Autor

henry

Postitus on valminud koostöös Henkel Baltiga, kes seda vuugivärskendajat mulle ka tutvustas

Ma olen terve oma elu elanud korteris. See paarismaja, kus me nüüd elame, on esimene elukoht, mida võib tinglikult oma majaks kutsuda. Sest see ei ole päris oma maja, me jagame naabriga siiski ühte seina. Kuid ta siiski ka on oma maja, sest oma majas elades ei piirne sinu kohustus ainult sinu kodu sisuga. Majas elades, on ka kõik väline sinu asi.

Sellest saime aru juba eelmisel aastal kui vannitoa laes veetilk oli. Ma ei tea, kus teie elate, aga tegelikult veetilk ei peaks laest alla kukkuma. See peaks tulema kraanist, mis pole lae lähedalgi. Selgus, et see oli väikest sorti ime, et me laes tilka nägime, sest igasugu loogika kohaselt oleks me pidanud iga väiksema tormiga ämbreid paigutama. Katus vajas vahetust. Ei ole ühistut, kellega kulusid jagada. Ei ole remondifondi, kust vajalik näpistada. Ei. Kõik tuli maksta endal. Maja taguse terrassi lauad olid kohati mädanema hakanud ja paar lauda sai välja vahetatud. Sel aastal tuleb veel vahetada ja me võime koera saba jupi kaupa raiuda, aga tegelikult tuleks kogu terrass uuesti teha.

Kuid kuna ma olen olnud alati korteri inimene ja kuna minu isa ainus tööriist, mida ta tunnistas, oli haamer ja nael, siis pole mul mitte mingeid teadmisi, kuidas kodu heakorratöid teha. Mul pole aimugi, mis on need materjalid, mida kusagil kasutada tuleb ja ma mõistsin, et ma võin terve elu isa süüdistama jääda, et mul käed tagumikust välja kasvavad, või ma võiks hakata ennast sel teemal harima. Sest omamajas on see vajalik, kuna kõik kulub. Värv koorub, puit kuivab ja selleks, et mitte olla ühel hetkel koledas ja väsinud kodus, tuleb kusagilt renoveerimist alustada, et üldine pilt oleks värskem ja kui midagi vajab jooksvalt uuendamist/parandamist, siis selle ma ette võtangi.

Üks asi, mis oli mind pikalt häirinud, oli see, et meie vanni ja seina vahel oli silikoon keskelt mõranenud ja see tähendas, et kui lapsed sinna äärele vett valasid, jooksis see kõik vanni alla põrandale. Ja nad valavad iga kord. Mitte ainult sinna, vaid igale poole mujale ka. Kuid nad teavad, et nad ei tohiks põrandat märjaks teha ja ometi see seda iga kord on. Valmistusin selleks, et ma pean õppima, kuidas see vana silikoon sealt vanni vahelt kätte saada, pinnad ära puhastada ja uus silikoon ilusasti asemele lasta.

Selgus, et ma ei pea seda asja kaugeltki nii suurelt tegema. Ma loodan ,et ka edaspidi kui ma hakkan end remondi teemaga kurssi viima, siis ma avastan ise või teie abiga materjale ja tooteid, millest ma ise midagi kuulnudki poleks. Selgus, et ehituspoodides on olemas Ceresit brändi toode RE-New, mis ongi mõeldud just selleks, et paikadele, mis on silikoontäitega, anda uus välimus.

Ceresiti esindaja tuli ühel kaunil hommikul mulle külla, kaasas tootenäidis ja lastele kaks suurt smuutit ning paari minutiga oli vanni ja seina ühenduskoht vuugivärskendajaga üle käidud. Mõra kadunud ja varem natuke kollaseks tõmmanud silikoon oli taas ilus ja valge. Imelihtne!

Kuna meie vann on kinnitatud seina külge kahest servast, siis see pikem sein tuli mul endal tootega üle käia. Nagu vist iga asjaga, vajas ka see mõnevõrra kogemust, et sarnaselt tooteesindajaga seda murevabalt peale kanda. Kuid õnneks ei vajanud see rohkem pingutust kui kindlat kätt ja tugevamat pitsutust pöidlaga, et valge aine ühtlaselt vuugi peale lasta. Kui ma pika vuugi kaetud sain, võis iga ruumisolija tajuda mu suurt uhkust enda üle. Loomulikult oligi see ettevõtmine lihtne, sest isegi Esileedi tuli ja sai sellega pareminigi hakkama kui mina. Kupatasin ta teise tuppa tagasi.

Ma olen kärsitu ja selline kohe ja nüüd tüüpi. Isegi kui ma esimest korda disc golfi mängima läksin, siis ma flirtisin mõtteis unistusega, et äkki olen ma natuke erilisem ja mul tuleb esimese korraga välja. Ei tulnud. Teisel korral tuli ka ainult natukene paremini välja. Kuid vaikselt vaikselt on teatud elemendid paremaks läinud.

