Autor

henry

Kes veel ei tea, siis nädalavahetusel oli Tartus Linnamaraton. Sai valida kolme distantsi vahel 10km, 21km ja täispikk maraton, mis on siis törts üle 42km. Igal juhul ärkasin ma laupäeva hommikul suure elevusega, sest… ma olin üksi kodus ja ma ei kujuta ette, mis jõud sunniks mind vabal päeval rahvamassiga kaasa jooksma. Ehk siis ei käinud ma mingil jooksul. Võid kulmud kukla tagant tagasi silmade juurde lasta, kui mu maratoni jutt need sinna kergitas 😉

Kõik, mis ma endale selleks üksinda olemise nädalavahetuseks eesmärgiks seadsin, jäi tegemata. Ei, kõik ei jäänud. Ma käisin oma heal sõbral külas, keda ma pea kunagi ei näe, sest ta elab kaugel. Aoveres. See on Tartus oma 11km kaugusel. Lisaks saime temaga väikese fotosessiooni teha, sest mul pole enam jäänud ühtegi suitsetavat sõpra ja mul oli vaja uue kodulehe jaoks suitsetamisest pilte. Ma teadsin, et tema aitab hädast välja. Aitaski. Läkastas ja turtsus kui sigaretti süütas, aga saime hakkama.

Aga kõik muud asjad on veel ootel. Näiteks üks asi, millele ma kuidagi head lahendust ei leia – me sorteerime prügi ja pakendi- ning paberprügi viime me linnas asuvatesse vastavatesse konteineritesse. Aga me ei tee seda iga päev, sest need ei jää eriti meile tee peale. Nüüd ongi meil sageli olukord, kus katlaruum on paksult pakendiprügi täis ja takistab liikumist. Plaanisin selle tühjaks vedada, aga ma arvasin, et maraton läheb kindlasti sealt mööda ja viimata ta jäigi.

Ka plaanisin kogu aiamööbli talveks ära panna ja olla muidu kasulik, aga näe, läks teisiti. Tuleb siis sel nädalal see ette võtta. Lisaks oli ka sel nädalal Linnamaraton ja kui ma oleks sel jooksmas käinud, ei oleks ma nagunii, midagi teha saanud. Mis siis, et ei käinud. Oleksin võinud ju minna. Näiteks 10km rajale. Aga ma ei tahtnud korraldajaid kiusata, et nad hommikuni mu järele ootama oleks pidanud.

Muide, kui keegi teab kedagi, kes on Tartus kuldsete kätega (sest ma ei oska enda kätevärvi isegi kirjeldada, aga need on kõike muud kui kuldsed), siis ma otsin kedagi, kes aitaks paari väiksema ehitustööga. Kahte kohta oleks tarvis lihtsamad riiulid ehitada. Kui sa tead kedagi, kel oleks aega ja oleks valmis proovima, siis andke palun märku. Ehitaja, kes mul korteri ära remontis baseerub Lääne-Virumaal ja ei viitsi eriti nii väikeste asjade pärast tulla. Ma ka ei viitsiks.

Kuid täpselt nädala pärast on kaksikute sünnipäev ja Esileedi juba elab selles rütmis. Juba on organiseerimas nii riideid, mille peaproov täna oli, mõtleb koogi ja muu toidu peale. Mõtleb, kuidas seda pidada. Minu asi on lihtsalt kohale tulla. Mõtlesime, et me seda suurelt ei pea. Hommikul lähme lastega kusagile mõnda Tartus asuvasse mängumaale, kus laseme lastel mürada ja õhtul tulevad meile külla need, kes soovi avaldavad. Kuna nad on nii väiksed veel, siis neil pole veel sõpru ja mängivad peamiselt omavahel nii ehk naa. Pole ka mõtet asja suureks ajada.

Ka on mõned teist avaldanud soovi neile kingitusi teha. Ei võta mina teilt seda rõõmu. Vastan täna kõigile. Eks oleme paljude jaoks juba suhteliselt omaks saanud ja isegi tänaval kui juurde astutakse, siis suhtleme võõraste inimestega nagu omadega. Õigemini mina olen kohmetu, aga õnneks teie ei ole.

