Autor

henry

Ma olen alati püüdnud endast kujundada inimeste ees machomat kuvandit kui ma tegelikult olen. Esileedil oli sellega vanasti alati probleem, et nii kui keegi külla tuli, ei olnud ma enam õrn nunnutaja, vaid kildu rebiv macho ning see ei sobinud talle absoluutselt. Pidevalt üritas ta minu maski maha rebida öeldes, et tegelikult Henry ei ole üldse selline. Tegelikult on Henry tundlik gamma-isane (või mis kreeka täht alfast võimalikult kaugel on).

Kuid me paneme kõik endale mingi maski ette, et mitte olla haavatavad ja minu mask on alati olnud huumor. Kui inimene teeb enda üle nalja, ei ole teda võimalik solvata, või öelda talle midagi, mis teda halvasti tundma paneks ja ma olen aastaid endale üle nalja visanud ning mõtlesin, et täna on aeg, mil ma tulen kapist välja ja räägin paarist üdini ebamehelikult iluprotseduurist, mida ma olen kiivalt varjanud.

Kui keegi peaks minust inspireeritud parfüümi tootma, oleks see täis testosterooni. Ma ei tea, kuidas see lõhnaks, aga nagu ma olen aru saanud, siis just see hormoon määrab, missugune on inimese karvakasv. Seda enam on üllatav, et paljud naised eelistavad siledaid mehi. Mina olen kõike muud kui sile. Ma arvan, et kui ma ei hoolitseks enda karvakasvu eest kuu aega ja läheks näiteks sõpradega jahile, siis ma peaks kandma seda neoon-oranži vesti, et keegi mind karu pähe maha ei laseks. Igaks juhuks peaksin peakohal hoidma ka suurt plakatit, kus on kirjas: MA EI OLE KARU! Ja tõenäoliselt laseks siis ikka keegi mulle kuuli per*e, mõeldes, et karud on ikka maru kavalaks läinud ja käivad siin mööda metsa vestide ja plakatitega ringi.

Seega ma pean karvakasvu hoidma kontrolli all. Kui 2009ndal aastal midagi juhtus ja Esileedi mulle midagi sisse jootis ning ma kirikus millegi peale sõna “Jah” ütlesin, siis enne seda vedas ta mind uimasena ilusalongi, kus mulle tehti mingit näomaski ja ühtlasi andis Esileedi korralduse mu ilusast kulmust teha kaks kulmu. Tõesti oli ilus tulemus. Kuid sellega ta terror ei lõppenud, vaid kuu aega hiljem viis ta mind uuesti sellesse paika, kus kordus sama piinarikas protseduur, kus vahaga mu kulmudele taas kuju anti. Ja siis kuu aega hiljem jälle. See kordus samas tempos umbes kaheksa aastat ja alles aasta tagasi suutsin ma end sellest lahti rabeleda ja seda tänu sellele, et selle piinapingi omanik läks fitnessihulluks ja võttis endale klientide rohkuse ja ajapuuduse tõttu kolleegi, kes lihtsamad tööd talt üle võttis. Loomulikult sinna ma enam ei läinud, sest see tähendanuks, et üks inimene saab veel teada mu piinlikust saladusest, et mu otsa ees olevat karvariba on korrigeerinud inimese käed. Kuid ma pean vist uue kosmeetiku leidma, kellega oma räpast saladust jagada. See on nagu meeste soengu tegemine -see peab olema piisavalt sätitud, et näeks cool välja ja piisavalt lohakas, et see ei tunduks sätitud. Meeste raske elu.

 

Teine üdini ebamehelik asi on fakt, et keegi õrn naisterahvas, võtab minu suure 46 numbrilise jala ja peab sellelt kuivanud nahka maha kõhvitsema. Seejuures nägema professionaalne välja justkui see oleks tavaline töö. See on kõike muud kui tavaline töö. Mulle küll meeldivad jalad (hoolitsetud jalad), aga mulle meeldib elada roosas fantaasiamullis, et jalad näevadki hoolitsemata hoolitsetud välja. Kui ma peaksin lähedalt vaatama paksu tallanahaga jalga, mille küüned kaarduvad põrandani, siis ma tõenäoliselt enam nii jalafänn ka poleks. Esileedi oli umbes selline, kui ma ta 2005ndal aastal Põlva metsadest üles korjasin ja valguse kätte tõin. Ta oli nagu nukitsamees, kelle tsiviliseerimine tõsine väljakutse oli – kuidas ta tuli tünnis puhtaks pesta, varbaküüned maha viilida, kuidas ta nii tänulik mulle oli ja kõik lilled peenras juurtega üles kakkus ning mulle tõi ja kuidas ka tema voodis lõket alustas. Vahel õhtutigi märkan, kuidas ta rõdul pimedas metsa poole vaatab või naabrikoera peale uriseb.

Kuid mu sõbranna on õppinud küüne- ja kannatehnikuks (või kuidas on pediküürija moodne nimi?) ja kuidagi tuli jutuks, et ta võib alati meile tulla ja mu lõhkised kannad korda teha. Mul on suviti sage probleem, et kannanahk kipub mõranema ja need lõhed on ilgelt valusad. Selle olen ma pärinud oma emalt. Sellest hoidumine eeldab jalgade kreemitamist ja regulaarset pediküüri. Sõranna käib meil külas, mässab mu jalgadega poolteist tundi, küsib naeruväärse tasu selle töö eest, millele ma alati jootraha otsa viskan ja mu jalad näevad miljon korda paremad välja. Esileedi jaoks ikkagi rõvedad, sest tema ja varbad ei käi eriti kokku. Korras, olen kapist väljas.

