Autor

henry

Postitus valmis koostöös GoGoNanoga

Paar päeva tagasi postitas üks tuttav pildi enda majaesisest, mis oli hommikul mahal sadanud lörtsist valge. Täna lugesin, et suvega ongi nüüd kööga ja kolme päeva pärast on oodata lörtsi laiemalt, mitte ainult mu tuttava maja ees. Hakkab pihta see aeg, kui inimesed vaatavad mind imelikult, sest mina ilma võitluseta alla ei anna. Veel tänagi käisin ma asju ajamas oma suviste šortsidega ja päikesekollaste Crocsi varbavahekatega. Midagi pole teha – ma vajan õhku. Ma sõidan autoaken lahti ja seda hoolimata sellest, et autol on kliima täiesti olemas. Ma magan aken lahti, seda hoolimata sellest, et ma saaksin iga toa temperatuuri ära seadistada just selliselt nagu ise soovin. Ma armastan lahtiseid jalanõusid. Ma ei tea, miks ma kasutasin väljendit “lahtiseid jalanõusid” nagu ma peaks enesega igal hommikul diskussiooni, kas otsustada täna rihmikute, sandaalide või varbavahekate poolt.

 

Kuid paratamatus on see, et väljas viibides tuleb arvestada ka sellega, mida ilmataat meile nautimiseks pakub. Eile oli väljas õhtupoolikul kaheksa kraadi ja see on märgatavalt vähem kui soovitud kakskümmend ja õhtu veetsin ma juba pikkade riietega (ja varbavahekatega). Loomulikult ka kogu ülejäänud pere, sest kui mina otsustan t-särgile midagi peale visata, sest jahe on, siis on Esileedi & Co on ammu juba soojas pesus ja vatijopedes.

 

 

 

 

Ja ilmad on ka väga heitlikud. Eile käisime jalutamas ja selle aja jooksul oli väljas torm, vihm, päike, vihm, päike ja jälle vihm. Ei oodanud sellist ilma ja seljas polnud neil ka päris otseselt vihmariideid ning koju jõudes tuli meil kõigil seljast võtta märjad riided ning kuna tee peale jäi ka paar porilompi, siis ükski laps ei suutnud kiusatusele vastu panna ning nüüd olid kõigi tossud poriveega kaetud. Kõik sai kuivama, et nad homme nanospreiga üle lasta.

Juba kolmas aasta teeme me GoGoNano-ga koostööd ja mul on selle üle väga hea meel, sest umbes kuu aega tagasi oli Esileedi löödud, sest eelmisel aastal said ära kasutatud kõik Nano spreid ja andis mulle korralduse paar pudelit juurde tellida, et kaitstud oleksid riided, mille esimeseks funktsiooniks ei ole täielik vihmakindlus. See, kuidas nano sprei töötab on täiesti kreisi – tuleb võtta riide-ese või jalanõud, mida soovid katta, minna soovitavalt paika, kus õhk hästi liigub (õue) ja katta soovitud pinnad, panna need 24 tunniks kuivama ja ööpäeva pärast toimub midagi väga lahedat. Pritsitud riideesemed ja/või kingad on tänu nano pinnatöötlusele vedeliku ja porikindlad, sest moodustavad pinnale vedelikke hülgava kaitsekihi.

Kolmas aasta, kus me oleme seda kasutanud ja meie näol on tegu fännidega ja oleksime jätkanud selle kasutamist ka siis, kui selleaastast koostööd toimunud poleks. Näiteks Esileedi tegi katse: kogemata õnnestus ta Vennase pool-kilesed püksid ära pesta 60 kraadiga ja nende pükste märja vastased omadused olid sellega rikutud. Selleks, et teha eksperiment ka enda jaoks, et kas see värk ikka päriselt toimib, katsime me pükste ühe sääre GoGoNano kaitsevahendiga ja teise jätsime katmata. 24h tundi hiljem kastsime me pükse veega ja tulemust vaadake ise. Üks säär on sai täielikult läbimärjaks ja teine säär veeretas raskuseta kõik piisad endalt maha. Ma tegin siin pilte ka.

Teise eksperimendi tegime me jalanõudega, mis märjaks saades kohe ka jala märjaks teevad. Katsime ka selle kollase kaunitari, see kuivas päevakese ja vett peale valades jäi jalanõu täiesti kuivaks. Minu käest on möödunud aastatel küsitud, et kas see ei muuda jalanõusid siis nö kummikuks, et kui vett läbi ei lase, kas siis ei lase ka õhku. Nüüd, aastate pikkuse kogemuse järel võin kinnitada, et see ei muuda jalanõu ja riietuse õhku läbilaskvaid omadusi mitte kuidagi, sest aine tekitab kaitsekihi materjali pinnale, mitte ei täida õhuauke kiudude vahel. Sellepärast toimib aine kõige paremini nahal ja tekstiilil. Vanaema kootud kinnaste puhul ei anna vahend suurt midagi juurde, sest kiudude vahelised avad on nii suured, et märg pääseb läbi igal juhul. Eelmisel aastal katsetasime me ka õliga, seda jalanõudele valades ja toime oli täpselt sama – mitte midagi ei jäänud kinga peale.

Meie olemegi igal aastal katnud need riiete pinnad, mis on küll õues käimiseks mõeldud, aga mitte otseselt vihmakindlad. Näiteks pea kõik kasutatavad jalanõud (plätusid pole mõtet katta, sest isegi kaetuna saavad varbad märjaks), õueriided nagu Esileedi parka, windstopper ja muud riided, mis muidu märjaks saades kohe vett läbi lasevad.

Teine küsimus oli, kas riietele mingi lõhn lisaks tuleb, kui seda peale pritsida? Ei, mitte mingit. Ma ei ole toote esindaja ja saan rääkida ainult enda kogemusest – ei mingit lõhna ega silmaga nähtavat ja käegakatsutavat erinevust pindadel ei täheldanud.