Aga, mis ma siin teinud olen. Ma töötan väga intensiivselt enda mõtte kallal luua ka lisaks nendele FB säutsudele ja blogile videosisu. Kuid see ei saa olla klassikaine vlogi, sest püüan, mis ma püüan, aga ma olen tuim Eesti mees. Ma ei oska naeratada naeratamise pärast. Seega peab ka selle formaat olema natuke loovam ja teistsugune. Minu plaan ei ole hakata youtuberiks, vaid siiski veeta koos teiega aega. Youtuberite keskmine vaataja on kusagil seal 8 ja 14 aasta vahel ning ma ei taha võtta vastutust olla kogu aeg poliitiliselt korrektne. Ei pruugi ka nad mu irooniast aru saada. Seega, vaatame, kuidas sellega läheb. Igal juhul on mul videote jaoks nüüd ülivinge arvuti, Samsungi väline kõvaketas ja ka viisakas kaamera, mis suudab toota vägagi head pilti. Aga rääkides välisest kõvakettast – ma ei arvanud, et miski selline asi, võib olla nii hea. Kõvaketas on kõvaketas ju. Eks? Ei. Kui ma poleks seda koostööna endale saanud ja peaksin selle nüüd ostma, siis ma läheksin otsejoones poodi ja ostaksin just selle, sest ma ei saaks enam leppida kehvemaga. See tõepoolest nii kiire ja jõuline. Aga eks ma tutvustan seda teile peagi nii ehk naa. Kui ma poleks seda enne näppida saanud, ma läheks poodi ja ostaks kõige soodsama, sest enne seda olen ma elanud teadmatuses, et neil erilist vahet on.

Hästi. Ma ei hoia teid kauem kinni. Kes ei ole veel blogi FB lehe jälgija, tulge sinna. Seal see põhi elu käibki.

PS! Kellel on Mac. Mul teeb siin Pagesi programmis kirjutades vahepeal mingid sõnad suure algustähega. Peab neid sõnu nimedeks äkki ja teeb automaatselt algustähe suureks. Kuidas seda maha saab? Mul on seal spelling ja grammari alt see autocorrect maha võetud, aga näe, ikka.

Hoiatan, et tänane postitus ei tule eriti rõõmsameelne ja humoorikas, kuna see nädal on olnud minu jaoks raskem kui tavapärased.

„Vanaema see munapuder on maailma kõige parem! Aitäh, et sa seda mulle tegid!”. Need on laused, mida ma hiljem olen korduvalt kahetsenud, sest KÕIK järgmised korrad, kui ma vanaema juurde ööseks jäin, ootas see omlett mind hommikusöögiks. Pole vaja vist geenius olla, et taibata, kui vastumeelseks see mulle muutus. Aga ma ei öelnud seda talle kunagi, sest tema rõõm kui ta seda mulle taas serveeris oli minu jaoks olulisem kui söök, mida hommikul süüa.

„Henry, anna oma kotid minu kätte. Las ma kannan. Sa oled laps ja sa peaksid rõõmsalt ringi jooksma, mitte olema veohobune!” Mu vanavanematel oli üks talukoht, kus kedagi ei elanud, aga kus nad kasutasid selle talumaa põllumaad. Keegi sugulane oli ära surnud. Kuid see talu asus keset metsi. Sinna ei läinud isegi elektrit ja bussipeatusest oma 6km eemal ning sinna andis alles kõmpida. Maja oli ka külm ja kubises kirpudest, kuid me majas suurt ei käinudki. Vanaisa tegi enda telliskividest aretatud suitsuahjus suitsusinki, mis mitte kunagi välja ei tulnud ja pisut tooreks jäi ning vanaema koos mu isaga toimetasid põllu peal. See mälestus ei ole väga helge, sest see oli tõesti bussipeatusest maratoni kaugusel.

Mu vanaema üks põhiküsimusi on terve elu olnud: “Henry, kuidas sul külm ei ole?” Vahet ei ole, mis mul seljas oli, ta oli alati pahviks löödud, et miks mu külm ei ole. Ma arvan, et see oli tema viis small talki alustada, aga see oli alati nii koomiline ja ma teadsin ette, et see küsimus alati tuleb. Üks kord panin suvel paksu sviitri selga, et teda lihtsalt tögada. Vanaema tuli ukse peale , vaatas mu sviitrit ja küsis- „Henry, kas sul niimoodi õues külm ei ole?” Lootusetu.

Vanaema neiupõlvenimi on Schweizberg ning mind on hämmastanud terve elu, et ta on puhast verd lätlane. Ta isegi räägib oma õega läti keelt. Terve elu on ta venelaste peale viha kandnud, kuna ta rääkis, kui suur vahe oli sõjaajal, kas majja astusid sisse punasõdurid või natsisõdurid. Kui tulid punased, valitses majas hirm – nad käisid mööda maja ringi, kõike ümber keerates, lõhkudes ja võttes kaasa kõik, mis vähegi ilus või väärtuslik tundus. Kui tulid sakslased, siis kõigepealt nad rahustasid pere maha, et nad tulid vaid lühikeseks ajaks. Kõik lapsed said neilt kommi ja ka maja taga olevad puud said lõhutud.

Minu vanaema ei ole enam. Pühapäeval hingas ta viimast korda. Kui nädal enne mu ema helistas, et vanaema ei tunne ennast hästi ja kirjeldas, kui halvas seisus ta on, muutis see mu väga murelikuks. Esileedi, kes nägi, et ma istun omaette ja kaugusesse vahin, küsis, kas ma kardan, et mu vanaema sureb ära? Ma ütlesin, et ei, seda ma ei karda. Ma kardan hoopis, et ta ei sure.

