Isa blogi: Mis haigusi puudutab, siis minust on saanud täielik paniköör

20.06.2014

Kahekuusega on ju see mure, et ta ei nuuska ise, ega oska ka ise öelda, et nüüd oleks tarvis nuusata. Ta nutab. Kui praegu on väljakujunenud põhjused, miks ta nutab, siis viirusega tuleks mitu tükki juurde. Seega vabandan sõprade ees, et me ei ole viimase paari kuu jooksul eriti seltskondlikud olnud ja üritustele oma poisiga tulnud.

Nädalavahetusel käisime Esileediga mu ema juubelil. Ega me eriti rahvarohketes kohtades hetkel väga käia ei taha, sest nii paljud on haiged või just terveks saanud. Lugedes siin mõnda blogi, kes räägib, kui hädas nad haige lapsega on, siis on see tõesti üks kogemus, mille kogemist ma eriti ei oota.

Minu suurimaks hirmuks on saanud viirused

Mul on isegi väikest viisi foobia tekkinud, kui näiteks pojaga poes käin. On olemas aevastajaid ja on olemas aevastajaid. On olemas aevastajaid, kes aevastavad nii märkamatult, et võib jutuajamise keskel nii ära aevastada, et ta põhimõtteliselt ei pilguta ega pea lauset pooleli jätma.

Teine tüüp aevastajaid on vastupidi sellised, kes võiksid vabalt liivakarjääris enda aevastusega kive lõhkamas käia. Kui keegi selline aevastab minu läheduses, siis on mu esimene mõte: kuramus, nüüd on see käes ka. Sama asi on köhimisega.

Igal juhul, kui keegi näeb mind poes paaniliselt lettide vahel käruga tormamas, siis tõenäoliselt põgenen ma enda arust viiruste eest.

Tegelikult ei ole asi ehk päris nii hull, vaid lihtsalt viiruspuhangu ajal on mu meelest mõistlik haigetest ja haigustest eemale hoida. Midagi suurt mul sellepärast tegemata ei jää. Kuid loodame, et poiss saab minu immuunsussüsteemi, sest ma olen ise väga harva haige. Keskmiselt ehk mõne päeva paari aasta tagant, kus ma ei tunne ennast eriti hästi. Kooliajal olin ma tihedamalt haige. Eriti just neil päevil, mil toimusid kontrolltööd, milleks ma valmistunud polnud.

Minu enesetundega on üldse veidrad lood. Ma võin tunda ennast kohutavalt — pea on paks ja olemine kehva. Kuid kui kraadiklaas näitab, et palavikku pole, unustan ma hetkega enda kehva olemise ja teen kõike nii nagu alati. Kuid, kui kraadiklaas peaks näitama kasvõi 36,8 olen ma hetkega siruli ja hüüan väriseva häälega Esileedit, et ta mulle vett ja kukesuppi tooks, sest kraadiklaas näitab, et ma olen haige.

Selgub, et beebidel on iga kuu sünnipäev

17. märtsil tähistasime poisi kahe kuu sünnipäeva. Minu jaoks oli see üllatus, et see peaks olema nii iseenesest mõistetav, et esimesel eluaastal on normaalne tähistada sünnipäeva igal kuul. Ma pidasin veidraks, et seda tehakse ja need, kes postitavad suhtlusportaalidesse neid pilte lapse kahe-, kolme-, nelja kuu sünnipäevadest — kas tõesti ei jõua siis aastakest ära oodata. Kuid kõik mu tuttavad naisterahvad vaatasid mind seda küsimust tõstatades kui ilmaimet, sest kuidas siis muidu, loomulikult igal kuul. Eks ma ka õpin seda isaduse asja…

Kuid, mis saab mul selle vastu olla. Mul ei ole raske laulda sünnipäevalaulu. Sõbrad helistavad. Lisaks on Esileedi rõõmus, sest sel päeval võib ta rahulikult, ilma süümekateta, kooki süüa. Kõik on õnnelikud.