Mis on koostööpostitus? Koostööpostitus on selline suurepärane asi, mis aitab mul kogeda ja katsetada asju, mida ma muidu võib olla ei saaks. Lisaks aitab see blogil kasvada ja uut sisu toota, kuna ma saan nende eest enamjaolt ka tasu.

Koostööpostitusi saadab üldjuhul negatiivne varjund, et räägitakse ainult ilusat juttu ja arvamus on kinnimakstud. Tegelikult ei sea 99% ettevõtetest absoluutselt tingimust, et meile peab antud toode meeldima, või et ma tohin rääkida vaid positiivset. Koostööpostituse jutt on enamjaolt positiivne, sest me ei ela enam 90ndate alguses ja kui keegi toodab sit*a toodet, siis ta ei jää elama nagunii. Turg on üleujutatud konkurentidest ja see, kes pakub toodet, mis täidab, või soovitavalt ületab inimeste ootuseid, see jääb ellu.

Enamjaolt ettevõtted pöörduvadki minu ja teiste blogijate poole, sest neil on midagi uut ja midagi põnevat, millest nad ise vaimustuses on. Kui see oleks kräpp, siis ei kasutataks reklaamikanalina blogijaid, vaid te saaksite selle endale soetada pika mantliga tüübi käest, kes teile parklas läbi akna midagi sosistab. Seega kurtmiseks, et koostööpostitused on positiivse varjundiga, pole põhjust. Millal teie käisite viimati poes ja ostsite midagi, milles te pettusite? Ma enda puhul ei mäletagi. Virsikud olid seest mädad möödunud nädalal. See oli pettumus. Kuid ka see ei tähenda, et virsikud kräpid on, vaid see partii oli. Täna ostsime jälle virsikuid ja olid täitsa ok.

Eelmisel aastal soovis minuga koostööd teha üks valmistoitu pakkuv ettevõte ja saatis mulle enda valmissalateid. Ta saatis need peale seda kui ma konkreetselt ütlesin talle, et ma ei osta kunagi poest koorega segatud salateid. Kunagi ostsin. Pettusin iga kord. Ma ei tea, mis koort nad salatitele lisavad või mida nad juurde panevad, aga minu jaoks on nad vastuvõetamatud. Ei ole suuremat rõõmu, kui keegi sünnipäevaks ISE kartulisalati või kasuka teeb ja pole suuremat pettumust, kui need on ostetud poest. Igal juhul nad saatsid need salatid ja need olidki ilge kräpp. Kuid ma teadsin seda juba ette, et nad mulle ei maitse. Samas ma tean nii paljusid, kellele maitsevad ja ma arvan, et siinkohal ei oleks õiglane kui ma firma toodangu maapõhja halvustaks, sest asi ei ole ju niivõrd salatis, vaid selles, et mulle päriselt ei maitse poesalatid. Eks ma võtsin juba ka esimese proovisuutäie nina poolkrimpsus ja olin eelarvamusega. Seega ma ei parseldanud teile endale mittemeeldivat toodet, lükkasin tagasi pakutava raha ja läksime eludega edasi. Salatid on siiani müügil ja paistab, et neil läheb hästi. Iga avalikult kirjutaja peab mõistma seda võimu ja võimalusi, mis ta käes on ja sellega vastutustundlikult ümber käima.

Koostööpostitused annavad mulle võimaluse ka kogeda tooteid/teenuseid, mida ma võib olla ei teakski kogeda. Näiteks erinevad meestele suunatud tooted, kodukeemia, mille peale ise ei satu, uued turule tulnud tooted jpm. Kui keegi minu poole pöördub, et koostööd teha, siis ma küll küsin tasu, kuid see tasu ei ole selle eest, et see määrab minu hoiaku ja kogemuse selles tootes,vaid see tasu on selle platvormi eest (blogi, fb, instagram) ja selle eest, et ma võtan aja ja püüan tootega võimalikult põhjalikult tutvuda ja enda kogemuse blogis ka edasi anda. Ma ei kopeeri teile kunagi toote müüja teksti, vaid ma annan alati edasi enda kogemuse. Kui see on omasugustest võimsaim, siis ma ütlen teile seda. Reklaam? Jah. Toote kohta vajalik info? Jah. Kui see jalgratas on hea ja lastele tõesti meeldib. Reklaam? Jah. Meie endi kogemus?Jah.

Lisaks ma üritan need koostööpostitused hoida sellisena, et need ei oleks tootepõhised, sest te tulete siia, et lugeda meie kohta, mitte kellegi kolmanda tootest. Seega reklaampostitused on hädavajalikud, et blogi toimimas hoida ja mina näen vaeva, et need ei oleks kuivad- et need oleksid piisavalt meelelahutuslikud ja samas ka informatiivsed.

Minu jaoks ongi koostööpostituste rubriik hoopis nimega – Henry katsetab, et sina ei peaks. Ma võtan enda peale, et ma pikutan madratsil enne kui sina seda ostma jooksed. Kui see on mulle sobimatu ja ma ei taha seda soovitada, siis ma ütlen koostöö üles. Kui see on piisavalt hea, et mul pole süümekaid, et ka sina selle ostad, siis ma räägin sellest. Seega, kui Henry pole seda testinud ja sellest rääkinud, siis on oht, et see ei kõlba kuskile :).

