Monthly Archives

oktoober 2018

Postitusele andis hoogu Eesti Energia!

Mõni nädal tagasi tabas mind ehmatus, mida ma kogen igal aastal – korraga läksid kõik asjad kallimaks. Ma ei räägi siinkohal ainult diislist ja kabanossist, vaid kuludest, millest meil pole pääsu. Ma räägin elektrist, gaasist, digiboksi puldist, veest. Kõige hind kasvab ja nii kui väljas jahedamaks ja pimedamaks läheb, siis kasvab ka nende kasutus. Eriti Vennase tõttu, kes majas KÕIK tuled pidevalt põlema paneb. Ok, vee tarbimine ei kasva. See langeb, sest vett läheb jahedal ajal vähem. Higistad vähem, jood vähem ja pole ka basseini, mida veega täita. Digiboksi pulte kulub meil ka vähem. Varem kadus neid kiirusega umbes üks pult kuus. Nüüd on see pult (ja kolm varupulti) päris mitu kuud alles olnud. Naljakas on ka see, et vanad puldid, mis kaduma läinud, ei tule ka peale põhjalikku koristust välja. Müstika!

Kui ma selle mure Facebookis välja hõikasin, siis sain teilt nii palju tagasisidet, kuidas ka teil on see hüppeline kasv rahakotti õhemaks muutnud. Mäletan kui me veel korteris elasime, siis oli meil tualetis/duširuumis põrandasoojendus, mille Esileedi alati esimeste külmadega huugama pani, sest tema ei talunud, et põrand jahe oli, kui ta seal ei-tea-mida tegi. Ma hiilisin alati lüliti juurde, et soojust natukenegi vähemaks keerata, sest selle peale kulus alati ilmatu raha ja elektriarve paisus nagu minu kõht kui ma jäätise poole vaatan.

Kuid postitus jäi silma ka Eesti Energiale, kes küsis, et aga äkki vaataks mu lepingud üle, et äkki me saame kusagilt kokkuhoiu saavutada. Mina olen alati avatud suhtlemisele. Ok, kui vestlus algab, et see ei ole püramiidskeem, vaid ainult tundub sellena, siis ma ei ole huvitatud. Ajalugu on näidanud, et kui miski tundub nagu püramiidskeem, siis see on püramiidskeem. Sellepärast käib mul alati külmavärin üle kui keegi, keda ma pole kümme aastat näinud, helistab ja küsib, et äkki ma tuleks temaga lõunale = püramiidskeem!

Me vaatasime mu kulud ja asjad üle ning vähem kui minutiga leidsime viisi, kuidas ma saan aastas kokku hoida ligi 110 eurot. Ma ei tea, kas te teate, aga igal majaomanikul on Elektrileviga võrguleping ja te olete kunagi valinud endale mingi konkreetse võrgupaketi. Meie majal oli vanast ajast jäänud võrgupakett number kaks, mis oli üle saja euro kallim kui üks teine seal valikust. Vahe nende kahe paketi vahel minu jaoks ei olnudki midagi muud kui 110 eurot. Vahetasin paketid ja nüüdsest maksan võrgutasu aastas tunduvalt vähem. 110 eurot nagu maast leitud.

Rääkisime läbi ka tarbimise. Mul on hea sõber, kes on maailma kõige teadlikum ja ökonoosem tarbija. Kõige suhtes. Ta teeb kõike ise. Kui ta ei oska midagi, siis ta guugeldab ja läheb ja teeb ikka ise ära. Isegi kui tellimine võtaks miljon korda vähem aega ja energiat, siis ta läheb ikka googlesse, tutvub ning teeb asja ära. Ka tema elektritarbimine on kadestusväärselt teadlik. Ta teab täpselt igal ajahetkel, kas hetkel on mõtet pesu pesta, või tuleks oodata ülehomseni, kui elekter on mõnevõrra odavam. Ta suudab kõike nii peenhäälestada ja ta on nii pedantne, et ta langetab alati enda jaoks materiaalselt kõige paremaid otsuseid.

Mina olen vastupidi. Raha tuleb ja raha läheb. Mul pole mitte kunagi, mitte kordagi elus õrna aimugi, kui palju elekter maksab. Millal on elektrit osta odavam ja millal kallim. Ainuke loogika, mis mul olnud on, on see, et öösiti on tarbimine soodsam, sest siis on öine tariif. Kui palju soodsam? Pole aimugi! Seega inimene, kes jälgib elektri hinda börsil, võib sellise teadliku kasutusega kindlasti võita ja aasta lõikes päris arvestatavalt kokku hoida. Võib-olla isegi mitukümmend eurot. Mina, kes ma lähtun otseselt vajadustest, süvenemata, kas seda äkki mõistlik muul ajal teha, sellest kõikumisest mingit kasu ei saa.

Sellepärast Eesti Energia pakett “Võrdne” oli minu jaoks kõige loogilisem. See võtab minu viimase 12 kuu keskmise elektrikulu ja teeb selle 12 võrdseks osaks ja ma maksangi aastaringselt selle kindla arvestuse põhjal. Kui me arvestasime siis selliselt tuli kW hind isegi soodsam kui keskmiselt börsilt ostes, kui me arvestasime meie pere tarbimisharjumusi.

