Autor

henry

 

Ma töötasin kunagi Saku Õlletehases Tartu piirkonna suurklientide müügimehena. Mul läks selles ametis väga hästi. Kõikide ostujuhtidega soojad suhted. Naersime koos. Muretsesime koos. Ehk kõik see, mis müügitööga kaasas käib. Ka tulemused olid suurepärased. Ma saavutasin alati kõik seatud eesmärgid ja polnud ühtegi põhjust, miks keegi peaks minuga rahulolematu olema. Ei oldud ka. Kõik rõõmsad ja rahulolevad. Kuna palk oli üle keskmise ja lisaks veel ametiauto ning firmaüritused ja toetav meeskond, siis olin ma täiesti enesekindel, et kulub veel aastaid kuni ma sellest kohast lahti võiksin öelda.

Kes mäletab, siis 2009 ei olnud hea aasta. Ei olnud hea aasta ka õllemüügile ja kõige esimese koondamislainega kadus ka minu töökoht. See oli ka loogiline, kuna minul oli kliente kõige vähem, siis jaotati need teistele ja seal ma istusin valge paber näpus, stressis homse ees. Ma olin majanduslanguse tipphetkel töötu ja ma ei näinud võimalust, kuidas olukord laheneda võiks.

Mul kulus mitu kuud enesehaletusese ja -otsingute peale, kui ühel hetkel tabas mind selline „Heureka” moment: aga kui kellelgi pole mulle mingit tööd pakkuda, siis miks ma ei võiks luua endale selle ise? Täpselt sellel samal hetkel kadus mul stress ja see asendus elevusega, sest sellest samast hetkest ma teadsin, et ma ei sõltu mitte kellestki teisest kui iseendast. Ma pean nüüd ainult välja mõtlema, mis see on.

Mis sai edasi? Laigi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse FB lehte ja loe sealt. Pane kindlasti lehele ka laik, sest järgmisel kahel nädalal jagavad seal mõtteid eriti vinged inimesed. Veel vingemad kui mina. Ma tean, ma ka ei uskunud, et see võimalik võiks olla. Aga on. Lehele viib SEE LINK SIIN.

Mulle meeldib Tartus avaturul käia. Ma ei tea, kas see on värskest õhust või sellest, et kauplejad müüvad oma kasvatatud kaupa, aga teenindus seal on soe ja vastutulelik. Kui keegi jälgiks ka suitsetamiskeeldu, oleks iga kogemus turul südantsoojendav. Viimati ostsin ma turult ube, teistsuguseid ube, käharkapsast, brokolit, lillkapsast, porgandit ja suure hunniku tomateid. Mul oli viis erinevat ideed, mida mõnusat sellest kõigest teha võiks, kuid ainsad selle sööjad oleksime meie Esileediga. Loe edasi

Istusin ma siin üks päev mugavalt verandal asuvasse aiatooli, tegin „klõpsti” õllepurgi lahti ja nautisin perfektselt niidetud muru. Elu on ilus. Teate seda niidetud muru lõhna? See on midagi imelist. Eriti kui sellega käib kaasas muruplats, mis oma pügatud välimu…. ok. Saite vist ise ka aru, et ma ajan kägu. Mugavalt verandal asuvasse aiatooli? Õlut? Perfektselt niidetud muru?

Ma ootasin seda aega, kui lapsed ligi kaheseks saavad nii väga, sest siis on nad mõistlikumad ja saavad aru, mida sa neile räägid. Kõik teie, kes te seda ootate: võite nüüd lõpetada. Mitte midagi ei juhtu. Mul ei ole võimalik aiatoolil lösutada, sest sekund hiljem on korraliku sangpommi raskune Noorsand oma heleda häälega juures: „Issi opa”. Seda märkavad tõenäoliselt kaksikud ja nad teavad, et mul on vaid kaks kätt ning jooks elu ja surma peale hakkaski pihta. Tavaliselt võidab Piiga, sest ta jalad on vist umbes kolmveerand tema pikkusest. Kui anatoomiaõpiku kohaselt peaks inimesel asuma seal rinnak, siis Piigal on seal juba jalad pihta hakanud.

