Autor

henry

Sageli kasutavad Eestit väisavad välismaalased ja ka reisilt naasvad eestlased Eestit tutvustava omadussõnana, et Eesti on puhas. Kuid tegelikult ei ole. Eesti on puhtam kui paljud teised riigid, aga Eesti on ikka prahti täis. Linnas jalutades on raske leida paari järjepanu ruutmeetrit, kus maas ei vedeleks ühtegi suitsukoni. “Teeme ära” talgutajatel on igal aastal meeletult tööd ja kuigi olukord on parem, on siiski veel väga pikk tee minna.

Meie oleme iga aastaga aina teadlikumaks muutunud nii prügisorteerimise kui ka taaskasutuse suhtes. Me oleme kaugel eeskujulikest, kuid ma arvan, et võttes arvesse, kust me tulnud oleme ja kuhu jõudnud, siis see muutuski on juba märkimisväärne. Meil on katlaruum nagu prügisorteerimisjaam. Õigemini seal on mul ära jaotatud kotid klaasile, panditaarale, pakenditele ja paber/papile. Kui ma pean sinna gaasinäitu vaatama minema, siis on see alati tükk tegemist, et neist mööda trügida. Kuid on näha ka eeskuju pool, sest lapsed taipavad juba ka vaikselt ise, mis prügi läheb prügikasti ja mis läheb kasti kõrval olevasse kotti.

Kuid oleme tegemas esimesi tähtsamaid samme ka selles suunas, kuidas me pakendeid näeme. Ma mäletan kui ühel hetkel ei saanud poest enam seda sooja saia ja leiba osta, vaid sa läksid poodi ja kogu leivariiul oli täis kilepakendites viilutatud ja viilutamata leiba ja saia. See tundus nii veider, sest pakendis olev leib tundus palju kehvem. Miski, mille ma olen ammu unustanud ja nüüd seda kirjutades see meenus. Täna ostame me ka neid kilesse pakendatud viilutatud jahutooteid ja see tundub täiesti normaalne. Jaa, müüakse ka lahtist, aga ma pole enam saanud seda nostalgiat neist ja pole ostma jäänud.

See on ka üks põhjus, miks ma tahan ise poes käia. Tartus ei ole veel e-toidupoe võimalust, aga olles kuulnud erinevatelt inimestelt tagasisidet, siis ma olen mõelnud, kas ma tahaksingi. Mitmed on kurtnud, et e-poodide puhul minnakse pakenditega suhteliselt hulluks – üks sidrun ja üks kilekott, üks mandariin ja üks kilekott, üks sibul ja üks kilekott. Ehk kõik erinevad puu- ja juurviljad pakendatakse eraldi kottidesse. Kui ka teie arust ei ole see mõistlik, siis kirjutage neile. Kui piisavalt palju inimesi kaebab, küll siis ka muutused toimuvad. Te ei taha, et keegi teie puuvilju näpiks? Nagunii näpib ju – keegi peab selle sidruni sinna oma sõrmedega ju kilekotti panema.

Ma ei võta pea kunagi puu ja juurviljade ostmiseks neid läbipaistvaid kilekotte. Kui need on nagunii seal lahtiselt, siis ma ka ostan need lahtiselt. Kuna ma kasutan pea alati kiirkassasid, siis olen ka mina viimane, kes neid vilju näperdab. Ka oleme me ostnud endale puu-ja juurviljade tarbeks võrgud. Mis küll meil aga pea alati maha ununevad.

Sama asi ka poekottidega. Meil on piisavalt tugevaid kangast kotte, et tegelikult ei peaks me üldse poest kilekotte ostma. Kuid taaskord – kui ma poekoti köögis ära tühjendan, siis kipub ka poekott kööki jääma ja ma ei käi poes eriti planeeritult. Kui ma sõidan poest mööda, siis ma korra lihtsalt mõtlen, kas poest ka midagi vaja on ja tavaliselt on sel hetkel kõik kotid kodus. Ja see on ka taoliste postituste võlu. See inspireerib mind muutusi sisse viima. Ma luban, et ma ei osta aasta lõpuni mitte ühtegi kilekotti ja ei kasuta ka ühtegi ühekordset kilekotti. Null. Ainult hurmaa jaoks, sest see on alati nii kleepuv. Ei. Oot. Kui null siis null. Isegi hurmaa jaoks mitte.

