Autor

henry

Kuigi ma ei võta sellel aastal osa Eesti blogiauhindade jagamisest, siis mõtlesin, et kuna mul on päris palju uusi lugejaid ja neid lisandub aega mööda aina juurde – keskmiselt mingi 50 inimest nädalas, siis võiks teha ühe tutvustava postituse ning vastata küsimustele, mida Õhtuleht küsib neilt, kes galal osalevad.

Nimi, vanus, amet: Minu nimi on Henry, olen 37 (siin peab mingi eksitus olema!!) ja ametilt olen ma.. ma ei teagi. Ma olen teel, et minu amet olekski blogija ja kuna teie mulle ise raha anda ei taha, siis on õnneks ettevõtteid, kes tahavad, kui ma nende tooteid teile tutvustan 🙂 Ma tahan, et kirjutamine teile ja teistele mutuuks minu igapäevatööks.

Blogi nimi ja aadress: A mida henry teeb? www.amidahenryteeb.eu . Kui ma blogimist alustasin ei olnud mul ei lapsi, ega plaani lapsi saada ja ma kirjutasin ainult enda tegemistest. Nüüd, kus mul on terve trobikond lapsi, kirjutan ma rohkem neist, aga siiski läbi enda spektri.

Lugejate arv päevas: kuna ma ei postita iga päev, siis päevane lugejate arv ei ole minu jaoks oluline. Minu jaoks on oluline number, et mitu unikaalset inimest mu postitusi keskmiselt loevad. Kuigi mu Facebooki lehel on 22 000 jälgijat, loeb mu postitusi keskmiselt 4000-7000 inimest. Loetavust mõjutab ilm (mida soojem, seda vähem lugejaid), päise pilt ja eelkõige pealkiri. Seepärast ei ole ma veel otsustanud blogilehele vilkuvaid reklaame panna, kuna ma postitan nii harva ja see sissetulek sellest oleks imeväike. On ka postitusi, mida on lugenud mitukümmendtuhat, aga need on sellised sähvatused, kus ma räägin, et me saame kaksikud, või et meile püüti külma teha jne. See näitab, et blogijatega ei maksa tülli minna, sest just sellised postitused jõuavad suurte massideni 😉

Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?’

Algselt oli blogi nimi “Tervise poole”, sest tegu oli kaalublogiga. See on siiamaani vahepeal kaalublogi, kuigi nüüd olen paksem kui kunagi kaalublogi alustades. Siiski kui ma sain soonele, kaotasin ma ühel hetkel mingi 40 kilo. Mina olen hea näide selle kohta, et alla võtmiseks ei piisa ajutisest dieedist ja trennis käimise sunnist. Sa pead leidma midagi, mis sulle tohutult meeldib, et trenn ei oleks sundus, vaid suurepärane koht, kuhu minna. Mina leidsingi, kuid kõik trennid, mida ma fännasin olid väga kellaaegades kinni – korvpall algas kell kaheksa ja kui ma selleks kellaajaks ei saanud, siis ei saanud ja trenn jäi ära. Minu Crossfiti trenn algas kell viis ja selleks, et selles osaleda, tuli eelenvalt registreeruda. Kuid kaksikutel ja Noorsandil oli minu graafikust suva ning ma pidin omaks võtma nende oma, mistõttu kadusid mu lemmiktrennid ja ma ei suutnud end muud tegema sundida. Aga ongi hea. Neid keda huvitab mu kaaluteekond, saavad aastaid seda jälgida, sest see ei paista otsa lõppevat.

Mingil hetkel kui blogi keskmeks said ka muud asjad, mitte ainult kaaluteema, vajas see vahetust. Mulle meeldis käia internetis ühes jutukas lobisemas ja seal tervitas mind alati üks inimene lausega: “A mis sa teed?” Sealt see nimi tuligi. Algselt oligi plaan panna “A mis henry teeb?” aga pealkirja viis esimest tähte osutaks, et mul on mingi amishite blogi (amish-enryteeb). Muutsin sõna “mis” sõnaks “mida”.

Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Julgus ei ole õige sõna. Ma arvan, et mul on puudu teadmistest. Mul on sageli tunne, et mida rumalam inimene, seda enesekindlalt ta millestki rääkida üritab. Mina olen hästi skeptiline inimene ja ma küsin sageli endalt “miks” küsimusi ja mul tekivad küsimused, millele ei sobi minu jaoks vastus “sest see on nii alati olnud ja saab alati olema”. Seepärast ei räägi ma vaktsineerimisest, sest sellel teemal on mul aegapidi tekkinud rohkem küsimusi kui vastuseid. Ma ei räägi pagulastest ega seksuaalsetest vähemustest, sest kui ma pole olnud teise inimese kingades, siis pole ka minu asi neid asju kommenteerida. Kuid võin öelda, et ma olen salliv inimene ja ma ei talu ebaõiglust. Kui ma näen, et kellelegi tehakse päriselt liiga, siis ma otsin ka viise, kuidas ma saan teda aidata. Aga ma ei hakka mingit ideed toetama enne kui ma olen selle eheduses ise veendunud.

Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Peamiselt öösiti. Minu aju hakkab tööle siis, kui ta on valmis end välja lülitama. Kui ma olen õrnalt üleväsinud. Ma ei tea, miks see nii on. Kuid parim huumor tuleb just siis ja ka parimad postitused on tulnud just siis. Päevasel ajal võin ma vahel tunde ekraani vahtida ja ma ei suuda ühtegi nuppu alla vajutada. Võib olla seetõttu, et ma olen aastaid öötööd teinud.

Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

See, et kirjutamine on eilne päev, on pullikaka. Selle järelduse tegi miskipärast Õhtuleht ja nüüd taob seda. Blogimine on kasvav trend ja vlogimine on kasvav trend. Üks ei asenda teist, vaid täiendab. Olen ka mina palju mõelnud, et mingit videoformaati toota, aga ma ei tea, mis see on. Ma tahan, et see oleks midagi natuke teistsugust kui see, mida olemasolevad Eesti youtuberid teevad. Mõned ideed on, aga need ei taha kuidagi kuju võtta. Ma ei tahaks teha lihtsalt vlogi.

Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Inimesed kirjutavad ja loovad sisu. Loovaid inimesi pole kunagi liiga palju. Ongi lugejatel suurem valik, kelle tegemistel silma peal hoida. Mina vaatan ka regulaarselt paari blogi. Enamus neist on sellised guilty pleasure-d, kus ma loen, aga ma ei tunnistaks kunagi, et ma seda teen 😀

Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Ma tahaks väga, et mulle meeldiks teha videopostitusi, aga kuna ma selles veel enesekindel pole, siis ma eelistan teha jutupostitusi ja pikkida sinna vahele pilte. Pilt ei ole mul kunagi peamine sõnumi kandja, vaid lihtsalt toetava funktsiooniga. Mulle meeldib ka lugeda just neid blogisid, kus on visuaal juures, et mu ettekujutus reaalsusest liiga kaugele ei triiviks.

Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud – kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Ma lükkasin täna just ühe kiirlaenu firma pakkumise tagasi, kes otsib endale influencereid (blogijaid, vlogijaid), et enda mainet parandada. Näe, meie küsime 8,4% intressi, samas kui suurte pankade krediitkaardid küsivad 18%. Oh jummel küll. Abi ei lähe neilt küsima inimesed, kellel on kõik hästi, vaid need, kellel ei ole ja teenivad nad ka ju nende pealt, kes õigel ajal tagasi maksta ei suuda. Suurpanga krediitkaarti ei saa minna inimene tänavalt küsima. Igal juhul lükkan ma tagasi kõik pakkumised, millesse ma ei usu ja millest ma tahan ka enda lugejaid eemale hoida. Ma tahan, et minu soovitus oleks garantii, et ma tõesti usun, et see võiks olla inimestele kasulik. Kuid aru tuleb saada ka seda, et ma soovitan asju, kui need meeldivad mulle. See ei tähenda, et sina sellest sama vaimustuses peaksid olema.

Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Õnneks ei saa ma eriti palju negatiivset tagasisidet. On olnud paar taktitundetut, kes mu laste, Esileedi, minu või mu lugejate kohta halvasti on öelnud. Interneti ajastu ongi hullumeelne, sest nüüd on hääl ka neil, keda muul ajahetkel keegi ei kuulaks. Nad plämiseksid äkki kusagil pargipingi peal ja hõiguksid möödujatele. Nüüd saavad nad seda teha kodus arvuti taga ja ma laskume nendega vestlusesse, et aru saada, miks nad nii teevad ja ei saa. Ma olen oma FB lehel aastate jooksul kokku blokeerinud neli inimest ja jätnud blogis kaks-kolm kommentaari avaldamata, lihtsalt sellepärast, et need olid lihtsalt negatiivsusest nõretavad ja mitte kellelegi infoks vajalikud, kuna ei toonud uut infot, vaid olid lihtsalt hullumeelse jauramised. Positiivseid kommentaare saan ma aga sageli. Ja ka tänukirju, kus tänatakse, et ma inimeste päeva natuke positiivsust toon. Positiivne tagasiside on minu kütus. Aitäh teile, et mind käimas hoiate.

Eks ma ikka võtan arvesse kommentaare. Üks on mul siiani meelel, et minu sõnaseadmise ja huumoriga võiks minu audients olla palju võimsam kui noored titeemmed. Et ma raiskan seda blogi kirjutades enda annet. Ma ei teagi, kas see on positiivne või negatiivne kommentaar. Ma kirjutan siin blogis, sest see teema kõnetab mind ja teie meeldite mulle. Teie lugejate ja publikuna olete niivõrd toetav ja soe seltskond, et mulle meeldibki teiega end siduda. Kuid samas pani see ka mu ajus midagi tööle ja minu selle aasta eesmärk on kirjutada valmis üks stand-up. Kas endale või kellelegi teisele, seda ma veel ei tea. Lahtine. Ma olen oma suitsust vabanemise koolitustel saanud väga palju head tagasisidet, et inimesed on käinud paljudel koolitustel, aga nii head ja mõjuvat esitlust pole nad veel kogenud. Ehk äkki ma saaksin ka laval hakkama… kes teab.

Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Mulle meeldib mõelda, et minu blogi on rohkem meelelahutuslikku laadi ja see tähendab, et ma ei lähe laste eraasjades liialt detailidesse. Ma ei räägi eriti kasvumuredest, ma ei räägi potitreeningutest, ma ei räägi nende hirmudest ja jonnihoogudest, sest see on miski, millega kõik vanemad silmitsi seisavad ja meie pere ei erine sellest. Pealegi on Eestis kümneid pereblogisid, kes neid asju kajastab. Ma püüan leida kõiges selles kaoses, mis nad siin korraldavad, midagi humoorikat ja positiivset ja kui ei leia, siis püüan end panna nende kingadesse, et aru saada, mida nende väike mõistus sellega saavutada püüdis. Vahel aitab perspektiivivahetus näha asja täiesti uues valguses.

