Hinnangud ja järeldused, mis kaasnevad blogi ja piltidega

Kuulge, ma mõtlesin, et räägiks täna blogimisest ja selle telgitagustest. Mõtlesin, et teeks selle mulli katki 🙂

Tõenäoliselt te pole siin blogis esimest korda. Ma küll ei pea end suureks blogijaks, vaid rohkem nagu sotisaalmeedia „näoks”, sest enamus minu suhtlusest teiega käib just Facebooki ja Instagrami kaudu. Sel on nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks on see, et Facebookis läheb ajalugu ajaloo hõlma ja postitused ei jää alatiseks kõigile nähtavaks. See sama on ka miinuseks, sest suhteliselt igapäevane on see, et keegi teist kirjutab mulle, et kunagi oli seinal mingil teemal mingi jutt, näiteks hambaarstist, keda ma väga soovitasin, ja nüüd ei suudeta seda enam leida. Lisaks peaksin ma neid naljakaid seiku äkki rohkem blogisse jäädvustama, sest peagi ma neid ei mäleta ja Facebooki seinalt pole neid ka lihtne leida. Mõtlen sellele mingi lahenduse edaspidi. Ka teie kommentaarid on sageli kuld ja ka need vajuvad seinal ainult tahapoole.

Kuid räägiks, mida ma ei viitsiks blogiga teha. Ma ei viitsi takseerida pilte ja videoid, et mõelda, kas siin pildil on midagi, millest keegi hakkab järeldusi tegema. Ma ei räägi siin alastusest ega muust ebasobivast, vaid mürast, mis piltidel on. Teate, kaua pildi tegemine käib? Umbes ühe sajandiku. Te näete pildil seda hetke, mis oli toimumas sellel ruutmeetril, sellel ajahetkel. Paari sekundi pärast on olukord tõenäoliselt kardinaalselt muutunud. Ehk siis see sajandik on imepisike hetk ühes minutis. Rääkimata, tunnist, päevast, nädalast, kuust, aastast, elust. Kuid kuna teid pole reaalis meie toas ringi uudistamas, siis te saate selle infokillu ja hakkate pusle tükke ise enda peas kokku panema ja järeldusi tegema.

Hiljuti oli üks kommentaar teemal, et ma vaatan, et te toidate lastele pidevalt makarone sisse nii, et neil lõuad pidevalt õlist nõrguvad, et me peaks hoopis mõtlema, kuidas neile tervislikke valikuid pakkuda. Kas keegi reaalselt arvab, et me söödame neile ainult pastat sisse? See kommenteerija võibolla. Miks ta võis arvata, et mu lapsed vohmivad pidevalt pastat? Sest ma teen sellest pilte rohkem, kuna pasta söömine laste poolt on vaatemänguline- käed, nägu, riided, laud, põrand kõik on kastmene. Kui laps sööks porgandit, poleks mul millestki pilti teha. Te ei saaks arugi, et ta midagi sööb, sest see ei pudise, see ei määri. Loomulikult teen ma pilte just neist olukordadest, mis räägivad pildil lugu. Meie lapsed söövad suurima hea meelega makarone, kuid ka ühepajatoitu, herneid, porgandit, tomatit, puuvilju, woki, kurki, kodujuustu salatit kurgiga, aga ka pitsat, praekartulit, pannkooke, komme. Nad söövad erinevaid asju ja pasta on lihtsalt alati selline, mis kutsub pildistama.

Või see, et piltidel telekas taustal käib. Meil on elamises neli tuba ja elutuba on ainus, kus on teler. Ehk see on tuba, kus me sageli veedamegi aega ja üheks viisiks on teleri vaatamine. Millal hakkavad lapsed asju omapäi tegema? Siis, kui vanemad neile tähelepanu ei pööra ja millal ei pööra vanemad neile tähelepanu? Siis kui nende tähelepanu on mujal. Kui nad vaatavad näiteks telerit. Just siis kui telekas käib, on see, kui hakkavad asjad juhtuma. Ma püüan vahel teadlikult pilti teha nii, et teler peale ei jääks, sest keegi hakkab kohe järeldusi tegema. Seega andestage mulle edaspidi, kui ma lihtsalt taolistele kommentaaridele ei reageeri. Ja järeldused nende klõpsude põhjal, et teil käib telekas pidevalt, on ka ennatlikult. Meil käib telekas siis, kui me oleme elutoas telekat vaatamas. Kui te näete, et see taustal käib, siis tegelikult on pildi eesmärk ju midagi muud, kui näidata taustal käivat telekat.

