Isa blogi: Kuidas ma oma poega esimest korda nägin ja mismoodi ta endale nime sai

20.06.2014

Sünnitus oli valusaim ja ilusaim kogemus, mida ma kunagi kogenud olen. Tänu sellele, et ma olin juures, oskan ma hinnata Esileedit kordades paremini. Ma mõistan paremini ka seda, mis on naises peidus. Muidugi mõistan ma nüüd lõpuks ka neid vanemaid, kes valimatult oma beebipilte sotsiaalmeediasse postitavad.

Ma olen nii õnnelik, hoolimata sellest, et ma ei tea tegelikult millestki midagi

17.01.2014, kell 06.05 hommikul nägi ilmavalgust poiss, kelle strateegilised mõõdud olid 52cm ja 4026 g. Kahjuks hoiti meid seal haiglas pikemalt, sest poisile oli vajalik ka väikene ravi, kuna ta bilirubiini tase oli ohtlikult kõrge. Mis on bilirubiin, ei tea vist mitte keegi. Või siis mulle tundub nii. Esileedi küll seletas mulle, kuid minu tähelepanuvõime ei ole just meistriklassist ja ma lülitasin ennast mõnekümne sekundiga välja. Ma tegingi järelduse, et kui ta ei suuda mulle seda 4 sõnaga ära seletada, ju siis ta ei tea isegi päris täpselt.

Ah et selline on siis ahviarmastus

Aga poiss on imeilus. Vähemalt mulle tundub nii. Küsisingi Esileedilt, et huvitav, kas meie laps on tõesti nii ilus, kui mulle tundub, või on mul ahviarmastus peal. Hetkel ei oska öelda, kelle moodi ta rohkem on. Noku poolest on ta rohkem minusse, kuid kõrvad on tal Esileedi omad- väikesed ja pead ligi. Minu kõrvad on harali ja suured. Ma olen veendunud, et kui me koolis omal ajal sadat meetrit jooksime, läks nende kõrvade tõttu paar sekki kindlalt kaduma. Pane end minu olukorda ja võta sülle näiteks satelliitpann ja jookse.

Lapse sünniga hakkasin ma lõpuks mõistma ka neid vanemaid, kes igat lapse liigutust maailmaga jagada soovivad

Ma pidin ennast reaalselt korduvalt korrale kutsuma ja suruma alla kihku jagada Facebookis postitusi lapse teemal. Kiidelda, et mähkmevahetus ei ole absoluutselt vastik. Nabaväät on nii tühine asi, et ma võiks seda hammustada. Teha igast tema näoilmest pilt ja see üles laadida. Kuid ma tegin otsuse, et ei. Ma ei lähe seda rada. Kui sa oled nagu mina, siis sind eriti huvita teiste laste pildid. Välja arvatud juhul, kui tegu on koomiliste piltidega, siis nad meeldivad mulle. Aga nunnud beebid, titevarbad, pildid, kus nende pisikesed sõrmed hoiavad pihus sinu sõrme… meh!

Ja ma täiesti mõistan neid, kes taolisi pilte postitavad. Ma postitaks ka, kui mul ei vasardaks peas, et tegelikult kedagi see ju ei huvita. Isalik uhkus ei suuda küll seda uskuda, et kuidas on võimalik, et kedagi huvita mu lapse pilt — vaata, kui armsas poosis ta on. Aga me teame paremini. Kuid ma võin muutuda hooletuks ja libastuda ning laadida üles terve kataloogi ja katsuge siis mitte laikida.

Haiglas veedetud aeg möödus voodis vedeledes ja Esileedile nii palju und pakkudes kui võimalik. Sellegipoolest on tal ikka korralik unevõlg. Tulebki nüüd oma aega jagada. Hetkel ei saa ma täielikult esileedit asendada, kuna minu rinna otsa poiss vaevalt tahab. Samas ma pole proovinud ka…

Nimepanek

Poja nimi oli mõnda aega lahtine. Oli erinevaid kandidaate. Esmalt olid lapse nimeliidrid Johan ja Märt. Igal juhul olin väga tänulik igasugu soovituste ja ideede eest. Olime päris hädas ja pakkusin isegi sõpradele välja, et kes iganes pakub nime, mille me valime, saab mingi auhinna ka. Näiteks saab poissi üheks ööks hoidma tulla, kuni me välja magame…

Mõtlesin siin vahepeal isegi, et ma ju tahaks, et ka siis, kui laps kodust välja kolib, oleksin ma tal ikka meeles, siis oleks nimi selline vahva võimalus. Paneks ta nimeks näiteks Vjatšeslav-Ferdinand Jakobson. Alati, kui tal palutakse kusagil kirjutada nimi ja allkiri, tuleksin mina talle meelde, sest tahaks näha, kuidas ta kõik selle sinna joonele ära mahutab.

Peale pikki vaidlusi ja arutlusi nii Esileedi kui pojaga jõudsime lõpuks konsensusele ja panime lõpuks pojale nime. Finaali jõudsid lisaks Johanile ja Märdile lisaks veel ilusad nimed nagu näiteks Erik, Georg, Joosep ja Johannes.

Kuid poeg ei olnud ei Johani ega Märdi moodi. Mitte mingit emotsiooni, kui me neid nimesid talle tutvustasime. Tuli siis otsinguid laiendada. Minu vanaisa nimi on Karl , kes on ka minu suur eeskuju ja kunagi teismeeas ütlesin talle, et kui ma saan poja, siis panen ma ta nimeks Karl. Kuid Karl on just äsja vanemateks saanud sõprade poja nimi, lisaks ei tahtnud Esileedi kuidagi loobuda enda lemmiknimest — Erikust. Siit sündis ka meie poja nimi Karl-Erik Jakobson. Selle nimega saabus justkui rahu ja äratundmine.

Nimi ei ole seotud Carl-Robert Jakobsoniga ega Karl-Erik Taukariga, kuigi mõlemad tunduvad toredad inimesed. Igal juhul, tere tulemast Karl-Erik.

PS! Numeroloogiliselt kohutav nimi