Sel nädalal on EBA ja natuke mõtteid

Teate, mis sel nädalal on? Sel laupäeval toimuvad blogiauhindade jagamised. Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, olen ma väga elevil. Ma olen üldse loomult väga võistlushimuline ja ma otsin endale pidevalt viise, kuidas teiste või iseendaga võistelda. Üheks heaks viisiks on ka see sama gala, mis korra aastas toimub.

Võita on alati tore ja seni olen ma ka mõlemal aastal võitnud. Minu jaoks on see justkui tagasiside teilt – kas teile ikka jätkuvalt läheb korda see, mida meie teeme ja kui ma tunnen suurt toetust, siis ma ka tajun, et ma ei saa teid ometi alt vedada ja blogimist pooleli jätta. Kas mul on olnud mõtteid, et peaks selle kinni panema. Loomulikult. Eks mu tujud ja emotsioonid käivad tõusude ja mõõnadena üles ning alla, suurt rolli mängib selles, kuidas ma öösel maganud olen. Kuna mul ilmub selle hooaja viimane HOMME ajakiri järgmisel nädalal, siis olen ma sellega väga hõivatud olnud. Mu lehekülje statistika (www.homme.ee), mida ma hoidma pean, on sel nädalal kohutavas seisus, kuid õnneks tuleb ajakirja number suurepärane. Väga head kaasautorid ja jäin ka enda lugudega rahule. Eriti ühe grilli looga, kus ma käisin Meat Marketis koka käest tarkust taga ajamas, et kuidas saavutada hea tulemus. Ta peab hea kokk olema ja mitte ainult sellepärast, et ta on grillmises pärjatud Eesti Meistriks, vaid tal on täpselt sama grill, mis minul.

Nagu te teate, et ma osalsin meesteblogi kategoorias ja mitmed teist avaldasid imestust, et miks ma just seal, aga pole pere ja beebiblogide kategoorias? Sest ma ei tahtnud. Ma tahtsin osaleda kusagil mujal ja õnneks ma leidsin selle kategooria, kuhu ma enamvähem sobin, sest muidu ma poleks äkki kandideerinudki. Ma ei tea, kus kategoorias ma järgmisel aastal osalen. Mitte meeste omas, sest see sai palju kriitikat, et mis imeasjad need mehed on, et nad peavad eraldi kandideerima. Ei olegi. Ei peagi. Oli võimalus, kandideerisin.

Eks ma siis peagi saan teada, kui paljud teist pidasid meid võidu vääriliseks ja kui ma saan hea tulemuse, siis peame mõtlema, kuidas samm edasi teha. Ma olen mõelnud vlogi lisamisele, kuid ma olen siin ikka püüdnud enda tegemisi filmida ja ma olen nii kuramuse igav. Päriselt. Mina ei saa aru, kuidas inimesed minuga rääkida viitsivad. Tuim, ilma karismata. Jube. Lapsed on õnneks väga teatraalsed aga seda ka siis, kui kaamera ei käi. Enamjaolt ma filmin nende kuklaid või jalgu välkumas, kui nad minema tormavad, kui ma neile kaamera suunan.

Aga ma siiski tajun teatud vabanemist, kui ma kirjutan uuesti siia enda blogisse, mitte kusagile mujale ja loodan, et teie ka. Ja ma loodan, et see algatus, mis ma siin sel nädalal teen, kus tutvustan teile erinevaid viise, kuidas laste maiustamine võimalikult tervislik olla võiks, on teile huvitav ja kasulik. Ma tean, et mul on olnud. Ma ei ole küll kellegi käest reklaami eest raha saanud, aga ma pean ise oluliseks, et suhkrut vähendada. See kogus, mida me igapäevaselt sisse ahmime, kui me teadlikult seda ei jälgi, on mehine.

Kuid tulles tagasi blogi juurde, siis loomulikult peab kõik arenema ja ka see blogi peab arenema. Juba selline lisamata suhkruta teavitusnädal on ju tegelikult areng – varem ma seda ei teinud. Kuid ka teemad arenevad, sest lapsed kasvavad ja muutuvad iseseisvamaks, tahavad rohkem privaatsust (mitte veel) ja seega peab ka fookus muutuma. Kuid seni, kuni te arvate, et ma võiks jätkuvalt kirjutada ja toetate meid Eesti blogiauhindadel ning käite ikka lugemas, seni on ka see blogi elus.

