Autor

henry

Täna on mu elu üks tähtsamaid päevi. Igal aastal on. Täna neli aastat tagasi avanesid mu silmad täiesti uuele maailmale, millest mul varem aimugi polnud. Vanad lugejad vast juba teavad ka, et ma sain isaks. Maailm sai ühe imetoreda, elujanulise ja rõõmsameelse poisi võrra rikkamaks.

Need neli aastat Noorsandiga on olnud minu elu parim aeg. Ta on väga intensiivne ja aktiivne laps ja just selles ongi tema võlu. Paar päeva tagasi oli ta mõned päevad maal vanavanematel külas ja Esileedi vaatas mulle otsa ja ütles naerdes: “Henry, suudad sa uskuda, et meil kodus nii rahulik on?” Kaksikud mängisid omas nurgas ja kui nad samal ajal mingi mänguasja pärast surmaheitlust ei korralda, siis on nad nii vaiksed, et neid nagu polekski kodus. “Ei ole rahulik. Igav on” teatasin ma vastu. Sest mida me vanematena õpime, kui meil on lapsed, kes kuuletuvad, on rahulikud ja teevad kõike seda, mida vanemad tahavad? Meie kaksikud ei ole sellised, aga sellel hetkel olid. Noorsand on ilmselgelt saadetud siia maailma, et ma õpiks enda emotsioone taltsutama. Ta on siin, et õpetada mulle kannatlikkust ja hinnata siirust ning armastust, mida ta meile iga päev nii isetult jagab,

“Issi ma armstan sind niiiiiiiii palju!” ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Kui ta tajub,et kas mina või Esileedi oleme närvis, või endast väljas, siis ta ei küsi, mis viga on, vaid ta toidab alati meie positiivset enesetunnet kui ta tuletab meile meelde kui väga ta meid armastab. Eile kui ta teatas, et ta ei saa ise kõndida, sest ta jalg on valus, ehmatas see mind väga, sest mingit vigastust me ei fikseerinud. Ei olnud sellist olukorda, kus ta oleks tulnud kurtma, et väänas enda jala välja ja minu suurim hirm oli, et see nõme haigus, mis meid siin kodus jätkuvalt kimbutab, on teinud mingi tüsistuse ja liikunud liigestesse. Haigus on üldse minu suurim hirm. Mitte enda oma. Enda pärast lõpetasin ma muretsemise neli aastat tagasi. Õnneks ütles valvearst, et tegu on kindlasti traumaga ja luu katki ei ole.

Muide, ma viin blogija Mallukaga läbi projekti “Teeme koos 2018” ja minu jaoks on see projekt, kus ma hakkan taas enda pärast muretsema. Noorsand ja kaksikud vajavad tervet ja aktiivset isa. Nad tahavad endale isa, kellega ujumas käia, kes viitsiks ja jõuaks mürada, mitte isa, kes paneb igaks juhuks vannitoa ukse lukku ka siis riideid vahetades, kui kedagi kodus ei ole. Seega ma teen taas samme, kus ma hakkan hoolima sellest, kes ma olen ja kuidas ma end tunnen, mida ma suudan ja kes ma olla tahan. Kui sa ei ole ka rahul sellega, kus sa oled, siis tule otsi FBst grupp Teeme Koos 2018, sest iga nädal on uus eesmärkide püstitamine ja nädala jooksul saavutamine. Iga nädal natuke tervema mina poole.

Kui ma eile Noorsandilt küsisin, et mis ta sünnipäevaks tahab, siis ta ütles, et ta tahab ralliautot. Ma ütlesin, et mul ralliautot pole, aga ma kingin talle hoopis sokid. Ootasin raevupurset ja pettumust, aga Noorsand naeratas ja noogutas. “Kas sa tahaksid siis tõesti sokke sünnipäevaks?” “Ikka. Siis ma saan need hommikul endale jalga panna!” Ta tõepoolest saaks, aga mul pole talle sokke ka. Tema puhul ongi fenomenaalne, et on hetki, kus ta on nii jaburalt mõistlik nagu ma ei räägiks alla-neljasega, vaid elukogenud reisiselliga, kes teab kui oluline jalas on mugav ja kuiv sokk.

Tegelikult kingin ma talle midagi eriti põnevat. Ma kingin talle drooni. Ta nägi hiljuti ühte toas lennutatavat drooni ja see on talle sellest ajast kinnisideeks olnud. Ta ei ole taas selline laps, kes trambiks jalgu ja nõuaks kohe, vaid tuleb aeg-ajalt ligi ja ütleb “Issi, kui sa kunagi saad, siis osta mulle droon. See meeldiks mulle väga” Ja kõik. Ei mingit kauplemist ja nõudmist. Ja nüüd ta saabki selle endale. Photopointis maksab selline pisike vaid 30 euro ringis ja see nõuab palju oskusi, et selle taltsutamine ära õppida. Ei mina ega Noorsand temaga hakkama veel ei saa, kuid see ongi parim esimene droon, sest see on kerge (ei lähe kukkudes katki) ja selle tiivikud ei tee millelegi viga. Ma tean, et me mõlemad oleme järgmised paar nädalat väga elevil. Kui kedagi huvitab, siis just SEE tundus hea valik. Aga eks te näete vast pilte ka järgmiste päevade jooksul 🙂

Esileedi on mulle kinkinud kolm inimest, kes laiendasid mu südant ja maailma sellisel määral, et ma ei teadnud seda võimalik olevat. Ma armastan seda kaost ja lärmi, mida nad toota jõuavad ja see on miski, mida ma ei kujutanud kunagi ette end ütlevat. Kallis Noorsand palju õnne sulle ja sa magad mu kõrval ning niutsud läbi une. Sa oled mures ja sul on valus. Mul on väga kahju, et su aasta pidi niimoodi algama, aga siit läheb sul kõik ainult üles mäge. Issi tegeleb nüüd endaga ka, et su neljas eluaasta oleks täis rõõmu, avastusi ja kõike, mida lapsed vajavad. Sa ei ole siiamaani ära õppinud ühtegi roppu sõna ja loodame, et ka sel aastal sa ses vallas targemaks ei saa. Palju õnne poeg!

Loodan, et kõigil olid pühad rõõmsad ja tunnete söödud toidu pärast süümekaid. Paras. Teine kord teate. Ka meie laud oli lookas, sest Esileedi ema vist suutnud ära otsustada, mis tüüpi liha pakkuda, siis ta pakkus kõike. Laual oli seapraad, hautatud loomaliha suurepärases kastmes, verivorstid peekoniga, hani ja külmale lauale traditsiooniliselt kotletid ja marineeritud liha, mida nemad mingil veidral põhjusel “liket lihaks” kutsuvad. Vast on mingi Põlva murrak leotatud liha kohta.

Ma plaanisin kõigest ka pilti teha ja selleks tarbeks võtsin kaasa oma fotoka, välgu ja mitu erinevat objektiivi. Maha jäi vaid üks asi ja selleks oli selline tühine asi nagu mälukaart. Ka maal polnud sellist asja. Keegi polnud sellisest asjast kuulnudki ja ei jäänudki mul muud üle kui telefoniga pilte klõpsida, mida ma eriti palju ei teinud.

