Henry suhkruteooria

Kõigepealt seda, et ma lisan tänasele postitusele lihtsalt erinevaid pilte, mis mul FBs olnud on. Ühel olen mina noorsandiga, kus mulle tundub, et meil on siiski sarnasus olemas- meil on väga sarnased silmaalused kotid :). Ühel olen ma oma ühe parima sõbrannaga, kes lendas Austraaliast lihtsalt selle pärast Eestisse, et minu juukseid lõigata. Ja kui ta juba nagunii siin oli, siis käis ühe hooga ka venna pulmas. Kolmandal oleme meie Esileediga viis aastat tagasi, ehk meil saab reedel viis aastat, kui ma ütlesin preestri jutu peale AH? aga ta kuulis, et ma ütlesin JAH. Neljandal teeb noorsand selfiet.

1485915_763479917010012_1825418032_oMa ei tea, kas te teadsite. Mina küll ei teadnud seda, et kui sa turul küsid normaalselt müüjalt ( otsi sellist, kes silmi ei pöörita, kui sa palud tal näiteks mõnda tükki väiksemaks lõigata), et ta teeks sinu valitud lihatükist hakkliha, siis ta teeb. Ilma lisatasuta. Minu üks foobiaid on alati olnud hakkliha. Sa ei tea ju kunagi, mis sinna sisse pannakse ja ega sinna ei pandagi midagi normaalselt. Tavaliselt just need tükid rändavad sinna sisse, mis müüdavatelt tükkidelt lisaks jääb, nagu kiuline liha, nahk, pekk, kõõlused ja muu jama. Kui ma ei taha neid jäänuseid osta ühes tükis, siis ma ei taha neid osta ka pudiks tehtuna.

Tartu kinnisel turul on mul välja kujunenud lemmikmüüja, kellelt ma alati ostan. Lisaks suurepärasele teenindusele, on ka ta hinnad konkurentidega võrreldes pigem odavamapoolsed. Küsisingi talt, et äkki on neil võimalus teha hakkliha mitte jäänukitest, vaid minu valitud tükist, siis ta ütles, et kui järjekorda selja taga ei ole, siis loomulikult. Valisingi taise tüki välja ja umbes 30 sekundiga oli ta tagasi. Hinnale midagi ei lisandu ka. Super. Selleks, et minusugune foobik muidugi päris rahul oleks, tahaksin ma temaga sinna ruumi kaasa minna ja näha oma silmaga, kuidas ta selle tüki sinna paneb ja masin just sellest hakkliha teeb. Kuid eks ma pean ka sellega rahulduma.

Söögilainel jätkates on minu toitumise pool see, mis mulle alati kõige enam probleeme valmistanud, täielikult seal, kus ma tahaksin. Mitte mingisugust näksimist. Kui ma ei söö suhkrut, kaob mul näksimine. Ma eelmises blogis rääkisin, et mul on suhkru kohta oma teooria, millega nii mõnedki ei nõustu, kuid ma räägin selle lahti ja mina näen seda enda jaoks tõena. Vähemasti seni, kuni keegi ümber lükkab. Selgeks sai see versioon mulle paljuski seetõttu, et ma tegelen igapäevaselt nikotiinisõltuvusega ja suhkrusõltuvus on paljuski väga sarnane.

Ok, aga ma siis räägin nüüd. Kindlasti olete isegi näinud artikleid nagu: Suhkrusõltuvus on sama kui narkosõltuvus, Suhkur võib sõltuvust tekitada või Suhkur on sama ohtlik sõltuvusaine kui kokaiin!. Ma ei tea, kas päris nii dramaatiline, kuid ta tekitab kindlasti sõltuvust.