Kolmas küsimus on miski, mida ma saan alati siis kui koostööpostitusest on möödas mingi aeg – miks sooduskood ei kehti? Sooduskood kehtib, aga tänasest järgmise kahe nädala jooksul (kuni 10.10.2018). Seega kui tahate anda õueriietele lisakaitset, siis teil on vaid kaks nädalat aega, et saada GoGoNano lehel(LINK!) tellimuselt 15% alet. Selleks tuleb kasutada koodi AMHT15.

Kuid ühele teist loosime me välja ka GoGoNano täiskomplekti. Selleks olge meie ja GoGoNano Facebooki(LINK!) lehe jälgijad ja jätke kommentaariks siia või Facebooki, mis teile selles märjas ja sombuses sügises meeldib? Loosimine toimub esmaspäeval.

Me käisime nädalavahetusel sünnipäeval. Ma arvan, et igasugune pingutus sõbrad kokku kutsuda on tänu väärt, aga see üritus jättis tunde, et sel ei olnud hetkekski mõeldud minu peale. Vahel ma satun sellistele pidudele, et ma võin olla küll keset kogu seda suminat, aga ma tunnen end ikka nagu võõrkeha. Inimesed astuvad ligi ja teevad tutvust ning mina lihtsalt naeratan totakalt ja ei oska kuidagi sisse elada. Ma olen varemgi rääkinud, et minu small talki oskus on olematu.

Ma loodan, et sünnipäevaline ei võta seda kriitikat isiklikult. Tegelikult ma ei pea sellepärast muretsema, sest ma olen 99% kindel, et ta isegi ei loe mu blogi. Kusjuures üldse väga vähesed sõbrad teevad seda. Eriti meessoost sõbrad. Tahaksin siin rõhutada kõikidele meestele, kui te loete seda postitust, jätke palun endast märk maha ja pange sellele postitusele like või kommenteerige, siis ma tean, et mõni on ikka olemas. Aga jah, kui peoperemees seda lugema peaks, siis mitte midagi isiklikku. Ma lihtsalt püüan selgitada, miks see pidu päris minu masti polnud.

Esiteks olustik. Kui ma tulen sünnipäevale, siis ma tahan ennast tunda mugavalt. Mõnus oleks istuda seltskonnaga laua taga, rääkida mälestusi, röstida sünnipäevalast. Sel sünnipäeval olid seltskonnad nii hajutatud ja laua taga istus heal juhul paar inimest ja ma tundsin kogu peo peale ainult kahte kolme inimest. Enamus inimesi ei võtnud vaevakski minu ja Esileediga sotsialiseerida ja üldse tulid laua taha istuma ainult tordi ajaks. Ka siis ei olnud võimalik normaalselt vestelda, sest pidu peeti kohas, kuhu kogu seltskond ei olnudki laua taha arvestatud.

Teiseks söök. Ei mingit seapraadi, ega sooja toitu. Laud oli lookas vaid snäkkide all. Kuna mina pole suhkurt juba kuus nädalat söönud, siis minu valikud pidid piirduma viinamarjade ja virsikuga. See tähendas, et ma pidin minema koju sööma. Ma saan aru, et enamus seltskonnast ei olnudki toidust absoluutselt huvitatud ja olid peole tulnud ainult pidutsema ja röökima. Aga eks see vist ongi selline ajas edasi minek. Mäletan, et ka kahekümnendates oli toit viimane asi, mis mind peol huvitas. Peaasi, et oleks koos lahedad inimesed ja piisavalt alkoholi, et ka need, kes lahedad polnud, tunduksid lahedad. Ma olen edasi liikunud justkui täiskasvanu perioodi, kus ma eelistan rahu ja stabiilsust. See pidu oli kõike muud kui seda.

Kolmandaks inimesed. Nagu ma ütlesin, siis mul oli raske inimestega kontakti saada, sest ma ei tea, asi ei saa ju nii väga olla põlvkondade erinevuses (võib olla on ka), aga küsimuse peale, et kas  sa oskaksid mulle öelda, kus siin tualett on, peaks olema loogiline vastus, kas “ei tea” või selgitus, kus see asub. See konkreetne inimene, aga lihtsalt vaatas mulle otsa ja tormas minema justkui oleks ma teda enda roostes valgesse minibussi meelitanud. Ole normaalne. Ma olen isa. Ainus, mida ma tahan, on leida väikeste poiste tuba. Oh, ma ei tohiks vist ka sellist väljendit kasutada. Ehmuvate lumehelbekeste ajastul tuleks väga jälgida sõnavara, mida me kasutame.

Teine olukord püüdest suhelda, oli näiteks see kui üks naisterahvas (neiu) endale köögis kohvi keetis ja ma tema juurde astusin ning küsisin, kas ta valmistab suppi? Ok, ma saan aru, et see on rumal küsimus, et kas inimene tuleb sünnipäevale ja hakkab endale köögis suppi keetma, aga ma tegin seda jäälõhkumiseks. Tema vaatas mulle etteheitvalt otsa ja küsis, kas ma olen rumal? Ei ma ei ole rumal, ma olen viisakas. Tundsin kõikjalt, et ma justkui ei sobi seltskonda ja kogu peo järeldusena võingi öelda, et järgmine kord olen ma palju parema meelega kodus kui keset inimesi, kelle jaoks mind pole olemaski mitte. Ainukesed, kellega suhtlesime oli käputäis inimesi, kes hindasid sarnaselt meile rahulikku laua taga istumist ja mõnusat vestlust, mitte hullumeelset röökimist.

