Autor

henry

Segaduses ilmaga on nüüd siis ühel pool. Õige Eesti suvi on tagasi. Meil oli vist terve kuu õhksoojuspump taga, et tube jahutada ja nüüd võime pidulikult selle taas kinni panna, sest ööseks jätsin akna õhutuse peale ja tekkis tuuletõmbus ja toa ukse alt oli kosta tuule ulgumist. Suvi.

Nädalavahetusel käisime juubelil, kuhu ka lapsed olid kaasa lubatud. Ma mäletan kui väga meeldisid ka mulle väiksena suurte inimeste üritused. Lastepidudest ma suurt ei hoolinud aga sellised suurte inimeste istumised olid minu jaoks miljon korda põnevamad. Tundub, et minu lastele ka. Vähemasti Noorsandile, keda ma nägin õhtu jooksul heal juhul paar korda ja kui ta on muidu selline, kellel tuleb kogu aeg silma peal hoida, siis kogu õhtu jooksul pidin ma teda korrale kutsuma vaid korra, kui juubilari tütar sünnipäevaks paar laulu esitas. Nimelt Noorsandile ei meeldi, kui keegi on millegiga niivõrd ametis, et talle tähelepanu pöörata ei saa, seega ta üritas paar korda seda lõõritamist enda kõva kilkamise alla matta, sest mis mõttes see laulev tibi isegi ei vaata tema poole? Aga see oli lootusetu üritus, sest sel tüdrukul oli tõesti võimas hääl.

Aga oli väga meeleolukas õhtu. Väga hea õhtujuht. Palju toredaid inimesi. Koos oli suur osa minupoolsetest sõpradest (teine pool sõpradest tuleb Esileedi kaudu) ja suures osas jagan ma nendega sarnast huumorimeelt. Mitte kõigiga. Kuid nendega on super see, et seal seltskonnas saame me kõik end vabaks lasta ja teha kõige üle nalja, ilma, et keegi solvuks. Seda muidugi seni, kuni minu kallal nalja ei rebita. Ei, tegelt oskan ma ka enda üle naerda. Siin oleneb väga, kes seda nalja teeb. Enda puhul olin ma veendunud, et lapsed on mu ära nüristanud, aga ei. Ma viisin öösel oma hea sõbra autoga koju, kes terve tee seletas, et mul on anne ja ma ei tohi lasta sel raisku minna. Et mul olla nii peen huumor, et ma saan inimestele öelda, mida iganes ma soovin ja keegi ei oska sellele reageerida muud moodi kui naerda, sest kuigi ma justkui nagu pool-solvasin teda, tuleks seda vist naljaga võtta. No igal juhul sai minu ego purjus inimese poolt korralikult upitatud.

Mis aga selle õhtu hämmastavaim avastus oli, oli see, et Noorsandil ei olegi tegelikult müstilist energiapuudust ja käte ära suremist. Ta lihtsalt ei viitsi kodus koristada. Külas olles küsis Noorsand perepojalt, kas ta tema tuppa võib mänguasjadega mängima minna ja vastuseks sai, et kui ta hiljem enda järel ära koristab, siis võib. Noorsand koristas kõik enda järel ära. Ilma, et ma oleks pidanud juures olema ja ähvardama, et kõik, mis koristamata jääb, läheb teistele lastele. Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda, kuidas see koristamise entusiasm koju üle kanda. Kas peaks ka äkki mänguasjad kättesaamatusse kohta panema ja kui ta mängida soovib, siis öeldagi, et loomulikult saab, aga tingimusel, et ta lõpetades enda järel ära koristab. Hmm, äkki töötab?

Kingituseks tellis sünnipäevalaps Esileedi kuulsat võileivatorti, mis on täiesti jaburalt maitsev. Hästi juustune, tuunikalane ja mahlane kook, kus igas ampsus on umbes 5000000000 kalorit, aga seda saab õnneks/kahjuks piisavalt harva, et kaloreid lugema ei pea. Pluss on Esileedi alati nii armas, et teeb torti tehes pisikese koguse ka eraldi, sest ta teab pettumust, kui ma seda kohe hommikusöögiks ei saa. See on küll vaid paar ampsu, aga on asju, mis on olulised juba lihtsalt selle žesti pärast. Nii nagu väiskena oli mulle oluline, et ema ei viskaks vispleid pessu, vaid andis enne need mulle üle lakkumiseks. Või kui kartulisalatit tehti, siis me võitlesime õega, kes saab salatit süüa hernepurgist. Ja nii on nüüd oluline mulle ka nüüd, et ma oleksin piisavalt oluline, et ma saaksin selle oma tüki juba hommikul kätte. Väikesed võidud 🙂

