Ma tean, mida ma tegelikult tegema peaksin, aga nagu ikka…

Postitus valmis koostöös Pombel smuutidega

Teate, mis me eile õhtusöögiks sõime? Midagi sellist, mida ma olin vaid korra oma elus söönud. Nimelt angerjat. Kuna mu ema mitte ainult ei karda usse, vaid tal on täielik halvav foobia, siis ei ole kunagi tulnud jutukski, et me võiks angerjat proovida, sest need meenutavad mu emale liialt usse. Mina ei ole isiklikult kunagi looduses usse näinud ja seega ma ei tea, kuidas mina sellele reageeriksin. Musitama vast ei kukuks ja hoiaks eemale.

Lisandina sõime juurde salatit, mis on üks parimaid kooslusi – punane sibul, tomat, sidrunimahl ja avokaado. Kokkuvõttes on imeline. Lapsed, kes nägid mind eelnevalt kalu puhastamas, ootasid kala väga. See on iseenesest väga veider, et nad vaatavad, kuidas ma vaesel kalal kõhu lahti lõikan, soolikaid ja siseelundeid välja kougin ja nemad limpsavad kõrval keelt oodataes, millal kala grillile saab. Ei olnud mingit ninakrimpsutamist, vaid palusid üle laua ääre, kas nad võivad seda ussisarnast kala näpuga puudutada.

Me oleme täiesti teadlikud, et mitte ainult meie lapsed, vaid ka me ise sööme köögivilju liialt vähe. Talvel eriti, sest kui ma ükskord tegin auditit sellest, mida ma söön ja kui nõutav on viis suurt peotäit köögivilju ning lisaks 3-4 portsjonit puuvilju, siis ma sain tulemuseks, et ma ei söö praktiliselt üldse köögivilju. Jah, vahel panen kurgi või tomativiilu leiva peale, aga see on ka kõik. Kui kartul ja marineeritud kurk käiksid selle viie köögiviljaportsjoni sekka, siis oleks ma kenasti mäel. Aga ei käi.

Kuidas siis süüa köögivilju? Süüa salateid? Mavõin süüa salateid mingi perioodi, aga ma tüdinen neist ära ja seda kahel põhjusel – esiteks jään ma mingi kindla 1-2 salati peale, mis muutub igavaks, sest ma ei viitsi igakord retseptis näpuga järge ajada, et uusi katsetada ja teiseks vajab salat ettevalmistust. Sinna läheb tõenäoliselt sisse midagi rohelist (mida meil kodus ei ole ja tuleb osta), mingi juurikaline (mida meil kodus pole ja tuleb osta), mingi kaste (mida meil kodus pole ja tuleb osta) või sidrunimahl (mida meil tavapäraselt kodus pole ja tuleb osta). Pluss on suurim probleem salatitega – lapsed ei söö seda. Isegi ei proovi. Ainus, kes on nõus katsetama, on Piiga. Võib-olla kui see oleks meil regulaarselt laual, näeksid lapsed seda kui toitu ja hakkaksid ka ise proovima, aga see nõuaks järjepidevust ja selleks ajaks olen ma tavaliselt salatist väsinud.

Supis? Ainus supp, mida mu lapsed on nõus proovima, on klassikaline selge supp, kas frikadellide, kala või kanaga. Ja kuigi supp on hea ja mõnus, siis selleks ajaks kui juurviljad seal sees on söömiseks valmis, on neist kõik vitamiinid nagunii välja kuumutatud ja tegemist on siiski vaid kõhutäite, mitte millegi eriti kasulikuga. Selles ei ole midagi halba, kuid lapsevanemana, tahaks ikka teha paremini. Muide, Avatud talude päeval sõin Väike-Juusa talus nii head tomatisuppi, et ma pidin nendega uuesti ühendust võtma, et retsepti küsida. See oli üks parimaid supielamusi üldse. Andke märku, kas tahate, et ma teeks näiteks videoretsepti.

Muus toidus? Lapsed närivad meeleldi toorest porgandit, toorest õuna, banaani, ploome, mureleid ja kõike muud, mida suvel saada on, kuid talvel maitseb kõik teisiti ja külmutatud mari pole ju enam üldse see, mis ta värskena oli. Tekstuur on vale ja maitsegi on teistsugune. Oleme üritanud lauale jätta lõigutud köögivilju, aga tulemus ei ole kuigi kiita.

Sellepärast püüame me lastele pakkuda smuutisid muu toidu juurde ja vahepaladeks. Kasutame selleks Pombel smuutisid või teeme ise. Kuna Pombel smuutidel on retsept täpselt väljatöötatud, siis sa enam-vähem tead, mida pakist oodata ja ka lapsed teavad, seega on see ka nende esimene eelistus, kui kõht ootamatult tühjaks läheb. Ise teeme neid siiski ka. Õigemini mina teen, sest mis iganes põhjusel, kui Esileedi üritab minu tehtut järgi teha, siis lapsed ei söö seda. Minu tehtute puhul limpsivad isegi topsid üle nii kaugele kui keel ulatub. Võib olla on see kokaiinist, mida ma lisan. Ei tea. Järgmise nädala postituseks teen ma natuke eeltööd ja ma üritan samade koostisosadega neid Pombeli smuutisid järgi teha. Näis, kas õnnestub. Kuna rohelises leidub ka spirulinat, siis keegi teadja võiks soovitada, kust seda saab.