Mu vanaema oli väga uhke selle üle, et ta sai kuni 90nda eluaastani ise hakkama. Alles kaks aastat tagasi võttis mu ema oma ämma enda juurde elama, sest teated sellest, et ta kaotab tasakaalu, muutusid liiga sagedaseks. See oli ka põhjus, miks mu ema sageli meid külastada ei saanud, sest vanainimese hooldamine on vaata et täiskohaga töökoht. Kui ta sai, siis lapsed rippusid ta seljas otseses mõttes.

Minu suur hirm oli, et mu uhke vanaema jääbki voodisse, kes ei suuda ise potilgi käia. Kuid ta ei jäänud selliseks. Peale kahte haigusnädalat ta lahkus ja kolmapäeval saatsime ta ära.

Ma ei tule surmaga väga hästi toime. Seda enam hirmutab mind tulevik, sest elus on veel mu 94 aastane vanatädi, 90seks saav vanaisa ja 86 aastane vanaema. Seni pole mul surmaga väga palju tegemist olnud. Mõned korrad ikka. Varasemalt olen ma neil rasketel hetkedel alati püüdnud nalja ja huumoriga üle saada, kuid seekord enam mitte. Ma lasen endal tundeid tunda ja mu toetav pere on olnud ka alati juures. Alati. Ka siis kui ma olen soovinud üksi olla, on keegi mu pea otsas turnimas. Igal. Jumala. Sekundil. On nad seal.

Lastele on üldse keeruline surma olemust selgitada. Püüdsin Noorsandile seletada, aga mul jäi mulje, et ta tegi järelduse, et ma ütlesin „Mu vanaema suri ära” valesti ja tahtsin tegelikult öelda „Mu vanaema sulas ära”, sest ta on mitu päeva mult küsinud juba, et miks mu vanaema ära sulas. Ka see tekitas talle meelehärmi, et vanaema enam kunagi tagasi ei tule. „Ma lähen toon ta tagasi! Mul on vaja superkangelase riideid ja ma pean õppima lendama ja siis ma toon su vanaema tagasi!”, ütles ta mulle silma vaadates lohutavalt kätt õlale pannes.

Tsau, vanaema Friida! Sa oled kümmekond aastat rääkinud, kuidas sa vanaisast puudust tunned ja hiljem ka mu isast. Olid imetore vanaema ja sinust jäävad vaid ilusad mälestused! Head teed meie kõigi poolt! Räägin sinust kindlasti oma lastele ka siis kui nad vanemaks saavad ja mõistavad, et sa ei sulanud ära.

 

Ma töötasin kunagi Saku Õlletehases Tartu piirkonna suurklientide müügimehena. Mul läks selles ametis väga hästi. Kõikide ostujuhtidega soojad suhted. Naersime koos. Muretsesime koos. Ehk kõik see, mis müügitööga kaasas käib. Ka tulemused olid suurepärased. Ma saavutasin alati kõik seatud eesmärgid ja polnud ühtegi põhjust, miks keegi peaks minuga rahulolematu olema. Ei oldud ka. Kõik rõõmsad ja rahulolevad. Kuna palk oli üle keskmise ja lisaks veel ametiauto ning firmaüritused ja toetav meeskond, siis olin ma täiesti enesekindel, et kulub veel aastaid kuni ma sellest kohast lahti võiksin öelda.

Kes mäletab, siis 2009 ei olnud hea aasta. Ei olnud hea aasta ka õllemüügile ja kõige esimese koondamislainega kadus ka minu töökoht. See oli ka loogiline, kuna minul oli kliente kõige vähem, siis jaotati need teistele ja seal ma istusin valge paber näpus, stressis homse ees. Ma olin majanduslanguse tipphetkel töötu ja ma ei näinud võimalust, kuidas olukord laheneda võiks.

Mul kulus mitu kuud enesehaletusese ja -otsingute peale, kui ühel hetkel tabas mind selline „Heureka” moment: aga kui kellelgi pole mulle mingit tööd pakkuda, siis miks ma ei võiks luua endale selle ise? Täpselt sellel samal hetkel kadus mul stress ja see asendus elevusega, sest sellest samast hetkest ma teadsin, et ma ei sõltu mitte kellestki teisest kui iseendast. Ma pean nüüd ainult välja mõtlema, mis see on.

Taaskord nädalaid pikk mõtteperiood, kus ma pidin leidma, mis on see, millega ma end edaspidi seon. Ma teadsin, et see peab olema midagi huvitavat. Ma olen varemgi raha pärast tööd teinud ja ma põlen läbi kiiremini kui leek süttidagi jõuab. Ja ühel hommikul ärkasin ma üles ja teatasin Esileedile, et ma hakkan Eesti suitsetajaid ravima!

Mõni aasta varem olin ma ühe meetodiga suitsetamise päeva pealt maha jätnud ja kogu see meetod oli sedavõrd loogiline, et ma isegi ei mõistnud, kuidas teiste lähenemistega võiks see võimalik olla. Otsus tehtud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui lennata Londonisse, et saada õigus ka Eestis tegutseda. Nüüd olen ma tegutsenud sellega Eestis kaheksa aastat ja ma näen end sellega taustal tegelemas kuni lõpuni välja. See ei võta mult palju aega ja ma ei panusta sellesse palju aega, sest ma ei taha seda näha kui äri ja ma tahan hoida madalat joont, et saaksin igale abivajajale tähelepanu pühendada.

Kuid enne ettevõtte loomist ei teadnud ma ettevõtlusest mitte midagi. Mul polnud elu jooksul mitte ainsamatki kogemust ega vajalikku teadmist. Mul oli vaid plaan. Minu plaan oli mitte enam palgatööle minna, kus ma teenin raha kellelegi teisele ja keegi teine otsustab minu saatuse üle. Kuid selline teraapia pakkumine ei ole hea äri. See on hingele 1000 korda olulisem kui rahakotile ja nüüd, kus Esileedi emapalk sai läbi, siis ma otsustasin, et ma tahan midagi veel teha.

Üks variant olnuks seda suitsust loobumise asja suuremaks ajada – luua sidemed korporatiivklientidega, koolitada välja terapeudid, et suudaksin pakkuda teenust laiemale publikule, koolitada välja ka muukeelsed terapeudid ja miks mitte võtta juurde ka teisi sõltuvusi, milles inimesi aidata. Kuid nagu öeldud, siis see ei ole päris see, millega ma tahan oma elu sisustada, kuna sel tööl on väga kõrged tõusud ja väga madalad mõõnad. Me keskendume ikka ebaõnnestumistele enda elus ja unustame sageli õnnestumised ja kahjuks ka mina ei saa aidata kõiki ja ma elan liiga südamest kaasa igale inimesele, keda ma aidata ei ole saanud. Seega ma otsustasin liikuda millegi muu suunas.

Üldse tuli see EASi pakkumine olla seotud Ettevõtlusnädala tutvustamisega väga õigel ajal, sest ma olen sellest igal aastal (va. eelmisel aastal) osa võtnud. Need koolitused, mis nad seal pakuvad ei ole süvitsi minevad, kuid on täiesti piisavad, et äratada huvi ja anda mingis vallas täiesti uus perspektiiv. Kui teie piirkonnas need toimuvad, siis jumala eest, võtke osa! Need on täiesti tasuta. Ma oleksin nõus ka maksma sümboolset tasu. Kasvõi selleks, et inimesed end kirja ei paneks ja hiljem kohale ei tuleks, sest nii jääb keegi teine äkki sellest ilma.

Ma sain aastaid tagasi ka mitmete koolitajatega tuttavaks, kellega ma mõne koolituse järgselt ühendust võtsin ja mõnega suhtleme me tänase päevani. Ettevõtlusnädala koolitustel on aga ka üks suur miinus ja see on see, et kohtade arv on paljudel koolitustel piiratud ning kirja tuleks panna end võimalikult varakult. Mäletan aastaid tagasi olid põnevad teemad ning workshopid toimusid Tartus loomemajanduskeskuses ja ma ei pääsenudki sinna. Seekord olen targem.

Kavatsen ka sel aastal aktiivselt osa võtta, sest nagu ma ütlesin, on mul selle nädala eesmärk rajada ettevõte. Mida ma pakkuma hakkan? Seda, milles ma end kõige enam kindlalt tunnen ja selleks on turundus. Ma hakkan pakkuma sisuturundusteenuseid. Minu tööks saab olema panna ettevõtted särama. Muide, aastaid tagasi, Ettevõtlusnädalal saadud mõte on miski, mida ma kasutan tänase päevani – Turundus on silmade särama panemise kunst! Seda ütles Andrus Kuusik, kes oli ühtlasi ka mu turunduse õppejõud kõrgkoolis ja kui ta annab ka sel aastal Ettevõtlusnädala raames koolituse, siis osalege. Ma olen alati üritanud osaleda kõikjal, kus ta rääkimas käib ja ma tulen alati targemana tagasi. Kui tema nime ei leia, siis olen kindel, et seal on palju kõnelejaid, kes on oma ala samasugused fännid ja panevad oma teema särama. Muidugi arvestage, et paljud kõnelejad tõenäoliselt ei ole igapäevaselt rahvahulga ees kõnelenud ja võivad olla pisut närvis. See on ka alati tore vaatepilt 🙂

Kui sirvida Ettevõtlusnädala ürituste ja koolituste kalendrit www.ettevotlusnadal.ee, siis ma väga loodan, et me leiame endale selleks nädalaks hoidja, sest on nii palju koolitusi, millest ma tahan osa saada. Õpetatakse, kuidas FB-s turundada, kuidas teleintervjuud üle elada, ettevõtete külastused, naaberriikide eksperdid annavad nõu, kuidas tooteid eksportida, kuidas oma telefoniga võimalikult parimaid pilte teha, antakse aimu raamatupidamisest ja väga palju muud.

