Autor

henry

Kilomeeter möödas. Mingi aeg kõmpimist ja teine kilomeeter möödas. Uhh, kui raske ja igav. Ma teen selle endale ise raskeks, sest püüan olla kogu aeg tempos, mis mind pingutama sunnib. Kõnd ja kepikõnd on ka kaks peamist õueala, mida ülekaalulised inimesed teha võiksid, sest jooksmine ja põrkamine ei ole liigeste parimad sõbrad ja kui ma vaatan, kuidas mu ema tänasel päeval oma põlvega hädas on, siis ma meeleldi hoiaks enda liigesed võimalikult kaitstuna.

Loomulikult ma igatsen eelkõige korvpalli, aga ma saan vähem kui nädala pärast 37 aastaseks. See on vanus, mil tuleb juba tervist ja jaksu soovida. Ma ei saa kunagi enam professionaalseks sportlaseks. Välja arvatud kui ma äkki mingis sellisel alal heaks ei saa, kus vanus oluline pole, nagu noolevise või ma ei tea, snooker. Mul pole ka mingit sellist ambitsiooni, aga lihtsalt asi, mida nentida.

Kuid liikuma peab. Sellesse, kuidas mu keha peale füüsilist pingutust valutab, võib suhtuda kahte moodi. Kas võib seda võtta kui märguannet, et ma nii enam ei rassiks. Või võib seda võtta kui märguannet, et Henry, võta ennast kokku ja treeni end, sest juba selline väike pingutus väsitab sind.

Loomulikult pean ma end liigutama. Mul on ka pulsikell käe peal, mis näitab karmi tõde, et ma liigun tavapäevadel umbes sama pika maa kui keskmine potilill. Peabki raske olema – ma olen sisuliselt 2,5 aastat rääkinud, kuidas ma end liigutama hakkama peaks. Ma tunnen end justkui muumia, kes nüüd sealt kirstust välja ajas ja liigutama hakkab. Arvata võib, et kui ta seal vedelenud on, siis on muumia ka kange ja valus. Sellepärast need muumiad nii sirgete jalgadega alati kõnnivadki.

Õnneks avastasin ma ka alternatiivi kõndimisele. Õigemini kõndimine on suur osa sellest alast, aga see on selline sport, kus sa kõndimist isegi ei märka. Nimelt käisin ma esimest korda discgolfi mängimas! See on miski, mida ma olen alati tahtnud ära proovida. Kuid varem oleks mul alati olnud probleem 2-3 tunniks ära minemine. Päeval tuleks tööd teha ja õhtuti oleks ebaõiglane Esileedi kolme vääksuga üksi koju jätta.

Nüüd on elu õnneks seal maal, et lapsed ei vääksu eriti ja nendega aja veetmine on puhas rõõm. Seda muidugi kui sa oled sisemiselt surnud ja sind ei häiri kaos, nutt, kisa ja harv kannalöök näo piirkonda. Igal muul juhul on see paras töö selgitada, miks Piigale süstlaga vett pükstesse ei tohi pritsida, või miks Vennas kapi otsast peakat ei tohi hüpata. Noorsandi seletus, et ta pani pehmenduseks käterätiku põrandale näitab küll tema hoolivust, kuid tuletab ka meelde, et ma ei tohi neid eriti pikaks omapäi jätta.

Aga discgolf. Kindlasti te kõik teate, mis see on. Kes ei tea, siis see on põhimõtteliselt golf ja selle asemel, et sul oleks kaasas valik keppe ja pall, on sul kaasas valik lendavaid taldrikuid. Ehk see on golf, kus sa pead võimaliku väikese arvuga lendava taldriku ühte kindlasse rajal olevasse korvi viskama.

Ma olen alati arvanud, et ma olen päris osav lendava taldriku lennutaja. Ma olen kohutav lendava taldriku lennutaja. Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, et ma sokutan end kellelegi kaasa ja mängin koos nendega raja läbi nii, et mind eriti märgatagi pole. Jah, nii palju sellest. Suur osa kulus sellele, et ma õppisin, kuidas taldriku lennutamine käib. See on parajalt teistmoodi kui ma koduaias lennutanud olen. Õnneks läksin koos tuttavaga, kel oli kannatust ja initsiatiivi mind koolitada – kuidas kehahoiak, missugune taldrik valida, missugune haare, kuidas õige visketehnika on, millised erinevad tehnikad on. Ta ei ole proff, aga ta on aastaid mängimas käinud ja ma arvan just seetõttu, et esimene kogemus nii tore oli, ei jõua ma järgmist korda ära oodata.

