Daily Archives

22. okt. 2018

Mul oli taas töine nädalavahetus. Enamus teist teab, et minu üheks tegevuseks on aidata suitsetajatel sõltuvusest vabaneda ja olen seda teinud viimased 9,5 aastat. See tähendab, et 0,5 aasta pärast täitub 10 aastat ja mul tuleb langetada valik, kas ma kulutan uuesti summa, mis jääb 10 000 ja 20 000 vahele, et saada õigus järgmised kümme aastat Eestis tegutseda, või leida mingi muu väljund endale. Mõnes mõttes oleks mõistlik kõrvale astuda, sest ma olen kogu aja teinud seda kõrvaltegevusena. See ei ole suureks kasvanud, sest ma ei ole selle kasvu pea üldse panustanud. Võiks tulla uus inimene, kes näeks seda tegevust ärina ja panna see õlitatult tööle. Mina olen seda teinud alati kui missioonina, et paaril päeval kuus teen ma midagi hingele.

2014. Enne kaksikuid. Nii puhanud 🙂

Seega panna ettevõtmisesse ligi 15000 eurot, on otsustamiskoht, sest see tasuvusaeg on natuke liiga pikk. Kui ma kunagi 2009 alustasin, siis ma alustasin suure entusiasmiga. Laenasin vajaliku raha, ostsin frantsiisi ja arvestasin, et pooleteist aastaga peaks ära tasuma. Kulus oma 7-8 aastat kui ma omadega nulli sain. Ma pidin tegema korduvalt otsuseid, kas ma lasen ettevõttel pankrotti minna, või tasun kohustused isiklikust rahast. Ettevõte jäi ellu. Praegu, kus teadlikkus on suurem, tasuks see kiiremini ära, aga siiski – mina sooviks ka perega soojale maale reisida ja tunda finantsilist vabadust ja selleks tuleks mul leida midagi, mis ei ole keskendunud hingele, vaid rohkem rahakotile. Praegu teengi ma kahte tegevust – blogimine, mis on peamiselt hingele ja Allen Carri meetod suitsetamisest vabanemiseks, mis on seda samuti. Ah jaa, raamatut kirjutan ka ja sellest võiks hitt saada küll, sest potentsiaali sel on, et see võiks olla hea lugemine ka neile, kes mind ei tea.

Kui ma olen selle jätkamise küsimuse õhku visanud, siis paljud, kes on minu abiga suitsetamisest vabanenud, ütlevad kui ühest suust, et mis küsimus see on? Loomulikult Henry pead sa jätkama! Kujutad ette kui sind poleks olemas – ma istuksin siiani iga päev tunde külmal rõdul ja imeksin haisvat pulka ja rögiseksin hommikuti vannitoas. Seega jah, mul on palju otsustamiskohti, et kas ja kuidas. Isegi kui mina enam ei tegutse, siis Allen Carri raamat jääb ikka alles ja soovijad võivad seda lugeda. See pole sama efektiivne, aga meetod on ikka sama.

Mitmed teist on öelnud, et ma võiks teha seminari ka mittesuitsetajatele ja lihtsalt selleks, et te näeksite, mida ma seal seminaril teen, et suitsetajaid aidata. Aga äkki ma räägikski täna siis.  Lühidalt rääkida on keeruline. Mul kulub seminaril kuus tundi, et suitsetaja, kes tuleb seminarile, kes on veendunud, et ta naudib suitsetamist, et see rahustab teda ja on mõnus ajaviide, läheks päeva lõpuks ära õnneliku mittesuitsetajana, kes hetk tagasi viskas ise sigaretipaki minema ja otsustas, et ta ei suitseta enam kunagi.

Kogu see suitsetamise sõltuvus on pea täielikult inimese peas. Tema mõistuses. Nikotiinisõltuvus on ka füüsiline, aga see pool on väga lihtne lahendada kui mõtted on paigas. Iga aine sõltlasel tekib elu jooksul väärastunud nägemus ainest, millest ta sõltuvuses on. Nii ka suitsetajal. Kui enne suitsetamist ei vajanud ta midagi lisaks, et stressiga toime tulla, siis sõltuvusse jäädes hakkab ta tundma vajadust suitsu järele iga kord kui stress kimbutab ja see süveneb. Lühikese aja pärast vallutab see ta täielikult ja suitsetaja ei julge mahagi enam jätta, sest kuidas ta tulevikus stressiga toime tuleb? Mida ta teeb siis kui ta närvi läheb? Ehk miski, mida ta absoluutselt ei vajanud, muutub peagi millekski, millest sõltub, kas ta suudab mingites olukordades toime tulla või mitte.