Kuid juba hommikust saadik olid lapsed üles köetud, et täna jõulud tulemas, mis muutis nende silmis selle päeva eriti pingeliseks. Vennase puhul nii pingeliseks, et teel Põlvasse tuli meil Vastse-Kuustes peatus teha, Esileedi hüppas pea ees sõiduteele, tõmbas tagumise ukse lahti ja täpselt sel hetkel kui Esileedi käterätikuga Vennase suu ette jõudis, täitis ta selle hommikuse pudruga. Noh võib olla ei olnud jõulud põhjus, miks ta oksendas, sest ta kipub seda ka jõuludeta tegema ja on takistus, miks me ei saa pikki otsi ette võtta. Meil on suisa kutse Tallinnasse nädalavahetust veetma ja erinevatest asjadest osa saama, aga me ei ole seda saanud veel ette võtta, sest Vennas on näost valge enne kui me kodutänavalt välja oleme jõudnud saada.

Jõulupakkide osas tegi Esileedi teistega kokkuleppe, et ükski laps ei saa rohkem kui kaks kingitust, et ei oleks seltskonnas lapsi, kellest üks saab 30 tükki ja teised iga üks ühe kaupa. Kõik kolm olid oma uute autode üle rõõmsad. Ka Piiga. Teda kisub küll nukkude poole, aga tal on vajalik teadmine, et ta on vendadega võrdne ja kui kaks saavad autod ning tema ainsana nuku, siis see ei sobi. Nukku tahab ka, aga autodele lisaks.

Äkki mõni teist mõtleb, et ma kuulutasin ju välja, et ma hakkan ju jagama Fazeri tooteid teile, kes te mu FB lehel aktiivselt osa võtate. Mul on hea teatada, et ma olengi seda teinud. Kui ma selle idee välja käisin, siis ütlesid väga paljud, et jätku ma oma Fazeri kraam endale ja viigu parem kusagile toidupanka või varjupaika. Mõneti oodatav ja mõneti ootamatu. Kas teie viite alati kõik oma jõulupakid ja sünnipäevakingitused lastekodulastele ja toidupankadesse? Vaevalt. Ja ometi te soovitate mul seda teha. Igaüks, kes minult paki sai, võib ise otsustada, mida ta paki sisuga peale hakkab – sööb ära, või viib abivajajatele. Va meie perepilt pühendusega – see on tõesti sulle. Ehk viis inimest teist said meilt väikese pakikese, aga ma otsustasin selle jätta tähelepanuta, sest eriti suurt heakskiitu ma siin lehel ei saanud. Kui ma tahan midagi annetada toidupanka, siis ma annetan toidupanka. Kui ma tahan teha lugejatele kingitusi, siis ma seda ka teen.

Aastavahetus läks sujuvalt edasi sealt, kus jõulud pooleli jäid. Mina võtsin mõlemal korral toiduga tagasihoidlikult, sest neli aastat tagasi viis rasvane toit mind aastavahetusel EMOsse, kus mul sapipõis ära taheti lõigata. Sel korral jäeti alles. Mingid näitajad, mis pidid normi piires olema vahemikus 25-50, oli minul näitajaga üle 9000. Väga hull. Residendid ei saanudki aru, kuidas ma suudan veel jalgel olla, ehk vaadates näitajaid ja vaadates minu seisukorda, ei läinud need kaks üldse kokku. Ma oleks pidanud põrgupiinades maas vedelema, sest see olla ainus valu, mida mehed tunda saavad, mis on võrreldav naiste sünnitusvaluga. Seega, kui naised tunnevad sünnitusel samasugust valu nagu mina tookord EMOsse minnes, siis polegi see väga hull :D. Ok ok, ma saan aru, et ma mängin tulega.

Kes on jälginud minu tegemisi, siis te teate seda, et ma võtsin ennast kokku ja vean Mallukaga projekti Teeme koos 2018. Esimene nädal kirjas ja juba ma tunnen end tugavamalt. Mu keha on vastupidavam, mul on natuke enam energiat. Aga no eks ma olin füüsilises mõttes nii sügavas augus ka, et iga väiksemgi tulemus paneb mind rõõmust käsi kokku lööma. Ja esimesel nädalal võitis meie tiim ja täna loosin kõigi võidutiimi eesmärgi täitnute vahel tasuta puhkuse kuuele inimesele ühe ööbimisega Palade Retrovisiidis Hiiumaal. No vaadake seda videot, kes ei tahaks sinna minna? Keegi läheb. Kui soovid ka osaleda, siis pane otsingusse Teeme koos 2018 ja tule grupi liikmeks.

Aga hästi, ma heietaks veel, aga Esileedi on siin juba mitu päeva haige ja mul eriti muuks peale lapsehoiu aega ei olegi. Võiks juba terveks saada, sest praegu on tunne, et mingi võõras naine käsutab mind aina. Tal on hääl nii ära ja see on muutunud tundmatuseni. Ma püüan õhtul ka terviseblogisse kirja panna.

Aastaid oli mu iga-aastane uusaastalubadus (rohkem nagu uusaastapalve), et ma järgmist aastavahetust ei peaks üksi vastu võtma. Läks täide. Soovisin, et ma saaks suitsetamisest lahti. Sain. Soovisin, et ma saaks liigsetest kilodest lahti ja järgmise aastavahetuse võtsin ma 20 kilo raskemana vastu. Mis on läinud valesti? Miks on kõik minu katsed lisakaalust lahti saada, on olnud muserdavalt masendavad?

Sest ma ootan alati ideaalset aega. Ma alustan siis kui kõik on ideaalne – plaan paigas, treeningud planeeritud, toitumiskava paigas. Kui ma lõpuks siis saavutan selle ja sellega pihta hakkan, siis piisab ühest vääratusest ja kogu mu ideaalne plaan laguneb koost ja seal ma siis istun ja söön viiendat rasvast tilkuvat lihapirukat, sest tänane ei lähe nagunii ju enam arvesse, sest ma sõin hommikul ühe mandli lubatust rohkem. Nii paljud katsed lõppevad farsiga, kus ma söön, sest ma sõin. Kui juba siis juba. Ning sealt tagasi ree peale minna on võimatu.

Ma ei plaani enam olla ideaalne, sest inimesed ei ole ideaalsed. Päriselt ka. Isegi Paljas Porgand polevat ideaalne ja sõi jõuludega viis kilo juurde. Tema ei viska ju nüüd oma porgandeid nurka ja ei kuku viie kilose jäätisega teleka ette. See oli tema jaoks lihtsalt jõulusöök. See selleks, nüüd ma lähen tagasi oma elustiili juurde.

Ka pole minu elustiil hirmus trenni lõhkumine. Ma tahaksin teha lihtsalt natuke rohkem – et mul oleks enam energiat. Et ma ei muretseks, et mida see tuimus mu vasakus käes tähendab. Ma tahaksin olla enda üle uhke, sest ma mäletan, et kui ma liigutasin rohkem, siis ma ka hoolisin endast enam, siis ma ka sõin paremat toitu.

Seega, persse ideaalid, ma hakkan lihtsalt paremaks! Ja teate kellest ma kavatsen eriti parem olla? Mallukast, kes ka siin oma blogis hüüab, et tema kavatseb tervislikumaks hakata. See saab olema minu motivaator, et ma võiksin näiteks poole aasta pärast selja sirgu lüüa, silmad õrnalt kissi ajada, talle silma vaadata, hetke pausi pidada ja nagu mees öelda: “Nää-nänä-nää-nä, mina võitsin!” Ja pealegi kaua võib olla olukord, et nurga tagant ilmub kõige pealt välja minu kõht ja siis alles mingi aja pärast (kui sul on kannatust oodata) ülejäänud mina.

