Monthly Archives

november 2018

Praegu on Eestis kolm põletavat küsimust – Kas valitsus jääb püsima? Mis saab rändeleppest? Kus on Mallukas? Kõik kolm keerutavad teeklaasis tormi ja mul on teie kõigi hea meeleks ühele neist vastus olemas, sest ma näen, et kogu sotsiaalmeedia kihab just selle küsimuse järele ja kuna me omavahel natuke suhtleme, siis avan teile kaardid, et see kõigi jaoks põletav küsimus lõpuks ometi vastuse saaks. Sest olgem ausad, tegelikult huvitab meid neist kolmest küsimusest vaid üks. Ma loodan, et ta ei saa pahaseks, sest ma pole selle avaldamise jaoks luba küsinud. Kuid see selleks. Vastus on: ma arvan, et rändelepet ei võeta vastu. Võite nüüd rahulikumalt hingata.

Ma arvan, et vähemalt paar teist lootis saada vastust küsimusele, et kus on Mallukas. Võib olla viitas sellele ka postituse pealkiri, mis ütleb otsesõnu, et “Kus on Mallukas?” Tõde on, et ma ei tea. Kuid mind tuntakse minu hea detektiivitaju poolest. Ok, mitte niivõrd detektiivitaju kui suure kõhu poolest. Kuid selleks, et endale suur kõht kasvatada tuleb omada ka head detektiivitaju ja kodust kõik peidetud kommid üles leida. Ma viskan üles paar teooriat ja ma arvan, et see kitsendab ringi ja annab äkki meile mingigi selguse.

1. Mallukas läks sünnitama. Arvestades, et ta on rasedam kui kunagi varem, siis võib oletada, et ta läks haiglasse sünnitama ja selleks, et olla keskendunud hetkele, lülitas kogu sotsiaalmeedia välja. See võiks olla levinud arvamus, kuid see oleks liiga lihtne. Liiga ilmselge valik, sest teades Malluka soovi olla tähelepanu keskpunktis, arvan ma, et umbes 30% eestimaalastest pole temalt veel küsinud küsimust “Noh, last pole veel käes?”, siis vaevalt ta läheks haiglasse enne kui ka need allesjäänud temalt küsida jõuavad. Seega ma ei usu, et ta sünnitama läks. Pealegi lubas ta saata kõikidele pärijatele augu pildi, kui asjaga ühele poole saab, aga meie Facebooki grupist “Malluka planktonid ja uhked selle üle” pole sellesisulist pilti veel saanud. Ma sain vaid ühe kirja Hiinast, mis ütles, et ta on mu arvutisse häkkinud ja filminud mind onaneerimas porno lehte vaadates ja nõuavad mult 600 eurot Bitcoinides. Novot, polegi netiporno tasuta. Kandsin igaks juhuks. Mitte, et ma oleks porri vaadates onaneerinud…. Mida iganes…

2. Mallukas kutsuti Viimsisse restorani uut menüüd proovima… Ja GPS juhatas teda valesti ja hetkel eksleb ta kusagil Vasknarva ja Jõhvi vahelistes metsades. Tegelikult sai ta ka isegi aru, et ta võis võib olla õige teeotsa maha magada kui Venemaa piirivalvurid teda karjudes taga ajama hakkasid. Kuid seal piiri ääres on leviga nagu ta on ja Mari, kes frustreerunult telefonist multikaid vaadata püüdis, blokeeris kogemata Malluka sotsiaalmeedia. Kuid tõenäoliselt laheneb asi peagi, sest Kardo, kes on kunagi Viimsis käinud hakkas vaikselt kahtlustama, et nad võisid õigest kohast mööda sõita.

Esimene vihje, et midagi on valesti, oli siis kui nad nägid silti SEIS PIIRIPUNKT! Kuid see juhtus kahjuks täpselt hetkel kui kuulati Nublu laulu Öölaps, kus olid sildiga kokkusobivad sõnad “Lähen üle piiri nagu Pihkva”. Seega sobitus see silt justkui laulu sisse ja jäi märkamata. Kui see teooria osutub õigeks, siis on vaid päevade küsimus, kui Mallukas taipab restorani helistada, et ta on võib olla hilinemas, aktiveerib enda kontod ja maailm hakkab taas õiget pidi pöörlema.

3. Kartuuberi Youtube kanali vaatajad on ehk näinud Kardo kokkamiseksperimente ja jookide valmistamisvideoid. Kuid kahjuks ei saada tema toimetusi päris sama tähelend nagu seda võib leida Malluka toimetamiste juures. Ka uus logo ei toonud oodatud tulemust. Kuna Perekooli postituses, kus on püstitatud teema, et kus Mallukas on, järeldatakse, et Malluka näol on tegemist totaalse turundusgeeniusega, kelle kõik toimingud on eesmärgiga suurendada klikkide arvu, siis ma ei imesta, et see Männikul elav mastermind tuli järjekordsele geniaalsele ideele, kuidas Kardo kanal miljonite eestlasteni tuua. Äkki toimub Malluka ja Kartuuberi rebrändimine ja peagi ei olegi enam Mallukat ja Kartuuberit, vaid Malluuber. Kanalite sisu ka väheke muutub ja Mallukas pühendub rohkem videomängudele ja õllepruulimisele ning Kardo võtab üle ihupesu arvustamise.