Kas seks on liiga isiklik? See on 50/50. Oleneb kas rääkida seksist, või rääkida minu seksist. Viimane on liiga isiklik ja sellest ma ei räägi. Kui, siis uhkustan. Ei tegelt ei uhkusta ka. Kaine peaga vähemalt mitte. Õnneks ma ei joo alkoholi. Aga ma arvan, et seksist rääkimine ei ole tabu. Kunagi võttis minuga ühendust üks sekspood, kellega koostööks ei läinudki, kuna ma ei olnud vibraatori eest nõus postitust tegema (said mitme teise blogiga kaubale). Mul ei olnud probleeme rääkida seksist suhtes, kuid ma ei oleks rääkinud enda seksist, vaid teemast üldiselt.

Ka ei räägi ma blogis enda sugulastest ega sõpradest, sest nemad on blogivälised inimesed ja kui nad ise ei avalda soovi, siis ma neid ka sisse ei too. Nemad on kui seltskond, kellega ma aega veedan. 

Kui ma kirjutan midagi, mille puhul tekib mul kahtlus, et äkki on see liiga isiklik, siis ma lasen sel inimesel (Esileedil) postituse üle vaadata ja tal on teema suhtes veto õigus.

Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

On. Siin samas blogis kõige esimene postitus ongi mu esimene. Ei ole mingit ebamugavust kui seda vana postitust vaatan. Vastupidi. Ma olin enne lapsi palju naljakam. Mõte töötas palju paremini. Loodetavasti hakkab see peagi taas paremini tööle ja ma olen jälle naljakas 🙂

 

Kui sul on mulle küsimusi, mis sind blogimise või minu tegemiste juures veel huvitab, siis jäta siia kommentaaridesse. Püüan vastata nii ausalt kui vähegi suudan. Kui see on liiga isiklik, siis ma ka ütlen seda, aga küsija suu pihta ei lööda.

Mul olid kunagi ühed lemmikpüksid. Mõnusad, linased, loomulik jahutus, mugavad. Ja nad olid sellised ok välimusega püksid. Kui ma ütlen linased, siis nad ei olnud seda tüüpi, millega 17. sajandi talupojad teravilja veskisse vedasid. Kuigi ma kasutasin neid ükskord stiilipeoks küll, kus teemaks oli vanaaja talurahvas vmt. Mis veel hullem – ma sain ka eriauhinna parima kostüümi eest. Ma loodan, et mitte tänu pükstele, sest need tõesti meeldisid mulle.

Esileedi, kelle maitse pole kunagi kiita olnud (ta abiellus minuga) aga vihkas neid. Iga kord kui ma välja minnes need püksid jalga tõmbasin krimpsutas ta nägu. Peamine etteheide oli see, et  “Henry, su sootunnus joonistub täielikult läbi pükste välja”. Ma ei teagi, kuidas seda võtta – kas see oli kompliment, või oli see negatiivne asi pükste juures. Kuid ka selle teadvustamine, et ma käin mööda linna liputamas, ei rikkunud minu jaoks nende pükste võlu.

Ühel päeval neid pükse enam lihtsalt ei olnud. Küsimuse peale, kus need on, teatas Esileedi, et ta avastas neis augu ja selle asemel, et see ära paigata, arvas ta, et kõige parem oleks need minema visata, sest need nägid mu jalas nagunii kohutavad välja. Esileedi pole kunagi oma taktitundega hiilanud.

See ei jäänud meie suhtes ainsaks korraks, kus ta üritab mind muuta läbi garderoobi hävitamise. Sama asja tegi ta ka mu lemmik-dressipluusidega. Neid oli kaks ning jah, need olid päevinäinud, jah, neid oli korduvalt nõelutud, kuid need olid niiii kuramuse mugavad. Ma sulasin sinna sisse. Pluss kaasnes nendega väikene nostalgia, sest olid need ühed esimesed ostud, mis ma elus kunagi ise endale ise ostsin. Ma ei olnud elus kordagi oma raha eest endale riideid varem ostnud ja esimesed asjad olid need. Iirimaal Dun Laoghaire nimelises linnakeses, Dunnes Storesi poest ja ühel hetkel neid lihtsalt enam ei olnud. “Henry, ma lihtsalt ei tahtnud, et sa neid enam selga paned”, oli Esileedi selgitus.

Tunnistan, mul on komme riietesse kiinduda ja selles mõttes on Esileedi mulle olnud suurepärane täiendus, sest temal ei teki mingit suhet riietega. Tema on alati kandnud seda, mis talle sel hetkel meeldib ja sellest lahti saanud, kui see enam ei meeldi. Mina kannan asju seni.. noh seni, kuni Esileedi need salaja ära viskab. Mul on isegi lemmik aluspüksid, mida ma kunagi viis paari ostsin ja ma pole ühtegi neist ära visanud, kuid alles on jäänud vaid üks. Esileedi ainult kehitab õlgu ja ütleb, et tema ei tea, kus need on, aga kui mul neid vähe on, siis mingu ja ostku ma endale uued.

Ka jalanõudesse on mul on komme kinni jääda ja ka siin on mul vaja Esileedi karmi sekkumist. Ta teeb mulle iga kord märkuseid, kui ma salaja taas mõned vanad mugavad ketsid jalga panen. “Henry sul on nii palju uusi jalanõusid, miks sa neid jubedaid pastlaid ikka veel jalga paned?” Sest need on niiii mugavad!

