Kuidas Esileedi laste rataste valiku lihtsaks tegi

Postitus valmis koostööna Sportland Eestiga

Kui ma väike olin, siis pagendati mind iga suvi maale ja tuldi augustis järele. Ok vahepeal käidi ka nädalavahetustel mind vaatamas, aga kõik suved veetsin ma maal. Üksik poiss. Kõik teised naabrid olid tüdrukud. Ehk mu õde oli maal nagu või sees, samal ajal kui mina pidin endale pidevalt tegevust otsima.

Lemmik ajaviide oli mul rattaga sõitmine, sest seda sai teha üksi. Ma võisin ei tea kui pikalt sõita seda umbes 150 meetrist ringi – maja eest tiigini ja tagasi. Ma olin seal nagu täiesti oma mulli sees, lihtsalt tiirutasin päevad läbi.

Mis lapsepõlv see üldse on, kui lapsel pole ratast? Noorsandil ostsime me ratta möödunud aastal. 16” Botecchia. Neoonvärvides, jääb kaugele silma.  Noorsandiga oli üldse jama lugu sellega, et ta ei õppinudki jooksurattal sõitmist ära. Me püüdsime siin isegi jooksuratta maaletoojaga koostööd teha, kuid see jäi nii toppama, sest Noorsand ei tundnud lihtsalt selle vastu huvi. Ta läks otse enda abiratastega ratta peale ja tiirutas sellega mööda küla ringi.

Kuid sel aastal on ka kaksikud nii suured, et vaatavad ahnelt Noorsandi ratast. Kaksikutel tuleb jooksuratastel natuke paremini välja, kuid nii kui Noorsand enda ratta laokile unustas, jooksid nad võidu, kumb esimesena Noorsandi ratta sadulasse end vinnata suudab. Tegime otsuse, et soetame ka kaksikutele rattad.

Rattaid on palju ja erinevaid brände on palju ning mul oli peas kummitamas küsimus, et kuidas me suudame sellest tohutust valikust läbi närida? Kuid ma olin unustanud ära selle, et mul on kodus Esileedi, kes oli juba ammu kodutöö ära teinud ja teatas, et seda ja seda firmat me ei osta, sest need on raske raamiga/halva jooksuga/ ilma jalgpidurita ja mis iganes veel. Ta oli läbi rääkinud kõik enda tuttavad, kellel on sarnases vanuses lapsed ja uurinud, mis rattaga nad sõidavad ja kuidas nad nendeni jõudnud on. Sest meil ei olnud mingit kogemust peale selle Botecchia, millega Noorsand ringi tiirutas. Esileedi jaoks jäigi pinnale vaid kaks brändi, millest üks oli Botecchia. Kõikjalt tuli selle kohta vaid kiidusõnu.

Ratta soetamine on üks sellistest, mida me tahame teha selliselt, et meil on eelnevalt palju infot. Nagu autogagi – sa tahad teada konkreetse margi tüüpvigu ja märksõnu, mida silmas tuleb pidada.

Seega ei tulnudki mul kõiki rattaid silmas pidada ja neid ühekaupa uurima hakata, vaid tuli lapsed autosse karjatada ja sammud Sportlandi seada, sest nemad on Botecchia esindajad.

Te ehk lugesite SEDA postitust, mida ma Sportlandis käigu kohta kirjutasin. See oli piin, sest minu plaani- hüpata poodi, haarata rattad ja minema kihutada, nurjas Esileedi, kes arvas, et kuna ma lähen nagunii poodi, siis äkki ta tuleb kolme lapsega kaasa, sest meil on vaja nagunii neile botaseid osta ja seal olla just need, mida vaja. Botased ei ole osa koostööst ja kuigi me saime seal lastele need jalanõud, mida nad nüüd igapäevaselt kannavad, siis see poeskäik raputas mind nii, et ma näen tänaseni košmaare unes.

Rattad käes oli meil raskusi neid autost maha tõstmisegagi, sest juba kaksikud jagelesid, kumb esimesena ratta selga saab. Nii kui jalgratas maad puudutas, oli kaksik selle seljas ja vaatas mulle nõutult otsa. Nad olid seni ainult 16 tollise ratta seljas olnud ja selle tool oli Noorsandi järgi seatud, mis tähendas, et nemad pedaalideni eriti ei ulatunud. Nüüd, endi rataste seljas nad ulatasid, aga ei olnud teadlikud, kuidas väntamine käib. Esimene sõiduring läks üle kivide ja kändude, sest nad kippusid pedaalidega tegema ühe ringi ja siis lõpetasid väntamise või hakkasid väntama teises suunas, mis aga pidurdas. Teisel ringil sai Piiga selgeks, kuidas see käib ja kolmandal ringil tuli ka Vennasel vahelduva eduga pea täielikult välja.

Meil on nüüd kolm liikluseeskirju mittetundvat last, kes meie küla teel kilomeetreid mõõdavad. Ainus eeskiri, mida nad teavad, on see, et kui auto tuleb, tuleb võtta tee serva. Meil on küla peal paar lastetut, keda ei morjenda ei õueala silt, ega sellega kaasnev kiiruspiirang 20 km/h ja seega on lastel ka korraldus võtta kurvides välimine ring, mitte kurvi siseküljest lõigata, et nad ilusasti nähtaval oleksid.

Rattad on ausad ja just need, mis me eeltööna välja valinud olime. Tore on ka tõdeda ,et eelmisel aastal pimesi ostetud ratas Noorsandile on just see hea ratas, mille me sel aastal soetasime ka Vennasele ja Piigale. Lihtsalt suurem. Nüüd hakkavad ka nemad endile mälestusi sisse sõitma kui nad kambakesti meie küla ringe sõidavad.

Jäta kommentaar