Ma olen seda teed käinud varemgi üksi ja mul pole hästi läinud. Kuid aasta, mis ma veetsin Crossfitis, läks mul imehästi. Ma saavutasin aastaga füüsilise vormi, mis andis lootust, et äkki ma saangi seekord hakkama, aga siis tuli kaksikute näol tohutu suur muutus ellu ja kõik läks nagu läks. Mis seals ikka õpime sellest ja teeme paremini. Crossfiti üks suurimad jõude on see koostegemise jõud- see pidev õlatunne, kõik ergutavad sind, elavad kaasa ja kui on paarilisega trenn, siis tema tulemus sõltub otseselt ka sinust. Ehk märksõnaks oleks – koos tehes, suudad rohkem, sest sa ei pinguta vaid enda pärast.

Sel korral tahaks ma teha seda kellegagi koos. Ma tahaks seda teha koos teiega ja moodustada koos teiega võistkonna, kes teeb Malluka võistkonnal selja prügiseks, sest ma viskasin talle kinda.

Seega alates esimesest jaanuarist kuni juuni lõpuni on toimumas vastasseis #TeamMallukas vs #TeamAMHT ja iga nädal tuleb meil täita nädala eesmärgid ning kummas meeskonnas on eesmärgi täitjate protsent kõrgem, võidab endale nädala auhinna.

Kuna meeskonnas on inimesi mitmeid, siis tuleb teha loos kõigi võitja meeskonna eesmärgitäitjate vahel. Ärge võtke auhinda eesmärgiks, vaid võtke seda kui vinget võimalust saada lisaks paremale enesetundele, eneseaustusele ka näpuotsaga lahedat nänni. Plaan oleks ka paar vingemat auhinda välja panna neile, kes kõige järjepidevamalt teekonnal on. Kui eesmärgid täidavad mõlemad meeskonnad, siis olenevalt sponsorist – kas auhinna saavad mõlemad meeskonnad või kandub auhind järgmisesse nädalasse edasi ja keegi meeskondadest võib saada uuel nädalal kaks auhinda.

Igal pühapäeval saavad kõik soovijad end uueks nädalaks kirja panna ja eesmärgi täitudes sellest koos tõestusega märku anda ja kummas meeskonnas nädalalõpuks rohkem täitjaid on, võidab. Eesmärgid ei saa olema midagi suurt ega rasket, sest eesmärk ei ole end suveks vormi näljutada. Eesmärk on olla aktiivsem kui sa oled praegu ja teha paremaid valikuid kui sa teed praegu.

Mis saavad olema auhinnad, ma veel ei tea. See mõte tuli mul alles eile ja mul pole ühtegi sponsorit. Seega kui keegi sooviks meie üritust toetada ja olla nädala/kuu sponsor, siis andke aga julgelt märku. Saate enda toote sadade/tuhandete lugejateni tuua ja nad sellest teadlikuks teha.

Mida siis selleks teha, et osa võtta? Selleks tuleb tulla kinnisesse gruppi Facebookis: Teeme koos 2018 ja panna SÜDA (ainult süda läheb arvesse, sest pöial võib ka kogemata näpuvääratusest tulla) vastavale postitusele, kas oled team Võitja (01.01-07.01 #teamAMHT) või team luuserid (01.01-07.01 #teamMallukas) ja oledki esimese nädala eesmärkidel kirjas.

Igal pühapäeval postitame me kumbki uue postituse koos eesmärgiga ja kõik, kes sellele südame panevad osalevad. See läheb lukku pühapäeva keskööl ja tulemusi vaatame igal pühapäeval hiljemalt kell 16.00. Tulemusi annate teada nädala postituse all kommentaariga. Näiteks: Lisatud pilt, “siin on peedi-kitsejuustu salat. Retsept: röstitud peet, ruccola, spinat, oliiiviõli, kitsejuust, natuke sidrunit ja soola. Kõik kokku segada ja voila. Tehtud ka kolm trenni – pilates 48 minutit, korvpall 60 minutit, kõnd 45 minutit #teamAMHT PS! Leia trennipildid instagramist kasutaja @janunejoodik.” Ja meie lööme kokku osalejad ja vastajad ning arvutame välja protsendi. PEa meeles ka seda, et kui sa oled pühapevaks kell 00.00 enda südame pannud, siis sa ei saa poole nädala pealt loobuda. Saad, aga su meeskond kaotab sellest, sest teeme pühapäevase seisuga ka osalejatest pildi, et nädala lõpus tulemusi võrrelda. Lihtne- kui teed otsuse, et see nädal teen ära, siis tee ära 🙂

Lisaks oleks tore kui sul oleks Instagrami konto ja abiks oleks kui avalik, sest kui sa jagad enda eesmärkdie täitmiseid ka instagramis õigete trellidega, siis aegajalt võib sulle mõni auhind pudeneda lihtsalt selle eest, et sa ka Instagramis näitad, et sa aktiivne oled ja enda eeskujuga teisi sütitad.

Kuid kuna suur osa eesmärkide täitmisest on aususe peale – me ei hakka su järel käima, et kontrollida, et kas see Endomondo trenn oli ikka sinu oma või kas selle supi keetsid ikka sina ise, siis palun osale vaid juhul kui su eesmärk on saada tervislikumaks ja sa oled nõus selle nimel ka natukene pingutama. Valetada võid sa niisamagi. Ülekaalulistena valetame me endale pidevalt ja alati kui keegi meist pilti teeb, siis me üllatume, et kas me tõesti oleme nii käest ära :). Seega osale, kui sa tahad seda parandada ja lubad endale, et sa ei valeta ja oled üdini aus.

Esimese nädala eesmärk ongi sulle – esimese nädala jooksul tuleb sul end lihtsalt käima saada. Ennast diivani küljest lahti kangutada. Esimese nädala eesmärk on, et sa pead tegema kolm treeningut, millest kõik on vähemalt 45 minutit pikad. 40 minutine trenn ei lähe arvesse. Mis trenn see on, on täiesti sinu teha. Kui sa kõnnid niigi 30 minutit päevas, siis lisa neile 30 minutile kolmel päeval veel 45 minutit, et see jalutuskäik oleks 1:15 pikk. Eesmärk on teha natuke rohkem kui sa seni tegemas oled. Muidu ei muutu midagi.

Ja teine esimese nädala eesmärk on teha üks salat. Selline salat, mida sa pead tervislikuks ja tee sellest pilt ning postita pilt sinna gruppi koos oma tiimi hashtagiga. Loomulikult oleks tore, kui sa paneksid selle ka enda instagrami ja teeksid hashtagidega ka leitavaks.

Treeningutest pilte tegema ei pea, aga kui sa jagad oma trennijärgset pilti, või Endomondo või mingit muud screen captionit näiteks Instagramis koos hashtagiga, siis oled kohe olukorras, kus sa võid midagi võita. Mida rohkem postitusi hashtagiga, seda suurem võimalus võita.

Esimesel nädalal kaks asja ja juba sa oeldki tenud suure sammu, et midagi muuta. Sest see saab olema meie aasta. Kaua me soiume ja seda õiget hetke ootame. Pekki küll, paremat aega ei tule – 1. jaanuar ja veel esmaspäev. Tavaliselt kestavad uusaastalubadused kolm nädalat, sest me püüame olla perfektsed ja väiksemgi vääratus (kasvõi mõttes) toob meid vana juurde tagasi. Kuid sina ei muudagi vana, vaid sa lisad vanale natuke uut ja vaikselt lähme suvele vastu tehes iga nädal natukene paremini kui seni.

