AMHIT | Kuidas ma Iirimaale läksin ja oma elu kohe kole raskeks tegin

Uudiseid meie pere seisust: kõik on ikka haiged. Poisid hakkavad vaikselt välja tulema, aga Piiga koos Esileediga tunnevad ikka end suhteliselt räbalalt. Mingil imekombel olen mina sellest pääsenud. Ainuke asi, mida mina teistmoodi teen, on see, et ma ei ole juba neli nädalat suhkrut ega jahutooteid söönud. Ma ei hoidu neist, aga ma tegin läbi Allen Carri meetodil kaaluga sõbraks saamiseks ja need kukkusid kuidagi ise menüüst välja. Väliselt ma ise mingeid muutuseid ei näe, kuigi särgid on nõks lohvakamad ja vastupidavus on ka tunduvalt parem. Ma blogiks kaalu teemal ka, aga ma nagu ei tee hetkel mitte midagi selle jaoks. See meetod pani ajus ise nagu asjad paika ja nii see vaikselt ise taustal tiksub. Äkki nende ainete mittesöömine on minu immuunsust kuidagi tugevdanud. Ei tea.

Mul on alati kaalu kaotusega väga hästi läinud, kui ma olen elanud võõrsil. Täpsemalt Iirimaal. Nii kui ma Iirimaale läksin, hakkasid kilod seljast pudenema. Nii kui ma lennukiaknast Eestit nägin, tundsin, kuidas nööbid pluusil ees ragisesid. Ja üldse see Iirimaale minek oli täiesti ootamatu, sest ma ei saanud Tatu Ülikooli sisse ei tasuta psühholoogiasse ega avalikku haldust tudeerima ning valikusse jäi vaid EPMÜs mehhaniseerimine, mille ma valisin selleks, kui ma tõesti mitte kusagile sisse ei saa. Ma ei saanud mitte kusagile sisse peale EPMÜ ja ei läinud ka mehhaniseerimisse, sest ma ei ole tehniline tüüp. Ma olen läbi ja lõhki loovuse, keelte, kunsti inimene, kellel on aga ka ambitsioonid. Ma olen nagu moodsa aja Nipernaadi. Miinus löök naiste seas. Tegelikult see tehnilise huvi puudumine oli vaid 10% põhjusest, miks ma EPMÜst loobusin. 90% oli seetõttu, et sel kursusel ei olnud mitte üht tüdrukut. Null. Ainult poisid. Seega tuli leida kiiresti plaan C ja ma tegin otsuse, et lähen hoopis kutsekooli ärikorraldust õppima.

See oli mu elu parim plaan. Õppekava oli nagu ta oli, aga seal kursuselt skoorisin ma endale midagi miljon korda väärtuslikumat, kui see haridus mulle kunagi anda saanud oleks – eluaegsed sõbrad. Lõviosa inimestest, keda ma täna võin enda sõpradeks lugeda, tuli gümnaasiumijärgsest kutsekoolist (ma nüüd arvutasin ja neid polegi tegelikutl sealt nii palju, sest kutsekast on neid kokku  vaid kolm, pluss nüüd on lisandunud ka nende perekonnad). Tänu ühele kursavennale elame me ka praegu siin, kus me elame, sest ostsime nende soovitusel boksi nende vastasmajja. Paar sõpra on püsima jäänud põhikooli ajast, aga mitte ühtegi gümnaasiumi perioodist, ega Mainori kõrgkooli ajast. Paaril viimasel aastal on mu sõpruskonda veel paar inimest lisandunud, kellega ei jaga ma vaid viisakusi, vaid kellega on mõnus lihtsalt maha istuda ja juttu ajada.

Kuid kutsekool läbi, paber käes, ei olnud mul õrna aimugi, mida ma tegema peaks ja justkui ei kusagilt tuli võimalus minna tööle Iirimaale, ühte kolme tärni hotelli öövahetuse portjeeks. Ega mul eriti aimu polnud, mida portjee amet endas kujutab, aga ettekujutus oli, et küll see lihtsalt uksehoidja amet on. Iirimaal on see kõike muud kui uksehoidja, aga sellest võin teile rääkida mõni teine kord. Andke märku, kas mu Iirimaa jutud oleksid teile huvitavad. Jätke kas kommentaar, või visake postitusele näiteks ohoo-like (see üllatunud näoga).

