Miks meie lapsed teavad, et me neid niiiiiiiii palju armastame?

Noh, sest me ütleme neile! Nii lihtne see ongi.

“Issi, ma armastan sind niiiiiiiiiii palju”, teatab Noorsand ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Sest just nii ütlen mina talle kui väga ma teda armastan. Piiga, kes seda eemalt näeb, hüppab hetkega mulle sülle ajab käed laiali ning ütleb “Almastan issi pallu”. Seda näeb eemalt Vennas, kes tormab tulistjalu minu juurde, torkab näpuga silma ja jookseb itsitades minema.

Me oleme midagi õigesti teinud. Meie lapsed jagavad ja tahavad jagada õrnust ja armastust. See käib loomulikult käsikäes näpistamise, sikutamise ja löömisega. Kuid kui kõik vägivallaaktid saab ühele poole, on armastuse aeg käes.

Noorsand on selles eriti osav. Ta teab täpselt, mis meid heldima paneb. “Pane tahvel käest ära, aitab küll!”. “Kolm minutit veel!” vastab Noorsand ja tõstab viis sõrme püsti. “Ei, aitab”. Siis ta ohkab, paneb tahvli kõrvale, ajab käed laiali ning kirjeldab kui väga ta mind ikka armastab. Ta tahab minuga ühel lainel olla, sest juba temagi mõistab seda hoolivuse nii vaimset kui materiaalset poolt – ma ei taha, et ta tahvlit ära paneks sellepärast, et ma temast ei hooli, vaid sellepräast, et ma hoolin. Loomulikult ei ole ta valmis seda kohe ära panema kui ma ütlen ja sellepärast annamegi me talle alati ette teada: “Viis minutit veel ja siis paneme tahvli puhkama.”

Eks me ole seda õrnuse avaldamist ise soosinud ka. Me püüame olla teadlikud sellest, mida me oma lastele ütleme. Oluline on ju see, et nad mõistaksid, et mitte inimesed ei ole rumalad, vaid teod võivad olla. Mitte need teod, mida ma kasvuhoone ümbruses surnuks tallan. Ei, võtan tagasi, need teod on ka rumalad. Aga ma pean silmas, et mitte lapsed ei ole pahad, vaid ka head lapsed teevad aeg-ajalt pahandusi.

Seepärast me hoiame kõrvu lahti ka siis kui vanavanemad neid hoiavad, sest eks nad ole teine põlvkond, teised arusaamad. Meie põlvkond kuulis ju palju sellist: “rumal poiss”, “paha poiss”, “Henry kui sa seda kohe ei tee, siis ma ei armasta sind enam!”

Rahune ema, ma tegin nalja. Sa pole kunagi armastusega kaubelnud.

Ehk siis need sõnumid, mida me lastele püüame edestada ongi see, et nad on väga hoitud ja armastatud ja kui me pahandame, siis mitte sellepärast, et nemad tropid on, vaid midagi, mis nad tegid oli pahandamise ära teeninud. Tundub, et see mõjub ka, sest nad on ka üksteise vahel õrnad. Ja see pole iseenesestmõistetav asi. Eks loomulikult tuleb neil sageli ette nääklemisi ja löömisi. Piiga ja Vennas on legendaarsed üksteise peale kitujad ja kuna nad ise veel väga palju ei räägi, siis kitumine käib nutu ja jorinaga, mida nad esile toovad kui emb-kumb peaks kasvõi korraks üksteise vastu minema.

Kuid need negatiivsed hetked asenduvad kiiresti armsatega, kui Piiga tõttab koridori, et aidata Vennasel õueriideid seljast. Kui Vennas kiirustab teisele korrusele, sest ta kuulis poole kõrvaga, et Piiga otsib lutti taga ja ta teab, et teisel korrusel on alati kusagil mõni lutt. Või kui Noorsand kuuleb neid kahte omavahel nääklemaks, tõstab käe üles ja karjatab “Stopp”, läheb tardunud Vennase juurde, kallistab teda, kummardab tema tasemele ja vibutab sõrmega “Ei tohi õde kiusata!” ja pöördub siis Piiga poole, kallistab teda ja manitseb teda venda kiusamast.