Õnneks nakkub Re-New ainult silikooniga ja on muudelt pindadelt kergelt maha pestav, sest nagu pildil näha, siis võib seda minna nii vanni äärele kui plaadile. Lasen vuugis ära kuivada ja pesen kõik muu, mis mööda läks. See ei asenda silikooni, vaid just uuendab seda.See ongi mõeldud koduseks kasutamiseks, et ei peaks kutsuma proffi uut silikooni laskma, vaid oma jõududega see ära parandada. Seda tuleb kanda pinnale umbes 1 mm paksuselt ja sellest piisab, et pragunenud või väsinud vuugivahe endale totaalselt uue ilme saaks.

Seega minu teekond meheks, kes midagi ära teha oskab, hakkas nüüd pihta. Käin Re-Newiga üle ka tualettpoti ja põranda ääre ning kraanikausikapi ja seina vahelise ääre. Seal on silikoon terve, kuid on muutnud ajas värvi. Teen ka need silmale ilusaks.

Hoiatus – peale kantuna peaks see kuivama 24 tundi. Noorsand ei uskunud seda ja kõik see ilus joon, mille tooteesindaja mu vanni vuugile lasi, oli sõrmejälgi täis. „Ma katsusin, kas on kuiv“, oli Noorsandi selgitus. Ei olnud. 20 minutit on nõks vähem kui 24 tundi. Tõmbasin sõrmega näperdatud vuugi taas ilusti siledaks ja jätsin kuivama. Vuuk näeb välja nagu uus!

Edaspidi, kui ma pisiremonti teen, siis kutsun ma lapsed juurde, et nad näeksid, kuidas ma susserdan, et ka nemad õpiks koos minuga. Selle kevad/suve plaan on paaris toas ka seinad üle värvida, terrassile kapp ehitada (kus müüakse laudu?), kus grillitarbeid hoida ja ka sauna eesruumis mõelda parema riiulilahenduse peale. Maja ümber tuleks ka kiviparkett üles võtta ja uuesti maha panna, sest sipelgad ja vesi on kivid viltu vajutanud, aga see tähendaks päev otsa kükitamist… äkki mõni haljastusfirma võtab selle ette. Või kui oskate ise kedagi soovitada, siis soovitage.

Kuid ma pole kade ja panen ühe loosi ka käima. Henkel toodab ju tohutut valikut erinevaid tooteid kodu- ja remonditarbeks. Auhinnaks saab olema terve korvitäis erinevaid tooteid, mida igas majapidamises vaja läheb. Auhind on tõesti magus ja kui nad mulle sellise korvi saadaksid, oleks ma väga rõõmus. Selleks kommenteeri kas siin või FB postituse all, mille remontimine sul kodus kõige päevakorralisem on. Võitja loosin reedel. Seekord on fortuunaks Piiga. Edu!

Postitus on sündinud koostöös GoGoNano nanotehnoloogilise spreiga.

Mis oleks veel armsamad pildid sotsiaalmeedias jagamiseks kui need, kus lapsed loikudes hüppavad või üleni porisena ukse taha vajuvad? Ok, võib olla kutsikad ja kassipojad ka, aga kuna meil Esileedi türannia tõttu koduloomi pole, siis just sellised pildid saavad mu lehel enim laike ja südameid. Mul oli varem füüsiliselt raske vaadata, kuidas nad ennast määrivad, kuid eelmsiest aastast alates, sai riiete määrimine minu jaoks täiesti uue tähenduse.

Eelmisel aastal kui GoGoNano  meie poole pöördus, ei osanud ma neist midagi arvata, sest mõte, et ma võiks riideid ja jalanõusid kaitsta nähtamatu nanospreiga, ei olnud mulle kunagi pähe tulnud. Nad seletasid, kuidas nende toode töötab ja mis seal’s ikka, lasime nende riided ja mitmed jalanõud selle aerosooliga üle ning jäime tulemusi ootama. See vahe on tuntav kui lapsed porist tilkuvate saabastega elutoa põranda keskele jooksevad ja rõõmsa näoga teatavad, et nad tulid nüüd tuppa. Vahe tuleb just riideid puhastades. Kui varem tuli kileriideid puhtaks hõõruda, siis nüüd suunab Esileedi kõik kolm dušinurka, kus ta nad veejoaga lihtsalt üle laseb ja ka riided on hetkega puhtad.

See on ka üks enim esitatud küsimusi mulle, et Henry kuidas ma selle nano postituse uuesti üles leian, ma tahan ka enda muud välisriided sellega üle lasta. Alati on abiks otsing, aga kuna ma olen pika närviga (kui ma olen välja maganud), siis ma olen abivalmis ja ka postituse alati ise välja otsinud. Lihtsaim viis on otsingusse „nano“ kirjutada ja olemas, aga noh, mida ma ka tean.