Ainuke põhjus, miks ma üldse läksin, oli Esileedi, kes ei soovinud sinna üksi minna ning ma läksingi talle rohkem toeks. Olles seal, sain ka kohe aru, miks ta ei soovinud seal üksi olla. Aga see selleks. Sain endast välja elada. Jakob, kuigi sa oled mühakas ja ei loe mu postitusi, siis palju õnne sulle korra veel 4-aastaseks saamise puhul! Lastele meeldis seevastu su pidu väga! Aitäh, et kutsusite!

(Sünnipäev toimus mängutoas ja külalised olid teised 4-aastased.)

 

Te ise tahtsite minu memuaare Iirimaal elatud ajast ja siin need on. Eelmine kord rääkisin, kuidas ma Iirimaale jõudsin ja täna räägin, kuidas mind kõige esimesed inimesed vastu võtsid. Esimeste postitustega ei räägi ma värvikatest sündmustest niivõrd, kui tutvustan teile natuke inimesi ja olustikku, et oskaksite end äkki natuke koha peale ette kujutada. Mu ema rääkis, et ma ei rääkinud talle eriti palju midagi sealsetest hullumeelsetest asjadest, et ju siis toimunud väga palju. Oh ema, kui sa teaks kõiki asju, mis toimusid isegi sinu nina all Eestis, jääks sa kohe kümme aastat vanemaks! Emadele ei räägitagi enamus asju. Mul on nii kahju, et ma seal olles rohkem pilte ei teinud, sest mul on Iirimaa ajast alles nii vähe jäädvustusi. Mul oli väga palju videoid, mille mu sõber kahetsusväärsel kombel väidetavalt ära kaotas. Netis ei ole ka pea midagi leida.

Ma astusin taksost välja ja seisin hotelli ees. Närviline taksojuht, kes minult viis korda kinnitust küsis, kas ma talle ikka hotellist raha toon, ootas sõrmedega vastu armatuuri koputades autos. Astusin läbi pöördukse avarasse fuajeesse, mille põrandat kattis punane vaip, mis oli ammu oma algupärase suursugususe minetanud. Vastuvõtu laua taga pingutas maailma kõige teeseldumat naeratust umbes 50-aastane lühikeste juustega naisterahvas, kellele ma ennast ja enda kokkulepet saada hotellist taksojuhile arve maksmiseks sularaha, rääkisin. Terve selle aja hoidis ta kramplikult seda võltsi naeratust ees ja mul hakkas suisa kahju temast ja tahtsin lihtsalt öelda, et sa võid nüüd lõpetada.

Tema nimi oli Theresa. Theresa vaatas mulle rõõmsa suu ja surnud silmadega otsa ja kui jutt sai räägitud, siis oli umbes minutiline paus, kus ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ei öelnud mitte ühtegi sõna. See aeg tundus nii meeletult pikk, sest ma ei saanud aru, kas ta ootab, et ma veel midagi ütleks? Või ta mõtleb? Või ta otsustab midagi? Mida ta teeb? Otsustasin ära oodata. Silmi pööritades võttis ta kassast 50 naelase ja andis selle sõna lausamata minu kätte. Kogu see protsess oli niivõrd ebameeldiv, nagu ma oleks tema taskust selle välja imenud ja ta pidi justkui oma kõrvale pandud kirsturaha minu kätte andma.

Taksojuhile makstud, kotid maha tõstetud, seisin ma taas fuajees Theresa pilgu all, kes teatas, et ma peaksin ootama ja keegi tuleb peagi mind vastu võtma. Minu jaoks oli tegu täiesti uude ellu astumisega, aga teiste jaoks, kes seal ringi sahmisid, ei olnud minust sooja ega külma. Mingis mõttes ma sisimas ootasin, et mind võetakse soojalt vastu, tehakse olemine õdusaks. Ma ju nagu kaugelt kandi poiss, kes pole maailma näinud. Aga seal ma seisin fuajees, oodates kedagi, kes mind vastu võtab. Ootasin oma 45 minutit ja mitte keegi ei paistnud minust huvi tundvat. Iirimaal on huvitav küll see, et kuigi keegi mind justkui ei märganud, siis kõik, kes minust möödusid, teretasid mind. Üldse on see Iirimaal fenomenaalne, et kõik teretavad. Mäletan, et aastaid hiljem olin ma peale mingit pummelungi külas nimega Naas, istusin varajasel hommikul pohmas olemisega bussipeatuses ning kõik, kes mööda kiirustasid noogutasid ja tervitasid. Üks vanem härra tõstis suisa kaabut. Muide, Iirimaa noogutus on hoopis teistsugune kui meil. Ma ei leidnud ühtegi videot sellest. Äkki kunagi.

Lõpuks saabus mind vastu võtma suur, kiilanev, prillidega mees, kes isegi ei püüdnud varjata, et ta enda naljadest vaimustub ja iga visatud killu peale norsatades naerab. Tema nimeks oli Andrew. Hotellis oli kaks restorani ja kolm baari. Istusime väiksemasse restorani, millel nimeks Library Restaurant. Library sellepärast,et kõik seinad olid täis raamaturiiuleid ja need oma korda vanu raamatuid. Istusime sellesse hämarasse restorani, et läbi käia, mida ma teha oskan ja mis saab minu ülesandeks.

“Sa tulid siis siia tööle night porteriks, eks? See tähendab, et sinu vahetus algab südaööl ja lõpeb hommikul kell 10, kui hommikusöök läbi saab. Tavaliselt ei saa hommikusöök läbi kell 10, sest inimesed hakkavad alles 9.55 end restorani sättima. Aga Henry, see pole sinu asi. Sinu vahetus lõpeb täpselt punkt kell 10.00”. (Minu vahetus ei saanud kunagi läbi kell 10 ja mitte kordagi ei muudetud mulle täpselt kell 10 lahkumine mugavaks. Kord läksin täpselt vahetuse lõpus, keset kiiret hommikusöögi teenindust – terve järgmise nädala pidin taluma hommikusöögi teenindajate vaenulikku suhtumist ja silence treatmenti.)

