Kuidas kõik algas

Terve Esileedi rasedusaja (see on mu abikaasa bloginimi) irvitasid ja õrritasid mind mu sõbrad, kel lapsed juba käes. Kirjeldati äärmise detailsusega mähkmevahetust ja nabaväädi hooldust, hoiatati unetute ööde eest ja privaatsuse täieliku kadumise eest. Hirmutati pea surmani ära, et lõpetada jutt lausega, ah, tegelikult pole midagi hullu. Mis mõttes? Just sa rääkisid mulle täieliku õudusfilmi süžee ja lõpetad selle öeldes, et pole midagi hullu.

Igatahes hirm oli suur. Sest ma kardan erinevaid asju. Ma kartsin neid lõhnu ja vedelikke, mida ma võin Esileedi sünnituse ajal tunda ning näha. Seda abitust, kui ta seal valudes on ja ma ei saa teha muud, kui silitada ta pead ja öelda, kui hästi tal läheb. Kartsin, et äkki ma näen sünnituse ajal ta vöö alla ja Esileedi muutub mulle aseksuaalseks. Kartsin, et kui laps pannakse ema rinnale ja ta on lootevõidega ning muu rõvedaga koos, et äkki siis ei tulegi mul armastust peale.

Olengi isa

Nüüd olles juba kaks nädalat isarolliga tuttav, võin kinnitada kõikidele tulevastele isadele, et need hirmud on ok, kuid neil ei ole alust. Võib olla tegelikult ühe puhul on ka, sest ma hoidusin sünnituse ajal ja järgselt jalgade vahele piilumisest ja ma ei tea, kuidas oleksin ma sellele reageerinud. Küll aga andis sünnituse juures viibimise kogemus mulle uue austuse Esileedi ja naiste vastu üldse. Sellepärast julgustan ma iga isa sellest sündmusest osa saama.

Kuid ma pean ära märkima, et meil oli ka abi. Meie sünnituse juures oli ka sünnitoetaja, kellest oli rohkem tuge, kui ma kunagi oodata oskasin. See raha, mis me selle eest maksime oli marginaalne võrreldes selle toega, mis me vastu saime. Ma ei teagi, kes vajas sünnitusel toetust enam, mina või Esileedi. Kuid ta toetas meid mõlemaid. Kuna tegemist oli meie esimese lapsega paljudest (kujutan ette, kuidas Esileedi nüüd seda lugedes šoki saab), siis me ei teadnud sellest midagi- mis abivahendeid saame kasutada, kas sellesse suurde vanni võib vett lasta, kust mida leida, mida miski tähendab. Kohapealsetest ei rääkinud meile sellest kõigest keegi midagi. Seega, julgen soovitada, et muuta see kogemus nii eriliseks, kui võimalik. Et ei tuleks muretseda pidevalt kaheldes, kas kõik toimuv on ikka normaalne.

Aga isaks olemisest ei tea ma tegelikult veel midagi

Kuid ma võtsin vastu selle väljakutse, et rääkida enda isadusest. Ütlen veelkord, et ma ei tea midagi isaks olemisest. Ainus, mis ma tean, mida isad teevad, on see, et nad ütlevad: mine küsi ema käest. Sellepärast ma räägingi siin blogis enda õppimisest ja avastustest. Olen tänulik igasugu nõu eest, mida te oskate mulle anda ja igasugu positiivne tagasiside on ka teretulnud. Negatiivset pole vaja, selleks on mul ämm (sa ju tead, et ma teen nalja, kallis Tiiu).