Me oleme nüüd üle teinud kõik oma jalanõud ja joped ja eks see annab lihtsalt selle väikese kindluse, et ah minge hüpake seal loigus, sest vähemasti pole see puhastamine nüüd kõige hullem. Puhastamise muudab minu jaoks lihtsamaks ka see, et seda teeb 99% ajast Esileedi. See on veel tõhusam kui ükski nano (;

Tegin eksperimendi korras enda ühed jalanõud ja Esileedi jope selle vahendiga kokku, et saaksite aru, kuidas see toimib. Kõige pealt tuleb toode üle pritsida ja siis see 24 tunniks kuivama jätta, et aine kinnituks ja 24 tunni pärast saabki erinevai trikke teha. Kaval ongi just väliriided ja jalanõud üle teha, sest, kaitsekiht on selleks, et puhastamine lihtsam ja tõhusam oleks. Ma ei ütle siinkohal, et kui pori peale visata, et see pind poriseks ei saa. Saab küll, kuid kuna materjal on kaetud kaitsekihiga, siis on see mustus pindmine ja ei lähe materjali sügavatesse pooridesse. Kestma pidi see kaitse ligi aasta ja umbes aasta tagasi, me viimasel korral oma tooteid üle pritsisimegi ja nüüd viimastel nädalatel on tunda olnud, et kaitsekiht on enda efektiivsust minetamas ja oleks tarvis taas riided ja jalanõud nanospreiga üle käia. Aga siin kolm klippi teile:

Kui ma küsisin teie käest, et mida kindlasti ei tohiks sellega üle pritsida, siis enamus teist pakkus, et lapsi ei tohiks sellega üle piserdada ega ka koduloomi. Kuigi ma arvan, et selline aine oleks ka neile hädavajalik. Mõelge kui palju te näete iga kord vaeva, et koeral käpad puhtaks saada või et lapsed vannis puhtaks nühkida. See kõik võiks olla olemata või vähemasti 100 korda kergem, kui ka nemad saaks nähtamatu kaitsekihi alla panna. Siiski tuleb selle keeldu suhtuda täie tõsidusega ja jätta sprei vaid riiete ja jalanõude pärusmaaks.

Kuid nüüd on meil taaskord võimalus GoGoNano meie blogi kaudu pilti tuua ja kui teil on riideid, mida te tahaksite hoida ja/või jalanõud, mida sooviksite kaitsta, siis julgustan GoGoNano ära proovida. Meilt küsiti ka seda, et kas see sprei haisema ei jää ja vastus on, et ei jää, sest kuivades kaotab see nii lõhna kui ka nähtavuse. Mul oli suisa kahtlus, et kuidas ma tean, et ma enda riietele lihtsalt õhku ei lase, kuid eksperimente tehes näete te isegi- jalanõudelt jookseb vesi maha nii nagu auto küljelt, mis on just vahatamiselt tulnud. Sega kiidame ja kasutame jätkuvalt.

Kui soovite ka endale osta, siis kasutades koodi „AMHT“ , saate nende kodulehelt ostes GoGoNano tooted 15% odavamalt (pakk saaadetakse teile lisaks tasuta lähimasse automaati).  Kood on kehtiv aprilli lõpuni. Lisaks, on teil võimalus võita endale kingitusena  GoGoNano sprei komplekti, mis teie riideid ja jalanõusid truult kaitseb. Selleks laikige nende FB lehte ja jätke kommentaar, kas olete kunagi nanotehnoloogiaga silmitsi olnud ja mida te tol korral katsite? Võite kommenteerida nii blogisse kui FB postituse alla. Loosin teisipäeval kaks võitjat. Edu kõigile!

“Mis te arvate, lapsed, kui teeme täna kõik koos pannkooke?” Ei mingit reaktsiooni. Võiks arvata, et neil pole huvi pannkooke teha, aga ma tean, et nii see ei ole, sest neil on peal mingi periood, kus nad ei suuda hetkegi paigal olla. Välja arvatud siis, kui telekas käib Bingo loto pallide loosimine. Siis on nende pilgud neile kollastele pallidele suunatud ja nad ei kuule mitte kui midagi. Loe edasi

Nagu ma jagasin FB seinal, siis möödunud nädala laupäevast hakkasime me Esileediga koos käima Gordoni perekoolis. See on põhimõtteliselt suhtlemiskoolitus ja kuigi see on suunatud lastega suhtlemisele, siis tegelikult aitab see luua suhteid absoluutselt kõigiga. Vähemalt selline on selle programmi lubadus ja esimene kord oli väga paljulubav. Muide, ma ei saa mingit raha selle eest, et ma sellest räägin. Nad isegi eitea, et ma blogija olen. Me maksame Esileediga täpselt sama moodi kursuse eest täishinda.

Esimesel korral oli peamine fookus, kuidas me laste poole pöördume – kas me räägime nende tegevusest, või anname tahtmatult neile hinnanguid. Esileedi on mind juba aastaid õpetanud, kuidas ma tegelikult rääkima peaks, sest ta on igast tarku raamatuid lugenud ja väga suurt ahaa-momenti esimesel korral ei olnud. Ma ei ütle kunagi oma lastele, et nad on rumalad, vaid tegu võib olla rumal. Kuid selgub, et kuigi ma ei anna lapsele hinnangut, siis sellele teole annan ikka, kuna ma nimetan seda tegu rumalaks. Kuid tegelikult see ju ei ole – see on äkki lapse jaoks huvitav ja põnev ning mina ennast lähtuvalt nimetan seda rumalaks.  Seega kui laps kallab vett põrandale, siis ta ei tee rumalust, vaid ta teeb seda vales keskkonnas. Kui ta kallaks topsitäie vett õues murule, ei oleks ju mingit probleemi. Ning see tulebki lapseni kommunikeerida. Kuidas seda teha? Kõik tahtsid seda teada, aga selleni on meil veel jupp maad koolitusel minna.