Tänane postitus on lihtsalt selleks, et selgitada, mis toimub ja kus me oleme. Mulle on öeldud, et mu tekstid on liiga pikad. Ma ise ei tunne seda. Minu arust just hea pikkusega- mitte liiga lühikesed ja samas piisavalt pikad, et see üle viie minuti elust ära ei kulutaks. Aga ma siis igaks juhuks tõmban otsad kokku. Mis teie arvate? Kas ma peaksin enda postituste pikkust lühemaks tegema? Mis mõtteid on teil, kuidas blogi paremaks teha?

12 kommentaari

  • Janeli
    3 kuud ago

    Pilkus on hea ja teemad huvitavad!

  • Kadri
    3 kuud ago

    Suhkruta maiustuste osa oli väga hea, olen isegi neid otsinud. Ei ole vaja lühemaks teha, pikkade tekstide lugemisoskus peab ka säilima 😀

  • maris
    3 kuud ago

    Kes küll ütles, et lood on liiga pikad? Mina ütlen, et liiga lühikesed on! Mida pikem tekst, seda rohkem on võimalik huumoriteri sisse poetada. Meie, lugejad, ehk ei kommenteeri tihti ja sul jääb mulje, et ei hoolita, aga loeme küll kõike ja väga vahva on. Astun sügisel väärikate vanaemade ridadesse ja siis huvitavad need toitumisjutud enamgi veel.
    Igatahes on su tekste meil vahva lugeda ja ära sa üldse hau mingit häbematut plaani!
    Kõige paremat teie perele!

  • puhh
    3 kuud ago

    tekstid on parajad ja don’t fix it,if its not broken! blogi aga kenasti edasi 🙂

  • Kersti
    3 kuud ago

    Millal lõpuks Esileedi tuhvli alt välja vingerdad? See 100% läbinähtav ülimalt armetu protest (eisaakükitada-onlääbakil-eioksendanaiselikult-heidab”the”pilke-tahablastegaõueminna-pidevaltrinnadpaljad-onsinuneljaspätakas jne.jne.jne.

    • Liz
      3 kuud ago

      Lugesin ja mõtlesin, et tegu on huumoriga, kuid järgnenud “ähvardusest” paistab, et Kersti mõtleb öeldut tõsiselt ja nii jubedalt ajab naerma. Ei, mitte kommentaar vaid kommenteerija (teise inimese üle ei ole viisakas naerda, aga no mis Sa ikka hädaga ära teed, kui ajab naerma). Selline kommentaar ütleb kommenteerija kohta rohkem, kui kommenteeritava kohta.
      Kersti, kullake, ära võta elu liiga tõsiselt, nagunii Sa sellest eluga ei pääse. Rohkem positiivsust ja püüa oma huumorimeelega midagi ette võtta (äkki on võimalik arendada). 🙂

  • Kersti
    3 kuud ago

    See kommentaar, mille Sa vaenekene suure hirmuga kustutasid, on mul salvestatud. Ja see hakkab ikka aeg-ajalt kuskil ilmuma 🙂

    • henry
      3 kuud ago

      Pole kustutanud. Uhke värk. Suht esimene perekoolilaadne kommentaar blogis. Blogi on minu kajastus elust. Mind pole vaja elule raputada. Loe kui meeldib. Ära loe kui ei meeldi

  • Mari
    3 kuud ago

    Palun ära tee postitusi lühemaks ja palun ära hakka vlogima! 🙂 Mina loen tavaliselt blogisid õhtul teki all kui laps magama läheb. Kui on lühike postitus, siis on see ruttu läbi ja igav hakkab. Ja vlogisid ma üldse ei vaata, sest muul ajal pole aega ja kõrvaklappe mul pole, et neid vaikselt teki all vaadata.
    Nii et palun jätka samas vaimus. Kirjuta igapäevastest asjadest, igapäevasest elust ja toimetustest. Kirjuta laste arengust, oma kaalulangetusest (sa ju langetad, eksju!), elust Tartus ja muust sellisest “igavast”.

    Aitäh!

  • L.
    3 kuud ago

    Mis asja, ei ole ju liiga pikad postitused. Pigem liiga lühikesed isegi.

  • Hel
    3 kuud ago

    Hea pikkus :). Kui siis, ikka veel pikemaks :D!

  • 2 kuud ago

    Ei tähenda, kas su postitused on lühikesed või pikad, neid on alati tore lugeda. Ja pean ütlema, et ma kuulun nende hulka, kes naudivad pigem kirjasõna kui video vaatamist. Mul pole kodus teleteenustki 😉 Nii et jätka just nii nagu sulle endale meeldib. Peaasi, jää iseendaks!

Jäta kommentaar