Samas ka need uued, mis ma siin NS Kingast paar nädalat tagasi koostööna sain, on ilgelt mugavad, aga kui kõrvuti seisavad need uued, ilusa vormiga ja puhtad jalanõud ning kõrval need vanad pastlad, siis ma kipun ikka neid vanu jalga ajama. See on mu jala järgi ära vajunud ja sellega on nii mugav kõndida. 

Ometi kui ma end kõrvalt vaatan, siis need näevad koledad välja ja on vist aeg need igavesele puhkusele saata. Teen seda ise enne kui Esileedi need öösel erioperatsiooniga kaaperdab ja kusagile lõkkesse viskab. Olen tegelikult kahe käega selle poolt, et jalanõud peavad olema korralikud. Kui vaba aja riided ei ole olulised, mida inimene seljas kannab, siis minu jaoks näitavad kaks asja – jalanõud ja inimese käed, mis tüüpi inimesega tegu on. Ma ei hakka välja tooma, mida need ütlevad, aga aegade jooksul on mul tekkinud omad eelarvamused, mis peavad sageli paika.

Olengi neid uusi vaba-ajakaid nädal aega kandnud ja võin julgelt vanadel minna lasta. Uued on oodatust mugavamad ja see teebki minu jaoks reklaampostitused kergeks – kui ma teen koostööd firmadega, kes pakuvad hea kvaliteediga tooteid. Seega, aitäh NS Kingale mugava teekonna eest!

Kirjutan seda postitust seepärast, et ma ei ole kolm päeva enda lemmik-teksapükse leidnud ja mul on hirm, et nendega on midagi juhtunud. Esileedi kehitab ainult õlgu ja kui ma talle laualambi valgusvihu näkku keeran ja vastuseid nõuan, siis sealt ei tule midagi.

*Tegemist on koostööpostitusega, kus ma tutvustan teile toodet nimega Vipoo

Mulle saadeti tutvumiseks ja tutvustamiseks toode nimega Vipoo. Need, kes teie seast on koolis käinud ja võõraid keeli õppinud, võivad nimes ära tunda sõna poo, mis maakeeli tõlgituna tähendab seda, mis kevadel lume alt välja sulab. Ehk siis kakat. Algul pani see mind kulme kergitama, kuni ma taipasin kui palju tänu sellele mu elu nüüd muutuda võib, kui see tõepoolest toimib ligilähedaselt nagu lubatud.  Keegi tootearendajatest on väga hästi ära tabanud minu ja paljude teiste ebakindluse ning leidnud sellele lahenduse.

Toimib see järgmiselt:

Kujutame ette situatsiooni – sa lähed üritusele, kus osaleb sadu inimesi. Kui sa oled minu tüüpi inimene, siis sa seisad kusagil seina ääres ja loodad, et keegi sind ära tunneb ja sinuga juttu tuleb ajama. Ma ei oska ise kunagi võõraste ega ka pooltuttavatega vestlust alustada. Veel vähem lõpetada. Vestluse lõpus kipun ma alati sõnu venitama nagu näiteks “Ooook, jep, niiiiiii on, pfff..” ja sellest tavaliselt piisab, et öelda, et naudi siis õhtut ja liigun edasi. Mnjah. Nagu mul oleks kusagile minna. Tegelt teen lihtsalt asjaliku näo, et uus jook võtta ja kusagile sõnajala varju tagasi minna, kuna pausid meie vestluses muutusid liiga pikaks.

Kujuta nüüd ette, et sel pidulikul õhtul hakkab su kõht tegema veidraid hääli. Sa taipad nüüd, et sa poleks tohtinud Surströmmingut vahetult enne üritust süüa ja see on nüüd su sooltes oma elu elamas. Kes ei tea, mis on Surströmming, siis googeldage. Tegelt ma panen siia lõigu lõppu ühe video, kus seda proovitakse. See on põhimõtteliselt Rootsi traditsiooniline hapendatud mädanev heeringas. Ma pole seda kunagi proovinud, ega nuusutanud, aga ma toon lihtsalt siin ekstreemse näite.  Ja kujutame ette, et see punnitava kõhu tõttu lased seal sõnajala taga ühe salapuuksu ja sa ei oodanud midagi taolist, sest see kuramuse Surströmming haiseb välja tulles veel hullemini kui sisse minnes. Isegi sinu poole kaarduval sõnajalal lähevad pooled lehed pruuniks ja kukuvad küljest. Pealegi sa ei saa sinna nurka nüüd jääda, vaid sa kiirustad ruumi teise poolde, et keegi jumala eest selle haisuga sind ei seostaks.

 

Kuid kõht teeb oma tööd ja sa tead, et sa ei pääse paratamatusest, vaid sinu kõige hullem unenägu on tõeks saamas – sa pead minema ühiskondlikku tualetti number kahele. Ma tean, et paljudel seda kompleksi pole, aga ma tean, et väga paljudel on. Minul on. Ma olin ükskord kaks nädalat pioneerilaagris ja ma ei käinud mitte kordagi number kahel! Ma elasin Esielediga juba kuus kuud koos ja ma käisin ikka seda teist häda kodus, linna teises otsas lahendamas. Kui ma vähegi vältida saan, siis ma väldin alati tualette, mida kasutavad ka teised, perekonda mitte kuuluvad inimesed.

Ja kujuta ette, et on vaid kaks tualetti – meeste ja naiste oma ja mõlemad tualetid on ühekohalised. Sellisel juhul ei ole võimalik varjata, kes selle jama sinna õhku jättis. Ja selliseid ürituste pidamise kohti, kus on ainult ühe inimese WC, on väga palju. Ma tean, et mina oleksin sellisel hetkel dilemma ees, et kas minna õue ja lasta end täis, et siis mustade pükstega koju vantsida, või olla normaalne inimene ja minna tualetti. Mõlemad variandid on väga halvad ja esmapilgul tõenäoliselt täiesti võrdsed.