Noorsand on selles mõttes minuga sarnane. Tal on ka mingid kindlad põhimõtted, mida ta peab saama teha ja kui ei saa, siis on samasugune skandaal nagu ma praegu alt korruselt kuulsin. Nagu ma lõhna järgi aru saan, tegi Esileedi hommikuks vaeseid rüütleid ja nagu ma kisast aru saan, siis Noorsand tahtis ise saia pannile panna, aga ta otsustas tee peal selle munaseguse saia korra ka Piigale näkku pista. Selle tagajärjel kaotas ta privileegi saia panni peale panna ja nüüd on terve elamine õnnetuid karjeid täis, sest ilmselgelt on see ebaõiglane. Ja tegelikult ma mõistan teda, sest ka mul on raske vahel Piigale saia mitte näkku panna, kui ta must mööda kõnnib ja mul võine saiaviil juhtub käes olema. Seni olen suutnud oma sisetungi kontrolli alla hoida.

 

Gäng on tagasi! Läksid nad ära täpselt nädal tagasi ja kui nad eile vaikselt üle ukse tuppa kiikasid ja siis aralt silmadega mind otsisid, sain ma aru, kui väga ma neid tegelikult igatsesin. Kohmetunud ja naljakad ning selleks, et seda pinget vähendada, tulid kõik minu suunas, käes uued rahakotid ja ees uued päikeseprillid, et mulle kohe neid tutvustama hakata. “Kas keegi issit ka kallistab?” küsisin ma. Kõik vaatasid üksteisele otsa, siis otsisid silmadega Esileedit, kes veel auto juures oli. Mul oli selline tunne, et nad olnuks nagu kaheksa aastat ära ja on nüüd ruumis mingi võõra pässiga, kes neilt füüsilist lähedust nõuab.

Õnneks oli Piiga just ärganud ja ei saanud vist aru, mis toimub, kuid ta tuli mulle sülle ja kui ma teda kallistasin, siis ta lükkas end kätega minust eemale, vaatas mulle umbes kümme sekundit silma sisse, pani peakese tagasi mu rinnale ja ohkas sügavalt “Meie tulime nüüd koju…”. Selliste hetkede nimel peabki enda lähedastest eemal aeg-ajalt olema. Kui sa oled teise inimesega kogu aeg ninapidi koos, siis sa unustad ära kui hea temaga koos olla on. Ja kui ma järgmisel aastal peale kolme nädalast reisi Vietnami või Birmasse või Taisse lõpuks koju tulen, siis on kõigil kindlasti hea meel ja mitte ainult uute Armani kellade ja Louis Vuittoni märsside üle.

Mida ma siis avastasin, et ma oma pere juures kõige enam igatsen? Teadvustamist, et ma olen olemas. Lapsed ei käi ringi ja ei loobi “Ma armastan sind” lauset siia-sinna. Aga väiksed asjad, mida nad teevad, on kõik armastust täis. Näiteks kui Noorsand millegagi hakkama saab ja ma pahandan temaga, olen tõrges ja hoian temast eemale, siis ta tuleb nuttes minu juurde ja nõuab: “Palun lohuta miiiind! Mul on vaja, et keegi mind lohutaks!”. See on tema viis vabandada ja armastust väljendada.

Meil on üldse Noorsandiga oma suhe. Kui kaksikud kunagi majja smuugeldati temaga nõu pidamata, siis ta klammerdus minu külge. Mina olin tema turvaisik. Meil oli see võimalik, sest esimese kaksikute elukuu veetis meie juures ka Esileedi õde. Seega oligi jaotunud – mina Noorsandiga koos ja Esileedi õega kaksikute seltsis. Ja õhtuti kui ta magama jäi, siis ta silitas ja nuusutas mu küünarnukki. Tundus veider asi, mida teha, aga Esileedi sõnul pidi see normaalne olema, sest näiteks tema õepoeg olla silitanud magama minnes oma ema kõrva kui ta viie-aastaselt pimedaks jäi (Esileedi õepoeg on pime ja see on väga lahe, sest temaga saab alati mõnusat musta pimedahuumorit teha). Ja Noorsandil tuleb siiamaani aeg-ajalt meelde kui suurepärane asi mul see küünarnukk on ja vahel kui ma oma küünarnuki püsti unustan (kui ma näiteks diivanil istudes käed kukla taha panen), siis sageli avastan käsi alla pannes, et keegi on olukorda ära kasutanud ja nüüd nuusutab mu nukki. Ka eile, nii kui Noorsand oli oma prillid ja rahakoti mulle ära näidanud, küsis, kas ma annaksin nüüd talle korraks küünarnukki puudutada.