Rääkimata füüsilsest koormusest. Ma rääkisin siin valutavast kehast. Kuna taldrik tuleb maast üles korjata, siis selle kahe tunni jooksul tuli teha oma 100 kükki/kummardust. Kuna taldrik tuli õigesse kohta lennutada, mis oli sageli päris kaugel, siis ka biitseps oli valus ja mu Fitbit näitas, et selle kahe tunniga läbisin ma ligi 3,5 km. Tegelikult see distants on umbes 1km, aga kuna kõndimist on palju rohkem kui selle distantsi läbimine (taldrikute järel käimine), siis see vahemaa automaatselt kolme+ kordistus. Tavaliselt läbib ta sama ajaga selle raja kaks korda, aga kuna mina veetsin taldikut põõsast põõsasse loopides, siis läks tavapärasemast tunduvalt aeglasemalt.

Mind motiveerib väga see kui ma saan oma treeninguid analüüsida ja spordikellad seda lasevad. Ja kuna Fitbit ei eelda pulsivööd, vaid võtab selle randmelt ja täiesti täpselt nagu ma aru olen saanud, siis on pärast uurimist küllaga. Üks koht seda uurida on Fitbiti äpp, aga ülipõhjaliku tagasiside saab selle kodukalt, kus sa näed minuti täpsusega, mis toimus. Minu vana Polar näitas ka igast asju, aga ma hakkasin uut lahendust otsima, sest olemasolev Polar eeldas treeningutel pulsivööd, mis mul alati maha ununes.

Igal juhul on discgolf väga hea leid ja nüüd teisipäeva hommikul olen ma taas lendavat taldrikult häbiväärselt võssa lennutamas. Aga noh, ma õpin. Õnneks esimese päeva viimased lõigud tulid juba nõks paremini välja ja 12st (vist oli 12 korvi) rajast, sain ma kaks par-i (ettenähtud visetega ketta korvi). Teisipäevahommikune eesmärk on teha rada läbi kahe viske võrra vähemaga. Kui esimesel korral vajasin ma ettenähtule 20 lisa viset, siis homme püüan vajada “vaid” 18.

Kas teie olete discgolfi katsetanud? Kui ma tahaks endale isiklikke kettaid osta, kus oleks mõistlik neid endale osta?

Hiilin vaikselt kööki, sest tean, et kui teen rohkem häält, on mul lastekamp ümber, kes nõuavad, et neile midagi süüa annaksin. Midagi eriti ebatervislikku. Soovitatavalt rohke jahu ja suhkruga. See polekski ehk nii häiriv, aga tähendab ka seda, et olen sunnitud tegema midagi, mida ma üldse teha ei viitsi. Seega, kui kööki lähen, siis hiilides. Loe edasi

*Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kus ma katsetan nende erinevaid tooteid ja jagan teiega kogemusi. Täna katsetasin nende aasiapärast puljongit.

Ma söön kõike. Mitte päris kõike, aga pakkuda midagi, mida ma ära põlgaksin, on päris keeruline. Siiski on vahel mõned seda suutnud, kuid ka siis ma ei ole ära põlanud, vaid enda instinktid alla surunud ja selle endasse ajanud. Neid asju, mida ma keelduksin söömast oli varasemalt palju rohkem ja tänaseks olen ma muutnud väga leplikuks.

Üks asi, mida ma ei armasta, on keedukapsas. Kuid samas ei saa ma ka öelda, et ma seda ei söö. Ma armastan väga hapukapsast. Kuid värske keedetud kapsas peab olema hästi ühtlaselt hakitud, et see mind otseses mõttes öökima ei ajaks. Seal ei tohi olla ühtegi paksu tükki. Kuna seda on päris raske saavutada, siis enamjaolt hoian ma sellest eemale. Kuid siiski on minu vastupanu vähenenud ja vahel ma võtan end kokku ja söön ema tehtud kapsarulli koos kapsaga ära. Ka Esileedi oskab tänaseks kapsa-hakkliha hautist teha nii, et sinna oleks lõigutud vaid sellised tükid, mida ma ära ei põlga. Muide, kuna ma tutvustan teile Food Studio puljongeid, siis viimasel ajal oleme hakkliha-kapsahautise jaoks kapast hautanud Food Studio kanapuljongis. Väga mõnus jääb.