Seal nad siis kahekesi mu ümber nõuavad ja vahet ei ole kumma ma lisaks sülle võtan, üks neist jääb nutma. Või teine variant, et ma teatan, et issi peab ära käima ja tõstan ka Noorsandi maha, et minna tuppa lihtsalt selleks, et pingeid maha tõmmata. Seal ma siis seisan pimedas koridoris ja ootan. Selle asemel, et mugavas aiatoolis end välja sirutada. Selliseid momente, kus me Esileediga ise olla saame, on väga vähe.

Muide, alati kui ma selliseid asju kirjutan, et mõni laps tegi seda või toda ja me ei saa omaeette aega, tuleb üks osa lugejaid kommenteerima, et aga tehke nii või naa. Ma ei kirjuta neid asju sellepärast, et mul on nõu vaja või ma olen korralduse üle õnnetu. Kui ma oleks, siis ma muudaks olukorda. Kui me tajuksime Esileediga, et mingi olukord on selline, mis meid igapäevaselt muserdab, siis me muudame seda. Ma kirjutan seda lihtsalt sellepärast, et kirjeldada meie olukorda ja enamus teist oskab neid huumoriga võtta ning kõik need heasoovlikud nõuanded lähevad suhteliselt raisku, kuna ma ei otsi lahendusi. Mulle meeldib meie elu. Nii nagu ma panin pildi, kus kaksikud mängivad veega ja kohe tuldi õpetama, et miks me selgeks ei tee, et need pole mänguasjad. Või kui Noorsand vanni ära värvis ja kohe pistsid mõned ohkima, et kuidas meil sellised asjad juhtuvad. Sellepärast, et ma julgustan lapsi katsetama ja olema uudishimulik. Kindla piirini, kuni see ei riku vara ja kellegi teise vabadust ning on ohutu.

Ka see perfektselt pügatud muru on kõike muud kui tõsi. Tegelikult tabab mind niites alati ehmatus, kui niiduk ühe hetkel julmalt klõbisema hakkab. Selle põhjustajaks võib olla vaid üks asi kahest – kas ma olen just üle sõitnud kullakangist, mille keegi mu hoovis muru sisse kaotas, või on lapsed jälle muru sisse enda mudelauto jätnud, mille ma nüüd niidukiga tükkideks lasin. Kuna kullakangiga pole mul aias õnne olnud, siis seni on see alati olnud laste mänguasi.

Mänguasjadest rääkides, siis ma olin nii liigutatud teie aktiivsest kaasamõtlemisest, et kust ma Noorsandile kombaini leian. Ju te olete ise olnud sarnases olukorras, kus te näete oma last sedavõrd õnnetus ja abitus olukorras ning sai taha muud, kui vaid tõsta natukenegi ta moraali ja parandada tuju. Nii paljud isegi kirjutasid teist mulle, et leidsite selle teises linnas, et kas ostate ära panete teele? Kuid ei pidanud keegi ostma, ega oma kodusolevat kombaini mulle saatma, sest leidsin netipoest. Kahjuks pole veel kohale jõudnud, aga samas pole Noorsand ka enam eriti haige. Ootame.

Oh, kolme haige lapsega ise haige olla, on halvim asi, mis juhtuda võis. OK, mitte halvim (ärme pane universiumit proovile), aga see oli jube tüütu. Oled ise viril ja õnnetu ja lapsed on veel kaks korda virilamad ja õnnetumad. Mõtlesimegi, et äkki ei peaks enam Noorsandi lasteaeda saatma, uut haiguspuhangut ma enam üle ei elaks. Kuid jah, seda me ei tee. Las läheb laamendab seal. Sõime hunnikute viisi probiootikume, mis on juba meile tõestanud, et aitavad eriti kiirelt terveks saada. Lisaks tegi Esileedi veel igast riituseid siin oma eeterlike õlidega ja tundub, et aitas. Paar päeva ja korras. Las ma ütlen, et Esileedi, keda on koolitatud proviisoriks ja ravimiusku, on viimasel ajal eriti märgatavalt pooli vahetanud. Meie pere haigetele väljastatakse rohtu alles siis, kui kõik muu on ära proovitud. Varem oli nii ,et võtsid tableti sisse ja nätaki sümptomid kadunud. Aga jah, kui sa sümptomid ära kaotad, siis kuidas peaks keha mõistma, mis sul viga on? Ühe Actifedi ma lõpuks ikka sain suure nõudmise peale. Magasin nagu nott ja nina ei lörisenud.

