Mõni laps on nii loll, et see kandub suisa täiskasvanu ikka

Mõned lapsed on lollid. Kohe nii lollid, et nende tegudele ei ole mitte mingisugust seletust. Ma tean, et see on õhukesel jääl kõndimine, sest igat postitust loeb tuhandeid inimesi, kellest umbes 90% on väikeste laste emad, siis oleks väga rumal minust kasutada väljendit, et lapsed on lollid. Tegelikult lapsed ei ole lollid.

Kuid mõned siiski on. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga üks laps toppis endale nööbi ninna. Lihtsalt niisama. Isegi mitte uudishimust, vaid tal oli käes nööp ja peas oli nina, mille sees oli kaks auku ja noh, tundus nagu loogiline koht, kuhu see pista. Ja kuigi selle lapse ema väidab, et see tuli paar päeva hiljem välja, siis väidab see nüüd juba täiskasvanueas mees, et ta mäletab selgelt, kuidas see alles järgmisel aastal koos aevastusega ninast välja tuli ja ta rõõmsalt üllatus, et vot, kuhu see ümmargune rüblik kadus. Võib-olla tuligi see ninast paar päeva hiljem välja, kuid sel juhul pani laps selle sinna esimesel võimalusel tagasi, sest see oli seal ikka mitu mitu kuud. See laps ei olnud mina!

Ok, olin tegelikult küll. Muide, lisaks sellele pudrulõuale, olen ka seal potil käimise pildil mina – see kõige pikem, nagu ikka. Kuid mina olen ka ekstreemne näide sellest, kuidas pealt näha arukas ning asjalik inimene võib teha täiesti idiootseid asju. Ja ma ütlen teile nüüd ehk midagi väga ehmatavat – tarkust tuleb küll vanusega juurde, kuid see lollus ei kao kusagile. 2005ndal aastal kui ma Iirimaal vabal päeval igavlesin, jäi mulle triiksärgilt lahtitulnud nööp sõrmede vahele. Ning jah, see mahtus ninna. Jah, see läks sügavale. Jah, see ehmatas mind täiega ära. Jah, ma sain selle peale poole tunnist nuuskamist kätte. Meenus see sellepärast, et ma kõhutan siin praegu kirjutades enda voodis ja veeretan sõrmede vahel ühte nööpi, mis mingil põhjusel mu lina peal oli. Ma ei pane seda ninna! Sest see oleks rumal.. eks? See isegi ei mahuks sinna. Samas on mu ninasõõrmed arvatavasti täna suuremad, kui titena… Äkki siiski… Henry, ära ole loll!

Kui ma oleks minu isa, siis ei usaldaks ma tänaseni end üksinda koju, ma ei jätaks tikke kättesaadavasse kohta ja ma tunneks iga kord vajadust mulle sõnu peale lugeda. Eile näiteks kutsus Esileedi mind alla korrusele lastega mängima, aga samal ajal seisin mina keset tuba ainiti põrandal vedelevat taskulampi vahtides.  Ma arutlesin endamisi, kas minna alla või teha katse, kas ma suudan suurel füsiopallil istudes jalgadega maas oleva taskulambi riiulisse tõsta. See eeldanuks väga head tasakaalu, sest jalgu üles tõstes, tuleb sama-aegselt keha taha poole kallutada ja seda tuleb teha hästi ettevaatlikult, et mitte üle pea käia. Võtsin ettevaatlikult kahe jalaga ümber taskulambi, tõstsin seda jalgadega vaikselt ülespoole… ja enne kui ma mõistagi jõudsin, oli terve mu pere teisele korrusele tormanud, seisid mu pea kohal ning uurisid, mis suurt mürtsu nad kuulsid. Mul oli seda väga keeruline seletada. Esileedi siis nüüd teab, mis mütakas see oli. Esileedi on üldse sageli heaks lolluse indikaatoriks (loe: suureks piduriks) ja kui ma küsin, et kas ta usub, et ma midagi teha julgen, siis ta ütleb alati: “Jah usun. Ära palun tee seda!”

Ma hindan sageli enda võimeid üle, aga samas kui ma seda ei teeks, siis ma ka ei teaks, mida ma suudaks. Nüüd ma tean, et ma suudan edukalt kuid nööp ninas ringi jalutada ja tasakaaluharjutused ei ole just minu tugevaim külg. Seepärast oli mul mõte, et ma peaks otsima välja mõne harjutuse, mis oleks jooga täiesti algajatele. No nii algajatele, kes ei paindu üldse ning tasakaal on kehva. Minu  painduvus on nii olematu, et ma mõtlen hirmuga, et varsti saab Crocside aeg läbi ja ma pean hakkama käsitsi kingi jalgu panema. Jube. Lapsed teeksid kindlasti võimlemisharjutusi kaasa. Nad arvavad, et issi on lahe. Nad tahavad kõike seda, mida mina teen ja minna igale poole sinna, kuhu minagi lähen. Seega ma mõtlen kohti, kus nendega käia võiks. Ma ei tahaks nendega mööda mänguväjlakuid ja mängutube ainult ringi käia, sest esiteks ei paku need mulle mitte midagi ja teiseks, tahaks neisse looduse armastust ka süstida.

Üks väljund, mida ma olen mõelnud, on geopeitus, sest see on nagu aktiivne füüsiline liikumine koos väikese seiklusega. Ma ei ole sellega väga tuttav, aga ma tean mõnda inimest, kes sellest vaimustuses on ja see on selline ettevõtmine, et üle maailma (ja ka üle Eesti), on peidetud aarded, mida leida tuleb ja nendeni jõuab läbi koordinaatide, ehk peaks kasutama äppi, mis õigesse paika juhendab. Aarded on mingid pisikesed asjad, mis sul tuleb üles leida, enda nimi juurde kirjutada ja aare tagasi oma koha peale panna. Kui keegi on sellega hästi kursis, siis kirjutage mulle! Ma küsiks nõu.