Tehke ka proovi, sest see nädal on üleeuroopaline jäätmetekke vähendamise nädal ja nii tore kui võimalikult paljud meist teeksid selle otsuse, anda enda panus, et me neid jäätmeid võimalikult vähe tekitaksime. Paar aastat tagasi ei olnud me suured sorteerijad ja meil oli pidevalt häda, et prügiauto tulekuks oli lootus prügikasti kaas kinni saada lootusetu. Me mõtleme nüüd, et äkki peaks prügiauto käimiskordi harvendama, sest sageli ei ole ta tulekuks kast täis.

Taaskasutus on lastega peredes alati aktuaalne ja nii ka meil pidevalt asjakohane. Esileedi saadab mind sageli kusagile inimestele uste taha, sest ta olla kelleltki jälle mingid teise ringi saapad või riided soetanud. Lastega ongi kerge, sest nad ei jõua riideid ära kulutada ja kasvavad neist enne välja. Ka paljud Esileedi sõbrannad saavad talt hunnikute viisi laste esimese aasta riideid, mille meie eelnevalt kelleltki saanud oleme. Ka kõik riided, mis me oleme saanud Breden Kidsiga koostööd tehes, on leidnud endale uued kandjad, sest kvaliteetsed materjalid kestavad kaua.

Üks kuluartikkel, mis pole märkimisväärne, aga siiski lastega peredes ülivajalik – joogikõrred. Neid ei kulu meil palju, sest 99,99% ajast joovad nad kraanivett. Kuid on päevi kui laual on õunamahl või mõni muu magusam jook, siis seda soovitakse alati tarbida läbi kõrre imetuna. Me ostsime endile taaskasutatvad kõrred, mis on tehtud ….. metallist. Ja need toimivad sama hästi kui tavalised kõrred. Veelgi enam. Nendega tahan ka ma isegi juua. Neid müüdi selles otsemüügifirmas, mis müüb igast lappe ja muud. Meenus, nimeks on Norwex. See on üks brändidest, millest Esileedi vaimustuses on ja paneb pool palka nende erinevate lappide peale.

Ka kogu meie elutoa mööbel on taaskasutuses. Ka köögilaud ja köögimööbel üldse. Oma vanaema korterisse panime me kööki uue mööbli, mis oli samuti taaskasutuses ja vajas vaid veidi meistrimehe kätt, et see ära sobitada. Tasuta saadud asjade puhul on meil ka kunagi langetatud otsus, et kõik, mis me oleme tasuta saanud, selle anname me ka tasuta edasi. Küll aga eeldusel, et keegi sellest endale äri ei tekita. Auto, millega me liigume oli ka eelnevalt kasutuses. Aga see pole vist eriti saavutus.

Jäätmenädala toimumiseks on tehtud ka informatiivne leht www.jäätmed.ee ja kui seal ringi lappate, siis seal jagatakse infot, et kuhu saaks enda jäätmed ära viia, antakse nippe, kuidas vähendada ja isegi õpetusi, kuidas kogu asi endale võimalikult lihtsaks muuta. Ma nägin, et ka Mallukat inspireeris see nädal ja ma loodan, et ka teid.

Veel kord, me ei ole rohelised ja eeskujulikud, aga ma tahan, et me oleksime palju rohelisemad ja palju eeskujulikumad ning rääkige ka enda kogemusi, kuidas teie sellesse panustate. Mida teie teete enda jalajälge keskkonnale vähendada? Kas sorteerite jäätmeid? Kas taaskasutate?

Kas teete minuga kaasa väljakutse, et aastalõpuni kilekotte ei osta juurde ja puuviljaosakonnas ka ei võta? Vaatame kuidas läheb, sest kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et mitte midagi ei muutu. Iga uus harjumus on alguses harjumatu ja mina olen valmis seda piina kannatama, et ma ei saa poolteist kuud loodust tavapärases tempos reostada.

Kõigi kommenteerijate vahel on mul välja loosida viis auhinda – kolm teist saab hugbagi, mis on väga mugav võrkkott ja teil ei lähegi enam kilekotti tarvis. Eeldusel muidugi, et te selle poodi kaasa võtate. Ja kaks teist saab korduvkasutatava bambusest kohvitopsi. Mõlemad suurepärased abivahendid puhtama kodukandi nimel.

Noh, sest me ütleme neile! Nii lihtne see ongi.

“Issi, ma armastan sind niiiiiiiiiii palju”, teatab Noorsand ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Sest just nii ütlen mina talle kui väga ma teda armastan. Piiga, kes seda eemalt näeb, hüppab hetkega mulle sülle ajab käed laiali ning ütleb “Almastan issi pallu”. Seda näeb eemalt Vennas, kes tormab tulistjalu minu juurde, torkab näpuga silma ja jookseb itsitades minema.