Igal juhul pange ennast varakult kirja ja te saate midagi suurepärast täiesti tasuta. Võtke heaks. Kui sa isegi ei kavatse ettevõtjaks hakata, siis on seal ka selliseid loenguid, mis seda ei eelda. Igal juhul olen mina juba ette väga elevil. Ja kui keegi mu koolitusel ära tunneb, siis võite julgelt tere ütlema tulla. Mul ka lõbusam. Kommenteerige palun siia postituse alla ka, et missugustest koolitustest osa võtta plaanite ja kus linnas see toimub.

Mulle meeldib Tartus avaturul käia. Ma ei tea, kas see on värskest õhust või sellest, et kauplejad müüvad oma kasvatatud kaupa, aga teenindus seal on soe ja vastutulelik. Kui keegi jälgiks ka suitsetamiskeeldu, oleks iga kogemus turul südantsoojendav. Viimati ostsin ma turult ube, teistsuguseid ube, käharkapsast, brokolit, lillkapsast, porgandit ja suure hunniku tomateid. Mul oli viis erinevat ideed, mida mõnusat sellest kõigest teha võiks, kuid ainsad selle sööjad oleksime meie Esileediga. Loe edasi

Istusin ma siin üks päev mugavalt verandal asuvasse aiatooli, tegin „klõpsti” õllepurgi lahti ja nautisin perfektselt niidetud muru. Elu on ilus. Teate seda niidetud muru lõhna? See on midagi imelist. Eriti kui sellega käib kaasas muruplats, mis oma pügatud välimu…. ok. Saite vist ise ka aru, et ma ajan kägu. Mugavalt verandal asuvasse aiatooli? Õlut? Perfektselt niidetud muru?

Ma ootasin seda aega, kui lapsed ligi kaheseks saavad nii väga, sest siis on nad mõistlikumad ja saavad aru, mida sa neile räägid. Kõik teie, kes te seda ootate: võite nüüd lõpetada. Mitte midagi ei juhtu. Mul ei ole võimalik aiatoolil lösutada, sest sekund hiljem on korraliku sangpommi raskune Noorsand oma heleda häälega juures: „Issi opa”. Seda märkavad tõenäoliselt kaksikud ja nad teavad, et mul on vaid kaks kätt ning jooks elu ja surma peale hakkaski pihta. Tavaliselt võidab Piiga, sest ta jalad on vist umbes kolmveerand tema pikkusest. Kui anatoomiaõpiku kohaselt peaks inimesel asuma seal rinnak, siis Piigal on seal juba jalad pihta hakanud.

Seal nad siis kahekesi mu ümber nõuavad ja vahet ei ole kumma ma lisaks sülle võtan, üks neist jääb nutma. Või teine variant, et ma teatan, et issi peab ära käima ja tõstan ka Noorsandi maha, et minna tuppa lihtsalt selleks, et pingeid maha tõmmata. Seal ma siis seisan pimedas koridoris ja ootan. Selle asemel, et mugavas aiatoolis end välja sirutada. Selliseid momente, kus me Esileediga ise olla saame, on väga vähe.

Muide, alati kui ma selliseid asju kirjutan, et mõni laps tegi seda või toda ja me ei saa omaeette aega, tuleb üks osa lugejaid kommenteerima, et aga tehke nii või naa. Ma ei kirjuta neid asju sellepärast, et mul on nõu vaja või ma olen korralduse üle õnnetu. Kui ma oleks, siis ma muudaks olukorda. Kui me tajuksime Esileediga, et mingi olukord on selline, mis meid igapäevaselt muserdab, siis me muudame seda. Ma kirjutan seda lihtsalt sellepärast, et kirjeldada meie olukorda ja enamus teist oskab neid huumoriga võtta ning kõik need heasoovlikud nõuanded lähevad suhteliselt raisku, kuna ma ei otsi lahendusi. Mulle meeldib meie elu. Nii nagu ma panin pildi, kus kaksikud mängivad veega ja kohe tuldi õpetama, et miks me selgeks ei tee, et need pole mänguasjad. Või kui Noorsand vanni ära värvis ja kohe pistsid mõned ohkima, et kuidas meil sellised asjad juhtuvad. Sellepärast, et ma julgustan lapsi katsetama ja olema uudishimulik. Kindla piirini, kuni see ei riku vara ja kellegi teise vabadust ning on ohutu.