Omast arust tulin ma Iirimaale portjeeks ja portjee on ju see tüüp, kes uksi lahti teeb ja aitab võib olla kohvri vastuvõtulauda tuua. Miks on mul vaja teada hommikusöögi toimumisaegu?Aga vahet ei ole. Äkki pean ma restorani uksi siis lahti tegema hommikusöögilistele või midagi taolist. Natuke kahtlaseks muutis mulle see, et mind võeti öisesse vahetusse, sest midaon portjeel öösel teha?

“Sinu tööpäev näeb välja siis selline. Sa tuled tööle kell 12.00 öösel. Sinuga töötab koos night manager, kes on siis sinu otsene ülemus. Põhimõtteliselt pead sa tegema seda, mida tema ütleb. Aga igapäevaselt on sinu ülesanneteks – sa tuled tööle, sead restoranid hommikusöögiks valmis, sead konverentsiruumid konverentsideks valmis, kui kööki on jäänud musti nõusid, siis tuleb need läbi masina lasta, sa pead tolmuimejaga üle käima vastuvõtu ala, esimese korruse koridorid (kus ei ole magamistube), mõlemad restoranid, konverentsiruumid, ära koristama nii esimese kui teise korruse meeste tualetid, ära puhastama esiukse klaasid ja kõikide esimese korruse messingust uste plaadid. Kell kuus hommikul paned rösterid valmis, kohvimasinad valmis, kui kokk pole tööle tulnud, siis paned ahjud, grillid ja fritüürid valmis, võtad vastu piima ja saia kullerid, pühid hotelli esise ja parkla puulehtedest puhtaks ning kella seitsmest algab hommikusöök ja sa oled siis abis hommikusöögi serveerimisel. Hommikusöögi serveerimist juhib Joe.”

Ma lihtsalt kuulasin, sest see, mis mulle ette loeti, ei saa olla ühe inimese töö ja ei olekski pidanud olema, sest idee järgi peaks night manager, ehk öise vahetuse juht olema toeks ja abiks. Kuid tegelikult oli tema ainus vastutus, et hommikuks oleks kõik vajaminev tehtud. Mulle loeti ette nii palju asju, mida ma kunagi teinud polnud. Mina, uhke 21-aastane tugev noormees, kellele oli kogu maailm valla, pidin nüüd igaöiselt peldikuid küürima ja tolmuimejaga ringi jooksma. Juba enne kui ma jutuajamise lõpetatuks lugeda võisin, valdas mind nii suur kahetsus, et ma selle ette võtsin, sest oli see Theresa nõme ja jättis oma käitumisega mulle terve aja mulje, et ma olen kõige ebasoovitum inimene maailmas ja Andrew, kes arvas, et see on hirmus naljakas, kui ta kirjeldas, et kuna hotell on kuulus oma konverentsiruumide tõttu, siis seal toimuvad iganädalaselt pulmad, et neil päevadel tuleb ropsi ja sitta küürida kohtades, kuhu ükski inimene loogiliselt mõeldes roojama ei peaks ulatuma. Naeris norsatades ja rääkis edasi. Minu jaoks oli suurim šokk tualettide koristamine, sest sel hetkel poleks nad mulle alandavamat tööd pakkuda saanudki. Nüüd, kus mul on kodus kolm tegelast, kelle tagumikke ja laga olen ma koos Esileediga aastaid puhastanud, oleks sinna tualette koristama minek nagu puhkusele minek.

Üldse kogu hotell oli täis kõige hullumeelsemaid karaktereid. Hotelli peadirektor John, kes oli alati halvas tujus, hommikusöögijuht Joe, kes 65-aastase vanamehena käitus kõike muud kui väärikalt ja tema lemmikmeelelahutus oli meesettekandjate munadest haaramine ning seda mitte eestpoolt, vaid selja tagant, itsitas ning läks vilistades edasi, Jackie, kelle ametist ja funktsioonist ma päris lõpuni aru ei saanudki, aga tema ülesanne oli sisse imbuda ja Johnile kuulujutte ette laduda, kokk Richard, kes arvas, et tema suguelnudid on meeletu vaatamisväärsus ja presenteeris neid igal võimalikul juhul, restorani juhataja Tom, kes oli kõige geim tüüp, keda mina kunagi kohanud olen ja enne Iirimaad ei olnud ma kohanud ühtegi kapist väljas olevat geid ning see natuke hirmutas mind. Tomist sai minu majakaaslane. Need on paar näidet karakteritest, keda selles segasummasuvilas kohata võis. Aga järgmine kord räägin elamistingimustest, kuidas töötajaid majutati.

AMHIT – a mida henry iirimaal tegi?

Ma käisin eile juuksuris. Mul on olnud sama juuksur viimased viis aastat äkki ja ta on tõesti imeline. Eelkõige seepärast, et ta arvab, et tal on hästi hea huumorisoon. See tähendab, et ta püüab iga kord kildu rebida ja need naljad ei olegi naljakaim osa, vaid see üritus iseenesest. Kuidas ta midagi ütleb ja siis reaktsiooni ootama jääb. Teiseks on tal hästi nõrk süda, ta tunneb end iga kord natukene halvasti ja tema suurim hirm on saada kokutajaks. Vähemasti ta väidab seda mulle iga kord, kui ma tooli istudes teatan: “Täna ma ehmatan sind kolm korda!” Tema ehmatamine on parim osa juuksuriskäigust, sest see kiljatus ja võpatus, mis sellega alati kaasneb, on sedavõrd naljakas. Õnneks peab ka ta ise seda naljakaks. Mul on vaja sellist juuksuriskäiku, sest kodus ei tohi ma kedagi ehmatada – Esileedi hakkab nutma ja lastele ei taha ma lihtsalt seda õpetada, sest muidu oleks õige pea mina see, kes peaks kogu aeg valmis olema, sest keegi võib nurga tagant karjudes välja karata. Ei, mul on nõrk süda ja ma tunnen ennast halvasti ning pealegi ei taha ma kokutama hakata.