Aga kuidas meil läheb? Kuna minu koht koondati Delfist ära, siis olen ma nüüd töötu. Noh niivõrd kuivõrd töötu. Ma teen ikka Delfile mingeid projekte, aga mul ei ole midagi kindlat. Samas on olnud paar pakkumist, mis on küll toredad, kuid ma veel mõtlen, mida teha. Üks idee on teha oma firma. Et luua oma sisuturundusagentuur. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib näha asju suuremalt. Aga see on alles idee veel. Isegi nime pole veel. Loomulikult on firma loomisel nimi üks väike osa, aga eelmine nimi on mul nii igav, et uus võiks olla midagi põnevamat. Võiks kuidagi olla eristuv ja samas tore. OÜ Kirjaneitsi näiteks. Või midagi eriti moodsat nagu OÜ Marketing Solutions. Tõenäoliselt on need mõlemad nagnii võetud. Bastards.

Või siduda see kuidagi blogiga… Paneks kõikide pereliikmete eesnime esimesed tähed kokku. Siis saaks HKKHK. Ok, pole ka väga hea. Võite soovitada kui kellelgi mingi vahva nimi peidus on. See ei tähenda, et ma ütleks, et ma enam palgatööle ei lähe. See tähendab, et ma mõtlen, et äkki käivitaks oma sisuturundusagentuuri, kes aitab firmadel jõuda lähemale enda tarbijateni. Pluss on mul üks kirjutaja, kelle ma kohe tööle võtaks ja talle suurima hea meelega kogu tulu palgaks maksaks, sest kõik, mida ta kirjutab, on puhas kuld. KÕIK! Seega, kui keegi vajab, et keegi nende ettevõtte blogi peaks ja ettevõtte nägu tarbijate seas kinnistaks, siis võtke ühendust ja vaatame, kas leiame ühiseid pidepunkte. Paar uksele koputajat ja teenuse soovijat on juba olemas ja sellest ka idee oma firma loomisest. Aga ma lasen hetke veel settida.

Aga tegemist on jah rohkem kui siis kui ma veel palgatööd tegin. Ja ma tahan, et mu tegevus oleks natuke koordineeritum. Ma tahan, et see blogi oleks miski, kuhu ma saaksin end pühendada kõige enam. Et oleks mul huvitavam teha ja rohkem võimalusi seda arendada ja ka teil põnevam ja mitmekesisem sisu. See muidugi eeldab, et ka toetajaid on projektile enam, ehk koostöid on rohkem. Ja koostööpakkumisi tuleb blogile tõesti palju, aga selleks, et see ei muutuks blogis ülemäära domineerivaks, on mul nõudmine, et koostöö paneks nii minu kui partneri silmad särama. Enamus pakkumisi ei pane, aga mina hindan teid piisavalt kõrgelt, et võileiva hinna eest ma teie tähelepanu maha ei müü. Te olete siin, sest teile meeldib ja vähim mis ma teha saan, on see, et olla ka teist vaimustuses ja kui keegi mulle meeldib, siis ma ka hindan teda kõrgelt. Koostöö peab minu jaoks olema huvitav, sest siis on see seda ka teile. Kui mina pettun milleski, siis pettute tõenäoliselt ka teie. Ja see ei oleks tore. Tahan, et minu soovitus püsiks usaldusväärsena, et kui ma midagi soovitan, siis sel oleks mingi garantii teie silmis. Alles pidin ära ütlema mitmele kiirlaenufirmale, kellest üks pakkus ligi kolmekordset summat sellest, mida ma ise koostöö eest küsin ja minu vastus oli ikka kindel ei… sest ma tõesti loodan, et keegi teist ei peaks võtma laenu maksimaalse lubatud intressiga nagu nad küsivad. Nad ei teeni nende arvelt ju, kes õigel ajal tagasi maksavad, vaid nende arvelt, kes hädas on. Ei ole eetiline äri minu silmis. Miks muidu nende reklaam aina karmimaid piiranguid saanud on.

