Autor

henry

!Postitus on valminud koostöös Apolloga!

Meil on tulemas põnev nädal. Nimelt saatis Apollo meile viis mängu, et me neid mängiksime ja jagaksime enda mõtteid ja emotsioone ka teiega. Seega algamas on viie postituse pikkune sari, kus meid on ootamas raske töö – mängimine.

Esimeseks mänguks valisin ma selle, mida ma juba varasemast ajast teadsin – Tactic õuemäng Mölkky(LINK). Umbes viis aastat tagasi olin ma sünnipäeval, kus mingil hetkel otsiti välja karp puust pulkadega, asetati need maha seisma ja hüüti, kes mängida tahab. Mõistes, et suur osa mängust seisneb täpsusviskamises, siis mina enda võimetes ei kahtle ja mul oli esimesena käsi püsti. Mulle meeldib vähemasti mõelda, et mul on täpne käsi. Päris elu küll seda ei kinnita, sest kui me koolijütsidena käisime hilja õhtul keemia klassi aknasse kivi viskamas, siis maandusid nad alati korrus all pool geograafia klassi aknas ja meie lemmik õpetaja pidi hommikuti töömehe ümisemist kuulama.

Niisiis Insplay on maale toonud Tacticu õuemängu Mölkky, mis on segu strateegiast, petanqist ja keeglist. Mängus on 12 pulka, mis tuleb kindla korra järgi murule seisma panna. Igal pulgal on number ühest kaheteistkümneni. Pulgad paigas, tuleb liikuda 3-4 meetri kaugusele ja visata viskamispulgaga kurikate suunas. Kui sa viskad maha kurika, millel on kirjas 12, saad sa 12 punkti, kui on number 5, saad 5 punkti jne. Kui sa viskad aga maha korraga enam kui ühe kurika, saad sa nii palju punkte, mitu kurikat maha kukkus. Mäng kestab nii kaua, kuni üks mängijatest saab täis TÄPSELT 50 punkti. Kui läheb üle, kukub tagasi 25 punkti peale ja hakkab taas üles ronima.

Tundub lihtne ja eesmärk oleks maha visata vaid üks kurikas võimalikult suure numbriga, aga see on palju rohkem vilumust nõudev kui arvata võib. Pluss kui mängus olen mina ja Esileedi, siis ma ei saa ju ometi lubada, et tema võidab. Ta võib võita, kui ma lasen tal võita. Kuid ma ei saa tal lasta, kui me mängime seda põhimõttelsielt esimest korda, kui välja arvata see üks kord, mis ma viis aastat tagasi katsetasin.

Ma suutsin näole manada kõige ükskõiksema näo, mis ma vähegi suutsin ja tegin näo, et mind punktid ei huvita ja et tähtis pole mitte võit vaid osavõtt. Ja ma ei saanud aru, et kuidas tema suudab kurikaid ühe kaupa maha visata, samas iga kord kui mina viskan, vajuvad teised järele. KUIDAS?!

Ütleme nii, et esimene mäng oli algaja õnn. See ei takistanud tal tüdruku moodi kekselda ja öelda mulle, et “Henry sina olid ka tubli”. Mida iganes, mul pole su haletsust tarvis! Tegime teise mängu veel. Teatasin, et joon on kurikatele liiga lähedal. Lähme meeter tahapoole. Ilmselgelt oligi asi selles, sest nüüd kasvasid Esileedi punktid tunduvalt visamalt. Kuid mitte piisavalt. Teise mängu tulemus jäi kaheldavaks, sest Esileedi väidab, et ta võitis, kuid mulle tundus, et viimase viske ajal oli tal varvas üle joone. Kahjuks pole meil videokordust ja ennast täis Esileedile omaselt keeldus ta ka mu kätt surumast kui ma püüdsin temaga viiki leppida.

