Daily Archives

30. okt. 2018

Postitusele andis hoogu ja pani välja loosiauhinna Lego!

Kui ma peaksin kirjeldama enda ideaalset vaba päeva perega, siis see oleks midagi sellist, kus me läheme kõik päevaks bussiga Tallinnasse ja halbade tingimuste kokkulangemisel jään mina kogemata bussist maha ja see on viimane buss sel päeval. On lihtsalt selline päev. Ma küll armastan oma lapsi kogu südamest ja soovin neile parimat, aga vahel on seda kõike liiga palju. Sõnast “vahel” täpsem sõna oleks tegelikult “tavaliselt”. Tavaliselt on seda kõike liiga palju. See möll, mis kõigega kaasnema peab, on rusuv. Olen lugenud, et lapsed, kes sõjakoledusi näinud on ja pidevalt neid plahvatusi kuulevad, muutuvad igaveseks. Ma usun, et ma olen muutunud igaveseks. Ma ei ole küll sõda näinud ja väga loodan, et ei mina ega mu järeltulijad seda ka kunagi ei koge, aga kõik lapsed näevad nagu lahingust naasenud. Sinikad, kriimud, plaastrid. Kui nad kogu aeg nii rõõmsad poleks, siis ma arvakski, et nad on kas sõjast tulnud, või tikripõõsas kasvanud. Ja kisa, mis sellega kaasneb ei ole õnneks midagi hullemat kui see, et keegi võttis kellegi Käpapatrulli mänguasja ära.

Kuid kui ma peaksin nendega päev läbi koos olema (mis toimub muide juba homme, sest Esileedi läheb terveks päevaks Tallinnasse ja mina jään lastega üksi koju), siis me leiame mingi filmi, mida me kõik naudime ja vaataksime seda. Loomulikult on see variant välistatud, sest minu pere lapsed on nii sügavale Käpapatrulli lummusesse langenud, et ma ei pääseks midagi muud vaatama. Lihtsam on teler kinni hoida. Minu vaimne tervis on tähtsam.

Seega, mida teha, mida viitsiksime me teha kõik, mis ei ajaks lapsi iga sekundi tagant tülli ja oleks kuidagigi arendav? Siin kohal ongi tegelikult tubased valikud – kas mängida kineetilise liivaga, maalida/joonistada, mängida plastilinga, või ehitada klotsidega.

Meil on aastatega Duplo klotse kogunenud juba päris muljet avaldav hulk ja kui keegi meile sünnipäevale tulles küsib, et mida kinkida võib, siis Duplo on jätkuvalt kindla peale minek, sest meie kollektsioon suureneb, mis tähendab, et me saame ehitada ka suuremaid asju.

 

Lego saatiski meie pere lastele mõned uued komplektid ja tee mis tahad, siis Lego on nagu “Shreki” multikas – mõeldud lastele, aga ka täiskasvanud nopivad endale sealt nii mõndagi välja. Nii ka Lego klotsidega mängimine. Kui Esileedi põrandale lastega tundideks end mängima unustab, siis ta ise ei märkagi, et vahel on lapsed ammu endale uue tegevuse leidnud, kui tema ei lõpeta enne kui tema ehitis on valmis. Ei ole harv juhus kui lapsed trepil virisevad, et nad on unised ja soovivad magama minna ja Esileedi keel huulte vahel jätkuvalt klotsidega mängib, lubades teist tundi, et ta saab kohe kohe valmis. Nali. Samas oleks see päris naljakas vaatepilt.

Uus pakk lahti, ei läinud kaua aega, et terve põrand oleks klotse täis ja mis seal salata – kõige entusiastlikum mängija oli nagu alati Esileedi. Ta pole mitte ainult entusiastlik, vaid ta ei lubanud ka kellelgi teisel klotse puutuda, sel ajal kui tema mängis. Päriselt. Ta küll väitis, et sellepärast, et ta tahtis raudtee enne kokku panna, mitte ei soovinud, et Vennas seda pidevalt lammutas, aga kes teda usub? Lõpuks kui raudtee oli sõidetav, oli ka Vennas Noorsandiga jaol. Võrreldamatu on see, kuidas nad ehitamises ka arenenud on. Alles oli see aeg, kui nad ei suutnud klotsi klotsi peale kinni saada ja nüüd ei ole tehniliselt enam mingit probleemi ja ainsaks takistuseks on loovus. Ka see pole neile enam mingi takistus. Rohkem on see takistus täiskasvanule, kes õpetus käes, püüab karbis olnud klotsidele õiget kuju anda. Laste fantaasia ei suru neid raamidesse ja kas majal on aknad või ei ole, pole üldse oluline. Nende käkerdised on täiuslikud, sest nad ei tee mingi pähe pandud malli järgi.

 

Kuid see Duplo rong on geniaalne, sest sa saad ehitada talle nüüd ju absoluutselt kõike. Tahad teha pika tunneli? Tee! Tahad, et see sõidaks su maja keldrist läbi? Palun! Tahad ehitada pika depoo, kuhu mahuks nii politseinik, autojuht, arst, jänes ja kaelkirjak? Kõik on tehtav, sest Duplo on olnud aastaid kindla peale minek ja terve hulk klotse võimaldavad fantaasial lennata nii vabalt kui vähegi soovi on. Arvestades, mis pahandustega lapsed iga päev hakkama saavad, siis fantaasiavaesuses neid küll süüdistada ei saa.

Igal juhul Lego – meie oleme teiega nõus koostööd tegema ka järgmised 100 aastat ja ma ootan põnevusega seda aega, kui mängu tulevad väikesed Lego klotsid, sest avanevad võimalused veelgi. Usun, et enamus teist on minuga nõus ja seepärast loosin ma ühele teist nädala pärast selle laheda Duplo rongikomplekti, mida Noorsand pildil käes hoiab. Rongile käivad patareid ja rööpad kaasas ja värki. Igatahes keegi saab endale. Selleks kommenteerige, kas siin või Facebooki postituse all, mis oli teie lemmik mänguasi kui te lapsena üles kasvasite. Tingimuseks on, et oled Facebookis meie lehe jälgija.

Enda kohta võin öelda, et mina mängisin peamiselt sõduritega, kuigi ma unistasin pidevalt Legodest. Ainuke koht, kus ma Legodega mängida sain, oli muide Rasmus Kaljujärve pool, kellel oli neid terve suur kastitäis 🙂