Eile lasin ma juuksuris endale teha senise kõige julgema soengu. Kui ma koju tulin ja Esileedilt arvamust küsisin, siis kõige pealt jäi ta seda suu ammuli jõllitama ja kui oli mingid sõnad leidnud, siis küsis: “Henry, kui vana sa omast arust oled?”.  Kuid siiski ta pidi tunnistama, et tegelikult sai päris hea lõikus ja lisas, et ma olla hirmsat moodi edev. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt tahtsin seda ühte triipu enda juustesse juba ammu ammu. Mitte värvitriip, aga masinga tehtud triip seal, kus jookseb seitel. Ma panen lähipäevil vast pildi ka sellest Instagrami ja kes seda veel ei jälgi, siis tulge aga julgelt. Minu lehe leiab SIIT(LINK!)

Esmaspäeval ei ilmunud blogi sellepärast, et pühapäeval oli mul Tallinnas seminar, kus ma aitasin suitsetajatel suitsetamist maha jätta. Väga hästi läks. Alati läheb. Väga harva jääb mulle sisse tunne, et ei olnud päris see. Kuid see seminar imeb mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma ei suuda terve järgmise päeva inimestega suhelda ja rääkimata blogi kirjutamisest. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle viimastel aastatel nii mõjuma on hakanud. Samas ma tajun, et ma olen viimastel aastatel kogu sellest meetodikast ka palju parema arusaamise saavutanud ja lähen asja palju intensiivsemalt sisse. Ma tunnen, et ma pean olema hästi tugeva energiaga, et inimesed ka seda tajuksid ja saaksid aru, kuidas nad seal seminaril oma elu muutmas on. Järgmine päev on alati tunne nagu ma oleks nädal otsa joonud – valus, väsinud, emotsionaalne, eemalehoidev. Esileedi on sellest ka aru saanud ja see oli tema enda soovitus kunagi, et kuna endale töötades ei ole kedagi, kes mind esmaspäeval tööle sunniks, siis miks ma olen masohist ja püüan kohe järgmisel päeval taas töösse sukelduda. Ma enam ei ürita. Seega, te võite mu kodulehe järgi vaadata, millal see esmaspäev on, mil ma arvatavasti teieni ei jõua. Ja kui suitsetate, siis tulge ja saame sellest kerge vaevaga lahti.

Isegi lapsed on tööpäevajärgsel päeval mõistvad ja ei roni mul seljas. Nad leiavad endale muid tegevusi. Näiteks Noorsand tegi süüa, Piiga mängis arsti ja Vennas kukkus eile ajaviiteks meie kodu trepist alla. Võttis käed asju täis, läks trepi peale ja hüüdis Esileedit appi. Esileedi tõusis, et tulla, kuid järgmisel hetkel astus Vennas ja Esileedi nägi justkui aegluubis, kuidas Vennas aste aste haaval pea ees alla põrkab. Minu reaktsioon on sellistes olukordades alati ebasobilik ja ma püüan täie tõsidusega end muuta – ma kipun automaatselt tänitama ja ütlema, et ei tohi nii paljude asjadega korraga alla tulla. Loomulikult pole sellest rääkimisest antud hetkel kasu ja targem oleks aega veeta lohutamisega, mida me Esileediga ka tegime.

Esileedi loomulikult reageeris 14000000 korda üle. Nagu tavaliselt. “Ma arvasin päriselt, et ta saab surma. Mul käed siiamaani värisevad!”. Kuna ta on aastaid veetnud telekast krimisarju vaadates, siis näeb tema alati kõiges kõige mustemaid stsenaariumeid. Pluss pidi ta magistri saamiseks viis aastat haiguseid õppima ja nii kui ma teatan, et mul on nohu, paneb tema juba matusebüroos aega kinni, sest mis see muu kui muhkkatk või pidalitõbi on. Ta teab liiga palju õnnetuste stsenaariume ja liiga palju haiguseid.

Ma esitasin Facebooki lehel ka küsimuse, et kas teil oleks huvi ka videosisu vaatamiseks ja sellele on vastanud pea 700 inimest, ehk üldist meelsust võiks sellest järeldada küll. 67% vastas jah ja 33% ei ole huvitatud. Õnneks te ka kommenteerisite ja hea oli tõdeda, et ka 33% seas on selliseid, kes video puhul oleksid nõus pingutama ja selle kuidagi vastutahtmist ära vaatama. Järgmisel nädalal teen ma juba esimese video, mis anti mulle teatekepiga edasi. Nimelt on challenge, kus ma pean midagi proovima/tegema silmad kinni seotuna. Te võiksite mulle ideid pakkuda, mida te tahaksite mind pimesi tegemas näha. Proovida toite, mille lasen Esileedil poest osta ja pean ära arvama, mis see on? Joonistama midagi? Tegema Noorsandile tattoo õla peale? Andke märku ja võtan kindlasti arvesse.

Muide,  kui teie seda kolmapäeva hommikul loete, olen mina juba seeni korjamas.