Me oleme midagi õigesti teinud. Meie lapsed jagavad ja tahavad jagada õrnust ja armastust. See käib loomulikult käsikäes näpistamise, sikutamise ja löömisega. Kuid kui kõik vägivallaaktid saab ühele poole, on armastuse aeg käes.

Noorsand on selles eriti osav. Ta teab täpselt, mis meid heldima paneb. “Pane tahvel käest ära, aitab küll!”. “Kolm minutit veel!” vastab Noorsand ja tõstab viis sõrme püsti. “Ei, aitab”. Siis ta ohkab, paneb tahvli kõrvale, ajab käed laiali ning kirjeldab kui väga ta mind ikka armastab. Ta tahab minuga ühel lainel olla, sest juba temagi mõistab seda hoolivuse nii vaimset kui materiaalset poolt – ma ei taha, et ta tahvlit ära paneks sellepärast, et ma temast ei hooli, vaid sellepräast, et ma hoolin. Loomulikult ei ole ta valmis seda kohe ära panema kui ma ütlen ja sellepärast annamegi me talle alati ette teada: “Viis minutit veel ja siis paneme tahvli puhkama.”

Eks me ole seda õrnuse avaldamist ise soosinud ka. Me püüame olla teadlikud sellest, mida me oma lastele ütleme. Oluline on ju see, et nad mõistaksid, et mitte inimesed ei ole rumalad, vaid teod võivad olla. Mitte need teod, mida ma kasvuhoone ümbruses surnuks tallan. Ei, võtan tagasi, need teod on ka rumalad. Aga ma pean silmas, et mitte lapsed ei ole pahad, vaid ka head lapsed teevad aeg-ajalt pahandusi.

Seepärast me hoiame kõrvu lahti ka siis kui vanavanemad neid hoiavad, sest eks nad ole teine põlvkond, teised arusaamad. Meie põlvkond kuulis ju palju sellist: “rumal poiss”, “paha poiss”, “Henry kui sa seda kohe ei tee, siis ma ei armasta sind enam!”

Rahune ema, ma tegin nalja. Sa pole kunagi armastusega kaubelnud.

Ehk siis need sõnumid, mida me lastele püüame edestada ongi see, et nad on väga hoitud ja armastatud ja kui me pahandame, siis mitte sellepärast, et nemad tropid on, vaid midagi, mis nad tegid oli pahandamise ära teeninud. Tundub, et see mõjub ka, sest nad on ka üksteise vahel õrnad. Ja see pole iseenesestmõistetav asi. Eks loomulikult tuleb neil sageli ette nääklemisi ja löömisi. Piiga ja Vennas on legendaarsed üksteise peale kitujad ja kuna nad ise veel väga palju ei räägi, siis kitumine käib nutu ja jorinaga, mida nad esile toovad kui emb-kumb peaks kasvõi korraks üksteise vastu minema.

Kuid need negatiivsed hetked asenduvad kiiresti armsatega, kui Piiga tõttab koridori, et aidata Vennasel õueriideid seljast. Kui Vennas kiirustab teisele korrusele, sest ta kuulis poole kõrvaga, et Piiga otsib lutti taga ja ta teab, et teisel korrusel on alati kusagil mõni lutt. Või kui Noorsand kuuleb neid kahte omavahel nääklemaks, tõstab käe üles ja karjatab “Stopp”, läheb tardunud Vennase juurde, kallistab teda, kummardab tema tasemele ja vibutab sõrmega “Ei tohi õde kiusata!” ja pöördub siis Piiga poole, kallistab teda ja manitseb teda venda kiusamast.

Kui kaksikute esimesel aastal ja kauemgi, olime kogu aeg hädas, et Noorsand kippus neile selga ja pea peale istuma, siis see on õnneks lõppenud. Veelgi enam, sageli ei löö Noorsand neid enam vastugi, kui keegi neist teda frustreerunult lööb või näpistab. “Aia! Ei tohi haiget teha!” ja löömise asemel suundub ta minu või Esileedi suunda, et me teda lohutaksime ja valusale kohale peale puhuksime.