Ehk suitsetaja peas hakkavad tekkima erinevad seosed suitsu kasude kohta, miks tal seda vaja on. Ta ei mäleta, et enne alustamist ta ei vajanud mitte midagi sellist, aga kuna nikotiin lollitab sõltlase ajuga, siis ühel hetkel ei suuda suitsetaja isegi ühe koha peal istuda. Selleks, et istuda lihtsalt rahulikult toolil, peab suitsetaja iga mingi aja tagant väljas käima, suitsu tegema ja tagasi istuma tulema. Nikotiinisõltuvus võtab talt kogu rahu, aga suitsetaja näeb seda asja absoluutselt vastupidiselt – suits annab rahu, suits aitab stressiga hakkama saada, suits aitab igavust taluda, suits aitab mõtteid koondada. Seepärast ongi suitsetajal omal käel maha jätta sageli väga raske – ta ju jääb ilma suurepärasest asjast, mis rahustab, peletab igavust, aitab kohvi nautida, on seksijärgne nauding. Ehk tema näeb probleemitekitajas hoopis probleemilahendajat.

Kuue tunniga võtangi ma seminaril kõik need anomaaliad ja peas olevad uskumused ette ja näitan neid sellisena nagu ta nägi neid kunagi siis kui ta veel ei suitsetanud. Suitsetaja teab kõike seda, mida ma talle räägin, sest kunagi ta ju mõtles ise ka nii. Kuid aastaid sõltuvuses olles, on tema pilt sellest täielikult vastupidiseks pöördunud. Kui inimene on seminaril avatud meelega ja ta näeb, kuidas ja mis vahenditega ta sellesse lõksu langenud on, oskab ta selle ka peale seminari enda jaoks ära lahendada ja see pole isegi raske mitte. Ainuke, millega nad silmitsi esimestel päevadel on, on see nikotiinivõõrutus, mis on nii pinnapealne tunne, et suitsetaja magab iga öö tundmata mingit võõrutust. Isegi janu, või vetsuvajadus äratab meid üles. Nikotiinivõõrutus on nii õrn tunne, et ei sega magamistki.

Nii et vabanemiseks tuleb teha silmad lahti ja näidata suitsu selle õiges valguses – ilma ajupesuta. Siia võiks tuua analoogia. Kujuta ette, et sul on elukaaslane, keda sa väga armastad. Ta hoiab sind, toob sulle kingitusi, teeb süüa, on su lastega hell. Sellist inimest oleks ju väga raske maha jätta ja kui te läheks lahku, siis sa põeksid pikalt pikalt. On nii?

Kuid kui keegi avaks su silmad ja sa saaksid aru ,et su elukaaslane on tegelikult pedofiil, kes su lapsi ära kasutab. Ta teeb sulle süüa ainult sellepärast, et ta peidab sinna väikeseid koguseid mürki, et sa koguaeg haiglases seisundis oleksid ja ei saaks aru, mis kodus tegelikult toimub. Ta toob sulle kingitusi, mille ta on ostnud raha eest, mis ta sinu tagant varastab ja lisaks ta irvitavad sõbrad teavad kõik, kuidas ta sind enda kontrolli all hoiab. Kui raske oleks sul silmade avanedes seda sama inimest maha jätta? Ma pakun, et miljon korda lihtsam. Sulle teeks rohkem haiget see, et sa nii pikalt selles haiglases suhtes olid.

Kuigi siin olid ekstreemsed näited, siis just seda me seminaril teemegi, et sa näeksid suitsu kui probleemi, mitte kui lahendust, sest seda see täpselt ongi. Paljud ütlevad mõned nädalad-kuud peale seminari, et ainus asi, millest neil kahju on, on see, et seda asja varem ette ei võetud. Kuid nagu ma ütlesin, et mul kulub kuus tundi, et suitsetaja uskumusi lõhkuda ja see kõik põhineb loogikal. Kui mina, kes ma tegin kolm pakki päevas ja olin veendunud, et mina naudin suitsu niivõrd väga, et ei suuda kunagi päevakski maha jätta, suutsin sellest täielikult lahti saada, siis suudab seda igaüks. See eeldab lihtsalt avatud meelt.

Sellega ma siis tegelen ja see annab mulle emotsionaalselt väga palju juurde ja samas peale töist nädalavahetust olen ma mentaalselt täiesti tühi ja mu selg on alati ilgelt valus, sest liiga palju istumist ja autoga sõitmist. Loodan, et saite vastuseid, mida ma siis lisaks blogimisele veel teen 🙂