Kas sina jääd alati rahule tootega, millest mina olen enda blogis rääkinud? Absoluutselt mitte. Nagu ma enne ütlesin, et ma ei tee salatitootjatega koostööd, sest mul on väga suur eelarvamus poesalatite asjus, aga kui mulle need maitseks, siis see ju ei tähenda seda, et need automaatselt ka sulle meeldivad. Ja on inimesi, kes teevad järeldusi, et ma soovitasin sit*a. Ei ole nii. Meil lihtsalt ei pruugi asjades sama maitse olla. Kuid peamiselt, kui ei olda nõus sellega, mida ma blogis räägin, on see, et mingit toodet kasutatakse lihtsalt valesti. Mitmel korral olen saanud kurje kirju, et näe, sa soovitasid, aga see ei tööta. Olen suunanud alati otse müüjale/tootjale ja 90% kordadest on jõutud mõistmisele, et midagi on tehtud valesti. Eesti inimesele on üldse omane, et kui toode ei tee seda, mis lubatud, lüüakse käega. Sa oled maksnud toote eest! Kui see ei tee seda, mis lubatud, siis uuri otse müüjalt ja kurda muret. Enamjaolt saadakse kiiresti mure korda. Mul on sõber klienditeeninduses, kes ütles, et 99,99% kaebustele võiks alati vastata lühikese tähelühendiga – RTFM (read the fucking manual).

Ma püüan koostööpostitused ka teile kuidagi tulutoovaks teha ja sellepärast ma üritan saada ka allahindlusprotsente ja loosiauhindu, et vähemalt üks teist saaks lisaks positiivse emotsiooni võidust. Ja mina saan lisaemotsiooni kui sa oled keegi, kel veab esimest korda. Mina näiteks ei ole kunagi üheski loosimängus mitte midagi võitnud. Never. Ma ikka aegajalt osalen neil. Küll mitte sellistel, kus ma pean nende reklaami enda seina peale jagama. Sellised mulle ei meeldi. Siis isegi ei üritata varjata, et ainus eesmärk on firmat promoda. Firmat saab promoda ka nii, et sa ei sunni kõiki elavateks reklaampostriteks. Meeldiv on ka näha, et teile mu koostööpostitused väga igavad ei tundu, sest nende lugejate arv ei erine tavapostituste lugejatest. Keskmiselt loeb igat postitust viimasel ajal 3000-6000 inimest ja kuna ma teen kolm postitust nädalas, siis nädala külastajate arv on 9000-18000 (see nädala number pole mulle oluline, kuna ma pole lehele reklaame üles vilkuma pannud). Loomulikult võiks lugejaid enam olla, aga eks ma selle nimel näen ka vaeva. Parim viis oleks kui Esileedi taas rasedaks jääks. Soovitavalt jääks ootama kolmikuid. Või võtta endale labrador ja instagramil oleks kohe 5000 vaatajat juures. Või tekitada skandaal/rääkida vastuolulisel teemal. Jätame need variandid viimasteks abivahenditeks.

Lisaks kui on tegu koostööpostitusega, siis te ei pea kukalt kratsima, et kas see on koostöö või mitte – ma ütlen selle välja postituse kõige esimeses lauses. Seega, kui sind just huvitavad vahetud kogemused ja emotsioonid asjadest, mida kaubanduses leida võib, siis sulle piisab esimese lause lugemisest ja sa võid teada, et kui seal on kirjas, et tegu on koostööpostitusega, siis oled sa täpselt õiges kohas! 🙂

Võtke koostööpostitusi sellena, mis need on – minuni on toimetatud mingi toode/olen katsetanud mingit teenust ja ma jagan enda kogemust sellega. Ma testin midagi, et sina saaksid seda ostma minnes omada mingeid ootusi. Et ainus info, mis sul toote kohta on, ei oleks vaid müüjalt, kelle huvi on sinu ostu pealt teenida, vaid ka minult, kes ma ei saa sellest mitte punast krossigi kui sa minu koostööpostituse peale kusagile midagi ostma lähed. Isegi kui ma jagan sooduskoodi, siis mulle ei  too see absoluutselt mingit rahalist tulu. Ainus, mida see aitab, on see, et kui koodi usinalt kasutatakse, siis võib ettevõte kuangi äkki taas minuga koostööd kaaluda.

Miks ma sellest kirjutan, on see, et on sügis ja suvepuhkused on läbi ja blogijate poole pöördub rohkem ettevõtteid, et jõuda sihtrühmani. Loodan, et olete mõistvad ning avatud. Te saate läbi blogikanalite infot, mida muidu teil poleks. Teil on oma lemmikblogijad ja kasutage neid ära! Las nad katsetavad, et teie ei peaks. Kui teid huvitab miski ja te tahaksite kuulda nende kogemusest sellega, kirjutage blogijale ja uurige, kas tal oleks võimalik seda asja katsetada ja sellest rääkida. Ka minul on ootel hulga koostööpostitusi. Homme hakkan ma näiteks uusi erinevaid putrusid katsetama. Siis ma uurin kui kerge/ebamugav on neti kaudu endale fotosid tellida. Siis ma teen pastasid ja suppi, uurin väga lahedat digitaalset raamatut, vahetan enda elektri energia pakkujat (mida tehes ma sain teada millestki, millest mul polnud absoluutselt aimugi ja tänu millele ma sain oma aastase elektriarve 120 euri odavamaks. See võttis ühe minuti ja ühe linnukese tegemise. Räägin peagi. Kui ma poleks selle koostööga edasi läinud, maksaksin jätkuvalt üle lihtsalt sellepärast, et ma ei teadnud, et teisiti saab. Olen kindel, et minusuguseid on veel). Ehk kõik kasulik ja testitav kraam. On ju tore?! 😀

PS! Parandan ühe eksimuse. Saan küll kahe koodiga otsest kasu. Kui te kasutate BredenKidsist ostes koodi AMHT15, siis saan mina iga mingi 30 inimese ostu pealt kümmekond eurot krediiti. Kood kehtib ainult ühe korra. Ja teine ka – kui te ei ole veel WOLTi äppi endale tõmmanud, et restorani toit otse koju tellida, siis tõmmates ja kasutades registreerudes koodi AMHT, laekub teie kontole automaatselt 7 eurot. Täpselt sama palju ka mulle, aga alles siis kui te teete oma esimese tellimuse. Teie 7 eurot kustub arvelt paari nädalaga, nii et ärge jätke niisama vedelema. Kasutage. Tasuta raha.

