Aitäh lastele, et nad enda isa nii uhkeks teevad

01.10.2018

Lapsi pole. Esileedit pole. Ma olen täitsa üksi kodus ja ma valin siin pilte, mida printimisse saata ja iga pilt räägib mingi loo. Kuna 99% piltidest on nagunii lastest, siis ma räägin täna uhkusest, mida saavad tunda vaid lapsevanemad. See on selline tunne, mis võib tekkida nii suurtest kui ka kõige pisematest asjadest. Sageli millestki, mis eemalt vaatajale võib täiesti tähtsusetu tunduda. Kuid minule, kes ma lastega iga päev koos olen, on need pisikesed asjad, mis südame nii väikseks tõmbavad, et need emotsioonid sinna sisse ära mahtuda ei taha ja pisarakanalitest endale väljapääsu otsivad. Ma ei olnud kordagi enne isaks saamist pisarat poetanud, sest ma olin kellegi üle uhke. Mul oli teiste üle hea meel, aga see on midagi hoopis muud.

Noorsand hakkas kõndima hilja. Me olime üldse väga mures ta jalgade pärast, sest neuroloogi juures käies ja lootes kuulda midagi julgustavat, ütles ta hoopis seda, mida ükski lapsevanem kuulda ei taha: “See on esimene kord, kui ma midagi sellist oma pika karjääri jooksul näinud olen.” Neil polnud aimugi kui hull või mitte hull seis tal jalgadega on ja kas ta kunagi üldse kõndima hakkab. Kuid Noorsand ei teadnud seda, et see kuidas ta end varbanukkidel püsti ajab, ei ole tavapärane ja jätkas iga päev tööd, et teha paar sammugi järjest. Kui ta lõpuks ühel õhtul vaarus ühest seinast terve tee diivanini, kus me Esileediga igat ta sammu jälgisime, siis oli see üks meeldejäävamaid hetki minu elus. Ma mäletan ka seda päeva kui ta oma esimese kilomeetri maha kõndis ja mida ma sel hetkel tundsin.

Vennas hakkas väga varakult kõigest aru saama. Sarnaselt vanema vennaga on tal väga kõrgelt arenenud valikuline kuulmine ja ta kuuleb tänase päevani vaid asju, mis tema huve teenivad. Ma olen täna üksi kodus ja ma olen kindel, et kui ma ütlen praegu siin, Tartus, kõva häälega “komm”, siis magav Vennas Põlvas võpatab. Kuna ta rääkis hästi vähe aga, siis iga edusamm, mida ta on tegemas, täidab rinna uhkusega ja ma tahaksin sellest kõigile rääkida. Kuid see ei ole eriti kellelegi huvitav peale minu ja Esileedi. Vennas on jätkuvalt kangelt kasutamas “k” tähe asemel “t” tähte, kuid tema sõnavara on nii kõvasti edasi arenenud, et vahel ei saa ma küll aru, mida ta räägib, kuid seda sellepärast, et ta ütleb iga päev uusi sõnu ja mu kõrvad ei ole lihtsalt harjunud, et see väikene suu nii palju öelda suudab.

Piiga jätab mulle kõige vähem võimalusi uhkust tunda, sest ta on nii kiire kõiges. Ta räägib juba nagu mõni kolmanda kursuse filoloog, tal on välja kujunenud stiilitunnetus (kõik peab olema roosa) ja ta on nii arukas laps lihtsalt. See on umbes sama fenomen, et kui su naine iga päev kodu korras hoiab, siis sa ei taipa teda selle eest kiitagi, sest mingit muutust sa silmaga justkui ei tajugi. Kui kodu on sassis ja rokane ning naine lõpuks selle ära koristab, siis sa tajud muutust ja taipad kiita. Teine variant oleks sellele naisele kogu aeg tänulik olla, et ta kodu eest nii hästi hoolitseb ja mul Piiga üle iga päev uhkust tunda, et ta selliste suurte sammudega elus edasi liigub ning ma teengi seda.

Aga neid pisikesi edusamme, miks ma lastele iga päev patsu annan ja tunnustavalt kallistan, on absoluutselt igas päevas. Näiteks, kuidas Noorsand on mitmel korral suutnud vastu panna kiusatusele kedagi vastu lüüa. Meil oli täitsa mure, et kuidas teha talle selgeks, et löömine ei ole aktsepteeritav käitumine, kuid päev päevalt näeme, kuidas ta suudab kaksikute provokatsioonidele vastata nii nagu Esileedi, kes laste terroriaktidele vastab kortsus kulmu ja selgitustööga. Mina kipun vastu lööma. Või vastu tegema. Kui keegi mind näpistab või hammustab, siis enne kui ma taipan, et mida ma teen, on mul juba süüdlase säär hammaste vahel. Ma ei tee kõvasti. Lihtsalt selleks, et enda pahameelt demonstreerida. Võiks kasutada Esileedi lähenemist, aga noh, jah.

Uhkust teeb mulle see, kuidas kaksikud on õppinud üksteisega sõbralikult mängima, kuidas Vennas Noorsandi imetleb ja temaga koguaeg aega veeta soovib, kuidas nad enda järel koristavad(on juhtunud), kuidas nad mind hommikul äratavad, kui mu telefoni enda kätte tahavad. Enam ei ole see ootamatu hüpe munadesse, vaid see on õrn peopesa minu põsel ja vaikselt küsimine, kas nad võivad mu telefoni võtta. Või trennis käies Vennas oma elu esimese kätelseisu ja kukerpalli tegi. Kui Piiga kurb oli, et tema jogurtijook otsa sai ja Vennas mõtles pikalt, kuid siiski tõusis püsti ja viis enda pooliku jogurti Piigale, tegi talle käe peale pai ning teatas, et ta ei tahagi enam.

Sellised sentimentaalsed tunded tulevad mulle peale kui mu pere paariks päevaks maale läheb, sest kui neid ei ole mu käeulatuses, saan ma aru, millest ma ilma jään. Ma olen üks väga uhke mees ja ma ootan kannatamatult enda peret koju tagasi. I’m such a wimp… 🙂