Need on minu kolm teooriat. Aga seni, kuni Mallukas metsade vahel eksleb, rebrändib või enda august pilte levitab, võite vabalt minu blogi lugema tulla.

Postitus ilmus tänu Eesti Energia elektrile

Kui ma saan endale meie peres mingi tiitli võtta, siis ma olen meie pere kõige säästlikum inimene. Mina olen see tüüp, kes lastele alatasa meenutab, et kui toas ei olda, siis tuleks seal toas tui ka ära lasta. Mina olin see, kes muutis duši all seebitamise normaalseks nii, et samal ajal vesi ei lahma. Ma vaatan niivõrd-kuivõrd hindu poes. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi see, et mina olen meie peres see, kes poes käib. Esileedi lööks kohe rinna ette, et ei, tema käib ka. Käib jah. Keskmiselt korra-paar kuus ja ka siis mitte perešopingut tegemas, vaid sellepärast, et midagi on otsas.

Mis teha, mina ei kasvanud üles nagu tema – järveäärses villas, täis kõhu peale saia süües ja kõige moodsamaid kivipesu džiinse kandes, mida Mammaste eales näinud oli. Meil sellist luksust polnud. Mina elasin tagasihoidlikus hruštšovka korteris ja meil oli alati rahaga kitsas. Ema käis alati kuu lõpus üle tee asuvas pandimajas, et kõrvarõngad pantida, et meil oleks raha, et palgapäevani välja vedada ning kõrvarõngad tagasi välja osta. Ma küll ei tundnud väiksena Esileedit, aga mul on tunne, et ma nägin teda meie maja kõrval asuva Kasekese poe ääres naerdes näpuga näitamas kui mina emaga kurvalt üle tee asuvasse pandimajja läksin, et ots otsaga toime tulla.

Seega elu on mind kasvatanud säästlikuks. Ma ei kogu raha, aga ma otsin viise, kuidas jooksvaid kulusid madalamal hoida. Esileedi peab neid sageli tüütuks ja töötab mulle risti vastu ja siis ongi võitlus, kellel on rohkem nutti ja kannatust. Esileedi on justkui võtnud eesmärgi, et kuu lõpuks peab meie pangakontol valitsema kindlasti null, sest muidu läheb raha raisku. Andke talle andeks. Tal on magistrikraad proviisorõppes, mitte finantsis. Kuid ma arvan, et siin on hea koht talle kinnitada – kallis, kui meil jääb kuu lõpus arvele raha, siis kuu vahetudes ei kaotata seda arvelt ära, vaid see jookseb järgmisesse kuusse edasi! Õpid kuni elad, eks.

 

Üks koht, kus on kindlasti igal inimesel võimalus kokku hoida, on elekter ja enda pikaaegsele kogemusele põhinedes annaks ma teile mõned näpunäited, kuidas enda elektriarvet oluliselt vähendada. Olge avatud ja mingil määral võib uus viis olla kellelegi ebamugavam, aga andke siiski endale võimalus.

1. Vaheta pooled pirnid majas läbipõlenud pirnide vastu. Tundub lollus, aga töötab imeliselt! “Henry! Vetsus on pirn läbi!” kõlab tavaliselt läbi kinnise tualetiukse Esileedi kaeblik hüüe. Kui pirn ei põle, siis järelikult ei kulu ka elektrit, sest milleks on üldse WC-s tarvis tuld? Enamik meist käib seal nagunii telefon näpu vahel ja ekraanivalgusest on enam kui piisav, et kõik oma toimingud tehtud saaks. Kardad, et pott jääb mustaks? Mis siis! Pime on ju! Keegi nagunii ei näe. Kuna pooled pirnid on läbi, siis see tähendab, et valgustusele kulub poole vähem raha ja kui ma olen meie kodus midagi õppinud, siis elektriasjad on puhtalt mehe kaela veeretatud ja läbipõlenud pirnid võivad olla senikaua, kuni ma talun igapäevast meeldetuletust. Ja ma olen väga kannatlik. Vetsu ukselukk sai valmis aastaga peale kaebuste laekuma hakkamist.