Teate, mis meie garaažis nüüd on? Uus auto? Poni? Ma ostsin endale mootorratta! I wish! Esileedi on nõus pigem jõulude paiku vaestele raha annetama, kui annab õnnistuse, et ma endale tsikli osta võiks. Kujutan ette Esileedi kolbast välja tungivaid silmi, kui ta loeb seda eelmises lauses olevat võrdlust. Tegelikult on ta suur annetaja. Palju suurem kui mina ennast mugavalt tunneks. Tal on suisa eraldi pangaarve, millel nimeks Heategevus. Mul pole. Ainuke heategevus, mis ma teen, on otsekorraldus SOS lastekülale. Vähemasti ma väidan seda kui nad mind kusagil poe sissepääsu juures rajalt üritavad maha võtta. Kuid ma teen heategevust küll. Näiteks kui pudeleid viin, siis ma vajutan seda heategevuse nuppu. Seda küll ainult siis kui keegi kõrvaltvaataja seda ka ikka pealt näeb. Mis mõte on muidu heategevust teha kui keegi ei tea kui suuremeelne ma olen?

Aga mis on siis meie garaažis? See ei saa olla auto, ega tsikkel ning ega isegi poni ja seda sellisel lihtsal põhjusel, et need ei mahuks sinna ära, kuna see on triiki koli täis. Teiste sõnadega on meie garaažis koli.

Terve uks on blokeeritud paberjäätmetega, sest eelmisel aastal tegime me koostööd mingi taaskasutusettevõttega ja saime sealt nii palju inspiratsiooni, et me sorteerime kogu prügi. Kui varem sai meil prügikast täis poole nädalaga, siis nüüd iga kahe nädala tagant käiv prügiauto tühjendab meie pooltühja prügikasti. Ja nii neid jäätmeid koguneb, mida tuleks ära viia ja see viimine on ka alati selline tüütus, kuna Tartus pole neid taaskasutus konteinereid tühjendatud kordagi viimase viie aasta jooksul. Vähemalt tundub nii, sest iga kord kui mina sinna oma kottidega ligi vajun, on need triiki täis.

Nii ongi garaažiukse esise hõivanud paber ja papp ning katlaruumi pudelid ja pakendid. Ma pole kaks kuud juba gaasinäite ära saatnud, sest mõõdikuni jõudmine on tõeline kadalipp. Kõige pealt tuleb välja tõsta tühja taara kott, seejärel beebitool, mille puhul pole me 3 aastat suutnud ära otsustada, kas müüme, anname ära või viime jäätmejaama ja siis kaks suurt kotti pakenditega. Jube tüütus on see prügi sorteerimine. Meil võiks olla külapeal plats, kuhu kõik elanikud oma prügi ja solgi viksavad. Nagu vanasti. See võiks loomulikult olla teisel pool küla. Mitte meie maja läheduses. Selle suurim miinus oleks muidugi see, et siis ei viitsiks ma prügi välja viia, kuna see on nii kaugel.

Kuid see kogunenud jäätmete osa on kaduvväike selle kõrval, mis kola seal garaažis tegelikult leida võib. Meil on niiiiiii palju beebi asju. Kõik asjad, mis lastele väikeseks jäävad ja huvi ei paku, rändavad garaaži. Selle süü võtan ma osaliselt enda peale. Kuna beebid kasvavad nii kiiresti ja nad ei jõua enamus riideid ja jalanõusid läbi trööbata, siis enamus neist on täiesti korralikud riided, mida võiks vabalt järelturul edasi müüa, kuid kui on üks asi, mida ma vihkan, siis see on enda vanade asjade müümine. Olgu selleks misiganes. Isegi enda vana autot ei taha müüa. Oma vana korterit ei tahtnud müüa. Nüüd on garaažitäis manti, mida ei taha müüa, kuid nagu tasuta ka ära anda ei taha. Nii ta siis ootabki seal. Peaks siiski tegema garage sale’i. Et paneks igale asjale hinnasildi peale ja kuulutaks välja, et tulge vaatama…

Kuid õnneks on mul Esileedi. Ma ei tea, kas ta on rase (ei ole!) või tal on orava geenid, kes hakkab talveks asju varuma ja pesa korrastama, aga midagi lõi talle pähe ja ta on päevad läbi sorteerinud ja korrastanud kõike, mis meil kodus on. Ta sunnib mind isegi valima, et mis varbavahekaid ma tahan kanda ka edaspidi ja mida ma nagunii ei kanna. Kui me räägime mugavusest, siis Crocsil ei ole mitte mingit vastast. Kui teha edetabel, siis esimesed 498 kohta võtab enda alla Crocsi varbavahekas ja siis alles hakkavad muud tulema. Aga kõik need plätud on minu omad ja ma ei tahaks ühestki lahti öelda. Äkki paneme garaaži ootele?

Igal juhul on Esileedi koduse õhkkonna väga ärevaks muutnud, sest ta ei oska asju üksi teha, vaid nõuab, et mina koristaks ja sorteeriks koos temaga. Ma tean, mis te mõtlete- et on alles hädapätakas. Ma tean. Aga kunagi kirikus vannet andes lubasin, et ma olen talle toeks ka siis kui ta hulluks läheb ja hullunult koristama hakkab. Ma ei ole kindel, kas täpselt see sõnastus küll oli. Igal juhul algas meil kodus sügiskoristus ja ma ei ole selle üle üldse rõõmus!

Postituse valmimisele on õla alla pannud FS Goods.

