kellest ma räägin järgmises lõigus. Esimese video teen ma homme, kui me esileediga valmistame enam-vähem paleo lasanjet. Kuid ma teen kolm videot sel kuul… löö või maha.

DSC01253Ning lõpuks Bläki. See kurjajuur, miks rattasõit ei ole kulgenud nii hästi kui tahaks. Bläki on koer. Taks. Kõige neurootilisem ja ärahellitatum koer, keda maailmas nähtud. Peaks Guinessi rekordite mehed kohale kutsuma. Ma ei tea, kuidas memmekaks olemist oleks võimalik mõõta, kuid mingi auhinna ta saaks sellegi poolest. Ta on mu ema koer ja ema läks pea kaheks nädalaks soojale maale närve puhkama ja mul on väga hea meel, et ta seda tegi, sest ei ole ka tema elu mu invaliidist isa kõrval meelakkumine. Ma pean koera, isa, vanaema ja vanatädi järel valvama paar nädalat. Ema teeb seda iga päev. Müts maha. Mul on juba esimesel nädalal närvid läbi.

Kuid Bläki juurde tagasi tulles, siis ta on selline koer, kes pole kunagi olnud üksinda. Vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul. Need harvad hetked kui ta on, närib ja kraabib ta kõike, mis on ta haardeulatuses. Takside puhul on see siis kõik, mis ulatub sääreni. Kuid ta ei näri sellepärast, et midagi närida, vaid ahastusest, et ta on jäetud üksinda. Rääkimata non-stop haukumisest, olgu ta kaelas spetsiaalne vibreeriv või pritsiv rihm või mitte. Ma täna küsisin veel esileedilt, et huvitav, kas koertel võivad olla foobiad. Äkki on Bläkil mingi seletamatu hirm tühjade ruumide ees- nii nagu mõni kardab ämblikke, kardab tema üksindust. Seega ei saa me esileediga kusagil koos käia, ilma, et me koera kaasa ei võtaks. Keegi peab kogu aeg koeraga olema. Ning olles koeraga, vajab koer pea 24h füüsilist kontakti- kui ta magab, siis ta nõjatub vastu sind, kui ta ei maga, siis ta nõjatub vastu sind. Aga ta on siiski oma ja me armastame teda väga. Ei kujutakski teda normaalse koerana ette 🙂

DSC01282Üks hea asi muidugi Bläkiga on- füüsiline aktiivsus. Me jalutame teda kolm-neli korda päevas. Neist kaks üpris korralikku ja pikka ringi. Päeva kilometraaž tuleb oma 3-5 kilomeetrit ikka. Ok, ma just uhkustasin, et teeme pikki ringe ja nüüd on päeva kilometraaž kuni viis kilomeetrit. Vist siis ikka ei tee väga pikki ringe. Kuid see aitab vähemalt esileedil äkki tagasi vormi jõuda, sest ta on kuidagi maru kõhukaks muutunud…

Nii. Paleo 30 päeva challenge sai nüüd siis mööda. Ma siis muljetan veits.

Kõigepealt tulemustest. Tulemustest nii palju, et kaotasin selle kuuga 8,1 kilogrammi. Täiesti uskumatu. Ja ma ei piiranud enda toidu koguseid. Ma lihtsalt lülitasin välja toidu, mida ma teadsin tegelikult juba enne, et need ei saa mulle kasulikud olla.

Paleo-Food-PyramidKas ma olin täiesti paleo selle kuu jooksul? Mitte päris. Näiteks üks asi, mida ma ei järginud religioosselt, oli see, et ma ei piiranud enda puuviljade tarbimist. Ma sõin jätkuvalt nii õunu, ploome, banaane kui arbuuse. Minu tavaline hommikusöök koosneski just puuviljadest või siis rohelisest smuutist, kuhu ma lisasin lisaks spinatile ka puuvilju. See, et ma söön hommikuks puuvilju, sai külge harjutatud juba mõnevõrra varem.

Teine asi, mida ma endale aegajalt lubasin oli mesi. Ma küll ei tea, mida tähendab toormesi, või mahemesi, kuid mesi, mida mina tarbin, on tuttava mesiniku käest saadud. Tal ei ole küll mahe märgist, kuid see koht, kus ta tarusid peab, on üpris kaugel põldudest, mida pritsitakse. Vahel, kui mul tuli soov süüa midagi magusat, siis super segu oli peotäis pähkleid, hunnik mustikaid ja peale lusikatäis mett. Parem, kui ükski maius, mida telekast meile pähe üritatakse määrida.

Kuu keskel sõin ma ka korra aedube- need tavalised oad, mida siis soolasena süüakse. See oli ainuke päev kuus, kui ma tundsin seederaskuseid. Ma veetsin öö otsa kõhuvalude käes ja pool järgmisest päevastki läks veel nahka, sest kõhuvalu ei soodusta eriti sügavat und.

