Telia vandenõu – digipuldid haihtuvad õhku

Igal aastal jõulude ajal, hakkavad meedias kampaaniad, mis sunnivad inimesi härdaks muutuma. Mitte ainult see käe värisedes annetuste küsimine, vaid ka kõik need reklaamid, mis panevad inimesi haletsust tundma. Näiteks oli üks reklaam, kus vana mees teatas oma lastele, et ta on surnud ja nad tulid kõik kokku, et oma isa mälestada. Järsku hüppas vanamees seltskonda ning selgus, et päss oli valetanud, sest nii oli ainus võimalus, et kõik lapsed kokku tuleks. Korraks pani vist mindki nuuksatama, kuid tõesti ainult korraks.

Mina olen hetkel täpselt samas seisus nagu see vanamees. Eile õhtul kraapisin endale värsket kartulit, keetsin ära, lõikusin tomatit ja panin taldrikule ka heeringat, mille mu ema mulle päeval poest toonud oli. Istusin laua taha, vaatasin kõiki tühje toole ümber laua, ohkasin ja sõin seina põrnitsedes.

Kui jõulukampaaniate tootjad oleks selle üles võtnud, kurva muusika taustaks pannud, oleks ka saanud päris südant muserdava klipi teha. Juurde oleks saanud panna sõnumi – Ta ei jätnud sind kunagi üksi. Mine oma isale külla. Kuid reaalsus on, et olukord oli hoopis teistsugune kui kõrvaltvaatajale mulje võis jääda.

Ma ei ohanud laua taga sellepärast, et ma kurb olin, et ma olin üksinda. Ma ohkasin sellepärast, et ma sõin teist portsu. Ja kui söök tuleb kõhtu mahutada, siis see tuleb sinna mahutada. Isegi kui see sind ohkama paneb. Mul on värske keedukartuliga alati see jama, et ma kipun seda üle sööma. Tõenoliselt on suures koguses vähe toitaineid. Seega ei söö ma seda eriti sageli. Heeringat ka ei söö, sest kuidagi on läinud nii, et mina olen peres ainus, kes sellest midagi arvab.

Ma ei vahtinud seina sellepärast, et ma muserdatud olin, vaid sellepärast telekapult oli jälle kadunud. Ma ostsin meile vist möödunud aastal neli Telia pulti, sest meie oma kadus ära. Nad maksid viis eurot tükk. Kuu aega tagasi avastasin, et aastaga on ka need neli kusagile ära kadunud ja ei tea, kuhu nad kaovad, sest meil on ju iga näal põhjalik koristus ja no ei tule need puldid välja. Läksin siis järgmist nelja ostma ja kui mulle öeldi summaks 52 eurot, siis ma panin kaks tagasi, kuna tükihind oli 13 eurot. Röövimine! Teine asi, mis neil kuidagi väga kalliks on läinud, on see interneti hind, kui sa soovid 1GB juurde osta. See oli kaks eurot ja nüüd maksab see mingi ilmatuma summa. Vähemalt 100% kallim kui siin möödunud aastal. See selleks. Nüüd on ka need kaks uut pulti ei tea kus ja mul ei olnud teha muud kui istuda laua taga, sööki süüa ja ohata.

Seega, minu üksi olemine ei ole probleem. Ma põrnitsen hea meelega veel päevi seina. Minu peas ei mängi õrn jõulumuusika, vaid AC/DC “Thunderstruck”. Teie, Esileedi ja lapsed, puhake puhake. Tunnen loomulikult emotsioonidest puudust, aga ma täiega naudin ka seda, et neid ei ole. Saan luua ise enda päeva graafiku ja teha seda, mida soovin. Te saadate mulle nagunii igapäev enda tegemistest pilte ja tundub, et te naudite ka äraolemist täiel rinnal. Ja aitäh Esileedi, et sa olid sellise korraldusega nõus. Luban, et järgmine aasta teeme asja täpselt vastupidi ja saad ka kodus olemist nautida. Mina lähen näiteks nädalaks reisile ja sina saad lastega kodus olla. Sellepärast me nii hästi klapimegi, et me mõistame üksteist poole sõna pealt. Vahepeal ei pea me sõnagi lausuma ja me teame, mida teine inimene mõtleb. Eriti kui Esileedi see aeg kuus on, sest siis ta on veendunud, et ta teab, mida ma tegelikult mõtlen ja kõik asjad, mis ma ütlen, on õelutsemiseks ja tema otse solvamiseks 😀

Aga ma lähen panen nüüd särgi selga, püksid jalga ja lähen hommikusööki mõtlema. Kell on 13:26. Oleks aeg. Ah jaa, ma ei kuule ka Esileedi lemmikpalvet mulle, mida ta vist kasutab kõige tihedamalt peale lauset: “Too midagi head”. Ma pole mitu päeva pidanud enam reageerima lausele: “Pane palun vaiksemaks!”. Lähen alla ja panen selle sama Thunderstrucki loo peale, lõigun endale hunniku tomatit, koorin paar keedumuna ja laulan kogu häälest kaasa. Naljakas, kuidas sellised väikesed asjad elus enim rõõmu pakuvad.

4 kommentaari

  • Margit
    2 kuud ago

    Minu põhilause on sarnane: “Kas see peab nii kõvasti olema?!” 😀 Mmmm…nädal aega teha nii nagu süda lustib – mu unistus oleks kas või üks päev. 😀

  • Kata
    2 kuud ago

    Kopeerisin tulevasele abikaasale järgneva lause: “Vahepeal ei pea me sõnagi lausuma ja me teame, mida teine inimene mõtleb. Eriti kui Esileedi see aeg kuus on, sest siis ta on veendunud, et ta teab, mida ma tegelikult mõtlen ja kõik asjad, mis ma ütlen, on õelutsemiseks ja tema otse solvamiseks”.

    Uurisin juurde: “Kas kõlab tuttavalt?”, millepeale ta vastas: “jep :D”

    Aitäh, me teame, et ei ole ainukesed sellised :D.

  • tom
    2 kuud ago

    Meil momendil vastupidine seis, kaasa ära ja mina täiskasvanud aga ikkagi lastega 3 nädalat kodus. Kummaline kuid nõud on pestud ja kord paremini majas. Põhjuseks muidugi asjaolu, et pole kedagi kes raskelt ohates aga siiski teiste järgi ära teeb 😛 Toitumise koha pealt avastasin et lapsed teavad päris hästi kus külmik asub, ongi hea seda veidi tühjemaks süüa. Vahel viskan liha või ribid grillile ja kõik on paksult rahul, eriti koerad.

    • henry
      2 kuud ago

      3 nädalat? vau! Ma ei julgeks 😀

Jäta kommentaar