Kuidagi saime me perega Iirimaale lennuks raha kokku ja kulurahagi 100 Iiri naela, sest 2001. aastal ei olnud eurot olemaski. Ma ei teadnud mitte midagi Iirimaast, ma ei osanud eriti Inglise keelt. Koolis oli see mul hindele kolm. Ma pole kunagi elanud iseseisvat elu. Ma polnud elus kordagi pesu pesnud. Ma polnud kordagi triikinud triiksärki. Ainus, mida me kodus triikisime väiksena, olid taskurätikud ja sokid. Mu ema triikis KÕIKE! Ma olin vaid korra elus klassiga Slovakkias ekskursioonil käinud. Ma olin Tallinnaski 21. eluaastaks kokku kusagil kümme korda käinud. Lennukit olin vaid eemalt näinud. Ja nüüd ma plaanisin minna täiesti üksi, täiesti tundmatusse riiki, kohta, kus ma ei tundnud mitte kedagi, ega osanud ka väga hästi keelt. Isegi mu ema poetas ukse peal pisara. Aga see oli pigem kergendusest, sest 21 aastaselt polnud mul kunagi olnud pruuti ja eks ma olin selline potentsiaalne koorem talle järgmiseks kahekümneks aastaks.

Lennukisõit oli täpselt nii lahe nagu ma ette kujutasin. Mäletan, et istusin Tõnis Lukase kõrval ja tundsin ennast jõle tähtsana kui tema kõrval Financial Timesi lahti lõin nagu temagi seda tegi. Maailma kõige igavam ajaleht. Aga ma pidin ju mingit prestiiži säilitama ja jätma muljet, et ma olen ka tähtis tegelane. Kui ma nüüd meenutan, mis mul lennates seljas oli, siis ma nägin välja nagu eht hilly-billy – jalas roomikkingad ja turult ostetud teksad ja seljas Statoili logoga pusa, mis oli juba neli aastat mu lemmik. Igal juhul Lukasega meil jutuks ei läinudki ja kui ma sain talt veel hiljem etteheitva pilgu, sest ma olin hajameelselt tema apelsini mahla ära joonud, siis ma sain aru, et sõpru meist vist ei saa.

Esimest korda kodust üksi eemal, tuli Iirimaale jõudes kohe koju helistada ja selleks vedasin ma kogu oma kraami lennujaamas asuva telefoniputka juurde ja helistasin hääle värisedes emale. Mul oli juba koduigatsus peal. Läbi pisarate rääkisin, et kõik on korras ja kuna emotsioonid olid nii valla, siis kiirustasin värske õhu kätte suitsu tegema. Teadsin, et hotell on kaugel ja hotelli kontaktid soovitasid võtta takso ning ma pidin arvestama, et üks ots maksab umbes 40 naela. Mul pidi hing kinni jääma- 40 naela on 800 krooni! See oli Eestis mu nädala palk! Mul oli üldse kaasas 100 naela(2000 EEKu ehk 135 EURi), mis tundus ilmatu raha enne kui Euro hinda tõstma hakkas.

Enne minekut kiire limonaad kohalikust putkast ja järjekorras enda korda oodates jäi mul kogu maailm hetkeks seisma…. sest ma käisin läbi enda taskuid ja ainus, mida ma ei suutnud leida, oli mu rahakott. Ma olin selle koju helistades telefoniautomaadi peale unustanud. Mul oli niigi nutt silmis ja nüüd lisaks paanika ning ma tormasin nagu pöörane oma asjadega telefoniautomaatide juurde ja loomulikult polnud seal midagi. Olin täiesti rahata riigis, kus ma ei teadnud mitte kui kedagi.

Ma kujutasin juba ette, kuidas ma lähen tagasi sellele lennule, millega ma tulin, et viige mind koju tagasi. Ma olin tõesti löödud. Mul oli häbi, ma olin vihane enda peale ja selle peale, kes rahakoti võttis, sest ka infoletist ei osatud mind aidata. Ei jäänud muud üle kui istuda nurka, panna müts maha ja teha inimestele korralik break tantsu etendus. Suurim probleem oli aga see, et ma ei oska tantsida. Laulda veidi oskan, aga mitte piisavalt, et keegi oleks nõus selle eest maksma. Mõtlesin läbi juba stsenaariume, kuidas ma siiski püüan sinna rongiga minna, kuidas ma jänest sõidan, vahele jään ja öö vangis veedan, näole tattoo teen ja narkomaaniks hakkan. Aga õnneks oli lennujaama töötaja minust taibukam ja pakkus, et ta helsitab hotelli ning küsib, kas hotell on nõus mu taksoarve kinni maksma ja hiljem saan ma nendega ise arveldada. Ma kül lei tahtnud, et mu esimene kontakt mu tööandjaga sedavõrd äbarik oleks, aga see oli siiski parem mõte kui minu kõlav “Kungla rahvas” Dublini lennujaama ees.

Umbes tunni pärast olin ma suure rohelise hoone ees, millest sai järgmiseks kolmeks aastaks minu teine kodu. Ma ei teadnud kui väga ma seda maja vihkama ja armastama õpin. Et ma saan ühel hetkel justkui üleöö Iiri aktsendist aru, mis tundus algul võimatu. Et ma torman ühel päeval mööda hotelli ringi, et kätte saada noaga vehkinud kaabakas. Et kohalikud natsid mu elu põrguks püüavad teha. Et ma Eestist tulnud sõbrad enda juurde illegaalselt tööle sokutan ja et esimesel aastal töötan ma 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas, terve aasta, ilma ainsagi vaba päevata. Et minust saab hotelli esimene välismaalasest Duty Manager. Ma ei tea, kuida seda tõlkida, sest nii nagu ka porter ei ole Eesti keeles portjee.