Vennas, kes oli nädalaga tundmatuseni muutunud, oli kõige pikemalt minu suhtes kahtleval seisukohal. Muide, naljakas, et vahel kui sa oled isegi võib olla ühe päeva kodust eemal, siis tuled koju ja vaatad lapsele näkku ja ta on täiesti uue näoga. Kuid ma ei lasknud tal kaua end pika pilguga takseerida ja murdsin ta ise maha. Tema on selline põnev laps, kes naudib kõdi lõputult. Teised kaks hakkavad peale paari sekundit paluma, et ma lõpetaksin. Vennas nõuab hüsteeriliselt naerdes, et ma veel kõditaks. Õnneks kardavad kõik kolm kõdi. Minu suur hirm oli, et äkki saan ma endale tuimad lapsed, kes ei tee kõditamise peale teist nägugi. Kuidas ma neid siis naerma ajan? See on alati mu go to move, kui keegi mu naljadest aru ei saa. Ma ei tea, kuidas ma stand-upi kunagi tegema hakkan. Äkki ei naera keegi? Kas ma pean siis terve saalitäie inimesi läbi kõditama, sest nad ostsid ju pileti, et naerda saada…

Ja Esileedi nägemise üle oli mul väga hea meel. Kõigest viie päeva pärast on meil juba üheksas pulma aastapäev ja sel aastal, kui lapsed enam rinda ei saa ja võiksid jääda hoidjaga, ei ole meil mitte ühtegi hoidjat. Esileedi vanemad võõrustavad külalisi kaugelt Ameerikast ja minu ema läks suvitama. Valgevenesse. Kes läheb Valgevenesse? Ma arvan, et see käis nii, et kui ta kuulis, et ma otsin kolmele lapsele hoidjat, ostis ta esimese pileti suvalisse kohta. See seletaks, miks keegi läheb sanatooriumisse Valgevenesse. Seega tundub, et meie tähtpäev möödub kolme imega, kui mingit muud imet ei juhtu.

Pere on jälle koos. Esimesed kallistused kallsistatud. Esimesed musid tehtud. Esimesed tülidki peetud. Esimesed kriimud plaasterdatud. Esimesed unustamised vetsu minna, et siis jäätist süües köögi põrandale pissida, unustatud. Ma arvan, et ta oli lihtsalt hajevil ja elevil. Oli ta ju alles koju jõudnud peale nädalast reisi lastega.

Nagu mu viimastest sotsiaalmeedia postitustest võib välja lugeda, siis mu mojo hakkab tagasi tulema. Pole Esileedit ja pole lapsi. Olen vaid mina ja minu mõtted ning see on mulle mõjunud väga hästi. Hirmutav on see, et nad tulevad homme tagasi ja kuigi ma igatsen neid väga, on mul natuke ka hirm, kuidas me edasi elama hakkame. Ma olen selle viie päevaga täielikult metsistunud. Kui keegi praegu mind näeks, siis ta tõenäoliselt ehmataks ära. Habetunud, karvane, viis päeva pesemata, kellegagi ei räägi, kellegagi ei arvesta…

Ok, pesemas ma ikka käin. Aga kuna mul pole autot olnud, siis ei ole ma ka juuksuris käia saanud ja seega on juba varsti nädal üle mu tavaliselt tsüklist, mis on iga 17-18 päeva tagant. Üritan reeglina käia natuke üle kahe nädala tagant. Kuid ma olen saanud ära teha palju muid asju, mida ma aina edasi lükkasin ja üks asi, millega ma algust tegin, on projekt nimega “MINA”.

Ehk ma hakkan endaga tegelema. Pühapäeval läbisin ma Allen Carri kaaluteemalise kursuse ja sellest on möödas juba pea kolm päeva ja mul läheb väga kenasti. Iga uus asi vajab harjumist, olgu see muutus positiivne või negatiivne, aga programmi kohaselt läheb mul kenasti. Ma ei hakka detailidesse langema, millele see meetod keskendub (võib-olla kunagi tulevikus), sest enne tahaks ma näha selle toimimist enda peal. Aga miskipärast on mul seekord tunne, et mul läheb väga hästi. Sest ega mul taganemisteed ka enam pole. Ma olen kõik munad siia korvi pannud, sest kui see töötab nii imeliselt suitsetajate puhul, siis miks ei peaks see toimima kaalu puhul. Kõik sõltuvused põhinevad hirmul.

Muide just hirm on see, miks ma alati neid alustamisi aina edasi lükkan. Hirm, et nagunii tuleb suurest hulgast asjadest loobuda. Hirm, et see saab olema raske katsumus. Hirm, et toidukorrad ei ole enam nauditavad. Ja just hirm on see, mis sunnib meid iseendale vabandusi otsima, miks see algusaeg aina edasi lükata – oh, ma teen seda siis, kui mul puhkus läbi saab. Mul tuleb kahe nädala pärast sünnipäev, kus ma nagunii kooki söön- ma alustan peale seda. Ma praegu ei saa seda ette võtta, sest mul on niigi nii palju asju teha. Hirm ebaõnnestumise ees sunnib meid seda alustamise päeva aina edasi lükkama.

