Isa blogi: Kuidas ma ükskord peaaegu Petseris käisin

08.12.2016

Minu vanaisa on 89 aastane. Sõidab autoga, ehitab, teeb puid ja elab täiesti normaalset elu. Loomulikult ei ole tema jõud enam see. Ta eelistab puid saagida 4,2 kilose saega, sest 4,7 kilone on tema jaoks natuke liiga raske. Kui mina neid käes hoidsin, siis ei teinud ma nende kaalul mingit vahet. Üldse oleks mu vanaisa eluvaimult ja entusiasmilt veel palju ette võtmas, aga keha hakkab nüüd lõpuks järgi andma. Jalg valutab, puusaliiges kulunud, süda teeb aeg-ajalt tuska. Kuid õnneks on ta ümber ka väga suur sõprade ring, sest terve elu on ta oma elu jaganud teistega, mis küll väheneb, sest enamus nii vanaks ei paista elavat. Kui naaber on vajanud abi ahju ladumisel, oli ta kelluga ukse taga. Kui ta kunagi liha suitsutas, olid ka naabrite lauad kaetud. Elanud on ta ka väga põnevat elu ja nüüd vanas eas, kus talle on kõik detailde täpsuseni meenuma hakanud, on ta seda ka igal võimalusel jagamas.

Kui ma maal külas käin, siis ma võiks tunde kuulata, sest mu vanaisa on ka väga hea jutuvestja. Räägib mulle sõjajutte, jutte nooruspõlvest. See on hämmastav, kuidas aju töötab, et mida vanemaks jääd, seda enam mäletad mida nooruspõlves teinud oled. Veel mõned aastad tagasi mõtlesin, et kahju, et minul sellist mälu ei ole, et lapsepõlve seiku mäletaks. Kuid ma ei tea, kas see tuleb blogi pidamisest, kus ma pean erinevaid seiku meenutama, aga mulle hakkavad ka detailid lapsepõlvest meenuma, mis on mu peas kogu aeg olemas olnud, aga need on kusagil teadvuse taganurgas tolmu kogumas.

Ma loodan, et ma olen vanas eas sama hea jutuvestja ja mu lapselapsed istuvad suu ammuli ümber minu ja kuulavad mu seikluste kirjeldusi. Ma küll loodan südamest, et mu lood ise on palju igavamad, sest ma ei tahaks, et need sisaldaksid teemasid nagu sõda, vangla, noorukina kodust ära viimist, nädalaseid seikluseid söevagunis, nälgimine, peaaegu Volgasse uppumine, kuulirahe eest varjumine jpm, millest mu vanaisa mulle räägib. Ma loodan, et mu elu põnevaimad hetked on need, mis ma endale ise teadlikult loon, mitte need, mis on tekkinud poliitilisest situatsioonist ja olukordadest, mis kontrollile ei allu.

Ühel päeval sõitsime viiekesi, kogu perega Põlvamaale, Mammastesse, kus kauni järve ääres elavad Esileedi vanemad. Esileedi isa on just toibumas suurest lõikusest ja mõtlesime kogu perega teda üllatama minna. Kuid see fantastiline idee ei kestnud kaua, sest juba 10 minutise sõidu ajal saime aru, et Vennas ei talu autosõitu! Miks oh miks?! Pole tüütumat asja, kui see, et sa ei talu autos istumist. Keerasime otsa ringi ja ainsad positiivsed asjad selles päevas olid Esileedi ehmunud kilked iga kord, kui Vennas tagaistmel öökis. Loomulikult ei olnud see naljakas ei Vennasele ega Esileedile, aga mina pidin rooli kätte ära kõngema. Just nii raske oli seda naeru alla suruda. Kuid hakkama sain. Õnneks oli Esileedi tähelepanu Vennase krooksumisel ja okse püüdmisel ning minu punane nägu ja märjad silmad jäid talle märkamatuks.

Kuid sel päeval tuli mulle meelde üks juhtum lapsepõlvest, mis andis mulle lootust, et äkki saab minust tõesti vanaisa sarnane huvitav inimene, sest selgub, et mul on mälestused kõik veel kusagil peas olemas, need pole lihtsalt veel pinnale kerkinud. Umbes 30 aastat tagasi (wow, ma olen tõesti vana) sättisime me maal pikemale sõidule, sest vanaema, vanaisa, mina ja mu õde (vist oli see mu õde)otsustasime minna Petserisse kloostrit vaatama. Ma mäletan seda õhinat ja mõnusat hommikust atmosfääri, kui vanaisa hommikul oma tumesinist VAZ 2101 üle vaatas, vanaema toidupoolist kaasa pakkis ja mina rõõmsalt ringi kalpsasin, sest suvi otsa maal veetes, oli ka lihtne poeskäik suursündmus, rääkimata Petserisse minekust. Istusime autosse ja sõit võis alata. Vähem, kui 20 minuti pärast olime koduväravas tagasi, sest selgus, et mu õde ei talu pikka autsõitu. See selgus umbes 5 minutit pärast starti, mis ei ole kuidagi loogilinegi. Tänase päevani pole ma Petseris käinud ja mäletan, et kunagi mõtlesin, et küll ma siis oma lastega kunagi lähen. Tundub, et ka sellel plaanil on kriips peal. Loodan, et ta kasvab sellest välja.

Kuid sellised sähvatused tulevad mul pidevalt esile ja oleks mu elus midagi põnevat toimunud, võiks täitsa memuaaride raamatut pidama hakata. Kuid põnevaimad asjad tegevused, mida meenutada, ei meenutamist väärt, sest need loovad ühe ja sama emotsiooni: mis mul küll arus oli? Ma ei taha, et mu lapsed kunagi teada saaks, kui loll nende isa olnud on ja kui rumalasti käitnud. Las need ullikesed peavad mind targaks ja mõistlikuks. Seega see, et ma blogin (räägin juhtumistest) ja teie viitsite neid lugeda, ei pruugigi olla nii juhuslik, sest paistab, et see on meil veres.