Aga siin me oleme ja tulge olge ikka ka Facebooki (LINK) lehel ka aktiivsed. Rohkem koostöid tähendab ka rohkem võimalusi ka teile midagi muretseda. Kahjuks mitte kõigile ja seega pean ma auhindu loosima. Hoian teile kõigile pöialt ja hoidke meile ka. Igal juhul harjutan oma kätt ka videotöötluses. Eriti osav ma veel kahe päevaga ei ole, aga algus seegi. Kõik. Tsau!

Ma ei ole köögis väga loov. Mul on kindlad asjad, mis mul enam-vähem välja tulevad ja suuresti sellega mu kulinaariamaailm piirdubki. Mida ma oskan suht-koht hästi teha on need samad asjad, mida kõik vist suht-koht hästi teevad. Ma teen hästi pastat, ühepajatoitu ja hakklihakastet. Mul on selle kinnituseks ka indikaator- neid toite söövad isegi meie lapsed. Ja nad on ülipirtsud sööjad. Ma kirjutan lähiajal ka sellest lähemalt.

Mul on umbes 25 retseptiraamatut ja ma ei jälgi neist ühtegi. Ok, ühel ma hoian ikka inspiratsiooniks silma peal… ma ei mäleta enam, mis selle pealkiri oli. Ma olen sellest isegi rääkinud. See, mis on lastele suunatud. Ok, vahet ei ole. Kui keegi mäletab, siis kommenteerige. Kuid ülejäänud 24 raamatut seisavad lihtsalt selleks, et külalised tuleksid ja näeksid, kui pühendunud ma kokamaailmale olen.

Kuid samas mulle meeldib eksperimenteerida. Küll enda peal, sest kui asi puudutab minu valmistatud toitu, siis ma ei kannata kriitikat. Seega on mul hea meel, kui ma saan siiski retsepti järgi teha, sest siis ma saan kasutada seda vabandust, mida Esileedi oma fopaade puhul kasutab – järelikult oli retsept vale. Kui sa teed midagi retsepti järgi ja see ei maitse hästi, siis ilmselgelt ei saa süü olla sinus, vaid selles paganama retseptis.

Kuid ometi avastan ma end raamatupoodides just kokaraamatute osakonnas ja ikka ja jälle tulen ma koju uuest soetatud kokaraamatust elevil olles. Kuid selle saatus on otsustatud juba enne, kui ma sellega üle lävepaku astun- see läheb riiulisse oma aega ootama.

Seepärast olin ma täiesti avatud kui Coop mulle kirjutas ja rääkis nende uuest veebilahendusest. Ma tahan siinkohal öelda- kui te olete midagi nutikat välja mõelnud, siis ärge kõhelge minu poolde pöördumast! Ja see Coopi lahendus on tõesti nutikas. Kui nad ei oleks uurinud, kas ma soovin nendega koostööd selle keskkonna teavitamises teha, siis ma oleks ise neile kirjutanud, kui ma sellele kogemata otsa oleks komistanud, sest kes iganes sellele ideele tuli, saab minu suure kiituse osaliseks.

