Meie “laisk” pühapäev sai eriti tüütu lõpu

Igav pühapäev. Pühapäevad peavadki igavad olema, sest sel päeval puhkad sa oma vaimu ja keha algavaks nädalaks. Kuid alati see nii ei ole, sest meie peres oli kombeks, et need tööd, mis ei saanud tehtud laupäeval, tuli ära teha pühapäeval. Kedagi ei huvitanud karvavõrdki, et sõnas”pühapäev” on peidetud sõna “püha”, mis tähendab seda, et sel päeval töötegemine on paras patt. Ja ma olen seda mitu korda deklareerinud, et mina keeldun pühapäeval tööd tegemast ja ma ei tea, mis asi see naistel on, et isegi kui ma mingist tööst ära vingerdan, siis nad ei lase mul selle pisikese võidu üle rõõmu tunda. Vastupidi, nad ei pea isegi sõnagi ütlema, aga su südametunnistus läheb hetkega nii raskeks, kui nad ise seda tööd tegema hakkavad, et sa lõpetad nii ,et sa lausa anud neid, et nad laseks sul selle töö ära teha.

Ka Esileedi valitseb seda manipulatsioonikunsti. Näiteks eile oli mul täielik plaan päev otsa mitte kusagile minna ja mitte midagi teha. Meie poolde põlve kõrguv aiamuru vajab küll niitmist, aga küla põhikirjas on kokkulepitud see, et siin külas pühapäeviti muruniidukeid ei käivitata. Ma arvan, et see on hea reegel, sest muruniitmine ongi üks suur negatiivne külg eramajade rajoonis elamisel. Vahel on tunne, et niidetakse justkui graafiku järgi- üks saab valmis ja kohe alustab teine. Peamine, et midagi kogu aeg müriseks.

Seega ei tulnud mul muretseda muru pärast ja kõik viitas sellele, et me võime veeta ühe mõnusa laisa pühapäeva. Esileedil olid aga muud mõtted, kes teatas, et tema ei kavatse lastega tervet päeva kodus passida, kuna juba keskpäevaks olid lapsed kodu muutnud sõjatandriks ning nad igavusest lihtsalt kräunutasist teineteist. Ma arvasin, et kräunutama peab olema Esileedi väljamõeldud sõna, aga ma just googeldasin ja see on ÕSis täitsa olemas. Kräunutama tähendab siis üksteist surkima, et teine siis kräunuks. Seega nad siis surkisid üksteist aina, kräunusid ja kaebasid üksteise peale. Kõik kolm on piisavalt jubedad tegevused, et Esileedi udused silmad võisid tähendada kas hulluks minemise piiri, või ta leidis garaažist jälle pulmaviinad üles. Rooli ta igatahes ei läinud.

Esileedi ei lasknud mul isegi vastuväiteid otsima hakata ja jättis mulje, justkui oleks mul valik – ma pidin valima, kes me läheme sõprade peetavasse Rebase kohvikusse Ahjas toimuval kodukohvikutepäeval või teeme midagi muud. Otsustasime siis, et läheme hoopis ja katsetame kõige esimest geopeitust ja esimene aare viis meid laululavale, kus me siis otsisime ja ma olen veendunud, et me olime sellest otsitavast aardest ka meetri kaugusel, aga see eeldanuks seal peidukohas pikali minemist ja kellelgi meist polnud selleks tuju. Sest peidukas oli arvatavasti ühe võlvi all ja mida tehakse varjatud kohtades kontserdipaikades? Just nimelt, nina sõõrmeid ründav kusehais võttis soovi seal põhjalikumalt otsida ja kokkuvõttes läks meie esimene katse lörri ning aaret me ei leidnuki. Siiski oli see tore ettevõtmine, sest see tõi meid kodust neljaks tunniks välja ning viis meid lisaks Tähtvere spordirajale ja ühele mänguväljakule.

Laste käitumine viitab üldse sellele, et me peaksime kodus veetma võimalikult vähe aega, sest ainuke koht, kus nad kaklevad ja tülitsevad, on kodu. Ükskõik, kuhu me mujale läheme, löövad inimesed käsi kokku ja kiidavad kui hästi meie lapsed käituvad. Nii kui koju jõudnuna välisuks meie selja taga sulgub, on hoopis teine maailm. Nad teavad täpselt, mis teisi ärritab ja jama on sellega see, et kõiki ärritab sama asi. Näiteks Noorsand läheb pöördesse kui ta midagi esimesena ei saa. Vennas hakkab karjuma aga hoopis siis kui ta midagi esimesena ei saa ja Piiga trambib jalgu kui tema midagi esimesena ei saa. Ja siis nad võistlevad kõiges. Kes esimesena trepist alla jõuab, kes esimesena juua saab, kes esimesena musitada saab, kes esimesena pesema pääseb. Isegi need asjad, mida nad ei armasta, nagu rohu võtmine või hambapesu, ka seal on neile oluline olla esimene. Meie kodu on pidevalt nagu vaese mehe “Näljamängud”, kus nad vahendeid valimata kõiges võistlevad.

Seega, terve õhtu möödus taas võistlemise tähe all ja ära kuulamise tähe all, kui nad kurtsid, kuidas keegi võiduks sohki tegi. See on viimasel ajal võimendunud, sest juba nädalaid, või isegi üle kuu, on nad otsustanud, et nad ei vaja enam lõunaund. Loomulikult vajavad, sest õhtul on emotsioonid laes. Võiks ju siiski üritada neid mingil moel uinutada…. aga… sellega kaasneb ka üks väga mõnus asi – kell kaheksa õhtul minnakse voodisse ja hiljemalt pool üheksa on maja vaiksem kui Esileedi puuks. Ma päriselt pole teda 13 koosoldud aasta jooksul kordagi kõhutuult väljaspool tualetti laskmas kuulnud. Müstika. Nüüd te teate.

Kuid ka see, et meie vaikne ja laisk pühapäev oli sedavõrd aktiivne ja intensiivne, polnud lastele piisav ja eile õhtul, umbes viis minutit enne magamaminekut, tegid nad avastuse, mis nende suu jahamatusest lahti jättis – padja sees on suled! Kui meie lõpuks oma silmad nende suunas pöörasime, oli terve põrand sulgi ja ebemeid paksult täis ja kolm alasti last olid nii rõõmsad nagu oleksid leidnud ei-tea-mis aarde. Nemad olid ka ainsad, kes selle üle selgelt rõõmsad olid. Ainuke naljakas asi selle juures oli see pisike harjake, millega Esileedi sulgi kokku pühkima hakkas, sest ülakorrusel suuremat polnud. Mõtlesin, et lähen võtan hambaharja ja lähen appi. Siiski otsustasin, et vaatepilt tema koristamisest sedavõrd pisikese harjaga, oli just see hea komöödia, mida pikk ja raske päev enda lõpetamiseks vajas.

1 kommentaar

  • Jou
    1 kuu ago

    Seoses muruniitmisega.. Kunagi tegi meie kohalikus fb grupis ettepaneku, et prooviksime niita kõik koos kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Enam ei mäleta täpselt millal see oli, laup oli vist mingi 2 kellaaega kokku lepitud. See selleparast, et niidaksime kõik koos, mitte ei ole nii, et üks lõpetab, sios teine alistab. Ja nii terve päev.
    Kui arvad, et võiks toimida, võid üritada enda naabruskonnas sama organiseerida.

Jäta kommentaar