See kestab kuus kuud ja loomulikult kuue kuuga ei saa me kõik supervormi, aga me saame kõik paremasse vormi kui me oleme praegu ja äkki see kuus kuud nende väikeste sammudega annabki meile võimaluse ümber mõelda, mis on tegelikult toit. Leida ja avastada uusi liikumisvõimalusi. Leida elus taas rõõm ja soovi endale paremat. Pealegi pole meil peale hunniku peki mitte midagi muud kaotada. Tead, mis on kõige hullem, mis juhtuda võib? See, et mitte midagi ei muutu – et sa jääd sinna, kus sa oled praegu – rahulolematu ja õnnetu. Ehk kõige hullem, mis juhtuda võib on see, et sa jääd koha peale. Sellepärast need iganädalased kerged väikesed sammud, et sa ei jääks. Kuid need sammud saavad olema tõesti miinimum eesmärgid, sa ei saa neist viilida, sest need ei tohi olla ka liiga kerged, sest just selles väikeses pingutuses peitub kasvamine. Areng.

Ma kavatsen ka teid motiveerida ja me kõik võiksime üksteist motiveerida ja kui keegi tunneb raskusi, siis kirjutage ja me aitame üksteist. Seega palun, kõik kes te tulete osalema, võtke kaasa vaid parimad soovid ja arvestame inimeste tunnetega. Me ei ole lasteaed ja ma ei hakka kedagi ukse taha saatma, aga kui vaja, siis saadan :D. Loomulikult ei pea te Malluka tiimi liikmetele kaasa elama, aga oleme nendega vähemalt võltsviisakad.

Ma püüan gruppi saada ka kedagi, kes teab toitumisest palju (toitumisnõustaja), kedagi kes oskab treeningnõu anda, et te saaksite oma küsimustele vastused. Kui näiteks ei saa kõndida, sest põlved on läbi, et kuidas mingit trenni asendada vms. Minu enda plaan on läbida Allen Carri kursus, et näha, kas see on mul abiks kaalulangetusteekonnal ja kui on, siis jagan oma tarkust ka teiega. Lisaks olen ma kasutama hakanud seedeensüüme siin Esileediga ja ma ei taha midagi veel sellest rääkida, enne kui ma kindel olen ,et see just nende teene on, aga mul on viimasel ajal kõht justkui kogu aeg täis. Kuid ma ei taha neist enne rääkida, kui mul midagi rääkida on. Olen katsejänes.

Paar näidet, mis eesmärgid tulla võivad, aga eks me jooksvalt sätime:

*  tee esmaspäeval 20 kükki, teisipäeval 25, kolmapäeval 30 jne

  • see nädal on rafineeritud suhkru vaba nädal. Selle asemel tee üks magustoit, kus seda sees ei ole ja jaga pilti retseptiga
  • sel nädalal tee kaks lihavaba päeva ja valmista üks taimetoit, mida sa varem kordagi teinud pole
  • selle nädala staar on spinat. Teeme kaks toitu, kus me kasutame spinatit ja jagame retsepti pildiga
  • Sel nädalal me peame lisaks muudele kõndimistele maha kõndima 20km (kui sa niigi kõnnid, siis 20 km lisaks)

Kui sa tahad olla #teamAMHT liige ja olla ebatäiuslik ning lihtsalt parem, siis tule FB gruppi Teeme koos 2018 ja teeme ära. Kui sa tahad olla #teamMallukas liige, siis võid ka tulla kui sul mitte midagi muud paremat teha pole. Võta eesmärgiks iga nädal täita eesmärk ja selle täitmisel ka sellest märku anda ja kõige tähtsam: OLE AUS! Selle projekti jätkusuutlikkus sõltub meist endist ja kindlasti tuleb meil motivatsioonilangusi ette, selle uudsus kaob, aga selleks olemegi seda koos tegemas. Kui sa tunned, et ei jõua, siis kirjuta gruppi ja lase kellelgi endale väljakutse teha. Küll me sulle meelde tuletame, miks sa alustasid.

Vaata ka Malluka postitust SIIN

Pere istub rõõmsalt laua taga ja ulatab käest kätte hapukapsa, keedukartuli ja verivorsti liuda. Mõnus vaikne jutukõmin. Taustaks Maarja-Liis Ilusa või Ott Leplandi härdad jõululaulud. Mõnus kuuselõhn ja pisike ootusärevus õhtuse ees, sest kõigest paari tunni pärast tuleb jõuluvanariietesse maskeerunud sõber ja kordad peas salmi, mis tuleb kingi lunastamiseks ette kanda. Te küll leppisite kaasaga kokku, et sel aastal kingitusi ei tee, kuid tead teda ja pealegi – sa oleksid suisa mõnevõrra pettunud, kui ta sõna peaks ja sulle midagi ei kingiks. Sina ju ometi kingid. Loe edasi

Kuulge, midagi ootamatut ja hirmsat juhtus eile. Igal juhul on kell kohe üks öösel ja mul pole unest haisugi. Silmad pärani nagu tõllarattad. Nimelt teatas Esileedi uudise, mis mind totaalselt rajalt maha võttis. Ei, me ei saa neljandat last. Selle elaksin ma veel kuidagi üle. Isegi ühes Roaldi saates ütles Saaremaa praost, et peale kolmandat last pole enam vahet mitu last sul on. Seega poleks see midagi väga hullu. Ja Esileedi on nagunii oma kavala pilguga noogutamas, et nagunii me saame kunagi ühe lapse veel. Ma ei tea, kuidas ja kellega, aga ta tundub nii enesekindel, et ka see sunnib mind magama üks silm lahti, puhuks, kui ta midagi üritama peaks.

Aga see hirmus asi. Oh jah. Nimelt me läheme 24. detsembril Esileedi vanemate juurde õhtusöögile. Nii nagu igal aastal ja seal on alati tore. Kuid siis teatas Esileedi, et lisaks sellele jääme me kõik ka sinna ööseks!!! Mina ka! Te ei kujuta ette missugune piin on mul kellegi teise juures magada. Ok, hotelliga pole mul probleemi, aga kellegi teise kodus magada… Vale madrats, vale voodi. Seal on alati ilgelt palav, tualett on kilomeetri kaugusel esimesel korrusel. Võõras padi. Ok jah, esimese maailma probleemid, aga pole midagi mõnusamat kui ärgata peale toredat õhtut iseenda kodus.

Ma vist olen ka rääkinud, aga mul on ka tualetis käimine külas raskendatud. Ma olin juba aasta aega Esileedi juures ööbinud ja ma käisin ikka number kahel kodus. Isegi kui vajadus tuli kell 22 õhtul peale – autole hääled sisse ja koju sudokut lahendama. Minu kiiks. Ma olin kunagi väiksena pioneerilaagris 10 päeva. Kogu selle aja – mitte ühtegi korda. Isegi häda ei tekkinud. Nii kui autoaknast kodu nägin, läks kiireks.

Eks ma olen seda asja lõdvemaks nüüd lasknud ja saan ka võõrsil olles asjad tehtud, kuid see on siiski minu jaoks stress. See pole ka peamine põhjus, miks ma ei taha sinna ööseks minna. Ma ei taha sinna ööseks minna, sest ma saaksin ju olla kodus. Lisaks tuleb me sõber meie maja selleks ajaks valvama ja mul oleks võimalus temaga hommikuni arutada, kuidas maailma paremaks teha.