Kuid nii palju võin rääkida, et meetodi üks oluline osa on mõista värske toidu olulisust. See ei sunni sulle värsket toitu peale, kuid ise analüüsides, mis toitu ma kõige enam oma naturaalsel moel naudin, siis tegelikult värske puuvili on minu valik number üks. Alati. Jahe arbuusiviil. Eile ostsin turult mustsõstart ja ma olin unustanud kui maitsvad nad on, kui sa selle suus katki hammustad ja selle magus sisu su keele peale valgub. Või kui sa lööd hambad küpsesse õuna ja selle mahlad sulle suhu jooksevad. Ma olin siin poetoitu süües täiesti kõrvale jätnud kogu värske, mida meile suvi pakub.

Ka liha armastan ja eile näiteks tegin oma suure rohelise muna peal midagi, mida ma kunagi varem teinud polnud. Ma suitsutasin ära ühe küüliku ja kanamaksa. Mõlemad said väga maitsvad. Eriti koos wokiga, mida ma juurde tegin. Ma pole varem taibanud, aga tomat sobib woki nagu rusikas ja ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud pole. Küülikuga on mul endal mõnus nostalgia, sest me kasvatasime ise maal küülikuid ja suitsuküülik oli iga peolaua põhitoit. Olen seda nülginud, puhastanud ja söönud.

Ma tegin endale inventuuri sellest, mida ma igapäevaselt söön ja ma tegin seal hulga korrektuure. Ma ei kavatse loobuda ühestki toidust, aga ma kavatsen edaspidi süüa võimalusel vaid oma lemmiktoite. Mida ma sellega silmas pean, on Allen Carri programmi põhine. See programm aitab mõista, mis on inimese lemmiktoidud, kui eemaldada sõltuvust tekitavad ained ja ajupesu. Ning ma tean, et ma olen neid elumuutvaid otsuseid varemgi korduvalt teinud ja tagasi auku kukkunud, kuid keda see huvitab. Oluline, et ma seekord õnnestuks, eks 🙂

Kuna ma räägin värskest, siis ma püüdsin tänaseks ka videot teha, kuidas ma püüan Pombeli smuutisid järgi teha, aga esiteks – selline katsetamine ilma lasteta, on miljon korda vähem lõbusam ja teiseks, kuna mul puudub auto, on mul keeruline ka koostisosi kokku koguda. Siiski ma kavatsen video teha siis, kui lapsed kodus on, et koos teha ja koos proovida.

See, et neid kodus pole, ei tähenda, et neil elu ei keeks. Lapsed elavad praegu oma senise elu kõige huvitavamat elu (eriti tihe sõnakordus sai). Iga päev võtab Esileedi ja ta õde kolm last kaasa ning käivad kohtades ja näitavad paiku, mida lapsed kunagi näinud pole. See pole eriti keeruline, sest kahe ja nelja aastased enamjaolt ei olegi eriti midagi näinud. Kuid piltidelt on näha kui põnevil nad on. Nad käisid vabaõhumuuseumis, Haapsalus, Nõmmel mingis põnevas pargis, kus oli palju käike, sõitsid hobuvankris, suplesid. Täpselt selline, nagu suvi peakski olema.

Ma olen jah, elevil ning änksi täis. Mitte ainult ei lahendaks õnnestumise korral see mu kaalumuret, vaid annaks ka väga head ohjad enda karjääri jätkamisel. See oleks unistus, sest kõik need teised lahendused, millest kõik kaaluga tegelejad räägivad, tegelevad füüsilise poolega- sulle tehakse tasakaalustatud toitumiskava, mis hoiab ära suured veresuhkru kõikumised, aga ometi kukuvad enamus ju tagasi vanale rajale. Miks?

Paljudel kaalulangetajatel on konto nii Orgus, kui Fitlapis, kui tellitud kava Kalmuselt ning nad on ikka samas seisus. Ja kui nende kavadega ebaõnnestutakse, siis süüdistatakse ennast ja ka teised süüdistavad sind – ju sa ei järginud kava 100%, ju sul pole piisavalt tahtejõudu. Mis muudabki minu silmis kõik need lahendused ajutiseks. On see üksik protsent, kes võtab hunniku kilosid alla, aga mis siis saab? Kui nende õnnestujate intervjuusid lugeda, siis ütlevad nad kõik kui ühest suust, et kaalulangetamine on raske – igapäevane võitlus iseendaga. Võtame päeva korraga. Kuid raskeim osa on hoopis edaspidi kaaluhoidmine. Ehk sul on valik, kas jääda neid kavasid ja enesepiiramist jälgima elu lõpuni, või kukkuda tagasi.