Ma arvan, et see võiks väga põnev olla. Nii mulle, kui ka teistele pereliikmetele. Eriti kuna me tegime otsuse, et sel aastal ei saada me ühtegi last lasteaeda. Tundub veider otsus, justkui me ise endale elu ei soovikski ja tahakski ainult lastega olla. Tegelikult asi selles, et Noorsandil aasta alguses avaldunud vaskuliit (veresoontepõletik) võis teha rohkem pahandust kui me kartsime ja see avaldub tal iga kord kui ta mõnda viirushaigusesse jääb. Ma ei hakka detailidesse minema, milles see avaldub, aga me tegime otsuse, et me ohverdame aasta veel ja otsime lasterohkele kinnisele ruumile alternatiive. Eelmisel aastal veetis Noorsand kodus haigena kauem aega kui tervena lasteaias. Sageli hoidsime teda pikemalt kodus seetõttu, et me tahtsime ta alati täiesti lõpuni terveks ravida, aga paljudel vanematel seda võimalust pole ja mõni päev aias ning nina taas jooksis ning peagi järgnes palavik. Ja kui on üks laps haige, siis on peagi ka teised ning kolm haiget last. Ei ole eriti mõnus.

Seega, kui Tartus on keegi, kes on lastega tegelenud ja tahaks endale väljundit, siis me otsime kedagi, kes lastega paar-kolm päeva nädalas tegeleks. Joonistaks nendega, loeks raamatuid, käiks väljas, laulaks ehk, õpiks tähti, värviks, maaliks, lõikaks jms. Super oleks, kui sa oleksid läbinud Gordoni perekooli kursuse. See ei ole küll kohustuslik, aga see andis lihtsalt mulle väga palju mõistmist juurde. Hoida saaks meie juures, või veel parem –  saaksime kõik kolm tuua hoidja juurde. Meie lapsed on hästi suured inimeste inimesed, võtavad kiirelt omaks, jutukad ja oskavad enda soove väljendada. Kõik käivad potil ja on üldse väga rõõmsameelsed lapsed. Koeri kardavad. Nemad ei ole lollid, kuid siiski ma ei usaldaks neile teravat nuga ega välgumihklit. Mine tea. Seega kui keegi näeb, et tal oleks selline võimalus, siis võiks mulle kirjutada ja küll me tasus ning ajas ka kokku lepime. Kui sul on keegi, kes võiks huvitatud olla, siis jaga ka talle.

PS! Nööp ninast käes!

4 kommentaari

  • J
    3 kuud ago

    😅😅😅
    ma ei mäleta, et ma midagi analoogset oleks teinud, aga tuli 2 asja meelde sellega seoses.
    Mu väikevend oli sellises eas, kus hambad hakkasid vahetuma. Muudkui kruttis üht hammast kuni see ära tuli. Veeretas seda hammast sõrmede vahel nagu sina seda nööpi 😀 lõpuks lõpetas mu vend emos, sest keegi ei saanud seda hammast kõrvast kätte 😀
    Teine ja natuke parem lugu oli tädipojaga. Herneste hooaeg oli täies hiilguses ja veeretasime neid siia- sinna kuni too tahtis nalja teha. toppis kaks hernest nina aukude ette aga vot see üks läks lupsti ninna ja mida rohkem tädi püüdis seda ninast vâlja saada, seda sügavamale läks. Lõpuks otsustas et las olla, ehk aevastab selle välja vms… aga vot ei aevastanud. Tädi unustas vahepeal herne ära vist, tädipoeg ei julenud ka sellest rohkem juttu teha, kuniks tekkis põletik ja mindi emosse. hernele see keskkond sobis nii hästi, et idud olid külge tulnud 😂

  • Kaili
    3 kuud ago

    Hahaa, sai naerda korralikult… Aga geopeitust proovige kindlalt, nii äge, meie pere on sõltuvuses, leitud üle 200 aarde. Jaa viinud meid nii põnevatesse kohtadesse, kuhu muidu poleks kuidagi sattunud.

  • anonyym
    3 kuud ago

    Mina tegin lapsena selliseid lollusi et ma ei saa facebooki kommenteerida seda vaid pean siia anonüümsena kirjutama 😀 see esimene oleks ilmselt lapsevanema jaoks kõige hullem asi üldse 😀

    Mina loopisin kakajunne lakke. Kuna nii lahe oli vaadata kuidas need lakke kinni jäävad. Õpetasin venda ka et näe võta seda pehmemat see jääb paremini kinni.
    Siis mingi teine päev proovisin venna pabulaid endale tagumikku toppida ja üleüldse näis mul olevat mingi kakafetiš sest ma kujutasin kogu aeg ette et diivani seljatoe ja seina vaheline pragu sobiks hästi vetsuks… Seda viimast ma õnneks siiski ei teinud, sest miski minus sai ikka aru et vot see läheks juba liiale. Aga väga elavalt mäletan kuidas ma seda teha tahtsin.

    Praegu lapsevanemana mõtlen õudusega kui mu lapsed oleks minu moodi. Nemad on ülimõistlikud ja absoluutselt selliseid lollusi pole teinud. Loodetavasti ei sõnanud ma nüüd seda ära 😀

  • Stina
    3 kuud ago

    Kui mu vend lapsena jalgratast parandas ja ratas rehvivahetuseks tagurpidi oli keeratud, siis mul oli hirmus tahtmine näpp keti ja hammasratta vahele panna, teise käega samal ajal vändates. Ja kui ma midagi tahan, siis tuleb seda ju teha… ei olnud hea mõte. 😁

Jäta kommentaar