Kuid rääkides jõuludest, siis ma ei ostnudki Esileedile mitte midagi. Ma ostsin talle parka (see jopeasi), aga see oli vale number ja ma sain raha tagasi. Ehk siis tegelikult ma ostsin, aga samas ei ostnud ka. Aga eks mul on homme-ülehomme aega veel kaevata ja leida midagi, mis ta heldima paneb. Minule on kerge kingitusi teha. Üks asi, millest ma unistan, on droon. Lihtne – kingi mulle droon. Mul pole seda kunagi olnud ja ma pole seda ka kunagi kordagi lennutanud, aga see on miski, mis mind hetkel paelub. NB Esileedi! Ära kingi mulle drooni, sest see on nagu kõigi muude tehnika vidinatega- ma kasutan seda 5 korda ja siis võtan ta iga 5 kuu tagant välja, et viis minutit mängida. Aga siiski, kui kellelgi on droon, mis seisab ja tahaksite tuju rikkuva hinnaga ära müüa, siis ma võin olla täitsa huviline. Tuju peab siis sul ära minema. Mina peaksin vastukaaluks hästi rõõmus olema ja peaksin tundma, et ma ei suuda oma õnne uskuda. Aga ma eriti palju jõuludele ei pühenduks, sest 24.ndal tuleb mul nagunii jõuluteemaline postitus.

Aga räägin kahe sõnaga möödunud aastast. Või äkki teen liiga pealiskaudse, kui ma siia otsa lihtsalt lisan. Äkki võtan arvuti Esileedi vanemate juurde lihtsalt kaasa ja seal teeks põhjaliku postituse. Teeme nii jah. Siis ma räägiks möödunud aastast ja räägiks plaanidest uueks aastaks. Lisaks ei taha ma võlgu uude aastasse kaasa võtta ja mul tuleb paar võlga ära klattida. Mul seisab riiulil juba jupp aega mitu asja, mida ma lubasin teiega jagada. Need üritan ka veel jooksvasse aastasse mahutada.

Üks asi, mida ma tahtsin küsida. Ega teie seas ei ole graafilist disainerit? Mu blogil on praegu mingi logo, mis aga mind kuidagi ei rahulda. Ei ole mingit samastumist, ega miskit. Äkki keegi teist oskab kunsti ja teil on tekkinud mingi ettekujutus, mis võiks sobida meie blogile. Praegune on valmistatud Pakistanis 5 euro eest ja see näeb ka välja nagu logo, mis on valmistatud Pakistanis viie euro eest. Loomulikult ei eelda ma, et sa peaksid tasuta tööd tegema. Tasu määrad ikka sina ise. Nii nagu need asjad ikka käivad.

Kuid häid jõule tahaksin soovida kõigile teile juba praegu. Olete olnud väga toetavad lugejad terve aasta jooksul. Aitäh teile rohkete häälte eest, mis te mulle EBA valimistel andsite. Kolm aastat olen osalenud ja kolm aastat olen ma ka kõikides kategooriates võitnud, kus ma end üles seadsin. Kas ka järgmisel aastal? Ma olen kindel, et te toetaksite meid jätkuvalt, sest teie number on ajas kasvav ning tulemus oleks isegi parem, kuid ma pigem arvan, et ma järgmisel aastal ei osale. Ma ei pane seda lukku, aga kui ma hetkel neid kategooriaid vaatan, siis ma ei oskaks end kusagile paigutada, kus ma end nö koduselt tunneks ja pealegi on nii palju omanäolisi peale kasvamas ja ka vanu olijaid, kes vääriksid enam tähelepanu, et äkki olekski mõistlik kõrvale astuda. On ka mitmeid teisi suuri, kes seal ei osale (väga erinevatel põhjustel). Füüsiliselt on blogijad kõik minust kolm korda väiksemad, aga nende lugejaskond on võimas. Kui nemad ei aja seal au ja kuulsust taga, siis äkki ei peaks mina ka. Näis. Mis teie arvate?

Häid jõule ka kõikidele kaasblogijatele! Mul on natuke kahju, et blogi kirjutamine on Eestis suuresti see, mis ta algselt olema peaks – päeviku kirjutamine. Kuid ma arvan, et need, kes ei taha lihtsalt põlve otsas kirjutada, vaid hea meelega represendiks (mis oleks siin parem sõna? esindaks? meh) enda nimega blogisfääri, siis saaks nii palju lahedat ette võtta. Nagu blogijate collabid, ühisüritused, mõttetalgud, kuidas kaasata meediat/partnereid jne. Asi võiks olla palju vahvam ja meelelahutuslikum. Kuid loomulikult see võib paljude puhul olla vastupidine soov. Ei tahagi teistega suhelda, ega kusagile kuuluda. Tahetaksegi kirjutada, mis südamel ja kõik. Loeb keegi või ei loe, ei olegi oluline. Ma lootsin, et midagi taolist hakkab marimellide Blogit arendama, aga eks nad seavad oma atra vist veel, sest ma ei ole veel päris kindel, mis rolli ta täpsemalt endal näeb.

Ja häid jõule kõigile ettevõtetele, kellega ma sel aastal midagi koos teinud olen! Ma küsin ikka alati tagasisidet ka, et kuidas tulemustega rahule jäädi ja hea on tõdeda, et kõik, peale ühe ettevõtte, jäid tulemustega väga rahule ja soovivad minuga ka edaspidi koostööd teha. Mul on väga kahju, et see üks ettevõtmine ei toonud loodetud tulemust. Kaks võimalust, kas ootused olid põhjendamatult suured või minu poolne tulemus ootamatult halb. Kuidas iganes, ma õpin sellest ja oskan ehk partneritega tulevikus eesmärke paremini paika panna.

Ma olen viimastel nädalatel mitu väga head koostööd tagasi lükanud. Erinevatel põhjendustel. Kuid üheks on olnud see, et sisend ja väljund pole olnud loogilises vahekorras. Kui sa paned rahavahetusmasinasse ühe euro ja ootad et sealt pudeneks välja kümme 20-sendist, siis sa pettud. Seega selleks, et ettevõtted ei pettuks, olen ma tagasi lükanud korduvalt nii raha kui ka häid pakkumisi. Üks mahahõige facebookis ei saa ettevõtet pankrotieelsest seisust välja tuua. Kui sa kirjutad mulle, et ma olen ta viimane lootus, et müüki tõsta, palun teeme koostööd, siis ma ei ole võluvits. Ma ei müü blogis tooteid. Ma olen abiks ehk eelistuste tekitamisel, aga keegi ei lähe ostma endale uut triikrauda, sest sel on viis uut funktsiooni. Kui neid olemasolev enam ei rahulda, siis poodi minnes võivad nad osta selle, mis ma neile soovitasin, sest ma olen rääkinud, miks see hea on. Kui ettevõte suudab mind vaimustada, suudan mina ka selle emotsiooni edasi anda.

Aga ma kirjutakski lõppu siia natuke ettevõtetele, kes plaanivad blogidega koostöid, et kuidas mina seda näen. Teistele ei olegi see jutt ehk huvitav. Aga 24ndal siis tuleb uus blogi, ärge unustage!