Lisaks kaasneb paketiga kindlustus, mida tavaliselt kodukindlustusega ei saa. Tuleks eraldi osta. Nimelt elektririkke ja elektriseadmete kindlustus. See tähendab, et kui pikselöögist või voolukõikumisest tulnud ülepinge tõttu mõni kodumasin rivist välja lööb, siis see läheb kindlustuse alla. Enam ei pea äikese korral kogu elektroonikat seinast välja tõmbama. Tegelikult ikka peaks. Ära ole loll. Aga kui jääb pistikust välja võtmata(oled reisil või näiteks pole lihtsalt kodus), siis annab vähemalt südamerahu, et kui midagi peaks juhtuma, siis tehnika on kindlustatud.

Mis ma tahan öelda, on see, et kui te tunnete, et miski on liiga kallis, siis suhelge enda ettevõttega ja uurige, et äkki on võimalik leida kusagilt kokkuhoidu. Väga tihti on. Sain palju paremad tingimused enda mobiilioperaatorilt, sain mulle väga sobivad tingimused Eesti Energiast. Mina võitsin arvestatava kokkuhoiu ja lisaks on meil lisakindlustus ja ei ole ka šokki, et igal aastal elektrile kuluv summa pöörastesse kõrgustesse kasvab. Muuhulgas läksin ka gaasilepinguga EE-sse üle, sest ka seal õnnestus soodsam pakkumine saada kui hetke pakkuja seda pakub. Blogi ei aita mul mitte ainult arveid maksta, vaid see muudab ka arved meeldivamaks. Mulle sobib.

PS! Ma tahaksin ka kiita head teenindust. Enamjaolt jääb meile mälestustesse see kui me kogeme halba teenindust. Kuid Eesti Energia konsultant Angela oli minu viimase aja üks parim teeninduskogemus – sõbralik, rõõmsameelne ja mis kõige tähtsam – asoluutselt professionaalne. Hea teada, et tema jääb minu EE kontaktiks. Loodetavasti komistate teie ka tema otsa.

PS2! Kuigi Eesti Energiaga on meil väike koostöö käimas, kus ma räägin paaris postituses järgmistel nädalatel natuke elektri teemadel, siis tahan kinnitada siin, et mingit sisulist kokkulepet ei ole. Ma ei läinud elektrilepinguga neile üle, sest me teeme koostööd, vaid ma sain hetke pakkujast parema pakkumise. Ma ei valinud “Võrdne” paketti, sest me teeme koostööd, ma valisin sellepärast, et ma võidan sellega. Ma ei läinud oma gaasilepinguga neile üle, sest meil on koostöö, vaid samuti – ma sain olemasolevast parema hinna. Koostöö on ainult selles, et ma seda protsessi ka teiega jagan.

Postitusele andis hoogu ja pani välja loosiauhinna Lego!

Kui ma peaksin kirjeldama enda ideaalset vaba päeva perega, siis see oleks midagi sellist, kus me läheme kõik päevaks bussiga Tallinnasse ja halbade tingimuste kokkulangemisel jään mina kogemata bussist maha ja see on viimane buss sel päeval. On lihtsalt selline päev. Ma küll armastan oma lapsi kogu südamest ja soovin neile parimat, aga vahel on seda kõike liiga palju. Sõnast “vahel” täpsem sõna oleks tegelikult “tavaliselt”. Tavaliselt on seda kõike liiga palju. See möll, mis kõigega kaasnema peab, on rusuv. Olen lugenud, et lapsed, kes sõjakoledusi näinud on ja pidevalt neid plahvatusi kuulevad, muutuvad igaveseks. Ma usun, et ma olen muutunud igaveseks. Ma ei ole küll sõda näinud ja väga loodan, et ei mina ega mu järeltulijad seda ka kunagi ei koge, aga kõik lapsed näevad nagu lahingust naasenud. Sinikad, kriimud, plaastrid. Kui nad kogu aeg nii rõõmsad poleks, siis ma arvakski, et nad on kas sõjast tulnud, või tikripõõsas kasvanud. Ja kisa, mis sellega kaasneb ei ole õnneks midagi hullemat kui see, et keegi võttis kellegi Käpapatrulli mänguasja ära.

Kuid kui ma peaksin nendega päev läbi koos olema (mis toimub muide juba homme, sest Esileedi läheb terveks päevaks Tallinnasse ja mina jään lastega üksi koju), siis me leiame mingi filmi, mida me kõik naudime ja vaataksime seda. Loomulikult on see variant välistatud, sest minu pere lapsed on nii sügavale Käpapatrulli lummusesse langenud, et ma ei pääseks midagi muud vaatama. Lihtsam on teler kinni hoida. Minu vaimne tervis on tähtsam.

Seega, mida teha, mida viitsiksime me teha kõik, mis ei ajaks lapsi iga sekundi tagant tülli ja oleks kuidagigi arendav? Siin kohal ongi tegelikult tubased valikud – kas mängida kineetilise liivaga, maalida/joonistada, mängida plastilinga, või ehitada klotsidega.

Meil on aastatega Duplo klotse kogunenud juba päris muljet avaldav hulk ja kui keegi meile sünnipäevale tulles küsib, et mida kinkida võib, siis Duplo on jätkuvalt kindla peale minek, sest meie kollektsioon suureneb, mis tähendab, et me saame ehitada ka suuremaid asju.