Ka see perfektselt pügatud muru on kõike muud kui tõsi. Tegelikult tabab mind niites alati ehmatus, kui niiduk ühe hetkel julmalt klõbisema hakkab. Selle põhjustajaks võib olla vaid üks asi kahest – kas ma olen just üle sõitnud kullakangist, mille keegi mu hoovis muru sisse kaotas, või on lapsed jälle muru sisse enda mudelauto jätnud, mille ma nüüd niidukiga tükkideks lasin. Kuna kullakangiga pole mul aias õnne olnud, siis seni on see alati olnud laste mänguasi.

Mänguasjadest rääkides, siis ma olin nii liigutatud teie aktiivsest kaasamõtlemisest, et kust ma Noorsandile kombaini leian. Ju te olete ise olnud sarnases olukorras, kus te näete oma last sedavõrd õnnetus ja abitus olukorras ning sai taha muud, kui vaid tõsta natukenegi ta moraali ja parandada tuju. Nii paljud isegi kirjutasid teist mulle, et leidsite selle teises linnas, et kas ostate ära panete teele? Kuid ei pidanud keegi ostma, ega oma kodusolevat kombaini mulle saatma, sest leidsin netipoest. Kahjuks pole veel kohale jõudnud, aga samas pole Noorsand ka enam eriti haige. Ootame.

Oh, kolme haige lapsega ise haige olla, on halvim asi, mis juhtuda võis. OK, mitte halvim (ärme pane universiumit proovile), aga see oli jube tüütu. Oled ise viril ja õnnetu ja lapsed on veel kaks korda virilamad ja õnnetumad. Mõtlesimegi, et äkki ei peaks enam Noorsandi lasteaeda saatma, uut haiguspuhangut ma enam üle ei elaks. Kuid jah, seda me ei tee. Las läheb laamendab seal. Sõime hunnikute viisi probiootikume, mis on juba meile tõestanud, et aitavad eriti kiirelt terveks saada. Lisaks tegi Esileedi veel igast riituseid siin oma eeterlike õlidega ja tundub, et aitas. Paar päeva ja korras. Las ma ütlen, et Esileedi, keda on koolitatud proviisoriks ja ravimiusku, on viimasel ajal eriti märgatavalt pooli vahetanud. Meie pere haigetele väljastatakse rohtu alles siis, kui kõik muu on ära proovitud. Varem oli nii ,et võtsid tableti sisse ja nätaki sümptomid kadunud. Aga jah, kui sa sümptomid ära kaotad, siis kuidas peaks keha mõistma, mis sul viga on? Ühe Actifedi ma lõpuks ikka sain suure nõudmise peale. Magasin nagu nott ja nina ei lörisenud.

Aga kuidas meil läheb? Kuna minu koht koondati Delfist ära, siis olen ma nüüd töötu. Noh niivõrd kuivõrd töötu. Ma teen ikka Delfile mingeid projekte, aga mul ei ole midagi kindlat. Samas on olnud paar pakkumist, mis on küll toredad, kuid ma veel mõtlen, mida teha. Üks idee on teha oma firma. Et luua oma sisuturundusagentuur. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib näha asju suuremalt. Aga see on alles idee veel. Isegi nime pole veel. Loomulikult on firma loomisel nimi üks väike osa, aga eelmine nimi on mul nii igav, et uus võiks olla midagi põnevamat. Võiks kuidagi olla eristuv ja samas tore. OÜ Kirjaneitsi näiteks. Või midagi eriti moodsat nagu OÜ Marketing Solutions. Tõenäoliselt on need mõlemad nagnii võetud. Bastards.

Või siduda see kuidagi blogiga… Paneks kõikide pereliikmete eesnime esimesed tähed kokku. Siis saaks HKKHK. Ok, pole ka väga hea. Võite soovitada kui kellelgi mingi vahva nimi peidus on. See ei tähenda, et ma ütleks, et ma enam palgatööle ei lähe. See tähendab, et ma mõtlen, et äkki käivitaks oma sisuturundusagentuuri, kes aitab firmadel jõuda lähemale enda tarbijateni. Pluss on mul üks kirjutaja, kelle ma kohe tööle võtaks ja talle suurima hea meelega kogu tulu palgaks maksaks, sest kõik, mida ta kirjutab, on puhas kuld. KÕIK! Seega, kui keegi vajab, et keegi nende ettevõtte blogi peaks ja ettevõtte nägu tarbijate seas kinnistaks, siis võtke ühendust ja vaatame, kas leiame ühiseid pidepunkte. Paar uksele koputajat ja teenuse soovijat on juba olemas ja sellest ka idee oma firma loomisest. Aga ma lasen hetke veel settida.