Kuna ma hindan seda blogi kui ka potentsiaalset elatusallikat, siis ma püüan selle kvaliteeti hoida ja soovitada asju, mille puhul ma tõesti usun, et sellest asjast rääkimine võiks neile kasuks tulla. Või siis vähemasti ei tule kahjuks. Sellepärast on mul moraalselt raske soovitada tööstust, mis võtab inimesel vabaduse- nikotiini, alkoholi, hasartmängud. Kuigi mehena olen ka mina natuke kõige selle lummuses – ma tahaks hea meelega teha koostööd mõne viski firmaga, et mekkida nende parimaid maitseid, sest mul ei ole kunagi alkoholiprobleemi olnud. Küll oli mu isa joodik ja selleks ei pea olema ekspert, et näha, kuidas see sõltuvus meie rahvast muserdab. Seega ma olen nõus loobuma rahast ja võimalusest avastada enda jaoks nii huvitavat maailma ja seda mitte reklaamima. Ma joon nagunii alkoholi keskmiselt korra aastas, kui me kusagile ööseks jääme. Kui mul on väiksemgi lootus, et me võiksime siiski koju tulla, ei joo ma juba selle olematult pisikese lootuse tõttu. Sama ka kasiinodega – lahe võiks olla seltskonna blogijatega teha üks vinge pokkeriõhtu, aga 99% neist, kes oma raha neisse kohtadesse viivad, istuvad tursanägudega automaatide taga ja palvetavad, et nad osagi mahamängitud rahast tagasi saaks.

Kuid ettevõtetega on mul erinevaid koostöövõimalusi – kas ainult facebook, instagram, blogi, või kõik koos. Kõik sõltub sellest, mis on eesmärk. Loomulikult küsin ma ka tasu erinevalt, sest kõik võtavad mult erinevalt aega. Kui blogipostitus võtab mul äkki mingi 2 tundi aega, pluss piltide juurde tegemine jne, siis FB postitus võtab aega ehk 20-30 minutit. Aga ma ei müü ju ainult enda tööd, vaid pigem potentsiaali, mida minu ehitatud platvorm kannab.

FB postitus on ka kõige lühema elueaga. Umbes kahe päevaga on see ajaloos ja seda justkui ei olegi enam olemas. Seega on see mõistlik kiirete üleskutsete jaoks – näiteks loosid, et saada endale rohkem fänne Facebooki, või on limiteeritud aeg mingile allahindlusele. Miski, mis paneb inimesed kiiresti tegutsema. Kui sinu eesmärk on mingi kauba müüki tõsta, siis see ei ole sinu lahendus, vaid sa peaksid mõtlema blogipostituse peale. Kui sa ei müü mingit “vau” toodet, mille puhul inimesed näeksid, et jumal tänatud, et ma sellise vinge asja otsa komistasin, siis ma ei näe, kuidas reklaam aitaks kirelt müüki tõsta. Blogi on siiski platvorm, kus on palju jälgijaid ja koostöö on võimalus neile end tutvustada.

Blogipostitus on vajalik siis kui tegu on rohkem süvenemist nõudva tootega. Või keerulisema väljendiga öeldes – kui tekib kognitiivne dissonants. Näiteks ökotooted ja hind- selleks, et tarbijale selgeks teha, miks öko on parem kui täispritsitud, vajab see natuke laiemat lähenemist kui FB väljahõige. Või siis tehnikatooted. Kui mina räägin tehnikast, siis ma ei räägi tehnikast nagu tehnikaajakirjad, vaid ma räägin kui tavatarbija, kellele tegelikult tehnika suunatud ongi. Kui mina suudan selle endale maha müüa, siis ma suudan selle ka blogi kaudu edasi anda. Näiteks sel aastal tegin koostööd Philipsiga, nende tolmuimejat kasutades. Mulle kirjutavad ka nüüd, pool aastat hiljem inimesed, et uurida, kas me oleme jätkuvalt rahul. Sest blogipostitus elab kauem ja mida aega edasi, seda paremini ta elab, sest ta liigub google otsingutes ettepoole. Ma tean kahte konkreetset inimest, kes ostsid endale auto suuresti selle põhjal, mida mina blogis kirjutasin. Kahtlesid kahe vahel ja peale minu postitust, tegid otsuse selle kasuks, mida mina soovitanud olin. See on vaid meeldetuletus mulle kui suur vastutus mul enda sõnade eest on.

Seega kui te näete enda toodetes konkurentsieelist või huvitavat nüanssi, siis seda on blogi kaudu tunduvalt parem edasi anda. Õigemini FBs on see suhteliselt võimatu.

Kuid kõige paremini toimib jooksev koostöö. Kõik, kes meid sotsiaalmeedias jälgivad, teavad arvatavasti, et ma teen koostööd BredenKidsiga. Nüüdseks teevad nad koostööd ka paljude teistega. Mina olin esimene :). Ja kui meie lapsed kannavad midagi BredenKidsi toodetut (nagu allolev pilt), siis ma mainin selle ka trellidega ära, sest just selline on meie koostöövorm ja selliselt on nad pidevalt pildis. Mitte pealesunnitult ega surutult, sest me ei näe vaeva, et lastel kogu aeg Breden seljas oleks, aga kuna meie koostöö on jooksev, siis on ta ka kogu aeg pildis ja ka teilt tuleb regulaarselt kirju, kas meie kaudu Bredenit soodsamalt saab. Hetkel mitte, aga äkki ühel hetkel. Asja point on see, et te märkate seda ja kui teile see meeldib, siis te teate, kelle toodetud.

#bredenkids

Aga kogu asja mõte on see, et te peate ise nägema seda potentsiaali. Kui te ostate endale ajakirja näiteks A4 müügipinda, siis te maksate selle eest kindla summa ja loodate, et keegi, kes seda ajakirja loeb, satub teie reklaamile sel hetkel, kui tal just selle järgi vajadus on. Mitmetel blogidel on ajakirjade tiraažiga võrreldav jälgijaskond ja inimesed käivad neid postitusi konkreetselt lugemas. Te ei pea lootma, et äkki inimesed satuvad selle peale – tuhanded inimesed tulevad, et lugeda ja kui teemaks on tooted, mida te pakute ja mis probleemi need lahendavad, siis sellest saavad teada ka lugejad. Mitte ükski teine vorm seda ei paku – te ei loe ju Postimehes reklaamartikleid, mis on kirjaga SISUTURUNDUS. Kuid blogidega on teine lugu, sest isegi kui on ära märgitud (ja ma loodan, et see öeldakse ikka välja), et tegemist koostööpostitusega/reklaamartikliga/makstud postitusega, siis seda loetakse ikka, sest see on selle blogija enda kirjutatud, kelle lugusid lugema tullaksegi, mitte mingi portaali anonüümne copywriter.

Aga jällegi, seda potentsiaali peavad mõistma ettevõtted ise. Ja ma ei küsi ka eriti väikest summat koostöö eest, mis tähendab, et me peame selle eesmärgi ja sõnumi enne konkreetselt paika panema, et tulemus ei oleks pettumust valmistav. Ma arvan, et ma hindan õiglaselt potentsiaali ja ka hind, mida ma küsin, on õiglane. See on ka koostööpartneritele kasulik, sest kui ma teeks tööd toodete eest või poolmuidu, oleks ka blogi reklaami täis, kuid lugejad käivad siin meie, mitte toodete pärast. Kõrgem hind tähendab paremat tähelepanukeskmes olemist ja paremaid võimalusi saada loodetud tulemus.

Kuid aitäh kõigile, kes mind sel aastal usaldasid ja nagu te näete, see ei ole võluvits (kuigi üks ettevõte tõstis ühe postitusega ja nädalase pildis olekuga enda fännide arvu 40lt 700ni), kuid see võib olla väga hea tööriist, et jõuda inimeste silmapiirile ning muutuda kindlaks valikuks. Blogi võimaldab viia sõnumi tuhandeteni ja koostööna lahendada lugejate olemasolevaid probleeme. Vahel ka neid, milelst nad ise teadlikud ei olnud:). See eeldab nii koostööpartneriga kui lugejatega täielikku ausust, sest mina hindan seda, et mind usaldatakse ja ma annan heas usu endast parima, et see nii ka jääb. Ilusat algavat nädalavahetust!