 

Lego saatiski meie pere lastele mõned uued komplektid ja tee mis tahad, siis Lego on nagu “Shreki” multikas – mõeldud lastele, aga ka täiskasvanud nopivad endale sealt nii mõndagi välja. Nii ka Lego klotsidega mängimine. Kui Esileedi põrandale lastega tundideks end mängima unustab, siis ta ise ei märkagi, et vahel on lapsed ammu endale uue tegevuse leidnud, kui tema ei lõpeta enne kui tema ehitis on valmis. Ei ole harv juhus kui lapsed trepil virisevad, et nad on unised ja soovivad magama minna ja Esileedi keel huulte vahel jätkuvalt klotsidega mängib, lubades teist tundi, et ta saab kohe kohe valmis. Nali. Samas oleks see päris naljakas vaatepilt.

Uus pakk lahti, ei läinud kaua aega, et terve põrand oleks klotse täis ja mis seal salata – kõige entusiastlikum mängija oli nagu alati Esileedi. Ta pole mitte ainult entusiastlik, vaid ta ei lubanud ka kellelgi teisel klotse puutuda, sel ajal kui tema mängis. Päriselt. Ta küll väitis, et sellepärast, et ta tahtis raudtee enne kokku panna, mitte ei soovinud, et Vennas seda pidevalt lammutas, aga kes teda usub? Lõpuks kui raudtee oli sõidetav, oli ka Vennas Noorsandiga jaol. Võrreldamatu on see, kuidas nad ehitamises ka arenenud on. Alles oli see aeg, kui nad ei suutnud klotsi klotsi peale kinni saada ja nüüd ei ole tehniliselt enam mingit probleemi ja ainsaks takistuseks on loovus. Ka see pole neile enam mingi takistus. Rohkem on see takistus täiskasvanule, kes õpetus käes, püüab karbis olnud klotsidele õiget kuju anda. Laste fantaasia ei suru neid raamidesse ja kas majal on aknad või ei ole, pole üldse oluline. Nende käkerdised on täiuslikud, sest nad ei tee mingi pähe pandud malli järgi.

 

Kuid see Duplo rong on geniaalne, sest sa saad ehitada talle nüüd ju absoluutselt kõike. Tahad teha pika tunneli? Tee! Tahad, et see sõidaks su maja keldrist läbi? Palun! Tahad ehitada pika depoo, kuhu mahuks nii politseinik, autojuht, arst, jänes ja kaelkirjak? Kõik on tehtav, sest Duplo on olnud aastaid kindla peale minek ja terve hulk klotse võimaldavad fantaasial lennata nii vabalt kui vähegi soovi on. Arvestades, mis pahandustega lapsed iga päev hakkama saavad, siis fantaasiavaesuses neid küll süüdistada ei saa.

Igal juhul Lego – meie oleme teiega nõus koostööd tegema ka järgmised 100 aastat ja ma ootan põnevusega seda aega, kui mängu tulevad väikesed Lego klotsid, sest avanevad võimalused veelgi. Usun, et enamus teist on minuga nõus ja seepärast loosin ma ühele teist nädala pärast selle laheda Duplo rongikomplekti, mida Noorsand pildil käes hoiab. Rongile käivad patareid ja rööpad kaasas ja värki. Igatahes keegi saab endale. Selleks kommenteerige, kas siin või Facebooki postituse all, mis oli teie lemmik mänguasi kui te lapsena üles kasvasite. Tingimuseks on, et oled Facebookis meie lehe jälgija.

Enda kohta võin öelda, et mina mängisin peamiselt sõduritega, kuigi ma unistasin pidevalt Legodest. Ainuke koht, kus ma Legodega mängida sain, oli muide Rasmus Kaljujärve pool, kellel oli neid terve suur kastitäis 🙂

Postituse valmimisele aitas kaasa G4S ja nende lemmikloom!

Alles väga hiljuti juhtus midagi ütlemata ebaõiglast ja kurba, kui kolm last kaotas enda elu vingumürgituses. See pani paljud inimesed mõtlema. Kuid antud postitus ei ole sellest tulenev ja meie otsused ei ole samuti seotud selle koletu sündmusega, vaid mõtted mõlkusid selles suunas juba ligi kuu enne seda sündmust. Sündmus lihtsalt kiirustas protsessi, et me selle süsteemiga liituksime.

Esileedi on meie peres suur küünlapõletaja. Nii kui väljas tekib pime aeg, on tema nagu maniakk oma küünlasüütajaga ja liugleb mööda elamist ning paneb igale poole tuld alla, kuhu vähegi võimalik. Peamiselt õnneks siiski küünaldele. Ta õde töötab tootmises, kus valmistatakse küünlaid ja seega ei ole meil küünaldest kunagi puudus.