Kasutaks “Troonide mängu” klassikaks saanud lauset: “Talv on tulemas…”. See ei ole ju üllatus, et  käes on septembri keskpaik ja näe, väljas läks jahedaks, aga siiski, mis korralik eestlane ma oleks kui ma natukenegi ei kurdaks. Ma olen küll optimist, aga isegi mina lasin eile meie basseinist õhu välja. Ei usu, et seda järgmise üheksa kuu jooksul vaja läheb. Uhh, üheksa kuud. Praegu oleks naistel väga hea rasedaks jääda – pime ja sombune aeg läheb mööda nagu nipsti kõhu kasvamise ja hommikuse ropsimise saatel. Rasedana ei saaks arugi, et külm on, sest kui ma mõletan õigesti oli Esileedil kogu aeg palav. Pluss ta nuttis kogu aeg kontrollimatult. Head ajad…

Kuid õudseim asi, mis külmaga kaasneb, on laste riietamine. Enam ei saa neid looduslapse kombel hommikul õue kupatada, vaid nad tuleb hoolikalt riidesse saada. Mina ei ole väga hea riietaja. Ok, olen hea riietaja, aga minu ja Esileedi külmataju on absoluutselt erinev. Mina käin ikka veel lühikeste pükste ja varbavahekatega ja Esileedi otsis enda sügise parka välja. Seega ta ei usalda mind, et ma lastele õiged riided selga leian. Teiseks ei ole ma aastatega kuidagi Esileedi riiete loogikale pihta saanud. Mul pole aimugi, kus kelle riided on. Kui ta ütleks mulle praegu, et pane neile kilepüksid, sokid ja fliisid, võiksin ma kohe alla anda. Ma pole märtsist saadik neil sokke jalas näinud ja kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei tea, kus isegi minu sokid meie elamises on. Kas mul üldse on sokke? Ühe soki asukohta ma tean, sest see on mu dressika taskus. Tema paarilist ei ole ma kevadest saadik näinud. Jätsin ta igaks juhuks taskusse, puhuks, kui ma leian kadunud paarilise üles, sest ma tean oma sokke – nii kui ma ta kusagile ära panen, ei leia ma teda enam kunagi.

Aga selleks, et mul sügisel meeles oleks, kuidas laste riietamine käib, olen ma välja töötanud skeemi, et oleks nii vähe üllatusi kui võimalik. Kui teil on samuti peres mitmeid lapsi, kes vajavad abi riietumisel, siis võite ehk endki siin ära tunda.

  • Saada lapsed pissile. Keegi neist ei taha. Sunni neid käima hoiatusega, et sa ei saa enne riidesse neid panna kui pissitud on. Keegi ei lähe. Tõsta häält ja ütle, et kui nad ei lähe, siis tuleb suur pahandus. Keegi ei lähe.
  • Vali üks laps kolmest, kelle esimesena riidesse aitad. Lükka manguvad, nutvad, krabavad lapsed eemale, kes soovivad samuti esimesed olla ja ütle, et kui nad oleks pissil käinud, oleks nemad esimesed olnud, aga nüüd sul tuli teha lihtsalt mingi valik.
  • Las ta paneb ise püksid jalga. Võta talt jalast püksid ja keera need õiget pidi. Võta talt uuesti jalast püksid ja keera need õiget pidi. Kuidas tal õnnestus õigeks keeratud püksid ikka valet pidi jalga saada, on üks looduseimesid, mille jälile me kunagi ei saa.
  • Aita tal jalga panna sokid. Kui ta jalg on nagu makaron ja ta tegeleb kõige muuga kui sinuga koostöö tegemisele, siis ära mine endast välja. Hinga sügavalt. Vajadusel hammusta huulde. Viska sokid diivani otsa ja ütle, et pangu ise endale sokid jalga kui ta ei suuda kaks sekundit keskenduda. Mine too sokid diivani nurgast tagasi ja pane need pisarais lapsele jalga. Kallista. Vabanda.
  • Aita tal selga panna fliis. Käsuta üks käsi üles ja las ta paneb käe varrukasse. Ei, teise varrukasse. Teise varrukasse! TEISE VARRUKASSE! Hoiata, et kui ta ei keskendu, siis sa jätad pooleli ja hakkad järgmist last riietama. Tõuse ja mine pane aken kinni, et naabrid ei arvaks, et sa laste peale häält tõstad.
  • Tõmba pähe müts ja saada esimene laps õue.
  • Kutsu järgmine laps ja samal ajal lohuta kolmandat, et täna on kõik võitjad ja see, et ta viimasena riided selga saab, ei tähenda, et ta viimane on. Tegelikult tähendab. Aga ära talle ütle. Kärata Esileedile, et miks ma pean üksi neid riidesse panema ja ta võiks oma hobidega, nagu pesu kuivama riputamine ja pesueelne sorteerimine, jätta enda vabale ajale. Hinga sügavalt sisse ja välja. Vabanda.
  • Pane ka teine laps riidesse järgides kõiki samu protseduure nagu esimesega.
  • Selleks ajaks kui teine laps hakkab riidesse saama, on tõenäoliselt esimene laps toas tagasi ja tahab pissile. Hinga sügavalt. Võta talt fliis seljast, traksid maha, püksid alla ja saada pissile. Tõenäoliselt tahab nüüd riides olev teine laps veesolinat kuuldes samuti pissile. Võta ka tema riidest lahti. Kärata Esileedile, et kui ta kohe appi ei tule, siis sa tahad lahutust. Vabanda. Kuula loengut, kuidas tema seda kogu aeg üksi teeb. Hinga sügavalt.
  • Pane kaks pissinud last riidesse ja sunni ka kolmas vetsu. Ta ei lähe. Sest tal pole häda. Häda tuleb siis kui ta on kolm minutit õues olnud. Pane laps riidesse ja mine temaga kolmeks minutiks õue. Saada laps tuppa, et ta paluks emme abi lahti riietumisel. Hinga sügavalt. Üheksa kuud veel.