10525360_834693503221986_519790308936990718_nMis asi on sõltuvus? Sõltuvus tähendab seda, et sul ei ole kontrolli. Ma tahaksin ära süüa ühe ruudu šokolaadi, kuid ma tean seda, et see ei ole võimalik. Minu puhul mitte. Isegi, kui ma ei pane teist tükki suhu, siis keerlevad kõik mu mõtted selle ümber. Ma räägin siinkohal AINULT suhkrust, sest kindlasti on neid aineid teisigi, mida lisatakse toitudele. Ma just lehitsesin oma eelmise aasta toidupäevikut ja igakord, kui ma sõin midagi magusat oli sarnane trend. Näiteks: kell 14.00 sõin ära ühe Mesikäpa kommi. Kell 18.00-19.00 sõin ära 17 Mesikäpa kommi. Kui ma kell kaks selle ühe kommi ära sõin, siis minu plaan oli sellega piirduda. Kuid sõltuvus ei ole võimalik kontrollida. Kui sa isegi suudad hoiduda ja mitte panna seda teist kommi suhu, siis sinu olemine ei ole normaalne ja lõdvestunud, vaid pinges ja ärrituv. Nagu suitsetaja, kes ei saa järgmist sigaretti.

Inimese kehal on võime luua tolerantsus kõikide sõltuvust tekitavate ainete vastu ja suhkur on kuulujärgi väga sõltuvust tekitav. Ning kuna su keha tekitab tolerantsust aine vastu, millest sa püüad naudingut saada, siis peavad ka sinu doosid kasvama ja see on aina suurenev auk. Loomulikult ei tohi selle suhkrunäljale järgi anda, sest muidu lähed sa paksuks/veel paksemaks, kuid ometi on sees see tunne, et tahaks midagi. Sa ei tea mida (tegelikult tead, kuid seda sa just sõid ja enam ei tohi) ning sa lähed ja seisadki külmkapi ette teadmata, mida sa sekundi pärast suhu paned. Sul on pidevalt see “tahaks midagi” tunne sees.

Kuna see tunne on pidevalt olemas, siis selle tunde eemaldamine on päris meeldiv, sest kellele ei meeldiks see, kui temast kaob see natuke ebamugav, “tahaks midagi” tunne. Eriti nauditav on selle kaotamine näiteks siis kui sa oled närvis. Söök iseenesest ei lahenda probleeme, kuid oletame, et sul on kaks probleemi- sa pead homme 100 inimese ees luuletust lugema ning lisaks on sinus see õõnes “tahaks midagi” tunne. Selleks, et ennast paremini tunda, pead sa ühe neist ära kaotama ning antud hetkel ei saa sa luuletuse lugemist kaotada, vaid ainult selle aine vajadust, millest sa sõltuvuses oled. Kui sa oled suitsetaja, paned sa sel hetkel suitsu ette ja sul hakkab parem. Kui sa oled alkohoolik, keerad sa korgi maha ja sul hakkab parem. Kui sa oled suhkrusõltlane, sööd sa näiteks jäätist ja sul hakkab parem. Kuid kuna suhkrusõltlasena oleme me harjunud selle õõnsa “tahaks midagi” tundega- me peame seda enda normaalseks olekuks, siis me ei seosta jäätise söömist võõrutusnähtude kaotusega, vaid arvamegi, et jäätis paneb meid paremini tundma, muudab rõõmsamaks.

Magusatootjad seletaksidki seda heaolutunnet, mitte ebamugavuse kadumisega, vaid dopamiini ja endorfiiniga, mis suhkru manustamisel vabaneb, mis võib mingil määral tõsi olla, kuid ma usun, et tegelikult ebamugava võõrutustundega nende tase läheb lihtsalt miinusesse ja uue suhkrudoosi manustamisega jõuab see lihtsalt nulli tagasi.
IMG_6559
Kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi suhkrut süüa? Ei saagi kunagi ühte kommi süüa? Ei tähenda. Kui su keha saab aru, et ta ei saa enam sõltuvust tekitavat ainet peale, siis hakkab ka tolerantsus vähenema. Kui kiiresti, seda ma ei tea. Kuid ma kavatsen aasta rafineeritud suhkrust hoiduda ja vaadata, kui suur tolerantsus mul aasta pärast on. Kui ma saan aasta pärast jälle süüa ühe ruudu šokolaadi, siis on see suurepärane. Kuid ma ka tean, et see ei jää nii, sest su keha peab tekitama tolerantsuse selle väikese koguse suhkru vastu, mida sa nüüd uuesti sööd. See omakorda tähendab, et sina ei saa enam süüa ainult ühte ruutu šokolaadi, vaid kaks. Su keha peab tekitama tolerantsuse kahe vastu jne jne jne.

