Mida ma 40ndaks eluaastaks saavutada plaanisin ja kuidas mul sellega läheb?

Ma ei ole kunagi mõelnud edasi vanusest umbes 32 aastat. Kõik oma elu eesmärgid, mis ma oma elus seadsin, olid tärminiga enne 32. eluaastat. Valetan, üks eemsärk oli ka seatud vanusega 40. Ok, eesmärk ei ole õige sõna, sest ma pole selle nimel eriti sihipärast tööd teinud. See on rohkem nagu daatum, millest võiks miski muutuda. Vanuseks 40 pidi mul olema piisav vundament laotud, et mul võib olla vaba voli, kas minna pensionile, või teha ka edaspidi seda, mida ma ise teha tahan. Minu nägemus oli, et kui ma saan 40, siis ma siiski pensionile ei lähe, kuid võtan aja paariks aastaks maha, kui ma enda purjekaga kusagil Vahemere ja Aadria mere sinistes vetes õõtsun. Loomulikult on üks muutuja juurde tulnud – ma ei seostanud ka enda tulevikuga kunagi seda, et mul võiks kunagi lapsi olla. Rääkimata kolmest.

 

Loomulikult on mul sellega alati olnud kahtlusi, sest mul pole küll midagi, mis seda kinnitaks, aga ma olen suht kindel, et ma jääks esimese tuulega merehaigeks ja see plaan ei oleks enam üldse nii ahvatlev. Pealegi on mulle pankrot 40ndaks eluaastaks 1000 korda lähemal kui finantsiline vabadus ja Vahemere puhkusest võin ma vaid und näha. Muide, trivia küsimus: mitu korda on Henry käinud soojamaareisil (sh Euroopa vahemeremaad?) Vastus: mitte kordagi. Ma pole elus käinud ühelgi soojamaa reisil, ega ühelgi sellisel reisil, mis sisaldaks lihtsalt päikese käes vedelemist. Kõik minu reisid on olnud tihedad kultuurireisid, või sellised, kus ma käin mööda mägesid matkamas, või kus ma käin mööda koopaid uudistamas. Minu lähim reis päikesevõtuga oli ükskord, kui ma reisisin Tallinnasse laulupeole ja kui see läbi sai, siis ootasime me meid majutanud kooli ees oma bussi ja ma põlesin seal maja ees istudes ära. Minu ainus päikesereis.

Kuid, miks ma ei ole lähedal oma planeeritud finantsilisele vabadusele? Kas need on elus tehtud valed valikud? Kindlasti. Eriti need, mis suunas ma enda elu sätin. Ma arvan, et kuritegelik on see, et koolides ei õpetata säästmist ja investeerimist. Terve minupoolne pere on rahalise puudega – vahet ei ole palju peale tuleb, alt läheb vähemalt sama palju ära. Ma olen aastatega suutnud seda kalduvust endas kontrolli alla võtta ja säästmine tuleb mul vähesel määral välja, kuid investeerimine seevastu absoluutselt mitte. Kui mina mõtlen rikkaks saamisele, siis ma otsin endale ideed, mis mu rikkaks teeks. Nagu Facebook või Instagram, või idee panna kohvritele rattad alla. See on olnud alati see, kuidas mina olen näinud ennast sellest rahalisest sõltuvusest välja tulekut. Reaalsus on aga see, et enamus, kes selle saavutavad, teevad seda ohverdades ja järjepideva tööga, kus nad kasvatavad vähe haaval, kuni sellest saab suurem ja siis suurem ja siis suurem, kuni sa siis saavutadki selle.

Ka minu karjäärivalikud on olnud alati küsitavad. Need on sellised ideaalsed keskmise inimese valikud. Ma olen suure osa oma elust olnud müügimees. Müüsin ma koristustarvikuid, müüsin õlut, jäätist ja ma tean, et ma sain enda asjadega suurel jaol alati hakkama, sest see, mida ma müüsin, oli miski, mida ma ka ise ostaks. Sellisel juhul on see käkitegu. Siis sa isegi ei müü, vaid võtad tellimusi vastu. Ja müügimehe töö on selline kuldne lõks – see on üks hävitavamaid kohti, kus ma tööl olin, sest ma sain head palka. Mul oli enda tarbeks alati ametiauto. Töötajana võisin saada ka igasugu muid boonuseid ja mis kõige hullem – ma olin rahul. Rahulolev inimene ei otsi paremat. Ta on rahul. Ta ei pea pingutama, et midagi paremat ehitada. Tal pole selleks vajadust. Koondamine, mis minu ametikohaga juhtus ja mis tundus siis suurima katastroofina, oli tegelikult õnnistus, sest see andis mulle jalaga tagumikku – Henry tee oma ajaga midagi targemat, mitte ära kühvelda teistele raha kokku!

Paar kuud masendust ja enesehaletsust ning siis kargaski mulle pähe, et kui ma suitsetamise maha jätsin, siis jäi kõlama, et kui sinu piirkonnas veel esindust ei ole, siis võta meiega ühendust. Võtsingi ning ostsin üüratu summa eest endale Eesti piirkonna frantsiisi. Juba alustades ei tundunud see küll rikkaks saamise mõistes hea plaan, kuid miks mitte proovida ja ma tõin Eestisse Allen Carri meetodi, mis aitas nii mul ja tänaseks Eestis juba sadadel inimestel suitsetamisest lahti saada. See võttis kogu mu aja ja kogu mu tähelepanu. Esimestel aastatel olin ma end sellega täielikult sidunud ja ei läinud kaua aega kui ma sain aru, et sõltuvuse see pool, kus sa tahad inimest välja aidata, ei ole isegi tolmukübeme suuruselt sama kasulik kui see pool, mis inimest lõksus hoiab. Miljon korda tulusam ja lihtsam on inimestele sigarette peale müüa, kui inimest sellest välja aidata.

