Isa blogi: Arvasin, et olen isana täitsa normaalne, aga kus sa sellega, muidugi ma pole seda!

02.08.2014

Ma ei saanud kuidagi varem aru, millest see tuleb, et inimesed, kes muidu täiesti asjalikku ja arusaadavat juttu ajavad, imiku juuresolekul äkki peenikese häälega rumalusi korrutama hakkavad.

Aastaid tagasi lugesin ma ühte artiklit, kus intervjueeritavaks oli üks kuulus eestlane, kes ütles, et tema räägib oma lapsega nagu võrdne võrdsega. Ei ole mingit ninnu-nännutamist ja kui tänaval on koer, siis on see koer, mitte kutsu. Kass ei ole ka kiisu, vaid kass.

Mäletan, et kui ma seda artiklit lugesin, tabas mind äratundmishetk, sest see on nii mõistlik. Miks õpetada lapsele eluks tarbetuid sõnu ja õpetada kõigepealt valesti, et ta siis hiljem uuesti ümber õpiks? Hakatagi maast madalast rääkima sõnadega, mida ta nagunii varem või hiljem kasutama hakkab.

Teine asi, mis mul noorena alati võõristust tekitas, oli see, et kõik rääkisid beebidega peenikese häälega ja selle asemel, et neile õiget keelt õpetada, räägiti nendega pudikeeles või korrutati lihtsalt suure naeratuse ja liigse entusiasmi saatel mingit küsimust nagu „Mis sa teed siin? Ah? Mis sa teed siin? Uuu! Mis sa teed siin?” samal ajal ninaga kõhtu või kaela kõditades.

Esiteks, ei oska laps rääkida, mis tähendab seda, et ta ei saa sulle vastata ja teiseks, kuna ta ei oska rääkida, ei ole ma kindel, et ta üldse küsimusest aru saab. Seega sa võid küsida talt või miljon korda, mida ta seal teeb — mitte midagi ei muutu, sest ta nagu ei vasta. Samahästi võid sa talle naeratavalt otsa vaadata ja selle asemel, et teda tüüdata küsimusega, et mis ta seal teeb, lihtsalt öelda „Neli pluss kuus on kümme!”. Vähemasti on sellisel programmeerimisel äkki mingigi kasu. Võtadki iga nädal uue tehte ja äkki jõuadki esimese eluaasta lõpuks siinuste ja koosinusteni.

Võtsingi endale ülesandeks oma kunagi sündivasse lapsesse suhtuda kui mõistlikusse elusolendisse.

Loomulikult ei läinud see nii. Nii kui ma noorsandi poole pöördun, tõuseb mu hääl mitu oktavit kõrgemaks ja ma ei räägi temaga mõistlikel teemadel, ega programmeeri eluks vajalikke oskusi, vaid ma avastan end temalt peenikese häälega küsimas nelikümmend korda järjest, et mis ta seal teeb, samal ajal näos suurt naeratust hoides. Ma isegi ei oota vastust, mulle piisab küsimisest. Esileedi vahel itsitabki eemal, et noorsand nagunii mõtleb, et kes see idioot teda siin küsitleb.

Eile, kui väljas oli temperatuur langenud pisut mõistlikumale tasemele, käisime Esileedi ja noorsandiga õhtul jalutamas. Jalutuskäigul panin ma tähele, et ka Esileedi on lapsega nunnutav, kuid tema vestlus noorsandiga on hoopis teistsugune kui minul.

Kui keegi satuks pealt kuulama minu monoloogi (mis on tegelikult dialoog noorsandiga, aga kuna ta ei vasta, siis nimetagem seda monoloogiks) ilma, et ta mind näeks, siis ta arvaks, et ma olengi mingi peenikese häälega imbetsillist meesnaine, kes kuulab kedagi üle: „Mis sa teed siin? Ah? Kes see nii armas on? Kes on nii väike armas? Kes on kõige armsam? Jaa, sina oled! ” Võta sealt olukorrast välja beebi ja pane ükstapuha, mis muu asi asemele ja olukord muutub väga veidraks. Näiteks asenda beebi kurgipurgi, politseiniku, või kasvõi sangpommiga. Ainus kord, kui ma saan sellist käitumist õigustada, on siis, kui seal ruumis on väike beebi. Kui ma püüaksin samasugust vestlust aretada trahvi kirjutava politseinikuga, saaksin ma vist teise trahvi juurde idioodiks olemise eest.

Kui ma kuulasin Esileedit eile lapsega suhtlemas, siis ta tutvustas talle jalutuskäigul vahtrapuud ja kaske ning see on suur auto, mis mööda sõitis. Ta sisendab talle, et ta on tubli, oluline ja tark juba praegu (seda teen mina ka, aga peenikese häälega, mis vist vähendab mu tõsiseltvõetavust). Lisaks ta laulab talle igal õhtul. Kuna tema viisipidamine on selline nagu ta on, siis on ta ka enda unelaulud ise välja mõelnud. Ta ütleb, et peas oskab ta laulda küll ja peas on viis perfektne, aga midagi läheb aju ja huulte vahel valesti ning suust tuleb välja hoopis midagi muud, kui see, mis tal peas kõlab. Kuid need iseloodud unelaulud toimivad. Ükskord jäin ukse juurde maha istudes kuulama, et kuulata, mis sõnad seal sees on, aga ei õnnestunud, sest ühel hetkel ärkasin ma enda norsatuse peale üles.

Ma siin nüüd mõtlengi, et vanemad peaksid lastele õpetama väärtusi ja andma teadmisi, aga paistab, et ainus väärtus, mida mina õpetan on järjepidevus. Ja võib olla seda „tarkust”, et kui keegi on sinust väiksem, siis räägi temaga kõrgendatud häälel ja pideva naeratusega. Meil on ühed head sõbrad, kes on mõlemad lühemad inimesed. Huvitav, kui ma järgmine kord nendega näiteks kaupluses kohtudes räägiks nendega samamoodi nagu noorsandiga, et kummardaks ettepoole, toetakski käed põlvedele ja küsiks peenikese häälega korduvalt, et mis nad siin teevad, mis nende reaktsioon oleks?

Esileedi õpetab see eest neid asju, mida lapsel reaalselt elus vaja läheb. Võin järeldada vist, et veab, et ma üksikisa pole, sest ma ei ole kindel, millal ma babytalk’i ära lõpetama peaks. Eks nad vast mõlemad vihjavad, kui selleks aeg on. Kui noorsand ühel hetkel oma jämeda häälega ütleb: „Mis ma teen, mis ma teen! Habet ajan, palun pane see uks kinni! Ja palun lõpeta oma ninaga mu kõhu kõditamine. Aitab!” Siis ma tean, et on vist aeg lõpetada.