Daily Archives

5. okt. 2018

Teate, mis meie garaažis nüüd on? Uus auto? Poni? Ma ostsin endale mootorratta! I wish! Esileedi on nõus pigem jõulude paiku vaestele raha annetama, kui annab õnnistuse, et ma endale tsikli osta võiks. Kujutan ette Esileedi kolbast välja tungivaid silmi, kui ta loeb seda eelmises lauses olevat võrdlust. Tegelikult on ta suur annetaja. Palju suurem kui mina ennast mugavalt tunneks. Tal on suisa eraldi pangaarve, millel nimeks Heategevus. Mul pole. Ainuke heategevus, mis ma teen, on otsekorraldus SOS lastekülale. Vähemasti ma väidan seda kui nad mind kusagil poe sissepääsu juures rajalt üritavad maha võtta. Kuid ma teen heategevust küll. Näiteks kui pudeleid viin, siis ma vajutan seda heategevuse nuppu. Seda küll ainult siis kui keegi kõrvaltvaataja seda ka ikka pealt näeb. Mis mõte on muidu heategevust teha kui keegi ei tea kui suuremeelne ma olen?

Aga mis on siis meie garaažis? See ei saa olla auto, ega tsikkel ning ega isegi poni ja seda sellisel lihtsal põhjusel, et need ei mahuks sinna ära, kuna see on triiki koli täis. Teiste sõnadega on meie garaažis koli.

Terve uks on blokeeritud paberjäätmetega, sest eelmisel aastal tegime me koostööd mingi taaskasutusettevõttega ja saime sealt nii palju inspiratsiooni, et me sorteerime kogu prügi. Kui varem sai meil prügikast täis poole nädalaga, siis nüüd iga kahe nädala tagant käiv prügiauto tühjendab meie pooltühja prügikasti. Ja nii neid jäätmeid koguneb, mida tuleks ära viia ja see viimine on ka alati selline tüütus, kuna Tartus pole neid taaskasutus konteinereid tühjendatud kordagi viimase viie aasta jooksul. Vähemalt tundub nii, sest iga kord kui mina sinna oma kottidega ligi vajun, on need triiki täis.

Nii ongi garaažiukse esise hõivanud paber ja papp ning katlaruumi pudelid ja pakendid. Ma pole kaks kuud juba gaasinäite ära saatnud, sest mõõdikuni jõudmine on tõeline kadalipp. Kõige pealt tuleb välja tõsta tühja taara kott, seejärel beebitool, mille puhul pole me 3 aastat suutnud ära otsustada, kas müüme, anname ära või viime jäätmejaama ja siis kaks suurt kotti pakenditega. Jube tüütus on see prügi sorteerimine. Meil võiks olla külapeal plats, kuhu kõik elanikud oma prügi ja solgi viksavad. Nagu vanasti. See võiks loomulikult olla teisel pool küla. Mitte meie maja läheduses. Selle suurim miinus oleks muidugi see, et siis ei viitsiks ma prügi välja viia, kuna see on nii kaugel.

Kuid see kogunenud jäätmete osa on kaduvväike selle kõrval, mis kola seal garaažis tegelikult leida võib. Meil on niiiiiii palju beebi asju. Kõik asjad, mis lastele väikeseks jäävad ja huvi ei paku, rändavad garaaži. Selle süü võtan ma osaliselt enda peale. Kuna beebid kasvavad nii kiiresti ja nad ei jõua enamus riideid ja jalanõusid läbi trööbata, siis enamus neist on täiesti korralikud riided, mida võiks vabalt järelturul edasi müüa, kuid kui on üks asi, mida ma vihkan, siis see on enda vanade asjade müümine. Olgu selleks misiganes. Isegi enda vana autot ei taha müüa. Oma vana korterit ei tahtnud müüa. Nüüd on garaažitäis manti, mida ei taha müüa, kuid nagu tasuta ka ära anda ei taha. Nii ta siis ootabki seal. Peaks siiski tegema garage sale’i. Et paneks igale asjale hinnasildi peale ja kuulutaks välja, et tulge vaatama…

Kuid õnneks on mul Esileedi. Ma ei tea, kas ta on rase (ei ole!) või tal on orava geenid, kes hakkab talveks asju varuma ja pesa korrastama, aga midagi lõi talle pähe ja ta on päevad läbi sorteerinud ja korrastanud kõike, mis meil kodus on. Ta sunnib mind isegi valima, et mis varbavahekaid ma tahan kanda ka edaspidi ja mida ma nagunii ei kanna. Kui me räägime mugavusest, siis Crocsil ei ole mitte mingit vastast. Kui teha edetabel, siis esimesed 498 kohta võtab enda alla Crocsi varbavahekas ja siis alles hakkavad muud tulema. Aga kõik need plätud on minu omad ja ma ei tahaks ühestki lahti öelda. Äkki paneme garaaži ootele?

Igal juhul on Esileedi koduse õhkkonna väga ärevaks muutnud, sest ta ei oska asju üksi teha, vaid nõuab, et mina koristaks ja sorteeriks koos temaga. Ma tean, mis te mõtlete- et on alles hädapätakas. Ma tean. Aga kunagi kirikus vannet andes lubasin, et ma olen talle toeks ka siis kui ta hulluks läheb ja hullunult koristama hakkab. Ma ei ole kindel, kas täpselt see sõnastus küll oli. Igal juhul algas meil kodus sügiskoristus ja ma ei ole selle üle üldse rõõmus!