Aga tegemist on jah rohkem kui siis kui ma veel palgatööd tegin. Ja ma tahan, et mu tegevus oleks natuke koordineeritum. Ma tahan, et see blogi oleks miski, kuhu ma saaksin end pühendada kõige enam. Et oleks mul huvitavam teha ja rohkem võimalusi seda arendada ja ka teil põnevam ja mitmekesisem sisu. See muidugi eeldab, et ka toetajaid on projektile enam, ehk koostöid on rohkem. Ja koostööpakkumisi tuleb blogile tõesti palju, aga selleks, et see ei muutuks blogis ülemäära domineerivaks, on mul nõudmine, et koostöö paneks nii minu kui partneri silmad särama. Enamus pakkumisi ei pane, aga mina hindan teid piisavalt kõrgelt, et võileiva hinna eest ma teie tähelepanu maha ei müü. Te olete siin, sest teile meeldib ja vähim mis ma teha saan, on see, et olla ka teist vaimustuses ja kui keegi mulle meeldib, siis ma ka hindan teda kõrgelt. Koostöö peab minu jaoks olema huvitav, sest siis on see seda ka teile. Kui mina pettun milleski, siis pettute tõenäoliselt ka teie. Ja see ei oleks tore. Tahan, et minu soovitus püsiks usaldusväärsena, et kui ma midagi soovitan, siis sel oleks mingi garantii teie silmis. Alles pidin ära ütlema mitmele kiirlaenufirmale, kellest üks pakkus ligi kolmekordset summat sellest, mida ma ise koostöö eest küsin ja minu vastus oli ikka kindel ei… sest ma tõesti loodan, et keegi teist ei peaks võtma laenu maksimaalse lubatud intressiga nagu nad küsivad. Nad ei teeni nende arvelt ju, kes õigel ajal tagasi maksavad, vaid nende arvelt, kes hädas on. Ei ole eetiline äri minu silmis. Miks muidu nende reklaam aina karmimaid piiranguid saanud on.

Aga siin me oleme ja tulge olge ikka ka Facebooki (LINK) lehel ka aktiivsed. Rohkem koostöid tähendab ka rohkem võimalusi ka teile midagi muretseda. Kahjuks mitte kõigile ja seega pean ma auhindu loosima. Hoian teile kõigile pöialt ja hoidke meile ka. Igal juhul harjutan oma kätt ka videotöötluses. Eriti osav ma veel kahe päevaga ei ole, aga algus seegi. Kõik. Tsau!

Ma ei ole köögis väga loov. Mul on kindlad asjad, mis mul enam-vähem välja tulevad ja suuresti sellega mu kulinaariamaailm piirdubki. Mida ma oskan suht-koht hästi teha on need samad asjad, mida kõik vist suht-koht hästi teevad. Ma teen hästi pastat, ühepajatoitu ja hakklihakastet. Mul on selle kinnituseks ka indikaator- neid toite söövad isegi meie lapsed. Ja nad on ülipirtsud sööjad. Ma kirjutan lähiajal ka sellest lähemalt.

Mul on umbes 25 retseptiraamatut ja ma ei jälgi neist ühtegi. Ok, ühel ma hoian ikka inspiratsiooniks silma peal… ma ei mäleta enam, mis selle pealkiri oli. Ma olen sellest isegi rääkinud. See, mis on lastele suunatud. Ok, vahet ei ole. Kui keegi mäletab, siis kommenteerige. Kuid ülejäänud 24 raamatut seisavad lihtsalt selleks, et külalised tuleksid ja näeksid, kui pühendunud ma kokamaailmale olen.

Kuid samas mulle meeldib eksperimenteerida. Küll enda peal, sest kui asi puudutab minu valmistatud toitu, siis ma ei kannata kriitikat. Seega on mul hea meel, kui ma saan siiski retsepti järgi teha, sest siis ma saan kasutada seda vabandust, mida Esileedi oma fopaade puhul kasutab – järelikult oli retsept vale. Kui sa teed midagi retsepti järgi ja see ei maitse hästi, siis ilmselgelt ei saa süü olla sinus, vaid selles paganama retseptis.

Kuid ometi avastan ma end raamatupoodides just kokaraamatute osakonnas ja ikka ja jälle tulen ma koju uuest soetatud kokaraamatust elevil olles. Kuid selle saatus on otsustatud juba enne, kui ma sellega üle lävepaku astun- see läheb riiulisse oma aega ootama.

Seepärast olin ma täiesti avatud kui Coop mulle kirjutas ja rääkis nende uuest veebilahendusest. Ma tahan siinkohal öelda- kui te olete midagi nutikat välja mõelnud, siis ärge kõhelge minu poolde pöördumast! Ja see Coopi lahendus on tõesti nutikas. Kui nad ei oleks uurinud, kas ma soovin nendega koostööd selle keskkonna teavitamises teha, siis ma oleks ise neile kirjutanud, kui ma sellele kogemata otsa oleks komistanud, sest kes iganes sellele ideele tuli, saab minu suure kiituse osaliseks.