Kas suhkrusõltuvus tekib kõikidel inimestel? See koht on minu jaoks veel lahtine, sest ma ei saa rääkida teiste inimeste eest. Kuid ma usun, et tekib, kuid paljud inimesed peavad seda sõltuvuselevikut tagasi hoidma- kas on mures oma kaalupärast, mures oma hammaste pärast. Mõned, kes on mures oma kaalupärast, söövad pigem natuke magusat ja jätavad pearoa söömata.

Kokkuvõtteks. Ma usun, et rafineeritud suhkur tekitab füüsilist ja selle tagajärjel ka psühholoogilist sõltuvust. Kui sa hoidud suhkrust tahtejõuga- sa keelad endale midagi, mida sa väga tahad, siis ei aita suhkrust hoidumine, sest varem või hiljem satud sa näiteks pulma või sünnipäevale ja sööd end magusast üle. Peale seda on uuesti raja peale saamine väga raske, sest sinu kehas on nüüd uuesti õõnes “tahaks midagi” tunne. Sa sööd ja sööd, ka siis kui sul on kõht täiesti täis, sest toit küll leevendab, kuid midagi oleks nagu kogu aeg puudu. Oluline on kõige pealt lahti saada psühholoogilisest sõltuvusest ja näha suhkrut, kui probleemi, mitte kui naudingut. Kuidas selleni jõuda? Ma ei ole kindel. Äkki ma suudan kunagi oma mõtted paremini paberile panna, siis räägin. Igal juhul tunnen mina ennast suurepäraselt ja ma pole millestki loobunud. Kui ma tahan magusat, siis on rafineeritud suhkrule miljon alternatiivi. Jah, väljas süües on keeruline, kuid kui sul pole suhkrusõltuvust, siis sa ei tunne ka magusast puudust. Ainuke põhjus, miks ma räägin, et järgmisel aastal proovin süüa ära ühe kommi, on see, et ma tahan lihtsalt näha, kas minu teooria peab paika.

Tänaseks ei ole ma suhkrut söönud juba pea kaks kuud ning vaid esimene kaks nädalat oli selline ebakindlus sees ja aeg ajalt tuli mõte, et tahaks. See oli see puhastusprotsess ja nüüd tunnen ma end suurepäraselt. Ma ei olegi oma toitumises mitte midagi muutnud ja puhtalt suhkru välja jätmine, on mu kaalu langetanud kilo nädalas. Tegelikult antakse meile ju kogu aeg vihjeid, milliseks me suhkrusõltlastena muutume. Näiteks Snickersi reklaam, kus meeste riietusruumis üks mees diivaks muutub ja talle siis Snickers suhu pannakse ja ta muutub tagasi normaalseks. Mitte Snickers ei muuda teda normaalseks, vaid see õõnes “tahaks midagi” tunne muudab ta närviliseks ja ebakindlaks, mille tekitas võõrutus eelmisest suhkrudoosist. Kui ta nüüd selle uue koguse suhkrudoosi sisse võtab, muutub ta mingiks ajaks normaalseks, kuid vaikselt hakkavad tekkima uuesti võõrutusnähud ja kui ta neid järgmise doosiga ei kaota, muutub ta uuesti diivaks.