Siinkohal tulebki mängu Vipoo. See on aerosoolpihusti, mis elimineerib paha lõhna kui sa number kahel käid. Töötab see nii, et sa pihustad seda enne toimetusi tualettpotti, istud potile ja toimetad oma asjad ära, lased vee peale ja korras – ei mingit jälgegi, et sa kodus sellist jälkust nagu Surströmmingut sõid. Loomulikult olin ma skeptiline, sest eeldasin, et tegemist on tavalise tualeti värskendajaga, mis ei võta paha haisu ära, vaid üritab enda intensiivsusega paha haisu enda sisse matta. Kuid Vipoo tegi just seda, mida ta lubas – paha haisu 98% ei olnudki tunda, vaid ruumis oli tunda seda värsket lõhna, mille aroom sellesse pudelikesse pandud oli. Ma jätsin 2% varuks, sest ma nägin vaeva, et ära tajuda, kas ikka midagi on tunda ja kui su eesmärk on tunda paha lõhna, siis küll sa midagi ikka tunned.

Vipoo pudelike on ka sellises heas suuruses, et sa ei pea suure pihustiga mööda pidu ringi tuiama ja kõigile seletama, mida see Vipoo tähendab, vaid see on selline väike pudelike, mis mahub ka kõige mõttetumalt väiksesse käekotti (teate küll neid, millega naised teatris käivad, kuhu ka ID-kaart vaevu ära mahub) ja ka härrasmehe rinnataskusse. Igal juhul on see mul nüüd kaasas ja mitmel korral ka kasutuses olnud. See ei tähenda, et ma nüüd igal pool, kus pott silmapiiril on, seda ka kohe kasutama jooksen, aga mul on üks suur stress vähemaks läinud ja see tõepoolest toimib. Neli lõhna neid oli ja mulle isiklikult oli lillas pudelis kõige meeldivama lõhnaga. Seega kui lähed külla ja teise tualeti täishaisutamine ka sulle ebakindlust tekitab, siis hea asi, mida ühes võtta. Enam ei pea vetsupaberit kärsatama.

 

Mis ühendab blogija Jaanikat, Marimelli, Mallukat, Ailit, Margitit ja palju-palju teisi? Nad on kõik blogijad. Selle määratlusega kuulun ka mina nende seltskonda. Kuid neil on üks asi veel, mida mul veel arusaamatul põhjusel ei ole. Nad on kõik ka fotograafid.

See mõte on mu ajus pikalt valminud. Oleks see ju loomulik jätk. Nagunii teen ma blogile pilte ja selleks on mul ka ajajooksul tekkinud korralik fotovarustus. Minu praegune kaamera on Nikon D500 ja kes on seda näppinud, see teab, et sel puudub isegi välk ja automaatrežiim ning see on tõsise profikaamera tunnus. Sa ei saa võtta seda lihtsalt kätte ja sellega tulistama hakata, vaid kõik seaded tuleb eelnevalt paika sättida.

See ongi minu hetke nõrgim külg. Ma pean arendama enda seadete paikasättimist, kuna mul ei ole hetkel ühtegi fototöötlusprogrammi. Seepärast püüan pildistada võimalikult sellised pildid, millega ma ise rahul olen. Jah, mõned on ala- ja mõned on ülesäris. Kõik pildid ei pruugi olla fookuses. Eriti kui ruumis on hämar, siis on see klõps nii aeglane, et need pildid ei taha kuidagi eriti teravad välja kukkuda. Eriti lastega. Kuid selleks sai soetatud endale ka korralik ja kallis Nikoni originaal välk. Ja ma arvan, et olulisim ei olegi selle pildi kõrge kvaliteet, vaid see sõnum ja mälestus, mida see meile aastate pärast jätkuvalt edastab.

Pluss on mul väga hea statiiv, mis on ka mu viimane ost. Sel on korralik kuulpea, et ka videomaastikule sisenemine oleks võimalikult lihtne. Kaasas kandmiseks on mul ülimugavad ja praktilised Manfrotto fotokotid. Stiilsed välimuselt ja mahutavad ka rohkem kui isegi oodata oskaks.

Ehk mul on olemas rohkem varustust kui nii mõnelgi teisel, kes tänaseks raha eest pilte teeb. Ja selleks, et mul oleks vajalikud teadmised, kuidas pilte teha, olen ma läbinud ka kaks koolitust. Ok, võib olla kasutada sõna koolitus on natuke liiast, sest ükskkord käis mulle nuppe ette näitamas Margit ja teisel korral Siim Kinnas, kes on nagu päris proff fotograaf. Mitte, et Margit ei oleks. Kindlasti on. Ja nüüd kavatsen mina ka hakata.

Ja teatangi, et Henry’s Fotography alustab enda tegutsemist ja võtab vastu tellimusi. Kuna mulle ei meeldi stuudiod ja stuudiopildid, siis eelistan avardada enda meeli, kuidas saada klišeelikele stuudiopiltidele alternatiive. Beebisid ei pea pildistama ainult korvides ja sissemässitutena, vaid võimalusi on ju tohutult veel. Näiteks saab ta asetada auto pagasiruumi. Või näiteks panna loote asendisse duši alla, et väljend “nutsin looteasendis duši all” saaks endale ka reaalse kuju. Või panna magav laps pikali tühja viinapudeli kõrvale, et väljend “Ississe” ei hõlmaks ainult isalt päritud välimust, vaid ka väärtushinnanguid.