Ka lapsed kipuvad olema pirtsakad sööjad. Neid on ikka keeruline saada sööma kõike, mida sa sooviksid, et nad sööks. Ma olen sellest teemast korduvalt nii FB lehel kui ka vist blogis rääkinud, et kui nad saaks valida, siis sööks nad igaks käiguks makarone. Ometi, kui Noorsand ja Piiga väiksemad olid, sõid nad kõike. Brokoli? Anna siia! Lillkapsas? Näm-näm. Ühel hetkel asendus vaimustus aga tülgastusega ja ma võiks seda kasutada isegi väljapressimismeetodina – “Kui te tuba ära ei korista, teeb issi õhtuks brokolit!” Usun, et tuba oleks hetkega särav.

Ka mina ei söönud väiksena pea ühtegi köögivilja. Toorelt veel, aga nii kui seda kuumutada, muutusid nad millekski hirmuäratavaks. Mul on siiani meeles see hirmujudin, kui ma lasteaias lõunaunest ärkasin ja köögist keedetud juurviljade lehk voodini levis. Kogu õhtu oli minu jaoks rikutud. Tihti öeldi mulle, et söögu ma või pool, et alles siis saan teistega mängima. Istusin seal norgus peaga oma puutumata kausi ees seni, kuni kasvatajal minust lihtsalt kahju hakkas.

Mina hakkasin erinevaid juurvilju sööma alles kahekümnendate teises pooles. Esimesed mitukümmend aastat veendusin ma, et mu toidus poleks küüslauku, sibulat, ühtegi köögivilja peale kartuli ja porgandi. Ma hakkasin analüüsima, mis muutus. Miks miski, mis oli minujaoks sedavõrd põlgust tekitav, muutus millekski, mida ma ise toidule meeleldi lisasin?

Üks viis on see toidu sisse peita. Näiteks pane smuutide sisse ja mikserda puuviljadega ära ja lapsed ei saa sageli arugi, et midagi lisaks seal sees oli. Mina olen läinud aga seda teed pidi ja olen katsetanud erinevaid toite ja on selgunud, et teatud toitudes on lastele vastikud köögiviljad täiesti vastuvõetavad. Näiteks põlgavad nad brokolit ja lillkapsast. Välja arvatud siis kui see on ühepajatoidus. Siis söövad nad neid meeleldi. Minuga algas see täpselt sama moodi. Ma ei söönud kumbagi neist, kuni Esileedi tegi mulle enda ühepajatoitu, mis oli kardinaalselt erinev sellest, millega ma olin üles kasvanud. See oli esimene kord kui ma sõin keedetud brokolit ja lillkapsast ning see läks suust edasi. Alates sellest ajast on tekkinud minus kahtlus, et äkki need köögiviljad polegi nii jäledad. Äkki tuleb neid lihtsalt teisiti valmistada, kui ma seni harjunud olen.

Sõna seller hirmutab mind siiani. Ma ei suuda aru saada, kuidas Esileedi suudab Waldorfi salatit nautida. Võib olla on see tõesti hea. Ma ei tea. Ma ei ole kunagi proovinud, sest mõte toorest sellerist on mulle umbes sama ahvatlev nagu vistrik nina otsas. Tõesti ei soovi. Paar aastat tagasi osalesin ma Triinu Toidumaailma koolitusel, kus me tegime seda suppi, mis tänases postituses on ja üks oluline osa supist, on seller. Ma kandsin loomulikult supi juba enne proovimist maha, sest midagi head sellest tulla ei saa.

Seller antud supis on täiesti suurepärane. Eelkõige seetõttu, et tal puudub täielikult sellerile omane lõhn ja seega ka maitse. Ta on lihtsalt hästi mõnusa tekstuuriga ja maitsev.  Kui teie olete mingite toiduainete puhul hästi skeptilised, siis katsetage lihtsalt erinavaid toite sellega, sest inimesed on mingil põhjusel aastasadu seda toiduainet söönud. Äkki tuleb seda süüa lihtalt selle õiges valguses.

Täna ma tegin vürtsikat kinoasuppi. Selle retsepti leiate SIIT, kuid ma tegin ka video, kus on retsept olemas. Originaalist oli erinev see, et mul polnud kodus juursellerit ja ma asendasin selle suvikõrvitsaga ja mul polnud tšillikauna. See eest oli mul Food Studio Aasia puljong, kus sees on nii sidrunheina, ingverit kui ka tšillit. Lisaks lisasin tšillit kuivatatud kujul. See supp sobib vürtsikana ja seda ütlen mina, kes ma ei armasta vürtsikaid toite. Kasutasin seda puljongit esimest korda ja see sobis suppi imeliselt. Ma arvasin, et kuna tegu on Aasia puljongiga, siis on see kindlasti hästi tuline. Aga ei ole ja sidruneina ja ingveri maitse andis niigi maitsekale supile veel väga mõnusa varjundi. Selles võiks julgelt tunduvalt enam kick’i olla. Kuid arvestades põhjamaa inimese õrnade maitsepungadega, siis on selline mahe variant arvatavasti optimaalne. Juurde saab alati lisada. Siia supi sisse oleks suurepäraselt sobinud ka Food Studio juurviljapuljong, sest selle röstitud juurviljade maitse on ka väga meeldiv. Igal juhul väga mõnus supp, mida proovida, aga lisage kindlasti ka pool tšillikauna!