Mitmed mu tuttavad räägivad kui mantrat, et nad peaksid uuesti fitlapi või orgu kava ette võtma, sest kaalu on jälle kõvasti juurde tulnud. Ehk nad aina kukuvad ja lähevad tagasi, kukuvad ja lähevad tagasi. Kui ma küsin, et aga millal selle kava jälgimise võiks ära lõpetada, ei oska keegi midagi öelda. Tahtejõul põhinevad lahendused on loogilised, kui eesmärgid on ajaliselt piiritletud, et sa pead pingutama mingi aja – näiteks, et läbida maraton, et võtta alla viis kilo, et kleit selga läheks, et hoida põit kinni, kuni koju jõuad, sest sa pead kannatama ja siis on see läbi – võid puhata. Aga kui kaaluhoidmine on raskeim osa, siis millal sa lõpuks puhata sellest saad? Millal sa võid end lõdvaks lasta? Ka mina olen oma kaalust paari aastaga 40 kilo alla võtnud, aga nii kui aktiivne elustiil ja ettevalmistatud karbikestest söömine olude sunnil ära kadus, olin ma vanas rutiinis tagasi ja ka kogu kaal oli paari aastaga tagasi. Pluss veel lisaks.

Probleem on, et need tegelevad probleemi füüsilise poolega- mida sa suhu paned, aga need ei tegele selle psühholoogilise poolega, miks me midagi suhu paneme. Miks me sööme, kui me oleme õnnetud? Miks me sööme kui meil on igav? Või kui me oleme süvenenud filmi? Miks me sööme siis kui meil kõht on täis? Miks me topime end nii täis, et pärast ägiseme? Miks me premeerime end nende toitudega, millest me üritame eemale hoida? Nüüd on populaarne öelda, et sa ei pea pidama dieeti, vaid muutma elustiili ja siis saadetakse nende sõnadega edasi dieedile. Midagi pole tegelikult muutunud. Ainult sõnastus. Loomulikult kui sa muutud Raivo E. Tammeks ja hakkad pööraselt trenni vihtuma, oled sa ka sale ja sportlik, aga ka temagi vorm püsib ainult seni, kuni ta seda trenni teeb.

Ma ei ütle, et need toitumiskavade programmid ei tööta. Ma ütlen, et mina ei näe neid kui jätkusuutliku lahendusena. Need võivad olla, kui sa jäädki neid kasutama. Kui teie olete seda kasutamas/kasutanud ja rahul, siis see ongi kõige olulisem.

See on see, millega ma olen siin oma aju okupeerinud ja millest Allen Carri meetod aitas aru saada. Ma väga loodan, et see jõudis kõik kenasti pärale ja ma ei pea veetma ülejäänud elu ennast millestki jõuga eemal hoides, vaid ma tulen sellest lõksust välja ja oskan sedasi ka teistel abiks olla.

Igal aastal jõulude ajal, hakkavad meedias kampaaniad, mis sunnivad inimesi härdaks muutuma. Mitte ainult see käe värisedes annetuste küsimine, vaid ka kõik need reklaamid, mis panevad inimesi haletsust tundma. Näiteks oli üks reklaam, kus vana mees teatas oma lastele, et ta on surnud ja nad tulid kõik kokku, et oma isa mälestada. Järsku hüppas vanamees seltskonda ning selgus, et päss oli valetanud, sest nii oli ainus võimalus, et kõik lapsed kokku tuleks. Korraks pani vist mindki nuuksatama, kuid tõesti ainult korraks.

Mina olen hetkel täpselt samas seisus nagu see vanamees. Eile õhtul kraapisin endale värsket kartulit, keetsin ära, lõikusin tomatit ja panin taldrikule ka heeringat, mille mu ema mulle päeval poest toonud oli. Istusin laua taha, vaatasin kõiki tühje toole ümber laua, ohkasin ja sõin seina põrnitsedes.

Kui jõulukampaaniate tootjad oleks selle üles võtnud, kurva muusika taustaks pannud, oleks ka saanud päris südant muserdava klipi teha. Juurde oleks saanud panna sõnumi – Ta ei jätnud sind kunagi üksi. Mine oma isale külla. Kuid reaalsus on, et olukord oli hoopis teistsugune kui kõrvaltvaatajale mulje võis jääda.

Ma ei ohanud laua taga sellepärast, et ma kurb olin, et ma olin üksinda. Ma ohkasin sellepärast, et ma sõin teist portsu. Ja kui söök tuleb kõhtu mahutada, siis see tuleb sinna mahutada. Isegi kui see sind ohkama paneb. Mul on värske keedukartuliga alati see jama, et ma kipun seda üle sööma. Tõenoliselt on suures koguses vähe toitaineid. Seega ei söö ma seda eriti sageli. Heeringat ka ei söö, sest kuidagi on läinud nii, et mina olen peres ainus, kes sellest midagi arvab.