Kuid minu eelistatuim žanr ei ole beebide pildistamine. Mina sooviksin hoopis jäädvustada inimeste igapäeva tegemisi. Lähete täna jalutama ja tahaks seda jäädvustada? Täna on plaanis piknik? Plaanis on kartulivõtt? Lihtsalt lebo päev rannas? Just selliseid momente tahaks ma pildistada. Mitte ainult sellepärast, et nende piltide nurjumine pole eriline kaotus, sest kõike saab korrata, vaid ka sellepärast, et just need on hetked, mida me kipume unustama. Pulm jääb eluks ajaks meelde, aga see, et sa käisid Selveris soodushinnaga tualettpaberit ostmas ja terve ploki koju lohistasid, ununeb sul kiirelt.

Ka akti ja buduaari pildid ei pea olema alati maitsekad ja ilusad. Need võivad olla väga ka loovad. Ma ei taha pildistada lihtsat poseerimist ja aelemist. Kaamera suudab tabada ka kirge ja sisemist põlemist. Oluline on end enne meeleollu viia.

Kuid žanrid ja hinnakirjad olen hinnastanud järgmiselt:

Beebid kuni 1 kuu vanused – 500 eurot tund
Väikelapse pildistamine – 500 eurot tund
Raseduspildid – 500 700 eurot tund
Sünnituse jäädvustamine 1000 eurot 30 minutit
Akti/buduaarifoto (naisterahvas kuni 45a) – 8 eurot tund
Akti/buduaarifoto (meesterahvas) – 500 eurot tund
Pulmad/juubelid – 400 eurot üritus + koht lauas
“Päev minu elus” – kokkuleppel

Seega, ilma naljata. Võtke ühendust ja muudame teie mälestused eriliseks. Mõtleme kastist välja poole. Iga sessiooni puhul garanteerin ka pilte. Mida rohkem suudate te ühekoha peal ja teie laps liikumatult olla, seda enam selgeid ja teravaid pilte. Huvilised, kirjutage jakobsonh@gmail.com.

 

Lisan lõppu ka mõned pildid lähipäevist.

 

APRILL!

*Märtsis on minu koostööpartner Food Studio, kelle puljongeid ma teile tutvustada tahan

Kõik me oleme teekonnal… on üks klišeelikke lauseid, mida targutajad kasutada armastavad. Seda ütlevad alati need poeetilised  tüübid, kes veekogu ääres tunde kiigel istuvad ja kaugusesse vaatavad. Vahelepõige – kiiged on kiikumiseks! Kui sa tahad filosofeerida, siis tee seda kivi peal, mitte ära ahnitse enda alla kiike, kus ma võiks endale praegu hoogu teha! Oot, see on hüpoteetiline kiik ja hüpoteetiline targutaja ja ma läksin nii hoogu, nagu ma räägiks kellestki kindlast. Ei räägi. Näe, juba ma olen isegi väljamõeldud targutaja peale üles köetud.

Kuid ma arvan, et tarkus tuleb aastatega. Mitte kõigil. Mõnel tulevad ainult aastad, aga enda puhul näen küll, et ma olen ikka iga aastaga topelt targem kui ma olen aasta enne. Kui isegi mitte targem, siis kindlasti vähem lollim.  Ning tabasingi eile end jõe ääres kiigel istumas ja mõtisklemas, et tegelikult me tõepoolest oleme teekonnal… Kõiges. Mitte miski ei püsi konstantsena. Välja arvatud mu vanaisa. Mu vanaisa näeb täpselt samasugune välja nüüd, nagu ta nägi siis, kui ta mind põlve peal hüpitas. Sellest on juba päris mitu aastat möödas. Ma saan homme 37 ja ta pole hea 33 aastat mind enam sülle võtnud. Ma ei ole sellepärast õnnetu. Eriti. Aga jah, kõik on pidevas arengus.

Ja nii palju kui see võimalik, me voolime enda elu endale ise. Loomulikult on mõjutajateks ka ümbritsevad inimesed ja üldine keskkond, kuid see, milles me areneme, on meie enda teha. Mina arenen ja tahan areneda kokakunstis. Ma olen korduvalt mõelnud enda peas, et ma tahan minna kokaks õppima. Mul pole ambitsiooni kokaks saada, aga kogu see maitsete kombineerimine, kastmete segamine, ilusa ja maitsva toidu tegemine, on teekond, mis ma tahan, et oleks üks osa minu elust.

Muide ma sebisin endale sellsie asja välja, et ma saan minna enda lemmikrestorani, kus toimub ühepäevane bootcamp, mille viib läbi selle restorani peakokk, kes on Eesti absoluutses tipus. Sellist koolitust ei olnud varem olemas, aga ma tegin asutuse direktorile ettepaneku, et ma tahan ka osata sarnast toitut teha, mida tema kokk pakkuda suudab ja saimegi jaole, et päeva jooksul õpetatakse, kuidas teha tõeliselt õrna steiki, kuidas valmistada erinevaid kastmeid, mida kasutatakse tipprestoranides ja palju muud, mis sellesse päeva mahub. Igal juhul saab see olema väga põnev ja oluline samm edasi ka minu toidutegemise oskustes.