Mis toite teie varem põlgasite ja ühel hetkel sööma hakkasite?

Ma ei ole kunagi mõelnud edasi vanusest umbes 32 aastat. Kõik oma elu eesmärgid, mis ma oma elus seadsin, olid tärminiga enne 32. eluaastat. Valetan, üks eemsärk oli ka seatud vanusega 40. Ok, eesmärk ei ole õige sõna, sest ma pole selle nimel eriti sihipärast tööd teinud. See on rohkem nagu daatum, millest võiks miski muutuda. Vanuseks 40 pidi mul olema piisav vundament laotud, et mul võib olla vaba voli, kas minna pensionile, või teha ka edaspidi seda, mida ma ise teha tahan. Minu nägemus oli, et kui ma saan 40, siis ma siiski pensionile ei lähe, kuid võtan aja paariks aastaks maha, kui ma enda purjekaga kusagil Vahemere ja Aadria mere sinistes vetes õõtsun. Loomulikult on üks muutuja juurde tulnud – ma ei seostanud ka enda tulevikuga kunagi seda, et mul võiks kunagi lapsi olla. Rääkimata kolmest.

 

Loomulikult on mul sellega alati olnud kahtlusi, sest mul pole küll midagi, mis seda kinnitaks, aga ma olen suht kindel, et ma jääks esimese tuulega merehaigeks ja see plaan ei oleks enam üldse nii ahvatlev. Pealegi on mulle pankrot 40ndaks eluaastaks 1000 korda lähemal kui finantsiline vabadus ja Vahemere puhkusest võin ma vaid und näha. Muide, trivia küsimus: mitu korda on Henry käinud soojamaareisil (sh Euroopa vahemeremaad?) Vastus: mitte kordagi. Ma pole elus käinud ühelgi soojamaa reisil, ega ühelgi sellisel reisil, mis sisaldaks lihtsalt päikese käes vedelemist. Kõik minu reisid on olnud tihedad kultuurireisid, või sellised, kus ma käin mööda mägesid matkamas, või kus ma käin mööda koopaid uudistamas. Minu lähim reis päikesevõtuga oli ükskord, kui ma reisisin Tallinnasse laulupeole ja kui see läbi sai, siis ootasime me meid majutanud kooli ees oma bussi ja ma põlesin seal maja ees istudes ära. Minu ainus päikesereis.

Kuid, miks ma ei ole lähedal oma planeeritud finantsilisele vabadusele? Kas need on elus tehtud valed valikud? Kindlasti. Eriti need, mis suunas ma enda elu sätin. Ma arvan, et kuritegelik on see, et koolides ei õpetata säästmist ja investeerimist. Terve minupoolne pere on rahalise puudega – vahet ei ole palju peale tuleb, alt läheb vähemalt sama palju ära. Ma olen aastatega suutnud seda kalduvust endas kontrolli alla võtta ja säästmine tuleb mul vähesel määral välja, kuid investeerimine seevastu absoluutselt mitte. Kui mina mõtlen rikkaks saamisele, siis ma otsin endale ideed, mis mu rikkaks teeks. Nagu Facebook või Instagram, või idee panna kohvritele rattad alla. See on olnud alati see, kuidas mina olen näinud ennast sellest rahalisest sõltuvusest välja tulekut. Reaalsus on aga see, et enamus, kes selle saavutavad, teevad seda ohverdades ja järjepideva tööga, kus nad kasvatavad vähe haaval, kuni sellest saab suurem ja siis suurem ja siis suurem, kuni sa siis saavutadki selle.