Eelmise postituse Iirimaale jõudmise kohta sain ma väga palju positiivset tagasisidet ja teil oli huvi, et ma sellest veelgi räägiksin. Ma ei ole neid lugusid väga jaganud, sest see hotell, kus ma töötasin oli kõige värvikirevam koht, kus ma kunagi aega veetnud olen. Ainuüksi minu vahetuses töötas inimesi 11 erirahvusest ja kui nii palju erinevaid inimesi koos on, siis juhtub alati midagi. Paljud minu märkused tunduvad ehk rassistlikud ja kitsarinnalised, paljud juhtumised võivad tunduda nii uskumatud, et te arvate, et ma mõtlesin selle nagunii välja, aga ma luban, et ma püüan kirjutada nii ausalt kui mul vähegi meeles on. Aga siis võtke mind sellisena nagu ma olin – lihtne väikelinna poiss, kes maailma näinud polnud. Ehk ma siis jagan teiega ka edaspidi Iirimaa lugusid nagu need mul meeles on. Sellest ajast võiks tõepoolest raamatu kirjutada.

Aga ma blogin kolmel päeval nädalas (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 11) ja tahtsin julgustada, et kui teile minu kirjutatu meeldib, siis ma olen nii tänulik, kui te sellest märku annate, kas Facebookis pöidlaga või siin või Facebookis kommentaariga. Siis oleks mul mingigi taju, mis teile meeldib ja mis mitte. Ja kui teile miski eriti meeldib, siis võite alati ju ka sõpradele jagada ;).

Üks üleskutse veel – ma teeks hea meelega küsimuste ja vastuste postituse ning kui teil on küsimusi, mida te tahaksite küsida, siis küsige julgelt. Püüan vastata kõigile.

Uudiseid meie pere seisust: kõik on ikka haiged. Poisid hakkavad vaikselt välja tulema, aga Piiga koos Esileediga tunnevad ikka end suhteliselt räbalalt. Mingil imekombel olen mina sellest pääsenud. Ainuke asi, mida mina teistmoodi teen, on see, et ma ei ole juba neli nädalat suhkrut ega jahutooteid söönud. Ma ei hoidu neist, aga ma tegin läbi Allen Carri meetodil kaaluga sõbraks saamiseks ja need kukkusid kuidagi ise menüüst välja. Väliselt ma ise mingeid muutuseid ei näe, kuigi särgid on nõks lohvakamad ja vastupidavus on ka tunduvalt parem. Ma blogiks kaalu teemal ka, aga ma nagu ei tee hetkel mitte midagi selle jaoks. See meetod pani ajus ise nagu asjad paika ja nii see vaikselt ise taustal tiksub. Äkki nende ainete mittesöömine on minu immuunsust kuidagi tugevdanud. Ei tea.

Mul on alati kaalu kaotusega väga hästi läinud, kui ma olen elanud võõrsil. Täpsemalt Iirimaal. Nii kui ma Iirimaale läksin, hakkasid kilod seljast pudenema. Nii kui ma lennukiaknast Eestit nägin, tundsin, kuidas nööbid pluusil ees ragisesid. Ja üldse see Iirimaale minek oli täiesti ootamatu, sest ma ei saanud Tatu Ülikooli sisse ei tasuta psühholoogiasse ega avalikku haldust tudeerima ning valikusse jäi vaid EPMÜs mehhaniseerimine, mille ma valisin selleks, kui ma tõesti mitte kusagile sisse ei saa. Ma ei saanud mitte kusagile sisse peale EPMÜ ja ei läinud ka mehhaniseerimisse, sest ma ei ole tehniline tüüp. Ma olen läbi ja lõhki loovuse, keelte, kunsti inimene, kellel on aga ka ambitsioonid. Ma olen nagu moodsa aja Nipernaadi. Miinus löök naiste seas. Tegelikult see tehnilise huvi puudumine oli vaid 10% põhjusest, miks ma EPMÜst loobusin. 90% oli seetõttu, et sel kursusel ei olnud mitte üht tüdrukut. Null. Ainult poisid. Seega tuli leida kiiresti plaan C ja ma tegin otsuse, et lähen hoopis kutsekooli ärikorraldust õppima.

See oli mu elu parim plaan. Õppekava oli nagu ta oli, aga seal kursuselt skoorisin ma endale midagi miljon korda väärtuslikumat, kui see haridus mulle kunagi anda saanud oleks – eluaegsed sõbrad. Lõviosa inimestest, keda ma täna võin enda sõpradeks lugeda, tuli gümnaasiumijärgsest kutsekoolist (ma nüüd arvutasin ja neid polegi tegelikutl sealt nii palju, sest kutsekast on neid kokku  vaid kolm, pluss nüüd on lisandunud ka nende perekonnad). Tänu ühele kursavennale elame me ka praegu siin, kus me elame, sest ostsime nende soovitusel boksi nende vastasmajja. Paar sõpra on püsima jäänud põhikooli ajast, aga mitte ühtegi gümnaasiumi perioodist, ega Mainori kõrgkooli ajast. Paaril viimasel aastal on mu sõpruskonda veel paar inimest lisandunud, kellega ei jaga ma vaid viisakusi, vaid kellega on mõnus lihtsalt maha istuda ja juttu ajada.

Kuid kutsekool läbi, paber käes, ei olnud mul õrna aimugi, mida ma tegema peaks ja justkui ei kusagilt tuli võimalus minna tööle Iirimaale, ühte kolme tärni hotelli öövahetuse portjeeks. Ega mul eriti aimu polnud, mida portjee amet endas kujutab, aga ettekujutus oli, et küll see lihtsalt uksehoidja amet on. Iirimaal on see kõike muud kui uksehoidja, aga sellest võin teile rääkida mõni teine kord. Andke märku, kas mu Iirimaa jutud oleksid teile huvitavad. Jätke kas kommentaar, või visake postitusele näiteks ohoo-like (see üllatunud näoga).