Ma ei tea, kust see tuleb, sest mina olen legendaarne tagasitegija. Mul on füüsiline sund vastu lüüa. Vahel kui keegi neist mulle munadesse kargab, siis see suur vihalaine, mis minusse koguneb, see kasvatab ja õpetab. Ma olen kogu aeg öelnud, et minu lapsed õpetavad mind. Nad on õpetanud mind ka enda viha talitsema. Esileedi on õnneks pääsenud sinikateta. Eks te peate ise järeldama, kas seetõttu, et ma ei ole teda löönud või seetõttu, et ma oskan lüüa nii, et sinikaid ei jää.

Aga see selleks.

Kunagi ma vaatasin ühte filmi nimega “The Help” ja seal ütles lapsehoidja väikesele mustanahalisele tüdrukule: “You is kind, you is smart, you is important” (natuke katkises ingliskeeles: oled lahke, oled tark, oled oluline). See oli enne kui ma üldse lastesaamisele mõtlesin, aga ma mõtlesin, et kui ma kunagi saan, siis ma teen temaga (nendega) sama moodi. Ma sisendan talle (neile) iga päev kui armastatud ja oluline ta(nad) on. Kui tähtis ja nutikas ta on. Ma usun, et selline enesehinnangu boostimine on oluline, sest ühel hetkel võtab su alateadvus selle vastu ja sa hakkadki end nägema targa ja armastatuna. Ja sa ei löö enam käega, sest sa oled nagunii loll ja ei oska, vaid sa hakkad andma endale võimalusi. Kui sa oled enesekindel, julged sa ka võtta vastutusi ja elada julgemalt.

Sama asja võib rakendada kõigiga, kes ei usu, et nad on armastust väärt. Inimestega, kelle enesehinnang mutta tambitud. Kellele on aastaid üritatud selgeks teha, et kui nad sellest destruktiivsest suhtest minema lähevad, jäävad nad üksi, sest mitte keegi teine ei vaataks tema poolegi. Läksin vist liiga spetsiifiliseks. Ma lihtsalt näen selliseid inimesi ja nende pilt endast on nii moondunud, et nad ei vajagi muud kui tunda, et neid armastatakse ja neist hoolitakse.

Ja ühed, kes seda tingimusteta armastust meile pakuvad, on meie lapsed. Nad ajavad käed laiali, et kujutada seda armastuse suurust, mida nad meile väljendada tahavad, või Vennase puhul sõrmega silma.  Ok, see pole ehk armastuse avaldamise žest, aga alati ta tuleb varem või hiljem mulle taas sülle, võtab mu pöidla endale pihku, veab mu käe ümber enda ja poeb pead minule nõjatades kaissu. Kes meile veel seda pakuks? Teod? Ja nii nagu meie üritame hoida neid armastavas keskkonnas, pakuvad nad ise ka meile väga palju vastu. Tänase postituse mõte oligi see, et tuleviku lastele öelda (kui nad seda kunagi lugema peaksid), et me märkame ja hindame, mida te üksteise ja meie heaks teete 😉

Täna ma räägin tõsisemal ja olulisemal teemal.  Ma ei ole ammu enam suhtumisega “peale mind tulgu või veeuputus”. Isana ei saa sa seda olla. Ma näen juba ka oma lühikese elu jooksul, kuidas me keskkonda mõjutame ja ma mõtlen sageli, kas ma saaksin teha paremaid valikuid. Mitte alati, kuid sageli.

Toidu puhul olen ma teadlik, et kui seal on peal teatud templid või kleebised, siis see on minu jaoks mingi kvaliteedi garantii. Näiteks kui leiva peal on, et Eesti aasta parim toit 2017, siis tõenäoliselt see eriti kehv asi olla ei saa. Või kui seal on peal märk, et tegu on ökotoodanguga, siis see tähendab, et selle toorainel pidi olema ka mingi järelvalve.

Kui mu sõbrad Norrast tagasi tulid ja ma nendega poodi läksin, siis nad itsitasid ja samas kiitsid mind, et ma kõiki valmistoidupurke sõrmede vahel keerutan ja uurin, mida nad sisaldavad. Pole vist kellelegi üllatus, et suur osa valmistoitudest ei ole terivsele kasulikud. Seega on minu asi see, et ma käin läbi toitude sisaldused, et kui ma söödangi enda perele neid e-sid sisse, siis ma vähemalt teen seda teadlikult ja olen teadlik, mis seal purgis peitub.

Kuid kui me jõudsime nendega tööstuskaupade vahele, siis minu tähelepanu hajus, kuid samas nende oma läks teravaks. Nemad uurisid kodukeemia jms pudeleid täpselt sama suure tähelpanuga nagu mina hetk tagasi toidu puhul. Miks? Mida nad loodavad/karvad sealt leida? Kui me võtame mingi puhastusvahendi endale ette ja selle sisaldust hindama hakkame, siis ei oska mina ju hinnata, mis selle mõju mulle ja keskkonnale on. Süüa ma seda nagunii ju ei kavatse.