Igal juhul on mul hea meel, et me läksime, sest kolm last, kes kogu aeg kodus on, on väsitavad ja päeva teises pooles, kui nad on hommikust saadik testinud, et mis juhtub siis kui keeldudest üle astuda, kipume me kõrgendatud häälega rääkima. Ehk jällegi – ega õhtuks ei ole probleem suurem kui päeva esimeses pooles, lihtsalt mina olen väsinum ja talun vähem ja antud koolitus annab juhiseid, kuidas ennast kõrvalt näha ja kuidas suhelda lastega nii, et see ka tulemust tooks. Ma nägin ise kõrvalt, kuidas selle koolituse läbinud inimesed jõudsid lõpuks teismeliseni, kes oli nad oma elust täielikult välja lülitanud ja kelle kõik mässavad tegevused olid jusktui appihüüded. Saadud tehnikaga olid vanemad kuu ajaga lapsega lähedasemad kui kunagi varem. See oli ka üks põhjus, miks ma tundsin, et me seda vajame ja tean enne alustamist, et see programm toimib.

Tore on olla samal kursusel hulga inimestega, kes on sedavõrd head vanemad, et tahavad saada paremaks. Lapsed armastavad meid ju olenemata sellest, millised me oleme. Küll aga oli seal hulk vanemaid, kes arvasid sarnaselt meiega, et suhtlemiskoolitus, mis aitab lapsega hoida tervislikke suhteid, mööda külge alla ei jookse. Kestab see kuni juuni teise nädalani ja see tähendab, et mu ema saab lastega igal laupäeva hommikul kvaliteetaega veeta. Tahab ta seda või mitte.

Nii palju siis koolitusest. Muide, ma tajun aina enam, kuidas andmine on kordades parem kui saamine. Laupäeval peale koolitust läksin ma maale vanavanemate juurde, sest juhatasin sinna Esileedi venna, kes on ametilt katusepanija, kuna mu vanaisal jookseb garaaži katus läbi. Ma veetsin lapsepõlves kõik suved maal. Ma armastasin ja vihkasin seda vist võrdselt, kuna ma olin laias laastus ainuke poiss koos terve hulga minust vanemate tüdrukutega. Kuna meil lapsepõlves autot ei olnud, siis enamjaolt tuli liigelda bussiga. Vanavanemate maja asub bussipeatusest pooleteise kilomeetri kaugusel ja nad elavad orus. See ei ole selline org, kust sa viie pikema sammuga välja astud, vaid see on selline korralik org, kust libedal ajal autoga välja ei pääse ja käikudeta jalgrattaga ka päris üles välja ei vänta. Tuleb käe kõrvale võtta.

See tähendas, et maale minek mööda pidevat laskumist oli tore, aga linna tagasiminek oli korralik ettevõtmine. Eriti närvidele käisid need mööda sõitvad autod, kes tolmusel kruusateel toretsedes mööda vurasid. Ma unistasin, et keegi mind peale võtaks ja bussipeatuseni sõidutaks, sest kuhu mujale raskete kottidega poisike seal mööda kruusateed läheb. Mitte kunagi, mitte kordagi.

Kui ma vanavanemate juurest ära hakkasin minema, siis tee peal oli üks vanaproua, kelle mõlemad käed olid rasked kilekotid pulksirgeks venitanud. Sõitsin tast mööda, sest ma kardan natuke vanureid. Ma võtsin kunagi ühe naise Kosel peale, et ta Mäoni viia ja siis tuulutasin autot kuni Tartuni. Kui ta oli tahavaatepeeglist kadunud, mõtlesin ma, et mida ma loll teen. Ma ju põen talle abi mittepakkumist järgmised mitu päeva. Mul on siiani meeles, kui ma 2006ndal aastal Valgutast läbi sõites üht noort hääletavat ema peale ei võtnud, kel paarikuune laps rätikuga rinnal. Sest ma olin suitsetaja ja kui ma võtan lapse ja ema peale, siis ei saa ma ju suitsu teha. Väljas oli -20 kraadi ja suur tuisk. Ma näen seda siiani unes ja ma vihkan enda otsust ja vihkan, et mingi kuramuse aine mind tol ajal kontrollis, siiamaani.