Kui kaksikute esimesel aastal ja kauemgi, olime kogu aeg hädas, et Noorsand kippus neile selga ja pea peale istuma, siis see on õnneks lõppenud. Veelgi enam, sageli ei löö Noorsand neid enam vastugi, kui keegi neist teda frustreerunult lööb või näpistab. “Aia! Ei tohi haiget teha!” ja löömise asemel suundub ta minu või Esileedi suunda, et me teda lohutaksime ja valusale kohale peale puhuksime.

Ma ei tea, kust see tuleb, sest mina olen legendaarne tagasitegija. Mul on füüsiline sund vastu lüüa. Vahel kui keegi neist mulle munadesse kargab, siis see suur vihalaine, mis minusse koguneb, see kasvatab ja õpetab. Ma olen kogu aeg öelnud, et minu lapsed õpetavad mind. Nad on õpetanud mind ka enda viha talitsema. Esileedi on õnneks pääsenud sinikateta. Eks te peate ise järeldama, kas seetõttu, et ma ei ole teda löönud või seetõttu, et ma oskan lüüa nii, et sinikaid ei jää.

Aga see selleks.

Kunagi ma vaatasin ühte filmi nimega “The Help” ja seal ütles lapsehoidja väikesele mustanahalisele tüdrukule: “You is kind, you is smart, you is important” (natuke katkises ingliskeeles: oled lahke, oled tark, oled oluline). See oli enne kui ma üldse lastesaamisele mõtlesin, aga ma mõtlesin, et kui ma kunagi saan, siis ma teen temaga (nendega) sama moodi. Ma sisendan talle (neile) iga päev kui armastatud ja oluline ta(nad) on. Kui tähtis ja nutikas ta on. Ma usun, et selline enesehinnangu boostimine on oluline, sest ühel hetkel võtab su alateadvus selle vastu ja sa hakkadki end nägema targa ja armastatuna. Ja sa ei löö enam käega, sest sa oled nagunii loll ja ei oska, vaid sa hakkad andma endale võimalusi. Kui sa oled enesekindel, julged sa ka võtta vastutusi ja elada julgemalt.

Sama asja võib rakendada kõigiga, kes ei usu, et nad on armastust väärt. Inimestega, kelle enesehinnang mutta tambitud. Kellele on aastaid üritatud selgeks teha, et kui nad sellest destruktiivsest suhtest minema lähevad, jäävad nad üksi, sest mitte keegi teine ei vaataks tema poolegi. Läksin vist liiga spetsiifiliseks. Ma lihtsalt näen selliseid inimesi ja nende pilt endast on nii moondunud, et nad ei vajagi muud kui tunda, et neid armastatakse ja neist hoolitakse.

Ja ühed, kes seda tingimusteta armastust meile pakuvad, on meie lapsed. Nad ajavad käed laiali, et kujutada seda armastuse suurust, mida nad meile väljendada tahavad, või Vennase puhul sõrmega silma.  Ok, see pole ehk armastuse avaldamise žest, aga alati ta tuleb varem või hiljem mulle taas sülle, võtab mu pöidla endale pihku, veab mu käe ümber enda ja poeb pead minule nõjatades kaissu. Kes meile veel seda pakuks? Teod? Ja nii nagu meie üritame hoida neid armastavas keskkonnas, pakuvad nad ise ka meile väga palju vastu. Tänase postituse mõte oligi see, et tuleviku lastele öelda (kui nad seda kunagi lugema peaksid), et me märkame ja hindame, mida te üksteise ja meie heaks teete 😉

1 kommentaar

  • Kadi
    4 nädalat ago

    Me nägime kaasaga suvel trammis ühte ema kahe lapsega. Väiksem oli vist just mingit pahandust teinud, sest kui nad trammi astusid siis ta teatas, et ta on rumal poiss. Ema seletas talle ülimalt rahulikult ja armsasti, et ta ei ole rumal. Ta lihtsalt tegi ühe rumala teo ja on sellest hoolimata tubli poiss. See oli nii ilus hetk. Arutasime pärast kaasaga omavahel, et tahame kunagi samasugused vanemad olla.

Jäta kommentaar