Kuidagi saime me perega Iirimaale lennuks raha kokku ja kulurahagi 100 Iiri naela, sest 2001. aastal ei olnud eurot olemaski. Ma ei teadnud mitte midagi Iirimaast, ma ei osanud eriti Inglise keelt. Koolis oli see mul hindele kolm. Ma pole kunagi elanud iseseisvat elu. Ma polnud elus kordagi pesu pesnud. Ma polnud kordagi triikinud triiksärki. Ainus, mida me kodus triikisime väiksena, olid taskurätikud ja sokid. Mu ema triikis KÕIKE! Ma olin vaid korra elus klassiga Slovakkias ekskursioonil käinud. Ma olin Tallinnaski 21. eluaastaks kokku kusagil kümme korda käinud. Lennukit olin vaid eemalt näinud. Ja nüüd ma plaanisin minna täiesti üksi, täiesti tundmatusse riiki, kohta, kus ma ei tundnud mitte kedagi, ega osanud ka väga hästi keelt. Isegi mu ema poetas ukse peal pisara. Aga see oli pigem kergendusest, sest 21 aastaselt polnud mul kunagi olnud pruuti ja eks ma olin selline potentsiaalne koorem talle järgmiseks kahekümneks aastaks.

Lennukisõit oli täpselt nii lahe nagu ma ette kujutasin. Mäletan, et istusin Tõnis Lukase kõrval ja tundsin ennast jõle tähtsana kui tema kõrval Financial Timesi lahti lõin nagu temagi seda tegi. Maailma kõige igavam ajaleht. Aga ma pidin ju mingit prestiiži säilitama ja jätma muljet, et ma olen ka tähtis tegelane. Kui ma nüüd meenutan, mis mul lennates seljas oli, siis ma nägin välja nagu eht hilly-billy – jalas roomikkingad ja turult ostetud teksad ja seljas Statoili logoga pusa, mis oli juba neli aastat mu lemmik. Igal juhul Lukasega meil jutuks ei läinudki ja kui ma sain talt veel hiljem etteheitva pilgu, sest ma olin hajameelselt tema apelsini mahla ära joonud, siis ma sain aru, et sõpru meist vist ei saa.

Esimest korda kodust üksi eemal, tuli Iirimaale jõudes kohe koju helistada ja selleks vedasin ma kogu oma kraami lennujaamas asuva telefoniputka juurde ja helistasin hääle värisedes emale. Mul oli juba koduigatsus peal. Läbi pisarate rääkisin, et kõik on korras ja kuna emotsioonid olid nii valla, siis kiirustasin värske õhu kätte suitsu tegema. Teadsin, et hotell on kaugel ja hotelli kontaktid soovitasid võtta takso ning ma pidin arvestama, et üks ots maksab umbes 40 naela. Mul pidi hing kinni jääma- 40 naela on 800 krooni! See oli Eestis mu nädala palk! Mul oli üldse kaasas 100 naela(2000 EEKu ehk 135 EURi), mis tundus ilmatu raha enne kui Euro hinda tõstma hakkas.

Enne minekut kiire limonaad kohalikust putkast ja järjekorras enda korda oodates jäi mul kogu maailm hetkeks seisma…. sest ma käisin läbi enda taskuid ja ainus, mida ma ei suutnud leida, oli mu rahakott. Ma olin selle koju helistades telefoniautomaadi peale unustanud. Mul oli niigi nutt silmis ja nüüd lisaks paanika ning ma tormasin nagu pöörane oma asjadega telefoniautomaatide juurde ja loomulikult polnud seal midagi. Olin täiesti rahata riigis, kus ma ei teadnud mitte kui kedagi.

Ma kujutasin juba ette, kuidas ma lähen tagasi sellele lennule, millega ma tulin, et viige mind koju tagasi. Ma olin tõesti löödud. Mul oli häbi, ma olin vihane enda peale ja selle peale, kes rahakoti võttis, sest ka infoletist ei osatud mind aidata. Ei jäänud muud üle kui istuda nurka, panna müts maha ja teha inimestele korralik break tantsu etendus. Suurim probleem oli aga see, et ma ei oska tantsida. Laulda veidi oskan, aga mitte piisavalt, et keegi oleks nõus selle eest maksma. Mõtlesin läbi juba stsenaariume, kuidas ma siiski püüan sinna rongiga minna, kuidas ma jänest sõidan, vahele jään ja öö vangis veedan, näole tattoo teen ja narkomaaniks hakkan. Aga õnneks oli lennujaama töötaja minust taibukam ja pakkus, et ta helsitab hotelli ning küsib, kas hotell on nõus mu taksoarve kinni maksma ja hiljem saan ma nendega ise arveldada. Ma kül lei tahtnud, et mu esimene kontakt mu tööandjaga sedavõrd äbarik oleks, aga see oli siiski parem mõte kui minu kõlav “Kungla rahvas” Dublini lennujaama ees.

Umbes tunni pärast olin ma suure rohelise hoone ees, millest sai järgmiseks kolmeks aastaks minu teine kodu. Ma ei teadnud kui väga ma seda maja vihkama ja armastama õpin. Et ma saan ühel hetkel justkui üleöö Iiri aktsendist aru, mis tundus algul võimatu. Et ma torman ühel päeval mööda hotelli ringi, et kätte saada noaga vehkinud kaabakas. Et kohalikud natsid mu elu põrguks püüavad teha. Et ma Eestist tulnud sõbrad enda juurde illegaalselt tööle sokutan ja et esimesel aastal töötan ma 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas, terve aasta, ilma ainsagi vaba päevata. Et minust saab hotelli esimene välismaalasest Duty Manager. Ma ei tea, kuida seda tõlkida, sest nii nagu ka porter ei ole Eesti keeles portjee.