Ma ei vahtinud seina sellepärast, et ma muserdatud olin, vaid sellepärast telekapult oli jälle kadunud. Ma ostsin meile vist möödunud aastal neli Telia pulti, sest meie oma kadus ära. Nad maksid viis eurot tükk. Kuu aega tagasi avastasin, et aastaga on ka need neli kusagile ära kadunud ja ei tea, kuhu nad kaovad, sest meil on ju iga näal põhjalik koristus ja no ei tule need puldid välja. Läksin siis järgmist nelja ostma ja kui mulle öeldi summaks 52 eurot, siis ma panin kaks tagasi, kuna tükihind oli 13 eurot. Röövimine! Teine asi, mis neil kuidagi väga kalliks on läinud, on see interneti hind, kui sa soovid 1GB juurde osta. See oli kaks eurot ja nüüd maksab see mingi ilmatuma summa. Vähemalt 100% kallim kui siin möödunud aastal. See selleks. Nüüd on ka need kaks uut pulti ei tea kus ja mul ei olnud teha muud kui istuda laua taga, sööki süüa ja ohata.

Seega, minu üksi olemine ei ole probleem. Ma põrnitsen hea meelega veel päevi seina. Minu peas ei mängi õrn jõulumuusika, vaid AC/DC “Thunderstruck”. Teie, Esileedi ja lapsed, puhake puhake. Tunnen loomulikult emotsioonidest puudust, aga ma täiega naudin ka seda, et neid ei ole. Saan luua ise enda päeva graafiku ja teha seda, mida soovin. Te saadate mulle nagunii igapäev enda tegemistest pilte ja tundub, et te naudite ka äraolemist täiel rinnal. Ja aitäh Esileedi, et sa olid sellise korraldusega nõus. Luban, et järgmine aasta teeme asja täpselt vastupidi ja saad ka kodus olemist nautida. Mina lähen näiteks nädalaks reisile ja sina saad lastega kodus olla. Sellepärast me nii hästi klapimegi, et me mõistame üksteist poole sõna pealt. Vahepeal ei pea me sõnagi lausuma ja me teame, mida teine inimene mõtleb. Eriti kui Esileedi see aeg kuus on, sest siis ta on veendunud, et ta teab, mida ma tegelikult mõtlen ja kõik asjad, mis ma ütlen, on õelutsemiseks ja tema otse solvamiseks 😀

Aga ma lähen panen nüüd särgi selga, püksid jalga ja lähen hommikusööki mõtlema. Kell on 13:26. Oleks aeg. Ah jaa, ma ei kuule ka Esileedi lemmikpalvet mulle, mida ta vist kasutab kõige tihedamalt peale lauset: “Too midagi head”. Ma pole mitu päeva pidanud enam reageerima lausele: “Pane palun vaiksemaks!”. Lähen alla ja panen selle sama Thunderstrucki loo peale, lõigun endale hunniku tomatit, koorin paar keedumuna ja laulan kogu häälest kaasa. Naljakas, kuidas sellised väikesed asjad elus enim rõõmu pakuvad.

Ma joon piisavalt vett. Tegelikult oma kehakaalu kohta vist mitte. Aga selliste kuumadega tuleb oma 2-2,5 liitrit ikka ära. Jama on sellega see, et kui ma joon 2,5 liitrit, siis umbes 0,5 liitrit päeva peale ja ülejäänud 2 tund aega enne magamajäämist. See on nii loll komme vastu ööd vett jooma hakata, sest see tähendab keskmiselt kahte ärkamist öö jooksul. Ja minu plaani puhata maksimaalselt kuni mu pere Tallinnas on, ei sobitu kuidagi pissipausid une vahele.

Mul on plaanis võtta hästi vabalt. Ilma, et mul oleks mingit sundi. Sest nii olen ma kõige efektiivsem. Mina olen klassikaline näide sellest, et dieedid ei tööta. Mitte ainult sellepärast, et ma paks olen, vaid ka sellepärast, et nii kui ma sean endale pinge, et ma PEAN midagi ära tegema, nii ma hakkan otsima viise, kuidas sellest ära nihverdada või see edasi lükata. See on täiesti absurdne. Kui ma sean endale eesmärgiks hoiduda šokolaadist, siis kuigi ma tavaoludes eriti šokolaadi ei söögi, siis endale keelates muutub see mul kinnisideeks.

See kõik on väga sarnane tahtejõuga suitsetamise maha jätmisele ja sellepärast ei olegi efektiivne jätta suitsetamist maha enda soovi tahtejõuga maha surudes, sest mida rohkem ma endale midagi keelan, seda suuremaks kinnisideeks see mulle muutub. Seepärast ongi see meetod, millega mina inimesi aitan, palju efektiivsem, sest kõige pealt me vabaneme soovist suitsu teha ja alles siis jätame maha. Mul polnud suitsu imemisest ühtegi pilti. Ma panen kõrre imemise pildi. Ja teile teadmiseks, siis meie ei osta enam kõrsi. Ostsime metallist kõrred ja toimivad sama hästi. Lapsed kasutavad veel jääke.