Ka minu karjäärivalikud on olnud alati küsitavad. Need on sellised ideaalsed keskmise inimese valikud. Ma olen suure osa oma elust olnud müügimees. Müüsin ma koristustarvikuid, müüsin õlut, jäätist ja ma tean, et ma sain enda asjadega suurel jaol alati hakkama, sest see, mida ma müüsin, oli miski, mida ma ka ise ostaks. Sellisel juhul on see käkitegu. Siis sa isegi ei müü, vaid võtad tellimusi vastu. Ja müügimehe töö on selline kuldne lõks – see on üks hävitavamaid kohti, kus ma tööl olin, sest ma sain head palka. Mul oli enda tarbeks alati ametiauto. Töötajana võisin saada ka igasugu muid boonuseid ja mis kõige hullem – ma olin rahul. Rahulolev inimene ei otsi paremat. Ta on rahul. Ta ei pea pingutama, et midagi paremat ehitada. Tal pole selleks vajadust. Koondamine, mis minu ametikohaga juhtus ja mis tundus siis suurima katastroofina, oli tegelikult õnnistus, sest see andis mulle jalaga tagumikku – Henry tee oma ajaga midagi targemat, mitte ära kühvelda teistele raha kokku!

Paar kuud masendust ja enesehaletsust ning siis kargaski mulle pähe, et kui ma suitsetamise maha jätsin, siis jäi kõlama, et kui sinu piirkonnas veel esindust ei ole, siis võta meiega ühendust. Võtsingi ning ostsin üüratu summa eest endale Eesti piirkonna frantsiisi. Juba alustades ei tundunud see küll rikkaks saamise mõistes hea plaan, kuid miks mitte proovida ja ma tõin Eestisse Allen Carri meetodi, mis aitas nii mul ja tänaseks Eestis juba sadadel inimestel suitsetamisest lahti saada. See võttis kogu mu aja ja kogu mu tähelepanu. Esimestel aastatel olin ma end sellega täielikult sidunud ja ei läinud kaua aega kui ma sain aru, et sõltuvuse see pool, kus sa tahad inimest välja aidata, ei ole isegi tolmukübeme suuruselt sama kasulik kui see pool, mis inimest lõksus hoiab. Miljon korda tulusam ja lihtsam on inimestele sigarette peale müüa, kui inimest sellest välja aidata.

Mis hoiab sõltlast lõksus? Hirm. Hirm, et sellest sõltuvusest lahti öeldes ei naudi enam elu, pidusid, koosviibmisi. Et elu aeg tuleb end sellest tahtejõuga eemal hoida (see käib kõigi sõltuvuste kohta – nikotiin, alkohol, suhkur, uimastid). Et mahajätmise protsess saab olema pikk ja piinarikas. Ja kui inimesel on hirm, siis ta ei tegutse – ta on seal enda pisikseses väljamõeldud mugavas kookonis ning ei astu neid esimesi samme. Need, kes astuvad, ei tea, mida oodata ja haaravad sageli esimesest võimalusest kinni, mis neile abi lubab ja mis see võimalus on ? See, mida palju palju reklaamitakse. Minul selliseid ressursse pole, et pidevalt pildis olla ja seega tuli mul ka see tegevus tahaplaanile jätta. Mõelda vaid – üliefektiivne ja loogiline ja lihtsasti toimiv viis suitsetamist maha jätta ja ma lasen sel frantsiisil lihtsalt tiksuda, mis vähem kui aasta pärast läbi saab ning kas ma seda pikendan – ei oska öelda. Ma tõenäoliselt otsustan selle põhjal, kuidas aasta kulgeb. Rahaliselt rikkamaks see mind ei tee. Vaesemaks ka mitte. See on olnud nagu minu panus ühiskonda. Mind on hoidnud tegutsemas need tänukirjad, mis ma enda silmis täiesti lootusetute sõltlaste käest saanud olen. See on mind toonud tagasi ja meenutanud, et selle töö boonus ongi see pool, kus ma kingin inimesele võibolla 10 või 20 aastat elu (keskmise suitsetaja oodatav eluiga on 13!!! aastat lühem kui mittesuitsetajal). Rääkimata elukvaliteedist elu teises pooles. Kui ma selle Eestisse tõin, siis püüdsin tasuvust prognoosida ja eeldasin, et esimesel aastal tuleb mu seminarile 350 inimest. Tuli 32. Terve aasta peale. Nüüd on see number iga aastaga loomulikult kasvanud, kuid see ei tee kedagi rikkaks.

Seega ma olen aru saanud, et rikkaks ei saa sõltlasi ravides ja rikkaks ei saa teenides pisikest protsenti ja andes lõviosa kasumist lihtsalt ära. See hoiab sind lihtsalt rahuolevana. Raha tuleb sinuni siis kui sa pakud piisavalt suurele hulgale inimestele seda, mida nad vajavad. Minu otsingud ühesõnaga jätkuvad.