Mida iganes. Kolmas mäng otsustab. See, kes kolmanda mängu võidab, võidab kõik kolm ja pakkusin välja reegli, et kuna me oleme mõlemad paremakäelised, et teeme selle mängu huvitavamaks ja viskame ainult vasaku käega. Ütleme nii, et see ei ole oluline, kes selle mängu võitis. Me mõlemad alles harjutame ja skoori pidamine on mõttetu, sest keda see huvitab. Ma nõudsin revanši ja kes neljanda mängu võidab, on üldvõitja, kuid Esileedi keeldus. Ta pidavat minema lapsi äratama, sest ka nemad soovisid seda mängu proovida.

See on väga lahe seltskonnamäng ja see vajab osavust, kuid nagu tänane katse Esileediga näitas, siis osavus ei ole peamine, pigem on tähtsaimal kohal pime õnn. Vähesti ei vea tal armastuses siis. Oot…

Karbil näitab, et mäng on mõeldud lastele vanuses alates kuuendast eluaastast. Tundus veider, sest mäng on ju puupulkadest. Miks ei võiks mu neljane ja kahesed puust pulkadega seda mängu mängida? Seda põhjust ei tulnud kaua oodata, sest nii kui Esileedi oli lastele pulgad püsti saanud, jooksis Vennas nagu trank läbi asetatud pulkade, et need kõik jalgadega maha ajada. Enne kui Esileedi jõudis pulgad tagasi püsti panna, oli Piiga juba enda pulga Esileedi suunas lennutanud. Õnneks läks mööda. Pime õnn saadab seda naist ma ütlen.

Ka reeglist, et visata võib ainult altkätt, ei pidanud keegi neist kinni. Kohutav. See mäng on tõepoolest vanematele kui meie omadele ja ma panin selle juba meie auto pagasiruumi ära, sest see on parim õuemäng, mida seltskonnaga mängida saaks. Ma ei teagi, mis see muu olla võiks, mida meie seltskond mängida viitsiks. Sulgpalli saab mängida ainult kahekesi. Tacticu õuemängu Mölkkyt võib mängida kasvõi 10 inimest. 10 on tegelikult palju, võiks vähem olla, sest muidu tuleb enda viskekorda lihtsalt liiga kaua oodata. Tavaliselt kui seltskonnad kellegi aias kokku saavad, siis ongi lihtsalt laua taga istumine ja lobisemine. Mölkky lööks mingiks ajaks ikka seltskonna kihisema. Ja kuna Esileedi võttis kõik enda võidud juba esimesel päeval välja, siis pole mul probleemi temaga edaspidi mängida 🙂

 

Kui tahad ka endale ühe Mölkky mängu võita, siis veendu, et oled meie ja Apollo sõber Facebookis (LINK) ja kommenteeri postituse all, kas Esileedi võis sohki teha. NB! Osalevad vaid õigesti vastanud! Mängu saab lähemalt uurida SIIN.

Ma küsisin kord teilt, kas teid huvitaksid ka pildipostitused ja vastuseks tuli ühehäälne jaa. Välja arvatud need paar, kellele ilusad pildid ei meeldi. Meil oli väga perekeskne ja tore nädalavahetus. Ma veetsin perega väga palju aega ja üldse on nädalavahetusest selline väga mõnus ja soe tunne. Loodan, et suudan läbi piltide selle toreda emotsiooni teile ka edasi anda. Mõned pildid siin ka nädala keskpaigast. Kui teil on küsimusi piltidel nähtava kohta, siis küsige julgelt. Nagu miks neil basseinis nii sogane vesi on. Hea küsimus (:

Muide, leidke ka mind Instagramis üles, sest ma postitan sinna pmtslt iga päev  ja hoopis teistsugust kraami kui FBsse.

Oh, ma tunnen ennast nii erilisena. Sain oma selle aasta esimese vihkamiskommentaari. Käies nüüd Gordoni perekoolis suhtlemiskoolitusel, ütleb selline teisele halvasti ütlemine mulle palju enam. Ma nagu ei oskagi seda isiklikult võtta ja mul on päriselt ka täiesti kahju inimesest, kes enda sisemise rahulolematuse tõttu peab kellelegi teisele halvasti ütlema, et normaalselt funktsioneerida. Aga lahe, kuidas üks koolitus võib sisemaailma avardada.