Lisaks on meie elamises kamin, mida saab kütta puudega, meil on ka gaasipliit ja gaasiküte. Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil on miljon erinevat asja, millest võib saada alguse tuleõnnetus. PTÜI PTÜI PTÜI. Meil on seni õnneks läinud ja lähim, mis meil tulekahju meenutanud on, oli suvine hetk, kus me läksime Esileediga pidulikule aiapeole. Enne sisenemist kontrollis Esileedi peegliga enda veatut meiki, pani peegli kotti ja jäi sinna auto juurde veel sahmerdama. Kuid kott, kuhu peegel läks, jäi pealt lahti ja peegel oli ühelt poolt suurendava funktsiooniga ning peegeldas väljas lõõskavat päikest otse istmele. Jumal tänatud, et ta sinna passima jäi, sest tänu sellele, ei läinud me kohe ära ja ma nägin eemalt, et kas Esileedi on salasuitsetajaks hakanud, või kärssab meie auto iste. Astusin ligi, lõin talt sigareti suust ja läksime peole. Nali, loomulikult kärssas iste ja oli eriti õnneliku lõpuga õnnetus.

Kuid ka kodus on kasvamas lapsed ja kui neis on natukenegi minu geeni, siis peagi lööb neis vastupandamatu vajadus erinevaid asju põlema süüdata. Ma olin parandamatu püromaan ja kui mu ema teaks, mis katseid ma tulega meie korteris teinud olen, siis tõmbaks ta praegu endale jahmatusest sihvka kurku. Elasime Hruštšovkas, kus vannitoas oli ahiküttega boiler ja isa jättis suitsetajana enda tikke igale poole vedelema. Ütleme lühidalt, et mu õe juukselakki ja isa odekolonni ei kasutanud ma just sihtotstarbeliselt. Meie elamises polnud tol ajal ühtegi suitsuandurit. Ma ei ole kindel, et selliseid asju eratarbes üldse olemas oli.

Saime kokkuleppele G4S-iga, kelle reklaami te kindlasti korduvalt telerist näinud olete. Soetasime endale uuendusliku vingu- ja suitsuanduri nimega Nublu. Kes mäletab Nublut (mitte räpikutti), siis ta oli just tuletõrje koer, kellel päästja kiiver peas. Kuna Esileedi ei ole jätkuvalt nõus meie elamisse ühtegi neljajalgset võtma, siis Nublu on lähim asi, mis mul hetkel koerale on. Mulle lihtsalt ei piisa teadmisest, et kodus on lihtsalt suitsuandurid, sest äkki juhtub kellegagi midagi ja Esileediga juhtub alatasa midagi. Ma ei tea, kas ta komistab, või ta viskub, aga iga paari nädala tagant istub ta oma sinise kanniga telefoni otsas ja muljetab sõbrannale, kuidas ta taas trepist alla kukkus.

Nublu sobis lahendusena, et vingugaasi või suitsu olemasolul läheb signaal häirekeskusessse, kes siis koheselt minuga ühendust võtab ja juhul, kui ma kolme minuti jooksul ei vasta, kiirustab patrull kontrollima. Loomulikult kui tegu on kõrbemaläinud toidu või tordil oleva sädemeid purskava vulkaaniga, mis anduri häiresse ajasid, saab telefoni teel signaali tühistada. Väikeste lastega on see oluline. Mul on töö tõttu kodus umbes 800 välgumihklit ja need on kõik kenasti kaugele ära peidetud, aga Vennase uudishimu ja pikad näpud ulatuvad igale poole.

Ka on mul mitmel korral olnud kahtlus, et sõidan kodust ära ja jääb painama, kas ma ikka tõmbasin triikraua seinast välja ja/või lülitasin ahju välja. Istud lennujaamas ja ikka mõtled selle peale.  Palud naabril iga tunni tagant uksest mööda minna ja ninaga sisse tõmmata, et kas on vinguhaisu juba tunda. Nublu ei elimineeri seda, et ma pean ka edaspidi hoolikas olema, aga annab südamerahu, et kui peakski mingi jama juhtuma, siis läheduses on patrullauto, kes minutitega kohale jõuab.

Seega, meie pere kaitseb nüüdsest Nublu ja uus vingu- ja suitsuandur on juba vana välja vahetanud. Ma küll siiski loodan, et ma ei näe kunagi ühtegi patrulli enda maja ümber tiirutamas, aga neil on minu täielik voli, et kui häire tööle läheb, keegi telefonile ei vasta ja ukse peale kedagi ei tule, siis lõhkuge endale meeldiv uks või aken ning tehke, mis vaja. Minu pere elu on miljon korda rohkem väärt ja kui ma saan nende turvalisusesse panustada, siis seda ma ka teen. Mina rääkisin, mis motiveeris meid liituma, aga enda valiku saad siiski teha kõige paremini, kui lähed loed selle kohta SIIT. Küll ma jagan ka enda muljeid mingi poole aasta pärast, kuidas meil uue koduloomaga läheb.

Ma jäin eile vaeseks. Meie autol oli 200 000km hooldus, mille käigus vahetati ka hammasrihm ja arve oli kõigest 830 eurot. Seega ma lisan tänasele postitusele enda pangakonto numbri ja kui te soovite toetada seda, et ma võiks elada laia ja muretut elu, siis kandke mulle julgelt. Oh, kuidas mulle meeldib elu kui ma ei pea üldse raha pärast muretsema. Vähemasti ma arvan nii, sest mul ei ole kunagi nii palju raha olnud, et ma tunneks, et oh, mul on nüüd palju raha.