Blogimine ei tee ka rikkaks. Vaeseks ka mitte. Seda ma teen rohkem sellepärast, et see pakub midagi rohkem hingele kui rahakotile. Kui ma varem põdesin koostöid, et kes neid loeb, siis see on minu jaoks isegi üks põnevamaid külgi blogimise juures. Mul on hea meel tõdeda, et mu koostööpostitusi loeb sama palju inimesi kui ka muid postitusi. Ma olin mures, et kes neid loeb, aga ma olen aru saanud, et need tooted, mida meile testimiseks antakse, on sama palju osa meie elust kui poest ostetud leib või jalamatt ukse ees. Tulekski sellesse suhtuda selliselt ja inkorporeerida see meie ellu, mitte keskenduda tootele. Sest lõppude lõpuks te loete seda blogi, et lugeda meie toimetuste kohta, mitte tooteinfot.  Muide ma sain 2018 aasta sotsiaalmeedia auhindade jagamisel esikoha “Aasta parim kirjatükk” kategoorias. Ja ma sain selle…  reklaampostituse eest! Ma rääkisin seal jäätmenädalast. Nii et ettevõtted, kes tahavad end  tuhandete teadvusesse tuua, siis pöörduge julgelt ja kui see, mida te pakute on hea, siis ma arvan, et mu lugejad väärivad ka seda, et sellest kuulda.

Tänane postitus oligi lihtsalt rant sellest, et ma saan põhimõtteliselt kahe nädala pärast 37 aastat vanaks ja 40nda eluaastani on veel aega. Mul on veel aega avastada enda andeid ja huvisid, mis toetavad mu plaani elada ja võimaldada enda perekonnale piisavalt head elu, et raha ei oleks peamine kriteerium, mis elus valikuid tegema sunnib. Kuid tuleb alla neelata tõdemus, et 40ndaks eluaastaks ma Vahemerele muretult purjetama veel ei jõua. Lükkame selle viie aasta võrra edasi. 

Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kelle naturaalseid puljongeid me katsetame ja teile tutvustame!

Nagu lubatud, sai möödunud nädalal tehtud kalasuppi. See oli mu elu esimene kalasupp, mis ma kunagi teinud olen. Lihtsalt ma ei ole kunagi saanud kalasuppi, mida ma oleksin tahtnud veel. Võib-olla sain väiksena ka mingi trauma mõnest kohutavast uhhaast, mida keegi valmistas. Ei mäleta. Kuid kalasupp pole kunagi menüüsse kuulunud.

Ei kuuluks praegugi, kui Food Studio valikus ei oleks kalapuljongit. Otsustasingi, siis kalasupile uue võimaluse anda ja järgisin enam-vähem seda retsepti, mida nad enda FB lehel jagavad. Oot, püüan lingi siia ka panna (LINK). Ma panin lihtsalt törts rohkem kartulit ja rohkem kala. Mulle meeldivad tummised supid. Ma polegi vist kunagi kohanud ühtegi meest, kes väidaks vastupidist, et tema eelistab leemest ja hõredat suppi. Ei, supp peab olema korralik.

Las ma ütlen – see supp oli tõeline maitseelamus. Ma arvan, et see on parim supp, mis ma kunagi teinud olen. Ja see on nii kuramuse lihtne ja ma tean, et selle teeb heaks see puljong, aga natuke au võtan ma ka endale, sest mina lõikusin asjad sinna sisse. Ok, Esileedi lõikus. Aga mina lõikusin kala ja segasin. Praegugi kirjutades hakkab suu vett jooskma. Kindlasti on abiks ka see, et ma püüan siin eksperimendi korras hoida silma sellel, mida ma nädala jooksul söön ja kõik kirja panna ning automaatselt, kui sa hakkad ennast jälgima, hakkad sa ka tegema paremaid valikuid. Ja kõht on veidike tühi. Kuid see selleks, see supp oli ka imeline. Mis ma järgmine kord teistmoodi teeks: ma paneks riisi, mis valmiks rutem, või keedaks selle enne valmis ja ma lisaks enam teisi erinevaid köögivilju nagu suvikõrvits, hernes, lillkapsas.

Nagu ma ka eelmises postituses ütlesin, siis nende puljongid teevadki kõik supid heaks. Kuigi tegu on valmispuljongiga ja selle suur eelis on see, et see on imekiire – viskad juurikad sisse, keedad 10 minutiga pehmeks ja voila! sul on supp olemas, siis mina olen selle supi keetmisega võtnud aega ja seda meelega kauem keetnud, sest võib olla olen ma liiga palju kokasaateid vaadanud ja kujutan endale asju ette, aga kui ma olen seda kauem keetnud, siis selle supi maitsesügavus on hoopis teistsugune ja see maitseb veelgi parem. Mul on kogemus nüüd kanapuljongiga ja nüüd ka kalapuljongiga. Mõlema puhul pöidlad püsti.

Eelmisel aastal kui mulle neid tutvustati, siis üks asi, mis silma jäi, oli see, et puljongid ei olnud teps mitte odavad. Maksta kolm eurot, kui selle puljongi kuubiku/kallerdise saad sa 50 sendiga, tundus palju. Ometi olen ma nüüd pea aasta seda regulaarselt ostnud ja mitte kordagi pole mu käsi tõusnud ostma uuesti neid kuubikulisi, sest neid kahte ei saa võrrelda. Isegi kui me keskendume ainult maitsele ja jätame tervislikkuse poole välja. Loomulikult on keskmine eestlane (mina näiteks) nii harjunud nende odavate kuubikute maitsega, aga me ei peaks. Kui me ajame taga sügavat ja naturaalset maitset, siis me ei saa loota seda tootest, mille koostise nimekirjast ei tea sa pea ühtegi nimetust.

Ja pealegi, arvata, et mingi 3.20 maksta puljongi paki eest on palju, on naeruväärne. See kalasupp, millest jagus meile kõigile lõunaks ja täiskasvanud sõid seda ka õhtusöögiks, siis selle supi kogumaksumus oli: 3.20 puljong, 1.00 euro juurviljad, 5.00 eurot kala ja kuna tegu on valmispuljongiga, siis pole tegelikult ka vahet, mis kala sa sinna sisse paned. Meie panime lõhet, sest lapsed muud ei söö. See teeb siis 7 inimese eine hinnaks 1.20 inimese kohta. Ma tahaks öelda, et pole paha. Ja oluline aspekt on ka see, et ei mingit keemiat, ei mingeid maitsetugevdajaid ja soolasust saab igaüks reguleerida ise maitse järgi, kuna puljongid on teadlikult tehtud vähesoolased, et me julgeksime anda ka pere kõige pisematele.

Ma püüdsin supitegu ka filmile saada, aga kuna KÕIK mälukaardid olid täis ja tühjendamata, siis ma pidin filmima telefoniga ja telefoniga filmides saab telefoniga filmimise kvaliteedi. Aga ma olen iga korraga aina targem :).

Kas te tahate ka muidu proovida neid puljongeid, mida ma siin kiitnud olen? Noh, ühele teist saadan ma terve kastitäie erinevaid puljongeid, kuid selleks mine viska lisaks minu lehele ka nende lehele pöial püsti (SIIN LINK) ja jäta Facebooki mu postituse alla kommentaariks, mis on sinu lemmiksupp. Keegi teist saab reedel väga mõnusa auhinna!

“Lapsed, mida te täna süüa tahate?” Ma viskan selle küsimuse sellisena üles, kuid tegelikult hakkab vastuseid tulema vaid ühest suust. Vähemasti selliseid vastuseid, millega mul midagi peale on hakata. Noorsand oskab enda soove päris kenasti väljendada. Kaksikud ka, kuid ainult “kas” küsimusele vastates. Kui ma küsin, “mida nad süüa soovivad?”, siis Vennas saab tavaliselt küsimusest valesti aru ja juba ta istub ootusärevalt laua taga, sest küsimuses kõlas talle tuttav sõna “süüa” ja nüüd peab ta süüa ka saama. Piiga nii krapsakas pole ja vastab tavaliselt küsimusele mõne tähtsa faktiga, nagu “mina juba pissisin” või “mina olen väike ilus printsess.” Võib olla enne sööki. Söögijärgselt tuleb fantaasiat rohkem kasutada, et sealt printsess leida.

Kuid Noorsand teatab 90% kordadest kohe esimese asjana, et tema soovib oranže makarone. Ta räägib lõhe tagaliatelledest, mida me Itaalia restoranist ikka tellinud oleme ning mis on kõige kolme lapse vaieldamatud lemmikud. Kuid ei, täna me ei telli. Täna me teeme ise süüa ja nüüd ei ole meil ka eriti palju aega teha, sest Vennas, kes kogu asjast valesti aru sai, istub jätkuvalt hämmendulnult lusikas püsti laua taga.

