Esileedi sõnum öösel kell kaks: “Henry, keegi on all korrusel. Palun mine vaata…”

Ma kardan kõrgust. Ja kitsaid ruume. Õigemini kitsaid ruume ma ei karda, aga ma tunnen, et näiteks kitsastes käikudes ja tunnelites/koobastes on mul vererõhk üleval ja süda peksleb. Varem oli see ka liftis, aga ajaga on liftis olemine muutunud minu jaoks lihtsamaks. Mulle ei meeldi küll jagada lifti ja kui ma saan siis ma püüan seda alati vältida. Minu suurim hirm on, et mu lift jääb äkki mingi rikke tõttu poole peal seisma ja ma olen seal kinni mõne teise inimesega veel. Hirmu ei tee see, et lift jäi kinni, vaid see, et nüüd oleme seal kinnises väikeses ruumis mina ja see teine inimene veel. See piinlik vaikus on lihtsalt nii jube ja veel hullem on pingutatud vestlus. Ma ei tea kumb hullem oleks. Sest ebamugavatesse olukordadesse ei satuta kunagi toredate inimestega, vaid alati on teine inimene see jube friik, kes ainult sellepärast kodust välja tuli, et kellelgil päev pekki keerata. Huvitav, kui ma satun mõne normaalse inimesega ebamugavasse olukorda ja ometi peab teine inimene alati friik olema… kas neil kordadel olen siis mina see friik?…

Aga kõrgust kardan ma päriselt. Kui keegi on küsinud kunagi, kas ma kusagilt kõrgelt ei karda alla kukkuda, siis ma võin alati ausalt vastata, et ei karda. Mul ei ole hirmu kõrgelt alla kukkumise ees. Sest ma ei lähe sinna. Ma ei kuku kunagi kusagilt kõrgelt surnuks ja kui kukun, siis ma palun, et teie kõigi silmad vaataksid nutmisest paistes silmadega Esileedi suunas. Tõenäosus on, et ta ei nuta mitte mind taga, vaid ta on avastanud, et mul pole elukindlustust. Kuna praegu ta silmad paistes pole, siis pane ühe kellel on.

 

Kui ma Londonis käisin ja sõbrad kõik vaimustunult London Eye peale minna tahtsid, siis ma ei saanud aru, miks peaks keegi tahtma minna kõrgele, et sealt alla vaadata. Minu jaoks on juba viienda korruse aknast välja vaatamine omaette elamus. Käisin kunagi praktikandina Tartu Milli teraviljahoidlat uudistamas ja nad tegid mulle tuuri ja näitasid ka kui hea vaade sealt torni otsast on. Töömees, kes hooletult ääre peale istus ja kaugusesse vahtis ja siis mina seal oma higiste kätega redeli viimasest astmest kramplikult kinni hoidsin ja kiitsin, et küll siin on hea vaade. Mul olid silmad kinni.

Ma kardan ka pimedust. Mitte igasugust ja mitte pimedust ennast, vaid kõike seda, mis pimedus endas hõlmab. Ma ei maga öölambiga ja ei vaja valgust, et end turvaliselt tunda, kuid kui mul on kahtlus, et pimeduses võib midagi olla, siis on teine lugu. Mul on väga hea nägemine. Ma näen tõesti hästi kaugele ja hästi teravalt, aga pimeduses see eelis kaob. See, et ma eile pimedas oma muru niitsin, siis see ei tähenda, et ma ka pimedas hästi näen. See oli puhas tahtejõud, sest meie aia muru oli nii piinlikult pikk, et Esileedi ütles juba, et Henry, palun niida ära, sest ma kardan, et nii pikas heinas on juba puugid reaalne oht. Naised. Liialdavad nagu alati. See muru nii pikk ka polnud. Vaevalt põlveni.

Kuid Esileedit see ei huvita, et pimedas asjad juhtuda võivad. Regulaarsusega umbes korra kuus, kuuleb tema asju. Kuuleb ta neid alati pimedas ja tavaliselt saadab ta mulle kõrvalt toast sõnumi või helistab sosistades: “Henry, keegi on all korrusel. Palun mine vaata…”, “Henry, maja ees oli mingi imelik müts. Palun mine vaata rõdult!”, “Henry ma kuulen kilomeetri kaugusel metsast lapse õrna häält, kes mu nime hüüab. Palun mine vaata!”