Nad nimetavad seda veebikeskonda Coopi Kokakool. Ja seda see tõepoolest on. Nimelt on Coopi Kokakoolis suur hunnik videoretsepte ja mõned videota retseptid, mis õpetavad samm-sammu haaval, kuidas mingit toitu valmistada. Mulle sobib selline videopildis lähenemine. Kui mul viimati pesumasin otsad andis, siis selle õppisin ma ka läbi Youtube videote vaatamise ära, kuidas pesumasinat parandada. Tuleks muidugi ära mainida, et selle paranduse protsessis lõhkusin ma ka kaks lisajubinat, mis seal masinas olid. Aga noh, tööle ta taas hakkas.

Ma tutvusin sellega paar nädalat tagasi ja mulle tundub, et seal lisandub retsepte regulaarselt, iga päev. Eile tegime video näitel peedi-läätsesalatit kitsejuustuga ja ei pidanud pettuma. Natuke tegime lihtsalt enda moodi, et ei kasutanud mitte keedupeeti, vaid röstisime ise ahjus. Peet kitsejuustuga on jumalik kooslus nagunii. Seal ei saagi seda kuidagi ära rikkuda. Ma avastan end nüüd seal iga päev ideede jaoks ketramas ja mina olen see, kes sööb silmadega. Ma ei saa aru, miks tehakse retseptiraamatuid, kus iga retsepti juures pole pilti. Kas keegi tõesti katsetab mõnd uut rooga retsepti järi, mida nad eelnevalt pildil ei näe? Kuidas sa tead missugune see välja nägema peab?

Kuid see, et on olemas videoretseptid ei ole see geniaalne osa, mida Coop Kokakool pakub, vaid tõeline geniaalsus on see, et iga retsepti juures on täpne vajaminevate toiduainete nimekiri ja nupuvajutusega saab need kõik lisada Coopi e-poe ostunimekirja. Siin kohal tahaks manitseda nii Coopi kui ka kõiki teisi Eesti kaupmehi, et PALUN tooge oma e-poe lahendused ka Tartusse! Ma olen kindel, et teil oleks palju huvilisi. Mul kaoks ära niiiii palju emotsioonioste. eCoop toob Tallinna kandis alates 40€ tasuta koju ka ja ma ei mäleta, millal mul viimati poes arve alla 40€ oli. Nii palju Ansipi lubadusest, et euro hinda ei tõsta. Eile just maksin naabriplikale, et ta mu muru ära riisuks 156 EEKu (10€). Krt. krooni ajal ma ei oleks sellist summat juubelikski kinkinud.

Seega, mina ei saanud endale vajalikke toiduaineid koju tellida, kuid ma sain endale teha selle lehega poenimekirja, et see välja printida, istuda autosse, sõita poeni ja käia vahekäikudes, et ise vajalikke aineid osta. Aga jah, käi ise poes…nagu koopainimene, ausõna.

Kuna ma ka söön viimased nädal aega täiesti uute põhimõtete järgi, siis ma ei tea, kas see on taotuslik, aga enamus retsepte, mis sealt leida võib, tunduvad hullult tervislikud. Ja see sobib mulle. Ma olen nädal aega söönud mõistlikult ja ma kaalulangust öelda ei oska, aga mul tavapärasest palju rohkem energiat. Võrreldamatult rohkem. Kui see, mida ma enda kaalu heaks nüüd ette olen võtnud, aitab mul saledamaks saada, siis fakk see aitab igat ühte. Ma olen ikka terve elu hädas olnud ja pidanud rohkem dieete, kui ma kokku suudaks arvutada. Ning ma tajun, et ma olen millegi uue lävel, aga ma ei taha midagi ära sõnuda.

Igal juhul on see leht olnud suureks abiks ideede genereerimisel, sest õnneks on toidud suures jaos lihtsad valmistada ning kõrgele kohale on seatud ka see tervislik aspekt. Lihtsad on nad loomulikult sellepärast, et seal lehel saab toidu valmistamist raskusastet valida. Ma muidugi valisin selle kõige lihtsama. Muidu oleks võileibade valmistamiselt mingi keerulise nimega prantsuse roa valmistamiseni liiga suur hüpe. Noorsand on meil ka juba juba suurepärane lauakatja, ehk varsti võime keerukamaid roogasid teha, sest aega jääb rohkem.

