Ma käisin üle pika aja väljas. Polnud kohe üldse minu tüüpi pidu

Me käisime nädalavahetusel sünnipäeval. Ma arvan, et igasugune pingutus sõbrad kokku kutsuda on tänu väärt, aga see üritus jättis tunde, et sel ei olnud hetkekski mõeldud minu peale. Vahel ma satun sellistele pidudele, et ma võin olla küll keset kogu seda suminat, aga ma tunnen end ikka nagu võõrkeha. Inimesed astuvad ligi ja teevad tutvust ning mina lihtsalt naeratan totakalt ja ei oska kuidagi sisse elada. Ma olen varemgi rääkinud, et minu small talki oskus on olematu.

Ma loodan, et sünnipäevaline ei võta seda kriitikat isiklikult. Tegelikult ma ei pea sellepärast muretsema, sest ma olen 99% kindel, et ta isegi ei loe mu blogi. Kusjuures üldse väga vähesed sõbrad teevad seda. Eriti meessoost sõbrad. Tahaksin siin rõhutada kõikidele meestele, kui te loete seda postitust, jätke palun endast märk maha ja pange sellele postitusele like või kommenteerige, siis ma tean, et mõni on ikka olemas. Aga jah, kui peoperemees seda lugema peaks, siis mitte midagi isiklikku. Ma lihtsalt püüan selgitada, miks see pidu päris minu masti polnud.

Esiteks olustik. Kui ma tulen sünnipäevale, siis ma tahan ennast tunda mugavalt. Mõnus oleks istuda seltskonnaga laua taga, rääkida mälestusi, röstida sünnipäevalast. Sel sünnipäeval olid seltskonnad nii hajutatud ja laua taga istus heal juhul paar inimest ja ma tundsin kogu peo peale ainult kahte kolme inimest. Enamus inimesi ei võtnud vaevakski minu ja Esileediga sotsialiseerida ja üldse tulid laua taha istuma ainult tordi ajaks. Ka siis ei olnud võimalik normaalselt vestelda, sest pidu peeti kohas, kuhu kogu seltskond ei olnudki laua taha arvestatud.

Teiseks söök. Ei mingit seapraadi, ega sooja toitu. Laud oli lookas vaid snäkkide all. Kuna mina pole suhkurt juba kuus nädalat söönud, siis minu valikud pidid piirduma viinamarjade ja virsikuga. See tähendas, et ma pidin minema koju sööma. Ma saan aru, et enamus seltskonnast ei olnudki toidust absoluutselt huvitatud ja olid peole tulnud ainult pidutsema ja röökima. Aga eks see vist ongi selline ajas edasi minek. Mäletan, et ka kahekümnendates oli toit viimane asi, mis mind peol huvitas. Peaasi, et oleks koos lahedad inimesed ja piisavalt alkoholi, et ka need, kes lahedad polnud, tunduksid lahedad. Ma olen edasi liikunud justkui täiskasvanu perioodi, kus ma eelistan rahu ja stabiilsust. See pidu oli kõike muud kui seda.

Kolmandaks inimesed. Nagu ma ütlesin, siis mul oli raske inimestega kontakti saada, sest ma ei tea, asi ei saa ju nii väga olla põlvkondade erinevuses (võib olla on ka), aga küsimuse peale, et kas  sa oskaksid mulle öelda, kus siin tualett on, peaks olema loogiline vastus, kas “ei tea” või selgitus, kus see asub. See konkreetne inimene, aga lihtsalt vaatas mulle otsa ja tormas minema justkui oleks ma teda enda roostes valgesse minibussi meelitanud. Ole normaalne. Ma olen isa. Ainus, mida ma tahan, on leida väikeste poiste tuba. Oh, ma ei tohiks vist ka sellist väljendit kasutada. Ehmuvate lumehelbekeste ajastul tuleks väga jälgida sõnavara, mida me kasutame.