Hetkel ei ole ma põnev kokkaja. Ma arvan, et ma olen päris hea neis asjades, mida ma teen, aga mind piirab minu teadmiste pagas. Seepärast ka sellised koostööd nagu mul Food Studioga olnud on, on ka mind edasi arendanud. Ma olin ju enda peast välistanud supid, sest ma ei liialda kui ma ütlen, et ma ei olnud kunagi saanud head suppi. Õigemini suppi, mida ma tahaks teist portsu veel. Valetan, Iirimaal restoranis ja hotellis töötades proovisin ma elus esimest korda püreesuppi (köögivilja) ja see oli väga maitsev kogemus. Kuid küsimus, kas ma suppi soovin, ajas mind alati nina krimsutama.

Nüüd olen ma suppe valmistanud eelmisest suvest saadik, peale seda kui ma Food Studio puljongitega tuttavaks sain ja ma arvan jätkuvalt, et ma pole suurem asi kokk, aga ma ei liialda – need teevad tõepoolest IGA supi heaks. Ma olengi arusaanud, et HEA supi aluseks on hea puljong. Selles ju kõik valmib ja maitsestub. Mäletan, kui ma pakkusin emale esimest korda kanapuljongiga tehtud frikadellisuppi, kui ta mul lastega abis oli, seni kuni Esileedi oma järjekordsel koduhülgamis retkel käis. Ta võttis paar lusikatäit ning hetke pärast oli ta püsti ja uuris puljongi pakki ning ma juhendasin, kuidas seda kasutada.

Kvaliteetsed tooted aitavad mind teekonnal edasi. Kuigi ma ei pea näiteks külmutatud juurvilju halvaks, siis olgem ausad, need ei ole värsketega sama maitsega. Kui neid wokida või supi sisse panna, siis teeb kohe vahet, kas tegu külmutatud või värske toorainega. Sama asi kehtib ka puljongi kohta – kas tegu on päris puljongiga toidu sees, või on seal puljongikuubik. Ma ei ütle, et kuubiku ja maitseainetega ei saa toidule head maitset. Ma ütlen, et sa saad kohe aru, et tegu pole päris puljongiga, vaid lihtsalt maitsestatud soolase vedelikuga.

Kui sa ikka panustad tootesse ja keedad seda kaksteist tundi väikesel tulel, siis on seda maitsesügavust ja tummisust tunda ka maitsest. Üks päev, kui me olime lastega õues natuke liiga kaua ja me lõdisevana tuppa tulime, oli meil kiire, et kontidesse peitunud külm sealt välja saada. Ajasin pliidil soojaks Food Studio Kanapuljongi, otsisime sügavkülmast kunagi sinna pandud lihapirukad, sulatasime ja soojendasime need üles. Istusime viiekesi vaikides tekkidesse mässituna ja nautisime seda sooja, mida see toit pakkus. Need on mälestused, mida ma tahan oma perega luua – minu pere on hädas ja siin tulen mina ning päästan päeva.

See koostöö Food Studioga on mind sellel teekonnal arendanud, sest ma tegin oma elu esimese kalasupi ja see oli imeline ning ma kavatsen seda ikka ja jälle teha. Ma tegin oma elu esimese risoto. See ei olnud imeline, sest ilmselgelt kasutasin ma mingit valet tüüpi riisi. Maitse jäi hea kui ma neid kõvasid riisiterasid hammaste all raksutasin. Ma olen puljongeid kasutanud hautiste põhjana. Keetnud kapsa-hakkliha hautist kanapuljongis ja see muutis isegi selle minu jaoks meeldivaks. Ma vihkan keedukapsast. Nende punase veini kaste maitseb täpselt nagu punase veini kaste. Kes on selle kastme fänn ja seda restoranis tellinud, saab antud valmiskastmega täpselt sama kogemuse, sest seda tehakse täpselt sama tehnikaga nagu restoranis. Ma ei tea, kas te teate, aga üks neist, kes Food Studio asja ajab, oli kunagi President Rüütli ja Ilvese kokk Indrek Kivisalu ja aastaid telekokk ka olnud.

Minu poolt tuleb ainult kiitust, sest mul ei ole olnud ühtegi negatiivset kogemust. See kuuajaline koostöö on mind minu kulinaarsel teekonnal kindlasti mitu sammu edasi aidanud ja seepärast tänan ma neid, et nad mulle koostööd pakkusid ja veelgi enam, et nad selle sedavõrd hea tootega turule tulnud on. Ma olen täiesti veendunud, et muidu oleks ma jätkuvalt suppide peale nina kirtsutanud ja püüaks neid kuubikutega puljongilaadseks muuta. Panen siia alla ühe suure pöidla. Soetage endale üks kanapuljong ja tehke järgmine supp sellega ja tänage mind hiljem. Selveris on nad smuutide juures juurvilja osakonnas. Vähemalt meie koduselveris.

Ka sul on võimalus saada endale korralik kogus Food Studio puljongivalikut. Selle loos toimub eksklusiivselt meie instagrami lehel. Suundu siia pildile ja seal on kõik juhised juures olemas. Pilt on SIIN

*Selle postituse partner on NS King, kes on vastutav, et mul on nüüd ilus paar mugavaid jalatseid.

Meie majatagune muruplats on nädala taguse ajaga kardinaalselt muutunud. Miski, mis nägi välja nagu talvevõlumaa, siis nagu uisuväljak, näeb välja nüüd nagu kevadet ootav maa (viskas korraks Nancyt sisse). Enne uisuväljakut oli maja taga ka paar päeva tiik, mis jää näol endale libeda katte sai. See kõik juhib mu tähelepanu sellele, et talv hakkab läbi saama. Tahaks siinkohal kiita selle aasta talve, sest kui aeglane start välja jätta, on see olnud ilmapoolest täiesti kift. Tartu maraton toimus. Oli piisavalt lund, et talverõõme nautida ja ka see kole külm periood kestis lühikest aega. Kuid sellega paistab nüüd ühele poole saavat, mis tähendab, et mu talvised saapad rändavad samuti kappi.