Aga praegu pole mul isegi võimalik rikkaks saada. Igasugune rikasutmine eeldaks tööd, aga ma ei ole selleks valmis. Ma olen valmis tegema piisavalt tööd, et meil oleks vajadused kaetud, aga minu praegune elu annab mulle ju harukordse võimaluse, mida nii paljudel Eesti peredel pole! Ma näen, kuidas mu lapsed üles kasvavad. Ma näen neid iga päev. Ma võin minna suvalisel ajal ja ühe neist endale sülle krabada ja teda kallistada, aga sina, kes sa oled sunnitud pikki vahetusi tegema ja näed alles oma lapsi siis kui nad õhtul voodis on, või mis veel hullem, sa pead nädalaid kodust eemal olema, et su lapsed ei tunneks puudust, siis kogu minu respekt ja kaastunne teile. Ma ei tea seda raskust ja kahjutunnet, mida teie kogete, kui te tahaksite perega rohkem aega veeta, aga lihtsalt ei saa. Seda eeldusel, et ka sinu jaoks see probleem on. Kui see on lihtsalt suurepärane võimalus kodus võimalikult vähe aega veeta, siis palju õnne – sa teed kõike õigesti.

Aga meie elu eeldab, et me peame rikkad olema. Me ei saa endale tegelikult lubada 830 eurost arvet, sest see lööb meie rahakotti eriti valusa augu. Lisaks higistab ka üks amortidest ja meie autol on elektrilised amordid ning amorte vahetatakse paari kaupa. Eeldatav maksumus koos vahetusega läheb umbes 1600 eurot. Kui mõelda seda, et 1600 eurot ja saab jälle 200 000km muretult sõita, siis polegi asi nii hull, aga siiski peaks see raha mul kusagil olemas olema.

Lisaks ütles üles meie pesumasin ja uus masin, mis meil üldse kõne alla tuleb, algab samuti seal 800 euro kandist. Kindlasti on terve hulk teid, kes ütleb, et ou Henry, nii kallist masinat ei pea üldse ostma ja saab palju odavamalt, aga seda, mida meie soovime, ei saa. Õigemini seda, mida Esileedi soovib, sest mul pole mingit vahet, mis masin meil seal undab. Pesupesemine on meie peres puhtalt ja ainult Esileedi ampluaa. Mina pesen pesu nii – Esileedi paneb pulbri sisse, programm on paigas ja mina viskan enne duši alla minekut oma musta pesu sisse, panen ukse kinni ja vajutan Start-nuppu. Korras. Ta ei usalda mind. Ta käib isegi siis üle kontrollimas kui ma pean lihtsalt oma musta pesu sisse viskama, et ma jumala eest midagi punast või valget ei paneks. Kuigi nüüd värvipüüdmislappidega on ta natuke rahulikumaks jäänud.

Siis me tahame hakata kodus remonti tegema. Lapsed on selle kolme-poole aastaga, mis me siin olnud oleme, teinud korraliku laastamistöö. Valged pinnad pole enam nii valged kui tahaks ja üldse sooviks kõik värvirullikuga üle käia. Lisaks tuleks meil kevadel uus terrass ehitada ja see vana ära lõhkuda. Uue terrassi hind on ka usutavasti mingi jõle-palju-tuhat euri.

Ehk mul ei ole rikkaks saamiseks just parimad ajad. Siiski mul see pikas perspektiivis plaanis on. Kui LHV gängsterid mind poe ukse peal maha murravad, siis mul on hea võimalus end alati lahti rabeleda ja ma ei pea isegi selleks valetama – ma olen sündinud aastal 1981 ja mul tõepoolest ei ole teist sammast. Siis ma neid ei huvita. See tähendab, et mu pension tulevikus ei toeta minu plaane veeta ilusaid aastaid vahemeres purjetades ning India ookeani saari avastades. Riigilt saadava pensioniga pean ma enda piimanõuga teiste vihaste vanakeste vahel oma korrusmaja hoovis piimaautot ootama ja ainus ekskursioon, mida ma lubada saan, on tasuta linnaliinibussiga tiirutamine. Ei ole just kõige optimistlikum väljavaade. Seega ei ole valmis mina riigi peale lootma, vaid enda pensionisammas tuleb endal väljavõluda.

Alles müüs meie sõbranna enda imelise Emajõe vaatega korteri härrale, kelle startupi miljonärist poeg selle talle lihtsalt kingituseks ostis, et ta treppe kulutama ei peaks. It-meest minust enam ei saa, sest kuigi ma tundun enda sõpradele arvuti asjades ilgelt pädev, siis ma olen lihtsalt bluffija ja parim, mis ma tegelikult teha oskan, on messengeris smailisid saata. Ma olen kunagi isegi programmeerimist õppinud, aga kuna seal eeldas tähelepanu ja igavat koodikirjutamist, siis minu puhul ei olnud see võimalik. Ma olen veendunud, et mul on diagnoosimata hüperaktiivsus, sest minu jaoks ei ole talumatumat tegevust kui millegisse süvenemine. Eile lugesin meie sügavkülma kasutusjuhendit. Ma oleks peaaegu krampides köögipõrandale kukkunud. Nii raske oli süveneda.