10499616_820844697940200_3829744703169483659_o
See oligi minu väike mõtterännak ja kui sa tunned end siin ära, siis äkki on sulle sellest kasu. Kui sa tunned, et sul on pidev näksimise probleem, siis mõtle natuke, millest sa võiksid sõltuvuses olla. Kui sa oled suitsetaja, kes õhtuti kodus ei suitseta, siis on see sellest. Kui sa ei suuda samuti ühe kommiga piirduda ja kui suudad, siis vaid tahtejõuga, siis võib see olla su näksimise põhjus. Kui sa ei tunne ennast siin ära, siis ei ole ka midagi. Siis.. siis.. siis vaata näiteks seda noorsandi esimest sefiet siin, või loe mu suitsuteemalist artiklit. Ma olin muide selle puhul valmis suureks pa*araheks, mis seal kommentaarides tulla võib, kuid kui minna paarist esimesest kommentaarist edasi, on peamiselt positiivne tagasiside. Väga ootamatu 🙂

Tänaseks kõik. Tsau!

25 kommentaari

  • 3 aastat ago

    Mul on alati olnud kombeks süüa kõigepealt soolasest toidust kõht täis. Siis tuleb magusaisu. Siis ma söön natuke midagi magusat. AGA mul ei ole enamasti seda iha süüa pärast üht kommi veel 20. Vahel tahaks rohkem, siis söön paar tükki veel. Kui satun tühja kõhu peale magusat sööma, siis muidugi mahub rohkem. Samas – mida tühjem kõht, seda vähem ma magusat tahan, suure näljaga käivad kõik mu mõtted soolase toidu ümber.

    Juba ülikooliajal imestasid korterikaaslased, kuidas ma saan hoida ühte halvaapakki nädal aega ja sellest aegamisi näksida – nemad oleks kohe kõik ära söönud. Aga ma sõin enne soolasest toidust kõhu täis ja vajasin lihtsalt üht ampsu.

    Nii et ma ei teagi… Ma ei ole suhkrust sellises sõltuvuses kui enamik, samas see “tahaks midagi” tunne on vägagi tuttav, seega võiks vist ikka ka täitsa maha jätta 🙂 Mul lihtsalt pole olnud erilist motivatsiooni, sest olen geenide poolest kiire ainevahetusega ja piitspeenike (ning vaadates mu ema ja vanaema – jään selliseks elu lõpuni).

    Oleme mehega pikalt mõelnud toortoitumise katsetamisele, pärast Arnold Ehreti raamatu “Limavaba tervisetoit” lugemist hakkasimegi proovima. Ta soovitab seal paaripäevast katsepaastu, mis peaks välja tooma igasugu tulevased potentsiaalsed tervisehädad ning noh, tema soovitab süüa ainult puuvilju ja rohelisi lehtköögivilju, sest kõik muu toit tekitab lima (gluteen, tärklis, piimavalk jne). Tema meelest on limaummistused kõigi haiguste põhjuseks… Aga no see on pikem teooria.

    Mina tegin paastu ära, aga kurat, mitte ühtki tervisehäda ei ilmnenud, ainult nälg ja meeletu sooja soolase toidu isu. Sestap andsin üsna kiirelt alla ja olen söönud edasi üsna tavapäraselt – ehkki jah, palavate ilmadega jäi tihti toidukord vahele või asenduski puuviljadega. Aga sõin ikka sooja toitu ka.

    Mehel jällegi oli mitu tervisehäda (krooniline nohu jne), mis ainult puuviljade söömisega leevendust said, seega temal oli motivatsiooni jätkata. Häda oligi selles, et kui mina õhtuti ikka sooja soolast toitu sõin, siis see ahvatles ja ta sõi ka… Ja kohe järgmisel hommikul kajastus see ka enesetundes. Nüüdseks on ta söönud puuvilju ligi kuu, vahel õhtuti ja nädalavahetustel ka kõike muud, aga ikka jätkab.

    Aga mis puutub suhkrusse, siis mu mees on selle sõltuvusest klassikaline näide – ei suuda absoluutselt piiri pidada. Kui mingi magus tal ees on, siis sööb, kuni on otsas. See on mind alati närvi ajanud 😀 Just hiljuti, kui tähistasime lapse sünnipäeva ja tema ka kõike sõi, panin õhtul tähele, kuidas ta järjest ahmis sisse igasugust jama (kapis oli sünnipäevast erinevaid kooke jne). Minul oli kõht ammu täis ja ma usun, et temal oli ka, aga just see, et kui ta sööb natuke, siis enam pidama ei saa.