“Kas te soovite suppi?” Sellest küsimusest saavad kõik aru ja tavaliselt tuleb ühine “Jaa”. Kõik kolm on suured supisõbrad. Ainus supp, mida keegi neist ei söö, on eilne supp. Ma ei teagi, miks see nii on. Mingil veidral põhjusel ei armasta nad soojendatud suppi ega soojendatud üldse midagi. Kas see on seetõttu, et nad just eelmisel päeval seda sõid, või on soojendatud toidul madalam kvaliteet, võta näpust.

Supp on hea valik, sest see on kiire. Puljong keema, samal ajal koorid ja tükeldad juuviljad, mis sisse lähevad ja umbes 5 minutiga on kogu mant seal sees, 10 minutit hiljem läheb sisse lihaline/kalaline ja viis minutit veel ning olemegi taas olukorras, kus laste närvid lõpuni pingesse ajada – nad ei tohi ikka veel süüa, sest nüüd peab supp jahtuma. Kui see aeg, mis neile tundub 10 tunnina ja kell tõestab, et möödub vaid 4 minutit, läbi saab, on kolm supisööjat kiivalt ametis.

See siin on lugu ideaaltingimustes, kus kõik kolm last on samal ajal näljased ja keegi kolmest lapsest ei käi mulle peale, et mul on kindlasti tarvis abikokka, kes juurviljadega mul abis peab olema. Kui see on nii, siis korrutage toidutegemise aeg kolmega. Ükskõik mille tegemisele lapsi kaasata, pikeneb aeg märgatavalt. Seepärast paljud meist ongi sellised, et teeme pigem ise ära kui lapsi tegema kaasame. Kurb tunnistada, et olen isegi läinud korduvalt seda teed ja ma kahetsen seda alati kui järgmisel korral ma neid kaasan ja näen kui palju rõõmu neile osalemine valmistab. Esileedi on selles vallas minu suur eeskuju – tema kaasab lapsi kõiges.

Kuid rääkides suppidest, siis sel kuul ma räägin teile tootesarjast, mida meie kasutame juba eelmise aasta suvest. Olemas on see olnud poelettidel juba paar aastat vist. Selleks on Food Studio valmispuljongid. Lõime käed, et märtsis räägime neist ka teile.

Ma olen suur võistlevate kokasaadete fänn. Noh tegelikult ma olen Austraalia MKR-i fänn. Ameerika MasterChef ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma alati hämmastan Esileedit kui ma suudan juba saate poole peal ära arvata, kes välja kukub. Ma oleksin justkui ise saate produtsent ja umbes 90% kordadest tean ma, et see, kes ei loo seal saates draamat, vastuolu või vastupidi ei räägi, kuidas ta näeb isegi unes kokkamist, sest kirg on nii suur, siis ta kukub tõenäoliselt välja. Ma vaatangi seda peamiselt seetõttu, et see on nii klišeesid täis ja suur osa sellest liiga läbinähtavalt lavastatud.

Kuid neis saadetes ja ka paljudes Youtube retseptivideotes kasutati alati valmis puljongit. Kui ma püüdsin siin Eestis retseptide järgi teha, siis minu puljong oli alati vees lahustatud puljongikuubik ja kõik need puljongikuubikud maitsevad nagu puljongikuubikud. Ma mõtlesin aastaid, et miks ei võiks juba Eestis poodidesse keegi maale tuua valmispuljongeid. Ma ei tulnud selle pealegi, et aga miks neid mitte ise valmistama hakata. Food Studio tuli ja nad teevad seda tõesti hästi, sest ükskõik, mis suppi ma sellega valmistanud olen, see teeb kõik supid heaks.

Just see kiirus, mida selle puljongi kasutamisega saavutab – sa lihtsalt valad selle potti ja kõik muu mant sinna juurde. Kaob ära see tundide pikkune puljongi valmistamine. Food Studio puljongitegu võtab kaheksa tundi ja kujuta siis ette, et sa peaksid 8 tundi midagi keetma lihtsalt selleks, et teha üks supp. Ja tänapäeval kui toodetel peavad olema peal kirjas koostised, siis kes iganes on lugenud, mis tema kasutatavas puljongikuubikus sees on, on arvatavasti samuti alternatiivide otsingul.

Sel nädalal teen ma nende puljongiga neljapäeval kalasuppi ja andke märku, kas te tahaksite, et ma hakkaks ka videot rohkem kasutama ja püüan selle teo ka linti võtta?

Nagu öeldud, on märtsis Food Studioga mitu koostöös valminud postitust.