PS! Kõik tänased pildid (peale lumemehe ja auto pildi) tegi meist imeline Raili Adoson sel päeval kui lund oli

Mul on hea meel, et viimasel ajal olen ma palju rohkem elus positiivselt üllatunud kui pettunud. Näiteks tänagi – lapsed olid minuga nii armsad ja mõistvad ning isegi Vennas aktsepteeris minu olemasolu. Esileedi nimelt läks oma koolitusele, kus ta iga paari nädala tagant käib ja mina jäin üksi kolme lapsega. Tavaliselt on mul ema toeks, kes neid vaatab hetkedel, kus ma teen näiteks süüa või muid toimetusi. Täna seda võimalust ei olnud, sest ema pakkis kohvri ja sõitis Valgevenesse tervist parandama. Ma tean! Leidis ka koha. Igatahes seal Minski külje all on mingi sanatoorium, kus ta saab 4000 protseduuri päevas ja jättis minu üksi jumala hoolde.

Igal juhul tähendas see, et mul oli keeruline süüa teha. Eriti just Vennase tõttu, sest tal on mingi emmeka periood peal. Teda ei huvita üldse minu tunded ja ta ei pelga vastikust väljendamast kui näiteks mina satun teda hommikul esimesena tervitama. Ta sõna otseses mõttes öögib terve aja kui ma püüan temaga mehe juttu ajada. Ok, ma saan aru, et teda ajab öökima see viis, kuidas ta nutab (ta nimelt nutab täiest kõrist ja teeb oma kurgule liiga, mis omakorda ta öökima ajab. See tähendab, et võõras ei saaks arugi, kas ta seal ukse taga nutab või ajab näppe kurku), aga siiski – ma olen su isa!

Aga lastega on see värk, et neile ei piisa selgitusest, et ma ei saa täna süüa teha. Nagu terasemad teavad, siis ma tegin siin Woltiga diili mõni kuu tagasi. Oot, enne kui ma edasi lähen. See ei ole sponsoreeritud, kokkulepitud ega üldse reklaampostitus, ma tahan lihtsalt rääkida, kui tänuväärne on see võimalus, et sa saad toitu koju tellida – kasuta selleks Wolt, Tellitoitu või mis iganes veel seda teenust pakuvad. Ja Wolti diil oli selline, et kõik, kes laevad telefoni Wolti äpi ja registreeruvad Wolti kasutajaks ja kasutavad registreemisel minu koodi AMHT, saavad kohe endale 7€ krediiti ja samas laekub ka mulle 7€, kui inimene Woltist esimest korda tellib. See tähendab, et mitukümmend teist on seda teinud ja suur aitäh teile! Te olete nii palju närve meil säästnud ja samas saanud ka ise 7€ reaalset raha. Nii, et win-win

Kuid miks ma seda räägin, on see, et enne Wolti olime ka endale toitu koju tellinud, aga ühes teises keskkonnas ja neil rakendustel on omad kindlad koostööpartnerid ja me olime sageli Esileediga nõutud, et mida me siis seekord tellime, sest kõik kohad, kust oli huvi midagi tellida, nii ära tüüdanud. Kaua sa seda hiinakat ja sushit tellid. Muide, minu sushi limiit on järgmiseks kümneks aastaks täis. Umbes aasta tagasi ei saanud ma aru, kuidas on sushist võimalik kõhtu täis saada, sest ma võisin seda süüa lõputult. Viimane kord kui ma sushit sõin, jäin ma öösel kõhugrippi ja korras – ma ei suuda enam üle paari tüki süüa.

Woltis avastasime siis kohti, mida teises rakenduses polnud. Üheks neist oli La Dolce Vita. Kui keegi üldse kunagi Tartusse turistitama tuleb, siis minu suurim restorani soovitus Tartus on just see koht. Ma ei näe võimalust, kuidas sealses toidus on võimalik pettuda. Sellest võib tüdineda ja just see teema meil hetkel on, sest meie lapsed armastavad sealset pastat ja me oleme Wolti tõttu natuke liiga mitu korda sealt tellinud. Peamiselt lõhe tagliatellesid. Õnneks on ka nemad sellest tüdinemas, aga see lõhepasta tõepoolest on imeline kooslus. Aga kaksikute sünnist saadik, kui söögitegemine on viimane asi, mida ma õhtul teha viitsin, siis ma olen käinud sealt ettetellides pastat toomas. Vahel mitu korda nädalas. Ma olen veenudnud, et omaniku Porschest on umbes pool legaalselt minu oma, sest mul on sinna ikka kulunud. Aga jah, ma arvan, et hinna ja kvaliteedi mõistes on see itaaliakas Tartu parimaid. Meie lemmikud on seal tagliatelle al salmone, kõik pitsad ning ravioolid spinati-ricotta ja tomati kastmega. Eriti need viimased. Aga Wolt tegi selle mulle lihtsamaks, et nemad toovad Dolce vitast ka koju. Menüüd on küll korralikult kärbitud võrreldes sellega, mis seal kohapeal pakutakse, aga valik on siiski päris ok. Vähemasti ei pea enam ise otsimas käima. Ja teiste restoranide pastasid lapsed ei söö. Ainult kodus tehtuid ja Dolce vita omasid. Vanaema makarone ka.

 

Kuid teine pärl, mis sadas mulle sülle täiesti ootamatult, oli Wolti valikus restoran, millel on kõige igavam nimi maailmas – RP9. Ok, selle hammustab kohe läbi, et nimi tuleb aadressist Raekojaplats 9, aga nimi ei öelnud mulle mitte midagi, et mis tüüpi toiduga on tegemist. Ja ma ei tellinudki sealt seetõttu kunagi. Kuid ühel päeval vaatasin ma netist kellegi vlogi, kes tuli sealt restost ja kiitis sealset burgerit ning ma mõtlesin, et prooviks siis ka. KÕIK, mida me sealt tellinud oleme, on olnud ülimaitsev. Kõik toidud on olnud maitsestatud imeliselt ja jätab väga värske ning kvaliteetse tunde. Kui mitu kesklinna kõrgema otsa restorani on mind natuke eemale peletanud, sest on oma toidud liiga keeruliseks muutnud ja maitsestamisega ammugi liiale läinud, siis RP9 toitude maitsed olid kõik puhtad ja just sellised nagu ma heast toidust ootan. Ma pole sealt tellides pettunud üheski asjas. Super on sealne jõulupraad ja ma ei tea, kas nad seda ka peale jõule mingis vormis pakuvad. Ma saan ka lihale sarnase õrna suitsuse meki, kui ma seda meie Big Green Eggi grilli peal teen. Nemad kasutavad mingit Josper ahju, mis nagu maitse näitab, töötab ka väga hästi. Igatahes on mul hea meel, et me selle koha avastanud oleme ja Tartus häid maitseid au sees hoitakse ja super, et Wolt sealt ka koju toob, sest jah, kolme lapsega kusagile sööma minna… Ma olen niigi hall.