Tänane postitus on lihtsalt päevakorras asjadest rääkimine. Ei räägi midagi konkreetset, vaid saan südamelt ära selle, mis sinna kogunenud on.

Ma tean, et ma võtsin endale eesmärgiks postitada minimaalselt kolm korda nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 10.30, aga sel nädalavahetusel oli mul suitsetamisest loobumise seminar ja kuigi läks kenasti ning tõenäoliselt on meil Eestis kaheksa mittesuitsetajat juures, siis see on ka hästi emotsionaaselt kurnav. Ma olen alati paar päeva audis kui seminar läbi saab. Tullakse ju sinna murega ja ootustega ning ma ei saa oma tööd ülejala teha, vaid ma panen sinna kogu oma emotsiooni ja energia. Allen Carri õpetused kui ma kunagi alustasin, olid, et sul võib olla maailma parim sõnum, mis kõigile korda läheb, aga kui sul pole oraatorlikke võimeid, siis jääb suuremal osal inimestest sinu sõnum kuulmata. Ehk ma pean hoidma seminari huvitava, kaasakiskuva ja inimesed peavad end selles ära tundma. Muide see ongi raamatu ja seminari suurim vahe – raamat on nagu kaart, mis õpetab, kuidas suitsust lahti saada. Seminar on nagu inimene, kes sind käe kõrvale võtab ja õigesse kohta viib 🙂

Homme (laupäeval) ilmub Päevalehe nädalalõpu lisa LP ja seal vahel on minuga päris pikk intervjuu, kus ma räägin enda suitsetamisest ja kuidas ma selle meetodini jõudsin. Ma arvan, et suitsetajatele ehk päris huvitav lugemine. Äkki saate ka innustust. Ma olen aidanud suitsetajaid juba üle üheksa aasta ja see tähendab, et minu kümne aasta litsents saab peagi läbi. Kas ma jätkan, ei oska veel öelda. Eks ma vaatan, kuidas aasta läheb, sest investeering frantsiisi õiguste soetamisele, on märkimisväärne. Igal juhul siit ka noomitus, et kui sina oled üks neist, kes seda aastaid edasi lükanud on ja ootab ikka veel õiget aega, siis viimane aeg tulla, sest ma ei tea, kas ma jätkan ja kui ei jätka, siis ei ole Eestis ühtegi inimest, kes seda meetodit valdaks.

Kuid hetkel on mul hea võimalus olnud natuke puhata, sest meil on nagu ikka iga 4-5 kuu tagant külas Esileedi õde Saksamaalt, kes on nagu koduhaldjas – ta koristab, riisub, peseb pesu, teeb süüa, sorteerib, hoiab lapsi. Ta oleks meie unelmate lapsehoidja, aga kahjuks ei saa, sest mis iganes see põhjus on, kas oma pere ja oma elu või mõni muu jabur põhjus, ta eelistab ikka alati koju tagasi minna. Ma tean, ma ka ei mõista. Ma oleksin nõus talle andma isegi ühe oma poegadest kui ta jääks. Lemmiku poja jätaksin siiski endale, aga selle teise – jumala eest.

Järgmisel nädalal on meil põnev nädal tulemas, sest kümne päeva jooksul mängime me viite erinevat laua/õue/seltskonnamängu. Ma pole mitte ühegagi neist tuttav, aga juba  õpetusi vaadates tundub tulevat põnevad mänguõhtud ja hoidke silmad lahti, sest keegi teist saab ühe mängu ka iga kord endale. Õuemängud tuleb küll päeval ära mängida, sest ma ei tea, mis neil sääskedel ja murus elavatel kärbestel sel aastal pähe on löönud. Igatahes muudavad nad õues meeldiva ajaveetmise võimatuks ja lisaks tuleb end pool ööd kratsida. Mis on teil tõestanud end parima sääsetõrjevahendina? Meie poest ostetud sääsetõrjevahend mu meelest rohkem meelitab neid kui peletab.

