Üks asi, mis mulle Eesti majandamise juures enim muret pakub.

See on selline emotsioonidel põhinev postitus. Kuidas mulle, eemalseisjale, asi näib.

Üks asi, mida ma väga fännan siin meie riigis, on see, et kui ma võtan kätte noa, korvi, tõmban kummikud jalga ja suundun metsa poole, ei vaata mind keegi imelikult. Kui ma elasin Iirimaal Dublinis ja üritasin neile selgeks teha, et eestlased käivad siiani metsades marju ja seeni endile korjamas, siis vajusid nende lõuad põrandale, sest meeldib see neile või mitte – nemad ja nende mõttelaad on suuresti amerikaniseerunud. Nende arusaam looduses käimisest on rahvuspargid, kus on rajad, sildid, viited, korralikud parkimisplatsid ja soovitavalt tee peal ka mingit sorti toitlustus.

Mina tahan metsa minnes täpselt vastupidist. Ma ei taha, et minu rajad oleks minu eest tehtud. Pekki, ma ei taha metsas isegi teisi inimesi näha. Midagi on selles, et kui ma näen teist inimest metsas, tundub see mulle alati kahtlane. Mida ta siit küll otsib? Seeni? Tuleb ja korjab minu seened ära? Ka radade puudumine, mida ma eelistan, loob minu jaoks ohu, sest mu orienteerumisvõime on hullem kui peata kanal. Ma eksin sekundiga ära. Kui ma kaotan kasvõi hetkeks ära aktiivse mõtlemise ja ma ei ole teadlik, kuhu ma auto jätsin, on minuga mäng läbi. Ma olen eksinud.

Kuid metsa on vahel hea ära eksida. Enne kaksikute sündi, kui Esileedi hirmuunenägu ei olnud kolme lapsega üksi koju jääda, oli üks minu meelisajaviiteid seenel käimine. Jäi see peamiselt hilissuvesse ja varasügisesse. Talvel pidin ma muid ettekäändeid otsima, et kodus välja pääseda. Kuna mul ei olnud tekkinud ühtegi seenemetsa, siis ma istusin tavaliselt autorooli ja sõitsin mööda Võru maanteed lihtsalt edasi ja keerasin suvalises kohas metsa vahele ja siis sõitsin nii palju edasi kui viitsisin. Nii tekkis mul ka paar lemmik seenekohta, kuhu ma iga paari päeva tagant taas käisin. Ka Esileedi jagab minuga metsavaimustust ning ma usun, et see on suurele osale eestlastest üldse omane, kes on üleskasvanud suviti mööda metsi ringi joostes, luurekaid mängies, onne ehitades.

Ka eelmisel suvel sain ma kuidagi Esileedilt linnaloa.. see tähendab metsaloa ja sõitsin südamepõksudes oma seenekohtade suunas. Polnud ma ju sinna nüüd mitu aastat pääsenud. Kujutasin juba roolis ette, kuidas need jämejalgsed haavapuravikud mind metsas ootavad, kuidas ma võtan aja maha, et neid põlvekõrguste sipelgapesade toimetamist uurida. Ma oleksin nii tahtnud, et Noorsand oleks natuke vanem, nii nagu ta on praegu, sest need suured sipelgapesad metsas on minu jaoks nii põnevad. Kui need on minu jaoks põnevad, on need ammugi ka tema jaoks. Aga no pole hullu, küll tuleb järgmisel aastal.

Ma sain juba metsa vahele pöörates aru, et midagi on valesti. Varem oli see samblaga kaetud ilus ja paks mets, kuid nüüd olid mõned puud vaid fassaadina ette jäetud ja kui ma olin mõnisada meetrit läbi sõitnud, kadus ka fassaad. Seda metsa ei olnud enam. Terve see tohutu laan nägi välja nagu lahinguväli. Kõrged kännud, kuivanud hein, songitud maa. Kõik oli ära kuivanud. Suured sipelgapesad -kadunud. Nagu polekski neid kunagi olnud. Minu jaoks oli see kui torge südamesse. Mitte sellepärast, et mu seenekohta enam polnud. Persse need seened. Vaid loodus oli loonud midagi nii ilusat ja me olime selle pööranud selliseks.

Endiselt natuke šokeerituna istusin ma rooli ja sõitsin oma paarkümmend kilomeetrit kruusateed edasi ja vaatasin aknast vasakule ja paremale – kõikjal lageraied. Mööda suurt maanteed ringi vaadates on näha lapikesi, kus puud viimseni maha saavad võetud ja juba see sunnib taskus käe rusikasse. See, mis toimub meie pilkude alt eemal, on hoopis teine tase.

Antud postituse kontekstis pole vist ka üllatav, et ka teine seenemets, kuhu ma sõitsin, oli rahaks tehtud. Sama trööstitu vaatepilt.

Praegu on meedias vastandunud kaks poolt – riigi esindajad, kes ütlevad, et kõik on hästi ja me ei peaks muretsema ja teiselt poolt massiliste raiete vastased, kes ütlevad, et lood on väga hullud ja selliste mahtudega ei ole võimalik meie metsi säilitada. Kumba uskuda? Ühte motiveerib raha ja teist metsade säilitamine… Otsustage ise.

Ma ei pea isegi numbreid nägema, mulle piisab kui ma näen oma silmaga, mis toimub. Sõitke Tartust Põlvasse ja lugege kokku, mitu lageraiet üle elanud platsi te teel näete. Ning see on vaid see, mida te tee pealt näete. Ja mis mind kõige enam riigipoolses retoorikas ärritab, on see, et räägitakse metsa taastumisest, kuidas puud kasvavad tagasi ja kui on raieküpsed, siis võtame taas maha. Mets ei ole vaid puud. Mets on elus loodus. Mina muretsen, kuhu siil läheb? Kuhu need sipelgad kadusid? Kaua läheb aega, et sel kuivanud põllul taastub see ökosüsteem, mis seal enne selle hävitamist oli? Istutatud mets ei ole põlismetsaga isegi sarnane mitte. Te saate kohe aru kui te olete sisenenud istutatud metsa.

Mu sugulane oli kunagi Kambja vallas metsavaht. Tema töö oli metsa kaitsta. Seda targalt majandada. Lageraieid viidi läbi vaid istutatud metsas, kus kuused olid kõik justkui joonalauaga reas. Põlismetsa kallale ei mindud. Harvendati, raviti, hoiti keskkonda. Kuid nüüdseks ei tundu see enam väärtus, mis harvesterid eemal hoiaks. Puu on valuuta. See, mis seal puude vahel on, see kas hukkub või liigub edasi. Muud valikut pole ja see pole ka kellegi mure, sest kui see miski pole punases raamatus, siis see pole ka kellegi probleem.

Mul käis seminaril hiljuti üks karismaatiline noormees, kelle tööks on Eestis väljapoole puitu müüa ja ta oli õnnelik ja uhke, et sai tehingu, et Hiina sai müüdud 500 konteineritäit palke. Hiina ostab meie puitu! Isegi hiinlaste jaoks on meie küsitav summa puidu eest mõistlik. Me käitume hetkel nagu rahanäljas ärikad, kes said maitse suhu – me suudame enda metsa nii edukalt müüa ja seega see on hea äriplaan, sest mets kasvab tagasi. Kõik. Selle kohapealt mõtlemine lõpeb.

Me suudame metsa nii edukalt müüa, sest me anname selle nii odavalt ära! Me ei tee sellest mitte kui midagi. Me oleme allhankijad – me teeme selle kõige lihtsama töö ära. Me ei peaks sellises pöörases mahus puitu välja viima, kui see puit ei oleks nii kuramuse odav ja hinda saab tõsta eelkõige lisandväärtus. See oleks umbes sama, et sul avastatakse tagahoovis täisliku mineraalisisaldusega allikavesi ja seda on tõesti palju ja sul on valida, kas müüa seda vett soovijatele tavalise veena, mille eest sa saad sandikopikaid, või sa paned selle pudelisse, brändid ära ja seisad enda toote taga. Sul kulub pudeliga vett palju vähem ja sa teenid palju enam. Miks müüvad grusiinid Borjomi vett mitu eurot pudel, aga ei too seda sama vett meie metsatulekahjude kustutamiseks? Sest see oleks debiilsus. Raiskamine. Loodusliku väärtusliku ressursi halb majandamine.

Aga kõik see tänane jutt on lihtsalt minu tunded, mis on viimaste aastatega minusse kogunenud. Mind ei häiri paljud asjad. Mind häirivad inimesed, kelle mõtlemine katkeb seal, kus algab raha. Ma tunnen alati metsa minnes rahu ja hingekergust ja nähes lageraiet on tunne, et see on midagi sedavõrd õelat ja kasuahnet. Ma tunnen enda sidet metsaga, siis ka see teema on minu jaoks väga oluline. See on teema, mille peensustega ma end kurssi püüan viia ja mida rohkem ma viin, seda suurem on mu hirm “peale mind tulgu või veeuputus” tüüpide ees. Inimesed, kellel on suur võim, aga vastutuse puudumise tõttu nad ei süvene. Just see, et Eestis ei ole mingit poliitilist vastutust. Kui selgub, et piir Venemaaga läheb 100 miljonit kallimaks. Ups. Juhtus nii. Kui selgub, et raiemahud ei ole reaalsed. Sorry. Me arvasime, et on. Aga noh, tegijal juhtub. Peaasi, et hiinlane Eesti männi kätte saab.

14 kommentaari

  • Maarika
    6 kuud ago

    Aga iga mingi aja tagant tulebki mets maha võtta, muidu läheb vanaks ja ei ole enam midagi väärt 🙂

    • henry
      6 kuud ago

      Ma räägin üleraiest ja seda numbrit soovitakse veelgi tõsta

    • Aarne
      6 kuud ago

      Las kasvab, see pole Sinu oma.

    • Anna
      6 kuud ago

      Oleneb sellest, mis on kellegi väärtused. Metsaelustikule ja metsas käija armastajatele on põlismets väärtuslik. Metsa”majandajatele” muidugi “raisus”… emiteerib, kujutage ette!

    • 6 kuud ago

      Maarika, küsimus ongi selles, kas väärtus on ainult raha? Või ka siilid, sipelagad, seened, sammal, oravad, jalutajad, hingerahu? Kas EV100 künnisel saame öelda, et oleme eestlased tänu sellele, et meil on majanduskasv? Või on Eesti midagi muud, mida ei saa rahas mõõta?

  • E4
    6 kuud ago

    Mis osa metsast ei ole vananedes midagi väärt? See osa, mille riik odavalt maha müüb. Metsa elustik ei lähe metsa vananedes kehvemaks.
    Sõidame ka tihti Põlva ja Võru kandis. Viimaste aastatega on tõesti nii palju metsi maha võetud. Riigi eest otsuseid tegevad inimesed muutuvad samuti iga aastaga järjest ebakompetentsemaks ja selle peale mõtlemine teeb tõsiselt tigedaks ja samas nii jõetuks, sest tunnen, et mina ei saa seda olukorda kuidagi ise muuta :/

  • Katre
    6 kuud ago

    See mets mis Põlva poole sõites on nt seal enne Taevaskoja risti selle pika sirge peal on pàris kindlasti istutatud mets.

    Arvestades et praegu on metsanduse protsent mingi 51 , tsaariajal lõpul olevat ainult 19% olnud, 1939 aastal saadi metsanduse protsendiks 34. Niiet paris põlis ja urgmetsa on Eestis ikka vähe ja loodetavasti suures osas kaitse all.

  • Hel
    6 kuud ago

    Oi mul juhtus kunagi maal sama lugu. Peale laste sündi sain üle mitme aasta korviga metsa ja kui “kohale jõudsin” oli metsatukk läinud. No mis sa oskad kosta.

  • Anna-Liisa
    6 kuud ago

    Ma olen kõigega nõus. Aga minu jaoks oli tiba kummaline seda muret lugeda, kui te tegelikult ju ikkagi metsas ei käi. Lapsed on teil juba suured inimesed, miks te neid kaasa ei võta ja kõik koos ei lähe? Varsti on see kõige parem hetk möödas ja väga võimalik, et teil ei õnnestugi oma lastest loodusehuvilisi ja -hindajaid kasvatada. Nii saab neist ka kolm tegelast, kes küsivad, et mis vingute selle metsa mahavõtmise pärast, vahet pole.
    Minge homme-ülehomme viiekesi, pange korralikult riidesse, võtke termostega kakao ja tee kaasa, toki otsas küpsetamiseks head õiget viinerit ja vahukommi, tehke Eesti ja Eesti metsa auks mõnus matk, pärast pidage väike piknik. Kasvatage lastest loodust hindavad inimesed. See on see väike vastusamm, mille iga Eesti metsast hooliv inimene ise ära saab teha hoolimata sellest, mida teeb RMK. Rääkimata sellest, mida kõike metsas lastele õpetada ja tegelikult ka ise õppida saab.
    Me käime oma kaksikutega metsas väga tihti matkamas. Kui kõndima hakkasid, siis teadlikult harjutasin neid koduümbruses üha pikemate jalutuskäikudega, et metsas jaksaksid. Minge te ka. Andke oma panus, et teie lapsed teaks, miks Eesti loodus on väärt hoidmist.

  • tom
    6 kuud ago

    Ehkki muidu olen läbi ja lõhki realist siis metsa koha pealt löövad emotsioonid keema. Oma aias või maalapil ei raatsi kuidagi puud “tappa”, samas laudu löön seina jumalarahuga. Metsa minnes tuleb mul selline tunne nagu usklikul vist kirikus. Õnneks on veel maailmas ürgmetsi aga Eestis peaks tõepoolest vähe karmima poliitikaga loodust kaitsma, muidu pole lapselastele enam miskit näidata. Ja kes pole metsa lummust tundnud ei saa arugi millest ilma jäänud!

