“Isa, kas teil on halb?” Ei, ei ole. Emotsioonid on.

„Me saame kaksikud!” teatasin ma emale telefonitorru. Vaikus. „Sa teed ju ikka nalja, Henry. Räägi nüüd tõsist juttu. Kuidas teil läks?”

„Päriselt saame ka kaksikud!”

„Oh issand. Ausalt?”

„Aprill! Mõtle, kui me saakski päriselt kaksikud. Kui hull see oleks. Me ei saa ühe lapsegagi hakkama…”

Sel hetkel me ei teadnud, et aprillinali, mille ma just teinud olin, ei olnudki nali. Ma ei teinud oma ema narriks ja kes viimasena naerab, naerab paremini, pidas antud kontekstis ideaalselt paika. Selle vahega, et keegi ei naernud, vaid mu ema oli samasuguses šokis nagu ma isegi. Kuid kõigest paar nädalat hiljem ütles arst ultrahelis meie peres klassikaks saanud lause: „Seda, et te kaksikud saate, seda te ju teate, eks?”

Maailm kukkus kokku. Noorsand lasi ju ennast meisterdada üle aasta. Palju vaeva ja sahmerdamist. Jah, me olime jõudnud sellesse olukorda, kus seks oli muutnud tüütuks kohustuseks, sest me ei saanud ju ometi ovulatsiooni perioodi maha magada.

„Ma ei jõua täna kallis. Ma olen niiiii väsinud.”

„Henry, võtame ennast kokku. Minu jaoks on mõte seksist sama ebameeldiv nagu sinulegi…”

Kuid kaksikud tulid esimese korraga. Me vist ei pidanud selle jaoks seksimagi. Ma vist hüüdsin Esileedile; „Hei, tellime või teeme ise midagi süüa?” ja järgmine hetk oli ta rase. Nii lihtsalt see käiski. Ma arvan, et ma alateadlikult võtsingi isaks saanuna nii palju kaalus juurde, et Esileedi edaspidi minuga voodisse minna ei tahaks ja me jumala eest enam lapsi ei saaks. Aga ma ei saa midagi parata, oma šarmiga olen ma vaese proua põlved nii nõrgaks ajanud, et ta aina usutleb mind lootusrikkalt, et kas ma olen ikka 100% kindel, et ma enam kunagi ühtegi last ei taha? „99,99%” vastan ma ja astun otsemaid külmkapi ette, et 14 kohukest alla neelata ja 3 kilo nädalavahetusega juurde võtta. See 0,01% jäi tagavaraks, sest mine tea, äkki ma sisimas kunagi tahan, sest kui meil tuli jutuks, kas ma võiksin kaaluda vasektoomiat, teatasin mina, et on kaks asja siin maailma, mida ma nõus tegema pole – vasektoomiat ja värskekapsasuppi. Las teised teevad. Äkki ma jätan endale igaks juhuks võimalused avatuks. Ja kurat, mine tea, äkki kui Esileedi ütleks, et ka tema enam lapsi ei soovi, hakkaks mult see naiseiha peletav pekikiht ka hoogsamalt kaduma. Siin pildil ma umbes kuu enne Noorsandi sündi ja just habemega tutvununa.

Täna kaks aastat tagasi nad olidki kohal. ”Isa, kas teil on paha?” küsis üks ämmaemandatest sünnituse ajal. Rahvast oli seal üsna rohkelt. „Ei. Ei ole. Emotsioonid!” teatasin ma vastu. Siiani painab sees, et kas mu emotsionaalne kõrghetk, kus ma poetan pisara, näeb kõrvaltvaatajale samasugune välja nagu ma hakkaks kohe-kohe oksendama? Teinekord kui ma mingil põhjusel liiga palju alkoholi jooma peaks ja tualetis potti kallistan, siis saan ukse taga muretsejatele öelda, et ei, ma ei oksenda. Ma lugesin Bämbi raamatut ja ta ema tapeti just ära. Ma olen lihtsalt emotsionaalne siin poti juures…

See oli ka päev kui Noorsand pidi suureks poisiks hakkama. Ta oli nüüd suur vend. Ta kisti ema kaitsvast kaisust ja suruti minu üha kosuvasse rüppe, mis tulevikus Esileedi lähenemiskatseid tõrjuma oli mõeldud. Enam ei saanud ta meie 100%list tähelepanu ja pidi hakkama seda jagama kahe kortsulise ja jaurava tegelasega. Juba peale paari päeva nende jalaga togimist ja minust eemal hoidmist andis Noorsand mõista, et oli tore ja värki, aga saadaks need tegelased nüüd tuldud teed tagasi. Aga nad ei läinud. Nad jäidki. Ja tänaseks on need kolm tattnina (neil kõigil nohu hetkel) maailma suurimad sõbrad.

Sellised sõbrad muidugi, kes on nõus üksteist liumäelt alla tõukama ja viimase kommi kausist ära krabama. Aga siiski suured sõbrad. Nad ise ei märkagi, aga nad teevad selle alaise nääklemise ja võitluse juures pidevalt üksteisest hoolivaid žeste. Kuigi nad võistlevad pidevalt, kes kolmest saab mulle teise tuppa ununenud telefoni või diivani all peidus oleva puldi tuua (parim võistlus ever) ja kolmest kaks nutavad, kui neil see ei õnnestu, siis järgmine hetk on võitja luuserite juures ja lohutab neid. Toob neile teisi mänguasju ja silitab päid, et kaotusvalu kuidagi summutada.