Ma olen mitmeid pilte jagamata jätnud just sellepärast, et on inimesi, kes teevad järeldusi. Ma jagan lihtsalt teiega enda hetki elus koos kõigi murede ja rõõmudega. Ma püüan olla aus ja nö filtrita, aga minu palve on, võtke seda sellena, mis see on – see on hetk päevas. Kui ma näitan teile enda korrast ära tuba ja pildi kommentaariks on midagi stiilis – just another day vms, siis see ei tähenda, et ma olen kurtmas ja otsin lahendusi, kuidas lapsed tuba segamini ei ajaks. Ma lihtsalt jagan teiega enda päeva. Siin on mitmed soovitanud mänguasju annetada. Kuid see pole minu asi annetada, sest need pole minu omad. Enamus pole isegi minu ostetud, vaid need on neile kolmele kingiks toodud. Ma arvan, et annetamise peale on mõistlik mõelda siis, kui lapsed hakkavad mõistma, et on olemas lapsi, kellel ei ole nii palju ja selleks, et ka nemad mängida saaksid, kingime mõned meie mänguasjadest neile. Sel oleks kasvatuslik pool ja mänguasju saaks vähemaks. Aga jah, minu eesmärk ei ole neid pilti jagades vähemaks saada, vaid ma jagan teiega, mis meie peres toimub.

Kui ma piltide puhul saan filtreerida ja lõigata, et jääks peale see, mida ma tahan, siis video puhul on see kordades keerulisem, kuna võte kestab kauem kui ühe pildi klõps. See on ka üks põhjusi, miks ma pole näiteks vlogi ja muud taolist teinud, sest siis kaob mul kontroll, mida ma tahan jagada ja mida mitte. Ega meie elud ei erine teie omast ju eriti suurel moel. Ka meil on sarnased mured nii üksteise vahelistes suhetes. Lapsed teevad koeruseid. Ei lõpeta ka siis, kui sa oled neile 40 korda öelnud, et teisele ei meeldi, kui ta talle nii teeb ning lõpuks tuleb teha palju valjemat häält, kui sooviks. Ka meie oleme rutiinis ja korralikult välja puhkamata ning kolme lapsega olles endale tähelepanu unustanud pöörata. Sellega ma nüüd enda puhul rakkes olengi – peale kolme aastat, lõpetan ma söömise, mis ülikiirelt valmib, sest sul pole endale sekunditki aega (võileivad) ja leian endas ka motivatsiooni liigutada, sest minu unegraafik on natuke mõistlikumaks muutunud, kuna Noorsand nüüd 3,5selt on täitsa ok magaja. Mitte väga hea, aga täitsa ok. Lisaks mul avanes midagi hiljutist postitust kirjutades, kus ma rääkisin, miks ma paks olen ja midagi hakkas koitma. Aga vara hõisata, olen varemgi entusiastlikult alustanud ja vaikselt vaikselt tagasi vajunud. Loodan, et seekord on teisiti. Peab olema. On teisiti :).