Küsimuse peale, et mida nad sealt otsivad, sain ma vastuse ja see oli esimene kord kui ma kuulsin sellisest asjast nagu “luige”märgis. Selle võib leida erinevatel tööstuskaupadel – roheline lärakas, milles tähelepanelikum vaataja tunneb ära luige kujutise. Selgus, et Norras ja põhjamaades üldse olla inimesed sellest vägagi teadlikud ja keskkonna mõjude pärast enam hoolivamad inimesed pididki eelistama alati tooteid, millel on peal just see märgis.

 

Ma tunnistan- ma ei ole mitte kunagi sellele tähelepanu pööranud. Ma olen ostnud täiesti pimedalt hinda ja seda, mida telekas reklaamitakse. Kui see on sobinud meie majapidamisse, siis ma ei ole enam kordagi vaaginud, et mis võiks olla selle mõju maailmale. Kuid olen teinud seda juba kevadest saadik. Ehk lisaks hinnale on mul poes valikukriteeriumiks ka see, et sel oleks peal ökomärgis. Loomulikult paljudel asjadel pole, aga ma otsin seda siiski teadlikult silmadega. Sellest ajast alates on nii mõnigi meie igapäevaartikkel välja vahetatud. Üheks näiteks on mähkmed.

Mida need märgised siis tähendavad? Lihtsaim selgitus oleks vist see, et seda märgist kandvate toodete mõju keskkonnale kogu olelusringi kestel, on väiksem kui teistel analoogsetel toodetel. Ehk kui me võtame kaks ühe hinnaga pesupulbrit, siis mõju loodusele võib neil kahel olla täiesti kardinaalselt erinev. Ja on kaks märgist, mida võiks jälgida ning need ongi see “luige” märgis ja teiseks lille kujutisega märk.

Kui mult paluti, kas ma ei oleks sellisele asjale nõus tähelpanu juhtima, siis loomulikult ma olen, sest ma tahan, et kui me selle maa lastega lõpuks täidame, siis oleks ka nende lastel puhas maailmaruum, kus mängida. Me oleme ammu eeskujulikud prügisorteerijad (Esileedi on, mul on veel arenemisruumi), me oleme ka aina enam taaskasutust sisse viimas. Loomulikult saab alati paremini. Me oleme niigi ülerahvastatud maailma kurnamas kolme lapsega ja Esileedi sõnul ei usu tema, et me veel lõpetanudki oleme (ma ei tea kellega ta neid veel saada kavatseb). Vähim, mis me teha saame, on sellistele asjadele tähelepanu juhtida.

Esileedi kasutab juba ökotooteid nii pesupesuks kui ka muuks koristuseks. Põrandaid peseme me üldse puhta veega. Välja arvatud siis kui üks teatud tegelane oma number kahe poti kõrvale põrandale otsustab teha. Ma ei taha küll öelda, kes seda teeb, aga et lihtsam arvata oleks, siis kinnitan, et see ei ole Esileedi. Vähemasti ta pole mulle kordagi sellega vahele jäänud. Siis me kasutame põrandapesuks ka leebet vahendit.

Täiesti võimalik, et teie olete ökomärgistest ise juba täiesti teadlikud ja see mõjutab ka teie ostuotsuseid ja kui see on nii, siis on see suurepärane. Kuid paljud ei ole ja paljud, kes on, on sellele sattunud täiesti juhuslikult nagu mina. See on väärt asi, mida levitada ja järgmine kord kui te ostate endale kodukeemiat, siis hoidke enda silmad lahti ja otsige sealt pealt, kas Põhjamaade “Luige”märki või Euroopa Liidu “lillekest”. Selle märgisega liitumine on ettevõtetel täiesti vabatahtlik ja samas annab see tarbijale kindlust, et see valik on võimalikult loodustsäästev. Järgmine kord kui te poes olete, visake ka kodukeemia vahes pilk riiulitele ja vaadake, kas te märkate neid ja kui märkate, siis mõelge, äkki saate liikuda just nende toodete kasutamise suunas.

Kas teie olite varem sellest teadlikud?

Umbes nädal tagasi kirjutas söögikoht Gustav Gastro Cafe, millest ma varem midagi kuulnud polnud, et võtku ma enda bande kaasa ja tulgu neile sööma. Idee on suurepärane ja mõte ise mitte õhtuks süüa teha ka igati kiiduväärt, kuid on üks aga – ta ei ole kohanud mu lapsi.