+ madalam elektrikulu
pidev sõim ja etteheitmine, et kuidas saab nii, et mees on, aga kõik on tegemata

2. Käi vanematel külas. Ma ei tea, mis emadel toimub, aga mitte ainult nad ei ole nõus oma laste musta pesu pesema, vaid nad on pea pisarateni liigutatud kui me neile selle võimaluse anname. Nad ei näita küll seda välja ja varjavad selle tusase “Mul on niigi palju teha ja nüüd toote teie oma musta pesu ka siia” torina taha, aga küll mina neid emade vigureid tean. Kuid loomulikult ei tule piirduda ainult kokkuhoiuga pesu pesult. Mine vanematele paariks päevaks külla ja palu tal teha küpestisi ja lemmiktoite. Mitte ainult sealoldud ajaks, vaid las ta teeb varuga, et sa saaksid ka paariks päevaks koju toidu kaasa võtta. Ema võib ju küll tunduda kurnatud, et lisaks muudele tegemistele peab ta nüüd ka sinu pere eest hoolitsema, aga olge mureta, see on kõigest näitemäng. Ma ei ole küll mingi emade ekspert, aga ma olen näinud seda kergendusohet kui me lahkudes nende külmkappi tühjaks tassime. Mõni võiks arvata, et see on kergendusohe sellest, et me lõpuks sealt minema läheme, aga lapsed teavad paremini – see on ohe sellest, et jumal tänatud, et ma sain neid terve nädalavahetuse teenindada. Selliselt saabki kokkuhoitud, valgustuselt, köögitarvikute kasutuselt, pesupesult ja lisaks toidule kuluvalt rahalt.

+ madalam elektrikulu
vanemate telefonitsi kättesaamine raskeneb. Ja kui saad kätte, siis on neil alati muud plaanid. See nädalavahetus ei sobinud, sest nad plaanivad Somaaliasse paariks päevaks puhkama sõita. Kõlab nagu vale, aga miks nad peaks valetama…

3. Osta poest ainult elektritarvikuid, millel on kõige madalam elektrikulu. Jah, esimene investeering on tunduvalt suurem ja C klassi energiakuluga tarvik maksab kindlasti palju vähem kui A+++ klassi masin, siis olenevalt masinast, tasub kallim end aastate jooksul ennast tõenäoliselt ära. Mäletan kui me lapsepõlves vahvleid tegime ja vahvlirauad välja otsisime, siis oli see vast vaatepilt, kuidas elektriarvesti end hetkega kerima hakkas. Sellega ei tohi küll hoogu minna, sest ostsime endale kunagi hästi kalli kuid säästliku tolmuimeja, mida reklaamiti kui kõige vaiksem tolmuimeja turul. Mõtle kui hea- vaikne tolmuimeja, millega saab toimetada ka siis kui lapsed magavad. Oli tõesti vaikne. Isegi nii vaikne, et tekkis küsimus, kas nii vaikne tolmuimeja saab ka head tööd teha, olla hea tõmbega? Raporteerin – ei saa.

+ madalam elektrikulu
suurem esialgne investeering

4. Toimeta öösiti. Kui sul on kahetariifne elekter siis öösel on masinate ketramine tunduvalt odavam ja kui ma vaatan meie kulutusi, siis meie kulutame öise tariifi ajal umbes 35% meie elektrist. See number võiks olla palju ilusam. Esileedi võiks ju sama hästi öösiti pesu pesta ja järgmiseks päevaks toidu valmis teha. Ta nagunii kurdab pidevalt, et kaksikud ei lasknud tal jälle öösel üldse magada. Miks siis mitte seda aega mõistlikult ära kasutada? Võta heaks Esileedi. Probleem lahendatud. Enam ei pea sa olema õnnetu, et kaksikud öö otsa üleval hoiad. Sa oled sammukese ees – sa ei lähegi magama. Siin on abi ka äpist, millega saad pidevalt jälgida, et sa toimetad elektriga ikka kõige soodsamal ajal. Vaata SIIA.

+ madalam elektrikulu
su naine võib sind vihkama hakata. Ma ei tea isegi miks. Ehk sellepärast, et naised ei taha lahendusi, vaid lihtsalt kurta. Ei tea

5. Vali endale õige elektripakett. Tänu sellele koostööle Eesti Energiaga komistasime meie paketile Võrdne, mis jagab kogu aasta elektriarved võrdseks 12 arveks, et ei peaks talvel juukseid kakkuma kui kõik kallimaks läheb. Rahaline sääst ei tule kokkuvõttes elektrikulust, vaid paketile lisandunud kindlustusest, mis kaitseb su elektriseadmeid. Aga mine uuri ise SIIT, et sa pärast ei saaks öelda, et sina pole midagi kuulnud.

+ ei ole suuri hüppeid elektriarvetes. Elektriseadmete kindlustus
ei ole ka suuri languseid elektriarvetes

Jagage ka enda ideid, kuidas elektri pealt säästa ja/või mida olete teinud selleks, et elektrikulu madalam oleks?

Postituse ilmumist toetas JOIK

Mul oli Iirimaal kolleeg, kes veetis suure osa ajast poes selle peale, et lugeda põhjalikult iga toote kohta, mida ta osta soovis. Ta valis isegi poode selle järgi, kus oli talle tuttavaid tooteid. Sageli selleks, et saada poest kõik vajalik, oligi tal lihtsam käia mitmes poes. Sellepärast, et ta oli kõige mõeldava vastu allergiline. Iga paari aasta tagant avaldusid tal ühe uued talumatused ja ma mäletan siiamaani tema masendust kui arst ütles talle, et ta ei tohi enam piimatooteid tarbida. Ei teagi kindlalt millest need allergiad ja talumatused tekkisid, kuid arst spekuleeris ise, et võis olla ema rasedusaegsest suitsetamisest, kuid võis olla ka üldiselt aina enamate pestitsiidide kasutamine põllumajanduses.