Mu elu esimesed 25 aastat ei meeldinud mulle pasta. Makaronid. Nõukogude inimene nimetab pastat makaronideks ja tegelikult õigusega, sest seda jama, mida mina üles kasvades sõin, ei saagi pastaks nimetada. Ainuke viis, kuidas meie peres makarone valmistati, oli keedetud makaron pannil praetud hakklihaga. Segada need kaks kokku ja põmaki, olemas. Kes soovis, võis seda ketšupiga segada. Nii me tegimegi, sest see andis roale mingigi maitse. Mu ema ei hooli tänaseni makaronidest ja ma ei imesta.

Alles siis kui ma Esileediga tuttavaks sain, kuulsin ma esimest korda, et itaallased ei panegi enda makaronide peale ketšupit ja vastupidi, nad kukuksid pikali kui keegi sellist toidurüvetamist teeks. Esileediga tutvudes oli ta just tulnud Itaaliast puhkuselt, kus ta veetis sõbranna juures aega ning kelle mees neile iga päev traditsioonilisi Itaalia toite valmistas ning selle asemel, et pakkuda mulle ketšupiga makarone, keeras ta tomatitest ja basiilikust ning parmesani juustust kokku sellise pastakastme, mis mind totaalselt pahviks lõi. See oli hapukas, kreemjas ja see, kuidas see pennede toru täitis ja see soe kaste suus maitseelamuse pakkus, see oli minu jaoks muutnud kogu mu teadmist pastast. Sellest päevast alates hakkasin makarone nimetama pastaks.

Sellest päevast alates ei ole ma kunagi enam söönud makarone ketšupiga, sest see ei ole võrreldav kastmetega, mida saab ise kokku keerata. Poodides müüakse hulganisti ka erinevaid pastakastmeid, aga ma ei ole kunagi ostnud ühtegi, mida ma oleks kasutama jäänud. Enamikel neist on liiga tugev kunstlik või õli maitse ja sageli lihtsalt ei meeldi. Isegi ühe Inglismaa staarkokanimelised kastmed, mis maksavad tunduvalt enam kui konkurendid, ei vastanud üldse minu ootustele. Ma ei ole neid kunagi koju varunud, vaid selle asemel ostan purustatud tomateid, millest saab alati kiirelt kastme valmis teha.

Kui Food Studio (uue nimega FS Goods) teatas, et neil tuleb välja täitsa ise välja töötatud pastakastmete sari, siis ma teadsin juba ette, et nad tulevad taas hitiga välja. On meeskonnas ju endine presidendi kokk, kellele maksti suurt raha just oma oskuste eest head sööki teha. Nende puljongitest on saanud meie pere suured lemmikud ja nüüd oli meil ühtede esimestena Eestis võimalus proovida, mida kujutavad endast nende pastakastmed.

Kokku tuli välja kuus erinevat, millest kaks valget kastet ja neli punast. Antud hetkel on meil siis kogemus kahe punase kastmega ja nagu ma eelnevalt ütlesin, siis ma teadsin, et nad ei vea meid alt ja tõepoolest – esimene valmis pastakaste, mida ma oleksin nõus taas ostma. Ütleme nii, et kui ma telliks restoranist pasta ja see segataks selle sama kastmega, siis oleksin ma absoluutselt rahul.

 

Eile katsetasime pastakstet nimega VODKA SAUCE. Kastmes on 0,2% viina. Maitses ma viina ei tajunud ja purju ka ei teinud. Lapsed hakkasid küll hiljem märatsema, kuid vaevalt viinavinest, vaid sellepärast, et see vannivaht, mis ma apteegist ostsin, sakib- vaevu vahutab ja lapsed võitlesid vannis nagu pöörased, et üksteise käest seda vähest vannivahtu röövida.

Aga kaste oli kreemjas, sest sees oli ka rõõska koort, mõnusalt tomatine ja juustu, mis seal sees oli, oli tunda nii tekstuuris kui ka maitses. Ma soovisin seda kastet kasutada kas pennede või tagliatelle pastaga, aga Noorsand on muutunud nii nõudlikuks enda pasta suhtes, et ainus tema jaoks aktsepteeritav pasta vorm on sarvekesed. Ehk makaronid. Tuli teha makarone.

Kuigi mina sain juba purki lakkudes aru, et see maitseb mulle, siis muretsesin ma eelkõige laste pärast, sest nemad ei võta kergelt omaks maitseid, millega nad harjunud pole. Kui me aeg-ajalt tellime toitu, siis me peame pastat tellima alati ühest kohast, sest ühtegi teist tellitud pastat nad ei söö, sest need pastakastmed neile lihtsalt ei maitse. Kuidas nad võtavad vastu Vodka kastme? Alloleval pildil võite näha.

Proovisime ka TOMATO & SAUSAGE kastet, ehk selline, kus oli ka liha sees. Ka see oli väga maitsev ja mis veelgi enam.- see tekitas ka minus väikese kire, et katsetada ka ise erinevaid kastmeid tegema. Kui Esileediga tuttavaks sain, siis sain ma ju suure maitseelamuse osaliseks ja nüüd suudavad need uued kastmed taas mu silmad särama lüüa. Ma tahan ka ise midagi taolist osata teha! Kuid antud pasta oleks teinud veelgi paremaks kui ma oleksin lisanud tuunikala, aga ma ei teadnud, kuidas lapsed selle omaks oleks võtnud.

Igal juhul minu pöial on püsti ja kui te järgmine kord pastat plaanite teha, siis proovige FS Goodsi toode ära. See on ka vähese soola sisaldusega, mis tähendab, et sobib ka väikestele lastele. Endale saab alati soovikorral soola juurde lisada. Kuna tegu on täiesti tuttuue tootega, siis kõikjal seda veel saada pole. Olemas on see 39s suuremas COOPi kaupluses üle Eesti ja neljas suures Tallinna Selveris (Järve, Kadaka, Pirita, Viimsi). Seega kui sa elad väljaspool pealinna ja sul on läheduses suurem Coop ja/või Maksimarket, siis peaks toode ka olemas olema.