Keerasin auto ümber, võtsin memme peale ja ma ei viinud ta mitte bussipeatusesse, vaid Tartusse ta kodutänavale. Oli tore reis, tore vestlus ja üks halb kogemus hääletajaga ei kaalu üles soovi ka edaspidi võõraste päeva natuke helgemaks muuta. Ma olen isekas inimene ja andmine on alati väga isekas tegu, sest andes midagi ja teise päeva paremaks muutes, saad sa ise endale palju enam vastu. Ei tähenda ka, et ma Ema Theresa olen. Ja muide need heateod peavad olema minu enda initsiatiiv – kui keegi abi palub ja sa aitad, siis see on lihtsalt tavalise inimese tunnus. Kuid kui ma märkan ise probleemi ja enda algatusel selle ära lahendan,  on see midagi hoopis teistsugust.

Autost rääkides, siis meie auto on jätkuvalt remondis ja loodetavasti saame me selle kätte sellel reedel. Hetkel sõidame me ringi imepisikese hübriidi Toyota Aurisega. Ma olen 190 cm pikk ja kaalun samapalju kui see Toyota ise. Ja see Toyota ei ole ehitatud minule. Ülalolev gif on väga sarnane minu kogemusega Aurises. Ma jätan pidevalt auto parkla tagumistesse otsadesse, kus teisi inimesi pole, sest minu sisse- ja väljapääs on vaatamisväärsus omaette. Kõige pealt tuleb sisse lükata parem jalg, istuda ja siis füüsiliselt käega enda pea allapoole suruda, et mu pea ukse avast sisse läheks. Kuna eest uksest sissepääs on nii keeruline, siis Esileediga sõites otsustasin taha istuda. Taga on sel autol veel vähem ruumi. Mu kael oli reaalselt 90 kraadise nurga all kui ma üritasin taga istuda. See on kõige madalama katusega auto, kus ma kunagi istunud olen. Kuid see on ka täiesti võluauto, sest selle kolme nädalaga, mis me oleme selle masinaga igapävaselt sõitnud, tuli alles eile esimest korda tankida. Enda bussiga oleks me juba mitu korda tanklas pidanud käima. Oleks see Auris 50 cm kõrgema katusega, siis ma täiesti kaaluks endale sellise soetamist, kuna sügisel tuleb pere teise auto peale ka mõelda kui lapsed lasteaeda lähevad ja Esileedil omad käimised pihta hakkavad. Ei teagi, mis uue auto mark olla võiks.

Eile avati Tartus ka uus jõusaal Näituse tänaval. Seal kohe raudteeülesõidu juures. Alumisel korrusel mängitakse tennist ja sulgpalli. Mul oli aastaid trots jõusaali ees, kuid nüüd tunnen, et tahan taas. Tahan oma jõudu ja lihaseid tagasi ja suurest hulgast rasvast lahti saada. Käisin lahtiste uste päeva raames seda uudistamas ka ja täitsa ok nägi seest välja. Lisaks on see hästi odav – avamise puhul on juuni lõpuni 5 euri kuus ja siis tõuseb tavahinnale 15 euri kuus. Miinus on muidugi see, et minimaalne lepingupikkus on 1 aasta. Aga samas 15 euri kuus on suhteliselt selline summa, mida sa arvelt maha minnes isegi ei märka. Kuid on üks aga selle jõusaaliga – selle hind. Olematu hinna tõttu, on see mõnus sotsialiseerumis paik ka neile, kes tulevad sinna lihtsalt hängima. Mingil määral eraldab kõrge hind ikka need, kes vähemasti püüavad pühenduda nendest, kes seda ei ürita. Seega mul on hetkel veel lahtine, mis jõusaaliga liituda. Tartus on nüüd see uus Gym Eesti, MyFitness, Arctic ja Lemon Gym. Aga eks te ise näete, mis jõusaalist mu higised selfied ühel hetkel ilmuma hakkavad.

Jätkuvalt olen ma vaimustuses discgolfist. Discgolfar.ee varustas mind õpetussõnade ja kolme algaja kettaga ka ja viimane kord kui ma käisin, hakkas lõpuks visetele ka pikkust tulema. Ma pean ikka teadlikult mõtlema, mis poosis mu käsi viske hetkel on ja kui see on õigesti, siis nüüd lennutan ma taldrikut pea kaks korda kaugemale  kui eelmisel korral. Little by little.

 

! Seda postitust toetab Yummy kommid, kelle kommidega me nüüd aasta jagu tuttavad oleme olnud !

“Vennas, palun lase issil tööd teha ja mine alla!” Ega ta ei lähe. Ta istub seal meetri kaugusel oma kavala naeratusega ja ta ei lähe kusagile. Ta ehk läheb kõrvalasuvasse vannituppa, lukustab ukse ja hakkab veega pladistama, aga alla ta ei lähe. Kuid ka sellest ei piisa, et ta vannitoas on, sest veega tohivad nad pladistada vaid meie järelvalve all, kuna neil on kombeks sellega hulluks minna. Me kulutame igakuiselt rohkem vett, kui mõni Namiibia suguharu aastas ja ma arvan, et pool sellest on Vennas dušiga põrandale lasknud.