Piiga, sa oled imeline. Sa oled kõige rõõmsam tüdruk meie peres. Küll ka ainus tüdruk kui me Esileedi välja jätame. Aga jätame tema välja, sest tema pole aastaid maganud ja sealt rõõmsat nooti ilma ähvarduseta välja võluda on keeruline. Sa lähed särama kui sa leiad selle, mida sa otsimas oled. Iga kord kui ma sulle musi teen, ütled sa mulle aitäh. Võta heaks! Kuid kui sa teaks kui palju see väike musi mulle annab. Sa oled ka kõige kangem tüdruk meie peres. Sa vihkad tagant kiirustamist. Kui ma ei luba sul paljalt külma kivi peale minna kui välisuks lahti on tehtud, siis selle asemel, et kiirelt tuppa sooja joosta, istud sa paljalt maha ja keeldud liikumast, sest kes ma selline olen, et sind tagant kiirustada?

Sa tahad juua, kui keegi teine küsib juua. Sa tahad süüa, kui keegi teine sööb midagi. Isegi kui su taldrik puutumata on ja minu taldrikus on täpselt sama toit, on minu toit sulle 100 korda maitsvam. Sa tahad mängida nende asjadega, millega teised mängivad ja seega sa oled ka meister konfliktide korraldamises. Sa oskad nii armsalt käsu peale kurba nägu teha ja siis jälle naeratada. Sa oled imeline ja selle kahe aastaga oled sa mulle õpetanud, et ma suudaksin kogu südamest armastada naisterahvast ka siis, kui ta end täis kakab ja mina seda puhastama pean.

Vennas, sina oled hoopis teist tõugu kui su vend ja õde. Sa oled meie pere insener. Kui nemad on kaks sellist, kes teevad asju lahti haamritega, siis sina võtad iga mutri ja kruvi üksipulgi lahti. Kui me olime Noorsandi pärast mures, et äkki on tal midagi viga, et ta üldse sõna ei kuula, siis võrreldes sinuga on Noorsand nagu dresseeritud pommikoer. Sa oled lihtsalt nii taltsutamatu. Kui ma tõstan su peale häält, sa naerad. Kui ma tulen kurjalt su nina alla sõrmega vehkima, üritad sa sellest naerdes hammastega kinni saada. Kui ma keelan miskit, siis su pilk reedab hetkega, et piisab mul vaid teise ruumi astuda, kui sa oled seda juba tegemas. Ma tunnen sinus väga palju ennast ära ja see hirmutab ja rahustab mind, sest see tähendab, et sinust saab küll mässaja, kuid sa ei kaota kunagi enda vastutustunnet.

Sa armastad blondi peaga naisterahvaid ja kõik blondid, kes on sinuga tegelemas käinud, on saanud sinu jäägitu tähelepanu. Sa istud neile sülle ja kallistad neid liikumatult seni kaua, kuni nad kontrollima hakkavad, kas sa ikka ärkvel oled. Sa oled alati. Me oleme suutnud sind edukalt nutiseadmetest eemal hoida, kuid viimastel nädalatel on see aina keerulisem, sest see kõik pakub sulle meeletut huvi. Sina tood meie perre selle kodusoojuse ja tunde, et me toimime kõige paremini perekonnana, sest nii kui on keegi puudu, käid sa pidevalt kontrollimas, kas ta on juba tulemas- lähed koridori klaasi juurde, vaatad õue ja tuled tagasi mängima, et mingi aja pärast uuesti ootama minna.

Piiga ja Vennas, palju õnne teile kahe aasta täitumise puhul! Issi, emme ja venna poolt!

12 kommentaari

  • Siiri
    1 kuu ago

    Palju, palju õnne nendele mitte enam nii väikestele nunnupallidele 😀 Väga südamlik lugemine sombusesse esmaspäeva, pisarakiskuja selline 😀

    • henry
      1 kuu ago

      Aitäh sulle, Siiri!

  • Marin
    1 kuu ago

    Niiiii ilus oli lugeda! Aitäh selle eest ja palju õnne lastele 🙂 Olen ise oma esimese beebi ootel ja nii ootan seda kõike.

    • henry
      1 kuu ago

      Head ootamist sulle! See saab olema raske, kuid sa harjud sellega kiirelt ja uss hullumeelne olukord nuutub sulle normiks )

  • vanaema
    1 kuu ago

    No on ikka sorav sulg. Toob naeratuse näole ja äratundmise meeltesse. Õnne asjalikele jõmmidele ja vastupidamist vanematele

    • henry
      1 kuu ago

      Aitäh sulle!

  • Natalja
    1 kuu ago

    Palju palju õnne sünnipäevalastele!
    Aitäh sulle Henry, et oma pere meiega jagad. Tundub nagu oleksid nad minu sõbra lapsed, kellel on täna sünnipäev.
    Kui olin oma pojaga rase, siis hakkasin su blogi lugema. Paraku oli esimene lugu kaksikute sünnist. Ja nüüd bad on juba 2. Uskumatu!
    Palju palju õnne veel kord! 🎉🎉🎉

    • henry
      1 kuu ago

      Aitäh, Natalja! Tore, et sa jätkuvalt meiega oled 🙂

  • anx
    1 kuu ago

    Suured õnnesoovid teie pisikestele pätutele 😀 lihtsalt nii hea on lugeda teie kirjutisi 🙂

    • anx
      1 kuu ago

      pätudele*

      • henry
        1 kuu ago

        Suured tänud sulle!

  • 1 kuu ago

    Järjekordselt nii kenasti kõik kokku võetud 🙂 Palju õnne kõigile!

Jäta kommentaar