Just selline jaanipäev mulle meeldibki

Jaanipäev. Alati olnud minu jaoks aasta tähtsaim üritus, sest need on olnud peod, mis on mulle alati kõige enam emotsioone pakkunud. Enne kui mind maha väänati ja sõrmus sõrme sunniti, oli iga aasta mul see püha erinevas kohas, uute inimestega ja loomulikult rohke alkoholiga.  Ma olen rääkinud ka, et enam ma alkoholi eriti ei tarbi. Ma usun, et ma jõin oma limiidi vanuses 17-25 täis, sest ma pidutsesin ikka korralikult. Ma ei ole kunagi alkoholi joonud selleks, et lõõgastuda, sest mind see ei lõõgasta.  See paneb mul jala tatsuma ja muudab kõik naised vastupandamatuks. Mitte ainult naised, kõik muud asjad ka – vau see on maailma parim laul! Sa oled mu kõige kallim sõber! Sul on kõige vingem takso! Sina oled baarmanina klass omaette! Vau kui puhas peldik! Vau, see on ka maailma parim laul! Kõik muutub minu jaoks ülivõrdes parimaks.

Enam ma ei joo, sest minu jaoks on see peojärgne päev nii maha visatud aeg, kui ma võiks teha mida iganes. Isegi kui ma ei tee tavaliselt midagi, siis minu jaoks on alati oluline valikuvõimalus. Kui sa oled omadega läbi ja tahad pool päeva kudeda, siis sul pole valikut, sest su keha vajab taastumist. Isegi kui sa siiski oled aktiivsem, ei naudi sa seda, mida sa muidu naudiks.  Seega olen ma aastatega õppinud, et tegelikult ei eeldagi minu jaoks hea seltskonna nautimine ja peol meeldivalt aja veetmine alkoholi. Klubis keset purjus inimesi on see loomulikult keeruline, sest kaine peaga on seda tümakat ja ülisõbralikke inimesi taluda keeruline, kuid ma jõudsin tõdemusele, et äkki see ei olegi siis meeldiv koht kui ma selle nautimiseks end purju pean jooma. Ma ei ütle, et ma enam alkoholi ei joo ja klubisse ei lähe. Vast ikka lähen kui sõbrad ära veenavad.

Seekordne jaanipäev oli aga vist minu elu üks parimaid, sest see tuli täpselt õigel ajal. Kui see olnuks minu pidu 20 aastat tagasi, kui ma 17-aastaselt sõpradega lärmata tahtnuks, oleks see pidu olnud maailma kõige mõttetum. Kuid nüüd 37-aastasena ja kolme lapse isana, oli see täielik idüll. See oli meie esimene päris õige jaanituli koos kolme lapsega. Eks me oleme ikka vaikselt tähistanud, kuid mitte sellise lõkkega. Lisan pildi ka, sest süüdates tõusid leegid  ligi 10 meetri kõrgusele.

Koht, kus me pidasime, oli Esileedi vanemate juures, kelle kruunt piirneb Põlva järvega ja kohe selle ääres oli ka tuli püsti pandud. Õhtuti on seal üldse ilus vaatepilt, sest ka naabermajad on enda lõkked just järve äärde püstitanud ja mingil hetkel ääristab veekogu kümmekond lõket. Ainuke, mis õhtu täiuslikkust nautida ei lasknud, olid need pisikesed kärbsed, kes alati muru sees passivad, et kellelegi kambakat teha. Oligi valik, kas minna lõkkele lähemale, kuhu kärbsed ei tikkunud või vehelda elu eest, et neid raipeid eemale ajada. Isegi sääsetõrjevahend ei aidanud. Muide, Liena Natura sääsetõrjevahend aitab väga hästi sääskede vastu. Küll aga mitte nende kärbeste. Me ei taha päris kanget kraami lastele pihustada ja Linea sprei ongi vist just lastele mõeldud. Aga toimib ka suurte inimeste puhul.

Kuna mina olin sel õhtul suur laps ja lennutasin oma uut mänguasja, ehk drooni, siis mul polnud valikus lõkkele lähemale minemist. Olin üldse mänguasja tõttu õhtu kõige popim poiss, sest kõik lapsed piirasid mind, et ma ka neile lennutada annaksin. Kõige enam fännab asja Vennas, kes küll eriti ei lennuta, vaid pigem seisab pult käes ja vaatab pikisilmi, kuidas droon õhus hõljub. Ometi tunneb tema, et ta lennutab, sest seda pulti ei saa tema käest keegi kätte.

Täiuslikuks muutiski selle õhtu see, et oli näha, kuidas lapsed fännasid seda üritust. Suur krunt, kus ringi joosta (lisan pildi ülaltvaatest, sest mul on droon :D), mis droonilt vaadates ei tundugi nii suur. Kogu see seltskond, kes sinna kogunes, kelleks oli Esileedi õe pere, Esileedi vanemad, Esileedi vend, Esileedi õemees Saksamaalt ja meie. Kogu kodutee autoga me laulsime terve aja ja üldse, selline idülliline õhkkond valitses. Väga mõnus olemine ja ma ei oleks muutnud mitte kui midagi.

Lisaks oli mul võimalus sõbraga aega veeta ja täita oma Selge grupijuhi kohust ning sõita Põlvast Tartusse naasedes talle Otepääle järgi. Istusime veel tunde tema maja ees autos ja kuulasime üksteise muusikat. See on meie thing aastetagusest ajast, kus me istume autosse, laseme istmed pool pikali ja kuulame silmad kinni natuke alternatiivsemat muusikat, et ära tajuda lahedamaid bassikäike ja huvitavamaid sämpleid. Me ei vaja selliseks nautimiseks isegi kanepit mitte. Kella viie paiku olin ma kodus. Loodan, et ka teie jaanijärgsed emotsioonid on sama kõrgel. Järgmiseks aastaks plaanime lastele ka erinevaid jaanimänge. Soovitage, mida lisaks saapa viskamisele veel teha!

3 kommentaari

  • Geily
    4 kuud ago

    Meil mängisid see aasta lapsed kivi-paber-kääre. Kõik seisid ringis ja siis see, kes oli Sinu vastas, siis temaga hakkasid kivi-paber-kääre mängima. See on muidugi põnev, kui on lapsi rohkem. Lisaks vedasid lapsed vägikaigast omavahel.
    Tundus, et neil oli päris põnev seal 🙂

  • Ketu
    4 kuud ago

    Mõnus jaanipäev, just ükspäev mõtisklesin, et ongi olemas kahte sorti (jäme üldistus tegelikult) vanemaid. Need kes parseldavad oma lapsed jaanipäevaks kuskile vanavanemate/tädide-onude juurde ja lähevad ise pühakale möllama ning teised, kes tahavad sellist idüllilist perekondlikku lõkkepidu koos mängude, jaaniussi otsimise ja muu traditsioonilisega. Ise kuulun ka sinna teise punti. Selle aasta jaanipäev oli ka minu parim, sest TÜ kliinikumis sündis meie perre teine laps 🙂

  • Florita
    4 kuud ago

    Selline jaanipäev sobiks mulle ka väga hästi, sest lõket ma armastan ja mõnusat vaikset õhtut ka. Kahjuks mõned mehed peavad saama veidi vanemaks kui 37, et osata nautida pidu ilma alkoholita, nii otsustas kõige pisema lapsega hoopis koju jääda ja vaatasin lihtsalt telekat.

Jäta kommentaar