Niisiis tuleb minul enda parimaid väljavaateid otsida ikka selles, milles mind heaks peetakse. Tundub, et selleks võiks olla kirjutamine. Mul tulekski lihtsalt kirjutada enda Harry Potter või Sõrmuste Isand ja olengi ka mina miljonär valmis. Enne aga tuleb mul edasi minna raamatuga enda Iirimaa avastustest ja täna kirjutasin ma peatüki, kus ma lihtsalt ajaviiteks veensin enda ülemust, et mu usk ei luba kolmanda kuu pühapäeval füüsilist tööd teha ja kuidas mõmisemine ja puuosktega tants on suure vaimu tänamine ning mulle ei teeks midagi muud rohkem rõõmu kui see, kui ta minuga ühineks. Mul on nii kahju, et mul tol ajal videokaamerat polnud ja ma ei saanud filmile, kuidas me temaga hotelli ees öösel kell kolm oksaraagudega ümisedes tantsisime ja kuidas ta minu religiooni tunnustavalt kõik pinnad ise ära koristas.

Ma siiski ei pane enda pangaarvet, sest mine tea, äkki mõni kannabki. Ma jätan selle raha palumise mõne eriti tõsise asja puhuks. Näiteks kui me oleme hädas ja ei saa endale Disneylandi lubada, või kui mul tuleb keskeakriis peale ja tahan endale motikat osta.

Te ei kujuta ette kui rõõmus ma olen, et me lapsed lasteaias ei käi. Asi pole selles, et ma tahaks nendega hirmsasti hommikust õhtuni aega veeta, vaid see igahommikune stress kohale jõudmise pärast ajaks mind veel hallimaks kui ma niigi olen. Lastel ei ole lihtsalt mingit taju, kui kiiresti peaks tegutsema kui me oleme kusagile hiljaks jäämas. Neil on aega maa ja ilm. Ja ma hea meelega laseks teha kõike omas tempos, kuid sellisel juhul ei jõuakski me koridorist mitte kunagi kaugemale.

Me jääme pea alati hiljaks, sest kuigi Esileedi paneb igale lapsele riided diivanile valmis, siis nende selga tõmbamine võtab ilmatuma aja. Pole haruldane vaatepilt kui Noorsand on end alasti võtnud, ühe jala aluspükstesse tõmmanud, selle ära unustanud ja vedeleb pooleldi jalga tõmmatud aluspükstes põrandal ja uurib, kuidas mänguauto rattad küljest ära käivad. Nii raske on rahulikuks jääda kui iga kord tuppa tulles, on ta täpselt samas seisus. “Pane palun püksid jalga!”. Ta virgub hetkeks, tõuseb püsti, uurib, kuias see teine jalg sinna sisse peaks mahtuma ja siis meenub, et tal on janu ja loivabki pooleldi jalas olevate bokseritega kööki juua otsima.

Kuid ühel hetkel on ta riides ja mina rõõmus, et saame nüüd minema hakata. Hakkan uksest välja astuma kui järsku meenub, et olen midagi unustanud. Vaatan selja taha ja seal seisavad jahmunud nägudega kaksikud, et kuhu ma nüüd omast arust minema hakkasin? Seisavad seal pidžaamades ja ootavad kuni keegi kupjana neid riietuma kiirustaks. “Noh, mis te passite? Ruttu riidesse!”, “Ei, sina issi pane!”. Kõik kolm oskavad end riidest lahti võtta ja kõik kolm oskavad tegelikult ennast riidesse panna, aga miks peaks kui on võimalik mind ära kasutada. Ma tean, et ma ei peaks järgi andma ning peaksin olema kannatlik, et nad end ise riidesse paneks, aga kuhu iganes me sel hetkel minemas oleme, oleme niigi hilinenud ja tahaks juba kohale jõuda.

Vahepeal astub ka Esileedi sauna eesruumist välja, föön käes ja teatab, et ma sügavalt sisse ja välja hingaks. Tema on ka suur hilineja, aga ma ei tohi seda talle öelda, sest ta on nii kindlalt endale pähe võtnud, et ta ei ole. Tema hilinemine on seotud ainult ja ainult sellega, et enne minekut tuleb lapsed korda panna. Isegi siis kui tema lapsi valmis ei pane, vaid mina. Ka siis oleme sageli lastega juba autos teda ootamas. Aga nagu ma ütlesin, siis ma ei tohi sel teemal rääkida. Kallis, ma tegin nalja, sa oled väga punktuaalne ja ei jää kunagi hiljaks!

Kõige raskem on tagant kiirustada aga Vennast, sest teda lihtsalt ei huvita. “Poja, kui sa kohe riietuma ei tule, siis sina meiega kaasa ei tule ja jääd üksi koju!” ja tema vastus sellele on enamjaolt: “Ok…” Teda ei mõjuta ükski ähvardus ja pole midagi, mida ma saaksin öelda, et ta end liigutama hakkaks, kui ta seda ise ei soovi. Ainus, mida ma teha saan, on lõpuni bluffida. Minna istuda terve perega autosse, et ta näeks, et me tõesti oleme minemas ja siis on lootust, et ta tormab enda riietega koridori ning teatab, et mina peaksin teda riietama. Vahel ei piisa sellestki ja ta vaatab kavala näoga kui kaugele ta endapoolse blufiga minna saab.