Ka olen teilt korduvalt saanud kirju, et kuna te olete märganud, et meil on tihe klapp BredenKidsiga, et kas äkki mul ei oleks võimalik sebida teile allahindlust. Seni ei olnud, aga nüüd on. Ma sain endale koodi AMHT15 ja kõik, kes BredenKidsi lehelt sisseloginuna seda kasutavad, saavad täishinnaga toodetest 15% alla. Kehtib kood vaid ühe korra. Eks ma tulevikus püüa uue koodi sebida ja küll ma siis jagan ka teile.

 

 

Tegime otsuse ka, et sel aastal me veel Linnanmäki lõbustusparki ei lähe. Lähme hoopis kusagile Eestis trippima ja üheks suureks plaaniks on minna Saaremaale. Ei ole mitte keegi meie perest seal kunagi käinud ja tahame suvel sinna tulla. Seega, kui oskate soovitada majutust, kus me lastega mõnusalt ära mahuksime, siis see oleks super. Eks tuleb siis tee peal ka Lottemaal ära käia, sest kaks väiksemat ei ole veel kunagi seal koha peal käinud ja kuna Vennas hakkas lõpuks autosõite paremini taluma, siis me pääseme ka natuke kaugemale kui kodupoodi.

Muide, siin ka üks video, mille ma kokku monteerisin sellest söödavast kohvi tahvlist, mida ma teile paar nädalat tagasi tutvustasin. Ma olin lubanud ka video teha, aga mul oli see täitsa meelest ära läinud. Tsau!

Postitus valmis koostöös dinee.eu-ga*

Teate, mis on minu unistus? Mitte suurim, lihtsalt üks paljudest. Osata hakkida nii nagu tippkokad seda teevad. Kiiresti ja vaevata. Ma kindlasti saaksin seda teha kui ma piisavalt harjutaksin. See tähendaks omakorda aga püsivust, katkiseid nukke, valusat rannet ja kõike muud ebameeldivat. Ma pole maailma püsivaima iseloomuga inimene ja mul on raskusi alustatu lõpule viimisega. Olgu selleks mis iganes. Ma vaimustun kiiresti uutest asjadest ja ma ei anna endale võimalustki milleski heaks saada. Selepärast peab mul olema keegi juures, kes mind innustab ja kätt pulsil hoiab, siis ma pingutan juba tema nimel. Vahel ongi selline pettumust tekitav tõdemus, et ma olen nõus teiste pärast rohkem pingutama kui enda pärast.

Söögi tegemine on üks neist asjadest. Ma armastan head toitu, kuid kui Esileedi lastega kusagile ära sõidab, näiteks maale, siis ei viitsi ma endale mitte midagi süüa teha. Söön seda, mis külmkapis on. Palju enam viitsin ma vaaritada kui pere kodus on. Ka olen ma üle saama hakanud, kui mu toit kellelegi ei maitse. Asi, mida ma kunagi väga põdesin. Lapsed on ses mõttes head treenerid, et nad sülitavad pooled su südamega tehtud toidud vastikusega taldrikusse tagasi. See omakorda kasvatab paksu naha. Nemad võiksidki vist terve suve maasikatest ja arbuusist elada.

Viimased kaks nädalat pole mina pidanud menüü pärast pead vaevama, sest meil oli võimalus katsetada teenust lehelt dinee.eu. Asja tuum on selles, et lehelt saab valida endale nädala õhtusöögi menüü ja sulle tuuakse ukse taha välja mõõdetult kõik, mis nende roogade valmistamiseks vaja läheb koos retseptide ja samm-sammulise õpetusega. Minu arust väga vinge teenus, et proovida uusi maitseid ja mitte toitaineid raisata. Ma poleks näiteks selle pealegi tulnud, et maisi grillida, või et ise grillimarinaad teha, sest need ei õnnestu mul kunagi. Ja erinevad salatid, mis roogadega kaasnesid, olid väga maitsvad. Isegi see pealtnäha tavaline kurgisalat, mis kanafilee burgerit saatis, oli nii maitseid täis. Õppisin palju.