Selle üle on mul hea meel. Kuid mille üle ei ole, on see, et kui ma homme oma varbavahe plätudega poodi läheks, siis vaadataks mind kui hullu, sest kusagil on keegi võtnud pähe jabura mõtte, et enne peab lumi ära sulama ja ilm soojemaks minema, kui plätudega avalikus ruumis ringi käia paslik on. See tähendab, et tuleb välja otsida midagi vahepealset, ehk siis mõni kevadjalanõu.

Nagu tellitult andis endast märku NS King, kes on panustamas klienditeenindusse ja nende positiivsesse kogemusse ja pakkus välja, et mina võiks sellest osa saada ja siis rääkida, mis oli hea ja mis olid puudujäägid.

Hea meelega. Mulle meeldib kingi ostmas käia. Erinevalt riietest, mis mulle kuidagi selga ei taha minna, siis kingadega seda muret ei ole. Kuigi mu lampjalgsus ja üpris suur jalanumber panevad teatud brändide ostmisele kriipsu peale. Näiteks ei saa ma kanda Puma valikust midagi, kuna neil on alati minu jaoks liiga kitsa liistuga ja lampjalg seda ei võimalda. Lisaks ma tean, et kui ma kaalun rohkem, on mu jalanumber ligi 46 ja kui ma teen sporti ja söön paremini, siis on see pigem 45.

Kuid mulle ei meeldi poes käia kauem kui pean. Kui mul on võimalust minimeerida seda kaubanduses veedetud aega, siis ma teen seda. Ainuke müügikoht, kus mulle meeldib käia, on laat ja suvine roheline turg. Kui ma lähen poodi, siis ma püüan alati teada, mida ma sinna konkreetselt ostma lähen. Kui raamatut, siis mis raamatut ja netist vaatan ka järgi, et see selles konkreetses poes ka olemas oleks. Kui toidupoodi, siis ainult koos nimekirjaga ja ma valin poodi sageli nimekirja järgi.

Ka NS King andis hea võimaluse mitte sukelduda arvukate riiulite vahele, vaid eeltöö sai tehtud kodus ekraani ees. Eks ma tean, mis mulle meeldib. Veider on see, et ma ei ole moodi järgiv inimene, kuid minu eelistused näiteks kingade alal, on pidevas muutumises. Kui ma vaatan seda stiili jalatseid, mida ma kandsin kümme aastat tagasi, siis tekib mul õigustatud küsimus – Mis mul viga oli? Ühe nurinana võiks kodulehel surfamise juures välja tuua, nimelt, kui nad pakuvad seal erinevaid filtreid brändide, hinna ja soo eristamise jaoks, siis võiks olla võimalik filtreerida ka selle järgi, et need kingad, mida ma seal vaatan, võiks olla olemas ka mu lähimas poes. Mis kasu on mulle sellest, et see on olemas kusagil Ülemistes. Isegi kui seda saab tellida, siis ma ei tea, kas on mõtet, kuna ma tahan lihtsalt jalga proovida.

Ma pole oma kingade valikuga eriti fancy. Minu märksõna kevadjalanõuks on lihtsus, sportlikkus ja mugavus ning nende seas oli õnneks valikut igas hinnaklassis. Kuigi meeste jalanõud eriti kalliks seal ei läinudki ja mu valikus jäid kõik 100 euro piiresse (vahemärkus: oma paari sain mina tasuta #bloggingrules). Kolm paari välja valitud, läksingi neid jalga proovima. Raskeim osa minekust oli laste küljest raputamine. “Miks mina ei või tulla?” päris imestunud Noorsand. Sest nagu ma ütlesin, ei viitsi ma kaubanduses kaua passida ja Noorsandiga võin ma poes oleku aega julgelt kahe-kolme kordistada. Eriti Lõunakeskuses, kus on iga kümne meetri tagant erinevad laste atraktsioonid, mis mu rahakotist münte õngitsevad.

Käik kingapoodi näitas, kuidas ma olen ajast maha jäänud. Ma ei tea, kas see on kõikides poodides nii, aga enam ei pea ma käima iga kingaga müüja juures, et õiget suurust leida, vaid poes on ekraanid, kus saab ise poe laoseisu vaadata. Introvertsele eestlasele ideaalne lahendus.

Igal juhul olen mina nüüd ilusate jalanõude uhke omanik. Vastab kõigile nõudmistele ja nagu pildil näha, siis sobis Piigale täpselt sama number. Või on teine variant, et ta on taas mu kingad endale kaaperdanud. Kuna mul paluti hinnata kasutusmugavust ja kogemust, siis mul pole siin eriti midagi kommenteerida – ma ei pidanud poes ekseldes aega eriti veetma ja enamus asju on nutikalt lahendatud, mis sobib mulle suurepäraselt. Neid lahendusi ei pea kasutama, aga mul on väga hea meel, et see võimalus olemas on. Sobib, et müüja ei pea käima iga paariga arvutist suurust vaatamas ja neid ühe kaupa toomas. Valin välja, mida ma proovida soovin ja küsin korraga kolme paari proovimiseks, sest olen järgi vaadanud, et minu number on igast mudelist olemas. Kiidan!