Isa blogi: hambad ristis, aga kannatan ära!

13.04.2017

Esileedi andis mulle korralduse kõik kelgud ja muud talveasjad, nagu labidad ja sahad, eest ära panna. Hommikul üles ärgates oli aga raskusi enda silmade uskumisega, sest ööga oli sadanud rohkem kui kogu veebruari jooksul kokku. Lastel oli muutuse üle loomulikult hea meel, kuid see tähendas taas, et kõik eest ära pandud kraam tuli uuesti hoiuruumist välja otsida.

Õnneks ikkagi ei tulnud, sest ma ei olnud Esileedi palvet täitnud ja kõik kelgud olid jätkuvalt seal, kuhu need jätnud olin. Esileedi nimetas seda minu laiskuseks, kuid tegelikult ei ole siin midagi pistmist laiskusega, vaid see oli puhas nupukus. Meestel on kannatlikkust, et tähtsate asjadega oodata. Naised kipuvad olema emotsionaalsemad ning tahavad kõike nüüd ja kohe.

Kui väljas on ilus ilm, tahab Esileedi kohe välja minna. Tegelikult on tark natuke oodata, sest lapsed muudavad tihti meelt ja lootus, et äkki nad mõtlevad ümber ja lasevad mul natukenegi tööd teha, on täiesti olemas. See aga ei sobi Esileedile ja vahel on mul tunne, et ta on mafiooso, kes on pärit Sitsiiliast, sest talle on võimatu „ei” öelda. Paar korda olen üritanud keelduda. Rõhk sõnal „üritanud”.

Lastega õue minekust rääkides on see praegu üks igavamaid osi isaks olemise juures, sest kevadel pole ju väljas mitte midagi teha. Näiteks armastab Vennas end maas kõhuli lasta, sest nii on parem juurdepääs poriloikudele, kust endale korralik sõõm vett sisse võtta. Kogu minu ülesanne on teda mitte nägupidi loiku sisse lasta. Piiga võiks veeta kogu väljasolemise aja liivakastis liiva süües. Me vaatasime ükspäev tahvlis ühte multikat, kus olid dinosaurused, kes neelasid peale puulehtede ka liiva ja kive, et neid lehti kõhus peenestada. Ma kardan, et Piiga võis sellest mutlikast vale arusaama saada, sest olukord on juba sealmaal, et ma pean vist liivakasti liiva juurde tellima. Noorsand on aga kiikumismaniakk. Ma ei jõua ära oodata, et ta ise kiikumise ja hoo tegemise selgeks saaks. Seni tuleb teda ise kiigutada ja sageli kestab see kogu õues veedetud aja. Trenni mõttes on see täiesti okei, aga tähendab ka, et peangi olema ühel kohal ning aina ühte ja sama liigutust tegema. Lisaks jääb Noorsand pea alati kiiges tukkuma ja on siis ülihalvas tujus, kui enne väljamagamist uinakust ärkab.

Praegusel aastaajal veedan ma palju parema meelega lastega aega tubastes tingimustes. Näiteks meeldib neil minu otsas turnida ja kui ma end selleks ka põrandale viskan, on tund aega lõbu garanteeritud. Sedagi on nad aga kuritarvitamas, sest Noorsand hakkab ühel hetkel põlvedega selga hüppama, Piiga pekkidest hammustama ja ma ei tea, mida naljakat on kõrvades, või spetsiifilisemalt minu kõrvades, sest need on Vennasele kõige põnevamad kehaosad. Kui ma ei ole tähelepanelik, siis ühel hetkel on pisike sõrm sügaval mu kõrvas ja ta naerab südamepõhjast. Igal muul juhul oleksin ma selle kiirelt eemaldanud, aga ta on siis nii rõõmus ja minu ebamugavuse koefitsient oli ka kõigest 9,5/10. Hambad ristis, aga kannatan ära!

Arvatavasti tuleb mul see väljaskäimine lihtsalt endale põnevamaks teha. Kuigi kui ma eelmisel nädalal kastmisvooliku seina ühendasin, ei pidanud Esileedi seda taas heaks ideeks. Aga ma nüüd praegu lõpetan, sest Esileedi „küsis” just, mis ma arvan ideest õue minna. Nagu mul oleks valikut!