Mina olen õnnistatud olekus, sest mina olen allergiline ainult teiste inimeste aevastuste vastu. Eriti kui nad mulle pihta aevastavad. Ma usun, et ma olen hüpohondriku leebem versioon ja kui Esileedi mõne haiguse kirjelduse ja selle sümptomid mulle ette loeb, siis poole tunni jooksul on mul sama haigus, sest ma tunnen enamikke loetletud sümptomitest. Eriti tunnen ma ennast haigena kui keegi mulle pihta aevastab. Alles mõni nädal tagasi aevastas poe järjekorras üks vanamees mulle nägu katmata selja tagant kaela peale. Ma mõtlesin, et ma lähen EMOsse ja palun neil mul end kiiritada lasta. Läksin hoopis koju pika-pika duši alla.

Seega minu kui täiskasvanud mehe jaoks ei ole see eriti mingi oluline näitaja, kui toote peal on silt, et Allergialiidu poolt heaks kiidetud, kuid ma saan aru, et paljude jaoks on ja meie sõbrad JOIKist palusidki mul see sõnum teieni tuua, et kogu nende uuenenud lastesari on saanud Eesti allergialiidu tunnustuse ja tooteid võid leida poest Allergialiidu logo järgi. Seega pöial püsti, et kodumaised tegijad näevad vaeva, et kõik saaksid nende valikust osa. Selgus, et ka Esileedi jaoks on see oluline näitaja, kuna ta püüdvat kogu keemiat alates pesupulbrist ja lõpetades laste šampooniga osta võimalikult neutraalset. Ah sellepärast ta sunnibki mind poest seda hirmkallist pulbrit tooma kui kõrval viis korda suurem pakk neli korda odavama hinnaga…

Kuid kui ma juba nende allergiavabast toodangust juttu teen, siis mõtlesin, et katsetaks ka uusi tooteid. Seega ongi aeg segmendiks: Henry testib, et sina ei peaks!

Ma olen päris suur duši all käija. Mitte nii suur nagu Esileedi, aga temaga ei olegi õiglane end võrrelda, sest ma vahel kahtlustan, et äkki ta on merineitsi, kes end iga mingi aja tagant peab vette kastma, muidu kasvab saba tagasi või lämbub ära. Igal juhul kui mul tekib küsimus, et huvitav, kus mu kallis naine on, siis ta on tõenäoliselt duši all. Pakkuge, kus ta praegu kirjutamise hetkel on! Pakkuge! Vale! Ta magab. Kell on kolm öösel ja ega ta nii maniakk ka pole.

Ja kuigi ma katsetan neid enda peal, siis tegelikult liiguvad sellised lisatud lõhna- ja muude lisaaineteta tooted laste riiulile. Kasvavale organismile ei ole tarvis igast kahtlast kraami peale määrida, sest kui kreem imendub nahka, siis imendub ju ka kõik see, mis sinna kreemi sisse segatud on. Seega lapsed, kui te seda kunagi loete, siis see kõik on teie nimel.

Toodeteks, mida mu karune mehe keha katsetama hakkab, on kaerapiimaga ihupiim ja dušivaht, mis on mõlemad nahka rahustava ja pehmendava toimega. Seisin siis keset vannituba ühes käes ihupiim ja teises õrn dušivaht. Vaatasin üht totsikut ja siis teist. Siis jälle esimest ja siis teist ning järsku käratasin: “Esileedi! Mine pekki! Mina küll endale ihupiima peale määrima ei hakka!” Mis asi on üldse ihupiim? Miks peaks mulle vaja minema ihupiima. Dušivahust saan ma aru, sellega käid sa pesemas, aga ihupiim?

Tegime otsuse, et ihupiima katsetab ta ise, sest ta teadvat, mis see on. Ma olen ka kuulnud, et selline asi olemas on, aga ma pole kunagi tundnud, et mu nahk poleks piisavalt pehme. Selleks, et  šokist taastuda ja ennast ikka mehena tunda läksin garaaži ja tõmbasin traatharjaga paar korda üle selja ning palusin Esileedil mu peale karjuda, et meelde tuleks, mis tunne on mees olla ja kannatada. Psshh ihupiim…

Me saame sageli JOIKi tooteid proovida nii kui need välja tulevad, sest Esileedi õde töötab seal ja võite paar korda arvata, mida sünnipäeva- ja jõulupakid sageli sisaldavad. Seega on meil välja kujunenud maitse ja me ei ole kunagi JOIKist saanud tooteid, milles me oleksime pettunud. Ka see dušivaht, millega ma ennast nüüd sisse seebitasin, tegi oma tööd suurepäraselt. Nii hästi nagu sa ootad, et dušivaht töötaks. Kuna lastele oleme me alati valinud ilma lõhnastamata ja lisaaineteta tooteid, siis läbis dušivaht oma katse puhaste paberitga.