Allen Carri meetod aitab ka ülekaalu puhul ja ma sain endale materjalid kaaluteemale ja ma hoian kõiki oma sõrmi ja varbaid, et see jõuaks mulle samamoodi pärale nagu suitsuteema, sest suitsetamisest sain ma lahti pea 11 aastat tagasi. Minu jaoks on siin väga palju kaalul, sest isegi mu arst seletab aina mulle, et ma peaksin minema ja enda mao välja lõikama. Siiski on see viimane asi, mida ma kaaluks. Ma tahan ära proovida enne kõik muu. Jah, ahvatlev perspektiiv on see, et sa lähed pikali, sulle tehakse operatsioon ja sa hakkadki kaalus alla võtma, sest sulle füüsiliselt ei mahu enam nii palju sisse. Kuigi paljud maotud ütlevad, et mao ära lõikamine on tööriist, mitte lahendus, siis loomulikult, kuid kui sulle mahub 1000 grammi asemel 50 grammi, siis on see kuramuse efektiivne tööriist, kui jätta kõrvale, et sult lõigati kehast välja täiesti funktsioneeriv ja vajalik organ.

Mina olen jätkuvalt veendumusel, et minu probleem ei ole liiga suur magu, vaid probleem on minu peas, et ma seda magu nii täis aina topin. Kuid nii nagu moodne meditsiin ei oska lahendada suitsetamisprobleemi (lahendus on anda nikotiinisõltlastele nikotiini või väga tugevaid ravimeid), ei oska nad kaaluteemat lahendada ja on läinud seda teed, et tegeldakse tagajärgede, mitte põhjustega. Jah, parem kui mitte midagi, kuid siiski on see minu jaoks sama, et kui keegi suitsetab kaks pakki päevas, siis lõikaks talt ära ühe kopsu, sest siis ta organism lihtsalt ei lase enam üle viie suitsu päevas tõmmata. Laias laastus sama.

Ülekaal ei lase tõesti end mugavalt ja hästi tunda, kuid see on hämmastav, kuidas lapsed panevad sind mõistma, et väline ei koti neid absoluutselt. Üks päev magasin ma enda voodis, jalas bokserid. Nagu ikka saatis Esileedi nad kõik minu tuppa mulle teatama, et nad ärkasid nüüd üles. Väga õel tegu. Ja Noorsand pani käe mu unisele põsele ja ütles: “Issi, kui mina suureks kasvan, siis ma tahan olla täpselt selline nagu sina. Sama suur ja tugev!” Su lapsed armastavad ja näevad sind täiuslikuna ja isegi kui sa lähed nendega tülli ja pahandad, siis tulevad nad peagi hellust otsima, sest nad teavad, et sealt saab. Kui Piiga teatas, et ta tahab saada ka sama suureks ja tugevaks meheks nagu mina, siis ma ütlesin, et ei, sina saad ilusaks nooreks naiseks. Mul kulus terve igavik, et teda maha rahustada ja kinnitada, et küll saab temast ka suur ja tugev mees.

Aga hästi, hoidke mulle pöialt, et ma suudaksin oma ajus selle kaalujama lahti dešifreerida, et ma näeksin toite, mis mulle midagi head ei tee, negatiivse probleemina mitte naudinguna. See oleks minu unistus – lahendada enda kaaluprobleem ja aidata teisi täpselt samamoodi nagu mina abi sain. Täpselt see, mida ma suitsetamisega hetkel teen.

PS! Ma lihtsalt räägin, kuidas ma sel korral oma kaaluteemat ründan. Ma ei vaja üldse nõu ega soovitusi. Ma olen fitlappidest ja orgudest teadlik ja mul nende kohta oma teooria :). Hoidke parem pöialt, et ma selle endal lahendatud saaks, et ma saaks teid aidata. See oleks küll vahva. Kuigi äkki ongi hea, et ma kaaluteemat kuidagi lahendatud ei saa – ongi asi, millega kogu aeg tegelda 🙂

Ma ei tea, kas te märkasite, aga august algas. See tähendab, et kuu aja pärast sureb meie küla taas välja, sest kõik on koolis. Räägin teile, kuidas meil läheb natuke. August saab meie peres igatahes imelise alguse, sest Esileedi läheb puhkusele. Tallinnasse. Ta pole juba oma viis aastat Tallinnas käinud ja nüüd tuleb ta õde Saksamaalt külastama ja nad plaanivad veeta umbes nädala õe juures, Nõmmel. Ah jaa, üks pisidetail veel – koos lastega. Nüüd ma ei teagi, kas puhkus on temal, sest ta läks lastega puhkama, või puhkus on minul, et ma olen nädal aega üksinda kodus. Autota. Ma elan linnapiirist 2-3 kilomeetri kaugusel ja see tähendab, et tavaline poeskäik, mis on umbes 4 kilomeetri kaugusel, võtaks ilmatuma aja. Seega jah, pigem on ikka Esileedi puhkusel.