Lisaks on mul võimalus anda ühele teist proovimiseks kogu valiku FS Goodsi pastakastmeid. Selleks peate te olema meie ja FS Goodsi Facebooki sõbrad ja kirjutama kommentaariks, kas siia või Facebooki, mis on teie lemmik pasta? On see spagetid bolognese kastmega? Koorese kastmega kana penned? Makaronid ketšupiga? Loosin võitja esmaspäeval.

Lapsi pole. Esileedit pole. Ma olen täitsa üksi kodus ja ma valin siin pilte, mida printimisse saata ja iga pilt räägib mingi loo. Kuna 99% piltidest on nagunii lastest, siis ma räägin täna uhkusest, mida saavad tunda vaid lapsevanemad. See on selline tunne, mis võib tekkida nii suurtest kui ka kõige pisematest asjadest. Sageli millestki, mis eemalt vaatajale võib täiesti tähtsusetu tunduda. Kuid minule, kes ma lastega iga päev koos olen, on need pisikesed asjad, mis südame nii väikseks tõmbavad, et need emotsioonid sinna sisse ära mahtuda ei taha ja pisarakanalitest endale väljapääsu otsivad. Ma ei olnud kordagi enne isaks saamist pisarat poetanud, sest ma olin kellegi üle uhke. Mul oli teiste üle hea meel, aga see on midagi hoopis muud.

Noorsand hakkas kõndima hilja. Me olime üldse väga mures ta jalgade pärast, sest neuroloogi juures käies ja lootes kuulda midagi julgustavat, ütles ta hoopis seda, mida ükski lapsevanem kuulda ei taha: “See on esimene kord, kui ma midagi sellist oma pika karjääri jooksul näinud olen.” Neil polnud aimugi kui hull või mitte hull seis tal jalgadega on ja kas ta kunagi üldse kõndima hakkab. Kuid Noorsand ei teadnud seda, et see kuidas ta end varbanukkidel püsti ajab, ei ole tavapärane ja jätkas iga päev tööd, et teha paar sammugi järjest. Kui ta lõpuks ühel õhtul vaarus ühest seinast terve tee diivanini, kus me Esileediga igat ta sammu jälgisime, siis oli see üks meeldejäävamaid hetki minu elus. Ma mäletan ka seda päeva kui ta oma esimese kilomeetri maha kõndis ja mida ma sel hetkel tundsin.

Vennas hakkas väga varakult kõigest aru saama. Sarnaselt vanema vennaga on tal väga kõrgelt arenenud valikuline kuulmine ja ta kuuleb tänase päevani vaid asju, mis tema huve teenivad. Ma olen täna üksi kodus ja ma olen kindel, et kui ma ütlen praegu siin, Tartus, kõva häälega “komm”, siis magav Vennas Põlvas võpatab. Kuna ta rääkis hästi vähe aga, siis iga edusamm, mida ta on tegemas, täidab rinna uhkusega ja ma tahaksin sellest kõigile rääkida. Kuid see ei ole eriti kellelegi huvitav peale minu ja Esileedi. Vennas on jätkuvalt kangelt kasutamas “k” tähe asemel “t” tähte, kuid tema sõnavara on nii kõvasti edasi arenenud, et vahel ei saa ma küll aru, mida ta räägib, kuid seda sellepärast, et ta ütleb iga päev uusi sõnu ja mu kõrvad ei ole lihtsalt harjunud, et see väikene suu nii palju öelda suudab.

Piiga jätab mulle kõige vähem võimalusi uhkust tunda, sest ta on nii kiire kõiges. Ta räägib juba nagu mõni kolmanda kursuse filoloog, tal on välja kujunenud stiilitunnetus (kõik peab olema roosa) ja ta on nii arukas laps lihtsalt. See on umbes sama fenomen, et kui su naine iga päev kodu korras hoiab, siis sa ei taipa teda selle eest kiitagi, sest mingit muutust sa silmaga justkui ei tajugi. Kui kodu on sassis ja rokane ning naine lõpuks selle ära koristab, siis sa tajud muutust ja taipad kiita. Teine variant oleks sellele naisele kogu aeg tänulik olla, et ta kodu eest nii hästi hoolitseb ja mul Piiga üle iga päev uhkust tunda, et ta selliste suurte sammudega elus edasi liigub ning ma teengi seda.

Aga neid pisikesi edusamme, miks ma lastele iga päev patsu annan ja tunnustavalt kallistan, on absoluutselt igas päevas. Näiteks, kuidas Noorsand on mitmel korral suutnud vastu panna kiusatusele kedagi vastu lüüa. Meil oli täitsa mure, et kuidas teha talle selgeks, et löömine ei ole aktsepteeritav käitumine, kuid päev päevalt näeme, kuidas ta suudab kaksikute provokatsioonidele vastata nii nagu Esileedi, kes laste terroriaktidele vastab kortsus kulmu ja selgitustööga. Mina kipun vastu lööma. Või vastu tegema. Kui keegi mind näpistab või hammustab, siis enne kui ma taipan, et mida ma teen, on mul juba süüdlase säär hammaste vahel. Ma ei tee kõvasti. Lihtsalt selleks, et enda pahameelt demonstreerida. Võiks kasutada Esileedi lähenemist, aga noh, jah.