Esileedi katsetatav ihupiim tegevat tõesti naha hästi pehmeks. Selleks jättis Esileedi ühe käe määrimata ja teise määris sisse ja palus mul arvata, kumb käsi nüüd ihupiimaga määritud on. Ma pakkusin see, mille käis on üles keritud. Mul oli õigus. Vahel Esileedi ainult tundub nupukas. Määrisime ka lapsed sisse. Ma vaatasin hirmuga, kuidas ka poiste käed ihupiimaga kaetud said. Andsin neile sama õhtul õlut proovida, et nad ihupiima pehme pilve pealt tagasi päris maailma tuua. Las naised olla õrnad ja pehmed, meie lähme homme poistega põllu peale kive purustama või midagi.

Seega mine uuri JOIK lehelt(LINK!)uut allergialiidu poolt heaks kiidetud sarja. Meie katsetatud ihupiim ja dušivaht on igatahes väga mõnusad. Kui tahad ka endale selle komplekti võita, siis ole JOIKi ja meie sõber Facebookis ning jäta kommentaar, kas sina oled kunagi millegi peale allergiline olnud. Loosin esmaspäeval.

Postitus valmis koostöös minudoc.ee-ga!

Ma ei tea, kuidas on teie arstiga, aga meie ei pääse oma perearsti juures pea iialgi kokkulepitud ajal sisse. Ootamine on justkui sissekirjutatud ja ausalt öeldes ei ole mul ootamise vastu suurt midagi. Mina olen suur arstipelgur ja ma olen palju parema meelega ukse taga ootamas kui kabinetis aru andmas.

Kuid asjalood muutuvad kui tegu on lastega. Lastega ootamine on tõeline painaja. Nad on kohutavad ootajad ja igavlejad. Noorsand, kes oskab siin numbreid kümneni loendada, usub, et ta saab maailma asjadest imeliselt seetõttu aru ka. Tal jääb küll numbreid lugedes sageli neli ja/või üheksa vahele, aga muus osas on numbrid kõik õiged. Kuna numbreid nimetada ta oskab, siis tema loogika järgi saab ta nüüd ka aru, mida tähendab viis minutit. Vahel kui Piiga millegagi mängib, mille peale ka Noorsand oma hammast ihub, siis me oleme õpetanud, et ära võtmine ei ole lahendus, vaid tuleb leida kokkulepe, mis mõlemaid rahuldab. Noorsand siis teatabki, et õiglane oleks see, kui viie minuti pärast saaks tema selle esemega mängima hakata, mille peale Piiga heakskiitvalt noogutab. Järgmisel hetkel loeb Noorsand kõva häälega viieni, teatab, et viis minutit on täis ja tema kord.

See on ainus viis minutit, mida ta oleks nõus ootama. Päris viis minutit on ju 300 sekundit. Ta jõuaks 60 korda viieni lugeda. See on ilmselgelt liiga pikk aeg, et oodata. Kuid ootamine on arsti juures vaid üks tahk, miks me sinna meeleldi minna ei taha. Teised põhjused on haige lapsega reisimine ja minek kohta, kuhu tulevad kokku kõik erinevate haigustega inimesed. Pealegi saaks sümptomeid ju kirjeldada ka kuidagi teisiti, et mitte kohale minna. Aga nii see asi paraku käib.

Mina saingi katsetada täiesti uut teenust, mis on täiega hoo sisse saanud. See on interneti leht minudoc.ee, kus on erinevate valdkondade arstid, kelle juurde saab endale aja broneerida. Seda kõike ilma, et sa reaalselt peaksid oma pidžaamapükse teksade vastu vahetama. Nimelt käib kogu teenus interneti vahendusel, kus sa saad pidada arstiga videokonsultatsiooni ning ta saab kõik vajalikud sümptomite kontrollid ja diagnoosid paika panna videokõne vahendusel.

Minu arust täiesti geniaalne lahendus. Enamjaolt viirused, mis meid tabavad, on ka sama kiirelt mööduvad. Vahel aga vajaks arsti pilku, kuid samas, kui me oleme haiged, siis soovime teha kõike muud kui minna arsti juurde. Sellisel juhul on minudoc.ee on super leiutis. Kallim kui arsti juures käimine, kuid ka praegu käime me seal järjekorras ootamas nii harva kui võimalik ja peamiselt talvekuudel kui viirused on möllamas ning köhivaid ja tatti luristavaid inimesi täis ootekoridor on viimane koht, kus enda aega sooviksime veeta. Seega rahakulu ei ole kindlasti argument.

Mina olen viimased pool aastat vahelduva eduga kannatanud alaseljavalude käes ja ma olen pikalt mõelnud, et ma peaksin kellegi poole pöörduma. See takistab mul kõike teha. Olla aktiivne, istuda madalal, võtta maast asju üles. Isegi kõndimine muutub ühel hetkel seljavalu tõttu väljakutseks.  Ma saan aru, et kõht takistab, aga kuramuse selg ka nüüd. Kuid nagu öeldud, siis omades valge kitli sündroomi, ei ole ma mitte kusagile pöördunud. Minudoc.ee oli minu jaoks täpselt see, millest ma olen puudust tundnud. Koht, kus sa saad arsti käest nõu ja abi, ilma, et sa päris koha peal oleks.