 

Kolmas koht, mille ma ära märgiks, kui see juba selliseks restorani keskseks postituseks kujunes (ma ei teinud alustades isegi plaani, millest ma kirjutan. Ma hakkasin lihtsalt rääkima teile. Muide, nii sünnivad enamus mu postitusi – ma ei tee plaani. Ma lihtsalt jutustan teiega 🙂 ), on nüüd Tartust jupp maad väljas ja asub Pühajärvel. Selleks on GMP Clubhotel ja restoran. See on minu ja Esileedi koht. Kui meil tekib võimalus, sest keegi on nõus paar tundi meie lapsi vaatama, siis GMP on meie väike pelgupaik. See on piisavalt kaugel Tartust, et tekiks illusioon, et oleks justkui kusagile kaugemale sõitnud ja samas ka piisavalt lähedal, et kojusõitu ei pea liiga täpselt arvestama. Kuid kõige olulisem on loomulikult kvaliteet, mida restoran pakub. Arve on meil seal alati kopsakas, kuid ma olen selle nõus alati kinni maksma, sest maitse-elamused on seal alati garanteeritud. Kuigi vahel tundus, et hakkavad ka maitsetega hulluks minema ja boeuf a la tartar juures oli tunda igast teisi maitseid, aga mitte boeufi. Õnneks nad vist katsetasid midagi, sest viimane kord oli see taas imeline. Toore liha juures on minu arvamus alati – vähem on rohkem. Mida vähem te seal maitseid sisse panete ja mida enam ma saan tunda puhtaid maitseid, seda parem. Ka teenindus on seal esmaklassiline. Ei jõuagi järgmist korda ära oodata. Saab kodust välja ja end hästi tunda. Sealt Wolt ei too. Õnneks. 50% elamusest on teenindus.

Me oleme mõelnud, et äkki tooks vaheldust sisse, sest on ka teisi kohti, kus räägitakse, et saab maitseelamusi. Kuna me pääseme koos nii harva kodust minema, siis tahaks aga alati kindla peale minna. Üks, mida tahaks ära proovida Tartus, on Hõlm. Teine koht, kuhu oleme ammu mõelnud minna, mis on aga üsna kaugel, on seal enne Mäo neljarealist. Mis selle koha nimi nüüd oli. Mmm.. ee.. oot. Ma googeldan. Googeldasin keskeesti-restoran-mõis ja viskaski ette – Põhjaka mõis. Ka sinna oleme mõelnud minna. Rohkem kohti pole eriti jutuks tulnud. Muide soovitage enda lemmikuid, kes oskab. Võiks olla pigem siin lõuna pool. Esileedi õde tuleb meile peagi Saksamaalt külla ja mu sisetunne ütleb, et lähiajal me kodust korraks ka välja pääseme. Kuigi 99% tõenäosusega maandume me sel korral ikka jätkuvalt GMPsse. Proovitud. Meeldib. Ei julge riskida kui nii harva kodust pääseb.

Lõpetuseks. Käisime siin Noorsandiga juuskuris. Me käime Tartu hotellis. Emajõe perejuuksuris. Ma olen seal oma 15 aastat käinud ja seal on mul imeline ja imeilus juuksur Merka (ta ei luba seda nime kasutada, aga kuna mul pole meeles kunagi, kas ta on Merlin või Merilin, siis ma kutsun teda Merkaks). Tulime Tartu hotelli fuajeest välja ja seal kohe kõrval Du Nordi kohvik. Noorsand tõmbas ninaga õhku ja tundis toidulõhna. Pani silmad kinni, tõmbas uuesti sügavalt kopsud õhku täis ja lasi naeratades taas kopsudest õhu välja ja teatas: “Issi, kunagi kui sul aega on, siis sa võtad ju mu ka kohvikusse suppi sööma kaasa.” Ma tahtsin sealsamas põlvili ta ette laskuda ja teda kõvasti-kõvasti kallistada ja teatada, et mul on alati tema jaoks aega ja ta ei pea olema sellistes asjades nii mõistev, vaid nõudku minuga kohvikusse minekut. Ja ometi ei ole ma siiani temaga kohvikus käinud… Kallis poja, nii kui me auto remondist kätte saame ja kõik viiekesi ühte autosse koos turvatoolidega ära mahume, lähme me sinu ja teistega kõik kohvikusse. Võime ka La Dolce Vitasse makarone sööma minna! Või kuhu iganes meid lärmakaid oodatakse. La Dolce Vita omanikud on itaallased ja sellepärast on vast hea valik, kuhu minna :). Kohapeal saab osta sealset eriti maitsvat kanafileed sidruni-koorekastmega ja Esileedi unistab aastaid sealsest steigist. Aga küll te ise arvatavasti Instagramist või Facebookist näete, kuhu me kambaga maandume.

Oot! Üks koht, mis vajab veel ära märkimist. Ma otsisin siin paar kuud tagasi uut paika, kus seminare läbi viia. Tartus toimusid need viimasel ajal Kantri hotellis. Kes iganes on viimastel aastatel seal käinud, see teab, et seal oli aeg seisma jäänud. Ma ei julgenud seal valjemalt aevastadagi, sest kartsin, et muidu sajab midagi selga. Seal oli kõik märksõnaga – aegunud. Mul on alati klientidele tellitud ka vahepala ja kui üks kord oli vahepalaks kaks ilmselgelt kõvaks läinud leivaviilu, millel oli vaevutajutav võikirme ja maailma kõige õhem viil sinki, mis kattis vaevu 30% leiva pinnast, siis ma sain aru – mida ma teen? Ma olen tänulik aastate pikkuse koostöö eest, aga viimastel kordadel pidin ma pabereid pabertahvlil nätsuga kinnitama, sest viimased seitse aastat on see olnud katki ja lagunes aina edasi. Lisaks kuulsin, et koht pannakse selle aasta novembris kinni. Jumal tänatud -motivatsioon, et otsida uus koht. Ja kui ma uurima hakkasin, siis vaevalt paarsada meetrit eemal, Lõunakeskuse küljes, asub hotell Sophia. Minu esimene asi, mis ma Esileedile ütlesin, oligi, et vot mida tähendab mugavustsoonis olemine. Me sätime oma standardeid olemasolevate teadmiste põhjal ja kui sa ringi ei vaata ja oma silmaringi ei avarda, siis sa istudki oma pisikeses maailmas ja arvad, et see piirdubki sellega. Igatahes on Sophia olnud suurepärane koht, kus enda seminare läbi viia – koht, parkimine, teenindus, söök, hind. Loomulikult ma tahaks soodsamalt kõiki asju, aga uurides turgu, siis tegu on Tartu vast parima hinna-kvaliteedi suhtega konverentsikohaga ja ma loodan, et ma praegu enda oksa ei sae ja keegi minu aegu endale võtma ei hakka. Eks! Lepime nii kokku!

Ja kõik. Seega, kes veel Wolti ei kasuta ja plaanivad, siis võite julgelt registreerimisel panna promokoodiks AMHT, sellega tekib kohe teie arvele 7 eurot. Teiste sõnadega, esimene päevapraad on minu kulul 😉

PS! Ükski neist kohtadest ei tea tõenäoliselt minu olemasolekust ja soovitan neid täiesti omal initsiatiivil. Ma olen üldse mõelnud, et võiks toidukohti natuke arvustada. Õigemini enda kogemusi jagada. Ma pole viimasel ajal näinud, et keegi seda siin kandis teeks. Olen kuus aastat ju Dublinis hotellinduse-restorani alal töötanud. Kas mõni väljaanne oleks sellest huvitatud? Kui mitte, siis miks mitte ühe haruna siinse blogi jaoks.

Ok, jah, sai pikk. sorry. Aga kõik neli – minupoolne suur heakskiit!