Mida ma siis enda puhul märganud olen. Esiteks loomulikult seda, et riided, mis mulle lootusetult kitsad olid, on nüüd lihtsalt kitsad. Eile tegime esileediga korraliku kappide inventuuri ka, et panna kõrvale kõik, mida hetkel ei kasuta. Siis sai erinevaid riideid selga proovitud…. Mitte veel parajad, kuid oktoobri lõpus proovin uuesti.

fat-guyTeine asi, mida see 30 päevane paleo challenge mulle andis, oli see, et mul on tekkinud tugev tõrge rämpstoidu vastu. Kolmapäeviti on Tartu pimedatekoolis tihti peale õhtusöögiks piimasupp ja missugune tänapäeva noor ikka sooviks süüa õhtusöögiks piimasuppi (muide kui on kaks asja, mida ma elus kõige enam kardan, siis see on kõdi talla alt ja juurvilja-piima supp). Kuid igal kolmapäeval viin ma siis mõnele toitu, mida nad tellivad. See on alati rämpstoit Fastersist. Varem, kui ma sinna rasvalõhnalisse putkasse sisse astusin, käisid neelud ja ma pidin endaga tegelema, et mitte endale seda osta. Nüüd ei jõua ma ära oodata, et sealt minema pääseda. Selleks, et sundida mind praegu sööma mingit burgerit, friikaid või jooma Cocat, peaks keegi mind kõvasti kinni hoidma, paigale sundima ja seda pa*ka mu kõrist alla valama.

Igal juhul see ajupesu, mis ma endale siin paleoga teinud olen, on olnud sedavõrd efektiivne, et kui mul ei ole võimalik süüa maksimaalselt paleo lähedast toitu, siis ma jätan lihtsalt söömata.

Igal juhul ma jätkan seda paleo teekonda, sest sel on tõepoolest potenstiaali muutuda elustiiliks. Küll ma lülitan mõned asjad järkjärgult tagasi nagu parmesani juust ja kartul(või bataat, ei ole veel otsustanud).

Minu käest on küsitud, et miks ma numbreid ei nimeta, et palju ma siis kaalun. Kuid eks ma olen eluaeg neid numbreid häbenenud ja olen arvanud, et need numbrid justkui räägivad midagi minu kohta. Kuid tegelikult mitte. Tegelikult ei oma numbrid mingit tähendust. Mul ei ole vähimatki vahet palju ma kaalun. Ainus põhjus, miks ma ikka kaalule astun, on selleks, et näha, et see liigub õiges suunas. Kuigi peegel on parim indikaator, et näha enda arengut, siis vaatepilt peeglist ei erine suurt sellest, missugune oli see nädal enne. Seepärast ma ikkagi kaalun end. Kuid selleks, et sel kaalublogil oleks ikka parem mõte ja ehk inimesed saaksid end minu teekonnaga samastada, siis järgmisest nädalast paigaldan ma endale blogile ka kaalu tickeri. Ma olen küll juba märkimisväärselt kaalust alla võtnud, kuid ma ei dokumenteerinud enda teekonda seni, seega, mis iganes ma kaalun järgmisel nädalal, saab olema minu algkaal.

Funny-Basketball-17Trennist mainides, siis sellest nädalast lisandusid trennidele ka korvpallitrennid ja tänaseks on juba kaks trenni möödas. Muljed? Selline tunne on, et nagu polekski mitte kunagi palli käes hoidnud. Ma arvan, et kui sa silmad kinni paneksid, 40 korda keerutaksid ennast ja peaksid seisma ühel jalal ja siis kohe korvipoole palli viskama, siis oleksid sa ikka täpsem ja enesekindlam, kui mina hetkel korvpalliplatsil olen. Täiesti uskumatu, kui laastavalt suvi mu korvpallile mõjunud on. Ma ei olnud ka enne osav, kuid hetkel on olukord täiesti kohutav. Ei enesekindlust ega midagi. Võiks arvata, et suure massiga on lihtne korvi alla end suruda, kuid misiganes põhjusel ma väldin visetel täielikult füüsilist kontakti ja kõik mu visked on poolikud. Igal juhul on see, mille kallal ma tööle hakkan. Mul on jõudu ja mul on massi ning minu koht ei ole kolmese joone taga.

Lisaks jätkan kolmel päeval nädalas Crossfitiga. Praegu oleks kõigil algajail just õige aeg liituda, sest hetkel on uusi liitujaid päris palju, sest paljud välistudengid on saabunud esimestele treeningutele. Huvitav ongi see, et palju on Soome üliõpilasneide. Kuid põhjus on vist ikka eelkõige see, et CrossFiti teatakse Soomes väga hästi, Eestis veel mitte, sest Tartu box peaks olema Eesti ja baltimaade esimene.

Kuid seaks ka mõned eesmärgid septembrikuuks, mis on juba käimas.
– Lisaks korvpalli ja CrossFit treeningutele pean läbima septembri kuus jalgrattal 200km.
– Väldin nisujahu ja rafineeritud suhkurt.
– Iga päev 17.00-20.00 on interneti-, televiisori- ja arvutivaba aeg.
– Teen vähemalt kolm videot blogisse. (ükskõik mis teemal ja siin on võimalik kaasa rääkida, kui on miski, mis huvitab, siis anna teada)