Kuid kõigi nende probleemide ja murede varjus on need hetked. Need imelised hetked, mida ei märkaks, kui ma neid märgata ei püüaks. Neis on huumorit, ilu, armastust ja võlu. Need on need hetked, mida ma jagan teiega ja ma tahaks neid teile esitada nii elusalt nagu meie neid kogeme, aga ma sageli ei saa, sest seal võib olla miski, mida ma pean hakkama lahti seletama. Jah, see on pitsakarp. Ei, Esileedi keegi ei pea sind selle pärast halvaks emaks, aga ok, kui sa kardad, et nii võib minna, siis ma sellest ei kirjuta/sellest pilti ei tee. Ehk selle asemel, et märgata selle hetke ime, märkavad osad hoopis midagi ebahuvitavat ja konteksti mitte sobivat. Ja ma üldse ei viitsi seletada lihtsalt sellepärast, et keegi teeb järeldusi. Ma mõistan, et ma räägin hetkel väga väikesest lugejate vähemusest (enamus teist ei kommenteeri kunagi ja enamus on väga positiivsed ning jagavad enda hetki ka meiega), aga ma märkan neid ja ma taban, kuidas ma ise seetõttu muutun ja kontrollin ennast kõrvalt, kuigi ma üldse ei tahaks. See on nagu mu ema ükskord minuga poes olles, ütlesin, et mul on ainult 2 eurot sularaha ja ta ei saanud öö otsa magada, sest tema tegi järelduse, et mul on näpud täitsa põhjas. Kuid see pole ju tõsi, vaid ta tegi järelduse sellest hetkest ja ainult selle põhjal, mis mul oli ühe püksipaari sügaval taskus. Ärme anname hinnanguid. Mitte ainult mulle(meile), vaid üldse. Maailm ongi hästi kirju ja on hästi palju erinevaid inimesi. Ma elan nö avalikku elu ja pean kõiki teid enda sõpradeks, kes tahavad olla kursis meie tegemistega ja sõbrad ei anna üksteisele hinnanguid, vaid on toetavad ja inspireerivad.

10 kommentaari

  • Liis
    5 kuud ago

    Aitäh! See oli väga hea postitus (paljude teiste seast) 🙂
    Mina ootan väga neid nö ilma filtrita pilte ja hetki teie päevast.
    Ja kes meist poleks söönud pitsat..kah asi 😀

  • Küllikki
    5 kuud ago

    Kahju, et inimesed valavad oma tujusid ja vajakajäämisi teiste peale. Tegeln iga päev endaga, et hinnaguid ei annaks, aga vahetevahel ikka taban end mõttes hindamas kedagi/midagi. Kommenteerima siiski ei kipu. Aga, Henry, ma soovin sulle jõudu ja tõesti, ära vastu kommenteeri, vaid jätagi nii….
    Keegi pole täiuslik, õnneks! 🙂 Muidu polekski ilusaid ja armsaid ja imelisi hetki mida jäädvustada. Ma armastan seda logi, jätka ikka samas vaimus! 🙂

  • Yuki
    5 kuud ago

    Jõudu jätkata!Kui kuulata ja lugeda kõike siis jääb oma elu elamata!Tegutsege nii edasi nagu siiamaani!Karavan läheb edasi!

  • Greete
    5 kuud ago

    Jõudu blogimisel 🙂 mina loen alati suure huviga ja väga mõnus on n.ö ehedat elu näha mitte sellist instagrami stiilis täiusliku elu lavastust.

    Inimestel on tõesti hämmastav oskus ainult teiste kallal iriseda. Sellepärast mina ei blogigi ehkki 3 lapsega elust oleks päris palju huvitavat kirjutada 😀 ma ei suudaks selle kriitikalaviiniga toime tulla, piisas mulle minevikus mõnest pereklubi postitusest mis olid natuke liiga “ilma filtrita” kirjutatud ja sain sellise p***rahe kaela et kadus igasugune kirjutamisisu ära 😀

  • Mai
    5 kuud ago

    See postitud tuletas mulle meelde lapsepõlve ja selle, miks ma loobusin oma emale hetkedest rääkimise. Kujuta ette et sa oled kõndinud väikelinna tänaval ja kohanud seal näiteks rebast. Lähed koju ja tahad seda oma emaga jagada. Alustad: käisime täna sõbranna A-ga N-kohas. ja kaugemale sa ei jõuagi, sest ema peab vajalikuks märkida et selle sõbrannaga ei ole üldse vaja kusagil käia ja mis teil üldse sinna N-kohta asja oli. Ja sa kas hakkad end õigustama või siis ei hakka, aga igal juhul ei taha sa talle enam rääkida sellest imelisest kohevasabalisest kaunitarist keda nägid. Ma olin selle üle väga õnnetu. Oma laste puhul olen seda ikka ja alati meeles pidanud ning proovinud olla parem. Vähemasti ma lasen neil lõpuni rääkida enne kui detailide kallal norima hakkan :). Aga tundub et selliseid inimesi kui minu ema on rohkem, nad ei suuda v’i taha näha seda hetke, sest pisiasjad on neile tähtsamad. Ma siiski loodan, et neid ei ole väga palju. Edu Sulle!

