Gordoni perekoolist, märkamisest, autost ja trennist

Nagu ma jagasin FB seinal, siis möödunud nädala laupäevast hakkasime me Esileediga koos käima Gordoni perekoolis. See on põhimõtteliselt suhtlemiskoolitus ja kuigi see on suunatud lastega suhtlemisele, siis tegelikult aitab see luua suhteid absoluutselt kõigiga. Vähemalt selline on selle programmi lubadus ja esimene kord oli väga paljulubav. Muide, ma ei saa mingit raha selle eest, et ma sellest räägin. Nad isegi eitea, et ma blogija olen. Me maksame Esileediga täpselt sama moodi kursuse eest täishinda.

Esimesel korral oli peamine fookus, kuidas me laste poole pöördume – kas me räägime nende tegevusest, või anname tahtmatult neile hinnanguid. Esileedi on mind juba aastaid õpetanud, kuidas ma tegelikult rääkima peaks, sest ta on igast tarku raamatuid lugenud ja väga suurt ahaa-momenti esimesel korral ei olnud. Ma ei ütle kunagi oma lastele, et nad on rumalad, vaid tegu võib olla rumal. Kuid selgub, et kuigi ma ei anna lapsele hinnangut, siis sellele teole annan ikka, kuna ma nimetan seda tegu rumalaks. Kuid tegelikult see ju ei ole – see on äkki lapse jaoks huvitav ja põnev ning mina ennast lähtuvalt nimetan seda rumalaks.  Seega kui laps kallab vett põrandale, siis ta ei tee rumalust, vaid ta teeb seda vales keskkonnas. Kui ta kallaks topsitäie vett õues murule, ei oleks ju mingit probleemi. Ning see tulebki lapseni kommunikeerida. Kuidas seda teha? Kõik tahtsid seda teada, aga selleni on meil veel jupp maad koolitusel minna.

Igal juhul on mul hea meel, et me läksime, sest kolm last, kes kogu aeg kodus on, on väsitavad ja päeva teises pooles, kui nad on hommikust saadik testinud, et mis juhtub siis kui keeldudest üle astuda, kipume me kõrgendatud häälega rääkima. Ehk jällegi – ega õhtuks ei ole probleem suurem kui päeva esimeses pooles, lihtsalt mina olen väsinum ja talun vähem ja antud koolitus annab juhiseid, kuidas ennast kõrvalt näha ja kuidas suhelda lastega nii, et see ka tulemust tooks. Ma nägin ise kõrvalt, kuidas selle koolituse läbinud inimesed jõudsid lõpuks teismeliseni, kes oli nad oma elust täielikult välja lülitanud ja kelle kõik mässavad tegevused olid jusktui appihüüded. Saadud tehnikaga olid vanemad kuu ajaga lapsega lähedasemad kui kunagi varem. See oli ka üks põhjus, miks ma tundsin, et me seda vajame ja tean enne alustamist, et see programm toimib.

Tore on olla samal kursusel hulga inimestega, kes on sedavõrd head vanemad, et tahavad saada paremaks. Lapsed armastavad meid ju olenemata sellest, millised me oleme. Küll aga oli seal hulk vanemaid, kes arvasid sarnaselt meiega, et suhtlemiskoolitus, mis aitab lapsega hoida tervislikke suhteid, mööda külge alla ei jookse. Kestab see kuni juuni teise nädalani ja see tähendab, et mu ema saab lastega igal laupäeva hommikul kvaliteetaega veeta. Tahab ta seda või mitte.