Ma käin Noorsandiga akrobaatika trennis, kus treener annab harjutused ette ja lapsed siis tulevad riburadapidi järel ja teevad ettenähtud harjutusi. Kõik, välja arvatud Noorsand. Kui kõik kukerpallitavad, siis jookseb tema teistest kukerpallitajatest pööraselt karjudes mööda ja viskub raja lõpus asuvale batuudile.

Kui on harjutus, kus treener seab ülesandeks ära tuua kolm palli, siis Noorsand ei kuula juhiseid lõpunigi, vaid ta teab, mis ta tegema peab. Ta peab pööraselt karjudes pallide keskele jooksma, pikali viskuma ja siis palle igasse ilmakaarde laiali loopima. Esileedi arvas, et äkki peaks järgmine kord nii tegema, et ma jään trenni ajal ukse taha, et treener oleks ruumis kõige autoriteetsem isik. Et äkki siis suudab paremini keskenduda. Näis. Ta tegi trennis kõike kaasa, aga siis kui MINA ütlesin, et oleks aeg kaasa teha.

Igal juhul ei soovinud ma seda enda peale võtta, et rikkuda õhtusöök kõigil külastajatel. Ma tean, et ma muidugi muretsen üle, sest kui me oleme käinud söögikohtades, kus ei ole batuute ja jooksuradasid, siis on ta suurepäraselt käitunud. Kuid ei tohi unustada, et meil on neid kaks veel. Igal juhul ütlesin, et me oleme kutsest väga liigutatud, kuid me pigem veel ei tuleks.

Õnneks sai Gustav Gastro esindaja ise aru, kuhu ma jutuga tüürisin ja nii me saimegi kokkuleppele, et seda sama toitu saan ma ju süüa ka kodus. Ma pole viimasel paaril aastal tekkinud toidukohtadega eriti kursis, sest väljas me perega suurt ei käi. Õigemini väljas me käime. Sees ei käi.

Nad pakkusid, et ma tõmbaks endale rakenduse nimega Wolt. Ma ei teadnud sellest suurt midagi. Tean, et nad teevad siin Marimelli blogiga koostööd, sest olen näinud Marimelli seda korduvalt jagamas. Tõmbasin ja tõepoolest olen ma elanud koopas, sest selgus, et Tartus on väga palju söökohti, millest ma kunagi kuulnud polnud. Me olime küll varemgi tellinud toitu koju, kuid teise rakendusega ja ei osanud sealt enam midagi tellida, sest seal olid esindatud samad restoranid, mida ma teadsin isegi. Wolti restoranide nimekirjas oli väga palju uusi nimesid.

Tund aega hiljem oligi toit kohal ja kuna me ise toidu eest maksma ei pidanud ja mina olen agar jootraha andja, siis sirutasin ka neiu suunas, kes toidu koju tõi, käe välja, kus peos kõlises 3-4 eurot. Tüdruk aga naeratas ja lükkas ukse kinni. Ma sain kohe aru kui tobe see olukord oli, sest ta arvas, et ma sirutasin käe, et ukselingist haarata, et uks kinni tõmmata. Igal juhul seisin kinnise ukse ees, käsi välja sirutatud ja mõtlesin, mis just juhtus. Kehitasin õlgu, panin mündid taskusse ja hakkasin lapsi pükste küljest lahti raputama, kes käitusid nagu poleks elades süüa saanud.

Kotid lahti pakkinuna pean ma aga teid hoiatama, kes te satute Gustav Gastro Cafesse, mis asub Tartu Kaubamaja esimesel korrusel- olge valmis selleks, et kui te võtate endale Liivimaa lihaveise pihviga burgeri, siis arvestege kahe asjaga- te ei suuda seda üksinda ära süüa ja teiseks – te kammite veel mitu päeva hiljem juustu ja salatitükke habemest välja. Kui teil on habe. Kui pole, siis pääsete ehk kastmese põskede ja ninaga. Kuid burger oli esmaklassiline. Isegi pihv oli selline medium miinus- ehk seest mõnusalt punane ja ülimahlane. Just nagu mulle meeldib. Ka see punane marineeritud sibul seal vahel on neil super. Üks parimaid burgereid, mis ma Tartus saanud olen. Juurde võtsime peedi carpaccio, mis oli sobiv värskendus tummisele kõhutäiele.