Teine olukord püüdest suhelda, oli näiteks see kui üks naisterahvas (neiu) endale köögis kohvi keetis ja ma tema juurde astusin ning küsisin, kas ta valmistab suppi? Ok, ma saan aru, et see on rumal küsimus, et kas inimene tuleb sünnipäevale ja hakkab endale köögis suppi keetma, aga ma tegin seda jäälõhkumiseks. Tema vaatas mulle etteheitvalt otsa ja küsis, kas ma olen rumal? Ei ma ei ole rumal, ma olen viisakas. Tundsin kõikjalt, et ma justkui ei sobi seltskonda ja kogu peo järeldusena võingi öelda, et järgmine kord olen ma palju parema meelega kodus kui keset inimesi, kelle jaoks mind pole olemaski mitte. Ainukesed, kellega suhtlesime oli käputäis inimesi, kes hindasid sarnaselt meile rahulikku laua taga istumist ja mõnusat vestlust, mitte hullumeelset röökimist.

Ainuke põhjus, miks ma üldse läksin, oli Esileedi, kes ei soovinud sinna üksi minna ning ma läksingi talle rohkem toeks. Olles seal, sain ka kohe aru, miks ta ei soovinud seal üksi olla. Aga see selleks. Sain endast välja elada. Jakob, kuigi sa oled mühakas ja ei loe mu postitusi, siis palju õnne sulle korra veel 4-aastaseks saamise puhul! Lastele meeldis seevastu su pidu väga! Aitäh, et kutsusite!

(Sünnipäev toimus mängutoas ja külalised olid teised 4-aastased.)

 

12 kommentaari

  • Kärt
    4 nädalat ago

    😀 lol. Pole kunagi ühegi blogipostituse lugemisega lõpetades pidanud minema algusesse tagasi ja seda otsast uuesti lugema hakanud..

    • Silja
      4 nädalat ago

      +1!!!

  • Kati
    4 nädalat ago

    nutikalt tehtud jah… 🙂 lugesin ka 2 korda

  • 4 nädalat ago

    Täpselt sama. Pole varem ühtegi postitust uuesti lugenud, et aru saada, et oot, mis. Parim postitus, mida ma viimasel ajal olen blogidest lugenud. Superhuumorisoon!

  • Monica
    4 nädalat ago

    Olime samal peol 🙂 alles blogi lôpus sain aru, mis pidu kirjeldasid 🙂 ägedalt kirjutatud! Korra isegi môtlesin, et tulen ütlen, et Sul on imetore blogi ja loen alati seda põnevusega, aga ei tihanud segada kogu tralli keskskel. Ka minu laps nautis pidu sajaga! Õnne veelkord Jakobile!

  • Pille
    4 nädalat ago

    Juba mõtlesin, et kas tõesti nii hull seis aga lõpp tegi kõik selgeks 😀 😀 😀

  • Piret
    4 nädalat ago

    Täitsa lõpp. Naeratus tuli suule küll lõpus, päris hea 😀

  • 4 nädalat ago

    No nii, ma kujutasin seda seltskonda endale juba väga värvikalt ette 🙂 🙂 🙂 . Lõpp tõi maa peale tagasi, no mida ma ometi mõtlesin, sa oled ju Henry!

  • Helena
    4 nädalat ago

    Kahju, et ma enne FB-s mingeid vihjekommentaare lugesin, sest aimasin püändi liiga ruttu ära 😟. Ise olen ka taolistel pidudel üsna sarnaseid tundeid tundnud 🙂. Lahe lugemine!

  • kats
    4 nädalat ago

    haha

  • Piret
    4 nädalat ago

    Väga tubli, et vastu pidasid. See koht, kus sünnipäeval käisite on üks kena koht muidu, lõunasse sattudes nõutakse kindlasti, et “lähme sinna kaaaa” 🙂

  • Raivo P.
    4 nädalat ago

    Meessoost.
    Aegajalt jõuan ikka lugeda.

Jäta kommentaar