Esimese nädala jooksul sõime pikka poissi, kana burgerit ja curryt. Teisel nädalal oli menüüs kaks rooga, mis valmisid grillil ja kolmandaks Itaalia pulmasupp koos šokolaadi laavakoogiga. Muide, kõik tänased pildid on tehtud Dinee toitudest. Laavakook ja supp said tehtud siis, kui mind kodus polnud ja seega ei ole ka pilti. Kuid selle teenusega kadus ära see rahmeldamine, et mida me täna sööme, mis meil alatasa on, sest me oleme kohutavad planeerijad. Vaid dinee.eu poolt oli igaks päevaks pakendatud paberkotitäis tooraineid, mis tuli ettevalmistada ja sellest söök valmis teha.

Eriti meeldisid mulle teise nädala grillitooted, sest minu nõrgim külg on marinaadid ja kastmed. Teisel nädalal oli üheks toiduks kanafilee apelsinimarinaadis koos grillitud paprikaga. See kanafilee sai selle tunni jooksul, mis ta meil seisis nii tugeva ja hea maitse, et ka lapsed, kes pole suuremad kanasõbrad (va kana trummipulgad), kiitsid pöidlad püsti toidu heaks.

Kuna meid on kodus palju, siis olid meil vist kõik portsud arvestatud neljale inimesele, mistõttu oli alati ka järgmise päeva lõuna olemas, sest lapsed keeldusid enamus toite proovimastki. Küll sõid nagu öeldud ühe päeval meeleldi grillitud kanafileed ja samuti olid nad nõus laavakooki proovima. Pole vist eriti üllatav.

Ma sattusin siin ühele videole, mille sõnumiga ma väga nõustusin ja seal räägiti tervislikust toitumisest. Ja kui kõik ajavad näpuga järge, mis on tervislik ja mis mitte, siis kõige tähtsam asi mida vaadata, on see, kus see tehtud on, sest kodus ei tee me samamoodi süüa nagu suures tööstuses. Kodus ei pane me kunagi sellsies koguses õli, suhkurt ja soola, mis kindlas vahekorras ja õige toidu tekstuuriga on väga sõltuvusttekitav ja seisab pikalt riiulil. Seega on minu valik number üks kodus alati toit, mis me oleme ise teinud ja dinee.eu seda just võimaldaski. Ometi tegin ma kõik toidud nullist ise ja nägin kõike, mis toidu sisse kadus.

Kuid ka peale kahte nädalat ei ole mu hakkimise oskus oluliselt paranenud, mis tähendab, et ma pean veelgi pingutama. Ostsin endale isegi uue kokanoa lootes, et asi paraneb. Ei paranenud. Sõrme lõikasin.

Aga kui keegi teist sooviks ka Dinee teenust katsetada, siis ma viskan ühe loosi ka üles. Üks inimene võidab Dinee poolt  KOLM õhtusööki kahele, mis teil tuleb endal valmis teha ja mille kõik koostisosad teile ukse taha tuuakse. Selleks on vaja teha kaks asja: ole meie ja Dinee(FB LINK) jälgija Facebookis ja kirjuta FB postituse alla kommentaariks, mis on teie enda firmaroog, mille poolest te nö kuulus olete. Loosin võitja esmaspäeval.

Kõige mõnusam on mitte midagi teha. Lihtsalt chillida ja mitte vaevata pead selle üle, mis tuleb ja mis saab. Kuid ma pole kunagi peale laiseldud õhtut mõelnud, et vau, küll see oli vinge õhtu. Mul pole isegi ühtegi mälestust õhtutest, kus ma midagi ei tee. Kõik mälestused on neist hetkedest, kus ma teen midagi rutiinist väljas pool. Ehk elan.

Esmaspäev oli tore päev. Õigemini tore õhtupoolik, sest esmaspäeval jäi Esileedi nõiakoolitus ära (või ma ei tea, kus ta üle nädalati esmaspäeviti käib) ja otsustasime, et teeme midagi natuke muud, kui et veedame õhtuni aega, läheme pesema ja magama. Otsustasime minna hoopis lastega mänguväljakule.