Varsti taipavad ka Piiga ja Vennas, et nende vend on üleval ja siis nad seisavad kolmekesi mu ümber ja hingavad mulle näkku ning ilastavad klaviatuurile. Ja on vaid üks asi, mis nad alla saadab. Pulgakomm. Ma ei tea, kust see tulnud on ja miks see nii on, aga meil on miskipärast selline kirjutamata reegel, et kui nad saavad pulgakommi, siis ainuke koht, kus seda süüa tohib, on alumine korrus. Ma ei pea neid isegi suunama – ma ulatan kapiotsast värvilise karbi, kust igaüks valib endale meelepärase kommi ja nad suunduvad ise vabatahlikult alumisele korrusele. See tähendab mulle umbes 20 minutit vaikust, mis mul tuleb võimalikult kiiresti ära kasutada.

Kommid, mis mul kapi otsas peidus on, on Yummy kommid (LINK). Olete vast seda brändi ise ka kuulnud ja need kommid on meie valik seetõttu, et need on valmistatud päris mahlast ja lisatud suhkur on rafineerimata roosuhkur. Ah jaa, mahetooted on nad ka. Oluline on sellepärast, et kui ma annan lastele mõnd poest ostetud pulgakommi, siis poole tunni pärast tuleb mul neid lühtrite ja kardinapuude küljest lahti kangutada, kuid Yummy kommidega seda muret ei ole. Lapsed ei lähe hulluks. Seega on see meie esimene valik, kui me lastele komme valime.

Kuid me ei anna lastele neid iga päev (vahel isegi mitte igal nädalal), sest seal sees on siiski suhkur ja hammastele mõeldes tuleks säilitada kaine mõistus ja klaaskommide tarbimist piirata. Kuigi mu hambaarst rääkis, et kõige hullem hammastele on hoopis selline ootamatu asi nagu suhkrused hommikuhelbed, kuna need jäävad hammaste taha ja vahele kinni ning pisik ja sööbik saavad palju efektiivsemalt tööd teha. Jah, ma palun tal endaga rääkida nagu viie-aastasega. Siis on mul lootust, et ta on minuga sama õrn nagu viie-aastasega. Ma tahan siin kohal öelda, et mu hambaarst on mega. Ta on nii tore, et ma natuke isegi igatsen teda. Mitte nii palju, et tema juurde vabatahtlikult visiidile minna. Ma ei tea, mis valu see peaks olema, et ma enda sammud omal algatusel sinna seaks. Kuigi mul seisab ees hambakivi eemaldus. Võeh, tuleb vist ikka aeg kinni panna.

Pulgakommid on ka meie laste arengule hästi kasulikud. Mitte sellepärast, et nad paneks nende aju paremini tööle, vaid see teadmine, et kapi otsas on kommid, on kõik kolm pere last ühtse tiimina tööle pannud. Nad raalisid kolmekesi välja, kuidas ülemise riiulini ulatuda. Selleks läks vaja liumäge, kahte tooli, füsio-palli, kärbsepiitsa ja rohkelt kannatust. Igal juhul nad nuputasid välja kuidas ja nad said ka paki kätte. Mõelda vaid, alles nad olid beebid ja nüüd nad võiks vabalt oma kommivargusoperatsiooniga “Ocean 11” mehed häbisse jätta. Soov saada midagi kättesaamatut, toob nende loovuse ja leidlikkuse kiirelt välja.

“Mina tahan kirsi oma!” teatab Noorsand alati kui ta mult kommi saab. “Mina tahan ka kirsi oma” teatab tavaliselt Piiga kohe otsa. Tegelikult ta ei taha. Tegelikult on ta lemmik see melonimaitseline, kuid ta peab tegema kõike täpselt nii nagu vanem vend. Vennas fännab granaatõuna oma. Valik on kommidel super. Kuid loomulikult fakt, et Noorsand tahab kirsi oma, Piiga enda maitset ja Vennas oma, ei tähenda, et nad teisi maitseid ei soovi. Ei. Nii nad käivad üksteise juures üksteise komme limpsimas. Ainus, kes enda kommi ümber võõrast keelt ja huuli ei soovi, on Vennas. Nii siis peab ta pidevalt valvel olema, sest nii kui ta näiteks multikat vaatama jääb on Noorsand või Piiga šaakalina ta kommi kõrval ja lakuvad ennast unustavalt enne kui Vennas seda märkab. Siiski, vahel ta leebub ja ulatab oma kommi teiste suunas vabatahtlikult.

Nüüd tundub kogu see püüd toita kõiki lapsi erilusikatega, et kui kellelgi kaaries on, et see ei leviks, naeruväärsena. Nad imevad üksteise pulgakomme, söödavad lauas üksteisele toitu, joovad kõik samast topsist ja pudelist.

Alates sellest ajast kui meile esimest korda Yummy komme tutvustati, on need meil alati olemas olnud ja kusagile kättesaamatusse kohta ära pandud. Vähemasti on hea viis, kuidas lapsi enda pilli järgi tantsima panna. Täiuslik relv. Muahahahaha! (Kujutage mind naerdes ette selle paksu kiilaka pahalasena (Dr. Evil) Austin Powersi filmist). Pulgakommidele on lisandunud nüüd nende pakutavad ka pehmed kummikommid ja hapukad dražeed. Jällegi miljon korda parem valik võrreldes poes pakutava toiduvärvi-suhkrupommiga.

