Plaanis olnud produktiivne nädalavahetus, mille ma kogemata maha magasin

Ma lõin autoukse kinni, saatsin õhusuudluseid ja lehvitasin nagu suutsin – mu pere läks ööseks maale ja mina jäin koju üksi. Mida kõike ma selle aja jooksul ära teha jõuan. Ma kirjutan seda blogi kell üks öösel vastu esmaspäeva ja võin teile ette kanda, et ma ei teinud mitte ühtegi asja ära, mida ma plaanisin, sest liiga palju oli segajaid.

PS! Kuna ma ei taibanud magades endast pilti teha, siis peate leppima piltidega, kus on lapsed autos ja/või mind ära saatmas.

Suurim segaja on loomulikult laiskus. Suurem osa asju, mida ma planeerisin ära teha, nõudis kükitamist. Oh, kuidas ma ei armasta kükitada. See ei ole ainult ülekaalu tõttu (kuigi see on peamine põhjus), vaid aastatega on minu lihased lühenenud ja ma lihtsalt ei paindu eriti hästi. Kui ma kunagi Crossfitis käisin, siis üks lisaülesandeid, mida ma pidin kogu aeg tegema, oli nende lihaste venitamine, mida ma kükil kasutan. Läks tõepoolest paremaks, aga nüüd, kolm aastat hiljem, on kõik tollased kasud kadunud.

Seega ma otsustasin, et kõik need põrandal hoolt vajavad ülesanded saab ju alati edasi lükata. Ega see põranda liist ei peagi ju nii kindlalt põranda küljes kinni olema. Las ta turritab seal vallatult ja ka meie saame nalja, kui üks kaksikutest jalaga selle taha jääb ja pikali komistab. Esileedi küll seda naljakaks ei pea…

Mul oli ka plaan ära teha 2017 aastaaruande vajalike dokumentide kokkupanemine. Kuid ka see lükkus uude nädalasse, sest nii kui ma tooli istusin ja seda igavat ekraani vaatasin, meenus mulle, et mul on vaja ju nõud ära pesta. Õigemini mitte pesta, vaid tõsta nõudepesumasinasse. Sellele peaks muidugi eelnema see, et enne tuleb sealt puhtad nõud välja tõsta. Muide, maailmas pole suuremat nuhtlust, kui see nõudepesumasina kitsam versioon. Vist on 40cm. Miks inimesed ostavad selle? Sinna paned paar taldrikut, ühe kahvli ja see ongi täis. Meil oli kodu ostes see sees ja see oli esimene asi, mida me plaanisime 60cm vastu välja vahetada. Sellest on nüüd möödas üle kahe aasta. Ma ei ole sellega ikka absoluutselt rahul, aga ma olen õppinud temaga elama.

Igal juhul taipasin ma nõudepesumasina juurde jõudes, et masina tühjendamine on üks selline tegevus, mis on põrandale liiga lähedal, et see eeldab peaaegu, et kükitamist ning otsustasin selle edasi lükata ja selleks ajaks olin ma ka unustanud, et ma üldse mingit aruannet koostada olin plaaninud. Selle asemel seadsin ma end mugavalt diivanile, sest kogu see tegevuste planeerimine oli mult ilmselgelt liiga palju energiat ära võtnud ja ma mõtlesin, et laseks korraks pleedi all silma looja. Mitte kaua, sest ma ei taha ju ometi perest vabat päeva magamisele kulutada. Ma tahan ju veel ka muru ära niita.

Ma olin aga unustanud, et täna öösel magas minu kaisus Noorsand, kes öösel oma teki ja padjaga mu voodi jalutsis käevangu palus ja ma ei maga eriti hästi kui keegi minuga voodit jagab. Minu uni oli öösel vaevu kolm tundi pikk, ehk umbes neli tundi jäi väljamagamisest puudu. Selle neli tundi magasin ma nüüd ühe raksuga täis nii kui mu pea diivanipatja puudutas. Kui ma kell kümme õhtul silmad ehmatusega lahti tegin, süljest läbiimbunud patja uurisin, sain ma aru, et täna pole mõtet enam pingutama hakata. Pimedas nagunii niita ei saa. Homme on ka päev.

Märge iseendale: ära maga päeval, muidu passid jälle hommikuni üleval!

Ma ei planeerinud üleval passida. Kuna mu uni oli nagunii teadmata ajaks edasi lükatud, siis ma plaanisin vaadata paari youtube videot, et siis sukelduda kodukate maailma ja hakata otsima enda kodulehele uut kujundust. Umbes viis tundi hiljem, kui ma olin youtube sügavustes ja vaatasin, kuidas üks paks must mees istus koos hästi kondise valge mehega ja nad vaatasid üksteisele otsa ning üritasid üksteisele nägusid tehes teineteist naerma ajada, küsisin ma endalt: “Henry, mida sa teed?”. Mul ei olnud head vastust. Ma isegi ei teadnud, kuidas ma olin selle video peale sattunud. Kuid kuna väljas hakkas õrnalt valgeks minema, siis tegin otsuse, et ma lähen parem magama, sest homme on tulemas tegus päev – tarvis kodukale kujundust otsida, vastata e-mailidele, köök ja elutuba korda teha ning muud nipet näpet.

