Natuke ajaloost :)

03.02.2013

Vahekokkuvõttena võin öelda, et mul täitus esimene miinus kümne piir. Teisisõnu kaalun ma täna võrreldes projekti algusega 10,3 kilo vähem. Kui ma ütlen, et täitus esimene miinus kümne piir, siis kas mul on plaanis veel kaalu kaotada? Oo jaa. Mul on plaanis ikka endaga väga tõsiselt tegelda ja minu kaalus inimene ei ole mitte kuidagi tervislik.

Kui rääkida veel mõõtudest, siis minu rinna ja vöö ümbermõõt on vähenenud 10cm ja puus umbes 5. Need numbrid on minu jaoks palju olulisemad, kui kaalunumber.

Kuid vahekokkuvõtteks võiks rääkida mõtteid teemal minu kaalust.

Ma olen olnud ülekaaluline kogu minu elu. Tegelikult umbes alates neljandast eluaastast. Enne seda olin ma pisike sale poiss, kuid siis hakkas vaikselt kaal tõusma. Ma ei oska öelda, millega see otseselt seotud oli, kuid mul on omad kahtlused, sest peale neljandat eluaastat meie eluolu muutus ja pinged hiilisid vaikselt meie igapäeva ellu. Ma usun, et see on seotud sellega.

Terve lasteaia- ja kooliaja olen ma alati olnud paksem laps kui teised. Kuid oma iseloomu ja seltsiva loomu poolest, pole mind kunagi kiusatud. On ikka üritatud ka mind kooli ajal allutada, kuid ma ei ole kunagi tundnud, et mind oleks mu kaalu pärast diskrimineeritud.

Samas ma ei ole kunagi olnud sellisel määral avatud nagu ma oleksin soovinud olla, sest ma olen alati tundnud enda kaalu tõttu end ebamugavalt ja see mõjub enesekindlusele. Ma hoidsin pigem tahaplaanile ja samas mulle oleks meeldinud särada. Ja mis rolli võtavad endale tavaliselt ebakindlad inimesed elus? Klassitola või seltskonna naerutaja. Ka mina olen terve elu selles rollis olnud ja üritanud särada just oma sisemiste omaduste poolest, et mu väline ei jääks silma. Õnneks on mind terve elu õnnistatud suurepäraste sõpradega ja nii ka täna- nad on kõik mulle mu teekonnal toeks ja elavad siiralt kaasa. Või siis on vähemasti mulle selline tunne jäänud 🙂

See ülekaal on mind tegelikult tagasi hoidnud kogu minu elu. Alates tüdrukutega kohtamisel käimistest, kui saunapidude nautimistest. Ma olen alati tüdrukutega langenud sõbratsooni, sest ebakindla inimesena, ei teinud ma kunagi esimest sammu. Mu enda esileedigi tüdines suhte alguses kohtamistel käimistest vaata, et ära ja ütles mulle väga konkreetselt peale mitmekuist musitamist ja käest kinni hoidmist: “Henry, mis sa arvad, kaua me SEDA asja veel plaanime edasi lükata?”

Lisaks olen ma väga suur vee sõber. Ma olin noorena täielik hüljes, kes võis veeta 90% ärkveloleku ajast vees. Kuid ka see on minu jaoks lõppenud. Ma ei käi ujumas, ma ei käi sõpradega saunas, ma ei käi ühises dušširuumis, ma ei käi rannas. Nii nagu väga paljudki teised ülekaalulised inimesed. Ebakindlus, mis tekkinud rahuolematusest enda kehaga on enesekindlusele hävitav ja ma olen tõepoolest valmis sellega ühele poole saama.

Ülekaaluga on lisaks ka see probleem, et see hiilib sulle ligi vargsi. Kui inimene ärkaks hommikul üles, vaataks peeglisse ja talle vaataks vastu 40 kilogrammi raskem inimene, kui magama minnes, siis ta võtaks asja kohe ette, sest ta igapäeva harjumused ei soodusta sellist kaalu. Kuid, kui see hiilib ligi vargsi- iga aasta 4-5 kilo, siis sa ei märka seda ja su pilt peeglis ei erine sellest, mis see eile oli. See on järjepideva vale toitumise, vähese liikumise, ebatervislike harjumuste tulemus ja ülekaal ei ole probleem, vaid probleemi tulemus.

Üks asi, millest mul südame põhjani villand on, on uuesti alustamine. Iga aasta mitu korda võtan ma end kokku, et kaalust alla võtta- alustan kohe intensiivse treeninguga, kalorite jälgimisega ja paari nädala jooksul ma tunnen ennast Supermanina. Kuid see ei saa kestma jääda, sest paari nädala jooksul ei saa sa ümber kirjutada neid aastaid sisse söönud harjumusi. Sellepärast tulebki teha väikseid samme, sest minu selle projekti eesmärk, ei ole kaotada kaalu, vaid luua endale uus tervislik elustiil. Elustiil, kus ma austan ja kuulan enda keha. See, et ma siin hõiskan kaalu langemise pärast, on vaid seetõttu, et kaal on kõige lihtsam indikaator, et ma teen midagi õigesti.