    Igal juhul olen ma tema üle hullult uhke, et ta on nii pikalt ahvatlustele vastu pannud ning toetan teda igati selle teekonna jätkamisel. Sinu postitus inspireeris mind, peaks alustuseks ka rangelt kõik (valge) suhkru menüüst eemaldama. Koju ei ole ma ühtki valge suhkruga toodet juba aastaid ostnud, vahel ainult lastele kohukesi, aga külas olles või külakostiga saadud kraami ikka söön. Ja no olgem ausad, kindlam oleks ka rafineerimata suhkrule “ei” öelda 😛 Vaatame siis, mis saab.

    • henry
      3 aastat ago

      Su mees on siis ikka eriti tubli. Tavaliselt selliste suurte toidugruppide välja jätmise dieetidega väga kaua vastu ei suudeta pidada. Kas tal ongi plaan nii toituma jääda ülejäänud leuks, või ta teeb lihtsalt mingit ajutist eksperimenti?

      Kuid sina oled jah hea näide sellest, et maailm on ebaõiglane 😀

  • 3 aastat ago

    Suhkur on ilmselgelt sõltuvust tekitav. Mõnede uuringute sõnul isegi hullem kui alkohol või tubakas.
    Minul on aga suhkru elimineerimisest olulisem faktor veejoomine. Rämpsu söömine ja veejoomine on ilusas võrdelises kausaalses seoses. Kohe, kui joon liiga vähe vett, tekivad imelikud isud igasuguse jama järele. Kui veejoomisega on kõik korras, ei tule mulle mõttessegi hakata öösel kell 2 võileiba või -saia sööma hakata.

    • henry
      3 aastat ago

      Veejoomist ei tohi alahinnata ja eriti aktiivsetel inimestel nagu sina ning veel enam soojadel suvekuudel. Sest su keha ei suuda tegelikult nõuda ei toitu ega vett, vaid su keha saadab ajule signaali, et su kehas on mingi ärritus, mis tuleks ära lahendada. Sinu aju teeb järelduse, mida see tunne tähendada võiks. Kui mingeid füüsilisi probleeme ei tähelda (kuiv ja kähe kurk, suukuivus), siis võibki äkki aju mõelda, et see tunne on nälg, kui see on kõigest janu. Jällegi, see on minu teooria, sest ma vaagin ennast viimasel ajal päris palju 🙂

  • 3 aastat ago

    Jah – olen suhkrusõltlane! Ja olen Sinu teooriaga 100% nõus. Ainult, et minu häda on see, et minul tekitab ka puuviljasuhkur söömissööste. Seega pean loobuma ikka vägagi paljust, et oma tervis hea ja keha vormis püsiks.

    • henry
      3 aastat ago

      Äkki on sul siis tundlikum veresuhkur ja kõrge glükeemilise indeksiga tooted tekitavadki selle suure lainetuse.

      Mul õnneks puuviljadega seda ei teki. Mida ma märkasin, siis ka maitsetugevdajad on minu jaoks probleem. Sõin ühel päeval sõprade juures ühe krõpsu. Õigemini ma püüdsin süüa ühe krõpsu. Loomulikult oli see võimatu ülesanne. Seepärast oleme me viimased paar kuud kõik toidud kodus ise teinud. Mitte ühtegi valmistoitu. Mis jällegi ei ole milestki loobumine, vaid sa reaalselt jätad saasta.. halva toidu.. toidu, mis ei ole ainult halb, vaid halb ka sinu jaoks, enda menüüst välja.

      • Epp
        3 aastat ago

        Puuviljasuhkur (fruktoos) ei tõsta eriliselt veresuhkrut, sest on tunduvalt madalama GI-ga.

        Aga ma lugesin mingist suhkrusõltlaste raamatust (mida enam ei suuda üles leida), et mõnel sõltlasel tuleb mõneks ajaks loobuda igasugusest magusast maitsest (s.t. ka nt steeviast), sest just magus maitse tekitab söömissööstu. Äkki on siin see probleem?

        • henry
          3 aastat ago

          Võib täitsa olla, kuid enda puhul ma ei tähelda, et ma peale näiteks agaavisiirupiga magustatud toite tunneks vajadust millegi järgi veel.

          • Epp
            3 aastat ago

            Mul on õnneks sama lugu, aga ma viitasin Riinale, et äkki tal on see probleem 🙂

  • Paula
    3 aastat ago

    Ma olen ilmselt täiesti teine äärmus. Magus ei tekita minus vähimatki isu ega emotsiooni. Ma saan jõulude aegsed kommid puutumatult jaanipäeval ära visata. Vahel üliharva proovin pool ruutu šokolaadi ja saan jälle pikaks ajaks aru, et see on vastik. Ma ei ole ka lapsena magusat armastanud. See lihtsalt ei ole hea ega maitsev. Mine ja võta kinni, kus see konks siin on

    • henry
      3 aastat ago

      Jah, kui sul seda sõltuvust ei teki, siis ei olegi probleem. Kõik inimesed ei jää ka suitsetamisest sõltuvusse, sest nende organismile lihtsalt ei sobi see, või ei meeldi neile suitsu maitse, või nad reaalselt ei saagi sellest mingit naudingut. Võib järeldada, et sama seis on sinu ja suhkruga..

  • Giina
    3 aastat ago

    Minu meelest Su teooria peab täiesti paika. Kui ma punktuaalselt toitumiskava järgisin ja ampsugi magusat ei võtnud siis oli kõik OK ja üks libastumine ja allakäiguspiraal läks jälle lahti- kõik algas ühest kommist ja siis tuli teine ja kolmas jne uhh. Mingil hetkel asendasin piimašokolaadi mõruda vastu ja piirdun rangelt ühe tükiga. Kuigi jah, vahel on see jube raske. Teine asi on see, et mul ei saa kõht täis, kui soolasele söögile ei järgne magusa ampsu. Jällegi ehe näide harjumusest ja sõltuvusest, aju ei saa aru, et toidukord lõppes vms. Leidsin alternatiiviks mee ehk siis peale õhtusööki pistan pool lusikatäit mett pintslisse 🙂 ja vahel, kui lapsed magusat jõravad ja ise ka koledat moodi tahaks siis asendan selle ka meega. Samas võiks magusa sõltuvusest lahti küll saada aga kes annaks piisavalt iseloomu? 🙂
    A ja peale intensiivseid trenne (näiteks kolme tunnised võistlused) on terve järgmine päev see “tahaks midagi” tunne ja siis ma ikka libastun ja jõhverdan kräppi sisse 🙁

    • henry
      3 aastat ago

      No just. Vahet ei olegi, kui palju sa sööd, kui sa ei suuda i-le täppi panna, siis jääb midagi puudu. Ma ei olegi peaaegu pidanud mingit iseloomu kasutama, vaid ma suutsin enda hoiakut suhkru vastu muuta. Kui sa näed suhkrut, kui lõksu, mis muudab sind haigeks ja paksuks, ilma ÜHEGI plussita, siis sellisest pahnast hoidumiseks ei ole iseloomu vaja. Vastupidi sind peaks sundima seda sööma, sest vabatahtlikult ei tahaks sa seda suhu panna. Ajupesu eemaldamine on muidugi väga raske, sest mida on meile reklaamitud juba lapsest saadik? Kõike, mis on suhkrut täis. Teler on täis reklaame, mis on suunatud pisikesetle lastele, et see psühholoogiline sõltuvus kindlasti sügavale juurduks. Millal viimati erafirma porgandi reklaami telerist nägid? Ei olegi näinud, sest porgandil ei ole füüsilist sõltuvust tekitavat ainet sees ja sa ei saa muuta inimest selle sõltlaseks.

      Kuid loomulikult ei saa seda nii üheselt võtta, sest näiteks ka Barbie nukkudel ei ole sõltuvust tekitavat ainet sees. Sellepärast peabki ka neid palju reklaamima, et teha lastele ajupesu, et neil on neid asju väga vaja ja noore inimese aju on väga kergesti vormitav ja vastuvõtlik. Porgandi vajalikkust ei pea inimesele pähe toppima, sest instinktiivselt teame me isegi, et porgand on kasulik.

    • B
      3 aastat ago

      Mul sama asi, et peale söömist kohe peab saama midagi magusat, muidu jääb poolik tunne. Kuna olen samuti loobunud rafineeritud suhkrust ja neid sisalduvaid asju ei söö, siis tavaliselt söön mingi puuvilja. Hea nipp on ka suhkruvaba näts. See võib olla kas tavaline mündimaitseline või ka puuviljamaitseline näts. Minu puhul aitab see väga hästi.

  • Liina
    3 aastat ago

    Mul on sama teooria! Eelmine aasta ei söönud ma Novembrist suhkrut ega nisujahu. Tahtsin näha, kas enesetundes midagi muutub. Alguses ei saanud nagu arugi aga kus siis hakkas energiat tulema! Kuigi päikest ei ole jne, ei olnud ma enam väsinud ja depressiivne ja lisaks kadus iga nädal tervislikud 0,5 kilo. Siis tulid j6ulud….ja ma ei ole SIIAMAANI tagasi ree peale saanud. Eks vabanduse elaib ju alati…kord on sünnipäev tulekul ja siis need “alates homsest! kindlasti!” jutud. Olen pidevalt väsinud, koju j6udes loivan teleri ette ja isegi ei viitsi 6htul koeraga rohkem jalutada kui et lasen ta korra uksest välja. Kohutav. Nüüd seda juttu lugedes ikka peaks jälle alustama. Homme 🙂

    • Liina
      3 aastat ago

      Ahjaa, ilma suhkruta ma hakkasin hommikust sööma ja vett jooma. Asjad mida ma olen pidevalt proovinud teha ja millega ma pole kunagi kaugele j6udnud. Mingit näksimist ei olnud, s6id k6hu täis ja k6ik. Just see “tahaks midagi” tunne oli kadunud ja isegi kommiletist möödudes t6esti mitte miski ei ahvatlenud 🙂

    • henry
      3 aastat ago

      Alusta jah ja hoa meid kursis, kuidas läheb ja kui on mingeid häid nippe, kuidas suhkur võimalikult märkamatult välja jätta, siis tule alati neid meiega jagama 🙂

  • e.
    3 aastat ago

    Ma teen täpselt samasugust inimkatset enda peal ja täpselt sama, nikotiinisõltlase loogikaga – et suhkru söömine ise tekitab suhkrusõltuvust, nagu nikotiin tekitas nikotiinisõltuvust 🙂

    Ühtepidi võttes on mu katsed viinud samale järeldusele, mille sinugi – ma ei taha enam näksida või “midagi”. Meeleolud kõiguvad tunduvalt vähem (õigupoolest ei kõigugi enam, zen juba paistab) ja muidu on ka kuidagi etem.

    Teistpidi võttes on mul kunagisest edukast kaalukaotusüritusest meeles selline asi, et kui ma lõpetasin suurema söögikorra ühe magusa ampsuga (nt kommiga või tõesti ühe tüki šokolaadiga), siis see, vastupidi, vähendas näksimist. Mõjus kuidagi punktina: “Nüüd on toidukord läbi”. Ei tekitanud mingit soovi näkitseda enne õiget aega. Kuna ka tikker kirjeldas sarnast asja – äkki on see kuidagi seotud sellega, millal suhkrut süüakse? Noh, et toidukorra lõpus, kui kõht on täis, ei saa suhkur nii kiirelt mõjule? Ma praegu fantaseerin, sest ei ole selle eriala inimene…