Kui ma kell 11 lõpuks üles ärkasin, vandusin, et ma ei söö enam mitte kunagi enne magamaminekut arbuusi. See, kuidas arbuus mõjub minu põiele, on midagi erakordset. Ma vist käisin öö jooksul 2-3 korda tualetis. Pole midagi hullemat kui sa näed unes pool-erootilist unenägu ja midagi hakkab kohe juhtuma ja siis põmaki- aeg vetsu minna. Need pipardavad naised mu unenägudes justkui teaks, et tegudega tuleb võimalikult kaua venitada, sest peagi läheb Henry tualetti. Olen püüdnud käia vetsus pool-kinniste silmadega ja lootnud, et tagasi voodisse jõudes unenägu jätkub, aga see ei jätku kunagi. Kes tahakski semmida mehega, kes just sel hetkel kui huuled hakkavad kohtuma peldikusse minema peab? Näe Esileedi, isegi unes olen ma truu. Peamiselt põie tõttu, aga siiski.

Ajasin end püsti ja meenus, et täna niita ju ka ei saa, sest meie külas pühapäeviti ei niideta. Ainus, mida ma lõpuks saingi tehtud, oli koristamine ja kes on minu Facebooki lehe jälgija, siis teie juba teate, et ka see tuli kõige naljakamal viisil. Nimelt tänitas Noorsand kulm kortsus teisel pool telefoni ekraani, et kuidas ma pole ikka veel elamist jõudnud korda teha? See oli näga naljakas, aga ma otsustasin, et ma surun oma ego alla ja koristan sellegi poolest. Ei hakka jonni ajama ja rääkima, et muna ei tule kana õpetama nagu kunagi minu lapsepõlves kombeks oli.

Ma küll arvan, et kui mu kodused eemal on ja ma majas vaikust naudin, et siis olen ma palju produktiivsem, aga reaalsus on hoopis, et nende lahkumine loob kodus õhkkonna, mida ei ole kunagi muul ajal. Mul ei ole tava päevas luksust vajuda diivanile ja magada nii nagu torust tuleb. Mina olen efektiivne siis, kui mul on midagi kuklas. Kui ma pean tegema perele näiteks õhtusööki ja ma pean enne midagi ära jõudma teha, siis ma olen keskendunud ja tegutsen nagu noor jumal. Kui mul on aega küll, siis ma ka käitun nii nagu mul oleks aega küll. Seega, ma pean endale seadma eesmärgid kindlate aegadega ja kui ma sean näiteks praegu mingi eesmärgi, et see peab aasta lõpuks tehtud olema, siis tundes ennast, stressan ma sellepärast järgmised paar kuud, aga ette võtan ma selle ikka alles aasta viimasel päeval, sest tähtaeg kukub. Jama.

Kuidas teil on lood enese motiveerimisega, kui tuleb teha asju, mida teha eriti ei viitsi? Otsite ka viise, kuidas edasi lükata? Ingliskeeles hea sõna procastinating. Olete ka prokastineerija või pole probleemi- kohe härjal sarvist?

Ja kui te veel ei jälgi meie Facebooki või Instagrami, siis tulge! Olete oodatud. Ma jagan neis pea igapäevaselt videoklippe ja/või pilte. Kõigis kolmes kanalis on erinev materjal – siin pikemad postitused, Facebookis naljakad igapäevased juhtumised pluss mõned pildid ja Instagramis videod ja pildid igapeävastest tegemistest.

3 kommentaari

  • tom
    3 kuud ago

    Mis seal salata, inimene on juba loomult laisk tänu evolutsioonile. Keegi tark mees ütles kunagi, et kui sa ei pea jooksma siis kõnni, kui ei pea kõndima – seisa, kui ei pea seisma – istu, kui ei pea istuma – lama , kui ei pea ärkvel olema siis maga 😛
    Unenägudega on mul sama jama, kui asjatamine on juba kenasti loonud tuleb ikka midagi vahele 🙁 Olen ka proovinud und edasi vaadata: kord, kaks sajast on isegi õnnestunud 🙂 Oleks ainult elu nagu unenägu!
    Prokastineerimisega tegelen momendil edukalt nagu võib aimata faktist, et su blogi kommin. Ilm on liiga palav, et õues tööd teha, toas jõuab hiljem ja teine jääkülm õlu kuumal lõunatunnil maitseb aias lihtsalt liiga taevalikult, et midagfi muud ette võtta 😀 Elame ainult üks kord, kasutagem seda aega hästi 😉

    • henry
      3 kuud ago

      word!

  • Ingrid
    2 kuud ago

    Ma olen täpselt samasugune. Plaanid suured, et oh üksi kodus olles.. aga reaalsus. Lihtsalt magan hambad laiali.

Jäta kommentaar