Uhkust teeb mulle see, kuidas kaksikud on õppinud üksteisega sõbralikult mängima, kuidas Vennas Noorsandi imetleb ja temaga koguaeg aega veeta soovib, kuidas nad enda järel koristavad(on juhtunud), kuidas nad mind hommikul äratavad, kui mu telefoni enda kätte tahavad. Enam ei ole see ootamatu hüpe munadesse, vaid see on õrn peopesa minu põsel ja vaikselt küsimine, kas nad võivad mu telefoni võtta. Või trennis käies Vennas oma elu esimese kätelseisu ja kukerpalli tegi. Kui Piiga kurb oli, et tema jogurtijook otsa sai ja Vennas mõtles pikalt, kuid siiski tõusis püsti ja viis enda pooliku jogurti Piigale, tegi talle käe peale pai ning teatas, et ta ei tahagi enam.

Sellised sentimentaalsed tunded tulevad mulle peale kui mu pere paariks päevaks maale läheb, sest kui neid ei ole mu käeulatuses, saan ma aru, millest ma ilma jään. Ma olen üks väga uhke mees ja ma ootan kannatamatult enda peret koju tagasi. I’m such a wimp… 🙂

See Dublini äärelinn, kus ma oma järgmised aastad veetsin, on konkurentsitult üks ilusamaid äärelinnu, mida see suur linn enda küljes hoiab. See ei ole vaid minu arvamus, vaid mõne minuti kaugusel hotellist võis näha üpris võimast lossi, mille seinte vahel raseeris iga nädalaselt enda pead Sinead O’Connor ja mõned minutid edasi kõndides seisid sa suure müüri ääres ja teiselt poolt müüri võis kuulda metalset kolinat kui U2 laulja Bono põlvist saadik kuldmüntides ringi jalutas. Staare oli see ilus kant enda juurde kutsunud terve kamaluga. Lisan ka ühe ülevaatliku droonivideo siia, et teil tekiks ettekujutus sellest lummusest, mida mina pea kunagi ei näinud. Sest ma töötasin peamiselt öösiti. Videos on vilksamisi näha ka seda hoonet, milles varem asus hotell, milles ma töötasin.

Kõik need staarid elasid selle mäe nõlval, millel avanes vaade vingele Killiney lahele Iiri meres. See kõik jäi hotellist nö paremale poole ja mu süda rõkkas rõõmust, sest mulle öeldigi, et minu majutus on mulle tasuta ja ma ju seisin hotelli ees ja nägin neid neid ümbitsevaid hooneid ja käisin peas läbi, missugune häärber siis minu eluruumiks saab. Istusin Andrew autosse, kes autole hääled sisse pani ja sõitma asus ja nii kui hotelli parklast välja sai, keeras ta hoopis teises suunas. Mitte sinna ilu ja rõõmu suunas, vaid järsust mäest alla. Tee mõlemat poolt ääristasid enam kui kolme meetri kõrgused paksud kiviaiad ja nende kohal kõrguvad puud muutsid tänava palju pimedamaks kui ta oleks pidanud olema. Sellised paksud kivimüürid olid üldse sellele kandile hästi omased.

Umbes kaheksa minutit sõitu ja me seisime maja ees… mis nägi välja TÄPSELT samasugune nagu kõik teised majad ümbruskonnas. Valge krohvitud maja, mis oli umbes kahe meetri kaugusel järgmisest majast. Hetkel Google tänavavaadet kerides ei suuda ma uskuda, et ma suutsin leida maja, kus ma elasin 17 aastat tagasi. Korda tehtud ja üles vuntsituna. Kuna ma lõikasin alati läbi keelatud alade, et teekond tööle lühem oleks, siis oli see hetkel puhas õnn, et ma õigele tee otsale komistasin.

Andrew, kes ilmselgelt ei nautinud selle hädise ida-eurooplase seltskonda ja näitas selgelt välja, et ainus asi, mida ta soovib, on sealt kiirelt minema saada, lasi mul kohvri pagasiruumist välja tõsta, osutas maja uksele ja teatas, et inimesed peaksid kodus olema ja kui ei ole, siis hoovi värav on lahti ja maja taga lillepotis on võti. Ma oleksin nii soovinud, et ta oleks mind ka tuppa juhatanud ja inimestele tutvustanud, aga enne kui ma midagi öelda jõudsin, oli ta oma valgel VW Golfil pöörded üles ajanud ja edvistamiseks lasi kummivilinat ka.

Lasin kella. Ma vihkan kui majadel on sellised kellad, mida õue kuulda ei ole. Ma ei tea mitte kunagi, kas ma ei kuule lihtsalt, või kell ei tööta. Lasin paar korda veel, sest mina ei kuulnud kella ja mingit liikumist majas see nupuvajutus ka kaasa ei toonud. Koputasin vaikselt. Noh, et viisakas olla. Siis valjemalt. Siis ma prõmmisin juba uksele rusikaga nii, et ümbruskonnas ringi jalutavad inimesed kõik pilgud minu suunda pöörasid. Ma naeratasin neile totakalt ja kobisesin midagi arusaamatut. Vahel on nii, et teed suu lahti ja kuna sa pole päris läbi mõelnud, mida sa öelda kavatsed, siis tuleb sealt suust lihtsalt kohtlast lalinat. Läksin aiavärava juurde, mis nagu lubatud, oli lahti, kuid maja taga ei olnud ühtegi lillepotti. Oli suur läbipaistmatu kile, mille sisse oli midagi laiba sarnast keeratud, aga ma ei hakanud seda igaks juhuks lahti harutama. Piilusin läbi suure akna elutuppa, kus istus umbes 150-aastane vanamehepäss, kes oma hammasteta suud maigutas ja ehmunult sõrmega minu suunas näitas. Mine pekki! Mis ma pean sellise pässiga kodu jagama või?