Restoranis on hetkel käimas maailmamaitsete teemanädalad ja sel nädalal on Eesti nädal, kus pakutakse Eestipäraseid toite ning Esileedi telliski endale pikalt küpsetatud seakõhu hapukapsa ja fooliumikartuliga. Tema praad oli selle õhtu võitja. Me proovime alati üksteise toite ja nõustusime, et see oli tõeline maitseelamus.

Lastele võtsime kanafilee stripsidega lasteeined, mis ka kaubaks läksid. Veelgi põnevam oli neil minu burgerist ampsu nuruda. Kui mina ei suutnud seda hammustada nii, et ma üleni kastene poleks, siis loomulikult ei suutnud ka nemad. Aga hei, me olime kodus – õhtusöögi lõppedes istusid pea kõik ilma särkideta laua taga. Restoranis see vist läbi poleks läinud.

Oli väga põnev avastada uus koht, sest me ei käi küll väljas söömas, aga me tellime paar korda kuus kindlasti ja lisaks ka tänu Woltile laienes meie valik tublisti. Nad pakkusid muide ka mulle erilise promokoodi, mida ma julgustan kõiki kasutama. Kui te ei ole veel Wolti kasutajad, siis tehke proovi ja registreerumisel kasutage julgelt koodi AMHT. Sellega saate tellimusest 7 euri alla ja ka mina 7 euri endale krediiti. Maksma ei lähe see teile midagi ja 7 euri on ikka 7 euri. See on üle 100 krooni. Kusjuures kui me vahel Esileediga rahast räägime, siis ta ütleb päris sageli lause: “Oot, aga palju see kroonides oleks?”. Siiamaani.

Ja kui te olete linnas ja mõtlete, et tahaks ühte kuramuse head burksi, aga sellist kvaliteetset, siis nende oma oli ideaalilähedane küll. Neil oli ka valikus vegeburger ja rebitud sealihaga burger. Teinekord kui isutab, siis saabki muud ka proovida. Ma oleks tahtnud nende steiki proovida, aga kahjuks pakuvad nad seda vist ainult kohapeal söömiseks.

Aga Androidi saab Wolti tõmmata SIIT  ning õunaseadmesse SIIT ja mine tea, äkki avastate teie ka sellega uusi toidukohti, millest te kuulnudki polnud ja olgem ausad, vahel (loe:alati) on ikka mõnus kui keegi teine su eest söögi valmis teeb.

Ouch! Ma olen aastaid plaaninud oma fotosid paberile printida ja aastaid seda edasi lükanud. Kõik mu pildid on välise kõvaketta peal ja nüüd…. Kõik mu Iirimaa mälestused, lõpupildid, pulmapildid, Noorsandi esimene eluaasta.. kõik on läinud, sest see kuramuse väline kõvaketas otsustas, et ta enam minuga koostööd ei tee.

Mul on isegi voucher Photopointi, kus ma saan mitusada pilti paberile panna, aga ma lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma olen ikka oma ema kallal ilkunud, sest minust ei ole ühtegi pilti kuni 11-nda elukuuni. Ma ei teagi, missugune ma beebina välja nägin. Kindlasti ilgelt kole, sest kuidas muidu seletada praegust olukorda. Ema väitel näris Hipi selle filmirulli ribadeks. Mugav eks? Hipi oli mu suurim sõber. Ta oli mu vanavanemate koer. Meil oli samal päeval sünnipäev.

Kuid nüüd pole ka mul ühtegi pilti Noorsandist…

Sellised muserdavad mõtted valitsesid mind paar aastat tagasi. Õnneks asi päädis ehmatusega, sest ma sain tuttavaks ühe IT-mehega, kes meiega korvpalli mängis. Ta võttis, uuris, tegi korda. Raha võttis ka, sest mõned inimesed on sellised jobud, et tahavad tehtud töö eest tasu saada.

Jumal tänatud. Homme lähen ja ostan paar albumit ja prindin kõik pildid välja. Vähemasti on see lollikindel, sest neid hävitaks vaid tuli…

Ka see mõte valitses mu peas paar aastat tagasi ja täna ma olen siin ning mitte midagi pole muutunud. Mu fotod on jätkuvalt kõvaketta peal. Selle kõvaketta peal, millel on pikk voolujuhe, mis seina tuleb ühendada ja kui seda teha, on kuulda, kuidas see kõvaketas hoogu üles kogub ja hakkab häälitsema nagu kunagi kui arvutid telefoniliinipidi internetti läksid. Mitte nii valjult, aga umbes sama masendavalt.