Selliste ilmadega oleks minu meelest piin puhkusele minna. Kodus olles ei saagi aru, mis leitsak väljas on. Meil on kliimaseade kolmes toas neljast ja hoiab stabiiliselt 23-24 kraadi ja ma vajan väga surt stiimulit, miks päevasel ajal kodust välja minna. Eile oli Vennas maja ees ja nuttis. Hea isana oleks ma välja tormanud ja uurinud, mis juhtus. Kuid siin oli üks tegur veel – tohutu palavus. Seega hea isana ei tormanud ma välja, vaid lasin tal ise enda murega toime tulla. Õigustasin endale, et ma ei saa alati juures olla, kui tal mind vaja on. Vähem kui tunniga nutt lõppes ja kõik oli jälle korras.

Kaksikutel on üldse mingi uus nutt, mis on kõige tüütuma häälega üldse. See pole tegelikult nutt, vaid karjudes nõudmine. Ma keelduks juba sellepärast nendega kusagile puhkusele minemast. Kaksikud ja eriti Vennas on endas leidnud hääle, mida nad kasutavad kui nad midagi ei saa. Vennas toob esile seda eesli häälele sarnast hüüdu ja nii intensiivselt ning pikalt kuni vaja läheb. Ma nii loodan, et see on ajutine, sest mul tekib igakord küsimus, kas see on ikka minu laps, kes sellist jama korraldab. Kui ma kunagi enne lapsi enda tulevaste laste peale mõtlesin, et millised nad olla võiks, siis ükski neist ei teinud seda vigastatud eesli häält ja nüüd siis äkki… Ma pean seda filmima, sest äkki mu lapsed kunagi ei usu, mis piina ma olen pidanud kannatama.

Seevastu Noorsand karjub ainult siis kui ta on kas magamata või söömata. Muul ajal on ta muutumas aina asjalikumaks. Ta on ka tohutu jutupaunik, kes räägib kõigiga kõigest. Kuigi see teemavalik võib olla täiesti ootamatu. Kui ta näiteks satub mõne võõra inimesega jutusoonele, siis võib see alata nii nagu peakski – tervitusega ja esimese asjana, mida Noorsand uuele tuttavale ütleb, võib olla näiteks: “Saskia elab Mammastes ja tal on kodus küülik. Ust ei tohi lahti teha. Mul oli pissi punane” Kes on Saskia? Mis küülik? Mis ust? Mis pissi? Aga see on vist lastele omane, et nad võivad täiesti sissejuhatuseta hakata rääkima millestki ja siis on sinu asi ära tabada, millest ta sellel hetkel vestlemas on.

Mina olen seevastu avatanud millegi, mis on üks hävitavamaid asju maailmas. See on võtnud kõik –  minu mõtted, minu vaba aja, minu tööaja. Ma ei saa midagi tehtud, ma lähen öösel kell neli magama ja lähen magama süütundega, et mitte midagi ei ole tehtud. Ärkan hommikul üles, pea magamatusest paks ja teen seda, mida ma oleksin pidanud juba õhtul tegema. Ma ei tea, kuidas ma sellesse auku kukkusin ja ometi ma suutsin nii pikalt eemal olla  ning seda mitte näppida ja siiski siin ma olen. Ma sain endale Netflixi. Kes ei tea, siis see on ligipääs filmide ja seriaalide keskkonda, mille eest sa maksad mõne euro kuus ja võid vaadata nii palju kvaliteetseid filme ja sarju kui soovid. Ma ei soovita seda mitte kellelegi. Jah, see on lahe ja see on täis vinget kraami, kuid samas on see igasuguse tootlikkuse hävitaja. Ma tean, ma pean selle kontrolli alla saama.

Seega Netflix kõrvale ja seame augustiks paar eesmärki, mis kuklas ikka on. Ära teha 2016 majandusaasta aruanne. Ära teha 2017 majandusaasta aruanne. Ära teha KÕIK meestetööd, mis kodus kuklas on ja Esileedile õigustuse annavad mulle meelde tuletada, et miski kogu aeg tegemata on. Vaadata ringi, et mõelda, mis võiks olla pere teine auto, sest me vajame seda. See peaks olema pigem kõrge, sest mulle ei meeldi need, kuhu tuleb alla istuda. Oskate soovitada? Vaatan pigem kasutatud autode poole.

Ja muide, homseni saab veel osaleda loosis, et võita 90€ väärtuses kinkekaart, et minna perega ja meisterdada endale päris oma postkast. Selleks visake pilk eelmisele postitusele. Hetkel on ainult ligi 20 osalejat, ehk päris head võiduvõimalused.