Põletused, marrastused, närvivapustused… ah, tavaline teisipäev kolme lapsega

Terasemad silmad ja mitte nii terased silmad on ehk märganud, et Noorsandil on viimastel nädalatel käsi olnud kinni seotud. Tundsite ka muret, milles asi ja kes veel ei tea, siis Noorsand käis vanavanematel maal külas ja kui traktoriga muru sai niidetud, siis oli õige aeg minna traktorit lähemalt uurima ja nii sai ta oma elu esimese vahetu kogemuse ja teab nüüd, et bensiiniga töötavad niidukid on vahetult peale niitmist päris kuumad.

Tal vaesekesel oli kogu käe laba ikka ville täis, mis tänaseks on juba päris kenaks läinud, sest vana naha lõikas Esileedi juba ammu küljest ära ja uus nahk on asemele tulnud. Küll aga ta ei taha midagi kuuldagi et sellest, et plaastrid ja side võiks nüüd käe pealt ära võtta, et kiiremini paraneks. Käsi on küll korras enam-vähem, aga see, kuidas sellised õnnetusjuhtumid psüühikale mõjuvad on täiesti hullumeelne. Mitte meie, vaid just lapse omale.

Meile ei mõjunud see kuidagi. Vastupidi, ma palusin, et Esileedi lubaks mul maal olles ema kuuldes teha nalju teemal, et ma ei tea, kas ma julgen last enam nende hoolde jätta. Esileedi ema oli tõesti mures, et me kindlasti pahased, aga kaugel sellest. Siiski mu kallis abikaasa arvas, et sellised naljad ei ole väga hea plaan. Tuletan meelde, et meie pere naljahammas olen siiski mina ja tema on puhas tsensuur.

Aga Noorsand sai juhtunust tohutu õppetunni ja kardab seetõttu kõike. Eriti niidukeid. Varem ta ei kartnud ja ta ei karda niidukit enda pärast, vaid kaksikute pärast. Tal on nii suur hirm, et kaksikud võivad ennast ära kõrvetada ja meie ütlemine, et me hoolitseme selle eest ise, ei ole talle piisav, vaid ta peab venna-õe heaolu eest ise seisma. Täna tegin kuuriukse lahti, kus see niidukilogu seisab ja sekund hiljem vaatasin uksest välja, kuidas Noorsand kumbagi kaksikut korda mööda pikali lükkas.

Kuna ta kahte korraga kinni hoida ei suutnud, siis ta tegi kõike, et takistada neid edasi liikumast. Nii siis oligi terve hoov hetkega nuttu ja hala täis. Ühel hetkel istus Noorsand kaksiratsi vennale sülle ja haaras piiga kaissu ja olukord lahenes alles siis, kui kuuri uks taas kinni läks. Loodetavasti see kogemus ta peast aegapikku kob ja ta ei tunne vajadust kaksikuid koguaeg päästma tõtata, kui paari kilomeetri raadiuses niidukit kuulda või näha on.

Aga lastel on üldse hoolitsemisevajadus erakordselt suur. Kõik kolm vast ei saa nii suurt tähelepanu nagu ainult üks laps saaks ja eks nad otsivad ja manipuleerivad ka, et tähelepanu saada. Igakord kui on väiksemgi põrutus, tullakse kohe sellele peale puhumist otsima, sest kui maailmas on kaks asja, mis kõik haavad parandab, siis need on peale puhumine ja plaaster. Olenemata vigastusest. Kõrvenõges kõrvetas – pane plaaster, puhu hetke ja korras. Nael peas – sama. Kukud katuselt alla – sama. Olen ostnud ka neid värvilisi lastele mõeldud plaastreid aga sageli need ei toimi, sest need pole need päris õiged ja ei võta sead valu nii hästi ära, kui ühevärvilised.

Kaksikud plaastreid veel ei taha ja piisab hetkelisest kallistusest ja peale puhumisest. Ning haiget saavad nad kogu aeg ning suurem osa päevast tuleb korrutada ühte ja seda sama, aga vahel on tunne, et meil on kolm hullukest, kes ei saa mitte midagi aru. Õhtuks on meie mõlema närvid läbi nagu pommikoertel ja oleme kõik omavahel tülis ja kusagil peale seitset õhtul me ei küsi üksteiselt enam asju normaalselt, näiteks: „Ega sa ei tea, kus mu telefon on?”, vaid see oleks pigem: „KUHU MU SEE KURAMUSE TELEFON JÄLLE TOPITUD ON?!?!?!?”

See on see koht, kus see, kes pole veel Xanaxi järele haaranud, ega salaja jooma hakanud, küsib murdujalt, et äkki ta soovib minna pooleks tunniks teise tuppa rahunema. Jah, ma soovin. See aitab. Või tuleb väriseva alalõuaga Esileedi minu juurde ja teatab, et ta läheb nüüd pooleks tunniks autoga sõitma ja ennast tühjaks karjuda/nutta. On ka häid päevi ja õhtuid ja kui need on, siis on need nii head ja mõtledki, et küll meil on imelised lapsed.. kuni jälle keegi kusagilt alla hüppab, mille kohta me vähem kui sekund tagasi teavitavat selgitustööd tegime…

Samas veetsin ma isegi suurema osa oma elu esimeset kümnendist plaasterdatud põlvedega. Vähemasti lapseõlvepildid reedavad seda…

Kommentaarid

“Põletused, marrastused, närvivapustused… ah, tavaline teisipäev kolme lapsega” on saanud 3 vastust

  1. Reili ütleb:

    Iseenesest esineb loos haiget saamist, nuttu ja hoolitsust, aga mina naeran nii et pisar silmas 🙂
    Paranemist, füüsilist ja vaimset ja pidage vastu!

  2. Kristel ütleb:

    Ma nüüd reaalselt olen kurisev-murisev ja ooootan uut blogipostitust. Nagu öeldakse – Kaua v6ib blogipostitustepuhkustpidada? ?

  3. Kerli ütleb:

    Ei ole võimalik, lugedes seda telefoni otsimise osa, ma lihtsalt nutsin ja naersin korraga. Meil lihtsalt sama olukord kodus: üks suurem ees ja kaksikud järel(ca poolteist aastat vanemad teie omadest). Ja kahjuks pean teid “rõõmustama”, et paar järgnevat aastat just väga palju kergemaks ei lähe 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…