“Ah, ma teen siin herbaariumi. Öösel. Pimedas. “ – a mida henry teeb?

“Ah, ma teen siin herbaariumi. Öösel. Pimedas. “

27.06 2018

Kui teie seda postitust loete, on kell juba 10 läbi, ehk meie oleme tegemas lastega hullumeelset autotrippi kahe tunni kaugusele, ehk Lottemaale. Juba eile algasid ettevalmistused ja esimene asi, mida me tegime, oli laste vääksutamine pool päeva. Lasime neil karjuda, nutta, ustest välja tormata ja olla kurjad kogu maailma peale. See ei olnud küll plaanis, aga nii juhtub alati kui neil lõunauinak vahele jääb ja me pidime jätma, kui me soovime kodust mõistlikul kellaajal välja saada. Plaan on jõuda hiljemalt 11:30 kohale, et näidata kaksikutele seda maailma, mida nad nii palju kordi telerist multikas näinud on.

Noorsand on seal kaks korda käinud. Mina olen ka ühe korra ja isegi mina olen elevil, sest see rõhk detailidele, mida seal kohas pandud on, on märkimisväärne. Aga eks ma teen pilte ja videot ka ja jagan hiljem käiku ka teiega.

Ma ikka mõtlen, et nii vahva oleks olnud kui sellised teemapargid oleks ka minu lapsepõlves olemas olnud. Ma olin väga elava fantaasiaga ja ma tean, et minu elu missiooniks oleks olnud salaja ööseks kusagile sinna teemaparki end ära peita, et öösel seal ringi luusida, et näha, kas need jänesed on ikka päris jänesed. Mis seal salata, ka praegu tundub see idee üpris ahvatlevana. Aga ma pole eriti nõtke peitja ja mind ei ole keeruline üles leida ja kujutan ette seda kohmetust kui öösiti ringkäiku tehakse ja siis mingi paksu pea kahe meetrist meest laste mängumaa põõsastes peitmas nähakse. Kuidas sa seda neile seletad? “Ah, ma teen siin herbaariumi. Öösel. Pimedas. “ või “Ah ma tulin lihtsalt põõsastesse, et hommikul lapsi üllatada. Ma lihtsalt nii armastan lapsi!”

Jääks vist ära.

Ainus atraktsioon minu lapsepõlves oli Tartu Laulalava juures üles pandud lõbustuspark, mis sisaldas endas paari okseratast, kiikusid, autodroomi, laste karuselli ja vaateratast. Kõike saatis loomulikult võimas kurjakuulutav krigin ja rooste domineeris kõikide atraktsioonide disainis. Tänapäeval ei julgeks keegi selliste asjanduste suunas vaadatagi, aga siis seisti järjekorras, et vaaterattaga tiir peale teha.

Me püüame ka lastele mälestusi luua. Hetkel on kaksikud veel maru väikesed ja ega nad suurt midagi tulevikus praegusest ajast ei mäleta. Mina vähemasti ei mäleta midagi, mis juhtus enne neljandat eluaastat. Vaatan neid lapsepõlvepilte ja null – mitte mingit mälestust. Mälestused tekkisid kusagil neljandast eluaastast ja nii olen ma aru saanud, et see on paljudel nii.

Kuid sellegipoolest võiks Lottemaa neile positiivseid emotsioone pakkuda ja isegi kui nad unustavad kasvades ära, siis ma kavatsen hunniku pilte teha ja näidata neile tulevikus kui hoolitsev isa ma olin. Eriti kulub see ära kui tuleb vanadekoduteemaline debatt ja mina seisan enda õiguse eest voodisse lasta. Siis saan ma väriseva käsi selle Lottemaa pildi neile ulatada ja öelda ,et mina küll ei kurtnud kui nad voodisse lasid. Boom! Olemas! Kui ma neist päris südametuid elukaid ei kasvata, siis sellest peaks piisama.

Lisaks olen ma fotokaga aina osavam käpp ja hiljuti kutsuti mind ka pildistama Eesti-Soome ragbi mängu ja ma ei tea, kas asi on minus või minu suurepärases kaameras, aga ma jäin nii rahule piltidega. Raha ma ei võtnud, vaid naudin selliseid kogemusi.

Fotondusest rääkides, siis sain ma tuttavaks ühe hästi laheda tüübiga, keda ma paar kuud tagasi elus esimest korda nägin. Nädal peale tutvumist ta kirjutas mulle, kas ma ei tahaks enda ligi 3000 euri maksvat MacBook Pro-d talle paariks nädalaks laenata, et ta läheb ringsõidule. Pikalt mõtlemata ütlesin jaa, sest ta lubas vastukaaluks mulle fototöötlus programmi Adobe Lightroomi põhjaliku koolituse teha. Mõnda inimest sa lihtsalt usaldad. Vähestega sa lihtsalt tead, et tegu on fantastilise inimesega ja ma ei ole pidanud pettuma. Selliseid inimesi võiks rohkem minu ellu eksida. Seega peagi olen ma natuke teravam ka piltide töötluses kui leiame koos aega, et seda õppida. Hetkel oskan ainult instafiltreid peale panna kui Instagrami pilte laen. Blogis ja FBs on täiesti töötlemata pildid.

Loodetavasti tuleb meil mõnusa õrna tuulega päikesepaisteline ilm ja loodetavasti inimesi ka liiiiiga palju ei tule. Kuid isegi kui tuleb, kavatseme meie veeta suurepärase päeva. Jätka postitusele FBsse SÜDA kui tahaksite päevast ka mõnd laivi näha. Tsau!

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • KR.

    27.06.2018 at 23:16

    Noh, kui alates 4ndast eluaastast mäletad siis ju veel hästi… Mina mäletan enne kooli vaid üksikuid seikasid, osad mida ma kindlalt tean, et ei ole minu enda mälestus (no nagu vahest mälu petab, et paneb mitu asja kokku jne jne). Isegi esimesest klassist mäletan väga vähe. Korralikumalt alates teisest. Ju siis oli jube igav… Või kes teab, millest see tuleb. Vanaema väidab, et vanemas eas on talle üha rohkem lapsepõlve asju meelde tulnud. Võibolla läheb minuga ka nii. Kui ei… siis ma tean nagunii, et sellest vanusest polegi eriti midagi mäletada 😀 Meil ei olnud metsa sees isegi mitte roostes tivolit.

  • Carmen

    28.06.2018 at 20:49

    Minul on päris mitu mälestust alates 3. eluaastast.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga