Esileedi soovist mind õnnetuks teha, mõtteid blogimisest ja ideid koostööpartneritele

Kuulge, midagi ootamatut ja hirmsat juhtus eile. Igal juhul on kell kohe üks öösel ja mul pole unest haisugi. Silmad pärani nagu tõllarattad. Nimelt teatas Esileedi uudise, mis mind totaalselt rajalt maha võttis. Ei, me ei saa neljandat last. Selle elaksin ma veel kuidagi üle. Isegi ühes Roaldi saates ütles Saaremaa praost, et peale kolmandat last pole enam vahet mitu last sul on. Seega poleks see midagi väga hullu. Ja Esileedi on nagunii oma kavala pilguga noogutamas, et nagunii me saame kunagi ühe lapse veel. Ma ei tea, kuidas ja kellega, aga ta tundub nii enesekindel, et ka see sunnib mind magama üks silm lahti, puhuks, kui ta midagi üritama peaks.

Aga see hirmus asi. Oh jah. Nimelt me läheme 24. detsembril Esileedi vanemate juurde õhtusöögile. Nii nagu igal aastal ja seal on alati tore. Kuid siis teatas Esileedi, et lisaks sellele jääme me kõik ka sinna ööseks!!! Mina ka! Te ei kujuta ette missugune piin on mul kellegi teise juures magada. Ok, hotelliga pole mul probleemi, aga kellegi teise kodus magada… Vale madrats, vale voodi. Seal on alati ilgelt palav, tualett on kilomeetri kaugusel esimesel korrusel. Võõras padi. Ok jah, esimese maailma probleemid, aga pole midagi mõnusamat kui ärgata peale toredat õhtut iseenda kodus.

Ma vist olen ka rääkinud, aga mul on ka tualetis käimine külas raskendatud. Ma olin juba aasta aega Esileedi juures ööbinud ja ma käisin ikka number kahel kodus. Isegi kui vajadus tuli kell 22 õhtul peale – autole hääled sisse ja koju sudokut lahendama. Minu kiiks. Ma olin kunagi väiksena pioneerilaagris 10 päeva. Kogu selle aja – mitte ühtegi korda. Isegi häda ei tekkinud. Nii kui autoaknast kodu nägin, läks kiireks.

Eks ma olen seda asja lõdvemaks nüüd lasknud ja saan ka võõrsil olles asjad tehtud, kuid see on siiski minu jaoks stress. See pole ka peamine põhjus, miks ma ei taha sinna ööseks minna. Ma ei taha sinna ööseks minna, sest ma saaksin ju olla kodus. Lisaks tuleb me sõber meie maja selleks ajaks valvama ja mul oleks võimalus temaga hommikuni arutada, kuidas maailma paremaks teha.

Kuid rääkides jõuludest, siis ma ei ostnudki Esileedile mitte midagi. Ma ostsin talle parka (see jopeasi), aga see oli vale number ja ma sain raha tagasi. Ehk siis tegelikult ma ostsin, aga samas ei ostnud ka. Aga eks mul on homme-ülehomme aega veel kaevata ja leida midagi, mis ta heldima paneb. Minule on kerge kingitusi teha. Üks asi, millest ma unistan, on droon. Lihtne – kingi mulle droon. Mul pole seda kunagi olnud ja ma pole seda ka kunagi kordagi lennutanud, aga see on miski, mis mind hetkel paelub. NB Esileedi! Ära kingi mulle drooni, sest see on nagu kõigi muude tehnika vidinatega- ma kasutan seda 5 korda ja siis võtan ta iga 5 kuu tagant välja, et viis minutit mängida. Aga siiski, kui kellelgi on droon, mis seisab ja tahaksite tuju rikkuva hinnaga ära müüa, siis ma võin olla täitsa huviline. Tuju peab siis sul ära minema. Mina peaksin vastukaaluks hästi rõõmus olema ja peaksin tundma, et ma ei suuda oma õnne uskuda. Aga ma eriti palju jõuludele ei pühenduks, sest 24.ndal tuleb mul nagunii jõuluteemaline postitus.

Aga räägin kahe sõnaga möödunud aastast. Või äkki teen liiga pealiskaudse, kui ma siia otsa lihtsalt lisan. Äkki võtan arvuti Esileedi vanemate juurde lihtsalt kaasa ja seal teeks põhjaliku postituse. Teeme nii jah. Siis ma räägiks möödunud aastast ja räägiks plaanidest uueks aastaks. Lisaks ei taha ma võlgu uude aastasse kaasa võtta ja mul tuleb paar võlga ära klattida. Mul seisab riiulil juba jupp aega mitu asja, mida ma lubasin teiega jagada. Need üritan ka veel jooksvasse aastasse mahutada.

Üks asi, mida ma tahtsin küsida. Ega teie seas ei ole graafilist disainerit? Mu blogil on praegu mingi logo, mis aga mind kuidagi ei rahulda. Ei ole mingit samastumist, ega miskit. Äkki keegi teist oskab kunsti ja teil on tekkinud mingi ettekujutus, mis võiks sobida meie blogile. Praegune on valmistatud Pakistanis 5 euro eest ja see näeb ka välja nagu logo, mis on valmistatud Pakistanis viie euro eest. Loomulikult ei eelda ma, et sa peaksid tasuta tööd tegema. Tasu määrad ikka sina ise. Nii nagu need asjad ikka käivad.

Kuid häid jõule tahaksin soovida kõigile teile juba praegu. Olete olnud väga toetavad lugejad terve aasta jooksul. Aitäh teile rohkete häälte eest, mis te mulle EBA valimistel andsite. Kolm aastat olen osalenud ja kolm aastat olen ma ka kõikides kategooriates võitnud, kus ma end üles seadsin. Kas ka järgmisel aastal? Ma olen kindel, et te toetaksite meid jätkuvalt, sest teie number on ajas kasvav ning tulemus oleks isegi parem, kuid ma pigem arvan, et ma järgmisel aastal ei osale. Ma ei pane seda lukku, aga kui ma hetkel neid kategooriaid vaatan, siis ma ei oskaks end kusagile paigutada, kus ma end nö koduselt tunneks ja pealegi on nii palju omanäolisi peale kasvamas ja ka vanu olijaid, kes vääriksid enam tähelepanu, et äkki olekski mõistlik kõrvale astuda. On ka mitmeid teisi suuri, kes seal ei osale (väga erinevatel põhjustel). Füüsiliselt on blogijad kõik minust kolm korda väiksemad, aga nende lugejaskond on võimas. Kui nemad ei aja seal au ja kuulsust taga, siis äkki ei peaks mina ka. Näis. Mis teie arvate?

Häid jõule ka kõikidele kaasblogijatele! Mul on natuke kahju, et blogi kirjutamine on Eestis suuresti see, mis ta algselt olema peaks – päeviku kirjutamine. Kuid ma arvan, et need, kes ei taha lihtsalt põlve otsas kirjutada, vaid hea meelega represendiks (mis oleks siin parem sõna? esindaks? meh) enda nimega blogisfääri, siis saaks nii palju lahedat ette võtta. Nagu blogijate collabid, ühisüritused, mõttetalgud, kuidas kaasata meediat/partnereid jne. Asi võiks olla palju vahvam ja meelelahutuslikum. Kuid loomulikult see võib paljude puhul olla vastupidine soov. Ei tahagi teistega suhelda, ega kusagile kuuluda. Tahetaksegi kirjutada, mis südamel ja kõik. Loeb keegi või ei loe, ei olegi oluline. Ma lootsin, et midagi taolist hakkab marimellide Blogit arendama, aga eks nad seavad oma atra vist veel, sest ma ei ole veel päris kindel, mis rolli ta täpsemalt endal näeb.

Ja häid jõule kõigile ettevõtetele, kellega ma sel aastal midagi koos teinud olen! Ma küsin ikka alati tagasisidet ka, et kuidas tulemustega rahule jäädi ja hea on tõdeda, et kõik, peale ühe ettevõtte, jäid tulemustega väga rahule ja soovivad minuga ka edaspidi koostööd teha. Mul on väga kahju, et see üks ettevõtmine ei toonud loodetud tulemust. Kaks võimalust, kas ootused olid põhjendamatult suured või minu poolne tulemus ootamatult halb. Kuidas iganes, ma õpin sellest ja oskan ehk partneritega tulevikus eesmärke paremini paika panna.

Ma olen viimastel nädalatel mitu väga head koostööd tagasi lükanud. Erinevatel põhjendustel. Kuid üheks on olnud see, et sisend ja väljund pole olnud loogilises vahekorras. Kui sa paned rahavahetusmasinasse ühe euro ja ootad et sealt pudeneks välja kümme 20-sendist, siis sa pettud. Seega selleks, et ettevõtted ei pettuks, olen ma tagasi lükanud korduvalt nii raha kui ka häid pakkumisi. Üks mahahõige facebookis ei saa ettevõtet pankrotieelsest seisust välja tuua. Kui sa kirjutad mulle, et ma olen ta viimane lootus, et müüki tõsta, palun teeme koostööd, siis ma ei ole võluvits. Ma ei müü blogis tooteid. Ma olen abiks ehk eelistuste tekitamisel, aga keegi ei lähe ostma endale uut triikrauda, sest sel on viis uut funktsiooni. Kui neid olemasolev enam ei rahulda, siis poodi minnes võivad nad osta selle, mis ma neile soovitasin, sest ma olen rääkinud, miks see hea on. Kui ettevõte suudab mind vaimustada, suudan mina ka selle emotsiooni edasi anda.

Aga ma kirjutakski lõppu siia natuke ettevõtetele, kes plaanivad blogidega koostöid, et kuidas mina seda näen. Teistele ei olegi see jutt ehk huvitav. Aga 24ndal siis tuleb uus blogi, ärge unustage!

Kuna ma hindan seda blogi kui ka potentsiaalset elatusallikat, siis ma püüan selle kvaliteeti hoida ja soovitada asju, mille puhul ma tõesti usun, et sellest asjast rääkimine võiks neile kasuks tulla. Või siis vähemasti ei tule kahjuks. Sellepärast on mul moraalselt raske soovitada tööstust, mis võtab inimesel vabaduse- nikotiini, alkoholi, hasartmängud. Kuigi mehena olen ka mina natuke kõige selle lummuses – ma tahaks hea meelega teha koostööd mõne viski firmaga, et mekkida nende parimaid maitseid, sest mul ei ole kunagi alkoholiprobleemi olnud. Küll oli mu isa joodik ja selleks ei pea olema ekspert, et näha, kuidas see sõltuvus meie rahvast muserdab. Seega ma olen nõus loobuma rahast ja võimalusest avastada enda jaoks nii huvitavat maailma ja seda mitte reklaamima. Ma joon nagunii alkoholi keskmiselt korra aastas, kui me kusagile ööseks jääme. Kui mul on väiksemgi lootus, et me võiksime siiski koju tulla, ei joo ma juba selle olematult pisikese lootuse tõttu. Sama ka kasiinodega – lahe võiks olla seltskonna blogijatega teha üks vinge pokkeriõhtu, aga 99% neist, kes oma raha neisse kohtadesse viivad, istuvad tursanägudega automaatide taga ja palvetavad, et nad osagi mahamängitud rahast tagasi saaks.

Kuid ettevõtetega on mul erinevaid koostöövõimalusi – kas ainult facebook, instagram, blogi, või kõik koos. Kõik sõltub sellest, mis on eesmärk. Loomulikult küsin ma ka tasu erinevalt, sest kõik võtavad mult erinevalt aega. Kui blogipostitus võtab mul äkki mingi 2 tundi aega, pluss piltide juurde tegemine jne, siis FB postitus võtab aega ehk 20-30 minutit. Aga ma ei müü ju ainult enda tööd, vaid pigem potentsiaali, mida minu ehitatud platvorm kannab.

FB postitus on ka kõige lühema elueaga. Umbes kahe päevaga on see ajaloos ja seda justkui ei olegi enam olemas. Seega on see mõistlik kiirete üleskutsete jaoks – näiteks loosid, et saada endale rohkem fänne Facebooki, või on limiteeritud aeg mingile allahindlusele. Miski, mis paneb inimesed kiiresti tegutsema. Kui sinu eesmärk on mingi kauba müüki tõsta, siis see ei ole sinu lahendus, vaid sa peaksid mõtlema blogipostituse peale. Kui sa ei müü mingit “vau” toodet, mille puhul inimesed näeksid, et jumal tänatud, et ma sellise vinge asja otsa komistasin, siis ma ei näe, kuidas reklaam aitaks kirelt müüki tõsta. Blogi on siiski platvorm, kus on palju jälgijaid ja koostöö on võimalus neile end tutvustada.

Blogipostitus on vajalik siis kui tegu on rohkem süvenemist nõudva tootega. Või keerulisema väljendiga öeldes – kui tekib kognitiivne dissonants. Näiteks ökotooted ja hind- selleks, et tarbijale selgeks teha, miks öko on parem kui täispritsitud, vajab see natuke laiemat lähenemist kui FB väljahõige. Või siis tehnikatooted. Kui mina räägin tehnikast, siis ma ei räägi tehnikast nagu tehnikaajakirjad, vaid ma räägin kui tavatarbija, kellele tegelikult tehnika suunatud ongi. Kui mina suudan selle endale maha müüa, siis ma suudan selle ka blogi kaudu edasi anda. Näiteks sel aastal tegin koostööd Philipsiga, nende tolmuimejat kasutades. Mulle kirjutavad ka nüüd, pool aastat hiljem inimesed, et uurida, kas me oleme jätkuvalt rahul. Sest blogipostitus elab kauem ja mida aega edasi, seda paremini ta elab, sest ta liigub google otsingutes ettepoole. Ma tean kahte konkreetset inimest, kes ostsid endale auto suuresti selle põhjal, mida mina blogis kirjutasin. Kahtlesid kahe vahel ja peale minu postitust, tegid otsuse selle kasuks, mida mina soovitanud olin. See on vaid meeldetuletus mulle kui suur vastutus mul enda sõnade eest on.

Seega kui te näete enda toodetes konkurentsieelist või huvitavat nüanssi, siis seda on blogi kaudu tunduvalt parem edasi anda. Õigemini FBs on see suhteliselt võimatu.

Kuid kõige paremini toimib jooksev koostöö. Kõik, kes meid sotsiaalmeedias jälgivad, teavad arvatavasti, et ma teen koostööd BredenKidsiga. Nüüdseks teevad nad koostööd ka paljude teistega. Mina olin esimene :). Ja kui meie lapsed kannavad midagi BredenKidsi toodetut (nagu allolev pilt), siis ma mainin selle ka trellidega ära, sest just selline on meie koostöövorm ja selliselt on nad pidevalt pildis. Mitte pealesunnitult ega surutult, sest me ei näe vaeva, et lastel kogu aeg Breden seljas oleks, aga kuna meie koostöö on jooksev, siis on ta ka kogu aeg pildis ja ka teilt tuleb regulaarselt kirju, kas meie kaudu Bredenit soodsamalt saab. Hetkel mitte, aga äkki ühel hetkel. Asja point on see, et te märkate seda ja kui teile see meeldib, siis te teate, kelle toodetud.

#bredenkids

Aga kogu asja mõte on see, et te peate ise nägema seda potentsiaali. Kui te ostate endale ajakirja näiteks A4 müügipinda, siis te maksate selle eest kindla summa ja loodate, et keegi, kes seda ajakirja loeb, satub teie reklaamile sel hetkel, kui tal just selle järgi vajadus on. Mitmetel blogidel on ajakirjade tiraažiga võrreldav jälgijaskond ja inimesed käivad neid postitusi konkreetselt lugemas. Te ei pea lootma, et äkki inimesed satuvad selle peale – tuhanded inimesed tulevad, et lugeda ja kui teemaks on tooted, mida te pakute ja mis probleemi need lahendavad, siis sellest saavad teada ka lugejad. Mitte ükski teine vorm seda ei paku – te ei loe ju Postimehes reklaamartikleid, mis on kirjaga SISUTURUNDUS. Kuid blogidega on teine lugu, sest isegi kui on ära märgitud (ja ma loodan, et see öeldakse ikka välja), et tegemist koostööpostitusega/reklaamartikliga/makstud postitusega, siis seda loetakse ikka, sest see on selle blogija enda kirjutatud, kelle lugusid lugema tullaksegi, mitte mingi portaali anonüümne copywriter.

Aga jällegi, seda potentsiaali peavad mõistma ettevõtted ise. Ja ma ei küsi ka eriti väikest summat koostöö eest, mis tähendab, et me peame selle eesmärgi ja sõnumi enne konkreetselt paika panema, et tulemus ei oleks pettumust valmistav. Ma arvan, et ma hindan õiglaselt potentsiaali ja ka hind, mida ma küsin, on õiglane. See on ka koostööpartneritele kasulik, sest kui ma teeks tööd toodete eest või poolmuidu, oleks ka blogi reklaami täis, kuid lugejad käivad siin meie, mitte toodete pärast. Kõrgem hind tähendab paremat tähelepanukeskmes olemist ja paremaid võimalusi saada loodetud tulemus.

Kuid aitäh kõigile, kes mind sel aastal usaldasid ja nagu te näete, see ei ole võluvits (kuigi üks ettevõte tõstis ühe postitusega ja nädalase pildis olekuga enda fännide arvu 40lt 700ni), kuid see võib olla väga hea tööriist, et jõuda inimeste silmapiirile ning muutuda kindlaks valikuks. Blogi võimaldab viia sõnumi tuhandeteni ja koostööna lahendada lugejate olemasolevaid probleeme. Vahel ka neid, milelst nad ise teadlikud ei olnud:). See eeldab nii koostööpartneriga kui lugejatega täielikku ausust, sest mina hindan seda, et mind usaldatakse ja ma annan heas usu endast parima, et see nii ka jääb. Ilusat algavat nädalavahetust!


PS! Kõik tänased pildid (peale lumemehe ja auto pildi) tegi meist imeline Raili Adoson sel päeval kui lund oli

2 kommentaari

  • Maile
    4 nädalat ago

    http://www.murphy.ee
    Sealt saab logo 😉😉

  • Krista
    4 nädalat ago

    Soovitaks lasta lastel logo joonistada 🙂 nt joonistagu “issi blogimas”, seejärel arvutisse vektoriteks vb veidike abikätt ja ongi logo, mis on omapärane ja teie.

Jäta kommentaar