Nii palju siis koolitusest. Muide, ma tajun aina enam, kuidas andmine on kordades parem kui saamine. Laupäeval peale koolitust läksin ma maale vanavanemate juurde, sest juhatasin sinna Esileedi venna, kes on ametilt katusepanija, kuna mu vanaisal jookseb garaaži katus läbi. Ma veetsin lapsepõlves kõik suved maal. Ma armastasin ja vihkasin seda vist võrdselt, kuna ma olin laias laastus ainuke poiss koos terve hulga minust vanemate tüdrukutega. Kuna meil lapsepõlves autot ei olnud, siis enamjaolt tuli liigelda bussiga. Vanavanemate maja asub bussipeatusest pooleteise kilomeetri kaugusel ja nad elavad orus. See ei ole selline org, kust sa viie pikema sammuga välja astud, vaid see on selline korralik org, kust libedal ajal autoga välja ei pääse ja käikudeta jalgrattaga ka päris üles välja ei vänta. Tuleb käe kõrvale võtta.

See tähendas, et maale minek mööda pidevat laskumist oli tore, aga linna tagasiminek oli korralik ettevõtmine. Eriti närvidele käisid need mööda sõitvad autod, kes tolmusel kruusateel toretsedes mööda vurasid. Ma unistasin, et keegi mind peale võtaks ja bussipeatuseni sõidutaks, sest kuhu mujale raskete kottidega poisike seal mööda kruusateed läheb. Mitte kunagi, mitte kordagi.

Kui ma vanavanemate juurest ära hakkasin minema, siis tee peal oli üks vanaproua, kelle mõlemad käed olid rasked kilekotid pulksirgeks venitanud. Sõitsin tast mööda, sest ma kardan natuke vanureid. Ma võtsin kunagi ühe naise Kosel peale, et ta Mäoni viia ja siis tuulutasin autot kuni Tartuni. Kui ta oli tahavaatepeeglist kadunud, mõtlesin ma, et mida ma loll teen. Ma ju põen talle abi mittepakkumist järgmised mitu päeva. Mul on siiani meeles, kui ma 2006ndal aastal Valgutast läbi sõites üht noort hääletavat ema peale ei võtnud, kel paarikuune laps rätikuga rinnal. Sest ma olin suitsetaja ja kui ma võtan lapse ja ema peale, siis ei saa ma ju suitsu teha. Väljas oli -20 kraadi ja suur tuisk. Ma näen seda siiani unes ja ma vihkan enda otsust ja vihkan, et mingi kuramuse aine mind tol ajal kontrollis, siiamaani.

Keerasin auto ümber, võtsin memme peale ja ma ei viinud ta mitte bussipeatusesse, vaid Tartusse ta kodutänavale. Oli tore reis, tore vestlus ja üks halb kogemus hääletajaga ei kaalu üles soovi ka edaspidi võõraste päeva natuke helgemaks muuta. Ma olen isekas inimene ja andmine on alati väga isekas tegu, sest andes midagi ja teise päeva paremaks muutes, saad sa ise endale palju enam vastu. Ei tähenda ka, et ma Ema Theresa olen. Ja muide need heateod peavad olema minu enda initsiatiiv – kui keegi abi palub ja sa aitad, siis see on lihtsalt tavalise inimese tunnus. Kuid kui ma märkan ise probleemi ja enda algatusel selle ära lahendan,  on see midagi hoopis teistsugust.

Autost rääkides, siis meie auto on jätkuvalt remondis ja loodetavasti saame me selle kätte sellel reedel. Hetkel sõidame me ringi imepisikese hübriidi Toyota Aurisega. Ma olen 190 cm pikk ja kaalun samapalju kui see Toyota ise. Ja see Toyota ei ole ehitatud minule. Ülalolev gif on väga sarnane minu kogemusega Aurises. Ma jätan pidevalt auto parkla tagumistesse otsadesse, kus teisi inimesi pole, sest minu sisse- ja väljapääs on vaatamisväärsus omaette. Kõige pealt tuleb sisse lükata parem jalg, istuda ja siis füüsiliselt käega enda pea allapoole suruda, et mu pea ukse avast sisse läheks. Kuna eest uksest sissepääs on nii keeruline, siis Esileediga sõites otsustasin taha istuda. Taga on sel autol veel vähem ruumi. Mu kael oli reaalselt 90 kraadise nurga all kui ma üritasin taga istuda. See on kõige madalama katusega auto, kus ma kunagi istunud olen. Kuid see on ka täiesti võluauto, sest selle kolme nädalaga, mis me oleme selle masinaga igapävaselt sõitnud, tuli alles eile esimest korda tankida. Enda bussiga oleks me juba mitu korda tanklas pidanud käima. Oleks see Auris 50 cm kõrgema katusega, siis ma täiesti kaaluks endale sellise soetamist, kuna sügisel tuleb pere teise auto peale ka mõelda kui lapsed lasteaeda lähevad ja Esileedil omad käimised pihta hakkavad. Ei teagi, mis uue auto mark olla võiks.