Kuid igasugune ajatundlikkus puudub ja kui öelda, et palun tehke natukene rutem, sest muidu me jääme hiljaks, vaatavad kõik kolm (tegelikult neli, aga ma ei tohi seda öelda) üllatunult mulle otsa, sest nad ei tea, mida see tähendab, kuna me polegi vist kunagi kusagile õigeks ajaks jõudnud. Kui Noorsand möödunud aastal lasteaias käis, siis nad pidid Esileediga kodust välja minema alati kindlal kellaajal, sest kui nad läheksid kasvõi paar minutit hiljem, jääksid nad rongi taha. Ma kuulsin iga päev, kuidas Noorsand kirjeldas mulle rongi vaguneid, mida nad tõkkepuu taga uudistasid.

Olge siis meiega mõistvad kui me hilineme. Me ei tee seda ausõna meelega. Lihtsalt on meie perel mõnevõrra teine ajaarvamine. Esileedi teataks kindlasti, et mina olen ise samasugune, aga ta valetaks. Ärge kuulake teda. See, et mul vetsuhäda alati just siis peale tuleb kui kõik istuvad autos ja on valmis minema sõitma, on alatu laim ning ma ei suuda mitte kunagi enda rahakotti leida ja seetõttu lükkub väljasõit edasi, on ka lihtsalt vale. Naised.

Mul oli taas töine nädalavahetus. Enamus teist teab, et minu üheks tegevuseks on aidata suitsetajatel sõltuvusest vabaneda ja olen seda teinud viimased 9,5 aastat. See tähendab, et 0,5 aasta pärast täitub 10 aastat ja mul tuleb langetada valik, kas ma kulutan uuesti summa, mis jääb 10 000 ja 20 000 vahele, et saada õigus järgmised kümme aastat Eestis tegutseda, või leida mingi muu väljund endale. Mõnes mõttes oleks mõistlik kõrvale astuda, sest ma olen kogu aja teinud seda kõrvaltegevusena. See ei ole suureks kasvanud, sest ma ei ole selle kasvu pea üldse panustanud. Võiks tulla uus inimene, kes näeks seda tegevust ärina ja panna see õlitatult tööle. Mina olen seda teinud alati kui missioonina, et paaril päeval kuus teen ma midagi hingele.

2014. Enne kaksikuid. Nii puhanud 🙂

Seega panna ettevõtmisesse ligi 15000 eurot, on otsustamiskoht, sest see tasuvusaeg on natuke liiga pikk. Kui ma kunagi 2009 alustasin, siis ma alustasin suure entusiasmiga. Laenasin vajaliku raha, ostsin frantsiisi ja arvestasin, et pooleteist aastaga peaks ära tasuma. Kulus oma 7-8 aastat kui ma omadega nulli sain. Ma pidin tegema korduvalt otsuseid, kas ma lasen ettevõttel pankrotti minna, või tasun kohustused isiklikust rahast. Ettevõte jäi ellu. Praegu, kus teadlikkus on suurem, tasuks see kiiremini ära, aga siiski – mina sooviks ka perega soojale maale reisida ja tunda finantsilist vabadust ja selleks tuleks mul leida midagi, mis ei ole keskendunud hingele, vaid rohkem rahakotile. Praegu teengi ma kahte tegevust – blogimine, mis on peamiselt hingele ja Allen Carri meetod suitsetamisest vabanemiseks, mis on seda samuti. Ah jaa, raamatut kirjutan ka ja sellest võiks hitt saada küll, sest potentsiaali sel on, et see võiks olla hea lugemine ka neile, kes mind ei tea.

Kui ma olen selle jätkamise küsimuse õhku visanud, siis paljud, kes on minu abiga suitsetamisest vabanenud, ütlevad kui ühest suust, et mis küsimus see on? Loomulikult Henry pead sa jätkama! Kujutad ette kui sind poleks olemas – ma istuksin siiani iga päev tunde külmal rõdul ja imeksin haisvat pulka ja rögiseksin hommikuti vannitoas. Seega jah, mul on palju otsustamiskohti, et kas ja kuidas. Isegi kui mina enam ei tegutse, siis Allen Carri raamat jääb ikka alles ja soovijad võivad seda lugeda. See pole sama efektiivne, aga meetod on ikka sama.

Mitmed teist on öelnud, et ma võiks teha seminari ka mittesuitsetajatele ja lihtsalt selleks, et te näeksite, mida ma seal seminaril teen, et suitsetajaid aidata. Aga äkki ma räägikski täna siis.  Lühidalt rääkida on keeruline. Mul kulub seminaril kuus tundi, et suitsetaja, kes tuleb seminarile, kes on veendunud, et ta naudib suitsetamist, et see rahustab teda ja on mõnus ajaviide, läheks päeva lõpuks ära õnneliku mittesuitsetajana, kes hetk tagasi viskas ise sigaretipaki minema ja otsustas, et ta ei suitseta enam kunagi.

