Isa blogi | Teraapiline seenelkäik. Lastega.

Ma ei tea, kuidas on lood teie lastega, aga meie lapsed on ikka igavesed… rõõmurullid. Heatujulised, aktiivsed, hakkajad rõõmurullid, kellega on lust igast asju koos teha. Ma ei tea üldse, kuidas me varem nendeta toime tulime, sest iga päevaga saab mulle selgemaks, et meie lapsed on meie ellu tulnud selleks, et meile rõõmu tuua. Või hauda ajada. Või siis rõõmu tuua. Ei tea.

Ükski lastest pole kunagi metsas seenel käinud ja eile tuli meil hullumeelne mõte, et kui nad ei ole kunagi seenel käinud, siis miks mitte kõik koos seenele minna. Loomulikult võiks. Tahaks ju näha, kuidas nad rõõmsalt oma pisikeste väitsadega seene jalgu nüsivad, mööda metsalaant laulu ümisevad ja naudivad aega eemal kodust.

Plaan selge, istusime viiekesi autosse ja hakkasime lihtsalt sõitma. Kuna kõikides linnalähedastes metsades, kus ma varem seenel käisin, on tehtud totaalne lageraie, siis tuli sõita mitukümmend kilomeetrit eemale ühte metsa, kust ma kunagi aastaid tagasi hulga seeni leidsin… et avastada, et ka seal on tehtud lageraie. Huvitav, et Eestis väidetavalt kasvab uus mets peale kiiremini kui alt jõutakse ära raiuda ja ometi on kõik kohad tühjaks raiutud lagendikke täis. Hämmastav, et igal pool saab mets raieküpseks ka täpselt samal ajal.

Siiski leidsime ühe metsatuka, kus ma mäletasin ka kunagi seeni leidvat ja ei pidanud pettuma. Sellest väikesest tukast saime me lõviosa seeni. Peamiselt kivipuravikke. Puravik on üldse minu kõige lemmikum seen. Lapsest saadik olnud suur austaja nii selle maitsele kui tekstuurile.

Igatahes metsatukka jõudes ajasime lastele kummikud jalga, fliisid selga. Igaüks sai endale korvi ja käsu olla kas Esileedi või minu sabas. Esileedi on liiga palju õudukaid vahtinud ja nii nagu filmideski hargnevad alati ohus olevad inimesed, et mõrvar neid mugavalt ükshaaval maha nottida saaks, nii ka metsas teatas Esileedi, et mina mingu ühes suunas ja tema teises. Kas ta pole nukitsameest näinud? Kas ta ei tea, mis metsades toimub.

Seenekorjamine on minu jaoks suisa teraapia eest – see, kuidas sa seene avastad, selle jämeda jala juure pealt maha lõikad, avastad, et ühtegi ussirada pole ja siis selle korvi asetad. Lastega on seenel käimine hoopis erinev.

“Issi, minu kord! Pane seen minu korvi!”

“EI! Pane minu korvi!”

“Issi, sa oled minu kõige lemmikum issi! Paneme selle seene minu korvi ja järgmise Piiga korvi, eks!?”

“UAAAA, mina ei saagi nii ühtegi seent! Ma lähen emmet otsima! EMMEEE!”

“Ära mine, emme on kaugel, sa eksid ära!”

“Kas emme läks kaugele ja eksis ära???”

“Ei eksinud..”

“Aga kuidas emme koju tagasi saab?”

“… ta pole eksinud. Emme on kindlasti kusagil siin samas. Piiga, tule tagasi, sa eksid ära! EMMEEEE! KAS SA KUULED MEID?”

“Issi, miks sa selle seene katki pigistasid? EMME! Issi pigistas seene katki!”

“Issi, aga sa pigistasid venna seene katki. Järgmine on minu oma, eks?”

“Ei, minu! Sest see seen läks katki.”

“EIIIII! MINU!”

“Issi venna ütles, et mina ei saa järgmist seent! ISSIIII! Ta tõmbas seene juurega välja!!!”

 

Esileedi ei vastanud hüüetele. Kartis vist ja ma arvan, et kui ma oleks eile lapsed metsa jätnud, oleks ta mind mõistnud. Ei olnud kuulda ei metsakohinat, lehtede sabinat, tuult puude okstelt. Kõike seda, mis selle tegevuse niivõrd nauditavaks teeb. Oli kuulda vaid neid imelisi lapsi. Meie rõõmurulle.

Kas ma läheks nendega uuesti? Absoluutselt. Hoolimata sellest, et see oli korralik kogemus, siis oli näha ka missugune sära neil silmis oli, mis tegevusega kaasnes. Kuidas nad mind imetlesid, et ma nii kerge vaevaga seeni leidsin ja nende esimesed kogemused terava noaga. Seda oli ka näha, et nad varem teravat nuga kasutanud pole, sest mitmel korral välkus terav tera sentimeetri kaugusel nende silmast, kui näiteks nina sügeles ja käega seda sügama asuti, unustades, et samas käes on ka terava teraga nuga.

Eks see ole suurema pere teema, et lärmi ja suminat on palju. Eriti Piiga, kes on viimasel nädalal avastanud endas mingi uue hääle, mis on kileda häälega kisendamine ja ta demonstreerib seda igal ettejuhtuval võimalusel. Tegelikult on ka Esileedi pere selline. Kui kõik neli õde ja vend laua taga kokku saavad, siis nende peres ei ole parim argumenteerija see, kes on kõige targem, vaid see, kes on kõige valjema häälega.

Aga kui ma peaksin andma nõu lastega seenel minekuks, siis:

  1. minge täis kõhuga, et oleks vähem karjumist
  2. minge puhanult, et oleks vähem karjumist
  3. ja sama kehtib ka laste kohta -söötke ka neil kõht täis ja laske enne puhata, et ka nemad vähem karjuks

1 kommentaar

  • Maarja
    2 päeva ago

    Äratundmist jagub! Aga nii vaimukalt kirja panna küll ei oskaks 🙂

Jäta kommentaar