Äkki nad kasutavad mind, vaest kodutut, nüüd nii ära, et kui tahad tasuta elamist, siis pead ühtlasi ka onu Johnil mähkmeid vahetama? Väriseva sõrmega näitas ta jätkuvalt minu suunas kui elutuppa ilmus ärritunud olekuga naisterahvas, kes mitte kõige ilusamaid sõnu loopima hakkas. Ma sain paarist roppusest küll aru, kuid Iiri aktsendiga Inglise keel oli minu jaoks sel hetkel täielikult käsitlematu. Eriti kui seda tulistatakse minu suunas 100 sõna sekundis. Võtsin taskust välja paberi hotelli nimega ja teatasin et ma kavatsen nüüd sinna pässi kõrvale kolida, aga naine lõi käega ja teatas, et ma olen majaga eksinud ning Court hotelli “staff house” on täpselt vastasmaja. Kõik majad olid täpselt ühesugused ja ju siis ei teinud ka Andrew neil vahet.

Elasin siin otsamajas

Seisin uue katsega enda maja ees ja lasin kella. Persse! Pange endale kell, mida kuulda oleks! Vajutasin sõrme peaaegu seinast läbi ja ei helinat ega kedagi, kes mind vastu võtaks. Kui ma eelmise maja juures alustasin koputamist vaikselt, siis nüüd ärritunud ja mures olekus, kas ma kunagi kodu üles leian, virutasin ma uksele kolm nii valju obadust, et see mu nukid järgmiseks paariks päevaks üles paistetas. Hetke pärast avanes uks ja mind võttis vastu rõõmsate pipi-patsidega ja lühikese vallatu seelikuga umbes 50-aastane naisterahvas. Tema nimi oli Collette. Ta töötas hotellis kokana ja keeldus aktsepteerimast, et ta enam 18 pole. Kuna ma saabusin Iiirmaale ajal kui Halloweenini ei olnud enam väga pikk aeg ja lennuki pealgi nägin ma paari last kostüüme kandmas, siis ma järeldasin, et ka tema riietus ja liiga intensiivne meik on justkui vallatu koolitüdruku outfit. Selgus, et ei ole. See oli tema viis riietuda.

Ma sain kõige rõõmsama kilke osaliseks, kui ma teatasin, et ma olen Henry ja kolin tänasest majja. Ta võttis mult käest kinni ja juhatas mind kättpidi minu tuppa. Ta ei olnud kole.. ta oli lihtalt.. 50 ja mina olin 21. Ma olen varemgi rääkinud, et ma olin hiline tärkaja ja sel hetkel, kui ta mind sinna tuppa juhatas, teadsin ma, et just temale ma enda süütuse kaotangi (ruttan sündmustest ette ja ütlen ära, et ei kaota). On küll 50+, aga nagu vanasõna ütleb “Beggars can’t be choosers”, mis tõlgituna oleks vist, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Minu tuba oli kõle ja vajas remonti. Toas oli segunenud kopitava niiskuse ja tuhatoosi sisemuse lehk. Aknalauaalune hallitas, lae äärtes kukkus krohvi. Ruumis oli voodi, mis iga väiksemagi liigutuse peale kriuksus, kapilaadne asi, mida kattis eest sinine kardin, milles oli rohkem suitsuauke kui kokku lugeda jõudis. Tegelt jõudsin. Ükskord ei tulnud mul und ja ma tõusin püsti, seisin kapi ette ja lugesin kokku 83 suitsuauku. Kellelgi pidi väga igav olema. Sama igav kui mul sel hetkel. Ja voodi kõrval oli öökapp, mida taaskord oli kasutatud tuhatoosina ja selle külge oli nii palju tobisid kustutatud, et pruun öökapp oli pea must.

Viskasin ennast voodisse pikali ja mõtlesin hirmuga, et ma pean magama selles ebamugavas asemes nüüd iga öö järgmised ei tea mitu miljonit ööd. Õigemini päeva, sest öödel oli mul muud tegemist. Uks, mis viis toast välja, viis otse kööki ja see oli uks ainult selle sümboolses mõttes, sest sel oli vahe sees nii üleval kui ka all, mis tähendab, et see ei hoidnud kinni mitte mingeid helisid ja ma kuulen igat sõna, igat liigutust, mida inimesed ukse taga teevad. Kõik lõhnad, mis köögis tekivad, imbuvad ka minu tuppa. Kõik helid, mida mina toas teen, jõuavad kööki. Ma ei osanud kartagi kui palju aega inimesed seltskonniti köögis veedavad. Päeval. Siis kui mina peaks rahulikult und saama.Aga mis teha. Mul oli selge eesmärk võetud -see saab olema raha teenimise aasta ja sellised väikesed asjad, mind ära ei hirmuta. Hingasin sügavalt välja, panin silmad kinni, et hetke puhata, sest vähem kui viie tunni pärast ootas minu Iirimaa esimene tööpäev ülemusega, kes ennast mu esimesel tööpäeval kanepist nii pilve tõmbas, et ei saanud sõnastki aru, mis ma talle rääkisin. Ja mina tema omast.

Kuid see on nüüd mõneks ajaks viimane Iirimaa mälestus, sest ma tegin otsuse need raamatu vahele panna. Ma luban, et ma hakkan kiirelt pihta, sest hetkel on mul emotsioon üleval ja tuleb aina enam seikasid meelde, mis muidu olid kusagile muude mälestuste alla maetud.

Endine hotell. Nüüd luksuskorterid
Hotell kui mina seal töötasin

PS! Ma Googledasin seda maja, mille jaoks hotell lammutati ja uuena üles ehitati. Ainus, mis alles jäi, oli hotelli esialgne osa, mis on muinsuskaitse all. Seda vana osa saab rentida hinnaga 10 000 eurot kuus. Mõtlesin kui lahe oleks oma raamatut just seal kirjutada. Seega, kui te tahate mind sinna saata, siis iga Facebooki jälgija peaks panustama 50 senti ja ma oleksingi seal. Päris hea matemaatika, eks :). SIIT saate seda elamist vaadata.