Kogu see suitsetamise sõltuvus on pea täielikult inimese peas. Tema mõistuses. Nikotiinisõltuvus on ka füüsiline, aga see pool on väga lihtne lahendada kui mõtted on paigas. Iga aine sõltlasel tekib elu jooksul väärastunud nägemus ainest, millest ta sõltuvuses on. Nii ka suitsetajal. Kui enne suitsetamist ei vajanud ta midagi lisaks, et stressiga toime tulla, siis sõltuvusse jäädes hakkab ta tundma vajadust suitsu järele iga kord kui stress kimbutab ja see süveneb. Lühikese aja pärast vallutab see ta täielikult ja suitsetaja ei julge mahagi enam jätta, sest kuidas ta tulevikus stressiga toime tuleb? Mida ta teeb siis kui ta närvi läheb? Ehk miski, mida ta absoluutselt ei vajanud, muutub peagi millekski, millest sõltub, kas ta suudab mingites olukordades toime tulla või mitte.

Ehk suitsetaja peas hakkavad tekkima erinevad seosed suitsu kasude kohta, miks tal seda vaja on. Ta ei mäleta, et enne alustamist ta ei vajanud mitte midagi sellist, aga kuna nikotiin lollitab sõltlase ajuga, siis ühel hetkel ei suuda suitsetaja isegi ühe koha peal istuda. Selleks, et istuda lihtsalt rahulikult toolil, peab suitsetaja iga mingi aja tagant väljas käima, suitsu tegema ja tagasi istuma tulema. Nikotiinisõltuvus võtab talt kogu rahu, aga suitsetaja näeb seda asja absoluutselt vastupidiselt – suits annab rahu, suits aitab stressiga hakkama saada, suits aitab igavust taluda, suits aitab mõtteid koondada. Seepärast ongi suitsetajal omal käel maha jätta sageli väga raske – ta ju jääb ilma suurepärasest asjast, mis rahustab, peletab igavust, aitab kohvi nautida, on seksijärgne nauding. Ehk tema näeb probleemitekitajas hoopis probleemilahendajat.

Kuue tunniga võtangi ma seminaril kõik need anomaaliad ja peas olevad uskumused ette ja näitan neid sellisena nagu ta nägi neid kunagi siis kui ta veel ei suitsetanud. Suitsetaja teab kõike seda, mida ma talle räägin, sest kunagi ta ju mõtles ise ka nii. Kuid aastaid sõltuvuses olles, on tema pilt sellest täielikult vastupidiseks pöördunud. Kui inimene on seminaril avatud meelega ja ta näeb, kuidas ja mis vahenditega ta sellesse lõksu langenud on, oskab ta selle ka peale seminari enda jaoks ära lahendada ja see pole isegi raske mitte. Ainuke, millega nad silmitsi esimestel päevadel on, on see nikotiinivõõrutus, mis on nii pinnapealne tunne, et suitsetaja magab iga öö tundmata mingit võõrutust. Isegi janu, või vetsuvajadus äratab meid üles. Nikotiinivõõrutus on nii õrn tunne, et ei sega magamistki.

Nii et vabanemiseks tuleb teha silmad lahti ja näidata suitsu selle õiges valguses – ilma ajupesuta. Siia võiks tuua analoogia. Kujuta ette, et sul on elukaaslane, keda sa väga armastad. Ta hoiab sind, toob sulle kingitusi, teeb süüa, on su lastega hell. Sellist inimest oleks ju väga raske maha jätta ja kui te läheks lahku, siis sa põeksid pikalt pikalt. On nii?

Kuid kui keegi avaks su silmad ja sa saaksid aru ,et su elukaaslane on tegelikult pedofiil, kes su lapsi ära kasutab. Ta teeb sulle süüa ainult sellepärast, et ta peidab sinna väikeseid koguseid mürki, et sa koguaeg haiglases seisundis oleksid ja ei saaks aru, mis kodus tegelikult toimub. Ta toob sulle kingitusi, mille ta on ostnud raha eest, mis ta sinu tagant varastab ja lisaks ta irvitavad sõbrad teavad kõik, kuidas ta sind enda kontrolli all hoiab. Kui raske oleks sul silmade avanedes seda sama inimest maha jätta? Ma pakun, et miljon korda lihtsam. Sulle teeks rohkem haiget see, et sa nii pikalt selles haiglases suhtes olid.

Kuigi siin olid ekstreemsed näited, siis just seda me seminaril teemegi, et sa näeksid suitsu kui probleemi, mitte kui lahendust, sest seda see täpselt ongi. Paljud ütlevad mõned nädalad-kuud peale seminari, et ainus asi, millest neil kahju on, on see, et seda asja varem ette ei võetud. Kuid nagu ma ütlesin, et mul kulub kuus tundi, et suitsetaja uskumusi lõhkuda ja see kõik põhineb loogikal. Kui mina, kes ma tegin kolm pakki päevas ja olin veendunud, et mina naudin suitsu niivõrd väga, et ei suuda kunagi päevakski maha jätta, suutsin sellest täielikult lahti saada, siis suudab seda igaüks. See eeldab lihtsalt avatud meelt.

Sellega ma siis tegelen ja see annab mulle emotsionaalselt väga palju juurde ja samas peale töist nädalavahetust olen ma mentaalselt täiesti tühi ja mu selg on alati ilgelt valus, sest liiga palju istumist ja autoga sõitmist. Loodan, et saite vastuseid, mida ma siis lisaks blogimisele veel teen 🙂