HELL NO, BITCH! Sorry, sa ei ole bitch – ma olin lihtsalt emotsionaalne must mees korraks. Kui keegi on pimedas all korrusel, siis ma ei taha teda küll vaatama minna. Ma olen suht kindel, et ta ei tulnud mind otsima, vaid midagi muud. Ja kui väljas on kolin ajal, kui kõik ümbritsev magab, siis ei ole ka mõistlik pere kalleimat vara (mind) seda uurima saata. Ok, tundmatu lapse hüüdu pole ta mind veel kuulama saatnud, aga tundes teda, siis ma ei välistaks seda absoluutselt. Loomulikult ma lähen uurima, aga see lööb alati mul sellise adrenaliini ülesse, et järgmised paar tundi uinuda on lootusetu ja siis ma istun ärkvel ja monitoorin mitu tundi igat krõbinat, mis majast läbi käia võib.

Reaalsuses ma ju tean, et kedagi ei saa all olla, sest me paneme ööseks alumise korruse valve alla, aga mingi võimalus ju siiski on, et nad on mingid superpätid, kellel on mingi maailma tasemel varustus ja murdsid meile sisse, et alt korruselt varastada… ee… ploome? Aegunud Apollo kinkekaarte? 5,5 aastat vana teleka? Meil pole midagi suurt varastada. Ainus kallis asi on mu läpakas ja fotokas ja need on kenasti ülemisel korrusel minu range silma all. Aga fakk, ploome tuleb kaitsta ja alla ma vaatama läksin. Võtsin julgustuseks kärbsepiitsa ka kaasa. Ah jaa, kuna kõik puhtad aluspüksid olid all korrusel ja ma käisin duši all ülemisel korrusel, siis võib ette kujutada, kuidas ma palja noksiga mööda krigisevat treppi ähvardavalt kärbsepiitsaga alla tulen. Tegelikult võiks see olla päris hea strateegia, sest lõpuks kui pätid naerust toibuma hakkavad, olen ma ammu politseisse helistanud. Teine variant on see, et ma solvun nende naeru peale. Siis ma löön lihtsalt solvunult ukse kinni ja ei helistagi kusagile, sest mina sellistele troppidele aega ei raiska. Pealegi pole siin midagi naerda.. tuba oli lihtsalt jahe ja paksudel meestel ongi rohkem peidus. Seda parem üllatus hiljem. Aga ma ei hakkaks neile seda seletama…

Ka täna saatis Esileedi mind keskkööl õue kontrollima, sest ta kuulis mingit mütsu. Nagu alati polnud seal midagi. Vaid ühel korral on ta kuulnud päris asja kui öösel maja kõrval oli suurem sahistamine. Siis oli arvatavasti rebane meie aias ja tassis ukse taha tõstetud prügikoti sisu mööda hoovi laiali.

Ah jaa, selle mütsu kontrollimise jutule järgnes veel see ka, mis all pildil näha on. Kas ta tõesti kuulis, või see oli tema kavalus, mine tea…

4 kommentaari

  • 2 kuud ago

    Ah, mütsu! Ma mõtlesin, et mütsi. Noh, et väike koht ja tundmatu peakategi äratab kahtlusi 😀

  • Kats
    2 kuud ago

    Haha, ma ka m6tlesin peakatet alguses 😀

  • A
    2 kuud ago

    Ma alguses lugesin ka, et kuulis, kuidas kellegi peakate maja ette maandis ja mõtlesin juba korreks, et vau – see vast üks kuulmine 😀

  • 2 kuud ago

    No ma ei või kohe, palja noksiga Henri on nüüd vist päris pikalt mu vaimusilmas 🙂 :):):) Järgmine kord hoiata, et tekst võib olla “häiriv” liiga hea fantaasiaga inimestele 🙂 🙂 🙂 Aga Esileedi on lahe!!! Sina muidugi ka!

Jäta kommentaar