Mina pöördusin Katre Lust-Mardna poole, kelle kohta olen ma seni vaid kiidusõnu kuulnud. Meie kõne kestis kokku umbes 25 minutit ja ma sain seljavalude teemal palju targemaks. Ta rääkis selle põhjuste tagamaadest ja ka sümptomitest, mida kogedes on mõtet EMOsse õnne proovima minna. Seejärel asusime minu seljavalude kallale ja ta tegi mulle ekraani ees koolituse harjutustest, mida ma nüüd ülepäeviti tegema pean, et enda alaselga tugevdada. Lisaks sain näpunäiteid terveks päevaks, et see harjutuste tegemine ei muutuks mingiks lisakohustuseks, vaid kuidas ma saan kõik selle päeva paigutada nii, et see mingit olulist ümberkorraldust ei tekitaks. Ka sain hulga materjale, mis ta on ise välja töötanud, mis mu olukorrale kasuks tulevad.

Ma sain väga hea kogemuse osaliseks ja sain enda murele lahenduse ilma, et ma oleks pidanud oma kodust väljagi astuma. Ja seal ongi perearste, psühholooge, füsioterapeute, pediaatreid. Hästi palju erinevaid arste ning kõik nad tegelevad patsientidega. Seda ka, et arvuti, millega see sessioon maha pidada, vajab kaamerat ja mikrofoni, mis vist enamus läpakatel nagunii sisse ehitatud on.

Just sellised innovaatilised ideed mulle meeldivad. Mugavus ja kiirus on olulised märksõnad. Iga kord arsti juurde minnes tuleb ju arvestada ilmatuma ajaga, mis kulub ootamise, transpordi ja visiidi peale ja selle lahendusega elimineeriti ja jäeti vaid visiidile kuluv aeg. Proovige ise ära ja usun, et saate samuti sama positiivse kogemuse. Mina olen fänn. Siin on ka nende FB leht.

Esileedi räägib palju. Isegi naise kohta. Ei provotseeri feministe. Ma usun, et see on kindlasti teaduslikult tõestatud, et keskmine naine räägib päevas rohkem kui mees. Esileedi ei ole kindlasti keskmine naine. Tema ongi see tüüp, kes seda keskmist üles veab. Täitsa võimalik, et kui teda ei oleks olemas, siis see keskmine langeks nii alla ja selguks, et keskmine naine räägib hoopis vähem kui mees. Igal juhul sai vist selgeks, et ta räägib hiiglama palju.

Suure osa sellest sõnumist, mis tal on iga päev enda seest välja vaja saada (sest muidu ta plahvataks), saan mina. Kuid minu tilluke aju ei suuda kogu seda infot sisse võtta ja analüüsida, vaid mingil hetkel ta lülitab end välja ja isegi kui ma Esileedile otsa vaatan ja tema ilusatesse silmadesse upun, ei ole mul õrna aimugi millest ta räägib. Minu aju taaskäivitab tavaliselt see, kui ta jutu keskel mulle mõne küsimuse esitab. Siis ma vastan tavaliselt “Ma ei tea” või “Mhmh, mis sa ise sellest arvad”või lihtsalt “Jah” ja loodan, et see ei reeda mu välja lülitunud aju.

Tavaliselt ei reeda, sest Esileedi ei vajagi tegelikult, et ma temaga aktiivselt kaasa mõtleksin. Ta vajab lihtsalt teist sooja keha ruumis, kellele rääkida. Kuid selline minu aju kaitsemehhanism on kahe teraga mõõk. See ühelt poolt kaitseb mind, kuid teiselt poolt jätab mind ilma ka väga olulisest informatsioonist, mida mul teada oleks tarvis. Nimelt Esileedil on kombeks täiesti ootamatult, muu jutu sisse pookida ka teemasid, mida ma peaksin kuulama. Aga kuidas ma tean kuulata, kui ta pole mind ette hoiatanud? Ei teagi ja sageli juhtuvad minuga asjad täiesti ootamatult.

“Henry, ma lähen siis tunni pärast kohvikusse ja ole nii kena hoia lapsi!” Mis asja? Mis kohvikusse? Miks ta mulle sellest alles nüüd räägib? Mul oli plaanis töökas õhtu ja nüüd läheb tema selle asemel hoopis kohvikusse. “Kas sa ei arva, et me peaksime selliseid asju ikka enne kokku leppima?”. “Henry, me leppisime ja sa ütlesid, et sulle sobib”. Null mälestust sellest. Ja see ei ole esimene kord. Ja ma olen täiesti veendunud, et Esileedi on avastanud minu nõrga koha ja nüüd kasutab seda mõnuga ära. Ma kujutan isegi tema vestluseid sõbrannadega ette:

“Tsau, kuule lähme nädalavahetuseks spasse!”

“Jaa, muidugi lähme.”

“Aga kas sa Henryga enne seda arutama ei peaks”

“Kamoon göörlfrend, selleks on mul omad nõksud. Homme näeme!”

…. Tund aega hiljem: “Henry, nagu me rääkisime, siis homme lähen ma bitchidega spasse ja sina hoia siis lapsi ja värvi teise korruse laed ära nagu kokku sai lepitud. Ära tee nüüd nägu, et sa jälle ei mäleta. Kas sa tahad öelda, et sa ei kuula mind kui ma sinuga räägin?”

Lisaks kujutan ma ette, kuidas ta terve selle aja nätsu närib, sellest roosasid mulle puhub ja enda blonde patse samal ajal näpib.

Kuid õnneks ei ole mina meie peres ainus, kellel ajuga probleeme on. Ta ise on samasugune. Viis magamata aastat on talle oma jälje jätnud ja ta aju jätab meelde asju ilma mingi loogikata. Võiks arvata, et tähtsad asjad jäävad meelde ja siis pisiasjad ununevad, aga tema aju ei diskrimineeri mitte midagi ja ta unustab täiesti suvalisi asju.

Veel eelmisel nädalal oli ta kimbatuses, et ta oli saanud sõnumi meie naabrinaiselt, kes küsis, et kas me oleme unustanud või me otsustasime mitte tulla. Ta tuletas kogu selle perekonna sünnipäevad meelde ja vahtis jamunud näoga mulle otsa, et mida see naaber silmas peab? Kus me täna oleksime pidanud olema? Me oleksime pidanud olema teise naabri lapse sünnipäeval, kuhu meid kutsutud oli ja Esileedi ei mäletanud sellest mitte midagi. Õnneks oli meil hea vabandus, sest lapsed olid hommikul haigeks jäänud ja me ei oleks saanud nagunii minna.

Ta unustab asju. Kuid lisaks ta mäletab asju, mida pole olnud. “Henry, ma mäletan konkreetselt, kui ma need võtmed siia panin. Keegi teine on neid liigutanud! Ups, valehäire! Hoopis taskus olid.”  Kuna Esileedi on meie peres alati olnud asjade otsija ja leidja, sest ta märkab kõike, siis see on meile eriti valus hoop, sest enam ma ei tea, kas tema juhised mulle asjade otsimisel on head või ta kujutab asju ette ja jooksutab mind mõttetult.

Erinevalt Esileedist ei kasuta mina tema seisundit ära. Mul pole ka mingit tõestust, et tema seda teeb ja ma arvan, et ta äkki ei tee isegi seda meelega, vaid ta plaanib, et ta räägib mulle midagi, kuid unustab ära ja kui see asi on käes, mis ta pidi mulle rääkima, siis ta on veendunud, et ta on seda mulle rääkinud, kuid ma lihtsalt ei mäleta! Uhh, keeruline. Nii me siin kaks hallaju oma aega veedame.

“Issi, sa oled nagu vasikas…” ütles Noorsand eile, pannes oma põse vastu mu käe triitsepsi osa. “Nii pehme nagu vasikas…” jätkas ta silmad poolvidukil unistavalt. Ma ei saa eriti tihti komplimente ja kui ma saan, siis need on alati sellised, et ma ei oskagi kosta, kas see oli kompliment või vihje, et mine trenni. Siiski tundus Noorsand nautivat oma põske vastu mu käe tagakülge silitades, seega tema poolt võis see tulla komplimendina. Vaevalt, et tal ka väga palju kogemusi teiste meeste käte põsega silitamisel on. Küsimus tekkis siiski, et kust see vasika võrdlus? Vahet pole.

Ma olen nüüd läbinud katsumuse ja jätkuvalt elus. Nimelt veetsin ma reedel üksipäini kolme lapsega, kellest kaks olid haiged 11 ärkvelolekutundi ja laupäeval kolme terve lapsega 9 tundi. Kui ma arvasin, et kõige karmim katsumus on olla päev otsa kolme lapsega, siis nüüd võtan ma oma sõnad tagasi, sest kõige karmim katsumus, on olla kolme lapsega, kellest kaks on haiged. Eile, kui nad olid paranenud, oli see reedega võrreldes lust ja lillepidu. Lisaks käis päeval ka vanaema neid tunnikeseks vaatamas ja päev veeres mugavalt õhtusse. Mida ma veel ei oska, on multitaskimine – kui ma olen lastega, siis ma olen lastega. Ma ei kujuta ette, kuidas sinna aega veel söögitegemine, koristamine, pesupesu jms sisse mahutatakse. Tundub võimatu. Siiski kartulit praadisin, sest ma teadsin, et see on üks asi, mida ma suudan ära teha ja mida nad välja ei sülita. Nad ei söö ka seda (söövad keskmiselt 4 kartuliviilakat nägu), aga samas täiesti ära ka ei põlga.

