Tegelik põhjus, miks ma oma lapsi ei ehmata – a mida henry teeb?

Tegelik põhjus, miks ma oma lapsi ei ehmata

19.09 2018

Ma käisin eile juuksuris. Mul on olnud sama juuksur viimased viis aastat äkki ja ta on tõesti imeline. Eelkõige seepärast, et ta arvab, et tal on hästi hea huumorisoon. See tähendab, et ta püüab iga kord kildu rebida ja need naljad ei olegi naljakaim osa, vaid see üritus iseenesest. Kuidas ta midagi ütleb ja siis reaktsiooni ootama jääb. Teiseks on tal hästi nõrk süda, ta tunneb end iga kord natukene halvasti ja tema suurim hirm on saada kokutajaks. Vähemasti ta väidab seda mulle iga kord, kui ma tooli istudes teatan: “Täna ma ehmatan sind kolm korda!” Tema ehmatamine on parim osa juuksuriskäigust, sest see kiljatus ja võpatus, mis sellega alati kaasneb, on sedavõrd naljakas. Õnneks peab ka ta ise seda naljakaks. Mul on vaja sellist juuksuriskäiku, sest kodus ei tohi ma kedagi ehmatada – Esileedi hakkab nutma ja lastele ei taha ma lihtsalt seda õpetada, sest muidu oleks õige pea mina see, kes peaks kogu aeg valmis olema, sest keegi võib nurga tagant karjudes välja karata. Ei, mul on nõrk süda ja ma tunnen ennast halvasti ning pealegi ei taha ma kokutama hakata.

Eile lasin ma juuksuris endale teha senise kõige julgema soengu. Kui ma koju tulin ja Esileedilt arvamust küsisin, siis kõige pealt jäi ta seda suu ammuli jõllitama ja kui oli mingid sõnad leidnud, siis küsis: “Henry, kui vana sa omast arust oled?”.  Kuid siiski ta pidi tunnistama, et tegelikult sai päris hea lõikus ja lisas, et ma olla hirmsat moodi edev. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt tahtsin seda ühte triipu enda juustesse juba ammu ammu. Mitte värvitriip, aga masinga tehtud triip seal, kus jookseb seitel. Ma panen lähipäevil vast pildi ka sellest Instagrami ja kes seda veel ei jälgi, siis tulge aga julgelt. Minu lehe leiab SIIT(LINK!)

Esmaspäeval ei ilmunud blogi sellepärast, et pühapäeval oli mul Tallinnas seminar, kus ma aitasin suitsetajatel suitsetamist maha jätta. Väga hästi läks. Alati läheb. Väga harva jääb mulle sisse tunne, et ei olnud päris see. Kuid see seminar imeb mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma ei suuda terve järgmise päeva inimestega suhelda ja rääkimata blogi kirjutamisest. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle viimastel aastatel nii mõjuma on hakanud. Samas ma tajun, et ma olen viimastel aastatel kogu sellest meetodikast ka palju parema arusaamise saavutanud ja lähen asja palju intensiivsemalt sisse. Ma tunnen, et ma pean olema hästi tugeva energiaga, et inimesed ka seda tajuksid ja saaksid aru, kuidas nad seal seminaril oma elu muutmas on. Järgmine päev on alati tunne nagu ma oleks nädal otsa joonud – valus, väsinud, emotsionaalne, eemalehoidev. Esileedi on sellest ka aru saanud ja see oli tema enda soovitus kunagi, et kuna endale töötades ei ole kedagi, kes mind esmaspäeval tööle sunniks, siis miks ma olen masohist ja püüan kohe järgmisel päeval taas töösse sukelduda. Ma enam ei ürita. Seega, te võite mu kodulehe järgi vaadata, millal see esmaspäev on, mil ma arvatavasti teieni ei jõua. Ja kui suitsetate, siis tulge ja saame sellest kerge vaevaga lahti.

Isegi lapsed on tööpäevajärgsel päeval mõistvad ja ei roni mul seljas. Nad leiavad endale muid tegevusi. Näiteks Noorsand tegi süüa, Piiga mängis arsti ja Vennas kukkus eile ajaviiteks meie kodu trepist alla. Võttis käed asju täis, läks trepi peale ja hüüdis Esileedit appi. Esileedi tõusis, et tulla, kuid järgmisel hetkel astus Vennas ja Esileedi nägi justkui aegluubis, kuidas Vennas aste aste haaval pea ees alla põrkab. Minu reaktsioon on sellistes olukordades alati ebasobilik ja ma püüan täie tõsidusega end muuta – ma kipun automaatselt tänitama ja ütlema, et ei tohi nii paljude asjadega korraga alla tulla. Loomulikult pole sellest rääkimisest antud hetkel kasu ja targem oleks aega veeta lohutamisega, mida me Esileediga ka tegime.

Esileedi loomulikult reageeris 14000000 korda üle. Nagu tavaliselt. “Ma arvasin päriselt, et ta saab surma. Mul käed siiamaani värisevad!”. Kuna ta on aastaid veetnud telekast krimisarju vaadates, siis näeb tema alati kõiges kõige mustemaid stsenaariumeid. Pluss pidi ta magistri saamiseks viis aastat haiguseid õppima ja nii kui ma teatan, et mul on nohu, paneb tema juba matusebüroos aega kinni, sest mis see muu kui muhkkatk või pidalitõbi on. Ta teab liiga palju õnnetuste stsenaariume ja liiga palju haiguseid.

Ma esitasin Facebooki lehel ka küsimuse, et kas teil oleks huvi ka videosisu vaatamiseks ja sellele on vastanud pea 700 inimest, ehk üldist meelsust võiks sellest järeldada küll. 67% vastas jah ja 33% ei ole huvitatud. Õnneks te ka kommenteerisite ja hea oli tõdeda, et ka 33% seas on selliseid, kes video puhul oleksid nõus pingutama ja selle kuidagi vastutahtmist ära vaatama. Järgmisel nädalal teen ma juba esimese video, mis anti mulle teatekepiga edasi. Nimelt on challenge, kus ma pean midagi proovima/tegema silmad kinni seotuna. Te võiksite mulle ideid pakkuda, mida te tahaksite mind pimesi tegemas näha. Proovida toite, mille lasen Esileedil poest osta ja pean ära arvama, mis see on? Joonistama midagi? Tegema Noorsandile tattoo õla peale? Andke märku ja võtan kindlasti arvesse.

Muide,  kui teie seda kolmapäeva hommikul loete, olen mina juba seeni korjamas.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • MO isetegemised

    19.09.2018 at 09:57

    Kuule mees, nii võib ju kõrvast ilma jääda! Kui mind ehmatada siis lendavad käest kõik, mis näppude vahel, olgu see siis kuum supikauss või haamer 🙂 Juuksur peab Sul tõesti super olema, kui Sa ilma vigastusteta hakkama oled saanud.

  • Kris

    19.09.2018 at 10:24

    Mul kaasa sai kunagi sõprade poolt sama väljakutse ja pidi silmad kinni elutoast wc-sse minema pissile ?
    Võin Esileedile etteruttavalt öelda, et mina ei koristanud ????

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga