Isa blogi: kuusk on muidugi selleks, et keegi saaks ta pikali tõmmata

27.12.2014

Ma ei tea, mis teema lastel jagamisega on, kuid ilmselgelt tundub see neil olevat midagi ületamatut. Usutavasti on see üks kasvamise etapp, kui kõik, mida sa näed peab olema sinu oma ja ei kellegi teise.

Muide, kui kedagi huvitab, siis ostsin Esileedile jõuludeks ühe ehte, millest ta pikalt rääkinud on. Ma ei tohi vist avaldada, mis tüüpi ehet me otsisime, sest sellel on üks piinlik taustalugu ja jõulurahu huvides jätaks ma selle loo rääkimise teiseks korraks.

Olime Tartu ühes kesklinnas asetsevas keskuses kahe ehte vahel, kõrvuti asetsevates poodides. Esimeses ehtepoes oli müüja nii ettevaatlik, et mul ei tekkinud kordagi tunnet, et ma sooviks sellest poest midagigi osta. Ta hoidis seda ehete väljapaneku plaati kiivalt enda vastas ja ta oleks võinud näidata mulle maailma ilusaimat ehet ja ma poleks seda ostnud, sest mul tekkis tohutu trots ning kõik, mida ta näitas, tundus nõme. Samas kõrval asuv kullapood otsustas mind kohelda, kui potentsiaalset klienti, mitte kui potentsiaalset röövlit ja õnneks tekkis väljapanekut uurides ka äratundmismoment ning ehe saigi soetatud. Minu jaoks on teenindus lihtsalt nii oluline. Lisaks ilmnes, et müüja on mu blogi lugeja. Seega, aitäh Mirvet Goldtime´st, suurepärase teeninduse eest!

Veetsime traditsiooniliselt jõululaupäeva Esileedi vanemate juures, kuhu kogunes päris hulk rahvast, kuna Esileedi pere on kokkuhoidev ja keskmisest suurem. Esileedi on enda pere noorim, viies laps ja igal pereliikmel on üks kuni kolm last, seega Noorsand leiab alati endale kellegi, kes talle sel õhtul kõige enam huvi pakub.

Jõululaupäeval oli ohvriks üks kolme aastane ( ma arvan, et ta on kolme aastane, kuid olen kindel, et Esileedi teeb suured silmad, et kuidas ma ei tea, et ta mingi kümnene on, aga ma lihtsalt ei ole vanuste pakkumisega väga osav) tüdruk.

Noorsandi esimesed jõulud ja kaks suurt kingitust kuuse all teda ka ootamas. Kujutasin ette, kuidas ta õhinal oma pakid paberist välja rebib ja kuidas tal silmad uusi mänguasju nähes kohe põlema lähevad. Kuid viimane asi, mis teda sel õhtul huvitas, oli kingitus kuuse all, sest toas oli … KUUSK! Pole ta ju varem kuuske näinud, vähemalt toas mitte ja see ei olnud mitte tavaline kuusk, vaid see oli ehitud kuusk, mis omakorda tähendas, et puu otsas rippus ehteid, mida oli võimalik küljest rebida ja suhu toppida.

Põhimõtteliselt oli keegi täiskasvanutest terve õhtu rakkes, et takistada tulevast metsameest seda puud langetamast. Vahel unustasid end korraks õhtut nautima ja hetkepärast võis näha, kuidas kuusk kahtlaselt sahiseb ja viltu vajub. Hetkega olid püsti, unustasid ära, et hetk tagasi ägasid, et kõht on nii täis, et liigutada ei jõua ja jooksid kuuske päästma. Õhtu lõppedes jäi küll kuusk püsti, kuid nii mõnigi ehe leidis end kuuse asemel Noorsandi kõikehaaravas pihus. Kuuseehtija oli õnneks ettenägelikult pannud puule purunematud plastikust ehted, sest ma ei ole kindel, kui osav Noorsand veel klaasi söömises on.

Seda, missugused on kuuse ja kinkidega jõulud peres, kus soovitakse oma lapsukesele parimat, võid vaadata SIIT!

Noorsand sai jõuludeks suure treilerauto, kuhu saab mitmele korrusele autosid panna ja mingi Lego komplekti lisaks. Autot ta natuke uudistas, Lego olemasolu unustati kiiresti, sest kõik see ei tundunud päris õigena. Midagi oli nagu puudu. Ah jaa! Need olid ju tema mänguasjad, kuid ilmselgelt on parimad mänguasjad need, millega teised mängivad!

Ülejäänud õhtu veetis ta suuresti oma kolmeaastast nõbu ahistades ja püüdes mängida ükskõik millega, mida väike nõbu talle mängimiseks keelas. Nõbu sai jõuluvanalt köögikomplekti, millele ta peale viskus ja püüdis kõik kohvikannud, veekeetjad ja rösterid enda pisikese keha alla peita, et Noorsand jumala eest neile enda küüsi taha ei saaks.

Oli suur hunnik mänguasju Noorsandist paremal, oli veel suurem hunnik asju temast vasakul, kuid teda ei huvitanud need värvilised vurrid, ega uhked autod. Tema tahtis just seda, mitte midagi ütlevat, valget mängutaldrikut, mida see väike tüdruk oma elu hinnaga kaitsta püüdis. Sel õhtul oleks ta nõbu vist tõesti pigem oma neeru andnud, või liitri verd, aga ei ühtegi asja, mida ta enda omaks pidas.

Noorsandil veel seda etappi pole, kus ta midagi täiesti enda omandiks peab. Ta jagab meeleldi ja uurib hea meelega ka teiste mänguasju. Kuid eks me elame pärismaailmas ja küll ka see järk tal ühel hetkel päral on.

PS! Loodan, et te naudite seda pikka nädalavahetust ja järgmine postitus juba uuel aastal, mis tähendab seda, et vähem, kui kuu pärast on Noorsand aastane. Kas ja/või kuidas ma aasta täitudes neid postitusi jätkan, ei ole veel selge. Kuid ma tänan selle toetuse eest, mida ma teie poolt sel aastal tundnud olen. Ma tänan väga, kes te olete kommentaarides enda arvamusi ja soovitusi jaganud. Seni, kuni positiivset tagasisidet on natukenegi rohkem, kui negatiivset, on kõik korras. Ilusat vana lõppu ja usun, et sinu 2015 aasta saab olema topelt parem, kui su 2014 aasta. Isegi, kui see oli sulle väga hea aasta!