    • henry
      3 aastat ago

      Kuid jätkates nikotiinisõltlase loogikaga, siis sa suudad ka suitsetamist ühe sigareti peale vähendada, seni, kuni sa hoiad rutiini. Järgmine kord, kui sa sõpradega välja lähed, tõmbad sa jälle terve paki. Sama asi on suhkrusõltuvuse kontrolliga- sa suudad seda kontrollida seni, kuni sa kontrollid enda elu. Hetkest, kui sa lähed rutiinist välja, oled tagasi seal, kus enne piiramist. Lisaks hakkab iga magus suutäis tunduma aina väärtuslikum ja sa võib olla mõtled juba lõunast, et õhtul saan ma lõpuks kooki, mis ainult süvendab sõltuvust. See käib minu puhul nii

      • Epp
        3 aastat ago

        Kusjuures ilmselt ongi nii. Mulle tuli praegu see ka meelde, et kui ma siis toona ei lõpetanud suuremat söögikorda magusa ampsuga, siis tekkis küll näksimise isu.
        Nii et analoogia üks-suits-päevas tõmbajaga täiesti olemas: sõltuvus on, ja kuigi mitte nii silmapaistev kui kaks-pakki-päevas-suitsetajal, siis tegelikult täpselt sama suur.

        Nii et, jah, parem on ikka päris ilma.

        (täna rohkem ei kommenteeri :))

        • henry
          3 aastat ago

          Epp, kõik sinu kommentaarid on teretulnud ja oodatud 🙂

  • Paula
    3 aastat ago

    Aga sa ei kujuta ette kui palju võid ma võin süüa

  • henry
    3 aastat ago

    haha. A sa filmi ja siis näita!

  • Anneli
    3 aastat ago

    Väga põnev lugemine! Kohe tekkis tahtmine ka oma suhkru-kogemusi jagada.

    Ma sain suhkru kohta ahhaa-elamuse umbes kaks aastat tagasi, kui mul lõi välja üks autoimmuuntõbi, mis pärast väljaravimist kohe tagasi tuli. Ja uuesti. Ja uuesti. Haigushoogude vahe oli maksimaalselt nädal. Asi läks üha hullemaks ja lõpuks manustasin mitu kuud järjest suuri koguseid steroide, mis kogu hormonaalsüsteemi segi keerasid, aga tõbi ikka ei taandunud. Ja nii aasta otsa. Immunoloog valmistas mind ette, et pean kangete bioloogiliste ravimite peale üle minema ja neid eluaeg võtma jääma.

    Õnneks läks arst puhkusele, enne kui jõudsime mulle sobivad ravimid välja valida. Lugesin vahepeal netist infot ja sain teada, et suhkur võib teatud juhtudel selle tõve väljalöömist soodustada. Otsustasin arsti suvepuhkuse ajal oma organismi veidi toetada ja mõneks ajaks suhkrust loobuda. Haigushood katkesid PÄEVAPEALT ja nüüd olen juba üle aasta haigusest prii.

    Esimesed paar kuud loobusin suhkrust täielikult, nüüd aga luban endale külas või peenes restos käies nädalas korra või paar mõne magusa ampsu. Aga ega ei tahagi – keha pole enam harjunud ja süda läheb pärast üht koogitükki isegi natuke pahaks. Ja küllap mõjutab isu ka teadmine, kui rängalt see pealtnäha süütu pulber mu organismile mõjub.

    Pean märkima, et mu eluviisid olid ka enne üldiselt väga tervislikud ja ma ei kuritarvitanud suhkrut sugugi. See kogemus pani nägema, millise mürgiga on tegu. Olen isegi oma haigusele natuke tänulik, sest suhkruvaba (vaene) dieet kergitab elukvaliteeti ikka mitme pügala võrra – energiat on rohkem ja tuju parem. Mõnikord mõtlen, et oleks tore kui samasugune vastunäidustatus tekiks näiteks valge veini suhtes, mis mulle hirmsasti maitseb.:-)

    • henry
      3 aastat ago

      aitäh väga põneva kommentaari eest! äkki, kui keegi sama probleemiga maadleb, saab sellest innustust ja proovib ka suhkru mingiks ajakski välja jätta.

Jäta kommentaar