Ma ei tea, kas lastel on tõesti nii igav, igatahes hetkest kui me neile sinnaminekust teatasime ja kuni kohale jõudmiseni, olid nad nii sillas ja ainult karjusid kontrollimatult “Me läheme mänguväljakule!!” Enne minekut pidin ma koos lastega ka ühele pildile jääma, et see ühele ajakirjale saata, kes mu artikli juunis avaldab. Mul oli vaja ilusat pilti, aga kuidas sa saad ilusat pilti kui lapse ei suuda elevusest paigal olla. “Issi, tead mida?”. “Noh, mida?”. “ME LÄHEME MÄNGUVÄLJAKULE!!!”

Peale mitukümmet katset saime lõpuks midagi pildile ka. Alles hiljem avastasime, et pooltel piltidel oli fookuses hoopis selja taga olev puu ja just need udused pildid olid parimad. Võib olla nad lihtsalt tundusid paremad, sest ma olin seal uduselt.

Kuid millest ma tahtsin rääkida, oli see, et mänguväljakud olid kõik okupeeritud koolieelikute ja teismeliste poolt. Nad eriti ei teinud seal midagi. Mõni ehk kiikus vähe, aga nad lihtsalt olid ja chillisid. See ei häirikski mind, kuid mis nende juures mind enim riivas, oli nende non-stop ropendamine. Väikesed 6-9 aastased poisikesed jooksid ringi ning vahepeal oli mul kahtlus, et äkki on tegu mingi tourette laagriga, kus hädalised üksteisega muljeid saavad vahetada.

Väikestest poistest saan ma veel aru – sa oled vanemateta väljas, oled koos oma sõpradega ja nüüd on sul võimalus teha midagi, mida sa ei saa kunagi oma vanemate kuuldes teha – ropendada. Lakkamatult ja rõvedalt. Ma ei mäleta, et mina seda teinud oleks. Kuid veel veidram oli see, et erinevatel mänguväljakutel lonkisid ringi ka teismeliste kambad. Parajalt pikad lõngused, kes selles keskkonnas pigem naeruväärsena tundusid. Minu rikkumata nelja-aastane Noorsand, kes pole kunagi veel kasutanud ühtegi roppu sõna ja ma tahan, et nii ka jääks kuni ta 40nda eluaastani, kuni ta oma elu peale kolib, oli nende vahetus läheduses. Noorsand korjas maast prahti nagu tal kombeks on, et see prügikasti viia ja kõrval räägivad omavahel tolgused sõnadega, mis meie mänguväljaku ilusa lapsepõlve aurasse julmalt sisse sõitis.

Ma ei öelnud kummalegi seltskonnale midagi, sest ma ei ole neis olukordades eriti vilunud ja mul pole plaani B. Et mis siis saab, kui lastekamp selle asemel, et ropendamine lõpetada, hakkaksid hoopis demonstratiivselt karjuma ja roppustega esinema? Mis ma siis teen? Õnneks oli seal lähemal veel üks ema lapsega, kes lastele siis käratas, et äkki nad kontrolliks oma sõnu. Ropendamine lõpetati, kuid paari minuti pärast hakkasid lapsed uuesti olukorda proovile panema. “Sa oled ikka hea nunnipea!”, “Mine peresse!”.

Parim strateegia ei olegi ehk sellises olukorras sekkuda, sest ümber sa neid ei kasvata. Parim oleks see, kui laste vanemad oleksid ise kodus loomas väärtushinnanguid, et ropp kõnepruuk ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav. Ma tean, et ma pean viivitamatult sekkuma kui mu laste elu ja tervis on ohus, aga kui need ropendavad lapsed lihtsalt suhtlevad ja lõbutsevad… Ma panen ennast samasse olukorda, kui ma nende vanune olin. Ei olnud nad pahatahtlikud, lihtsalt elasid välja ja meie juhtusime seal läheduses olema.

Oli tore õhtupoolik ja jääb pikaks meelde.

Mida teie teinuks?