Sellised rasked hetked on mulle suured väljakutsed. Kui Vennas haige on, siis ei taha ta mitte midagi muud kui emmet. Iga väiksemgi asi ajab nutma ja nuttes hüüab ta alati emmet. Ta läheb vaikselt pimedasse koridori akna peale, surub lauba vastu klaasi, vaatab igatsevalt õue ja ütleb vaevukuuldavalt: “Emme, tule palun koju!”. Sellistel hetkedel minust talle ei piisa. Ma läksin ta juurde, panin põlve maha ja kallistasin selja tagant ja lohutasin öeldes, et emme igatseb teda ka, aga ta peab täna ära olema ja tuleb kindlasti varsti tagasi. See ajas ta veelgi enam nutma, kuid ta pööras minu poole võttis mul kaelast kinni, ronis mulle sülle ja me istusime koos diivanile. Ta toetas  kaisus olles pea minu põsele.. ja lükkas põse kaugemale, sest see torkivat. Pidin pea kuklasse ajama ja ta pani oma pea mu rinnale, ütles õrnalt veel “emme” ja hetke pärast ta magas.

Ma ei asenda absoluutselt oma lastele ema ja ei suudaks kunagi tema kohta täita, kuid asjad, mida ma olen nõus oma laste nimel ära taluma, on märkimisväärt. Ma olen nõus taluma laste kaebenuttu, sest neil on paha ja et parem hakkaks, on neil vaja ema lähedust ja kuigi minu karvane lõug ei asenda ema, siis on minu vasikaga sarnanev triitseps neile alati olemas kui neil seda vaja peaks minema. Ma saan ju iga päev ootamatuid küünanukihoope, jalahoope ja muid hoope, kui ma nende mängudele peaksin ette jääma. Kuri “Olge ettevaatlikud, te teete haiget!” üleskutse toimib. Umbes minuti. Ja hetke pärast on keegi taas kellegi eest ära põgenenud ja ronib mu seljas oma kondiste põlvedega. Kui Esileedi on kodus, on see kõik jagatud ja nii, et tema kannab raskemat koormat. Absoluutselt. Kõik haigused, plaasterdamised, arsti juures käimised on tema kanda. Peamiselt sellepärast, et ta ei usalda mind selles vallas. Aitäh usaldamatuse eest. Mulle sobib.

Kuid mida on antud aasta mulle isana õpetanud? Seda, et et mida rohkem ma asja kohta õpin, siis mitte ei saa asi mulle selgemaks, vaid aina enam selgub kui palju on veel mõista. Me läbisime Gordoni perekooli kursused, mis on väga hea tööriist selleks, et oma lapseni jõuda ja me vajasime seda hädasti. See õpetas meile palju ja kui sina tunned, et sa tõstad äkki laste peale liiga palju häält, et sa ei suuda oma teismeliseni jõuda või mõni muu mure lastekasvatamisega on, siis ma usun, et see koolitus annab väga häid mõtteid ja tööriistu. Sest vähim, mis ma teha saan, kui ma tunnen, et ma ei oska, on õppida. Lapsed õpetavad ise iga päev vääääga palju, kuid paar koolitust on ainult kasuks. Pole mul ju lapsepõlvest võtta eeskujuks isarolli, millest oleksin saanud õppida, seega ma ainult teesklen isaks olemist ja teen nägu, et ma tean, mida ma teen. Kuid ma olen alati nõus tunnistama enda vigu ja olen valmis õppima olema parem.

Esileedile luban, et näen vaeva ka, et olla parem mees. Isana ma arenen, aga mehena olen ma jätnud asju soiku ja muutunud mugavaks… sest lapsed noh.

Lapsed magavad nüüd lõpuks öösiti ja aeg on meil nüüd ka endile tähelepanu pöörama hakata. Sinu ma endale valisin (nii meeldib mulle mõelda) ja nii nagu ma tahan, et mu lapsed tunneksid uhkust enda isa üle, tahan ma, et ka sina tunneksid uhkust minu kui enda mehe üle.

Ma olen lõpuks suutnud leppida, et mul on kolm last (kaksikute saamise šokk taandus) ja mõte neljast lapsest ei hirmutaks mind väga, sest idee, et Piiga saaks endale õe, mulle täitsa meeldib. Kuid kui ma näen mõnd vastsündinut, kui ma näen mähkmehunnikut ja kuulen imetamisest ja magamata öödest, siis ma olen valmis kondoomiga ringi käima kasvõi 24/7. Lihtsalt igaks juhuks. Ei tahaks küll uuesti kõike seda läbi tegema hakata. Ja kui lisada, et umbes iga teine, kes meiega sellel teemal juttu teeb, viskab nalja, et äkki saame siis veel ühe paari kaksikuid, või mis veel parem – kolmikud, siis universiumile on seda mõtet nii palju üles visatud, et mina küll riskima ei hakka.

See oli minu isadepäeva mõttevahetus ja lubaduste puistamine. Kõik, mis ei arene, aegub. Kõik vajab hoolt ja tööd. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja leebeid õppetunde meile kõigile.