Mis hoiab sõltlast lõksus? Hirm. Hirm, et sellest sõltuvusest lahti öeldes ei naudi enam elu, pidusid, koosviibmisi. Et elu aeg tuleb end sellest tahtejõuga eemal hoida (see käib kõigi sõltuvuste kohta – nikotiin, alkohol, suhkur, uimastid). Et mahajätmise protsess saab olema pikk ja piinarikas. Ja kui inimesel on hirm, siis ta ei tegutse – ta on seal enda pisikseses väljamõeldud mugavas kookonis ning ei astu neid esimesi samme. Need, kes astuvad, ei tea, mida oodata ja haaravad sageli esimesest võimalusest kinni, mis neile abi lubab ja mis see võimalus on ? See, mida palju palju reklaamitakse. Minul selliseid ressursse pole, et pidevalt pildis olla ja seega tuli mul ka see tegevus tahaplaanile jätta. Mõelda vaid – üliefektiivne ja loogiline ja lihtsasti toimiv viis suitsetamist maha jätta ja ma lasen sel frantsiisil lihtsalt tiksuda, mis vähem kui aasta pärast läbi saab ning kas ma seda pikendan – ei oska öelda. Ma tõenäoliselt otsustan selle põhjal, kuidas aasta kulgeb. Rahaliselt rikkamaks see mind ei tee. Vaesemaks ka mitte. See on olnud nagu minu panus ühiskonda. Mind on hoidnud tegutsemas need tänukirjad, mis ma enda silmis täiesti lootusetute sõltlaste käest saanud olen. See on mind toonud tagasi ja meenutanud, et selle töö boonus ongi see pool, kus ma kingin inimesele võibolla 10 või 20 aastat elu (keskmise suitsetaja oodatav eluiga on 13!!! aastat lühem kui mittesuitsetajal). Rääkimata elukvaliteedist elu teises pooles. Kui ma selle Eestisse tõin, siis püüdsin tasuvust prognoosida ja eeldasin, et esimesel aastal tuleb mu seminarile 350 inimest. Tuli 32. Terve aasta peale. Nüüd on see number iga aastaga loomulikult kasvanud, kuid see ei tee kedagi rikkaks.

Seega ma olen aru saanud, et rikkaks ei saa sõltlasi ravides ja rikkaks ei saa teenides pisikest protsenti ja andes lõviosa kasumist lihtsalt ära. See hoiab sind lihtsalt rahuolevana. Raha tuleb sinuni siis kui sa pakud piisavalt suurele hulgale inimestele seda, mida nad vajavad. Minu otsingud ühesõnaga jätkuvad.

Blogimine ei tee ka rikkaks. Vaeseks ka mitte. Seda ma teen rohkem sellepärast, et see pakub midagi rohkem hingele kui rahakotile. Kui ma varem põdesin koostöid, et kes neid loeb, siis see on minu jaoks isegi üks põnevamaid külgi blogimise juures. Mul on hea meel tõdeda, et mu koostööpostitusi loeb sama palju inimesi kui ka muid postitusi. Ma olin mures, et kes neid loeb, aga ma olen aru saanud, et need tooted, mida meile testimiseks antakse, on sama palju osa meie elust kui poest ostetud leib või jalamatt ukse ees. Tulekski sellesse suhtuda selliselt ja inkorporeerida see meie ellu, mitte keskenduda tootele. Sest lõppude lõpuks te loete seda blogi, et lugeda meie toimetuste kohta, mitte tooteinfot.  Muide ma sain 2018 aasta sotsiaalmeedia auhindade jagamisel esikoha “Aasta parim kirjatükk” kategoorias. Ja ma sain selle…  reklaampostituse eest! Ma rääkisin seal jäätmenädalast. Nii et ettevõtted, kes tahavad end  tuhandete teadvusesse tuua, siis pöörduge julgelt ja kui see, mida te pakute on hea, siis ma arvan, et mu lugejad väärivad ka seda, et sellest kuulda.

Tänane postitus oligi lihtsalt rant sellest, et ma saan põhimõtteliselt kahe nädala pärast 37 aastat vanaks ja 40nda eluaastani on veel aega. Mul on veel aega avastada enda andeid ja huvisid, mis toetavad mu plaani elada ja võimaldada enda perekonnale piisavalt head elu, et raha ei oleks peamine kriteerium, mis elus valikuid tegema sunnib. Kuid tuleb alla neelata tõdemus, et 40ndaks eluaastaks ma Vahemerele muretult purjetama veel ei jõua. Lükkame selle viie aasta võrra edasi. 

5 kommentaari

  • Triin
    7 kuud ago

    Kas sul on hirm selle “purjetamise” ees?

    • henry
      7 kuud ago

      Purjetamine ei olnud metafoor neljakümneseks saamisest. Ma tahaks väga purjetamist proovida. Kas ma tahan 40 olla? Ma eelistaksin loomulikult 25 olla, aga mingit hirmu mul selle ees otseselt pole 🙂

      • Triin
        7 kuud ago

        Ma ei mõelnud, et see on vanuse metafoor. Tegelikult mõtlesin oma küsimusega, et kas kardad, et seda “purjetamist” ei pruugigi kunagi tulla. Lükkad tähtaega edasi…..
        Purjetamine – rikkus ja finantsiline vabadus.

        • henry
          7 kuud ago

          ei seda ma ei karda. Ma tean enda sügavust ja piiranguid. Ma olen veendunud, et küsimus ei ole kas, vaid millal 🙂

  • Kaili
    7 kuud ago

    Sinu rikkus on sul kodus – sinu pere ja teie kõigi tervis. Seda ei osta, ei müü ega vaheta 😁

Jäta kommentaar