See on meile, kelle igapäevane mure, et mida küll täna valmistada, suureks abimeheks. Ma juba valisin homse roa ka välja, mille peale lapsed on nina krimpsutavad ja suust välja ajavad. Nad teevad seda kõigi toitude peale, mis pole suhkur või makaron. Teen suverulle Vietnami stiilis. Olen ammu tahtnud neid teha proovida. Video järgi on see kukepea ka 🙂 Minge vaadake ja kommenteerige, mida teie sealsetest retseptidest proovida tahaksite ja andke tagasisidet, mis on need road, mis on teie firmaroad.

See aeg on nüüd siis käes. Noorsand on ametlikult kodust välja kolinud. Mitte küll pikaks ajaks, sest ta käib ikka kodus söömas ja toob oma pesu meile pesta, kuid iga päev on ta pool päeva kodust eemal. Nimelt on temast saanud lasteaialaps. Uskumatu on see, et ta on täielikult teie silme all kasvanud. Kes on siin pikalt lugemas käinud, siis te oletegi tema teekonda jälginud alates tema sünnist kuni nüüd lasteaiani välja. Loe edasi…

Te võisite veidi aega tagasi näha seda, et me katsetasime GoGoNano kattevahendeid. Tegime sellest ka laivi ja puha. Küll jäi üles küsimus, et kuidas läks?

Me oleme ka varem nanotehnoloogiaga kokkupuutunud. Mitte palju, aga kui me enda viimase diivani ostsime, siis müüdi see meile diivaniga kaasa. Nanotehnoloogia on silmale nähtamatu. See kaitsekiht, mis ta pindadele tekitab on lõhnatu, värvitu ja seda ei ole näha. Kui me sellega diivani aastaid tagasi ära katsime, siis ega ma midagi aru ei saanud, kas see toimis või mitte. Mäletan, et ma seisin ketšupipudeliga diivani ees, kui Esileedi justkui aegluubis magamistoast välja jooksis ja „EIIIII!” karjus. Kui ma ei tohi diivanile isegi ketšupilärakat lasta, siis kuidas ma tean, et see toimib? „Ei teagi” vastas Esileedi ketšupipudelit kappi tagasi pannes.

Seekord olen targem. GoGoNano saatis meile kaks pudelit enda spreid, et me katsetaksime nende toimivust. See on mõeldud nahast ja tekstiilist toodete peale. Otsustasime laste õueriided sellega ära katta. See võttis ilmatuma aja. Mitte küll katmine, vaid aja leidmine. See on ikka jabur, kui lahe inimene ma olen ja kui väga mu lapsed minuga kogu aeg mängida tahavad. Aga ühel õhtul mängisid nad imekombel omaette ja ära me need pinnad katsime. Ning juba ma olin taas ketšupi pudeliga riiete kohal, kui Esileedi mind oma rinnaga minema puksis, sest selleks, et toode täisulikult tööle hakkaks, peavad riided 24 tundi kuivama.

Ma pole eriti hea ootaja. Ma imestan üldse, kuidas see võimalik on, et mul pole mingit ADHD diagnoosi. Ilmselgelt on mul keskendumisraskused ja ma olen kohutav ootaja. Kuid see 24 tundi kuidagi ju ära täita. Selle aja jooksul jõudsin ma lapsed 40 korda veega täis pritsida, oma rahakoti 15 korda ära kaotada ja jõuda selgusele, et kui mina lapsed märjaks pritsin, pean ka mina nende riided ära vahetama. Isegi siis, kui Esileedi parasjagu midagi ei tee, siis pean ikka mina seda tegema. „Kes sul siis käskis nende riideid märjaks teha?”. „Keegi ei käskinud…” teatasin ma nukralt ja vahetasin kolmel lapsel riideid samal ajal kui kalgi südamega Esileedi ei pööranud Sherlockilt pilkugi…