Otsustasin siis varuda pildid osaliselt teise ketta peale, mis oli tehtud mu ärasurnud arvuti vanast kettast. Mis olla kordades kiirem kui see vana väline kõvaketas. Panin tõmbama 30 giga andmeid ja arvuti viskas ette tabeli, et jäänud kõigest 1h ja 53 minutit. 30giga ei ole eriti palju. Mu telefonis on 32Gb mälukaart. Seega olin ühel hetkel seisus, kus pildid olid kahe ketta peal, sest ma ei leidnud aega ega võimalust, et hakata neid ühelt kettalt teisele tõstma.

Umbes paar kuud tagasi sain ma aga pressiteate, et Samsung tuli välja maailma kõige kiiremate väliste kõvaketastega ja ka suurused olid 2Tb, 1Tb ja 500Gb. Kui see ei ole märk siis, mis veel on. Ma olen pikalt plaaninud enda kahtlased kõvakettad välja vahetada, aga missugune valida. Samsung saatiski mulle katsetamiseks ühe Samsung T5 1Tb ketta ja see lähemalt tutvumine oleks vajanud kalipsot ja kiivrit või mõnd muud voolujoonelist kaitsevarustust, sest selle kohta öelda, et see on kiire, on vaid tagasihoidlik väljendus. Ma oleksin istunud justkui ameerika mägedele.

See on nii kiire ja võimas, et ma ühendasin selle enda telefoni taha, mis andis mulle märku, et mu mälukaart ja telefoni mälu on täis ning ma kahjuks aega ei võtnud, kui kiiresti need pildid ja videod kõvakettal olid, aga ma mäletan seda emotsiooni, kus ma tundsin end nagu koopamees, kellele nutitelefon kätte on antud. Üle 60Gb andmeid oli ülekantud paari minutiga. Ma olin valmistunud vähemalt tunniks ja veelgi enam olin ma valmis, et varasemalt pole mu telefon suutnud kõvakettaid ära toita ja need pole telefoniga ühendades midagi jõudnud teha. See suutis seda mängleva kergusega.

Ma proovin teha katseid kohe praegu, et tuua teieni, kui suur on vahe olemasolevate kõvaketastel võrreldes uuega:

Püüan igale kõvakettale peale laadida kataloogi, mis on 2,35Gb suur.

Suurele kobakale läheb see peale umbes minutiga. Taju järgi küll natuke kauem, aga umbes minutiga on andmed üle kantud.

Teisele kõvakettale, mis on ümber tehtud arvutis olnud kõvakettast, mida ma varem kiireks pidasin, läks see kataloog peale kirjaga, et aega läheb “less than a minute” ja ma pakun, et kulus umbes 45 sekundit. Ma unustasin foto teha, sest kõvaketas tõrkus ja ma pidin oma 5 korda seda lahti ühendama ja tagasi panema.

Uus Samsungi kõvaketas on aga nii kiire, et mul ei õnnestu eriti head fototki saada. Sel kulub umbes 4 sekundit. Kui ma pildistamiseks nupu jõudsin alla vajutada, oli 2,06Gb juba üle tulnud. See on pöörane kui kiire asi on loodud.

Kuna mul lapsevanemana lasub kohus oma lapsi igas olukorras pildistada, siis ma vajan midagi usaldusväärset, kuhu need pildid talletada. Loomulikult tuleks meeldivad pildid välja printida ja albumi vahele panna, aga digitaalsel kujul jäävad need siiski samuti kusagile alles. Ma võin kinnitada, et see Samsung T5 on väga hea valik. Tähtsaim parameeter on loomulikult kiirus. Kuid ka selle väiksust ei saa alahinnata. See ei ole oluliselt suurem kui tikutoos. Kolmas ja ka oluline asi on see, et ta pakub kohe esimesel käivitamisel võimaluse, et kui sa soovid, siis võid kõvakettale ka parooli peale panna. Et kui see peakski kellegi pahalase kätte sattuma, siis vähemasti sinu topless pildid on kaitstud.

Ma panen võrdluseks kõik kolm kõvaketast üksteise kõrvale ka:

Ma sain kõvaketta endale päriseks jätta, kuigi ma olin valmis, et ma ostan selle endale ise, sest hoolimata selle mõnevõrra kõrgemast hinnast, ei suutnud ma end ette kujutada midagi muud soetamas. Ma olen väga nutiinimene ja võimalus selliseid imeasju katsetada, teeb mul terve nädala heaks 🙂