Eile avati Tartus ka uus jõusaal Näituse tänaval. Seal kohe raudteeülesõidu juures. Alumisel korrusel mängitakse tennist ja sulgpalli. Mul oli aastaid trots jõusaali ees, kuid nüüd tunnen, et tahan taas. Tahan oma jõudu ja lihaseid tagasi ja suurest hulgast rasvast lahti saada. Käisin lahtiste uste päeva raames seda uudistamas ka ja täitsa ok nägi seest välja. Lisaks on see hästi odav – avamise puhul on juuni lõpuni 5 euri kuus ja siis tõuseb tavahinnale 15 euri kuus. Miinus on muidugi see, et minimaalne lepingupikkus on 1 aasta. Aga samas 15 euri kuus on suhteliselt selline summa, mida sa arvelt maha minnes isegi ei märka. Kuid on üks aga selle jõusaaliga – selle hind. Olematu hinna tõttu, on see mõnus sotsialiseerumis paik ka neile, kes tulevad sinna lihtsalt hängima. Mingil määral eraldab kõrge hind ikka need, kes vähemasti püüavad pühenduda nendest, kes seda ei ürita. Seega mul on hetkel veel lahtine, mis jõusaaliga liituda. Tartus on nüüd see uus Gym Eesti, MyFitness, Arctic ja Lemon Gym. Aga eks te ise näete, mis jõusaalist mu higised selfied ühel hetkel ilmuma hakkavad.

Jätkuvalt olen ma vaimustuses discgolfist. Discgolfar.ee varustas mind õpetussõnade ja kolme algaja kettaga ka ja viimane kord kui ma käisin, hakkas lõpuks visetele ka pikkust tulema. Ma pean ikka teadlikult mõtlema, mis poosis mu käsi viske hetkel on ja kui see on õigesti, siis nüüd lennutan ma taldrikut pea kaks korda kaugemale  kui eelmisel korral. Little by little.

 

4 kommentaari

  • 3 kuud ago

    TÜ ASKis Ujula tänaval on ka jõusaal. Parim spordiklubi ka muideks. 😉

  • 3 kuud ago

    Kusjuures, srr on kahjuks tõsi jah, et odavamad saalid on pidevalt ülerahvastatud. Lemon samamoodi. Ma enne käisin Arcticus ja seal olib ülirahul, aga see vist Tartu kalleim kah? Kolisin Lemonisse ümbet just hinna pärast, kuna mees tahtis ka jõusaalis käima hakata. Tema vajab lisamotti ja vaikust, seega tema jätkab saunaga Arcticus. Mina siis saunata Lemonis 🙂

  • Ka discgolfi huviline
    3 kuud ago

    Kui discgolfi huviline oled, siis proovi ka oma tulemusi salvestama hakata. Selleks on mitmeid äppe olemas, nt Discore.io (https://discore.io) jpt. Nii jääb eelmistest mängudest ajalugu alles ja saad võrrelda, kuidas nt aasta aega tagasi mängisid 🙂

    • henry
      3 kuud ago

      mulle soovitati mingit metrix lehte ka

Jäta kommentaar