  • 6 kuud ago

    100 aastat tagasi oli Eestis metsa protsent (meie riigi suurust võttes) konkreetne 0%
    100 aastat hiljem ehk tänaseks on metsa maht meie maa-alal 45% ja kasvamas. Mets on jõudnud/jõudmas sinnamaale, kus tema raie on juba mõistlik. See-selleks, kuidas seda tehakse (kes teeb korralikult ümbrust arvestades, kes mitte)

    Meie kolisime 3 aastat tagasi maale elama. Kuigi metsa on/oli vähe ning valasin pisaraid mõttest, et see tuleks maha võtta, siis lasime seda teha. Lageraie (+üksikud seemnepuud jäid) Teenisime arvestatavat kasu ja saame selle eest oma kodu üles ehitada. Lisaks, uue metsa istutada. Ja sedasi see ring käib.

  • 6 kuud ago

    Mulle tundub, et me oleme kaotamas nägemust metsast kui väga ulatuslikust süsteemist, mis puudutab meid väga erinevatel tasanditel. Me võime end inimestena üldjuhul pidada väga isekaks liigiks, kuid üllataval kombel vaatame me mingis valguses omaenda heaolust üle. Võibolla mõneti provokatiivne idee, aga kui me kaitseme loomi-linde, siis miks mitte kaitsta ka iseennast? Miks mitte kaitsta inimpsüühikat? Ehk siis ma räägin vaikusest ja sellest kuidas mürarikas maailm meid inimestena lihtsalt alla neelab sõna otseses mõttes.

    Me kipume ainult neid numbreid ja eurosid taga ajama, aga mis kasu on meil mingisuguste füüsiliste objektide loomisest ja püstitamisest kui me nende keskel muutume järjest haigemaks nii füüsiliselt kui psüühiliselt?

    Hea märk on minu jaoks see, et üha rohkem inimesi on hakanud kahtlema selles, et kas tõesti see palk on metsa ainus väärtus? Võtame mingisuguse keskmise väärtuse ja suurusega metsa, raiume selle maha, müüme palgiks. Nüüd võiksime saadud summa jagada 40-50ga (vastavalt aastatele, mille jooksul kasvab uus mets asemele). Kas see aastatulu on tõesti nii üüratu? Lisame võrdluseks sinna kõrvale oskusliku loodusturismi koos erinevate metsasaaduste korjamisega ja lisaks vaimne heaolu, mille paranemine selliste ökosüsteemide vahetus läheduses on tänase seisuga isegi mõõdetav….mulle tundub, et seal ei olegi midagi võrrelda?

    Täienduseks lisan, et ma pole mingisugune metsaraiumise antikristus. Mulle oleks oluline, et me mõistaksime, mida me enda eludega teeme. Olgem ausad – suur osa meist ei saa päris hästi ikkagi aru, et mida see meiega teeb kui see evolutsiooniline kodu meie ümbert kaob.

    Selle majandamine peab olema palju teadlikum kui see on täna.

  • CT.
    5 kuud ago

    Kulda väärt postitus ja tagasiside kommentaariumis! Huvitav lugemine.

    Lapsed metsa! Elagu noorus ja meie mälestused lapsepõlvest. Tänapäeva eestis on veel! võimalik oma lastele meie kogetud lapsepõlve elamusi pakkuda ja kasvatada neid selles vaimus, enne kui hilja.

    See maailm ja nutivärk on kõvasti arenenud. Meie ajal lauatelefonid ja hommikust õhtuni õues olemised, keegi ei tahtnud toas igavleda. Väljasolemise rõõmud on kadumas kahjuks.

    Tänapäeva lapsevanemate südamerahuks ja turvatundeks on lastel mobiiltelefonid päris varakult. Ohud on meie euroopastunud ajus, põlise kodaniku pilt on hägune ja segaduses. Mida uskuda ja mida mitte. Eesti on endiselt turvaline.

    Mugav nutivärk vallutab maailma ja arendab omamoodi. Mälestused tekivad muudest asjadest.

  • Kaili
    4 kuud ago

    Väärt postitus. Kurjaks ajavad jutud, kuidas metsaprotsent kasvab ja puit läheb raisku. Kuidas on võimalik, et inimesed ei näe metsas muud väärtust peale puidu. Kuidas on võimalik, et pole olemas muud puidu kättesaamisvormi kui lageraided (kuulujärgi olevat Norras lageraided ära keelatud). Ja nii kindlalt seistakse nende väidete eest.

    Ma kütan puudega, elan puust majas ja kasutan puidust mööblit. Ma pole selle vastu, et metsast midagi välja võetaks. Aga seda saab ometi teha muud moodi kui lageraietega. Loomulikult see on kallim, aga samal ajal jääb alles elupaik kogu metsaelustikule ja ühtlasi ka inimesele. Mulle ja minu lastele.

    Ma tunnen tõesti, et ma olen raevus ja selle raevu keskmes on armastus (nii nagu Valdur Mikita oma artiklis kirjutas). Kogu see teema paneb mind ahastama ja ajab nutma, aga mida teha annaks?

Jäta kommentaar