Nad nimetavad seda veebikeskonda Coopi Kokakool. Ja seda see tõepoolest on. Nimelt on Coopi Kokakoolis suur hunnik videoretsepte ja mõned videota retseptid, mis õpetavad samm-sammu haaval, kuidas mingit toitu valmistada. Mulle sobib selline videopildis lähenemine. Kui mul viimati pesumasin otsad andis, siis selle õppisin ma ka läbi Youtube videote vaatamise ära, kuidas pesumasinat parandada. Tuleks muidugi ära mainida, et selle paranduse protsessis lõhkusin ma ka kaks lisajubinat, mis seal masinas olid. Aga noh, tööle ta taas hakkas.

Ma tutvusin sellega paar nädalat tagasi ja mulle tundub, et seal lisandub retsepte regulaarselt, iga päev. Eile tegime video näitel peedi-läätsesalatit kitsejuustuga ja ei pidanud pettuma. Natuke tegime lihtsalt enda moodi, et ei kasutanud mitte keedupeeti, vaid röstisime ise ahjus. Peet kitsejuustuga on jumalik kooslus nagunii. Seal ei saagi seda kuidagi ära rikkuda. Ma avastan end nüüd seal iga päev ideede jaoks ketramas ja mina olen see, kes sööb silmadega. Ma ei saa aru, miks tehakse retseptiraamatuid, kus iga retsepti juures pole pilti. Kas keegi tõesti katsetab mõnd uut rooga retsepti järi, mida nad eelnevalt pildil ei näe? Kuidas sa tead missugune see välja nägema peab?

Kuid see, et on olemas videoretseptid ei ole see geniaalne osa, mida Coop Kokakool pakub, vaid tõeline geniaalsus on see, et iga retsepti juures on täpne vajaminevate toiduainete nimekiri ja nupuvajutusega saab need kõik lisada Coopi e-poe ostunimekirja. Siin kohal tahaks manitseda nii Coopi kui ka kõiki teisi Eesti kaupmehi, et PALUN tooge oma e-poe lahendused ka Tartusse! Ma olen kindel, et teil oleks palju huvilisi. Mul kaoks ära niiiii palju emotsioonioste. eCoop toob Tallinna kandis alates 40€ tasuta koju ka ja ma ei mäleta, millal mul viimati poes arve alla 40€ oli. Nii palju Ansipi lubadusest, et euro hinda ei tõsta. Eile just maksin naabriplikale, et ta mu muru ära riisuks 156 EEKu (10€). Krt. krooni ajal ma ei oleks sellist summat juubelikski kinkinud.

Seega, mina ei saanud endale vajalikke toiduaineid koju tellida, kuid ma sain endale teha selle lehega poenimekirja, et see välja printida, istuda autosse, sõita poeni ja käia vahekäikudes, et ise vajalikke aineid osta. Aga jah, käi ise poes…nagu koopainimene, ausõna.

Kuna ma ka söön viimased nädal aega täiesti uute põhimõtete järgi, siis ma ei tea, kas see on taotuslik, aga enamus retsepte, mis sealt leida võib, tunduvad hullult tervislikud. Ja see sobib mulle. Ma olen nädal aega söönud mõistlikult ja ma kaalulangust öelda ei oska, aga mul tavapärasest palju rohkem energiat. Võrreldamatult rohkem. Kui see, mida ma enda kaalu heaks nüüd ette olen võtnud, aitab mul saledamaks saada, siis fakk see aitab igat ühte. Ma olen ikka terve elu hädas olnud ja pidanud rohkem dieete, kui ma kokku suudaks arvutada. Ning ma tajun, et ma olen millegi uue lävel, aga ma ei taha midagi ära sõnuda.

Igal juhul on see leht olnud suureks abiks ideede genereerimisel, sest õnneks on toidud suures jaos lihtsad valmistada ning kõrgele kohale on seatud ka see tervislik aspekt. Lihtsad on nad loomulikult sellepärast, et seal lehel saab toidu valmistamist raskusastet valida. Ma muidugi valisin selle kõige lihtsama. Muidu oleks võileibade valmistamiselt mingi keerulise nimega prantsuse roa valmistamiseni liiga suur hüpe. Noorsand on meil ka juba juba suurepärane lauakatja, ehk varsti võime keerukamaid roogasid teha, sest aega jääb rohkem.

See on meile, kelle igapäevane mure, et mida küll täna valmistada, suureks abimeheks. Ma juba valisin homse roa ka välja, mille peale lapsed on nina krimpsutavad ja suust välja ajavad. Nad teevad seda kõigi toitude peale, mis pole suhkur või makaron. Teen suverulle Vietnami stiilis. Olen ammu tahtnud neid teha proovida. Video järgi on see kukepea ka 🙂 Minge vaadake ja kommenteerige, mida teie sealsetest retseptidest proovida tahaksite ja andke tagasisidet, mis on need road, mis on teie firmaroad.