Isa blogi: Kolm nippi, kuidas laste kõrvalt endale rohkem aega leida

24.11.2016

Kolme lapsega tuleb oma aega pidevalt planeerida ja eriti talvel jääb valget ajast väheseks, et jõuda kõike ära teha. On lihtsalt asju, mida ei jõua teha. Kuna kaksikud magavad hetkel 40 korda päevas, siis tuleb kõige planeerimisel arvestada nende unegraafikuga. Ok, mitte 40, aga selline tunne jääb küll, sest põhiline kõne, mis ma kodust eemal olles Esileedilt saan, on, et aeg koju tulla, kuna tited vaja magama panna.

Miks ta ise ei pane? Hea küsimus. On ka üksi mitu korda pannud, aga ta eelistab siiski alati mind appi kutsuda. Tema selgitus on, et tal on neid väga keeruline ühe kaupa õue tassida ja peab kahega manööverdama ning vahel läheb uinutamisel nii kaua aega, et Noorsandi ei tahaks nii kauaks üksi tuppa jätta. Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda, kui ta mõnikümmend minutit üksi toas on? Ok, viskab televiisori puruks, või paneb sauna põlema, või ok, kõige tõenäolisem: ujutab elamise üle. Ja ongi kõik! Sellepärast on vaja mind siis koju kutsuda…

Noorsandil on viimasel ajal veega eriline suhe tekkinud. Nii kui ta käsi natukenegi mustaks saab, on tarvis kohe viis kanti vett, et käsi puhtaks pesta. Kuid samas, kui ta varrukas natukenegi märjaks saab, on häda lahti ja tarvis kõik riided sokkideni välja vahetada. Selline märgade riiete vahetus on puhtalt Esileedi poolt tulnud, sest ta on seda lastel pidevalt teinud- nii kui pluus märjaks saab, tuleb uus pluus selga panna, sest väidetavalt on neil niiske pluusiga väga ebamugav olla. Mina aga olen alati teadnud, et kui märjad riided selga jätta, pidid need palju kiiremini kuivama. Vähemalt seda väitis üks mu vana klassivend, kes alati oma teksad otse tsentrifuugist tulnuna jalga tõmbas. Ükskord, kui väljas -20 kraadi oli ja ta kivistunud jalgadega nukralt bussiuste sulgumist eemalt vaatas, sest ei suutnud ennast liigutada, ta selle eksperimendi lõpetas.

Aga selline laste vajadustega arvestamine hammustab väga suure osa päevast, sest vahel tahavad lapsed süüa suisa mitu korda päevas. Kuidas siis leida aega endale ja asjadele, mida ise sooviks teha? Ma olen avastanud ühe imelise viisi, kuidas aega kokku hoida: ära võta telefoni tualetti kaasa! Päriselt ka. Ma pakun, et päeva tuleb oma 5 tundi aega juurde. Võib olla rohkemgi. Selle harjumuse muutmine on küll väga keeruline, sest meil on maailma igavaim tualett. Seal ei ole mitte midagi teha peale… peale selle, miks tualetis käiakse. Ma olen õhuvärskendaja pudeli otsast lõpuni läbi lugenud ja poolakeelne juhend on mul juba pähe kulunud. Ostrzeżenie! Trzymać z dala od oczu!

Teine viis, kuidas hulga aega juurde saada, on vähem magada. Ükskord ärkasin ma hommikul kell pool kuus ja kogu maja oli vaikne. Und oleks veel olnud, sest ma olin alles kell kaks magama saanud, aga ma mõtlesin, et suureäprane võimalus päev pikemaks saada. Hiilisin vaikuses alla korrusele, istusin diivanile ja nautisin seda, et ma ei kuule midagi peale nagisevate diivanivedrude, mis mu tagumiku all ahastuses armu palusid. Mis ma siis rohkem ära teha jõudsin? Mida sa üldse hommikul kell pool kuus teha saad? Kodus suurt midagi, sest ei taha kolistamisega teisi üles äratada. Kodust välja ka minna ei saa, sest Noorsand ei ole öösiti just sügavaima unega ja kui ta avastab, et mind pole, läheb ta seletust Esileedilt küsima ning tagajärjeks oleks ärkvel Esileedi ja ärganud kaksikud. Mõtlesin, et vaataks siis mõnd filmi. Ma pole ammu filmi näinud nii, et lihtsalt vaatan algusest lõpuni. Alati jupiti ja jumal tänatud järelvaatamise eest! Kui ma järgmisel hetkel valusalt vastu pead sain, mõistsin, et ma olin filmist oma 10 minutit näinud ja väljas on juba valge, mis tähendab, et ma olin põõnanud järgmised kolm tundi ning Vennas oli platsis ja virutas mulle vahukulbiga. Samas ma pole ammu diivanil maganud. Win!

Kolmas viis aega juurde saada, on kõik ise laste eest ära teha. Kel on lapsed olnud, see teab, et lastel on alati ilmatuma palju aega. Kõigega. Kui anda lapsele riided ja öelda, et hakka end riietama, siis võib sama hästi ka pidžaama pihku pista, sest enne keskööd kodust välja ei pääse. Sama asi on pesemisega. Üks Noorsandi lemmiklause on „Viimane kord!” ja ta ütleb seda umbes kümme korda. Näiteks hambapesu juures tuleb kõige pealt hambahari märjaks teha ja siis see vesi sealt harjaste vahelt ära juua ja täpselt nii palju kordi, kui ma lasen. Ma arvan, et kui ma ei sekkuks, siis ta jääkski sinna ja kui ma vaataks kümme aastat hiljem üle vannitoa ukse, siis tekiks mul küsimus, et kes see tont seal harja imeb. Sama on söömisega. Ma olen aru saanud, et pole mingit vahet, kas visata pudrukauss põrandale , või anda see lapse ette, et see sealt sööks. Köök näeks täpselt ühte moodi välja.

Need oleks kolm ajasäästu nippi ja ma kasutan neist… mitte ühtegi. Aeg vetsus on aeg, kus keegi ei ripu mu jala küljes ja kus ma saan rahulikult telefonis aega veeta. Muide, vetsus ei tohi tuli põleda, sest muidu oleks kaksikute armee ukse taga sissepääsu nõudmas. Vähem magama ma ka nõus pole, sest neid tunde niigi napib ja kaksikute söötmisega oleme leidnud kompromissi- me laseme neil ise lusikatega kausist süüa, samal ajal neid ka toites, et midagigi suhu jõuaks, mitte ainult juustesse ja kõrva.