Eelmise nädala postituses jäi lahtiseks, kuidas saab nii, et Pombeli smuutis kõik vitamiinid sisse jäävad ja pakendamisel ei kuumutata. Loogiline oleks see, et kuna puu- ja köögiviljades on elusad mikroorganismid, siis peaks ilma kuumutamata smuuti õige pea käärima minema. Väga õige mõttekäik ja selleks ma uurisingi nende kodulehte ja see unikaalne viis, kuidas nad saavad kuumutamata smuutid pakendisse, on see, et nende tehnoloogia võimaldab luua keskkonna, kus rõhk on sama suur kui 60 km sügavusel vee all, mis konserveerib kõik vajalikud ensüümid ja vitamiinid ning tapab kõik kahjulikud mikroorganismid. Seda protsessi nimetatakse HPP-ks ehk külmpressi protsessiks. Vat. Jälle targemad.

Kuid oluline ongi see, et smuutitamine aitab meid natukenegi parema toiduvaliku juurde, kus me saame tõsta enda puu- ja köögivilja tarbimist ning kui ise teha ei jõua, siis kiireks snäkiks on hea valik selline, kus kasulikud ained sees on. Ja Pombelis paistavad need seal olema ka.

Kuid mul on üks mure veel. Lapsed komistavad muudkui kasti otsa, mis on täis Pombeli smuutisid ja ma pean selle kellelegi ära andma. Kui sul oleks kodus külmkapis ruumi ja sa oleksid sellest kastist huvitatud, siis seekordne loosimine toimub Instagramis ja osalemiseks mine vaata mu Instagrami viimast pilti(LINK), kus peal on Pombel ja seal juhised, kuidas see kast endale võita.

5 kommentaari

  • krk
    4 kuud ago

    See soolikate puhastamise jutt tõi meelde, et lapsed on lahedad.Väiksena elas meil maal vanaema juures kuri kukk, nii et alati, kui üle õue tahtsime käimlasse minna, pidime kaasa võtma pika-pika vitsa, millega kukk minema peksta, kui ta ründama peaks tulema. See oli väga jube ja ma alati mangusin vanaema kaasa, et tema minu eest kuke minema peksaks, sest ma oleks suht kindel kaotaja olnud selles võitluses. Ühel ilusal lõunal aga vanaema teatas, et kurja kukke enam pole, temast on nüüd supp tehtud. “Jeeee!” karjusime kooris ja haarasime lusikad.

  • ddd
    4 kuud ago

    Mina lisa ise salatitesse erinevaid asju vahelduseks. Näiteks kastemest balsamicot, valgeveini äädikat, sinepikastet teen meest ja mahedast sinepist ja tillist ning vahel äädika, soola suhkruga. Need kastmed säilivad kappides väga kaua, mistõttu alati olemas. Vahel lisan salatisesse hapukoort või kodujuustu ning võib ka kreeka jogurtit lisada erinevate lisanditega. Juurviljasalatitesse panen ka puuvilju ja marju tihti. Viimane kord panin tikreid tomati-kurgi salati sisse ja see oli super hea. Enda lemmiksalat on arbuusi ja fetasalat punaste sibulate ja oliividega ning piparmündilehti ka sisse. Rohelist saab ka aias kasvatada, teil ju eramaja. Lavatsid on pottide jaoks olemas ja kindlasti on lastele huvitavam süüa asju, mis aias kasvavad ja, mida saavad ka näiteks ise istutada. Ja smuutide miinuseks on see, et kiudained on sealt kadunud püreestamise käigus, mistõttu ei täida need kauaks kõhtu.

  • Kaksmekaks
    4 kuud ago

    Päris nii see siiski pole, et supis pole mitte midagi kasulikku. Vitamiinide koha pealt ehk jah, on need suures osas välja keedetud, kuid sisaldab rohkelt juurviljadest kiudaineid! Need on need asjad, mis puhastavad meie soolikaid, vabandust. Smuutid aga on kiudainetest jällegi peaaegu vabad, seega mitte nii kasulikud. Lisaks palju (looduslikku) suhkrut.

  • Liisu
    4 kuud ago

    Kusjuures just suppide puhul on vitamiinide ja mineraalide kadu üsna väike, sest vitamiinid kaovad köögiviljadest keetmisel keeduvette, aga supi puhul sööd ju selle keeduvee ka ära 🙂

  • tom
    4 kuud ago

    Angerja pildi peale tuli sülg suhu. Usside kohta lugedes tahtsin kangesti kommi juurde pildi panna 10 aastasest tütrest kui ta oma esimese nii meetrise mao kinni püüdis ja koju tõi. Ega me vanematena just väga vaimustuses polnud, aga tänu lastele saime aja möödudes aru kui irratsionaalne on roomajate kartus.

    Aedviljasid oli lastele väiksemast peast lihtsam sisse sööta. Mingil momendil tekkisid ideed, et see või teine ei meeldi. Ise olen suur supisöödik aga lapsed suhtuvad üsna ükskõikselt, ehkki minu arust on kaasa valmistatud tummised keedised ülimaitsvad.

    Ma ausalt öeldes pole viitsinud tervislikkuse seisukohast asja uurida, sööme mis meeldib muidugi üritades lausmürke nagu Maci burgereid või siirupiga ülekallatud rasvapontsikuid võimaluse piires vältida 😀 Kohalikest magusatest mullijookidest pole õnneks keegi väga vaimustatud. Smuutid on hullult head, aga nõuavad liialt vaeva ise tegemiseks, vahel ikka ostame kaheliitrise kartongiga.