    • Kadri
      5 kuud ago

      Ühe imelise (paljudest selles blogis) blogipostituse imeline kommemtaar!!!

  • Laine
    5 kuud ago

    Yks väga HEA kirjutis!
    Tavaliselt ma ei kipu kommenteerima,kuid seda lugedes tekkis tahtmine kirjutada. Kust vötavad “nöuandjad” selle öiguse öpetada,kuidas me oma lapsi kasvatame ja kuidas me peame oma elu korraldama!Alati teavad need targad “kuidas ja mida”.
    Kasvatasin yksi peale mehe surma(olin siis 30) kolm poega ja tytre edukalt.Kui oleksin kuulanud köiki “häid ja öpetlikke” näpunäiteid ja poleks kasutanud oma talupoja möistust-kes teab,missugune meie pere elu oleks siis olnud.Taevale tänu,lapsed on täiskasvanud,elus edasijöudnud ja önnelikud.Olen önnelik vanaema!Meie peres on alati nalja ja naeru.Naudime elu ja selle keerdkäike.
    Lastel peab olema lapsepölv.Neil on öigus nautida seda!
    Jälgides teie pere elu ja toimetamisi,siis samastub see paljus mu oma perega.Poseeritud pilte on perealbumites alati,kuid nendega ei seostu palju.Löbusad seigad jäädvustatuna on aga meie mälusoppides alati!
    Jätku ja järjekindlust!!!

  • Karmen
    5 kuud ago

    Ilu on vaataja silmades : D. Küll mul on ilusad silmad, sest ma näen kogu teie peres ainult ilusat ja head. 🙂
    Ma pole ühtki paha kommentaari ka märganud, kõik Sinu blogi lugejad on ilusad ja head : )

  • Liina
    5 kuud ago

    Tead, Henry, Sa võid filtreerida ja selgitada palju tahad, aga sellised kommentaarid ei kao kusagile, sest meie seas elavad inimesed, kes suudavad igas asjas leida midagi negatiivset või kritiseerimisväärset. Õnneks on nad rõhuvas vähemuses, aga nad on alati olemas olnud ja ei kao nad kusagile. Seejuures arvavad nad alati, et just nende arvamus on väga oluline ja kõik teised peavad sellega kursis olema. Enamasti lisavad nad oma kommentaaridele veel lause, et ega ma siis paha pärast, aga… Ning nad ise on veendunud, et nad on väga head inimesed. Ainus võimalus nendega toime tulemiseks, on nende arvamuse täielik ignoreerimine, sest mingid selgitused ei muuda ju inimese loomust.. Ei aita sellele kommentaatorile, kes õliste lõugadega makaroniõgiaid nägi, selgitus, et see oli vaid hetk. Ta on ju väga osavasti osanud mööda vaadata neist piltidest-postitustest, kus Sa räägid tervislikest maiustustest või suhkruvabadest titepüreedest vms. Tema mällu sööbis pastasöömise pilt. Miks osa inimesi oskavad asju vaadata vaid negatiivse nurga alt, ma ei tea. Ilmselt psühholoogid suudaksid selgitada, aga mina pole paraku psühholoog. Igatahes on sellised inimesed väga tüütud ja võimalusel käin ma neist kauge kaarega mööda (mul on üks selline tuttav, keda nähes ma teispoole tänavat lähen ja näo teen, et ei näinud teda, sest ta suudab ka kõige kaunimal päeval leida mingi “aga”, mille ta on kohustatud ette kandma ja mis tuju ära rikub).

  • annely
    5 kuud ago

    Henry ja Esileedi! Te olete toredad ja imetlusväärsed ja teil on imelised lapsed! Jõudu,tarkust ja armastust! Ja mingu teil alati hästi!

Jäta kommentaar