Kuid aeg tiksus täis ja oli aeg katseid teha. Selleks sättisime kõik paika- kaamera, riided, haamer. Milleks haamer vajalik on? Rumal küsimus. Selleks, et naelu seina lüüa. Gosh. Olimegi valmis filmima, kui Vennas suutis teha midagi võimatut. OK, mitte võimatut, aga võimatult rasket asja ikka. Ta sõitis oma pealeistutava autoga nii, et ta käis selle pealt ülepeakaela ja lõua alt taas lõhki. Vennas lõhub end nii kuis jõuab. Tema on see laps, kes peaks profülaktika mõttes kiivriga ringi käima. Otsustasime seekord EMOsse mitte minna, sest eelmine kord liimiti lihtsalt haava ja pandi stripsid peale. Panime ka kodus stripsid peale. Need olid seal küll tugevad 15 minutit, aga mõte loeb.

Seega me pidime ise üle vaatama, kuidas see toimib. Kõige pealt kallasime Vennase pükstele vett. Ja ikka piisavalt, et nad oleksid läbimärjad ja võta näpust, pükste vooder jäi täiesti kuivaks. Vesi ei pääsenud pükste välismaterjalist läbi ja lapse tagumik oleks siinkohal kuivaks jäänud. Siin aga tekkis mul küsimus- kui ei tule läbi niiskus, kas siis äkki ei muuda see nano toode materjali selliseks, kus ka õhk enam läbi ei käi? Küsisin seda ka firma esindajalt ja sain vastuse:

„See on üks oluline vahe teiste sarnaste nanotehnoloogiliste kaitsevahenditega turul. Teised tooted toimivad kõik pinnapealselt, mistõttu võib pinna hingavus väheneda. Sammuti võivad nad jätta tuntava kihi, muuta materjali värvi või materjali muid omadusi. Meie kaitsevahend on toodetud uudsel viisil, ehk siis kaitse imendub/reageerib peale kantava pinnaga. Ehk siis kaitse töötab mitte ainult pinna peal vaid sügaval materjali sees. See tagab siis pikaajalise kaitse ja samal ajal jättes riided/jalanõud kõik hingavaks. Sellised probleemid meie tootega on kindlasti välistatud.”

Muidugi teades mu uudishimu, siis siinkohal mu küsimused ei lõppenud ja kuna te tõenäoliselt proovite ka selle toote ära, sest sügis on tulemas ja teie ilusad kingad vajavad kaitset, siis oleks mõistlik lugeda ka järgmiseid vastuseid, mis ma enda küsimustele sain:

Kas seda piserdades peaks veenduma, et neid osakesi sisse ei hinga?

„Nagu iga teise aerosooli puhul tasuks vältida otseset sissehingamist või sattumist limaskestadele(silma, suhu). Sellepärast on soovitav kasutada väljas või tuulutatud ruumis. Kindlasti mitte suunata inimeste poole. Väga tundliku nahaga inimestel soovitav kasutada kindaid/maski. Ei, toode ei ole ohtlik isegi kui sissehingata, see on lihtsalt elementaarne aerosoolide kasutamise ettevaatus abinõud. „

Kui ohutu see on? Kui see on kuivanud ja riiete peal, siis kas imik võib seda lutsutada ilma, et see tema jaoks ohtlik oleks?

„Kasutame uut tehnoloogiat ehk nn. C6 tehnoloogia ja kasutame tootes ainult osaliselt flourpolümeere. Tehnoloogia on tuntud kui PFOA ja PFOS vabana, mis on kõige ohtlikumad ühendid flourpolümeeride tehnoloogias. Meie pakutavad tooted ei sisalda raskeid kemikaale ega ole kantserogeen.

Väga väikeste laste riideid, kes aktiivselt ja iseseisvalt väljas ringi veel ei liigu, katta pigem ei oleks vajalik. Lutsutada või suhu panna juba kaetud materjali ei ole soovitatav. Võimalusel tuleks seda vältida. Pudel tuleks hoida lastele kindlasti kättesaamatus kohas”

Kui paljuks piisab ühest purgist?