30 kommentaari

  • Mariann
    2 nädalat ago

    Iirimaa lugusid! Juba see algus oli väga hea

    • regiina
      2 nädalat ago

      jep 🙂 lase tulle 🙂 nii põnev

  • Diana
    2 nädalat ago

    Palun veel!

    Lapsed ja pered on toredad, aga oma kolme kõrvalt vaba hetke näpistades, on nii värskendav lugeda sellest, mis oli enne lapsi 😀

  • Mari-Liis
    2 nädalat ago

    Jaaa, tore oleks lugeda Iirimaa lugusid😉

  • Maris
    2 nädalat ago

    Palun palun kirjuta veel. Mida rohkem, seda parem 😀

  • Pille-Riin
    2 nädalat ago

    Kindlasti soovime kõik lisa Iirimaa lugudele ☺👍

  • Kaidi
    2 nädalat ago

    Jaaaa, kirjuta kindlasti veel! Nii põnev lugemine. 🙂

  • RR
    2 nädalat ago

    Ma kõiki su kanaleid vist nii hoolega ei jälgi, nii et ma ei tea, kas oled sellest ehk juba rääkinud – aga kui sa kunagi hakkad neid Carri kaalukoolitusi vms tegema, siis hõika. Ma olen kindel, et huvi oleks suur (mina ka, mina ka!).

  • Aili
    2 nädalat ago

    Ootan suure põnevusega hotelli lugusid, kuna ise töötan hotellis administraatorina ja öise vahetuse kaaslane on portjee.

  • L
    2 nädalat ago

    Jaaa olen juba elevil,mis sai edas.

  • Aile
    2 nädalat ago

    Täutsa tore jutuke oli ja tahaks lugeda veel

  • Mairi
    2 nädalat ago

    Mina loeks ka Iirimaa seiklustest meeleldi veel 🙂

  • 2 nädalat ago

    Nii põneva koha peal jääb siis pooleli. Veel Iirimaa lugusid! Kasvõi raamatu jagu 😀

  • Jane
    2 nädalat ago

    Lihtsalt niiiii hästi kirjutatud postitust. Oleks nagu mõnda põnevat raamatut lugenud. Kusjuures, mõtle sellepeale 😏 Annaksid julgust ja enesekindlust nii mõnelegi kahtlejale. Kirjanik Henry🖋 Ootan järge!

  • Janika
    2 nädalat ago

    Palun lisa….:-)

  • 2 nädalat ago

    Jaa, igal juhul veel Iirimaa postitusi! Kniks-kraaps-aitäh!

  • Lin
    2 nädalat ago

    Kindlasti soovin veel Iirimaa lugusid, elasin ise seal 4 aastat. Hoolimata sellest, et juba 10 aastat taas Eestis oldud, ihkab osake mind sinna tagasi

  • Janne
    2 nädalat ago

    Loeks hea meelega järge 🤩

  • Geidi
    2 nädalat ago

    Tahaks veel lugeda 😉

  • Katrin
    2 nädalat ago

    Mina jään ka Iirimaa lugude järge ootama (: ja raamatu idee on geniaalne!

  • Helen
    2 nädalat ago

    Muidugi sooviks Iirimaa lugusid kuulda.
    Minagi läksin üksinda kaubalaevale tööle aga Põhja-Iirimaale Belfasti. Laevas oli töökeel venekeel mida ma väga ei räägi. Koduigatsus oli suur.

  • Kaija
    2 nädalat ago

    Oh, see algus on täiega nagu ühe põneva raamatu algus! Noh sellise raamatu, mida ei suuda käest panna ja loed veel hilisööselgi kuigi tead, et peaks ammu magama. 🙂
    Nii et, palun ülejäänud raamatut ka!

  • Kats
    1 nädal ago

    Veel- veel.
    P.S. Kes need kaks blondiini sulle on, kes lennujaama saatma tulid?

    • henry
      1 nädal ago

      ühed väga erilised naised 😀

    • henry
      1 nädal ago

      ühed väga erilised naised 😀
      Kata ja Aki 🙂

      • Kats
        1 nädal ago

        OK. Ma neid siin teisel pool ookeani kohanud. Lihtsalt mõtlesin, et äkki 1 neist su õde vms.

  • Liis
    7 päeva ago

    Ehk räägiksid natukene rohkem ka sellest Allen Carrie kaaluga sina peale saamisest?
    Või kust selle kohta infot leiaks?

  • Jennifer
    6 päeva ago

    Palun veel lugusid Iirimaast!

  • Heiddy
    2 päeva ago

    Huvitav oleks veel lugeda Iirimaa ajast lugusi,kuna töötab ise hetkel neljandat aastat Iirimaal hotellis 😊 hea võrrelda 😂

Jäta kommentaar