 

“Aga miks nad puuvilja ei söö?” tekib mõnel ehk küsimus. Loomulikult söövad ja fännavad. Kuid ma arvan, et need ei asenda üksteist, vaid täiendavad. Kui isegi Esileedi mind kunagi poodi midagi head tooma saatis, siis mul oli kiusatus talle mõni magus puuvili tuua, aga ma ei toonud. Ma pole veel lahutuseks valmis.

Ka siin teen ma teiega meeleldi ühe loosi ära ja keegi teist võidab terve karbitäie Yummy pulgakomme (allolev pilt), kus sees on hulk erinevaid komme. Selleks olge meie ja Yummy kommide Facebooki (LINK) jälgijad ja kommenteerige, mis on teie lemmik puuvili/mari.

Sain teile ka parema hinna ja kui lähete Yummy kommide lehele, siis sisestades kood “henry“, saate kogu ostu 15% soodsama hinnaga. Meie lemmikud oleks: need pulgakommid, need pehmed kummikommid ja need “sour beans” kommid. Need minu lingitud on hulgipakendid ja kestavad hulk aega, aga kodukalt saab osta neid komme ka pakikese kaupa. Soodushind kehtib kuu lõpuni.

! See postitus valmis koostöös Nublu mängumaaga, kelle juures me üritust tähistasime !

Noorsand sai 17. jaanuaril nelja aastaseks. Meil olid suured plaanid, kuidas ta seda lasteaias ja mängumaal tähistada võiks. Kõik oli juba kinni pandud ja tort tellitud kui järsku muutus kõik, sest oma sünnipäeva hommikul ei võtnud ta jalgu alla. Pühendunumad lugejad mäletavad, et jaanuaris veetsime me päris palju haiglas, kus lõpuks siiski diagnoosi saime. Igal juhul lükkus sünnipäev aina nädala kaupa edasi ja kuu lõpus tegime otsuse, et sel aastal ei peagi.

“Kas minul tuleb ka varsti sünnipäev?” küsis Noorsand Esileedi sünnipäeval. “Ei, sinul oli juba ära”. Järgmisel üritusel küsis taas ja taas. Kuigi torti me ta sünnipäevahommikul küll sõime, siis pidu me talle ei korraldanud. Aga mitu korda sa elus ikka nelja-aastaseks saad? Keskmine inimene vaid korra ja tegimegi otsuse, et võtame selle siiski ette. Tuli leida vaid koht. See ei juhtu meie elus esimest korda, kui meil tekib vajadus millegi järele ja me suuname oma mõtted selles suunas, siis nagu imekombel tuleb see meie ellu ise.

Täpselt see juhtus ka peokohaga kui mu Treffneri gümnaasiumi paralleelklassivend küsis minu käest, et kuidas oleks väljavaated, et ma hõikaksin välja, et ta vennanaine tegi Tartus Aleksandri tänavale Passaaži majja täiesti uue mängumaa ja et inimesed teaksid selle olemasolust. Noh ma ei tea, ma võin ju öelda, et selline asi on olemas, aga ma ei saa öelda, et see on hea, kui mul puudub sellega kogemus. Nagu ma ütlesin, kus on vajadus, siis seal on ka lahendus ja nii saigi kokkulepitud, et me peame nende juures Noorsandi neljandat sünnipäeva ligi kolm kuud peale õiget päeva.

See oli meil esimene kord korraldada sünnipäeva väljaspool kodu. Ka pole meil varem nii vana last olnud. Otsustasime, et kutsume need sõprade lapsed, kes on siin samas kohalikud ja kelle olemasolust on Noorsand teadlik. Palun alati kõigil, kui te ei ole kutsutud ja te täiega peaksite olema, siis ärge solvuge – me oleme nii algajad korraldajad ja mis iganes põhjusel me teid ei kutsunud, siis asi ei ole teis, vaid me ise ei tulnud selle peale, et oleksite tahtnud tulla. Parim viis sellest teada anda on meid ise kutsuda, siis me teame, et me kuulume teie ringi ka.

Nimekiri koos ja kokku tuli koos täiskasvanutega 40 inimest. Vau. Nii palju küll sinna mängumaale ära ei mahu. Kuid juhataja kinnitas, et nad tähistasid just oma lapse sünnipäeva 40+ inimesega ja mahtusid väga lahedalt ära. No eks näis.

Nublu mängumaa (LINK) oli tõesti avar ja hästi valgust täis. Meil olid seal lapsed vanuses neli kuud kuni üheksa aastat ja eks ole tõsi ka see, et  kahe-aastane ja peaaegu kümnene kipuvad mängima erinevaid asju. Oli see mure, et kuidas nad end seal tunnevad. Juhataja sõnul olla lapsed väga loovad ja lisaks on neil suur hulk nuputamis- ja mõtlemismänge vanematele lastele. Ah läheb, kuidas läheb.