„1 purgist(300ml) piisab ca 10-12 paari jalanõude katmiseks. ca 1,5 m2 tekstiili, ca 2 m2 nahkpinda ja ca 1 m2 villal. Väga palju oleneb milline on aluspind ja kui suur on pinna imavus.”

Kui kaua selle kaitse toimib? Kui riided masinasse panna ja puhtaks pesta, kas siis kaob ka kaitse? Kui mustaks läinud pükse kraani all pesta, kas kaob ka nano kaitse?

“Kaitse toimib kuni 18 kuud. Väga aktiivsel pinnakasutamisel(jooksujalanõud vms. mida igapäevaselt kasutatakse) siis tuleks pind üle vaadata iga 3 kuu tagant, et olla kindel kaitse toimivuses. Väiksema koormusega pindadel kestab kuni 18 kuud.

Määrdunud koht oleks hea pesta jooksva vee all. Piisab ainult veest, ei ole vaja väga suurt nühkimist, mis võib mustuse materjali sisse viia. Kaitse ei kao peale pesemist. Kannatab päris mitu pesukorda kuid peaks kindlasti veenduma, et pesemisel ei kasutata mitte mingisuguseid muid keemia vahendeid(valgendajad, pesupulbrid jms.), mis võivad kaitse lõhkuda. Pesta tuleks lihtsalt sooja veega. Vältida tuleks selliste esemete katmist mis vajavad tihedat pesu(sokid, pesu) või mis on kehaga pidevas kokkupuutes. Ehk siis on pigem suunitlus just väliriietele, jalanõudele, matkavarustus, aksessuaarid, seljakotid, vihmavarjud, tekstiilist varjualused jms.”

Veega katse tehtud, oli Esileedi valmis tuppa kaduma, kui ma tal sabast kinni võtsin ja teatasin, et meil on üks asi veel teha. Järgmisena kallasime riietele õli peale. See läks suure sõjaga, sest Esileedi ei olnud kuidagi rõõmus idee üle, et me teeme puhtad riided teadlikult mustaks. Kuid enne kui ta arugi sai, oli mul Extra Virgin pükste peal ja Esileedi kõrval üle õla õlipudelit haaramas. Kätte sai. Küll aga oli õli pükstel ja tõepoolest ka õli ei pääsenud kanga kiududesse. Õli võis lihtsalt lapiga maha pühkida ja kadunud ta oligi. Pildil valgus veits mängib. Kinnitan, et pruunidest pükstest ei saanud musti. Olidki mustad algusest peale 🙂

Kõiges halvas on midagi head ja tänu sellele, et Vennas oma lõua lõhki kukkus, oli nüüd ka tema jope kaelus verine ning Esileedi hõõrus niiske lapiga verist kohta ja taas oli see jäänud kanga peale ning paari tõmbega oli jope krae punasest plekist prii.

Miks me siis jääme ka edaspidi kasutama? Sest kogu see laste riiete määrimine ja millegi peale valamine omandab hoopis uue tähenduse. Ma vastupidi julgustasin neid end mäkerdama, sest tahtsin näha, kui lihtne või raske see puhastus hiljem on. Igal juhul jagage enda kogemusi ja kui mingil põhjusel ei ole tulemusega rahul, siis võtke kindlasti firmaga ise ühendust. Ma näen harva, et keegi on nii hingega selle taga, mida ta esindab. Juba see on minu jaoks kvaliteedigarantii.

Meie esimesed kogemused on siin olnud väga positiivsed ja meie sügisene kingakollektsioon on juba täna saamas uut katet, mida me silmaga küll ei näe. Silmaga näeme seda, mis ta aga teeb – kuidas vee ja õli tilgad materjalil mängivad ja ei kavatsegi sisse imenduda. Seega, proovige ära ja kõik, kes te nüüd tellite ja panete parooliks amidahenryteeb , saate te hinnast ka 10% alla. Vaadake ise lähemalt SIIT(LINK)