Mida Noorsand ei teadnud, oli see, et mul oli talle üks üllatus. Nimelt võttis minuga ühendust Janek(LINK), kelle kõrvaltööks ongi lastesünnipäevadel laste lõbustamine ja seda hästi erinevates kostüümides. Meie peole tuli ta kahe kostüümiga ja esimene paarkümmend minutit oli ta Minion ja siis üle tunni aja mässas ta lastega Ämblikmehe kostüümis. Lapsed olid sillas. Mitte kõik. Paar tükki pelgasid. Vennas ja Piiga tormasid ruumi teise otsa kui Ämblikmees või Minion nende lähedusse sattus. Mõni oli veel, kes ei läinud Ämblikmehe korraldatud mängudega kaasa, kuid suur enamus läks ja ma olin nii rahul, et me ta kutsuda otsustasime, sest nüüd viis päeva hiljem räägib Noorsand ikka veel, kuidas Ämblikmees ta kukile võttis ja temaga koos peitust mängis. Mänge oli Janekul loomulikult palju rohkem, aga just peitusest on ta tänini vaimustuses.

Kuid mängumaast endast. Hästi hea lüke oli see, et juhataja pakkus, et ta teeb kohvi enne pidu termosesse valmis, sest sageli on nii, et tehakse ise kohvi presskannu ja suur osa ajast kulubki lihtsalt kohvi tegemisele, kuna ühest kannust saab umbes kolm tassi kohvi. Kõik kiitsid kohvi, et termose maitsest polnud haisugi ja paluti uurida, mis marki kohvi kasutati.

Meeldis, et see ruum oli hästi avar ja see oleks mahutanud ka hulga rohkem inimesi. Igas nurgas oli erinevaid mänge ja mänguasju, millega lapsed mängida võisid. Ka täiskasvanud ei pidanud istuma lastele mõeldud toolidel ja taburettidel, vaid ühes ruumi osas oli laud kahe diivani ja kahe tugitooliga ning ka köögi osas teine laud, mugavate toolidega. Sageli mängumaadel ei mõelda täiskasvanute peale. Siin mõeldi. Mehed said omi jutte ajada ja telefonist Ott Tänaku sõitu jälgida ja naised rääkida naiste teemadel. Ma ei teagi, mis teemadel naised räägivad.. ma pakun, et sünnitusest ja küüntest. Või Gerorge Clooneyst (Henry sa oled ikka rõve šovinist! Ise oled!)

Veel meeldis mulle see, et ka atraktsioonid olid sellised, kus ma ei pidanud kordagi lastel silma peal hoidma ja muretsema, ega nad kusagile kinni jäänud pole ja endale viga ei tee. Ja just see mulle mängutoa juures meeldib – ühtemoodi tormasid seal ringi kahe ja kaheksa aastased. Mängumaadel koos batuutide ja ronimisega on küll tore, kuid ma olen pidanud alati ka teadlik olema, kus mu lapsed on ja nende läheduses seisma. Seekord ma võisin võtta täiesti rahulikult ja keskenduda külalistele. Lastega tegelesin siis, kui neil midagi vaja oli ja nad minu poole pöördusid. Nad pöördusid ainult selleks, et vahepeal juua- neil oli kogu pidu tegevust. Ma käisin neile küll regulaarselt kaasa elamas, aga seda lihtsalt sellepärast, et nad teaksid, et võivad alati minu poole pöörduda kui vajadus peaks tekkima.

Kui mängumaa ka oma ametlikud sildid valmis saab, on neid kindlasti kergem leida. Õigemini, mina leidsin kohe. Umbes 5 sekundiga. Aga oli ka neid, kes ümber maja tiirutasid. Tähele võiks panna, et maja ees on parkimispiirnag kuni 30 minutit. Üks külaline, kes lapse ära tõi ja alla tagasi läks, oli jõudnud endale kojameeste vahele kollase lipiku skoorida

Külalised jäid rahule kohaga ja ka maskottidega. Meie jäime ka. Läheksime iga kell tagasi ja julgeksime soovitada igale ühele, kes oma põnni sünnipäeva seal pidada plaanib. Soovin neile tuult tiibadesse ja näha on, et asja läbimõtlemisele on palju panustatud. Ka Noorsand oli väga rõõmus, sest ta sai terve hulga kingitusi ja nii mõnigi kinkis superkangelaste teemalisi asju, sest just ninjad, transformerid ja erinevad super herod on praegu elu tähtsaimad asjad.

Teeme väikese loosi ka siia otsa. Minge visake mängumaa kodukale (LINK) pilk peale ja kui soovite seal sünnipäeva tähistada, siis keegi teist saab seda teha täiesti tasuta. Peo kohta on arvestatud kolm tundi ja uskuge, sellest täiesti piisab. Kui soovid osaleda loosis, siis pane like Nublu mängumaa FB lehele (LINK) ja kommenteeri kas siia, või FB postituse alla, kelle pidu sa tähistada sooviksid. Loosin ühe võitja esmaspäeval. Edu kõigile!